Häälekad koerad akna taga vol x

Ei saa ma koertest mööda. Kumba peaks rohkem vihkama, kas omanikku või looma?

Magamistoa aknast haugub sisse üks, kellel lihtsalt igav. Ta võib "rääkida" veerandtunni järjest, ilma et tänaval hingelistki näha oleks. Enamasti magab ta õnneks toas. Ja tegelikult armastame me mõelda, et lisaks oma kodu valvamisele ta ka meie omal silma peal hoiaks.

Talle sekundeerib komplekt ehk kaks vähemalt viiekümnekilost hiiglast, keda ärritab vähimgi liikumine avalikul tänaval. Kujutlusvõimele ruumi jätmata - kõndijaid-sõitjaid jagub kogu ööpäevaks. Lisaks hüppavad need elukad kurjalt piirdeaiale nii Mini kui Midi sattumisel nendega piirnevasse aiaossa. Ma tean, et need loomad käivad regulaarselt metsas jooksmas ning aeg-ajalt teevad omanikud nendega hoovis kuulekustreeninguid.

Et neist veel vähe oleks, lisandus kuuldekaugusesse ka kolmas, kelle hääl väikesele kohaselt kile. Tõule omaselt niutshaugubulub ta häälekalt nii õnnest, kurbusest kui üksindusest.

Aastaid Hollandis elanud klassiõde M rääkis, et seal peetakse igasuguseid koeri. Kuid reegel on üks - loom võib õues, ka eramaja hoovil, viibida vaid ühekoos omanikuga.
Ja Rootsis ei tohtivat kodulooma enam kui neljaks tunniks üksi koju jätta.

Ma oma ööunises egoismis ootan, et sarnaseid seadusesätteid rakendataks ka Eestis.