Ujumine kalade ja parmudega

Mind paelub suvises lõunas valikuvõimalus. Veerandtunnise autosõidu kaugusel paikneb ujumiskõlbulikke järvi enam kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab. Hoolimata imelisest rannaäärest me lähimas ehk Tamulas harilikult ei uju. Minu lemmikud on aeglaselt sügavnevad ja liivase põhjaga Kubija (loe: Kubja) ning Valgjärv. Meesisend eelistab varjuliste kallastega Verijärve või Vasknat. 

Seekordsel lõunatripil käisime esmalt Kubija väikses rannas - vähe liiva, kuid ka vähem rahvast, parkla vee piiril. Madalas vees aga ujusid kalad - täitsa pirakad punaseuimelised ahvenad uudistasid jalgade ümber. Ja masendavalt palju parme. Abitud linnalapsed Mini ja Midi kattusid punaste kupladega. Ujumisest suure osa moodustaski parmude plaksuga tapmine. Tüütu nuhtlus muutus lõbusaks meelelahutuseks - veepinnal hulpiv surnud parm osutus maiuseks kaladele. Läbipaistvasse vette maandunud parmulaip fikseeriti vees kala poolt. Veidi sihtimist ning kala haaras söögi ning hüppas lõbusa lupsatusega veest välja. Peaaegu nagu delfinaarium.