Üks ärev telefonikõne. Üks ärev sõnum.
Sisu mõlemal ühine - kella kolme paiku viinud tundmatud tüdrukud / neiud meie Miud süles keskuse poole.
Õnneks saadud neil siiski kratist kinni ning tüdrukud/ neiud toimetanud Miu tagasi koju.
Oma tegu põhjendanud nad Miu näugumisega - nemad plaaninud "nutvat" kassi loomaarstile näidata, kontrollimaks kassi tervist.
Iseenesest õilis plaan, ent mul ei tuleks mingit ideed võtta eramaja eest, võib-olla isegi hoovist kass, eksootilise (pügatud) välimusega ja tõutunnustega loom, ilmselgelt hooldatud ehk kellelegi kuuluv. Tõsi, Miu on usaldav, olen mitmel korral tabanud möödakäijaid teda pildistamas, mõni on teda süllegi rabanud. Kärtspunane "lõviks" pügatud pärslane jääb hõlpsalt silma. Jajah, muidugi ma tean Tallinna loomapidamiseeskirja, kuid kõik Nõmmel elatud aastad on nii minu kui mu lähemate ja kaugemate naabrite kassid toimetanud "kassiasju" ilma koerteta hoovides. Meie eelmine kass vähendas hiirte populatsiooni, Miu aga peesitab niisama. Kastreeritud loomad ei kakle ning õhtuks või järgmisel päeval tulevad nad kenasti koju. Sööma ja magama.
Mulle meenus ka, et mu kass, otse prügikastist toodud kodulemmik, on kiibistamata. Pole vajadust näinud - me ei pea teda haruldast värvi tõuloomana, vaid lihtsa kaaslasena.
Igatahes istub Miu nüüd toas /ja kräunub samamoodi, sest ta on oma olemuselt "jutukas" kass/
Juhust kasutades tänan südamest veelkord kolme inimest - otsest kassipäästjat, tähelepanelikku tänavanaabrit ning inimest, kes mu lähedasele saadud teate üllatuslikult edastas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar