laupäev, 19. märts 2016

Kleit & esindusteater

Kui ma tunnike tagasi oma nina koduuksest sisse pistsin, läksid Väikese Notsu silmad pungi. Ta üritas täpsustada, kustkohast ma ikkagi tulen. Kohmasin üle ukse, et ma ju rääkisin, et lähen peresõprade pere asendusliikmena Estoniasse Carmenit vaatama. Kilkasin veel, et sain toreda elamuse, et meil oli väga lõbus õhtu, mida täiendas ootamatu kohtumine. Väike Notsu vaatas mind väga tõsisel pilgul pealaest jalatallani ja tema hääletoon meenutas mulle kahtlaselt iseennast: "Sa käisid S E L L E kleidi moodi asjandusega E S T O N I A S? Järgnes soovitus "esindusteatrist tihemini läbi astuda, et jääks meelde, et seal käiakse Ü L I P I D U L I K U L T riides".

Piinlik lugu tõesti, tavaliselt kasutusel olev"ülipidulik kleit" on hetkel ebamugavalt kitsas ja läksin kergema vastupanu teed. Aga teisalt oli äraütlemata hea meel, et Notsu kool alates esimesest klassist kord aastas kohustuslikus korras "Pähklipurejat" vaatama veetakse. Vähemalt on midagi raudvarana külge hakanud.

3 kommentaari: