Õhtune tipptund.
Vöötrada Draamateatri ees.
Liiklusvoog on seisatanud.
Jalakäijad astuvad vöötrajale ja ületavad tee.
Peatunud juhid lükkavad jalg siduril sisse esimese käigu.
Sekundi murdosa ja justkui eikuskilt veereb vöötrajale citycruiseriga rattur. Õnnis naeratus huulil sõidab ta teele, otse startivate autode vahele, veereb üle ja kaob Draamateatri ja kohtumaja vahele. Kiivrita.
Kõrvalrajal esimesena peatunud vahtralehega kaunistet Nissan Note´i naisjuhi noorukesel näol peegeldub hetkeks ehmatus ja tunnen ka oma kehas jõnksu läbivat. Autod jätkavad teed, nagu poleks midagi juhtunud.
Tegelikult polegi vahet, et rattur rikkus rämedalt liiklusreegleid ja mina, kannatamatu, pidanuks enne käigu sisselülitamist VEENDUMA ohutuses. Pole vahet, kes olnuks kokkupõrkel süüdi seadusesilma ees. Mu ümber on kolm tonni rauda mida omakorda kaitsmas kängururaud. Seega jäänuks kaotajaks ikkagi nõrgem - autode ette kiivrita sõitev, mitte ratast käekõrval lükkav kruiisitaja.
Minu arvates ei vaja Tallinn piirkiiruse vähendamist, vaid liiklusõpetust kergliiklejatele. Meie, igapäevased autojuhid oleme läbinud eksamid ja praktika, samas ratta- ja rollerisangas või rulluiskudel saab oma eluga riskida igaüks, kes oma liiklusvahendi eest maksta on jaksanud.
Ja nii nad terroriseerivad vöötradadel ja ristmikel autojuhte:S
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar