Väike vene poiss Kopli Selveri ees

Hüppasin poe ees autost välja ja utsitasin Notsutki rutem tegema - poest vaja kook võtta. Külas oodatakse!

Tema tuli juhiukse juurde, vaatas mulle otsa ja küsis vaiksel häälel, kas ma saaksin talle veidi raha anda. Ei! Ei saa! Pilk pubekaealise poisi silmadesse ütles, et tal oli tõsi taga. Aga ma ei anna põhimõtteliselt "söögiraha" - süüa võin ma talle poest küll osta.
Sobis. "Too üks juustuga pikk sai ja midagi juua," ütles ta. "Kas sa midagi sooja ei taha?", küsisin. Ta lõi pilgu maha ja ohkas, "no see ongi soe". Ostsime Notsuga talle kotitäie lihtsat ja toitvat.

"Koolis käid?", küsisin tagasi poe ees olles. Vastuseks selge peanoogutus. "Kas vanemad saatsid su siia?" Pearaputus millele ta vaikselt lisas, et vanemad "võtavad". Ja veelgi vaiksemalt ütles: "natuke".

Poiss polnud sugugi asotsiaalne - jope ja püksid polnud kulunud, pigem lihtsad. Ju siis vanematel oli "selline" päev või nädal...

Poiss oli venelane, kuid korraliku eesti keelega. Ta tänas viisakalt ja asutas end minekule. Lõime käed plaksuga kokku - ole siis tubli ja mine hommikul kooli ka. "Jah, kindlasti", ütles ta ja läks.

Rääkisime Notsuga teel kodust, kodutusest, rikkusest ja vaesusest ja sellest, et sellel poisil on raske. Rääkisime toiduga pirtsutamisest ja toidu äraviskamisest. "Aga emme, kuidas ta homme süüa saab - me ju sellesse poodi ei lähe?", küsis mu viieaastane tütar lõpetuseks. Jäin mõttesse ja ei osanudki vastata.
Olen tänase õhtu jooksul mõttes mitu korda tagasi läinud - julgus küsida, korralik eesti keel. Loodan, et ta murrab sealt välja. Loodan, et ta sai kõhu täis ja tal on öösel soe tuba. Loodan, et kotitäis sööki ei olnud ärakasutamine.