õhtulehe veebis - minu kolmas artikkel

Lõpuks ka netis, see minu kauakirjutatud artikkel . "Esimesed" jäävad ju ikka meelde:) Et käisin samades paikades ise ka eelmisel aastal siis oli küsitleda mõnus, kahtlemata ka lihtsam kui tundmatus paigas käinud inimest.

Link: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=254439

Koopia endale mälestuseks:

Kontrastide Gruusia: nostalgiline kõrvalepõige nõukaaega

15.11.2007, SLÕhtuleht, Reisi ABC (paberil 14.11, pilte ei oska ma siia endiselt panna, aga Dea fotod oma tuntud headuses!, netis üleval)

Gruusia on kontrastide maa: linnatänavatel on kõrvuti uhked luksushotellid ja hooldamata majad. Kõikjal käivad mastaapsed ehitustööd. See väikeriik areneb nii kiiresti, et kindlasti avaneb juba tuleval suvel seal täiesti erinev pilt.

Tantsuansambel Sõprus käis Gruusias tutvustamas eesti rahvatantse Tartu Ülikooli lõpetanud grusiinidele. "Võib tunduda kummaline, kuid paljudes Gruusia haiglates töötavad arstid on omandanud kutse Eestis. Lisaks tantsimisele puhkasime Musta mere ääres ning jalutasime mägise Kahhethi värskes õhus," ütleb Sõpruse tantsija Dea Kuldorg.

Hoolimata sellest, et Gruusia pealinn Tbilisi asub Riiast vaid 3,5 lennutunni kaugusel, polnud Sõpruse tantsijatel sellest kunagisest nn vennasvabariigist suurt ettekujutust: "Keegi meist ei olnud varem Gruusias käinud. Olime vaid kuulnud, et see kodusõja üle elanud riik on kiires muutuste tuules," ütleb Dea.

Esimene kohtumine öise Tbilisiga oli selline: tantsijate bussil õnnestus lennujaama pargitud autode vahelt kesklinna pääseda vaid tänu politseieskordi aktiivsele sekkumisele.

Öömaja valvur magas nagu süüta lapsuke

Ka järgmine segadus ei lasknud end kaua oodata – tantsijatele öömajaks ette nähtud lasteaed oli suletud. Valvur magas ega reageerinud ühelegi koputusele. Niisiis pargiti buss kusagile väljakule ning hakati otsima ööbimisvõimalusi hotellides. Et ka taksojuhid ei osanud midagi soovitada, kasutati reisiraamatu "Lonely Planet" abi.

Tbilisi jäigi meelde nostalgilise linnana. "Ajas on nad meist väga palju maha jäänud," sõnab Dea. "Näiteks jalakäijatele ei ole linnaliikluses üldse mõeldud. Ka liikluseeskiri ei näi toimivat, kuid autojuhid on üksteise suhtes tähelepanelikud ja lõpptulemuseks on rahutu, aga mitte närviline liiklemine."
Tbilisis, mis gruusia keeles tähendabki "kuum", oli septembri lõpus sooja 25 kraadi. Tervikuna meenutas linn aga suurt ehitustandrit. "Peatänaval Rusta-velil toimus paljudes majades remont. Kesklinnas olid hooldamata hooned kõrvuti kapitaalselt renoveeritutega, millest paljudes paiknesid luksushotellid," nendib Dea, kes on erialalt ehitusinsener.  Jätkub lk 64
3"Pilt meenutas Tallinna 1990. aastate alguses, mil siingi ei olnud veel klaasfassaade ega kõrgeid hooneid."Juba Alexandre Dumas kiitis Tbilisi terme. "Looduslikest kuumaveeallikatest pärinev väävlirikas vesi on tervislik, kuigi ebameeldiva lõhnaga. Tbilisi vanimas osas paiknevad termid on huvitav, kuid räpane vaatamisväärsus," sõnab Dea.

Gruusia teismelised on innukad kirikuskäijad

Söögikoha leidmisel kogesid naised raskusi. "Eurooplastena oleme harjunud, et pea igal sammul kohtad mõnda kõrtsi, kuid Tbilisis oli neid vähe," ütleb Dea. "Ka söögikohtade sisustus koosnes tihti vaid plastmassmööblist. Ka puhtusepidamine jättis soovida. Samas olid toidud maitsvad ning meie mõistes hinnalt soodsad."
Kõiki toite sai aga osta ühekaupa – näiteks võis tellida suuri pelmeene meenutavaid hinkaale tükkhaaval. Esialgu kippusid küll toitude nimed sassi minema, kuid reisi lõpuks kujunes üldiseks lemmikuks juustupirukas hatšapuri. Harjumatu oli, et liha juurde tuleb tellida eraldi nii salat kui ka kartul.
Muide, kohalikku raha lari saab Gruusias osta kas eurode või dollarite eest. Suuri kaubanduskeskusi ei ole, tööstustooted valdavalt turukaup. Suveniire on müügil vaid lennujaamas.
Grusiinide jaoks paistis usk väga tähtis olevat: "Käisin mitmes kirikus, kus oli palju teismelisi – nad süütasid ikoonide eest küünlaid, pead rätti mähitud. Õigeusupulmi Eestis eriti tihti ei peeta ja seetõttu jälgisime juhuslikult tseremooniale sattunutena seda huviga," räägib Dea.
Puhkepäevad veetis tantsuansambel Aserbaidžaani piiri lähistel Kahhethi mägipiirkonnas Sighnaghi väikelinnas. Linna sissesõit jättis mulje tüüpilisest Lääne-Euroopa väikelinnast, kuid tegelikult käib seal praegu üleüldine remont. "Kaheteistkümnel kesklinna tänaval laoti munakive maha. Kohalike sõnul olnud tööde tegemise kõrgperioodil ametis 3000 töömeest. Kõigi tänavate ääres paiknevate majade fassaadid said korraga uue välimuse – sellist kapitaalset renoveerimistööd pole ma varem näinud," imestab Dea. Suurem osa Sighnaghis puhkajatest olid aga iraanlased.
"Et kasutasime kodumajutust, olid meil kohalikega tihedad suhted. Linnaekskursiooni tuli meile pakkuma kohalik abivalmis kriminaalpolitseinik, kelle sõber meile ka lõunaks piknikumaterjali metsa alla tõi," meenutab Dea.

Pronksööd toimusid hoopiski Vilniuses?

Kui mitte ise, siis mõni nende sugulane või sõber on endistel aegadel ikka Läänemere ääres käinud. Ka pronksööde toimumisega oldi kursis, kuigi miskipärast arvati, et see kõik juhtus Vilniuses."
Sügis Gruusias on aeg, kui valmivad eksootilised viljad. "Korjasime okstelt Kreeka pähkleid, viinamarju ning viigimarju. Hurmaad ning mandariinid ei olnud veel küpsed," ohkab Dea ning kiidab grusiinide külalislahkust: "Meid võõrustanud peredel näis kõigil olevat viinamarjakasvatus, igatahes pakuti meile kõikjal koduveini."
Dea loodab juba tuleval suvel seljakoti pakkida, et veel kord Gruusias ära käia. Arvatavasti aga ei ole see seal enam päris seesama nostalgiahõnguline endine liiduvabariik, sest Gruusia areneb väga kiiresti. Viie aasta pärast ilmselt ei tunne neid paiku enam äragi.

Rahvatantsuansambel Sõprus
Loodud 1946. aastal.
Ansambel tegutseb Ilma Adamsoni juhtimisel, koosneb sega- nais- ja lasterühmadest ning saateorkestrist.
Tbilisis esinesid Sõpruse tantsijad kahe päeva jooksul Tumanišvili Cinema Actors Theatre’is.

Viimasesse lõiku on sattunud viga: sõpruse juhendaja ei ole enam Ilma Adamson.