kui vesi on verest paksem

Ma sain täna klantspaberil väljastusteatisega Kirja.

Minu lapse isa teatab vandeadvokaadi abi suu läbi, et meie eelmise aasta lõpus sõlmitud kokkulepe Väikese Notsu kasvatamisest on talle peale surutud ja sõlmitud vastu tema tahtmist ning selle sisu ei olnud talle alla kirjutades mõistetav.

Kirjast selgub, et täies tööjõus ja igati lugupeetud 35-aastasel mehel jääb elamiseks vaevalt paar tuhat krooni, mida mina, tema lapse nõiamoorist ema, tahan endale iga-aastase naaritsakasuka ja luksreisi kinnimaksmiseks võtta...
Lisaks osalevat ta aktiivselt oma lapse kasvatamises ja üleüldse ei pea Väike Notsu käima trennis ja eelkoolis. Ka sööb ta liiga palju. Tal ei pea olema oma tuba koos radiaatori, lambi, kirjutuslaua, voodi ja mänguasjadega. Ka talveriided, kelk, suusad, dressid, tossud ja sõprade sünnipäevadel käimine on Väikese Notsu nõiamoorist ema poolt kunstlikult tekitatud vajadused, mida temaga ei ole kooskõlastatud.

Ma pean midagi vastama kümne päeva jooksul, aga mul ei ole kõige vähematki öelda.
Peale selle, et miski siin ei klapi. Määruskaebaja saab kas maksustamata tulu, mis kuulub maksupettuste valda või valetab oma sissetulekute kohta. Tõepoolest, riigiametniku palk ja sissetulek on kaks erinevat asja. Ma mäletan neid palgalehti - eluasemekulude kompensatsioon, auastmetasu... Aga ka juunis makstav kompensatsioon möödunud aasta hinnatõusu kompenseerimiseks.
Pealegi ei saa ma põhimõtteliselt aru mehest, kes oma lapsest, väidetavalt hirmarmastatud ja jubeoodatust, nädalate kaupa välja ei tee. Väikese Notsu käsi on viimase 25 päeva jooksul usinalt valinud tema numbrit, et issile ilusaid jõule või head uut soovida, nüüd jube lihtsalt juttu rääkida. Tulemusteta - issi ei vasta põhimõtteliselt meie kõnedele.

Mul ei ole mitte midagi öelda ka ühe teise mehe kohta oma elus. Teades, et eksi aju juriidilistes küsimustes on kreekapähkli suurune ehk umbestäpselt sama suur kui minulgi, siis on selle kirja taga minu lihase tippjuristist isa käsi ja soovitused.
Ehk lause meie ilmselt igavesti viimaseks jäävast telefonivestlusest: Ise Sa, tüdruk, tahtsid elada oma lapsega kahekesi, vaata nüüd kuidas välja rabeled.

Kas tõesti on kuritegu minna oma teed, kui kooselu ei klapi? Meie kooselatud kaheksast aastast viimased möödusid minu hinnangul kehvasti. Ka otsus lahku minna küpses enam kui aasta ja sai lõpliku hoo hoopis ühe teise sündmuse ajel. Ja last but not least - kas lahkuminek tähendab automaatselt seda, et lapsel on vaid üks vanem või peaks tal olema neid siiski jätkuvalt kaks.
Ma ei saa und täna öösel. Mõtlen, kas tõepoolest peaks keerama ette teise põse, kui oled ühele löögi saanud või hoopis astuma silm silma ja hammas hamba vastu...