hingepõhjani solvunud

Praktika peaks olema aine, kus üliõpilane näitab teooria rakendamise oskusi. Minu praktika lõppes vestlusega. Õppejõudu kohtasin seal esmakordselt - äkki olin midagi süllabuses kahe silma vahele jätnud...

Kaitsesin praktikat... Miks ma valisin just selle teema... Sellepärast, et... Ja tolle valisin, kuna mulle... Ja sellest kirjutasin, sest... Kõige suurem eneseületamine minu jaoks oli... Kõige huvitavam neist ilmunud lugudest oli minu jaoks... Minu kõige suuremad vead on... Mul on kõige raskem... Tööprotsess oli meil selline...

Ma olin kaitsmiseks tõsiselt ette valmistunud, kuna III kursuse üliõpilane peaks minu arvates omama selget maailmavaadet ja oskama oma seisukohti põhjendada.

Vestlusest õppejõuga jäi kõrvu kõlama: Te toote välja tabloidist selle kõige halvema poole... Teie seisukohad on liiga väinokoorberglikud... Teid on raske suunata, kuna Teil on väga kindel mõttemaailm...

Praktika hinne on tänaseks välja pandud. Sain C ehk hea. Minu jaoks on erialaaines C saamine võrdne totaalse läbikukkumisega ja olen hingepõhjani solvunud.

Minu praksilugudest üks sai toimetusiseselt nädala äramärgitud looks... Ma tean, et kirjutamisandi mul veidi siiski on. Kümme aastat töötamist tabloidis on pähe kulutanud meie missiooni ja visiooni. Ilmselt olen patrioodina tõepoolest oma tööandja nägu...

Aga ma ei vääri hinnet C ainuüksi seepärast, et antud õppejõu jaoks ei ole tabloid (vist) väärt kandma ajakirjanduse nime.