kõik möödub

Elas kord kuningas, kellel oli üks poeg. Kuningas tundis, et viimne tunnike on saabumas ja kutsus kuningapoja enda juurde. Ta andis pojale kaks kirstu ning osutas ühele neist: "Kui Sa tunned, et oled kõige õnnelikum inimene maailmas, siis ava see kirst." Kuningas viitas teisele kirstudest ja ütles: "Kui tunned, et oled kõige õnnetum inimene maailmas, siis ava see kirst siin". Nende sõnadega heitis vana kuningas hinge.

Möödusid aastad. Noorel kuningal ei läinud kõik plaanipäraselt. Ta kaotas sõdades eakamate ja kavalamate naaberkuningatega palju maid, tema rahvas oli rahulolematu ning ta ei leidnud endale ka sobivat naist. Noor kuningas tundis, et temast õnnetumat inimest maamunal ei ole. Ta otsustas avada isalt päranduseks saadud kirstu, lootes sealt leida raha oma hädade leevendamiseks. Suur oli tema üllatus, kui kirstus lebas vaid kokkuvolditud sedel kirjaga "Kõik möödub".

Tõepoolest. Möödus veel aastaid. Noor kuningas ei olnudki enam nii noor. Ajapikku omandatud kogemustega õnnestus tal tagasi võita kaotatud maad, kuningriigi majandus õitses ning rahvas muutus rahulolevaks. Kuningas leidis endale tubli naise, kes sünnitas talle mitu kaunist last.
Kuningas tundis, et ta on kõige õnnelikum inimene maailmas. Ta otsustas avada teise isalt päranduseks saadud kirstu. Suur oli tema üllatus avastades ka sellest kirstust sedeli kirjaga "Kõik möödub".

Tõepoolest. Kõik möödub, nii hea kui ka halb. Selle loo jutustas mulle eile öösel maailma üks paremaid muinasjutuvestjaid Epp. Täh. Kõik möödub. Ka viisteist magamata ööd.