poodi ununenud pangakaardi lugu

Aja kokkuhoiule mõeldes kappasin lõuna ajal kiirkäigul Selverisse. Pakk piima, keefir, hakkliha, lõunasalat, banaan ja tööle tagasi.
UUPS! Pangakaart... Nelikümmend viis minutit oli möödas hetkest, mil poe uksest välja astusin. Kõne Torupilli Selverisse.

"Jaa, leidsime," andis teenindaja lootust. Olin valmis kohale kihutama, aga... "Me helistasime panka ja lõikasime selle kaardi pooleks", lisas ta.

No kurat. Milleks on vaja kõikvõimalikke kliendiandmete kogumikke? Kas tõepoolest on raske võtta telefon ning öelda kliendile, kes unustas kaardi, et seda hoitakse ühes tükis veel x minutit. Pangatöötaja sõnul ei ole vaja purustada viivitamatult. Suht loogiliselt kõlab ka, et inimene pöördub oma kaardi järele poodi peatselt tagasi.

Turvalisusrisk? Mida saab juhtuda kaardiga, mis on kaitstud pin-koodidega ning asub füüsiliselt ühe konkreetse isiku hoole all alates kella x.xx? Infoleti töötaja on ju vastutav isik, nimega ning tehingud kaardiga kellaajaliselt tuvastatavad. Mina, kes ma hoian oma pangakaardil korraga vaid mõndasada krooni ning limiitki vastab tavapärastele ühe-päeva-kuludele, ei ole toimunuga üldse rahul.

Hinnahooletuste ning pikkade järjekordade tõttu tuntud, kuid seekord hüperaktiivselt tegutsenud Selveri tõttu olen ma kolmeks tööpäevaks ilma sularahast ning pean lisaks tasuma ka kolmkümmend krooni uue kaardi tasu. Arvestades, et minu pangakaart oli aegumas järgmisel kuul, on see totter. Ja mis saanuks siis, kui ma unustanuks poodi terve rahakoti? Kas siis leidnuks ma oma nahast rahatasku koos poolikute panga-, kliendi- turvakoodi- ja isikut tõendavate kaartidega Selveri teenindaja käest? Ka juhiloaga võib sooritada kuriteo!

Igatahes olen ma rahavaba. Arutlen parajasti, mida peale hakata rahakotis oleva viieteistkümne krooniga - kas kulutada iga päev viiekas või laristada korraga kõik...