Fantaasiavaene ema võtab raamatu, et lapsele teha etteütlust. "Kissellikad" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest.
Teineteisele järgnevad laused: Pille käib koolis. Suur vend Jüri käib ka koolis.
Esimese lause kirjutab Väike Notsu vigadeta. Teises lauses on sõna "käib" kirjapilt muutunud. "Kääip", maalib Väike Notsu ülima hoolikusega oma 16-joonega vihikusse. "Kõik on ju õige", ütleb ta täiesti tõsiselt, kui palun kirjutatu ette lugeda.
Seda, et mõnikord täht või paar keskelt puudu jääb. ei maksa üldse mainidagi.
Ja vahetevahel kaotan ma igasuguse lootuse. Nots vaatab oma tumepruunide silmadega siiralt otsa ja kordab: "Jookseb, laulab, kirjutab, mängib, jalutab - need sõnad lõppevad kõik nõrga "b-ga". Seejärel kirjutab ta täiesti rahulikult "naerap" ning lisab, et seda ei olnud ju eelnenud loetelus...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Väike Notsu ise ei käi ju veel koolis? Mida ta seal tegema hakkab, kui juba praegu peab veatult kirjutada oskama? Lase lapsel ikka laps olla, kõik tuleb õigel ajal...
VastaKustutaSelline emotsioon tekkis Sinu lause peale - "Ja vahetevahel kaotan ma igasuguse lootuse."
Mängu käigus kirjutamist õppida on vahva ja arendav, aga üleliia tõsiselt ei maksaks seda vast küll võtta.