haige bernatüdruk

Täna avastasin regulaarse küüned-kõrvad-kirbud hoolduse käigus Betti varvaste vahelt pöidlasuuruse kasvajalaadse poolkõva moodustise. Esialgu arvasin, et tegemist on halvaks läinud vigastusega - midagi teravat jalga astutud vms. Tähelepanelikul vaatlemisel on sellel asjal aga sees sinikas... Bernadest kõiketeadev Murueit ütles, et kasvajatel ongi oma veresoonkond... Ja käskis jooksujalu arstile tõtata.

Betz on varbavahet tugevalt lakkunud - pigem pruunika kulunud karvastiku pärast haige koht mulle silma hakkaski... Porise õuekoera poristele jalgadele ei ole ma tõepoolest pööranud nii suurt tähelepanu kui suvel, mil õue/tuppa liiklust reguleeris jalapuhastuslapp esikus.

Nüüd ma ei oska kuidagi olla. Lisaks igapäevastele töö ja kooli muredele on mure haiglas hinge vaakuva Ulvi-tädi pärast. Nüüd ka mure koera haiguse pärast - ja ausalt, teine mure ei ole esimesst väiksem. Nagu neetult asjatas Väike Notsugi koera ümber.

Nüüd on laps voodis külili ja nutab, et tema kallis Betti sureb ära. Noh esialgu veel ei sure, aga Murueide Fredsuga juhtunu on liialt valusalt meeles. Pealegi lootsime Bettit tuues mitmele rõõmsale eesootavale aastale.