Õde rääkis, kuidas Skandinaaias möllanud torm neid isiklikult puudutanud. Nimelt äratanud tütar teda ööl vastu teist jõulupüha ning kurtnud, et aknasse paistev erakordselt tugev tänavavalgus ei lase magada. Nad olid koju saabunud napilt pool tundi varem ning parkinud auto tavapäraselt. Torm oli seejärel murdnud laternaposti ja puu. Mõlemad tabasid tema auto katust. Neil olla nüüd pikap-sportvolvik, mis hoolimata kummalisest kerest täiesti iseliikuv. Naersime. Õde leidis, et see on õnnelik õnnetus - vaid materiaalsed kulud - sebimine kindlustusfirma ja autoremonditöökojaga.
Tugev torm häiris täna öösel ka minu und. Ärkasin mitu korda vastiku kolina peale, vaimusilmas kujutlesin kuuske jälle terassile prantsatamas (Ikea plastmassist kuldehted on ikka toredad - ei lähe katki ega midagi).
Hommikul viisin prügi välja. Hiigelsuur, teravalt murdunud männioks oli kukkudes kümnekonna sentimeetri sügavusele maasse tunginud. Umbes ruutmeetrine oks oli maandudes tabanud täpselt sama suurt maalappi. Kolmest küljest piirasid teda auto, koerakuut ja prügikast. Vedas. Liigutada ma oska ei jaksnud. Las ta siis olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar