Peale jõululaupäevast külaliste vastuvõttu sõna otseses mõttes magasin esimese Jõulupüha maha. Esmakordselt ärkasin kümne paiku, jõin majaliste tngival nõudmisel kohvi ja hiilisin voodisse tagasi. Teistkordselt ärkasin kui Kutt lõunauneks mu kõrvale vajus. Kolmandal korral suutsin mõned tunnid teleka ees passida, et oleks kombekas ja seltskondlik.
Teise jõulupüha hommikul ärkasin poole üheteist paiku, sest Kutt nõudis putru. Pimendavate ruloode avamise järgselt avastasin päikese. Seejärel meenusid mulle tulbisibulad :) Kolm poolikut kotti, millede teine pool lõunaosariikides peenras. Seitsme soojakraadiga sai end riietada pärs kergelt ja mõnusalt. Toimetasin päeva aias. Vahepeal lisandusid Notsu ja Kutt ja punane salvokelk. Suurem vedas väiksemat mööda haljendavat muru, naerda rõkkasid mõlemad. Avastasin, et kohe-kohe puhkevad õide krookused, tulpidel, neil varemistutatutel, paistavad samuti ninad. Jätkuvalt õitsevad saialilled ja levkoi. Vahepeal käis ema uurimas, ega mul palja seljaga küürutades külm pole. Ausõna ei olnud.
Aga meie kuusk on Raekoja platsi omast kangem - hoolimata kolmest küljest telginööridega pinguldamisest patsatas torm ta kolmandat korda terassile pikali.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar