Söömine ja magamine. Pöördvõrdes.

Räägime rekorditest.
Kahel õhtusöögil on poiss söönud poolteist purki toitu korraga. Väärtuses a´300 kcal ehk 1/3 tema päevasest keskmisest toiduvajadusest.
Kahel ööl on ta öösel hädaldanud äraütlemata rohkelt. Tänasel ööl ärkas ta 15!!! korral.
Hullumaja sissekirjutust soovin. Otsekohe.

Tagasi kodus

Lõuna-Eestis on südasuvi. Nädalavahetuse ehk seekord siis pühad veetsime Lõuna-Eestis päevitusriietes. Seda masendavam tundus pühapäevane maandumine neljateistkümnekraadises Tallinnas.
Ilmataat siiski halastas ja vähemalt ei pea ma kutti enam talvekombekasse litsuma. Väikseks hakkab jääma ja pealegi... ma lihtsalt ei viitsi.
Sooja-aja laiskus kisub peale.
Kassi pügasin eile kiilaks. Tahtis teine peale pügamist end tavapäraselt kohevaks ajades naabri-kassile tuupi teha, aga võta näpust. Naabrite mustavalgelapiline naeris laginal meie kiilaka kökatsi üle.
Niipalju siis tööst.

Lunastus nelja euro eest

Kohvimasin kamandas enne kohvi väljastamist lisama vett, seejärel ube ning lõpetuseks tühjendama sahtlit. Minu nõud enam nõudepesumasinasse ei mahtunud. Poiss sõi hommikusöögiks vaid kolm teelusikatäit putru. Jalad valutasid jätkuvalt. Olin unustanud pangakaardile raha kanda ja pidin keskuses toidu eest krediitkaardiga tasuma. Ühesõnaga ei olnud just vaimustav päeva algus.

Pangaautomaadi kõrval istuv suure viltuse ninaga naine erines seal tavapäraseslt jorutavatest viinaninadest. Nägin eemalt, kuidas ta küsis midagi pangaautomaadis toimetanud naiselt ja sai vastuseks pearaputuse. Ajasin okkad püsti ja võtsin turris hoiaku. Naine küsis minult viitkümmet senti. Kurat, vale adressaat, mõtlesin kontojääki vaadates. Valjult aga pakkusin, et ostan talle süüa. Küsisin, kas hommiku- või lõunasööki. Naine ütles, et vahet pole, sest pole veel kumbagi saanud. Keskpäev...
Kärutasin tagasi poodi ja ostsin talle nii võileivamaterjali kui ka sooja toidu. Viskasin korvi lisaks paki piima, kodujuustu ning präänikud. Maksin krediitkaardiga - läks trumm, mingu siis ka pulgad :) Naine vaatas mulle tänades otse silma. Tal olid ilusad eresinised silmad ning kunagi oli ta olnud kaunis. Soovisin talle südamest kõike head.

Kodu poole minnes säras päike hoopis eredamalt. Kuti lühike lõunauni ei ajanud üldse ahastusse. Hoov sai veelkord rehaga üle tõmmatud ning isegi naabrite koer haukus tervituseks kuidagi vaiksemalt. Suure viltuse ninaga võõras naine tegi mu päeva ilusaks. Ainult nelja euro eest muideks!

Esmaspäev. Sinine.

Kolmepäevane pidutsemine tekitab kodus kaose. Nagu orkaan oleks üle käinud. Ja kehas on tunne nagu trammi alla oleks jäänud - valutavad jalad, käed ja seljalihased. Noorte vasikatega võidu jooksmine tekitab vanainimeses väsimuse. (Ja süvendab austust õpetaja vastu kes mitte üheksateistkümne vaid kolmekümnega hakkama saab. Mitte juhuslikult neli tundi vaid regulaarselt viis päeva nädalas neli kuni kuus tundi.)

Koristasin valutavaid sääri järel vedades. Sai pisut parem. (Kodu, mitte jalad.)
Tegin kiirkõnni keskuse poodi ja tagasi. Pistsin kotitäie komme nahka. Kontrollisin õppetööd. Külastasin vanemate keeletundi ja otsisin uute lütseumlaste nimekirjast tuttavaid nimesid. Riisusin veelkord muru ja loopisin viimased lumelaigud laiali. Lobisesin möödajalutanud tuttavaga. Vaidlesin lapsega (tuliselt) teemal puutetundlik telefon / PSP / Nintendo / jalgratas. Pesin ja kuivatasin kaks masinatäit rõivaid. Ja saigi päev otsa... Tehtud tööde nimekirja vaadates ei ole vähene homseks lihasvalud... Vaatasin spordipükse ja jooksutosse ning panin nad otsustavalt kappi tagasi vabandades, et pluss kaksteist on ikka jahe mis jahe. Böö.

Esimene päris-kevadpäev

Lubasin Notsule teistsuguse sünnipäeva korraldada - sellise, mille me ise välja mõtleme. Njah. Tehtud - mõeldud.
Tegelikult mu süda natuke valutas Notsu soovile järele andes.
Suur vastutus on vedada kamp lapsi metsa ning veeta nendega seal mitu tundi.
Minu parimatest parimad sõbrannad nõustusid lahkelt kampa hakkama ning esmalt plaanitud kolmest saatjast-täiskasvanust sai lõpuks viiene kamp ning kogunemispaigas liitus veel kaks saatjat. Ometigi kippus üheksateistkümnepealine lastevägi luige, haugi ja vähja kombel hargnema. Distsiplineeriv vile undas plaanitust oluliselt tihemini.

Esimiseks plaanitud maastikumäng-aardejaht koosnes meeletust võidujooksmisest. Uute punktideni juhatavad liisusalmid kõlasid ägedalt ning neid lugedes ununesid paberi tagaküljel asunud ülesanded hoopis. Aare peitud vist veidi lihtsaski kohas - igatahes ilmusid kolmkümmend pulgakommi nagu nõiaväel juurehunnikust välja.

Rahvastepall vaheldus viinerigrillimise ja kummikeksuga. Mädamuna võileivahaukamise ja limpsijoomisega. Kuskil vahepeal keerutati hüppenööri kalameheks ning roniti torni. Mängiti ka täiskasvanute koolituse ülesandeid - koostati keksukummist kinni hoides ruutu ning vahetati kohtasid üks-jääb-üle- põhimõttel.

Esimese toidupausi ajal leidus neid, kes "sõid just kodus kõhu täis" ja neid, kes "võileiba väga ei armasta". Viineriteni jõudes näpistas nälg juba kõiki ning torti võinuks ilmselt enamgi olla. Palav päike ja jooksumängud tekitasid janu ning limpsipudelid kaaniti tilgatumaks.

Ilmavana oli seekord meie poolt! Päike siras taevas pakkudes tõelist kevadist soojust. Viisteist kraadi ja päike seniidis. Mu põsed on õhtuks sohvaga sama punast karva:)

Notsu jäi sünnipäevaga rahule. Loodetavasti nõustusid temaga ka külalised.

Kaheksasest üheksaseks

Nots tegi enne magamaminekut kalli-kalli ja märkis äratuskella 3,38-ks helisema. Siis saabub talle üheksas eluaasta :) Ütles, et natuke kahju on kaheksaga hüvasti jätta.

Hommikul ootab teda kõigest hoolimata kingitus. (Sest meesisend arvas, et lapsel peab lisaks kokkulepitud "Suurele Prantsusmaa ringreisile vanaemaga" ka paberikrõbistamist olema. Iseasi kas väikseks meeleheaks saab nimetada kõikse suuremat saadaolevat Lego) Ja meesisendlikult ülepingutamiseks leiab Notsu toas koha ka täna ostetud pisike maal...

Üheksane laps on nii iseseisev, et kohe võdisema võtab. Ja kohati on ta vägagi titekas. Ja veel hetk hiljem keerutab peegli ees kleiti kingadega sobivaks ning sätib oma vööni juukseid sabasse...

Homme ootab meid rida vahvaid üritusi. Esmalt piduliku koolivormi kolmtund. Seejärel soengusättimine juuksurisalongis. Järgneb perepildistamine fotostuudios ning traditsiooniline algklasside kevadball. Õhtu lõpetab tordisöömine vanaemaga. Ja tõeline pidu saab olema muidugi pühabane rabamatk Notsu valitud sõpradele.

meditsiinisüsteemis ringlemas

Pole siis miskit kirjutada. Käime poisiga arstide ja laborite vahet selgitamaks välja lapse isutuse põhjuseid.
Hea arstiga saab kohtuda ainult tutvuse kaudu. Parimat nõu saab meedikult, kes küsib nõu teiselt meedikult:) Ja selle oskaja juurde lapsega ei pääse.
Paraku töötavad süsteemis ka nõuka-aja jäänukid, kelle arvates on patsient mõeldud arsti otsuste täideviimiseks. Isegi nendeni pääsemiseks peab nädalaid ootama...
Kuidas saavad laborid ühel päeval anda analüüsi kohta kaks erinevat vastust - üks ütleb positiivne ja teine negatiivne? Mõlemad kaitsevad oma seisukohta... Sama proov liigub uurimiseks ka kolmandasse laborisse, ent siis saavad Tallinna laborid vist otsa...
On kiire & vastik aeg.

Ettevalmistused peoks

Metsas käisime. Pääsküla rabarajal. Nimelt on mõte seal nädala lõpus lapse sünnipäevapidu pidada. Laps ise keeldub kategooriliselt igasugustest skaiparkidest ja muudest traditsioonilistest sünnipäevadest. Isegi klassikaaslaste sünnipäevadele tuleb viimasel ajal suisa sundida - pidavat olema ühesugused "mõttetud peod".
Nii ma siis palusingi oma sõbrannasid tiim moodustada ja ühiselt appi tulla, et Notsule see "erilisest erilisem" pidu valmis toota.

Mets (loe: raba äär) on alles väga lumine. Kraavi tänaval, seal, kust rabaraja metsasele otsale sissepääs, pole isegi lõhna sellest, et kevad läheneks. Lund on suisa kaelani :) Järgmiseks pühapäevaks see veeks ei sula kui just troopiline tsüklon ei saabu. Aga sellest lumejamast ei ole miskit, arvas mu sõbranna nr 1. Kummikud leiduvad kapis ehk igal lapsel ja meie poolt on ports kelkusid lisaks.

Kirjutasin esmase aja- ja tegevuskava kokku ning töösse läääääks! Lapsel hakkasid silmad särama kui selgus, et tulebki "päris eriline sünnipäevapidu" :)

ja see pole ikka veel kõik...

Appiiii. No mida veel ma peaksin teadma beebi ohutusest... Meil on ära koristatud kõik käeulatuses asuvad esemed. Suletud on kapid ja sahtlid. Peale poisi avastamist trepi 12. astmelt sulgus korrustevaheline ühendus mõlemast suunast. Kass on kolitud sööma-jooma pesukuivati peale. Ometi kukuvad ka sealt tema krõbinad põrandale ning ohutusvõre omandas ka vannitoa uks... Gaas avatakse vaid söögivalmistamiseks. Nurgad on kaetud kummikaitsetega. (Ometi ilutseb poisi põsel sinikas)

Nüüd siis uus piisk. Roomab mulle poiss mööda põrandat vastu ning tema järel lohiseb telefontoru. Poiss on kahtlaselt vait. Juhe on kaks korda ümber kaela ning sellest ka toru ripnemine...

ÄÄÄÄÄH. Ma tõesõna ei mäleta, et me Notsu eest oleks üldse midagi eest ära tõstnud. Poiste värk oma nina igale poole toppida?

Kassipesupäev

Pärslase õnneks avasin mina tema näugumist kuuldes ukse. See uksetagune loom ei meenutanud millegiga uhket punase kasukaga kuninglikku olevust. Üleni porine, tilkuv, mudane (aga see-eest õnnelik) elukas volksas tuppa. Võin miljoni dollari peale kihla vedada, et meesisend oleks ta ees ukse kinni virutanud.
Mul vedas, et ma suutsin pärslase suunata vannituppa enne kui meesisend määrdunud elukat kohtas. Üürgasin suletud ukse tagant, et pesen kassi. Kuigi beebist saati pesemisega harjunud, üritab kurivaim ikka vannist põgeneda, sealjuures seebist karva diivani alla hõõrudes. (Puhtus meesisendile meeldib. Eriti kui pikakarvaline kass on puhas. Meie oma tavaliselt muidugi ei ole.)

Kammisin kassi peale pesemist ära, alustasin kõhualuste pusade ruutsentimeeterhaaval harutamist. Pihustasin vahele pusavastast palsamit ja hädaldasime kassiga mõlemad. (Huvitav, kas kuskil tegutseb ka kasside juuksur, ma tuleks kohseselt kliendiks)

Nüüd magab punane mauk sama värvi tugitoolis. Natuke solvunud on ta nagu ikka peale pesu.

viirus, viirus

Mul käis eile külaline. Selline, kes siia majja ei ole astunud vast viis aastat. Neli kindlasti. Kohmitses värava taga. Seejärel astus sisse, ulatas laial naeratusel Nõmme turult ostetud magusa saia ning istus tavapäraselt tugitooli. Vaatas ringi ja jõi kohvi. Kahe tunni pärast läks edasi, ütlemata, millal jälle tuleb. Tegelikult oli tema tulekupõhjuseks küll üks ese, mis paluti mul temale edastada.

***
Haiged oleme. Kolm neljandikku ehk poiss on terve. Tegin esmaspäeval algust - kõht valutas ja sees pööras ning mulksus. Öö veetsin vannitoas. Meesisend urises öörahu rikkumise pärast.
Ma ei saa aru - võin suvalises venemaa kolkas suvalist sööklatoitu tarbida tarbida. Söön rahumeeli kohalikega samast korvist puuvilju ja joon vett peale ning püsin tervena... Isegi Egiptusest naasen ma tervena. Ja nüüd olen paari viimase kuu jooksul juba teist korda kõhuhädas!!!

Lõuna ajal saabus koolist laps kurtes bussis vaevanud kõhuvalu. Veidi hiljem keerdus ta kõveralt tugitooli ning peatselt sulges enda järel vannitoa ukse. Meesisend urises, et kogu kamp veab haigusi koju.
Saabus temagi tund:)
Tänase päeva veedab kogu kamp kodus - meestel teatavasti on kaks seisundit - terve või suremas. Meesisend on täna viimati mainitud staadiumis.
Ja poiss... tema on küll haigustunnusteta, ent juba teist päeva ei võta lusikatäitki toitu ega jooki suu sisse.

Rahapuuduses vaevlejale

Tere päevast.

I AM Mr.Lonard Clark tegevjuht Lonard laenufirma, populaarne raha laenuandjale, et on akrediteeritud ja registreeritud raha laenata inimesi ettevõtte vajadustele või finantsabi või et ei ole krediit-või vajavad raha, et maksta arveid. Lubage mul kasutada seda võimalust Teile teatada, et pakume laenu 3% määra mis tahes vääringus, nagu € ,$,£, summast 2000 10,000,000,000,000.00. (Pidage meeles, et saada laenu meile on tagatud ning 100% garanteeritud!)

Loodan, et me ei kavatse olla kasulik teile. Võite meiega ühendust võtta e-posti teel: bdonaldloans@gmail.com

Pakume era-, äri-ja isiklikud laenud, mille aastane alammäär nii madal kui 3% 1-20 aastat.

* Sa pead raha, et maksta ära laenu ja võlad
* Kui soovite laenu, et rahastada oma äri?
* Sul on era-või ettevõtete laenude erinevatel eesmärkidel?
* Sa otsima laenude suurte projektide elluviimisel

Palun kohe reageerida.

Informatsioon Laenusaaja

Taotleja nimi: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Riik :................................................ ............................
Riik :................................................ ..............................
Kuu üür: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Sugu: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ..
Perekonnaseis: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Vanus: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ....
Kontakt Aadress: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Telefon: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ... ... ...
Mobil arv: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ..
Laenusumma Vajalik: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Faksinumber :............................................... .................................
Kestus Loan ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .... ... ....


Palun täitke see taotlusvorm ja saata see see kontaktaadress (bdonaldloans@gmail.com). et saaksime jätkata selle laenu raha tuleb üle teile varsti.

Mr.Lonard Clark
Laenu administraator
UK / USA / Nigeeria


******
Mul on jubedam kiusatus vastu kirjutada, et vajan arvete tasumiseks hädasti laenu nende pakutavast maksimaalses summas ehk 10,000,000,000,000.00.. Äkki saaks isegi tagastamatut laenu :) Võtan vastu nii naelu kui dollareid.

Head-aega, märts!

Viimane märtsipäev tõi toreda sõnumi - meie sõpruskonda lisandus priske poisslaps (55 ca ja üle 4200g). Peatselt kaheaastaseks saavast Sigridist sai seoses selle sündmusega Suur Õde.

Tänasel viimasel märtsipäeval saanuks 96-aastaseks minu vanaema. Otsustasime emaga, et täna põletame küünalt kodus ning laupäeval läheme ühiselt kalmistule.

Ja homsest algabki aprill. Tuleks soe päriskevad juba rutem!

kõige alumisel astmel

Ma enam ausõna ei jaksa. Käisime perearstil. Kokkusaamine pidanuks olema erakorraline - st kuu keskel enne sünnipäeva, ainult kaalumiseks.
Reaalselt vaadati nädal kuni kaks varem kõiki parameetreid ja saime saatekirja gastroenteroloogile. Ja uut aega taheti pakkuda alles mai keskele. Nop! Siiski sain kahe nädala pärast uuesti kaalumise aja.

Spetsialist peab selgitama, miks on kaalukõver alates kuuendast elukuust vale. Valikuid on kaks - gluteenitalumatus või aktiivne laps. Seekordne iive oli suht Ok - pealt 300g kolme nädala kohta. Ent kõveral oleme vaid pool millimeetrit üle kõige alumise ääre. Samas pikkuskõveral kipub poiss keskmisest üle.

Gastroenteroloogile saaks juba 24. augustil. (Hip-hip-hurraa, meditsiinisüsteem!!!) Muutis siis perearst saatekirja ja siirdume pediaatri poole.

Mis mul ikka öelda... Lastehaigla polikliinikus imestati, kuidas tunnustatud spetsialistil (minu perearst) mõistus otsa sai... (Võib-olla on ta meditsiiniliselt tark, kuid paraku on tal kogu aeg kiire ning süvenemist on palju loota.)

Poiss aga sööb oma kaheksa kaalukilo kohta jätkuvallt nirult ning mina muudkui muretsen ja muretsen :(

Kakskümmend seitse päeva hiljem

Tänane varahommik tervitas mind Tallinna Lennujaamas. Äratuskell tirises 6,30, et varahommikuselt Helsingi lennult konn-maailmarändurist ema vastu võtta. "Olengi elusalt tagasi," kilkas ta telefoni elevil teismelise hääletoonil.

Päikeseliselt Uus-Meremaalt saabunud emps nägi täiesti europiidne välja.(Ah, seal ei olnud üldse NII palav!), 20h lende ei olnud talle jätnud vähimatki jälge (oh, tagasiteel ei loksutanud üldse). Kiita said interkontinentaalsed lennutajad - Emirates ja miski Hongkongi lennufirma (Tead, süüa pakuti päris-taldrikutelt ja kohvitass oli ka suurem. Ja enne serveerimist ulatati menüü)

Fotokas laadis maha 608 imelist pilti, seljakotist ilmus kui nõiaväel välja kaheksa kilo kingitusi, millele lisandus kohvrist veelgi.

Muljeid ja kinke jagatakse ühel teisel päeval. Reisikaaslase irvhambast tütar kinkis saabujatele Tallinna turistikaardid :)

puder ja kapsad raamaturiiulis

Minu ja ema lapsepõlves ehk nõukogude ajal kirjastatud raamatuid on riiulisse laduda lust ja lillepidu - säti aga riiulile sobiv kõrgus ja lao raamatuid täis. Nüüdisaegsed (laste)raamatud näikse olevat formaadis, mis parajasti kirjastajale soodsalt kätte sattus. Meil on näiteks viis haldja- ja printsessiteemalist raamatut. Kokku neid sobitada ei saa, sest üks on ülikõrge ja kitsas, teine ülimadal ja lai nagu album... Kolmanda esikaanel on kaunistus, mis takistab selle riiulisse panemist... Muudest raamatutest ma parem ei räägi. Üks korralik nüüdisaegse lastekirjanduse riiul õnnestus toota ja see koosneb TEA kahe sarja raamatutest.

Tõstsin portsu formaadilt või ideelt sobimatuid raamatuid www.raamaturinglus.ee jaoks välja.

Hakka või jäljendama meie teismelist, lugemist mittearmastavat tütarlast, kes raamatud riiulisse värvide järgi ladus ja ütles, et olgu neil elamises kasvõi disainiv funktsioon :) (Sry, Thela, aga Sa vist nägid ka seda)

Kolimine kui sõjatanner

Öeldakse, et alguses ei saa vedama, pärast pidama. Just sellised me olemegi - Notsu elab juba pea üheksandat aastat 128 cm kõrguste kappide keskel ning pole häda kedagist olnud :)

Kolme riiuli saabudes hakanuks mul peas nagu tuluke vilkuma ja eile kolis Aafrika-toast Notsule suurimast lapsest jäänud garderoob. Esialgu liugusteta ent kasutuskõlblik. Kolm uut kasekarva ustega kaetud Billy-riiulit peidavad raamatud ja lauamängud ning tuba näib ühtäkki hoopis puhtam :)

Minu magamistoa neljale raamaturiiulile lisandus üks täiskõrge Billy. Hõbedased uksed on paraku Ikea sortimendist väljas - seega jääb avatuks. Uue lisandumisega ei äga eelmised enam ülekoormuse all ega ähvarda kokku variseda. Magamistoa kirjutuslaud on muutunud liigseks - kahte arvutis töötegijat meil samaaegselt ei ole. Kirjutuslaud kolib välja ja asemele saabub teine, Aafrika-toast pärinev ning mõõtudelt pisut väiksem. Üle jääb üks pisike kolme sahtliga kummut ning kolm kaantega suletavat punutud korvi. (viimased kolivad laiule)



Üks ülemise korruse tuba on meil jätkuvalt liigne, (kui just Murueit Tallinnas tihemini koolituma ei hakka). Ja liigne on ka eelpoolmainitud lastetoamööbel. Ajutiselt :) ehk järgmise Ikea-korrani, kolivad nad kokku. Poja mänguasjad-raamatud leiavad koha tema tulevases toas.

Tagasi koolivaheajapuhkuselt

Ja olemegi kodus tagasi :)
Kahe lapse seltsis maailma avastamine ei olnud üldse nii hull kui planeerides tundus. Suurem taltsutas tagaistmel väiksemat ja jorises tagasiteel esmaspäeval algavast vastikust algavast koolist ning maailma-parimast tädist ning kiuslikust emast, kes ta tagasi Igavese Jääaja Vabariiki viib. (Ma tean iseenese kogemusestki, et hea tädi on hoopis lihtsam olla kui hea ema)

Suurepäraselt tähistatud maanteed ja ümbersõidud. Keskmiselt kümnekraadine pluss. Ei mingit halli märtsilund. Hoopis krookused pungitasid ninasid mullast välja ning tuulevarjus õitsesid juba lumikellukesed.

160 kilomeetrit kiirteed läbisime jalga gaasipedaalilt tõstmata. Püsikiirusehoidja olnuks tublilt abiks, sest 110 on siiski üpris sügav gaasivajutus. Kuulasime auto mp3ära nii Valeri Meladze kui ka Mihhail Bojarskji ja veidike Birgitit kuniks Stockholm paistma hakkas.

Sõitsin sadamasse GPSi järgi ja vaid ühe mahasõidu suutsin valesti pöörata. Jüri, TomTomi ainus eestikeelne hääl käskis hoida paremale, aga see tähendaski mahapöörde rida mitte paremat otsesõidu rida... Õnneks arvutas GPS teekonna koheselt ka ümber ning õde arvas, et uus oli hoopis mugavam sõiduskeem. Reavahetused pole minu jaoks probleem - ainus (minu kogetud) riik, kus suunatule näitamine ei toimi, on kahjuks Eesti...


Soetasin endale moekad leopardimustrilised tennised ning samasuguse pleedi (ja nägin täna hommikul Tallinna lumetuisus välja nagu teiselt planeedilt hädamaandumise läbi siia sattunud)




Nädalavahetus saab olema töine - Ikea väikelastemööbel loovutab Notsu toas koha Ikea riiulisüsteemile. Pluss tuhat ädasti-vaja vidinat oma kohale paigutada (ma ei taha oma krediitkaardiarvet üldse vaadata ka)

Kuniks väikelastemööbel üles pildistatud, lahti lapitud ja (veel puuduvasse) hoiukohta tõstetud saab, jõuab kalendris ette ilmselt pühapäev. Ja mul on koolivorm jätkuvalt pesemata-triikimata...

eripära

Siinse kultuuri koikse popim soiduriist on pikap-Volvo. Nagu Notsu teatas, soitis Helesinine Unistus moneks ajaks synnimaad vaatama.
Millest lisaks registreerimismärkidele eestlase auto ära tunneb?
Eesti päritolu Volvol soidab linna vahel juba mitmendat päeva, kuhi Ikea kaste-karpe katusele kinnitatud. :)
(Loodetavasti ma ikka kvalifitseerun Tallinkile veel soiduautona)

Kiidame teenindajat :)

Enne puhkusele soitmist kylastasime meesisendiga beebikaupade poodi. Meil oli mottes soetada turvahälli asemel turvatool. Soetasin esimese lapse beebieas mitu soodsahinnalist tooli. Ja vahetasin need ykshaaval välja. Yhel osutus puudulikuks kinnitus, teisel reguleerimine. Kokkuvotteks kulutasin mitme tooli ostmisel summa, mille eest voinuks ma lubada korraliku tooli. Nyyd valisin välja tooli, mis maksis pea 400 eurot.
Käisime seda piilumas kolmel korral - mina yksinda, meesisend yksinda ja seejärel kahekesi. Ostmata ta meist jäigi - tylitasime myyjat tema mugavast letitagusest eemale. Tige pilk hindas meid ja urises, et seda tooli Isofixiga myyakse yks kolme kuu kohta. Järgnes kysimus, kas meie autol yldse on Isofix-kinnitused. (No kurat, kui ma tulen poodi ja teatan, et soovin Isofixiga kinnituvat tooli, siis ma ju tean, mida soovin). Igatahes ei vihastanud ainult mina, vaid ka kaubanduse nomedustega harjunud meesisend.

Leppisime seejärel kokku, et räägime kodus edaspidi vaid headest teeninduskogemustest. Nii jääb ära igapäevane kirumine.
Positiivsus algas juba laeval - lisaks beebitoolile toodi kysimata ka ports mänguasju.
Mu väike oetytar, kymneaastane, on julge Rootsi tydruk. Ta ei häbene poes kysida, kus asub lift, kas valitud beebibody on saadaval ka lyhikeste varrukatega variandis. Lisaks uurib ta, kas shokolaadimaskil olev hoiatus "mitte kasutada lastel" kehtib väikelastele voi ka noortele. Ja myyja loeb kenasti juhendit ning ARUTAB, et väikelastele, kellele lohnav shokolaad isuäratavana tundub. Myyja naerunägu ei tumestanud isegi see, kui tydruk kysis, kas ostetud päikseprillikomplektile voiks kaasa kysida teisegi prillikoti, tema eelmistele prillidele.
Vaata ja imesta. Isegi Ikea megakaubamaja myyja naeratas siiralt.
Jah, see on siinpool lahte ju loomulik. Miks ma seda kirjutan? Pole ammu kuskil kaugemal käinud, ununeb... Morn mask on endalegi pähe kangestunud.
PS! Lumi on täiesti sulanud, väljas on 13 soojakraadi. Mul on jalas Icebug talvesaapad, Rootsi päritolu pealegi... Tunnen end päikese poole jäätist limspides veidi kentsakalt.

ylemere tervitused

Siin Rootsimaal on lumi peaaegu sulanud ning ohk lohnab kevadiselt.
Puhkame ehk magame kaua, toimetame kodus ja lähistel. Pealelounal viitsisime Helesinisele Unistusele hääled sisse panna ja poodlema veereda. H&M, Intersport ja muud poed. Ostetud ei saanud suurt midagi, lihtsalt jalutamise room.

Puhkusele mineku päev

Toppisin Helesinise Unistuse pagasiluugini kola täis. Tegelikult ei saanudki väga palju - igale reisijale poekoti suurune õlakott, üks selline kaasaveetavatele Eesti "hõrgutistele" nagu must leib, kohupiim ja juubelitordipulber :) Üks kott kingitustele ja käru pojale.
Salongi "laevakott", mis muidugi sisaldab poolt elamist...

Ma ei suuda siiamaani aru saada miks ma närvitsen. Sõbranna seletas, et astun oma mugavustsoonist väga pika sammu eemale ja minu vastandlikud tundmused on täiesti normaalsed.

Ilmselt peab puhkusele sõitmise normaalse elukorralduse hulka arvama ja ebamugavustunne möödub.

Õpitud abitus

Seisan ületamatunan tunduva ülesande ees. Väikese inimese suur mure.
Lühidalt öeldes on mul vaja pakkida autosse tõstmiseks kolm kotti ja sõita sadamasse. Sõidan lastega kolmekesi koolivaheajaks Rootsi, külla oma vanema õe perele. Meesisend kaasa ei tule. Teda pole ärasõidupäeval koduski! (Häbematus, eksole.)

See ei ole üldse naljakas. Hirmutavana tundub nii kottide pakkimine kui nende autosse tarimine, "pikk laevareis" ja järgnev paarisajakilomeetrine sõit.

Õde lohutas, et Rootsi on täiesti tsiviliseeritud paik - esineb kauplusi, bensiinijaamasid, toimib telefonisidegi... Teedki on suisa viitadega tähistatud. Pealegi ei lähe ma nende kahekümneaastase "seal" elamise jooksul esimest korda...

Masendav, milliseks saamatusehunnikuks võib mugav elu inimese muuta. Mina, kes ma olen autoga kolmel korral Türgis käinud, ümber Musta meregi sõitnud. (Üksteist tuhat kuussada kilomeetrit Tallinnast tagasi Tallinnasse arvestatuna!) Väiksematest otsadest nagu roolimine Tbilisis või Istanbulis rääkimata...
Ausalt. Kakssada kilomeetrit Helesinise Unistuse roolis mööda ühte riigi suuremat nöörsirget maanteed näib hullema ettevõtmisena kui keskpäevases kuumuses Lonely Planeti kaardi järgi Kreeka ralli kiiruskatsele sõita.

Vähkren öösiti unetult justkui peaksin ise laeva Stockholmi skäärides juhtima.

Häbilugu... Ptui, ma ütlen.
/Ja kergem ei saanud. Mitte grammigi./

Sünnipäev luige, haugi ja vähi stiilis

Ühel kaunil märtsikuu päeval on Notsu klassijuhataja sünnipäev.
Kuu varem potsatas lastevanemate listi tagasihoidlik kirjake aktiivselt lapsevanemalt A. Klass võiks õpetajat sarnaselt eelmisele aastale meeles pidada lillekimbu ja kommidega. Lisaks võiks lapsed paralleelklassi eeskujul kanda sel päeval pidulikku koolivormi.

Lihtsast sõnavõtust paisus tüli, mis hetkeks vaibudes veelgi suurema hooga uuesti lahvatas.
Lapsevanem B arvas, et pidulik vorm on liiast
C täiendas, et selline tähelepanu lõhnab õpetaja isikukultuse järele
D oletas, et õpetaja on mõttetu tegelane ja tema sünnipäeva tähistamine on asjatu kulu
E pakkus lahenduseks uurida lastelt nende arvamust
F, G ja H teatasid, et nende lapsed pidasid ideed toredaks
C sähvas, et ei kavatse hoolimata enamuse arvamusest hullustega ühineda.
Kohati muutus kirjavahetus isiklikuks. Peaaegu oleks kutseid duellidelegi jagatud.

List tõmbles nädalakese ja rahunes. Kuniks A taaskord tagasihoidlikus vormis palus lapsevanemaid puhtalt lehelt samasse paati koonduma, et klassiraha kasutamine toimuks enamuse nõusolekul.

Ja tuli tõusis tuhast. B arvas, et pidulik vorm on liiast. C kirjutas, et tema endise nõukogude lasteorganisatsiooni liikmena isikukultusega ei ühine. I väitis, et tema laps keeldub kategooriliselt pidulikust vormist. J ja K arvasid, et sünnipäeva tähistamise nimetamine isikukultuseks on ülepaisutatud. L leidis, et piduliku vormi kasutamine on koolis reglementeeritud ning õpetaja sünnipäev ei ole näidustuste hulgas. M kopeeris listile kooli sisekorra eeskirju, milles piduliku vormi kandmise juhised... Selgus, et vastuolu puudub ning õpetaja sünnipäev kuulub "muude pidulike sündmuste hulka"

A teatas lakooniliselt kimbu ja kommide üleandmise toimumise aja. List on vaikne. Ilmselt näeb klass sel päeval välja kui kirju koer - kes pidulikus, kes tavapärases, kes aga ootamatult haigestunud.

Kummalised juhtumised Lastehaigla parklas

Trahvisaamise järgsel nädalal olen Cityparki hallata oleval Lastehaigla küljepealsel parkimisplatsil toimuvat huviga jälginud. Eksinud ei ole vaid mina. Näiteks minu selle loo viimane kommentaatorgi nõustub.
Võtsin paaril päeval kaasa fotoaparaadi. Meie ujumisajaga näib ühtivat parkimiskontrolöri kontrollkellaaeg. Basseinist auto juurde naastes märkan "valesti parkijatel" maksekorraldusi kojamehe vahel.

Eksitaksegi seoses invakohaga. Nimelt asub selle parkla igas reas üks invakoht, mis asfaldil kenasti siniseks värvitud. Seoses lumega ei ole märgistus nähtav. Lumehunnikutes paikneb imetilluke märgike. Märgike aga ei suuna, kuhupoole invakoht jääb. Lumekoristusauto on lumehunnikud laiemaks ja sissesõidutee nende võrra kitsamaks lükanud.
Kui invaparkimiskohale on pargitud juba üks invaliidi sõiduk, siis minu loogika kohaselt kuulub kõrvalkoht juba tavaparkijale. Paraku arvestab trahvikviitungi kirjutaja aga invakoha mõõtudega, nagu need lume all paiknevad ning juhul kui kõrvalkoha hõivanud sõiduk seda riivab, siis maksab see tegu 35 eurot.
Igatahes klõbasin meie ujumisaja järel mitme päeva jooksul kümneid fotosid eksinutest, kel maksekorraldus kojamehe vahel. Edastasin oma töömeililt valiku piltidest Cityparkis vastava valdkonna vastutajale ning lisasin juurde, et massiline eksimine viitab puudusele parkimiskorralduses.

Ma sain kirjaliku vastuse, milles peeti minu märkust mitteoluliseks. Lisati ka info, et "vältimaks edasist ajakulu on minu parkimistrahv tühistatud". Ohkasin õnnelikult ja samas ka nukralt. Maailma parandada mul ei õnnestunud. Ise aga pääsesin ja arvan täpselt teadvat, miks.

Meladze, artist suure tähega

Niimoodi võib laulda vaid mägede verd mees...
Täna, Saku Suurhallis käisid judinad üle selja :)
ja superstaarile viidi tõepoolest tonnide kaupa punaseid nelke...

Mina ja perearst, vol x

Korraline ülevaatuspäev.

Kurtsin, et igal ärkamisel on poja pea higist läbimärg. Suisa nii märg, et lina on ebameeldiv. Ja ainult pea - kukal võib olla läbimärja pea juures jahegi. Uurisin internetist - see on üks rahhiidi tunnustest ja ma olen murelik.

Perearst murelik ei olnud. Katsus pead ja arvas, et ehk on tuba palav või lina kehvast materjalist. Minu järeldus: mitmete meie linade materjal on talve jooksul kehvemaks muutunud.

Jõudsime ülevaatusel rinnakorvini ja perearst silmas lohukest. Järgmisena leidis ta, et siin võib olla siiski algav rahhiit hoolimata d-vitamiini annustamisest.

Probleemi käsitledes jõudis ta järeldusele, et kuu kestnud kõhulahtisus ajas ilmselt lisaks toitainetele välja ka manustatud d-vitamiini. Ometi ahastasin sellel perioodil arstile telefonis vähemasti kahel korral nädalas. D-vitamiini lisaannust ei soovitanud ta mulle kordagi...

Kauplesin välja saatekirja vereanalüüsile. Perearst üritas veelkord sõrgu vastu ajada, hirmutades, et verd võetakse otse beebi veenist ning see ei ole meeldiv vaatepilt.
Jäin enesele kindlaks, sest usutavalt ei kohta konkreetne aastaid tegutsenud labor beebi veene esmakordselt. Ohates ulatas arst saatekirja.

Minus valitsevad segased tunded. Ühelt poolt ei ole keegi üliinimene. Teisalt leian ma, et perearst peaks olema tähelepanelikum ja hoolivam. Korraliseks ülevaatuseks ette nähtud aeg ongi ju murede ja rõõmude jagamiseks ning ennetamiseks.

Strateegilised mõõdud - kaaluiive olematu - 50g, pikkust pole lisandunud. Istumise asemel põlvitab. Kuu jooksul lisandunud oskused on püstitõusmine ja silpide lalistamine.

Mina, peaaegu kurjategija

Lastehaigla parkla on lumest rookimata nagu enamik Tallinna parklaid. Ja enamasti on see ülerahvastatud ka - seisad ja ootad ja loodad, et saad koha enne kui taastusravi aeg algab.

Täna oli parklas kummaliselt palju ruumi ja võimalus parkimiskohta valida. Mmmm, naistepäev :) Et turvahälli kaenlastassimine on raske, rattaid basseini veerde kaasa ei saa tirida, valisin loomulikult uksele lähima. Ise veel rõõmustasin sisimas, sest parkla on osaliselt liivatamata ning võimalus beebiga käntsatada ei ole ahvatlev.

Et sõiduk kuidagi invakohta riivab, ei osanud ma küll aimata. Invakohti paikneb selles parklas igas reas üks. Minu rea invakohal parkis juba sõiduk ning paarimeetrisest vahest pidanuks talle küll piisama.

Tagasi tulles avastasin klaasi vahelt lipiku, et olen lisaks invakohal parkimisele parkinud "selleks mitte ettenähtud kohale". Minu teguviisi oli hinnatud 35 euro vääriliseks patuks.

Vormistasin küll vaide, kirjutades, et parkla märgistus ei ole üheselt mõistetav ning parkides jätsin sõidukite vahele vahe silmaga invakoha ulatust hinnates. Et invakohti oli vaid üks ja see oli minu saabudes juba hõivatud. Lisasin, et oma arust parkisin ma parkimiskohale ning ei mõista täiendavat asjaolu nagu "parkimine selleks mitte-ettenähtud kohal". Mainisin ka oma pattudeta minevikku ning palusin arvesse võtta tahtluse puudumist.

Paraku puudub mul usk positiivsesse lahendamisse - lahendajaks on ju sama, raha kasseeriv ettevõte.

Hingepõhjas mõtlen, et parkimiskontrolör ei ole inimlik kui leiab, et parkija peaks enne auto paigutamist maa-ala kaasasoleva mõõdulindiga üle mõõtma.

Otse epitsentrist

Hakkab pihta.

Emps saatis sõnumi Christchurchis toimunud maavärina järeltõukest ning lisas, et "üldiselt teame, kuidas toimida." (Nagu need sajad hukkunud ei teadnuks)

Hea, et ma tean enne kui uudis meediasse jõudis. Aga eriti lahedalt ei kõla. Ausalt öeldes võiks nad oma rendiautoga juba epitsentrist eemale sõita...

***
Ma vist kannatan igavuse käes, sest tegelikult mõtlen ta peale liiga tihedalt.

Krappi viimane lint. Sammumisi.

Beebiemana ei ole mu kultuurisündmuste kalender just ülebukitud. Ühele äpardunud filmivalikuga kinokülastusele ("Söö-palveta-armasta") järgnes eileõhtune suhteliselt ebaõnnestunud teatrikülastus.

Otsustavaks sai etenduse kestus tund ja viisteist minutit. Koos tuleku-mineku ja laste sõbranna juurde viimisega kaks tundi. Koos suurima lapse ootamatu Nõmme-Kopli transpordivajadusega kaks ja pool tundi.

"Krappi viimane lint. Sammumisi." Klassika. Igav. Arusaamatu. Segane. Ilmselt ei ole ma veel valmis teatris klassikat vaatama. Eriti Kaie Mihkelsoni ja Ester Pajusoo mängitud "Sammumisi". Ain Lutseppa vapustavalt hea pantomiim päästis teise tüki. (Jah, mul olid prillid kaasas, ma tõesti nägin Lutsepa kortsegi :) )
Aga nagu ikka - mõnus oli end pidulikumalt riidetada ja pealt kaks tundi tunda end inimese mitte piimaautona.

Mõte tekkis. Mõni kesklinna mängutuba võiks katsetada teatrikülastajate lapsehoiuga :) Ilmselt mitte beebidele, aga ma oma koolilastki ei jäta pimeda ajal üksi koju ning tegelikult on pahapaha sõbrannale helistada stiilis ah-see-olen-mina-äkki-hoiad-mu-last...