Aeg tõele otsa vaadata?

Viisin Midi tema õpetajanna juurde, tähti õppima. Teine kohtumine, ühe lasteaia ruumides, asjad pole veel paika loksunud. Helistan ukse taga kella, keegi ei ava. Helistan uuesti ja ootan. Mõne aja möödudes avab söögitädi - eakas proua, mõõdab mind pealaest jalatallani ja küsib konkreetsel toonil: "Ja kelle vanaema teie olete?"

Imagoreklaam minevikust

Sattusin kolama Apollo veebilehele, kus lubatakse hirmsuuri allahindlusi. Raamatud, mängud, e-raamatud ja ühtäkki - õmblusajakirjad. Inglisekeelse Burda tellimus 20% soodustusega...

Olin ehk teismeline, miskipärast tundub tagantjärele, et aastal 1988 õnnestus emal kuskilt välja pigistada värskelt ilmuma hakanud venekeelse Burda poolaastatellimus - üle kuu ilmuv number. Veidi varasemast ajast oli meil paar eksemplari saksakeelset - hästi hoitud, puutuda võis vaid puhaste kätega ja laua taga. Uusi hilpe õmbles ema just Burda täpsete lõigete abil - sealt õppisin varieerimist. Kui palju võimalusi pakuvad pisidetailid - lõiget annab kohendada, lisada selle või eemaldada teise detaili. Pildil nähtud kirju asemel ühevärviline kangas või hoopis vastupidi... Nende kuue Burda abil valmis terve garderoob, mille põhilõiked on emal vist siiani kasutusel.

Aga mitte see polnud täna mu peamine mõte. Vaatasin tänapäeval nii tavalisi sisureklaame ajakirja kaanel. Toona olid need aga uudsed nagu sisukord ühes mõne tähtsam aloo liidiga. Lappasin huvi pakkunud teemani, veerisin läbi ja ahmisin endasse värskeid moe- ja iluuudiseid, aga ka kodus katsetasimise retsepte ja persoonilood. Üks jäi aga mulle arusaamatuks -  miks ajakirjas, selles "meie oma vene omas" (versus mitte hõlma all üle piiri toodud), ilmusid reklaamid asjadest, mida ma kauplustes polnud kunagi müügil näinud. Miks neid üldse reklaamitakse? Just Lancome´i ja Nivea kreemid meenusid täna Apollo kodulehel Burda esikaant vaadates - tugev läikpaber, millel kujutatud headest ainetest pungil kreemiports. Inimaju loob kummalisi seoseid.

Peenrakahjur

Hädaldasin suvel mitmel korral, et mu lillepeenar on niru, roosid ei edene, iirised on tavapäratult pisikesed ja pojeng kord jälle kuivatas õienupud enne avamist.
Mõtlesin taimi pisut ümber istutada ja õunamahla ja muude hädade sunnil jõudsin selleni alles paari päeva eest.
Mismasiisnüüdavastasin. Paar aastat tagasi rajatud peenrasse istutasin ka mõned piibelehed. Et maja ääres oleks üks konkreeetne rida. Sellest konkreetsest reast on saanud aga peenratäis tapvat umbrohtu, mis põiminud ennast nii kevadlillede kui ka pojengi mugulate ja iirise misiganes asjade ja rooside juurte vahele. Sai kaks prügikotitäit risoomiprahti. Ja hargiga andis läbi tampida. Kuradikurat, ma ütlen.

:

Olen vaaritanud üsna arutu koguse õunamahla. Korjanud hiigelhunniku õunu nii maast kui puust. Sonkinud üles linnahoovi ja maahoovi. Planeerinud siseremonti. Koristanud kappe. Õppinud suuremaga ja ehitanud legomaju väiksematega. Kavandan Meesisendi grillimüüki nädalavahetuse laadal. Ma väga pingutan olla - füüsiline töö hoiab liikumises ja mõtted mujal ehk siis tööl enesel. Õhtuti loksutan endale vähese rummi, rohke sidruni ja koolaga kokteilikese ja kobin esimesel võimalusel voodisse.
Eiran fakti, et lähedasel avastati raske ja ravile allumatu haigus, mis jätab elupäevi kolm kuud kuni kaks aastat. Lõikus oli kasutu, kuid arstid on otsustanud katsetada ravi (loe: pikendust). Mehed lähevad terviseprobleemidele lahendust otsima ju alles viimses hädas...
Ja ma ei suuda leppida, et viimastel aastatel kibestunud, õel ja isegi kuri inimene on haigusele kinnituse saamise järel muutunud taas endiseks - rõõmsaks, humoorikaks ja elujaatavaks. Miks mitte varem? Hetkel päev korraga.

Kabajantsikud

Meesisendil oli vaja Lõunast tagasiteel toimetada Tartus ühe tuttuue, kuid ilmselgelt praagiks osutunud grilliga. Mini, Midi ja minuke veetsime aega kaubanduskeskuse parkimisplatsil teda oodates. Soe sügispäike ja kohe igavlema hakkavad lapsed. Jäätis osutus motivatsiooniks. Suures toidupoes jalutas ringi vaid paar inimest ja lubasin poistel võtta kummalgi isikliku ratastel korvi.

Ladusin kaupu vaheldumisi ja tüli ei tulnudki. Kumbki teretas kassapidajat ja temalgi läks nägu naerule. Poisid ladusid korvid tühjaks, Mini tõstis ühe korvi teise peale ja Midi tahtis nad "korvide koju" tõugata. Mini jäi ette ning Midi ütles üsna valjult "mine eest". Oo õudust, kassasse oli saabunud ka üks kõvasti üle keskea proua, kes arvas sõnapaari enese kohta käivat ning ta asus Midi kallal pragama. Ütleme, et vähemalt ma tean, et mu laps pole teflonist - tõsine nägu peegeldas sisemist hirmu. Poisid seisid minu kõrval leti ääres hiirvaikselt. Vabandasin, selgitasin, et lapsed rääkisid omavahel. Proua aga võttis tuld, nimetades poisse kabajantsikuteks.

Olgu. Ütlesin ebaviisakalt vastu ja lahkusin poest uduste silmadega. Jäätiseisu oli läinud, päike polnud samuti enam nii soe ja auto asus liiga kaugel. Õhtul otsisin täpse tähenduse välja. Mõisteline sõnaraamat andis tulemuseks "hulgus" ja etümoloogiasõnaraamat "võrukael, suli, kelm". Nojah. Poisid müttasid enne kojusõidu alustamist mõnuga õuel ja rõivastuse poolest andsid mõõdu välja küll.

Põhjas ja lõunas, vaheldumisi.

Lubasin Sesamyle kirjutada elust lõunas ja põhjas. Ei ole jaksanud, elu kiirrong kihutab liialt kiiresti.
Käisin täna Oleviste kirikus Arvo Pärti kuulamas. Tundsin tõelist vajadust istuda maha kirikusse, kus mind ristiti ja mitte lugeda Passio tekstis rida realt järge, vaid lihtsalt olla ja kuulata ja lasta muusikal endast läbi voolata.
Plaanisin minna rongiga, kuid olin vaadanud sõiduplaani valesti ning tuli koju tagasi joosta, võtta auto ning parkida see vanalinna, kiriku kõrvale. Jõudsin viimasel hetkel. Parkimise lõpetamisel sai saldoks kuus eurot ja sente. Elu suurlinnas iseloomustab valikuvõimalus, mis sageli tähendab minemata jätmist, sest homsed valikud pole vähem rikkalikud. Rohelises linnajaos paiknen ma enamasti oma saja kaheksal ruutmeetril toa- ja kolmesaja üheksakümnel õuepinnal. Igasse päeva mahub vaid üks tegevus, olgu see siis poeskäik või külaskäik või jalutusring. Pikkade vahemaade tõttu on raske rohkemat plaanida.

Lõunasse minek tähendab meeletut pakkimist ja tulek samuti. Kuigi elamised näikse olevat dubleeeritud pisiasjadeni, aga auto on laeni pakke täis. Ma ei viitsi sorteerida - poiste puhul on lihtne keerata nende sahtlid tagurpidi kotti ja teisal kotist kummutisse. Notsu oma teismelise-iseärasustega veab niikuinii kaasas kuupmeetrit rõivaid ning kilomeetrit tehnikavidinate juhtmeid. Lisaks toidukotid ja siis veel igaks-juhuks asjad. No vähemalt on meil mahtuniversaal, kuid pole haruldane, et sellele veel järelkäru taha haagime.

Kakssada viiskümmmend kilomeetrit tundub kuidas kunagi - vahel saavad autos räägitud nii mõnedki tähtsamad jutud. Mõnikord aga on puhvetil kisa taevani ja ähvardan nad Tartus bussi peale ümber kantida. Eks me oleme kui itaalia-perekond - ekstravertne, impulsiivne ja otsekohene, kokkuvõtlikult vägagi kärarikas.
Ma ei nurise maantee üle kuna vaba inimesena pole mul kohustust sõita reede ja pühapäeva õhtutel. Aga tipptunnil on mitmekümne auto pikkused kolonnid üsna tavaline ning eriti talvel teeb see liikumise ebamugavaks.

Lõunas on toapinda vähem, kuid õueala rohkem. Talvel tuleb kütta ahju kui soojuspumba elektriarvet maksta ei taha. Meesisend hoidis ümberehitusel vannitoa põrandaküttelt kokku ja seetõttu on nii tualetis kui duši all käimine külmaga üsna askeetlik tegevus. Kõrvalhoone koosneb jätkuvalt vanast sisust uues kestas. Hoolimata mitmetest ebamugavustest kaalume aga umbes kord kvartalis püsivat kolimist.

Sealne maailm on väike ja kompaktne - paar kilomeetrit ühele ja sama palju teisele poole. Lühikesed vahemaad võimaldavad pikka tegevusrohket päeva, kuhu mahuvad näiteks nii rannaskäik, kinoskäik, kalmistutuur kui ka poodlemine. Ja tegemata ei jää ka lõuna- ja õhtusöögid. Mõnesaja meeetri raadiuses on esindatud on kõik poeketid, välja arvatud küll mu lemmik Prisma. Teatris ja kinos võib afiššide põhjal käia pea iga päev. Kui parasjagu midagi meeldivat ei näidata, tuleb muidugi ise kino teha.
Kümnekonna kilomeetri raadiuses on lõunas palju ujumiskõlbulikke järvi ning ports matkaradasid, milledele minek ei tähenda poolepäevast autosõitu. On neli korralikku aastaaega - suvel palav ja talvel lumine ning kevad saabub paar nädalat varem, sügis muidugi ka. Viimaste aastate jooksul on Võru muutunud kuurortlikuks. Julgelt öeldes, ühele Eesti parimale rannale lisandus juurde rahvusmustris laotud kividest peatänav, kaunis allee ning sügiseks asendub kogu järvepiirkonnas ilmetu asfalt nägusa teekiviga ka sõiduteel. Linnavalgustus töötab led-idel. Pisike ja hubane, suurema valikuvõimaluseta kui rääkida tööstuskaupadest ja teenustest. Ei mingeid liigseid säravaid ahvatlusi, kuid kõik vajadused samas rahuldatud.

Me räägime, et "seal pole tööd" või "see vastik väikelinna mentaliteet" või "mis me seal tegema hakkame". Ometi teame Meesisendiga mõlemad, et need on vaid mugavad ettekäänded - kümned tuhanded inimesed ometi elavad ja töötavad nii linnas kui maakonnas. Kui kohaliku elu päevast tuiksoont, Maksimarketit, vaadata, siis üldse mitte halvasti. Mul on veel üks hea põhjus - Notsu kool. Kohalikule üldharidusele lõunas pole miskit ette heita, kuid nii süvendatud keeleõpet seal tõesti ei pakuta.

Meesisend räägib, et lõunas kokkusaamist kokku ei lepita. Kui telefonitsi kõneldakse kohtumisest, siis hakataksegi kohe minema ja saadakse kokku. Ka noored inimesed räägivad murdekeeles. Aastatega olen hakanud mõistma, kuid ise ei oska. Üsna sageli naeratan suurematel pidudel tagasihoidlikult, sest kirjakeelne kõnelus lihtsalt ei sobi - loodetavasti paistan nii targem välja :)

Kuniks me otsuseid vastu ei taha või ei suuda võtta, elame kahepaiksetena. Ühelt poolt tähendab see vaheldust ja võimalusi valida kulgemise aega ja kohta või põgeneda kärarikkast põhjast rahulikkku lõunasse. Kahe kodu elanikena oleme teisalt veidi ka päriskodutud ning kinnisvaraga kaasneva rohimise, muruniitmise ja lumerookimise orjad. Et maailm oleks tasakaalus, on mul kompensatsiooniks põhja õudusunenägude üleaedsele lõunas unistuste naabripere. See aga on juba hoopis teine teema.

Uued majasõbrad

Saksamaal olemise ajal lõpetas meie umbes viisteist aastat vana pesukuivati töölepingu. Ilma igasuguse hoiatuseta hakkas vilgutama veepaagi-tuld, kuigi veepaak reaalselt täis polnud. Kruvisin masina lahti, puhastasin vooliku, aga ei midagist. Kuivatita elu teadupärast kolmelapselises peres mitte just võimatu, aga üsnagi ebameeldiv. Niuksusin parandaja järele - üks vanakooli vene mees Kloogalt, kui tuleb, vaatab üle kõik kodumasinad. Aga helistamiseni ei jõudnud.

Õhtul saabus Meesisend, Roclaga. Tiris masina kärule ja pusserdas õue. Hmmm, õues hakkab lahti kiskuma? No vaadaku ise. Süvenesin oma tegemistesse. Taas kord vannitupppa jõudes oli välja vahetet nii pesumasin kui kuivati. Meil on nüüd pesutorn, mille järele olen juba ammu irisenud. Bosch, uhkete ekraanidega. Pesumasin ähvardas juba ammu otsi anda - kolises ja mürises, aastaid teisel samuti vähemalt sama palju kui kuivatil. Ja see vahelaud, millele otse kuivatist pesu pakkida....

Oeh. Koduperenaise elu on mõnusaks tehtud. Aga uute koduabiliste puhul otsin abi kasutusjuhendist - puutetundlikud ekraanid ja kõike saab reguleerida. Pesu peaks ka hakkama rohkem tootma või harvemini pesema - uus masin mahutab endise viie asemel kaheksa kilo...

Võõras linnas

Ma käisin messil. Saksamaal, Kölnis. Eksponente igalt mandrilt kui Antarktika välja arvata.
Lendasin pika aja järel lennukiga. Ryanairiga vist üldse esimest korda..
Sõitsin tunde mööda öist maanteed ning tee ei viinud Lõunaosariikidesse. Sain totrate kokkusattumute tõttu Libatses kiiruskaameralt veel teadmata suuruses trahvigi.
Otsisin lennujaamas väljapääsu õigesse raudteejaama ja jälgisin hoolsalt peatuseid, et õiges väljuda
Vaatasin võõras keeles vaatamisväärsuste kaarti
Poodlesin kauplustetänaval
Pidutsesin Meesisendi äripartneri söögist ja joogist küllastunud vastuvõtul hilise õhtutunnini.
Nautisin paduvihmas jalutamist, sest autot ei olnud ja hotelli tuli jõuda.

Mu kolmik koondnimetusega "hullumaja puhvet" nautis samal ajal kodus vanaema seltskonda ning ärkas hommikul vara ja läks õhtul ka vara magama. Ei pirtsutanud söögilaua ääres ja asetas rõivad koju saabudes nagisse/pesumasinasse/riiulile.

Oli paganama hea ennast tuulutada, nii minul kui lastel. Avastasin maailmast muudki peale legode ja multikate. Ja noh, päevitasin kaks päeva kestnud kolmekümnekraadises kuumuses endale ka sandaalid jalga.

Ametlikult koduperenaine ehk Mini 3

Võiks ju kirjutada tänasest päevast kolm aastat tagasi. Mul on piinlik tunnistada, et ei mäleta täpselt seda varahommikust sündimise kellaaega. See kolmas on üldse saanud teenimatult vähe tähelepanu. Hetkel ei ole tal isegi isiklikku beebialbumit, pole vist üldse paberpiltegi temast. Aga Mini on vahva laps ning tema arengu edusamme kuude kaupa võib üsna täpselt lugeda suvalisest beebide ja väikelaste kasvatamise käsiraamatust. Välja arvatud kõne, mis on juba enam kui aasta vaba ja kõigile arusaadav. Mõnus!

Tänasega saab aga lõpule üks seitseteist aastat kestnud suhe. Aastal 1998, täpsemalt öeldes küll veebruari viimastel päevadel, asusin ma tööle toonasesse Sõnumilehte. Mini kolmeseks saamise järel peaksin ma tööle naasma, kuid selle asemel kirjutasin avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

Ma olen üdini tänulik sellele organisatsioonile - olen tänu korralikule sissetulekule saanud rännata reaalselt oma unistustesse, omandanud laenuorjusesse laskumata kodu, liiklusvahendid ja muu eluks vajaliku. Mu tööandja oli täpne ning korrektne töövõtja seisukohast vaadatuna - kõik maksud tasuti korrektselt ning palk hilines nende aastate jooksul kaks korda. Mõlemal juhul sai kogu ettevõte vabanduskirja ning hädalistele pakuti lahendust.

Ja siiski, ma ei tahtnud minna tagasi... Istuma kontorilaua taha hommikul kella üheksast õhtul kella viieni, rutiini. Ei, mul ei ole tõesti uut kohta ega midagi terendamas ka silmapiiril. Ma ei tea jätkuvalt, kelleks ma saada tahan, kui ükskord suureks saan. Või siiski, tean, kuid ei suuda täpselt visualiseerida. Lisaks on mul kirjutada magistritöö. 

Jah, ma tean, et lahkusin vabatahtlikult heast teenistusest ja soojast kontorist. Mitmed sunnitult endisteks saanud kolleegid on minuga tõrelenud. Aga ma tunnen kuskil sisemuses, et see on õige. Raamatupidamusliku jääkväärtuse arvutamise valem ütleb viie aasta kasutamise järel väärtuseks nulli. 

Ma olen ametlikult ja igasuguste vabandusteta koduperenaine või noh... läbi sai akadeemiline puhkus ja tuleks asuda magistritööd kirjutama. Poetasin pisaragi, sest iga lõplik lahkumine on kurb. 

Sümboolselt. Mu uueks otseseks ülemuseks saanuks inimene, kes mu ka tööle meelitas. Tasusin tol ammusel 1998. aastal parajasti piima-leiva eest kassajärjekorras kui ta helistas. Olin paar päeva varem vestlusel käinud, kuid mingit vaimustust ei tekkinud. Mu ülemus arvas, et võiksin siiski proovida ning lisas, et kui üldse ei meeldi, saan katseajal probleemideta lahkuda. Meeldis vist :)

Metsas, kännu otsas, kohe päriselt

Lõuna on seentest ja marjadest kirju. Seekord oleme siin vähendatud koosseisus - suurim laps on Kurgjärvel "Kurkal" suve viimases suusalaagris ehk nagu ma norin, pekki väristamas.
Midi, see aktiivne ja haige laps on omandanud perfektselt oskuse tähelepanu saavutada. Piisab tal vaid kiunatada valuteemal kui Meesisend kust iganes kohale tormab, et pojakesekesekese haiget käekest üle vaadata. Ja Midi kasutab seda osavalt, eriti kui päevaplaan näeb ette igavapoolset kodusolemist.
Eile õhtul hakkas Midi virisema metsaminekust. Ja ma ise tahtsin ka kollaseid kukeseeni. Meesisend metsa ei taha. Ei viitsi. Tema on linnamees ja naudib pigem kohalikke linnapäevi koos kontsertidega. Emps ka ei viitsinud, kuid oli ümberräägitav, sest metsa on kümne minuti tee autoga ja mets ise on ülimadala taimestikuga liivane ja hõre, peaaegu park. Kuldne kesktee viis kolmiku autoga metsa ja paar jalutas kontserdi ajaks randa, et seal taas kokku saada.

Olen ma pime või lihtsalt rumal, aga ma suutsin oma Galaxy võimeid üle hinnata, arvates et tugevdatud vedrustus taga tähendab ka kõrgemat esiotsa. Lisaks arvasin ma, et männikänd on tegelikult üks rohulible. Veel enne kui reageerida jõudsin, istus auto karteri kaitsega kännu otsas. Karteri plastikkaitse mõranenud, radikas veidi mõlkis, kuid hermeetiline, aga kindlalt kinni.

Saime natuke seeni ja pisut marju, kuid kuidas saada auto kännu otsast kätte. Vaja oleks nelja meest või käsisaagi. Meesisend ei läinud arvesse, sest auto oli minu käes. Naabrimees oli kodust eemal. Proovisin helistada Meesisendi parimale sõbrale, kes saabus vähem kui veerandtunni möödudes seenekorv käes - nad olnud lähistel metsas. Tema kodutütarde juhist kaasa laenas lasketiirust sae, sest "vaba personali" ei olnud pakkuda.

Tagantjärele on naljakas, kohapeal polnud, Leppisime kokku, et Meesisendile ei räägi ja Midi on seda  lubadust juba terve päeva pidada suutnud. Kui ükskord Tallinna jõuan, lasen auto ka üle vaadata, sest paari päeva jooksul tuleb ülevaatusel ära käia.

Kolm nädalat ranguluumurrust - Võru-Tallinn

Olen ikka ja alati kiitnud lõunaosariikide EMO. Meil lasuks justkui needus - pea igal korral satub keegi meist seal haigla vastuvõttu. Mis seal salata, enamasti on see Midi, kuid on juhtunud ka teistel.

Võru haigla ehk siis ametliku nimega Lõuna-Eesti Regionaalhaigla erakorralises vastuvõtus võtab enamasti vastu naeratav meeskond - paar arsti, kellest vastavalt probleemile üks tegelema jääb ja mitu õde, kellede vahel näikse ülesanded ära jaotatud olevat. Kuna haigla on tegelikult TÜ Kliinikumi filiaal, toimetavad seal sageli Tartu Ülikooli residendid. Nendega kohtumine mõjub värske briisina - sageli arutavad nad valjuhäälselt õega probleemidele lahendusi ja valivad ühiselt uute ja kõige uuemate lahenduste vahel. Võrdlev kogemus Tallinna Lastehaigla ületöötanud ja haiglaseinte vahel kopitavate tigedikega. Ja järjekorda peaaegu pole, sest maksimaalselt on minu ees oodanud üks patsient. Ei mingeid punaseid, kollaseid ega rohelisi tulukesi. 

Rangluumurruga läks seekord teisiti. Vastuvõtuarstiks osutus kohalik keskealine kirurg. Midile aeti selga varasemalt kirjeldatud imelik traksikomplekt ja minu küsimusi arvati olevat liiga palju. Mida enam vaatasin traksikomplekti, seda enam tundus see mitt emidagi toetavat. Ja dr Google nõustus minuga nii sõnas kui piltidel. Pakkisin lapsed koondnimetusega Puhvet autosse ja sõitsin Tallinna. Parkisin auto lastehaigla traumapunkti parkimiskohale. Tunnike ootamist, pahur arst, lahke röntgeniõde, arst, kelle tuju oli vahepeal paremaks läinud.

Selgus, et Midi rangluu ei ole enam kolmnurkne, vaid kenasti sirge ning Võrus on viieaastasele Midile selga pandud kümneaastase lapse ortoos, mis tõesti mitte kui midagi ei toeta. Pealegi on ortoos isiklik abivahend - rõhk sõnal "isiklik" ning korduvkasutus ebahügieeniline.

Uus ortoos lõigati Midile samas vastuvõtutoas sobivaks. Kena mereroheline ja pidada seljas hoopis mugavam olema. Seda saab vajadusel, näiteks pesemiseks, eemaldada. Uue pildi aeg määrati samuti.

Helistasin Võru kirurgiakabinetti - vana ortoosi pean tagasi viima. Kõige kurjemaks /kurvemaks teeb mind kogu asjaloo juures, et selle "abi" eest kasseeriti sisse ka viis eurot. Kutsunuks ma maksumaksja kulul sõitva kiirabi, jäänuks see summa tasumata. Nüüd aga ilutseb kaardikesel ristike "tuli ise"... Põhimõtteline teema.

Head lõppu veel pole, aga vast juba paistab. Igatahes magab Midi juba ka vasakul küljel ning mõnikord tõstab vasakut kätt kiunatamata.

Äkkipidurdus ehk poolteist meetrit metssigadeni

Mu valge Ford Galaxy võib täna teist sünnipäeva pidada. Laitmatus korras ABS koos kõigi muude imeliste kontroll-lisadega päästis meid halvemast umbes pooleteise meetri kaugusel. Toimunuks otsasõit kahele metsseale.
Kuskilt pimedusest ilmus maanteele kaks suurt, halli ja kühmus kogu, mõlemal alumine huul ülemise peale keeratud ja vahelt kihvad turritamas. Koomilisena tunduv peenike tutikesega sabajupp suure tagumiku taga. Metsseale omaselt ei pööranud nad valguse ja pidurdushääle poole peadki, vaid rühkisid kindlalt valitud rajal.

Tagantjärele nendin, et enne piduripedaali põhja surumist ei vaadanud ma tahavaatepeeglisse. Võib-olla pidanuks, kuid aega selleks polnud. Jätsin asfaldile pika musta juti ning kaks pirakat notsut said nagu meiegi puutumatult teekonda jätkata. Ise küll väristasin mõnda aega autole toetuses  nii käsi kui jalgu. Viimasel ajal sõidan pikki otsi püsikiiruse hoidjaga - mugav, kuid manuaalkasti paadunud austajana hoian vasakut jalga siduripedaali kohal, mitte vasakus äärel jalale ettenähtud kohal.
Püsikiiruse hoidja vastasena arvasin varasemalt, et ei suuda reageerida piisavalt kiiresti selle mahavõtmisel. Müüt ju, sest nii piduri- kui siduripedaali õrnemgi puudutamine tühistab hoitud kiiruse. Igatahes röhivad need kuldid jätkuvalt kuskil Keila-tagustes metsades, Ford ja neli reisijat on terved ning kaskokindlustuse juhtum jäi samuti saabumata.

Metsloomaga kohtumisi on mul juhtunud varemgi. Mu tumerohelisele päris-jeep Nissan Patrolile jooksis väikesel kruusateel kord ette põder, kellest minu väljavaatesse jäid vaid jalad ja tükike kõhualust. Ma poleks arvanud, et tegemist on nõnda kõrge loomaga! Head pidurid olid ka toona.
Samale Patrolile jooksis tagumisest uksest sisse kits, kes kolina järgi otsustades sai haiget, kuid põgenes metsa. Olin väga ehmunud ja mõte laiali, helistasin tookord isegi häirekeskusesse, uurides, mida kitse heaks teha saan. Patrolil, va metallikolakal, polnud küljeuksel kriimugi.
Patroli velge jooksnud jänesel kahjuks ei vedanud.
Ja viimasena. Kord Lõunaosariikide teedel ema tibatillukese Opel Corsaga lapsi vedades imestasin metsavahelisel teelõigul kappavat hobust märgates. Sekundi murdosa möödudes mõistsin, et too vahus suuga loom on siiski põder. Vaatasime küljeaknast tõtt - tema põrnitses mind ja mina veeresin ta-sa-kesi edasi.

Täna siis sead. Maanteel närve rahustades tundsin samas ka suurt rõõmu, et raatsisin poistele osta kaks identset turvatestides suurepärased tulemused saavutanud turvatooli. Viitsin iga kord sõitu alustades investeerida aega vööde juhendikohasesse kinnitamisse, kus auto turvavöö tuleb pusida selle täpseks suunamiseks kindlasse pesasse tooli ülemises ääres. Vöö avamisel tuleb see nagu neetult alati pesast välja.
Midi magas äkkpidurduse hetkel sügavat und ning ärkas alles koduukse ees. Katkise rangluu tõttu saab ta istuda vaid kaasistuja taga, kuigi aeg-ajalt tekib tal himu kohti vahetada. Ärkvel olnud Mini teatas, et traksid hoidsid teda väga kõvasti toolist välja kukkumast, kuid kahetses, et metssead nägemata jäid. Kirjeldasime neid talle.

Informatiivseks teadmiseks, et Seesam on ainus turul olev kindlustusandja, kelle kaskokindlustuse tingmustes on metsloomale otsasõit ilma omavastutuseta. See, muide, oli üks olulisi argumente kaskokindlustaja kasuks otsustamisel. Aga siiski hea, et vaja ei läinud,

Reedeöine bensukaring

Päev tõi huvitavaid uudiseid. Olles nad nii ära kuulanud kui läbi lugenud, tundsin harukordset vajadust "ühe pitsi" järele. Ma olen ju end sellisteks puhkudeks varustanud nii korraliku konjaki, brändi kui rummi ja viinaga. Joojat minust suurt paraku pole, aga ootel pudelid on. Niisiis, rumm! Just rumm sättinuks ritta mõtted ja lõõgastanuks keha! Aaaaga... kokakoola? Pole. Ei ole ka Meesisendi autos. 

Tekkis võrdeline seos - mida enam mõtlesin puuduvast komponendist, seda enam isutas rummikoola, eriti just koola järele. Luban lahkesti ette kujutada end helesinises pidžaamas ja märgade juuste ning krussis närvidega köögilaua 

ääres ahastamas.

Notsu! No milleks on mul suur laps? Startisime Statoili poole kell kakskümmend kolm null kaks ehk kaks minutit kohaliku Koomamarketi sulgemisest hiljem. Mina, helesinises pidžaamas, üll kerge sulejope rooli taga kindla teadmisega autos istuda. Notsu kui tõeline teismeline sättis end "väljaminekuks" kenasti rõivisse. Autos tõdesime, et me polegi öiseid poetuure varem teinud! Notsu oli kergelt ärevil, uurides, kas kokakoola ostmiseks ei pea ehk samuti dokumenti esitama :)

Õnneliku lõpuga bensukaskäik - saime kaks suurt kokakoolat. Naastes kupatasime voodist välja Meesisendi - joogisegajaks ja lobisemiskaaslaseks. Ja kahest rummikoolast liigseks osutunud koka valas Notsu endale. Valisime ühiselt Notsule ka ebayst koolikotti, kuid konsensusele ei jõudnud. 

Kellele meeldivad teetööd?

Kirun ja vannun linnaisasid - pool Tallinna näikse olevat üles kaevatud, samuti Tartust lõunaosariikidesse minev suund ja Võru  linn samuti. Poisid aga kõõritavad rõõmsalt autoaknast välja, uudistavad masinaid. Kui täna õnnestus tipptunnil Peterburi maantee trammitee paranduse lõik läbi venida, ohkasid mõlemad kurvalt, et juubaaaa läbiii. Oli kohe kahju lapsi kurvastada :)

Seal kaugel, vikerkaare taga.

Sõitsime hilisõhtul Midiga Mustika Prismasse. Vasakul, Rocca-al-Mare suunal paistis taevas erakordselt ere päikeseloojang. Paremal, Nõmme suunal aga süsimust pilv, millest üle laius siravates värvides vikerkaare täiskaar. Nii ergas ja ilus, et mitmed jalakäijad pildistasid.

-Emme, kas sa näed meie kiisut?
-Ikka, ta on seal kusagil koos paljude teistega ja vaatab meid.
-Emme, meie kass oli punane, eksju.
-Jah

Midi ohkas, silmitses vikerkaart eriti tähelepanelikult ja arvas, et Miu vaatab kuskil punase triibu juures.
Varsti ongi aasta kassita.
Lahkunud lemmikloomad on mu laste jaoks alati läinud vikerkaare taha, kus nad on terved ja mängivad oma sõpradega. Midi meenutab ainsana a-la-ti vikerkaart nähes, et kuskill seal on ka meie kiisu. Jah, nii on.

Kuumal päeval lõunas

Rangluumurrust hullem on olla rangluu murdnud lapse vanem. SPD-lastel on teistsugune kehatunnetus. Juba varasemast tean, et Midi valutunnetus on keskmisest kõvasti väiksem. Vaid paaril korral päevas kuulen teda ohkamas valu üle ja valuvaigistit sunnin teda võtma mina. No vähemalt ei protesti ta enam tablettide vastu. Õpetan nagu kunagi oma jonnakat bernhardiini - kui teed seda, saad toda ehk preemiat.
Midi ise roniks heal meelel koduhoovi mänguväljakul ja kihutaks rattaga randa. Idee poolest ju võiks ja saaks, kuid ei luba, kartes juhuslikku kukkumist. Vaatan sõna kõige otsesemas mõttes laste järele ja otsin rahulikumaid tegevusi. Seinale sai pandud rõngaste viskamise mäng, pea nelikümmend aastat vana :) Ma tahaks ujuma, kuid Midi traksid tekitavad nõutust - kaelani vette saaks ju pugeda, kuid rihmade kuivatamisega jääksime hätta.

Masendusse vajunult ehitasin tänasel soojal päeval valmis esikukapi. Lõunas näitas autotermomeeter kohati 27 kraadi, mis on vist selle suve rekord. Mina aga mõõtsin seinu, pagesin konditsioneeritud poodi, valisin, laadisin trelli, lõikusin detaile, pagesin uuesti poodi ning valmis ta saigi - üks korralik Elfa-süsteem. Ma vannun, et enam iial ei lähe ma odava lõksu - üks Tallinna-kapp, mis valmistet tundmatu nimega süsteemist oli logu juba luues.
Riided kogusin sahtlitesse Tallinna-esikukapiga samal põhimõttel ehk igale oma sahtel. Mini sahtlisse kuuendat dressipluusi toppides diagnoosisin end rõivasõltlaseks. Ja jalatseid on meil majapidamises nagu tuhatjalgsel. Ainuüksi Notsu trennitosse sai kokku kolm paari - hea, et nad korraga siin, lõunas, on. Vähemalt ei allu ma provokatsioonidele osta veel üks paar "neid päris õigeid".

Hilisel õhtutunnil käisime kirsse ja marju korjamas. Lapsed keeldusid kategooriliselt vanaisa külastamast. Nautisime empsuga rahu ja vaikust ning hommikul alustame moosirallit.

SPD, seenelkäik ja rangluumurd

Möödunud kuu jooksul olen ma magistritöö kirjutamise asemel lugenud Carol Stock Kranowitz´i raamatuid. Mitte, et need mind kraaditööle kuidagi lähemale aitaksid. Vahetult enne jaanipäeva leidsin ma inimese, kes viis mind Midi käitumis- ja muude probleemide lahendamisel sammukese edasi. Sensoorse tundlikkuse puudulikkus, autismispektri skaalal hästi toimetulevate autistide ja aspergeride järel, pisut enne "tavalisi" inimesi. Sellist diagnoosi Eesti Haigekassa ei tunne, sellele puudub igasugune abi. Aga Ameerikas, seal kõigi puuete paradiisis on SPD-laste jaoks loodud hiigelsuured keskused.
Ega ma suurt targemaks pole saanud, kuid tunnen kergendust ja lohutust. Mul on teadmine, et minu sisetunne, seesama, mis naisi meestes eristab, pole mind petnud. Ma olen leidnud suure motivaatori ingliskeelsete tekstide eelistamiseks.

***
i-le sai punkt pandud. Olime seenele sõitmas, sõna kõige otsesemas ja mõnusamas mõttes. Lõpetasin kiiruga kodutöid. Notsu, Mini ja Midi lennutasid hoovil taldrikut. Midi püüdis, ebaõnnestus, jooksis taldriku järele, libises, kukkus ja... hakkas ebatavaliselt rööklema ning keeldus kätt liigutamast. Notsu tõmbas õla alt välja kolmesentimeetrise läbimõõduga õunapunni. Kohalikus EMO-s tuvastati rangluumurd - sile, puhas, nagu kirvega löödud. Raviks on ranitstraksid, mille kasutegur tundub olemuselt paganama kahtlane. Kaheksateistkümnekilost last süles tassida ületas mu taluvuspiiri. Seened jäid ära, kuigi Midi nuttis ja palus ja lubas ilusti autos istuda.
Peatage maakera, ma tahan nüüd maha minna, ausalt.

.

Nelja lapse (üksik)vanema elu oleks täielik tšill kui keegi käiks kokkamas ja koristamas. Paraku täidavad need kaks tegevust suure osa päevast.
Kuigi kolmest soojast söögikorrast on paari sooja päevaga järele jäänud kaks, tähendab see siiski pooltteist tundi kuuma pliidi lähistel. Keset päeva eelistavad nii suured kui väikesed õnneks jahedaid puuvilju kuumale söögile, ent ka vahepalad suudavad toota portsu määrdunud taldrikuid.

Viimastel päevadel eelistab Mini praemuna ja Midi putru, ise söön aastaringselt puuvilju hapupiimaga ja tüdrukud vastavalt tujule ja ärkamisele teenindavad ennast ise. Aga näljast tigedate väikelaste hommikud on vahel suisa vastikud. Tõesti on kiusatus hommikusöök õhtul valmistada ja hommikul mikroahjus soojendada.

Ma vist alahindan teismeliste söömisvõimekust. Poolteist kilo kartuleid, kilo grillvorstikesi, salat kahest pikast kurgist ja suurest tomatist. Lisaks mahutasid nad ka paari kilo maasikaid ja viilu kooki. Ja tund hiljem pugisid juba isukalt jäätist.... Kõigest hoolimata kannavad nad S-suuruses riideid...

Homseks on oodata taas külalisi - tiim tuleb rakendada maja läikimalöömisele. Suvi, see igatsetud soe ja laisklev suvi on lõpuks saabunud.

Siil ja hiir

Üks siilipoiss elab siinkandis. Õhtuti saabub ta tühjalt kõrvalkrundilt ja jalutab veidi meil. Varasemalt ületas ta tänava naaberkrundi kaudu, kuid vundamendiga vaheaia valmimise järel ta enam läbi ei pääse. Notsu on näinud teda meie aia alt välja pugemas ja üle tee sibamas. Täna kriiskasid tüdrukud nagu oleks midagi hirmsat juhtunud. Siil ronis aias mööda kasutut kruusahunnikut. Meie lähenedes pöördus ta tagasi ja saime teha foto hekialusest tigedast kerast.
Mida siilid söövad? Notsu väitis, et piima kindlasti mitte, loodusõpetuse tunnis olla räägitud. Ja vahet polegi, sest ajutiste asukatena me ei hakka siili toitma. Siil sai enne ja saab ka edaspidi täiesti kenasti hakkama.

Teise kodulooma olemasolu ei ole rõõmustav. Silmanurgast märkasin liikumist ja noh, röökisin kordades hullemini. Hiir. Vaene loom pööras lakitud libedal puitpõrandal ringi ja enne hoo sissesaamist sibas paar hetke kohapeal.  Umbes nagu multikates ja koomiksites kujutatakse. Hiiri ma ka toita ei taha. Pealegi pidada nad 42 päeva jooksul populatsiooni kahekordistama. Kuidas saada hiir majast välja? Kenasti riimuvad küll, et meil on nüüd hiir ja siil... Aga. Esiteks ma vihkan hiirelaipu ja teiseks ei taha ma mürki panna. Saabus kenjaalne välkidee siil tuppa meelitada - võib-olla maitseks talle hiir?

Rannailm

Hommikune väljavaade polnud paljutõotav - sombune pilvisus. Aga mida on kolme lapsega (väike)linna pagenuna paremat teha kui randa kobida? Liiati tahab Midi igal võimalusel abiratasteta rattal vurada. Ja kui juba rattal, siis tuleb sõita randa, et sealse hiigelkõrge kolmnurkse köisatraktsiooni otsa vinnata. Mini turnib järel, kuid õnneks ei pääse ta esimesest kolmnurgast edasi. Tamula-äärsed lamamistoolid on võrratud ja kordusproov tunnistas vee supluskõlbulikuks.

Päevitasime korralikud päevitusriidete randid selga. Lõunase ühis-iluune järel tegime naabrinaisega kiirkõnniringi.
Ja jälle bussi vastu - külalised-külalised! (Täpsemalt küll külaline ja seekord Notsule). Homsest võib mind arvata nelja lapsega üksikemade kilda!
PS. Tänasega saab otsa juuni, ehk siis kolmandik klassikalisest "suvest". Juba! Ja sooja pole peaaegu olnudki...

Kuidas me Seto Folgil ei käinud

Eilsel hilisel õhtutunnil lõunasse naasnud Meesisend arvas heaks meid Seto Folgile viia. Tehtud-mõeldud, jõudsin kaasa haarata poiste dressipluusid ja paluda Notsul kotti pista paar suupistet. Poisid pidanuks autos lõunat magama. Nii lihtsalt muidugi ei läinud - ei maganud keegi silmatäitki. Lappasin folgiprogrammi ja tuvastasin, et kolm soodus- ja üks tavaline ühepäeva-käepael maksavad veidi üle kaheksakümne euro. Meesisend unistas valjult millestki laadalaadsest, kus pakutaks ehedat Seto käsitööd elutoapõrandale sobiva kaltsuvaiba näol.

Pargitud saime . Et mitmeks päevaks tuleme - no paariks tunniks vast. Edasine polnud üldse naljakas. Laadaosa asetses ühe lava kõrval ning mõlemad olid surutud piirdeaeda, kuhu pääses vaid sellesinase käepaelaga. Ka Seto Tsäimajast oli saanud folgiala, kuhu käepaelata asja polnud. Ja sööklas toitlustati vaid korraldajaid... Ei laata, vaipa ega sööki, pikalt me maantee ääres me jalutada ka ei viitsinud. Kirusime korraldust, mis kaunil laubasel päeval võinuks orienteeruda suuremale hulgale kui käepaelaga folgilised, nagu Viljandis, kus kogu linnas on tunda festivali. 

***

Räpina bussijaama küljes olevast Turisti pubist ei arvanud me väljaspoolt suurt midagi. Sisemuselt osutus see aga meeldivalt avaraks, hinnalt mõistlikuks. Toitude saabudes selgus, et suupiste osutus laste jaoks pirakaks praeks ning tavapraest saanuks söönuks kaks näljast. Ja teenindus oli harvaesinevalt sõbralik. 

Jalutasime tiiru Räpina kaunis mõisapargis ja Avatud mõisate sarja raames saime Sillapää mõisa ka seestpoolt näha. Inglise aed, prantsuse aed, rosaarium, viinamarjade ja okaspuude kollektsioon... Imeilus ja samas nii lihtne. 

Lõikasin kodus vaasi tuulega murdunud pirakad iirised - Võru aed, rammusa mulla ja väikese lillevalikuga, kah lihtne.

Meie nädal lõunas

Tänasega täitub nädalake lõunas. Lühidalt elust piiratud ehk aeglases ja kehvaltlevivas netiühenduses. 

* Lõunas lõhnab kodumaja kuidagi eriliselt - see on värske puidu lõhn vist. Puitu sai kasutatud ehk liigagi palju. Aga uksest sisenedes on see lõhn eriline.

* Seekord teavitas meie tulekust kogu kvartalile valvesüsteem, mis koodi ei tunnistanud ja tubli tunnikese ehk siis südaööni häiret andes üürgas. Kohalik patrull kutsus erakorraliselt välja tehniku ja üheskoos pusisid nad tunnikese. Kell üks öösel saabus vaikus.

* Juuksuriretk Tartusse. Mitte et mu soeng suurepärane välja näeks, aga ma olen vähemalt leidnud juuksuri, meesterahva kusjuures, kes lihtsalt lõikab, küsimata, kas seda või toda tuusti pikemaks jätta (kust mina peaksin teadma, missuguse tulemuse konkreetse salgu lühendamine annab) Tõdesime üheskoos, et mu juuksed on hämmastavalt kasvanud. Nendin, et poolde selga pole nad veel eales ulatunud.

* Vastseliina laat. Meesisend haaras varahommikul Midi kaasa ja läinud nad olidki. Tagasi saabusid militaarselt - kaasas tank ja soomusmasin. Meesisend oli lisaks soetanud 25-liitrise poti. Õunamahla keetmiseks sügisel. Noh, ütleme, et esmalt keedeti sellega küll vett õlleteoks. Saunas mulksub kesvamärjukest tubli 50 liitrit, loodetavasti ei lähe nagu kajakasupiga (keeda kolm tundi lisa vett, keeda veel kaks tundi ja siis viska ära nii vesi, kajakas kui pott). Uus ja läikiv õlleankur on küll, aga tarbijaid... no ma ei tea...

* Koolilõpuõnnitlus. Üks Võru poiss pühib kodulinna tolmu jalgadelt ja tuleb Tallinna gümnaasiumi. Vanemad pole vist lõpuni leppinud, kuid ometi mõistavad lapse sügavat seotust muusikaga.

* Midi õppis kaherattalisega sõitma. Mäetilgal, kus sirget pinnast olemaski pole, on mäest alla lihtne veereda. Hiljem saabus oskus sõita tasasel maal, niipalju kui seda lõunas üldse on.

* Klassikaline jaanieelne surnuaiatuur - Urvaste, Hargla Võru. Eelmisel aastal oli umbrohustaatuses hostasid hordides puudu, nüüd jäi Tallinna puhma lammutamisest kümmekond üle. Kui kord aastas käia, nagu meie Urvastes Meesisendi vanaemade-vanaisade ja veel omakorda nende vanemate haual käia, pole suve- ega lõikelilledega midagi teha. 

* Surnuaiatuuri juurde käis tutvumine maakolgastega. Meesisend sõidutas meid Litsmetsa kaudu, loetledes lisaks võrumaiseid kohanimesid nagu Ihamaru ja Karilatsi.

*Sissepõige Apesse jäätist sööma (Notsu igatseb ju üle kõige välismaale. Selleks suveks käidud!)

* Suitsuliha. Grill-liha. Meie uus suitsuahi lõunas on tõesti lihtne käsitseda. Isegi minusugunen kobakäpast naisterahvas saab hakkama

* Jaaniõhtu ringsõit. Meesisend lisas bussi viimase rea ja nii tekkis meil üheksa istekohta. Nõiduslikult kaunis Mäetilga Vällamäe tagaküljel ning Võru linna vahva ühisjaanik. Mäetilgal sain oma vihmavarju-hoidmise eriharidust praktiseerida. Vihmavarju all musitseeriti, need, kes sinna ei mahtunud, laulsid kapuutsid peas kaasa. Kas kõvasti ja valesti või vaikselt ja õrnalt. Kamp lapsi hüüpppas batuutidel või kihutas ratastel. Võru linna ühisjaanikule jõudsime lõkke vähenedes, tantsisime Mini ja Midiga Notsi grimassi saatel

* Jaanipäevane matk Ahja jõe ürgorus Taevaskojas. Nagu massiüritusel paraku - rahvast rohkem kui inimesi, nii kontsadel kui matkariietes, karvaseid ja sulelisi. Pettumuse valmistas jõelaev Lonny, kelle kapten hoolimata kümnekonnast reisilesoovijast jättis väljumise tegemata. (no kes usub, et lõunas on töö- ja rahapuudus)

* Kiidjärve ja Ridali. Vanad mõisad on Meesisendi huvi. Sõna otseses mõttes murdsime läbi looduse kolmekordse hoone juurde. Uuepoolne kivikatus, kuid sisselangenud majanurk, rohi liialdamata rinnuni. Kahju endisaegsest hiilgusest.

* Poetuur. See imeline taaskasutusmaailm, kus briti odavpoodide kingapaari eest küsitakse paarkümmend raha ning Heidi Klumi tennisevälimusega hüpermugavad kingad vaid kaksteist.

* Kino. Supilinna salaselts. Rõõmu kõigile alates Minist ja lõpetades vanaemaga.

Selle suvenädala sisse mahub veel nii vihma kui päikest, külma tuult, sääski, tibatillukesi vastikult hammustavaid tiivulisi. Allergiarohtu nii sees- kui välispidiselt, rohimist, filmiõhtuid ja rattaretki linnalähedastel rattateedel. Jääätist nii isetehtult kui poestostetult. Pitsat, grill-liha, värsket kartulit, esimesi punaseid maasikaid kui ka küpsisekujulisi võltskukeseeni (päris kukekad pidavat ka metsas juba olema) 

Külalisi, külalisi ja veelkord külalisi, nii väga lähedalt kui veidi kaugemalt ja teisest riigi otsastki. 

:(

Ära loe uudiseid, eriti hilistel õhtutundidel, soovitab Meesisend. Olles neljapäevast saadik eemal, siiski lugesin. Ja... hakkasin nutma ning äratasin juba maganud Meesisendi.

Kolm Eesti mägironijat hukkus. Ei hetkegi kahtlust. Kahega neist oleme veetnud Seiklejate klubi seltsis imetoredaid matku nii Eestis kui Lofootidel. Kolmandaga olen ise korra mägedes käinud, imetlenud, et vaevaliselt läänetippu roomates, jõudis tema ära käia ka idas. Imelised kaaslased. Olid.

Nonsens. Koolivenna seikluskirg sai alguse ilmselt Tallinna II Keskkooli matkaringist. Matkaring, mis ühendas mitme kooli keskastme õpilasi, suleti Koolal juhtunud õnnetuse tõttu. Üks kahest sealse õnnetuse ohvrist oli eile kadunuks jäänu klassivend.

Vanad mälupildid elustusid. Põhjused, miks ma loobusin mägedest, olnuna selle vahva tee alguses. Eriti valus on mõelda Midi-ealisele tüdrukutirtsule, kes nii ema kui isa kaotas. Ma ei saa magada. Põletan vaikselt küünalt ja mõtlen.

2.06.83

Mina ja mu klassikaaslased olime Lasnamäe plikad - elasime uutes majades, kus nii vann kui soe vesi, kui automaatküte. Pole ammu kinnisvarakuulutusi jälginud, kuid neid nimetati toona "kõikide mugavustega korteriteks"

Üks klassivend hilines igal hommikul kooli, liialdusteta. Irooniline matemaaatikaõpetaja tõi meieni tõe, et hilinejast noormees elas kooli lähistel, Toompeal, Raamatukogu platsil. Me uurisime veidi. Selgus, et iidvanas majas - hägune elekter, soojast kraaniveest ega automaatküttest polnud juttugi. Võeh, mõtlesime me. Ja kooli pidi ta ka jalgsi tulema, üksi. Meie saime sinna ekspressbussiga, olgugi pungil täis ja diisli järele haisevaga, kuid üheskoos.

Oh aegu, oh kombeid. Need "kõikide mugavustega" korterid Lasnamäel pole ammu enam unistuse väärilised (või siiski, kes teab, ehk unistatakse siiski ka neist). 

1.06.1983 päev, mil lõpetasin esimese klassi. Kiitusega. Järgmisel hommikul alustasime kolimist. Mu mälus on lahtise kastiga veoauto (või oli neid mitu?) Gaz. Bussiliin oli veidi varem juba meie koduni jõudnud, kuid haljastust ega täielikku asfalti veel polnud. Tassisin trepist söögilaua jalgu kolmandale korrusele. Kaks korraga. Korrus allpool seisatasin puhkamiseks ja unistasin, et elaksime siin... Maja ja korter lõhnasid "uue maja järgi" - ilmselt eritasid seda betoonpaneelid.

Kolimise lõppedes pakkus ema kohvi ja võileibu - meid oli mitmeid sugulasi-tuttavaid aitamas. Mu toona kuuekümneüheksane vanaema istus elutoa diivanile, kastide kõrvale. Ühel hetkel välgatas ta silmis pisar ning ta küsis justkui iseendalt, et kas tõesti siia kivilinna ta ka sureb... 

Reisipalavik, mis muud.

Homme ongi see päev!

Saadan poisid lasteaeda ja järgmisel korral kohtan neid esmaspäeva õhtul... Minist ja Midist pole ma üle kümnekonna tunni varem eemal olnud - meil lihtsalt ei ole kedagi, kes nõustuks Hullumaja Puhvetit pikemalt hoidma. 

Kahtlustan, et ei oska tekkinud vaba ajaga midagi pihta hakata ning lähen laevas juba üheksa paiku magama. (Kui Notsu mind just mööda poode ja ööklubisid ei vea ja Bingot mängima ei nõua)

Ka pole ma nii tühja autoga juba ammu kuskile sõitnud. Kleit, kingad, teksapüksid, paar pluusi. Tellitud külakost virsiku Nestea ja paari multipaki kohukeste näol. Üllatuseks kaasa ostetud mooniplahvatuse grillkringel. Kõik. Ei mingeid kärusid, mähkmeid, mänguasju igaks elujuhtumiks, näkileibu, joogivett, kümneid komplekte vahetusrõivaid jne 

Ometi hakkasin närvitsema avastades mustmiljon tegemata pisiasja. Rahakotist puuduvad nii paberkindlustus kui juhiluba, tehniline pass. Ma ei oska kasutada GPS-i, kuigi tehniliselt pole seda ka vaja.

Vahetasime õega täna mitmeid kõnesid. Ilm heitlik, basseinivesi 15´.  Voodiriided ja käterätid koju jätta. Üks jalgpallimatš reedel vaadata. Kaks võileivatorti viiekümnele haarame kaasa laupäeval tagasiteel. Ikea - valikus on Linköping või Stockholm. Hilisõhtul tuleb niikuinii Linköpingu lennujaamas käia. 

Mõtlen oma käesolevale elule - minust on saanud uskumatu kodukana, kes pabistab ülelombi seilamise pärast, kus teekond autoga kulgeb turvalisel kiirteel. Ise ka ei tunne ennast ära :)

Ma tegin seda jälle...

Eelmisel nädalal Notsu ja iseenda riidekappi tühjendades vandusin ma peaaegu käsi piiblil, et enam ei tee. Ei osta enam riideid ja jalatseid. Ei anna järele teismelise halale, iseenda soovidele, Meesisendi edevusele ega fantaasiale poisterahvaste ägedatest hilpudest.

Õetütre leeripidu on jätkuvalt teemaks ja tegemist on Põhjamaades ühe olulistema sündmusega inimese elus. Õde kõneles suisa viiekümnele külalisele tellitud võileivatordist, oeh... (ma tean ja tunnen vast kümmetkonda nende kohalikku peretuttavat) Kujutasin end seismas ema kingitud kuldehetega ehitult rohe-lillas Vera Wangi kleidis, näpus beež Etienne Aigneri käekott ja jalas... a) mustad porikingad b) kirjud tennised c) suveeplätud d) ketsid, nähes  kõrval oma imekaunist õde mind teistele tutvustamas.

Niisiis murdsin ma lubadust ja kablutasin kingi otsima. Enne Notsu sündi kandsin ma jalatseid 38, harva ka 39. Peale Midi sündi soetasin pigem 39, vahel ka 40 ja Mini sünni järel... nuuks, kinganumber 40 samastub juba loivaga.

Nagu kord varemgi trampisin ühest ostukeskusest teise ja teisest kolmandasse, sobivaid leidmata. Või noh, sobiva hinnaga hinnaga kingi leidmata - ju olin oma unistuste lati jälle liiga kõrgele asetanud. Õnneks on minusugustele loodud Humana - sain paari ehtsast lakknahast beeže peaaegu tuttuusi pidulikkke suvekingi üheksa euro eest(töövõit: sundisin end Tommy Hilfigeri poiste suvepükse suuruses 128 tagasi panema)

Ilmateadet vaadates pakkisin kotti ka talveparka - olin märtsi alguses veendunud selle ostu halvas ajastuses, ometi on see siiani sagedasim õhtune rõivaese. Toppisin kogu komplekti selga ja ütleme, et vaatepilt oli koomiline. Seega pean veelkord endale antud lubadust rikkuma ja homme tuleb läbi viia operatsioon "kleidi, kingade ja käekotiga sobiv mantel või jakk". (Ja tagasiteel ostan Ikeast suurema riidekapi ja kodus hakkan lappama kinnisvarakuulutusi pirakama kodu leidmiseks)

Teismelise riidekapp

Sorteerisin eile ja täna Notsu väikseksjäänud riideid.
Meeletud kogused. Kümned kleidid, topid, pluusid, teksased, kokku sadu esemeid alates suuruses 146 kuni naiste S-ini. Mõned vaid kord kantud, enamasti paar-kolm korda seljas käinud. Üksikud tublisti kantud. Ainuüksi päevitusriideid tuli 13 paari. Kolmteist... Viimaste osas on Notsu ainus tädi tublisti kaasa aidanud, sest sõnadega "mõnus kui saad valida millistega randa minna" on neid talle toodud ja toodud. Ja lisaks veel täditütre riided, kes samuti kannatab (või naudib?) rõõmu riiete ostmisest. Igatahes istun ma juba teist ööd kapitalistlike kaltsukuhjade vahel ja kahju on. Ilusad esemed, peaaegu kandmata, hirmus varandus neile kulutatud ja täiesti kasutud.

Heietamiseks tuli isiklik noorus meelde - öine "õmblustöökoda", et midagi uut selga saada. Viru tänaval avati Next, hirmsate hindadega, teksapüksid maksid pea 700 krooni, mis oli umbes pool noore inimese kuupalka... Ma kandideerisin sinna kooli kõrvalt tööle. Ei saanud. Sõbranna sai. Ja me teadsime, et tegemist on kvaliteetkaubaga, kultuskaubamajaga... bööh!
Edasi tuli H&M. Euroopas seigeldes ostsin sealt Notsule igasuguseid imelisi rõivaid, sest Eestis oli kooslus "ilus& taskukohane" lootusetu soov. Roosarõõsaline Hello Kitty näiteks...
Mexx, Gap jms oli kauge unistus - klass kallim siiski. ja tegelikult... tegelikult ei tee ükski neist brändidest kedagi kenamaks ega paremaks, vaid on lihtsalt praktilised - talvel hoiavad külma ja suvel sooja eest.

Notsu praeguse riidekapiga tuleb tegelema hakata nädalavahetusel, sest ukse vahelt sisse piiludes nägin ,et asjad ei mahu enam füüsiliselt ära. Trenniriided, vähemalt kümmekond komplekti - et oleks valida. Pidulikke kleite paarkümmend, teksaseid umbes viisteist paari ja pluuse, särke ja toppe on suurte korvriiulite kaupa. Vaevalt ta isegi teab, mis seal kõik peidus. Masendav. Ja nende rõivahunnikute vahel ahastab teismeline, et MITTE MIDAGI ei ole selga ega jalga panna... ja paterdab kooli, piinlik öelda, punaste ketsidega, mille mõlemad tallaalused on lõhki (kuivailmaketsid siis), aga need olevat converse´id. (ma tõesti ei tea, miks konversid on lihtsalt ketsidest paremad?) Jah, mu emal on õigus, see on üks paganama ärahellitatud laps.

Jjiipiii-jeee, elagu homme!

Iga asi saab kord otsa ja nii lõppes ka möödunud ko-hu-ta-valt kiire nädal. Tegemisi nagu emadepäeva pidu lasteaias jagus veel eilsesse esmaspäevagi. Täna hommikul võtsin aga arvuti voodi alt välja, tõmbasin kardinad ette, nagu omaaegsel bakatöö kirjutamise kõrghetkel. Laadisin arvutisse  900 lehekülge raamatuid ja asusin kümnelehelise case-study kallale. Colin Sparks mulle üldiselt meeldib või noh, meeldib teistest sarnastest uurijatest enam. Vaatasin üle - tähtaeg ei olnud mitte 12.05 vaid 02.05 :) Ignoreerisin telefonikõnesid, skaibipiiksatusi ja ühendusi facebookis - mul oli tööaeg. Pealelõunal kell neli saatsin õppejõule meili ühes vabandustega ära (nagu keegi hilinenud tudengite vabandusi lugeda viitsiks) võtsin pidzaama seljast, käisin duši all ja läksin poistele lasteaeda järele. Meesisend sügas õhtul kodus kukalt ja uuris, mille paganaga ma päevade kaupa küll tegelen...

Ostetud said ka leeripeole sõiduks vajalikud laevapiletid, samaks ürituseks imearmas Vera Wangi kleit, mis mu jämeda kere ümber nagu kile viineril ei ole. (Notsu küll pööritas taas silmi, aga tuletasin endale meelde, et sama tegin mina tema valikut poes vaadates. Ju meil on ealised iseärasused maitsete lahknemise osas.) Puuduvad veel kingad, aga sellega tegeleme hiljem, homme näiteks.

Korkisin konjaki lahti ja valasin priske klaaspõhja. Juba homme võin koristada pooleteise nädala jagu sodi, toimetada aias kõik edasilükatud tegemised. Ma luban, et ärkan juba kümne paiku üles ja hakkan pihta.

Nagu(?) orav rattas

Pühapäevani tuleb välja vedada ja viibida enamasti mitmes kohas korraga. Seda olen juba esmaspäevast alates harjutanud ja päris hästi on välja tulnud :)

Homme algab Luige laat ja minust saab sellega seoses üksikema. Meesisend kepsutab seitsme paiku minema, grille laadima. Mina pean vaatama, et üks kooli ja kaks lasteaeda satuks, haaran sponsorite toodud grill-liha peale ja kihutan Luigele järele. Samal ajal peaks ma kirjutama koolitööd, mille sain kätte täpselt 2. veebruaril ja mõtlesin selle kiirelt ära teha... Üheksasajast ingliskeelsest leheküljest vaid umbes 700 on tänaseks lugeda jäänud ja case-study ideed, millest 10 lk arutelu kirjutada, pole siiani tärganud. Tähtaeg pühapäeval. 

Õhtul on lasteaias vanemate koosolek (no kes teeb koosoleku nädala viimasel päeval valides kellaajaks 16,30? Sageli näib, et ma olen ainus töötav lapsevanem rühmas - ülejäänud saabuvadki lastele järele nelja paiku...) Poisid koju, emps sõbranna sünnalt peale ja ette valmistama empsu sünnipäevalauda - vastasel juhul kokkab ta üksinda ja varahommikuni.

Laupäev algab taas Luige laadaga, paralleelselt koolitööga muidugist :), seejärel korjan linnast kokku tellitud kulinaaria ja kihutan sellega ema poole. Sealt Luigele, Meesisend peale ja koju triigitud-viigitud laste järele, et üheskoos ema sünnipäevale minna.

Pühapäeval, üllatus-üllatus, taaskord Luige laat ja ühtlasi ka emadepäev ja minu koolitöö tähtaeg samuti. 

Kuskile tuleb mahutada ka surnuaiatuur ja kohtumine eksõemehega, kellelt saan paki edasi toimetamiseks. Keegi ei vabasta mind ka kodutöödest. Panin pühapäeva õhtuks konjakipudeli valmis - ma olen selle täielikult ära teeninud.

 

Seda on jälle liiga palju

Notsu saabus koolist, olles ajaloos ühe päeva jooksul omandanud kontrolltöö eest "mitterahuldava", jutustamise eest "rahuldava" ja grupitöö eest "rahuldava". Mida muud oodata, kui õhtust õhtusse vaadatakse ja järelvaadatakse kõikvõimalikke seriaale. Ma ei ole itispets ega oska määrata Notsu seadmete kasutusaega internetis. Sestap tegin valutava südamega otsuse ja eemaldasin televiisorilt toitejuhtme ning homme asendub ifõun mutifoniga. Ipadi unustasin ma juba lõunaosariikidesse (kogemata, kuigi mu laps väidab, et tegin seda heameelega). Notsu nuttis luksudes, et ma rikun tema inimõigusi. Eks ta siis kaebama läheb...

Midi veetis volbriõhtu Lõunaosariikide erakorralises. See juhtus paari sekundiga - Midi haaras riiulilt puldiauto plastikust antenni ja kihutas Mini jooksurattaga terrassi poole, kukkus ja... antenni täpselt kurku. Edasine on lõunaosariikide klassika - sada rauas linnast Kubija poole, naeratav meeskond vastuvõtus. Sentimeetrisügavune haav liimiti kokku, Midi soovis teha kurgust enne-ja-pärast fotot telefoniga. Palju ei puudunud, et lahke meeskirurg ja armas õde oleks samuti kaadrisse astunud. Viis eurot ja koju tagasi. Hommikusele hellalt serveeritud pehmele pudrule ja leigele joogile krõbistas Midi juba raginal kuivikuid peale...

Mini võttis eilselt pidulaualt õhukese morsiklaasi ja läks sellega oma tuppa. Juhtunu jäi lõpuni segaseks, kuid trepilt visati alla klaasikild ja Mini ja Midi näitasid teineteisele näpuga, väites, et ülejäänu sõi vend ära. Killuke õhukest klaasi jäigi kadunuks vaatamata, et roomasime kogu perega nii esimese kui teise korruse läbi (me võiks täitsa Siilil luurele minna!) Et Midi on juba viiene, siis oletame, et klaasi sõi ära kahene Mini.

Masendav. Nad võtavad mul peatselt vanemlikud õigused ära. Kahtlustan küll, et asutus, kuhu nad seejärel viiakse, teeb kõik et mu vanemlikud kohustused mulle tagasi antaks - sest kes paganamas küll tahaks ja jaksaks meie hullumaja puhvetiga kantseldada...