Palavikualandajat jahtimas

Üleeile õhtul külalisi koju saates tundsin kriipivat kurguvalu ja külmavärinaid. Pidasin neid nähte tavapäraseks kergeks külmetuseks, kobisin sooja duši alla ning seejärel magama. Vähkresin kogu öö küljelt küljele, otsides mugavamat asendit. Poolunes ei suutnud ma mõista, et kurguvalust valutavate kõrvade ja hammastega tuleks end äratada ja siirduda ravimite järele.

Kannatasin terve eilse päeva. Rääkida oli valus, neelatada võimatu, palavik lähenes 38´-le. Lisaks valutavad ning on paistes ka lümfisõlmed. Peeglist vaatab vastu täielik mumps!

Inhaleerisin, jõin ingveriteed, mida ema mulle ette kandis ning lõppeks valmistas ta imelise küüslauguleiva. Meesisend küll väitis, et teaduslikud uuringud on tõestanud, et küüslaugu ainus raviomadus peituvat lõhnas - kaaskodanikud vältivat haisejat, kes nii pisikuid juurde ei saa ja kiiremini terveneb.

Igatahes vaatasin ma diivanil lösutades ära terve teleprogrammi ja lisaks veel Midi valitud multifilmiprogrammi, ehitasin vaevaliselt poiste uute klotsidega torni ja kümne ajal koperdasin tagasi voodisse. 

Midi uinub harilikult pea kohtumisel padjaga. Seevastu Mini vaevles ilmselgelt kõhuvalus - olles õhtu jooksul joonud umbes pool liitrit talle lahkesti pakutud Hapsi ning pistnud nahka kausitäie köögivilju, teise putru ning  lisaks veel liha-vorsti ning muud head-paremat. Aga laps käis ka mööda tuba ühe juurest teiseni ja ütles selgelt "mämm-mämm".

Pool kaks õnnestus ka Midi rähklemine lõpetada ning venitasin end voodist välja Paracetamoli järele. Avasin karbi, seejärel teise ning minu üllatuseks oli mõlema säilivusaeg kaks aastat ületatud. Tuustisin läbi meie kaasasõitvat ning umbes kilo kaaluvat apteegikotti. Ainsaks paracetamoli sisaldavaks tooteks osutusid küünlad sobivusega kuni kümnekilosele patsiendile. 

Mis seal salata, suures hädas isegi kaalusin küünalde varianti, seejärel leidsin Ibumetini siirupi, maasikamaitselise. Ajalugu oleks peaaegu kordunud - toona arvutasime seda ümber patsiendile kehakaaluga 120 kilo. Arvutuste tulemusena pistis patsient nahka terve pudeli maasikamaitselist magusat siirupit.

Lugesin infolehte, mida on kaasajastatud kehakaalu asemel vanusele. Huvitav, mille alusel öeldakse,  9-12 aastaste laste ühekordne annus on 3x5ml. Notsu klassikaaslastest - tüdrukutest pisim on nii õbluke, et tundub koolikoti all murduvat. Suurim aga on minust vast veidi pikem ja umbes samas kaalus. Neile kahele ma emana sama annust küll ei pakuks.

Õnneks ilmus Meesisendi töökotist välja mingi ibumetiini tabletikarp ning esmane häda sai leevendust. Valuvaigistiga õnnestus magada neli-viis tundi ärkamata.

Vaatasin hommikul apteegikarpide ravimivaru. Tuleb tunnistada, et iseennast olen ma laste kõrvalt täiesti unustanud. (Tüüpiline lapsevanem!) Veidi mängib selles ka rolli harjumus, et Tõnismäe apteek on avatud ööpäevaringselt. Ravimite hulgas leidub kõikvõimalike olukordade lahendusi Mini ja Midi terviseprobleemidele, kuid iseendale võin ma laia sideme ümber mähkida ja plaastri peale tõmmata. Ja noh enne sidumist desinfitseerida ka...

Saatsin Meesisendi hommiku saabudes nimekirjaga ravimite järele.

Kui vähegi võimalik, siis lõunasse sattudes soovitan soojalt Maksimarketi apteeki vältida. Seal töötab apteeker, kellele pole eraldatud grammigi elementaarset suhtlemisoskust ega -viisakust. Vähemalt neil kümnekonnal korral, mil minul tema juurde asja on olnud. (Ja ma olen seal tõesti leti taga vaid ühte inimest kohanud) Ma vähemalt eeldan, et apteeker orienteerub toimeainete ja käsimüügiravimite virrvarris. Maksimarketi apteeker leiab, et tegemist on ostja probleemiga. On juhtunud, et erinevad nimetused vuristatakse ette ning lause lõpetab sõna "noh"... Ja ravimite letil eksponeerimine käib aga eriteenuste alla.

Igatahes valutan ma kurku ja palavikutan. Joon vett nagu kaamel veevarude kogumise perioodil.

Ma ei mäleta, millal ma mandlite eemaldamise järel mitu päeva järjest 38´palavikus vaevelnud oleks. Ülejäänud majalised sõitsid Urvaste kalmistule Meesisendi umbes Põhjasõjani ulatuva suguvõsa kalmudele küünlaid süütama. 

Teine jõulupüha

Laisad oleme siin lõunas. Ärkasin pool üheksa mõttega asuda koolitööd kirjutama. Ei viitsinud.

Mini põõnas veel tunnikese. Ärkas ka Midi, nõudis Meesisendit häälekalt muna praadima. Olles kaks praemuna nahka pannud, tiris Midi issi voodisse tagasi. Ärkasid uuesti keskpäeval.

Tahtsime Meesisendiga kultuursed olla ning õhtul kontserdile minna, kuid pileteid ei jagunud. Meesisend lülitas Midile "Kollide kompanii" kasseti mängima ning vajus ise samuti diivanisügavusse. Mini põõnas oma igapäevast kolmetunnist.

Vaatasin oma televiisoriperekonda ning tundsin jaksu lõppevat. Kobisin õue, riisusin kokku viimased lehed nig tõstsin kotid järelkärusse. Koristasin viimased jäätmed saunast, kuhu peatselt ehitajad tööle asuvad. Ja seejärel ei suutnud enam kiusatusele vastu panna - lillepeenar ahvatles. Võtsin tööriista (mille nime ma ei tea) ning rohisin peenra umbrohust puhtaks.
Ilust teist jõulupüha :P

Pühadeaeg lastega

Rahulik pühadeaeg.
Jõululaupäeva hommik algas itaalia peretüübile kohaselt valjuhäälselt.  Hommikusöögilauas väljendas igaüks oma arvamust õhtuse istumise nägemusest.
Jõudsime kokkuleppele, et Meesisend hoolitseb sooja ahjuprae ning lisandite eest. Notsu assisteerib vanaema jõulusaia ning õunakoogi valmistamisel. Minu ülesandeks jäi organiseerida Mini ja Midi seltsis õue püstitatud jõulukuuse kaunistamine ning teha kaupluses viimased sisseostud.
Ootamatusi jagus - Meesisend tormas Statoili soetama viimast jõulukinki ootamatult külla saabunud tütrele. Saamata sealt kontserdipiletit, sõitis ta edasi Selverisse ja sealt veel Maksimarketisse.

Kuulasime hämaruse saabudes kohalikus kirikus jõulujutlust ning Midi üllatas kirikus vaikse ja viisaka olemisega. Mini ja Meesisend hoolitsesid samal ajal õhtusöögilaua eest. Kolmekilose ahjuprae läbiküpsemiseks kulus plaanitud tunnist (?!) siiski kaks enam ning seni närisime ahjukartuleid ja -porgandeid verivorstiga.
Kinke jagus meie jõuluvanal heldelt - sellel aastal jõudsid enne jõule pärale ka Rootsi- pakid. Parimatest paladest jagus Ikea puidust raudteekomplektidest mõlemale poisile kakluseta nii vedureid kui vaguneid ning Notsu ehmatas end uue Iphone´iga tõtt vaadates tükiks ajaks sõnatuks. Midi pahandas suuski nähes häälekalt lumepuuduse üle.

***
Magasin täna hommikul keskpäevani mõistmata väsimuse põhjust.

Ärgates paistis akendest sisse siravkollane jaanipäevane päike ning termomeeter näitas üheksat soojakraadi. Palju ei puudunud, et oleksin poisid dressipluusides hoovile lubanud. Riisusin rõõmuga lehti (tööd ei luba mu ema jõululaupäeval teha) ja jalutasime üheskoos mänguväljakule.
Edasine enam nii rõõmus ei ole. Midi varbas on hoolimata kahenädalasest ravis jätkuvalt mäda ning siia saabudes kaebas ta ka valu üle sõrmes. Üle vaatamisel selgus faktina taas küünevallipõletik. Pärastlõunal tõusis Midil lisaks palavik ning itaalia-perekonna stiilis peetud arutelu otsustas saata minukese koos Midiga kohaliku haigla erakorralisse vastuvõttu. Jah, Tallinna Lastehaiglast on meid kahe nädala jooksul kaks korda välja visatud - küünevalli all olev mädapaise ei ole põhjus nende tülitamiseks. Võru valvearst, gastrolöör Tartust, vaatas vaikides kääre põrnitsenud Midi üle, arutas õega lõikuse vajalikkust ja otsustas salviga ravimise kasuks. Meid kutsuti tagasi sidumisele, vajadusel kaks korda päevas. Midi, mõistnud valutut ravi, näitas lahkesti ette nii juba paraneva varba, kohe haigestuva varba (Midil on rumal komme sõrme- ja varbaküüsi närida) ning valutava sõrme. Haiglast lahkudes väljendas Midi hiiglaslikku rahulolu oma kolme seotud jäseme osas. Palavik langes 38,7 ->37 ning rahule jäi ka valvearst. Ooteruumis olime ainukesed patsiendid!  Need depressiivsed väikelinnad, kus kõigil alati on aega...

***
Viisin Notsu Kurgjärvele talvelaagrisse. Jõudsime bussi saabumise meluks. Mu suur laps palus abi kuupmeetrise koti tuppatõstmisel ning viskas treppidest sööklasse laskudes seltsimehelikult käppa - tšau. Üsna alles, kõigest paar-kolm aastat tagasi saabus temalt aeg-ajalt meeleheitlikke telefonikõnesid palvega sõita otsekohe Kurkale järele... Seisin parklas oma auto täistulede valguses ja nägin bussiga Tallinnas saabunud trennikaaslasi teda taaskohtumisel kallistamas. Pugesin autosse ja logistasin mööda ekstrakäänulist Haanja teed tagasi. Nojah, võib-olla on mu kümneaastased Timberlandi matkasaapad, mida metsajooksuks pakkusin, tõesti teismelisele totakad.

***
Kui kolmikut koos ei ole, valitseb majas jõulune vaikus. Aeg-ajalt nõuab Midi küll taga õde ja aipäädi koos ängliböödsidega.

***
Logisin sisse ülikooli e-õppe portaali. Õppejõud, kes minu uurimustööd juhendanud täpselt kolme kirjareaga, hindas mu uurimustöö esmaversiooni ümmarguse nulliga. Tähtaeg lõppversioonini - kaks nädalat.

Jõuluootus a´la 2013

Pakkimine tundub olevat mu väljakutse ja kutsumus. Seekord mahutasime Mazda taha järelkäru ja puukisime selle silmini kraami täis. Mini vanker. Kohvimasin. Igale lapsele kaks ja endale üks komplekt talveriideid, Notsu laagrivarustus. Hunnik erinevates suurustes saapaid. Veidi uut mööblit, mis vahetab välja viimase eelajaloolise sektsiooni. Paar kotikest kingitusi. Kümneliitriseid õunamahlateoks Tallinna tiritud purke. Kott raamatutega koolitööks. Notsu koolikott õpikutega. Pakke vedanud Meesisend leidis, et järgmise autona ostab ta meile bussi lootuses, et pääseme järelkäruta.
Kui kõik kotid esikust kärusse olid kolinud, avastasin, et nüüd on ruumi parajalt. Seega ei ole meil maja liiga väike, vaid asju on liiga palju.
Lõunas tuli see kraam vastupidi lahti pakkida ning igale esemele oma koht leida.

On kummalised jõulud. Võru peatänav särab kaunistatuna tuledes, keskplatsil seisab uhke jõulupuu. Mu kodumaja hoovis aga vajab hädasti niitmist muru. Sättisin niidukit, kuid mõtlesin, et detsembrikuus seda ei tehta. Lihtsalt imelik tundus. Toppisin niiduki tagasi.

Vihma sajab. Jõulukingid on pakkimata, piparkoogid maitsevad imelikult ja ahju ei ole vaja iga päev kütta.
Jõulukolmnurgad ning kauplustes ostudele õhutavad optimistlikud laulukesed ei loo meeleolu. Jätsin Tallinnas peenrale õitsema roosi, millel kaks punga õitsele puhkemas.

kingihunnikus

Ja täna kell 17,30 said jõulud alguse. Nimelt astus uksest sisse Meesisend ja ulatas mulle värskelt saabunud "valge taanlase" ehk mu uue (okei, pisut pruugitud) Ford Galaxy võtmed ja hakkas pakke sisse vedama. Minu õde seal teisel pool vett tundub hullunud olevat - Notsule saadeti viis paari jalatseid ja suleparka ja hiigesuur kotitäis rõivaid... Jah, ma saan aru, neiil rõivastel nende peres enam otstarvet ei leidu, sest väiksemaks lapsed ei kasva. Kui ma paar tundi hiljem Notsu ukse vahet sisse piilusin, laotus rõivakiht ühtlaselt üle toa ning õnnelik teismeline ei suutnud otsustada, millist oma uutest hilpudest täna kandma peaks...

Aga see polnud kaugeltki kõik - igat pereliiget ootab suur ja kenasti pakitud kingitus. Otsustasime need jõuluõhtuks jätta.
Ja ka see polnud kõik - sain ka imelise sünnipäevakingituse...
Jap, jõulud...

Jõulutrügimus

Otsisin kapist jõulukaardid välja ja kirjutasin kaheksale kaardile kaheteistrealise jõulusalmi koos heade soovidega ning ümbrikele aadressid. Kaks kaarti said ema palvel venekeelse luuletuse ning rändavad kaugemale. Venekeelsete salmide otsimine netist polnudki lihtne ja lisaks ei valda ma keelt, mis suudaks hinnata luuletuse kõla. Aga kirjutatud nad said. Mu ladina-tähtede käekiri sarnaneb arsti omaga - ega ma ise sealt samuti suurt midagi välja loe. Kirillitsat kirjutan aga selgelt ja kenasti. Ilus vaadata.

Kingitustega on nii ja naa. Poistele on mitu Ikea raudteed sisaldavat pakki kahepeale. Tea, kuidas neid jagada - Midile sillad ja Minile teed või pakkuda pidevale kisklemisele sellega lepitust. Midi saab lisaks esimesed suusad, hetkeseisuga napib lund. Notsu hiigelsuur unistus õunatelefoni näol loksub homse hommikuni veel kuskil Stockholmi ja Tallinna vahel. Ei, ma ei võitnud lotoga, appi tuli õnnelik juhus. Kirjas oli märgitud küll viies õun, aga lisatud, et teab oma unistuse liigset suurust ja lepib vabalt torupinaliga :) Ma põlen põnevusest, et näha ta nägu paki avamisel.

Ema kingitus peaks olema postipakis Saksamaalt Eesti poole, kuid ei Eesti Post ega DHL tea täpselt, millises sõlmpunktis ta viibib ja kunas jõuab. Ja Meesisendi kingitusele pole ma veel mõeldagi jõudnud.

Üleüldse. Miks kaasneb jõuluootusega üks meeletu kaubanduskeskustes tuulamine? Nädalavahetusel ei leidnud ma Roccas toidupoodi minekuks parkimiskohtagi mitte... Ma ootan igas detsembris rahu ja vaikust, kuid paraku on mitmetel tuttvatel just siis sünnipäevad ning lisanduv kingitrall.

Igatahes ei mäleta ma detsembrit, mil aias õitsenuks roosid. Jätsin ühe põõsa tagasi lõikamata ning ta rõõmustab mind värskelt avanenud õite ja paari suure õiepungaga. 

Ise sain täna esitletud esialgu lootusetuna tundunud uurimustöö ja uued kodutööd pressivad juba peale. Aastalõpp kiirendusega.

Minust gurmaani ei saa...

Viimastel aastatel oleme sugulastega istunud enne jõulupühasid ühisel lõunasöögil. Lapsepõlves oli see oodatud üritus, kuhu Jõuluvana kutsed edastas ning seejäel isiklikult kohalegi saabus. Kakskümmend aastat, mil enamus sellest seltskonnast mammona pärast sõnagi ei vahetanud, on jätnud oma jälje. Uue aja peod on püüdlikud ja pingutatud. Käesoleval aastal ei leidnud vabatahtlikku võõrustajat ning üritus kippus ära jääma. Meesisend ohkas õnnelikult ja mis seal salata, minagi. 

Kuniks sugulane teatas, et siiski tehakse pidu väikesele seltskonnale nimega "noorem generatsioon", ic. 

No lahe. Sidusin poistele kikilipsud ette ja panin viigipüksid jalga. Notsu sättis endale selga kleidi, millega mu õetütar meie pulmas hiilgas. Restorani omanikku oli teavitatud, et külaliste hulgas saabub ka komplekt nimega hullumaja puhvet ning söögikoht reserveeriti spetsiaalselt meie jaoks.

Alustame siis algusest. 

Eelroog kalamarjast ja kaunilt serveeritud maitsevõist. No hää küll, väike suutäis.

Suuretele salat mereandidest ja poistele juustupallid majoneesiga. Midi nokkis ühe, Mini krõbistas kaasavõetud riisileiba ja Notsu sosistas mulle kõrva, kas võib kaheksajalad juustupallide vastu vahetada. Majonees päästis nii minu kui ka veel paari sugulase salati.

Pearoaks serveeriti kuivanud ahjukartulit hiigelsuure lihakuubikuga kreegikastmes ning kukeseenekaunistusega. Liha maitses mahlaselt, kuid meesisend sai endale nii pool minu kui Notsu portsust. Jagasid teisedki naisinimesed. Pistsime Notsuga nahka poistele toodud friikad ja sugulased aitasid viinerite lahendamisega.

Kreembrüleelaadse rahvusmagustoidu põlgasid mõlemad poisid kõlbmatuks. Notsu sõi ära kaunistavad puuviljad. Kõlbas kah, hea magus :)

Veinivalik mulle meeldis (joodik nihuke). Sugulase valitud punane, mille nime ma ei tea, ega püüdnudki meelde jätta, maitses magusalt, aga kuivalt. Igatahes aastaarv oli 2004 ja pudeli maht 0,3. Magustoidu juurde serveeritud liköörvein on mu vana lemmik.

Koju jõudes ägises Meesisend söödud lihast. Mina ja lapsed tootsime endale pasteedisaia ja leidsime, et friikad päästsid õhtu. No ei ole minus gurmaani, ausalt. Või oli oma osa ka selles, et kogu püha õhtusöömaaja jooksin vabadust ning tähelepanu nautinud Midi ja hüperaktiivsushoogu sattunud Mini järel.

Kvaliteethetk filmimaailmas

Ühel aastatetagusel päikesest säraval, soojal ning igavikulisena tunduval suvepäeval lugesin ma lõunas vedeledes J.Eugenidese raamatut "Süütud enesetapud".

Rohkete auhindadega pärjatud teos, raske sisuga mõtlema sundiv raamat. Ma ei leia sageli võimalust jutukaid "neelata" ning sellise aja tekkides tahan ma lugeda midagi, mis liigutab ning hinge poeb.
Tahtsin juba sel ammusel igipikal suvepäeval filmigi vaadata, kuid Amazonist tellimine tundus keeruline. Mõne nädala eest sattusin rääkima T-ga ning hea inimesena vedas ta selle minu jaoks kättesaadavaks.

Niisiis seitsmekümnedate eeslinn kuskil Ameerikamaal mikihiirekülas, mida sisututvustus nimetab "Michigani äärelinnaks". Viis teismelist õde, kes janunevad elu järele, kuid valivad surma. Hoolimata süngest stsenaariumist film ei masenda. Võrratu muusika Airilt ja suurepärane näitlejatöö.
Kvaliteetselt veedetud laubane /lastevaba/ poolteisttund.

Ülikoolimuljetusi

Vajutasin kanna pidurina vastu maad - aitab. Tänasega lõppes aktiivne loenguteperiood ning esmaspäevast algab eksamisess. Põhikoolis on lõppemas viimane õppenädal ning algamas üritusteseeria ning lasteaias toimub jõulupidu.

Varasügisene otsus ülikooli edasi minna oli selgelt liiast. Hea ajaplaneerimise ning suurepäraste "hallide kardinalide" armeega saab kahe väikelapse kõrvalt küll ülikoolis käidud, ent nautimisest on niisugune elu kaugel.

Mõned tähelepanekud.
Esmalt ülikoolil ja ülikoolil on vahe sees. Mina olen sattunud "pedasse" sõna kõige otsesemas mõttes. Umbes kord nädalas jäävad loengud üleöö ära või tõstetakse mõnele teisele kuupäevale. Juhendava õppejõu ega tema assistendiga ei saa ühendust ka kolme kirja kirjutamise järel ning kahe nädala jooksul. Tagasisidet tehtud tööle pole mõtet küsima minna kui "musta nimekirja" sattuda ning "E"-le hinnatud ei plaani saada. Vähemalt tean ma nüüd, peale pikki aastaid meediaelu, et "kirjutamiseks puudub mul igasugune oskus". Hää, et niigi läits ja enne pinsipõlve välja  öeldi :)

Siiski. Esineb imelisi õppejõude. Selliseid, kes säraga silmis loenguid ja seminare peavad. Neid on vähemus, kuid nad suudavad tekitada isu hariduse järele. Sellised loengud kulgevalt sujuvalt ja rahulikult, küsimused saavad selged vastused või soovitatava kirjanduse ja loeng või seminar jätkub. Mul on oma lemmikõppejõud, kelle laialdasi teadmisi imetlen.

Kolmandaks. Eestikeelne magistriõpe on tõesti välja suremas nagu PM mõnda aega tagasi kirjutas. Igaks loenguks tuleb põhjalikult läbi töötada umbes 20-50 lk ingliskeelset teadusteksti. Minu vana pea loeb sõnaraamatu seltsis ning mõnda lauset tõlgin ja jäängi tõlkima... Seminarides tekib sageli arutelu KUIDAS konkreetset sõna või lauset tõlkida võiks. Alguses imestasin mõned üliõpilaste soovi esitada töid inglise keeles, tänaseks juba mõistan neid. Puudub eestikeelne erialane sõnavara ning muudkui tuletatakse. Ja ometi võiks teaduskeele arendamiseks need paganama tekstid ju ÜKS KORD korrektselt tõlkida ning edaspidi saaksid üliõpilased aastast aastasse emakeelset teksti lugeda.

Neljandaks. Kuivõrd lihtne ja armas oli too esimene ülikool. Ma mõtlen korduvalt, kas meid poputati vaid seetõttu, et tasusime oma õpingute eest ise?

Ees seisab mitu keerulist eksamit. Magtöö teema kaitsmine, mis esimeses ülikoolis seisnes juhendajate omavahelises kokkuleppele jõudmises. Näis.

Pole paberit

Õhtul oli üks neist haruldastest vaikusehetkedest kui kõik millegiga tegelesid. Mini mängis esimese korruse elutoa põrandal autodega. Midi istus Notsuga tema toas ja vaatas telekat. Meesisend lebas keskendunult diivanil.
Notsu ronis trepist alla. Pärisin, millega Midi tegeleb. Notsu teatas, et pole Midit juba tükimat aega näinud. Ta vaadanud üksi üht oma lemmikseriaalidest.
Lippasin trepist üles ja leidsin alasti Midi oma voodist teki alla peitunult. :D Midi keha esipoolt katsid ühtlaselt kolmeaastase käega joonistatud ringid, igal sees täpp. Katavad siiani, sest kirjutusvahendi näol oli tegemist veekindla markeriga. Notsu joonistas Midi protestist hoolimata ühe traktori tagumiku peale lisaks...

Nohik?

Reedel saabus koju viienda klassi viieline tunnistus. Notsu oli ebaharilikult puhevil. Selgus, et just tema oli esimesel veerandil klassi parim õpilane ehk siis ainumas, kelle tunnistusel ei olnud miinusmärgikesega viisi. Justnimelt, selles koolis võib ka tunnistusel esineda viisplusse ja viismiinuseid! Õpetaja oli talle tunnistuse ulatanud esimesena ja kiitnud. Notsu oli ise samuti rahul - esimesel veerandil olid ka jooksvateks hinneteks kõik viied, millele lisandus üks kolm loodusõpetuse tunnikontrolli eest (joonisel puudusid kaks noolt, mis näidanuks lisajõgede voolusuunda).

Mul on lapse üle üüratult uhke tunne. Ta ei ole täiusliku mäluga kuldpea, kellele teadmised külge haakuvad. Esimesel kolmel aastal tegime ühiselt tugevat tööd - teise klassi lõpuni vaatasime õpitu igal õhtul ühiselt üle. Kolmandal aastal kontrollisin pisteliselt ja eemisel aastal vaid siis, kui Notsu ise palus. Sellel sügisel olen õhtuti vähe kodus olnud, kuid tean, et õhtutundidel kostab Notsu toast pobinat mitmes võõrkeeles. Kõige kergem olevat prantsuse ja kõige raskem inglise keel. Vene keel on Notsul mõnusalt aksendivaba.
Notsu leidis, et selle aasta hinded on tulnud varasemast kergemini ja väiksema õppemahuga. Klaveriõpetaja vahetus taastas tema muusikaarmastuse. uuel õpetajal jagub Notsule kiidusõnu ja esinemisarvestus möödus veatult.
Pidasime Notsu pingutust meeles - vanaema viis ta täna Estoniasse "Printsi ja kerjust" vaatama ja mina kinkisin musta mantli juurde imeliselt armsa siidläikelise purpurpunase vihmavarju.

Lapsesuu 11-aastaselt

Notsu oma klassikaaslasest.

Sa ei kujuta ette mihuke ego tal on! See ego on suurem kui bioloogiline jalajälg, see tähendab, et ökoloogiline jalajälg.

Nelikümmend päeva üliõpilasstaatust

Mul on uut üliõpilasstaatust olnud tähenduslikud nelikümmend päeva.

Veel ei ole ma kohanenud. Ma tean ruumide asukohti, panen kokku mulle ainet lugevate õppejõudude näod ja nimed. Tean ka, et ükski neist ei pea loenguid vastavalt ajagraafikule, vaid lühendab vähemalt neljandiku kuni kolmandiku. Olen harjunud isegi sellega, et üks mu lugupeetud õppejõududest räägib loengust kõigest muust kui ainekursusest. Tasuta kõrgharidus!?
Ja ma avastan end jätkuvalt mõtlemast sellele ülikoolile, kust pärineb mu bakadiplom. Ma ei hooma veel, kas igatsen linna, kooli ennast või osakonna hubasust .

Positiivset ka. Mul on lõputöö teema, mis mu kahe potensiaalse juhendaja poolt heaks kiidetud. Ja juhendajad jätsid mulle suurepärase esmamulje. Ühega neist seob meid isegi ühine bakaalus :)

Mu pere tundub olevat kohanenud enam kui mina. Notsuga küsime teineteiselt igapäevaselt klassikalise kuidas-läks-küsimuse. Midi avab mulle õhtul ukse ja Mini püüab säärde haakida. Ja majapidamistööde eest hoolitseb minu suurepärane ema.

Tulekul on esimesed eksamid ja esimesed ainetööd. Ja esimene vahenädal. Näis.

Absurdne vajaduspõhine õppetoetus

Seda postitust ajendab tekitama see Päevalehes ilmunud lugu elu ebaõiglusest. Muidugi teadsin verivärske tudengina vajaduspõhisest õppetoetusest. Liideti mind ju esimesel kasutajakonto päeval listidesse ja sukeldusin pea ees infomürasse.
Igatahes võtsin teadmiseks, et vajaduspõhine õppetoetus on ette nähtud puudust kannatavatele - neile, kelle õpingud uue õppetulemustel põhineva süsteemi tõttu toetuseta katkeksid.

Selles Päevalehe loos köitis mind aga väide, et toetust arvestatakse eelmise aasta sissetuleku põhjal! Mismõttes? Nii pika ajaga võibki ju tekkida kapitaalseid muutusi.

Logisin end tunnike enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist riigiportaali, täitsin naljaviluks taotluse ja vaatasin tulemust õhku ahmides - olen määratud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks! Mitte see 5x75 eurot ei pane mind imestusest minestama, vaid süsteemi absurdus. Mina, kes ma möödunud aastal tõepoolest enamuse ajast elatusin vaid säästudest ja peretoetusest, olen tänaseks muutunud vägagi korraliku vanemahüvitise saajaks.

Ma mõistan, et seadusi ei saa luua indiviidi huvidest lähtudes, ent kõige väetimatele mõeldes võiks seadusandja vajaduspõhise õppetoetuse jaotamise korra küll ümber vaadata.

Tagasi Tallinnas vol x

Neljabal, maale minnes, oli südasuvi. Hilisõhtul järelkäru pakkides kiskus soojaks ja ma lükkasin plätud jala otsa.

Täna sõitsime tagasi paduvihmas. Maanteel olid mingid suuremad ajutised teetööd ning seisime veerandtunni reguleerija ootel.  Üheksa kraadi sooja.

Samasugune vesiselt külm tunne kriipis kuskil sisemuses. Eelmisel ärasõidukorral lahkusime lõunast vaid tavapärasest pisut suuremate kompsudega. Olime elevil algavate muutuste pärast. "Kapsamaale" jäid kasvama aiaviljad, lahmakad õuetoolid ootasid puu vilus istujaid. Pikema säilivusega toidud jäid külmkappi ning pool laste riietest kummutisse.

Tänane lahkumine oli hoopis teistsugune. Kitkusin maast viimsegi kasvatatud vilja. Kui päris aus olla, siis mõned porgandid siiski jäid. Tühjendasime puud õuntest ja lõikasin pottidest ligunenud astrid. Toppisime aiamööbli ajutiselt ehk umbes uue aastani kasvuhoonesse. Korjasin kokku kõigi laste kõik hooajavälised rõivad. Heledates toonides rõivad tunduvad kuidagi kentsakad ja sobimatud. Pakkisin kaasa suvel hoolsalt vaaritatud hoidised. Meesisend tühjendas sauna ja ladus ümber kuuris olevad küttepuud - paari nädala möödudes muundub kõrvalhoone töömaaks ning uue hooaja hakul saab vana maja uue näo ja sisu.

Hoov jäi tühi ning üksik ja kõle. Vaatasin kalendrisse ning esmakordselt üle pika aja ei tea ma, millal leian jälle võimaluse lõunasse sõita. Unustasin enne lahkumist Tallinnas nuppu vajutada ja kuusteist kraadi pole just kodune temperatuur.
Kurbkurb.

Paduvihmane õunamahlategu

Lõunas on käesoleval aastal "õun" pea sõimusõnaks kujunenud. Juba augusti keskpaigas vedas tundmatuks jäänud kodanik mitu autokoormat metsa, otse surnuaia sissesõiduteele. Koristamise järgselt tekkis sinna sildike "õunte mahapanek keelatud".

Meie kohalikus õunaaias kasvab kaheksa puud: tundmatu ja kidurate viljadega, tunamullu noorendatud valge klaar, martsipan, kuldrenett ja kolm identset tundmatut pluss Minile sündimise päevaks kingitud tilluke puuke.
Klaar, martsipan ja too tundmatu kidurate viljadega puu on nüüdseks õnneks tühjad - suvi läbi ja tuul on usinalt puhunud. Kolm identset tundmatut kandsid aga ränka koormat. Meesisend teab mäletada, et neist kahe vilju ka säilitati. Turnisime Notsuga õunakogurite seltsis puulatvades. Kogusime kastidesse ja saime seitse korralikku kahe vahel kantavat. Lisaks tootsime kastikesi Tallinna-sõpradele, kellest teadsime kindlasti õunu soovivat ning Midi lasteaia laada jaoks. Meesisend urises, et meie kaks meetrit kõrge ja kakspool pikk järelkäru on jälle liiga väikeseks osutunud...

Mahlateo tööjaotus kujunes kogemustele ja kvalifikatsioonile vastavalt - lapsed korjasid. Notsu raputas ja Midi  aitas koguda. Vanaema pesi ja lõikus, et saaksin toppida purustajasse. Purustaja pärineb nõukaajast. Nõukogude inimese õunad olid hoopis pisemad ning purustaja avaus vastav. Emps lõikus punapõsised õunad, millest suurimad üle poole kilo kaalusid, neljaks ning alles seejärel sain nad august sisse topitud. Meesisend väitis, et nende õunapurustaja neelanud korraga ämbritäie õunu, aga kui masinal ikka mootorit njetu, siis on masin, neelaku kasvõi kaks ämbrit korraga, täiesti kasutu.
Vedasin savu ämbritäie kaupa Meesisendi Manu, kes presskangaid ükshaaval täitis, tühjendas ja tungrauda vajutas ning täis saanud poti tünni tühjendas.

Lõuna paiku algas vihmasadu. Esialgu tasapisi, lubades brigaadi kohvile-piimale ja võileivale, seejärel hookaupa, edasi veelgi pikemalt. Viimased liitrid ja lõpukoristuse tegime üheteistkraadises paduvihmas. Lapsed kupatasime tuppa varem. Midil pole midagi toasviibimise vastu. Siinsest kassettmakist (justnimelt) saab vaadata ōdede lapsepõlvemultikaid, mida mõlemad suureks kasvanud lapsed on rõõmuga jalust tassinud. Selle nädalavahetuse hitiks kujunes "Karupoeg Puhh".

Mahla kogunes raskete tingimuste kiuste pea 150 liitrit. Niipalju kui kahte tabletitünni mahub, veame ka linna. Kärusse on pakitud ka muu põllumajandus - viisteist kaalikat, sama palju peete, porgandit, tilli, aedube. Kurgitaimed üllatasid ning olid katteloori all veel kolletunutenagi ämbritäie saaki tootnud. Lisaks hulk paprikaid, sibulat, küüslauku, maitsetaimi, artišokke... Kõik, mida kevadel fantaasia külvata lubas, on siin, lõunas, ka kasvanud ning enamasti hiigelmõõdud omandanud.

Hääd uut...

Meedia pasundas pidupäevast ja supermarketid tegid allahindluseid tortidele, et esimene koolipäev ikka meeldejääv oleks.
Meelde ta jäigi, kuid mitte pidulikult. Tegelesin tööõpetusega ehk vorpisin kümnetele õpikutele-töövihikutele pabereid ümber panna ning kiletasin. Olgu, tunnistan üles. Mul oli abiväge samuti - Notsu kleepis-kirjutas etikette ning kellele ema, kellele vanaema, hariduselt insener ja tegevusalalt joonestaja, lõikas-voltis. Mina viimistlesin ehk katsin isekleepuva kilega. Natuke enne keskööd saime valmis.  Või oleks saanud, kui kleepkile poleks lõppenud. Kusjuures vihikud valmistas Notsu ette ühel igavalt vihmaselt päeval keset augustikuud.
Hea, et neid kooli minejaid vaid üks on! (paraku küll kooli, kus pea kõiki õpikuid esimesel päeval ka vaja läks).
Mäletan, et minu kooliajal jagati õpikuid paar päeva enne esimest koolipäeva. Raamatukogust. Koolimaja uksele kleebiti info erinevaele klassidele. Oli aega sättida ja esimesel koolipäeval jäi aega kohvikusse ja pildistama minekuks.


Oma avaaktusel ma ei osalenud. Meenutasin hoopis, et tase-tasemelt muutub butafooria ebaolulisemaks.
Sisuliselt aga - raske on. Paganama raske on peale mitut vahelejäänud aastat istuda loengus. Raske on hoida tähelepanu lektoril - pole harjunud. Tehnilise poole pealt avastasin, et minu arvutis pole MS Powerpointi...
Aga harjutame. Neli tundi igal argipäevaõhtul. Küllap maailm tagasi paika loksub.

Head uut aastat!

Mini, Midi ja kiirabi

Registreerisin ennast lasteteemat puudutavale nõustamisele. Lisaks isikuandmetele küsiti laste arvu. Kolm. Registreerijatädi vangutas pead küsides, mis nõu ma kogenud emana saada soovin. Vastatut ma enam ei mäleta. Aga küsimus jõudis ajusse mitmeid kordi kui eile kiirabi ootasin. Pikad minutid. Kolm kiirabikutset selle aastanumbri sees on tõestanud, et Mustamäelt sõidab kiirabi meile mitte vähema kui kümne minutiga.

Lugu ise oli lihtne. Korrastasin ühes ülemise korruse toas rõivaid. Poisid mängisid vahepeal minuga samas ja vahepeal oma toas. Ma olen/ olin veendunud oma kodu ohutuses, sest Midiga on võimalikud ja võimatud olukorrad juba läbi mängitud. Ma ei olnud arvestanud vaid ühe pisiasjaga. Midi.

Midil tekkis vajadus alumisele korrusele minna. Ta avas trepivärava ja läks. Ilmselt keeras Minigi tagumiku ette ja hakkas laskuma, kuid oskuseid nappis. Umbes kolm meetrit rullimist mööda puidust , aga teravate astmetega treppi lõppes õnnelikult - luud-kondid on terved, punetus kulmu juures ei tekitanud isegi sinikat. Aga võinuks minna palju-palju hullemini.

Oleme üsna nõutud - see ainus arvestamata nüanss, inimfaktor. Näikse, et mõnda aega oleks kõige turvalisem neid tõesti mite hetkekski tähelepanuta jätta.

Niisiis. Tsükliõpe.

Uue kooliaasta eel lappisin tulevase tunniplaani kokku. Tulemuseks - esmaspäevast neljapäevani kella 17-20, teisipäeval kella 21-ni ja reedel kella 14-17 viibin ülikoolis.

Käesolevaga annan tagasihoidlikult teada, et argipäevadel hakkan meenutamiseks kaasas kandma perefotot. Kui nemad kodust lahkuvad, siis mina alles magan. Kui mina koju voolan, siis nemad juba magavad.

Mind hakkab kodustele meenutama soe õhtusöök laual kui kodustest õppetöödest aega üle jääb ning kuhi kohustuslikku kirjandust kirjutuslaual.

/No kes kurat selle supi endale kokku keetis:P

Täitunud aastaring

Aeg lendab, on üks tore ütlus. Mõnusalt tabav.
Eilsest alates pole meil enam imiku, väikelapse ja koolilapsega pere. On hoopis koolilaps ja kaks väikelast. Mini sai aastaseks.
Veel ei kõnni, aga ronib nagu orav. Priske orav. On pretensioonikas noormees - oma tahtmise saavutab häälekalt. Lausub mõned sõnad tähendusega "aitäh" ja "mämmmämm". Itsitab kui teab, et keelatud toimingutega tegeleb.

Kolmanda lapse beebiiga on möödunud hämmastavallt kiirelt. Igapäevaste toimetuste kõrvalt on raske leida aega iseendale ja lihtsalt-niisama olemiseks-mõtlemiseks.
Piduliku päeva veetsime lõunaosariikides, õhtul võõrustasime siinseid sõpru. Nagu omamoodi tilluke suvelõpupidu.

***
Lõppenud siinne suvi ongi. Ostsin katteloori, kuid ei viitsinud üleeile õhtul laotama minna. Öö muutis tomatilehed krobeliseks ning mõned lillelehed koltusid. Kuigi päevane õhutemperatuur küünib lõunas veel kahekümne peale, lõhnab õhk sügise järgi. Ja homme hilisõhtul veereb meie hall pilgeni täistuubitud mahtuniversaal tagasi põhja.

Kaks korda samas päevas - kadunud kolmeaastane

Notsu ja tema sõbrannast külaline lippasid hommikul turule. Kohalik turg toimib ülepäeviti mõnesaja meetri kaugusel meie kodumajast. Sinna minekuks tuleb kõndida ümber järgmise maja nurga ning seejärel umbes nelisada meetrit otse. Tänava ühel pool paiknevad vanas tehasehoones peamiselt autoremondi ja väiketootmisega tegelevad ettevõttted ning teisel pool tänavat eramud.

Turult naasesid tüdrukud kolmekesi. Nad leidsid Midi turuväravast, seljas lühikestest pükstest ja t-särgist koosnev komplekt ja jalas kummikud. Meie, kojujäänud, olime samal ajal õndsalt veendunud, et Midi asjatab hoovil... 

Njah, juhtus nii, et ühest turulkäigust ei piisanud ning lippasin Notsuga üheskoos tagasi. Turuväravast väljudes ei puudunud palju atakist. Midi asjatas turuväravas - üsna elavaloomulisel ristmikul, näol õnnis vaid kolmeaastasele kohane naeratus ning jalas kummikud. Mu ema vandus, et Midi läks liivakasti ning seal ta ka mõnda aega toimetas .

Midi nõustus vanaemale näitama, kuidas ta väravast välja pääses. Ei midagi keerulist - ronis metallist värava alumisele talale, upitas ning avas osavalt traadist väravakinnituse. Muidugi pidasime Midiga temaatilise eakohase vestluse, milles Midi jäi endale kindlaks, et väravast ei tohi üksi välja minna, kuid tema läks õde otsima. (Ja mina jäin endale kindlaks, et väravast tohib välja minna vaid nimekirja täiskasvanute saatel) Mõistuse saabumiseni lukustasime jalgvärava ööpäevaringselt, tõenäoliselt siis tähtajatult.

Üks asi jäi mulle aga sügavalt hinge kraapima. Lille tänav on meie väikelinna kohta elava liiklusega - käiakse jalgsi, liigutakse ratastel, sõidetakse autodega, peatutakse ja pargitakse. Siin asub ehituspoe parkimisplatski. Midi jõudis ületada mõlemal korral iseseisvalt kaks ristmikku - õhe kolme ja teise nelja teega!

 Mind hämmastab, et ükski täiskasvanu Midi teekonda ei sekkunud. Argipäeva hommikul ei ole võimalik, et see kolme aasta ja kolme kuune väikelaps mitte kellegagi ei kohtunud! 

(Võib-olla on mul selektiivne nägemine, ent allameetriste iseseisvate jalutajate puhul otsin silmadega alati tema saatjat.)

Jah, kaaskodanike sekkumisel olnuks mul emana olnuks sekeldusi rohkem, halvimal juhul saanuks ma Midi kätte politseimajast ning meie kodu külastanuks sotsiaaltöötaja. Lisaks kirjutanuks lehtede veebiküljed kolmerealise uudise ning nii kommentaariumid kui ka perekooli portaal keetnuks minu kui hoolimatu ema seebiks. Vaieldamatult teadnuks nii mõnigi kohalik kommentaator mind kui "paljulapselist üksikema, kes peale lasterahade päeva magab peatäit välja". Kui aga uskuda seriaali "Pilvede all" leidnuks Midi umbes pooleaastase ajutise peavarju turvakodus ning ametnikud arutanuks minu sobivust emaks. 

Kuna Midi kadumine vältas ajaliselt vaid kümmekond minutit, olnuks siiski loogilisem kohtuda mõne tädikesega, kes tähelepanelikult üritanuks lapselt pinnida nime või kodu asukohta või telefoninumbrit. (Kurbusega nendin, et Midi teab ainult iseenda ning pereliikmete eesnimesid). 

Aga ei. Polnud kohal ühtegi tädikest, onukest ega politseinikku. Õnneks ei kihutanud ka ainsatki liiklushuligaani ning kogu lugu lõppes vaid meie perekonna suure ehmatusega.

Mitte, et ma juhtunut õigustada üritaksin või vastutust eneselt ühiskonnale veeretada. Lihtsalt tunnen juba pikemat aega, et elu sellesinase päikese all on muutunud kohutavalt anonüümseks ja enesekeskseks. Nii ongi. 

Aga hia, et niigi läits.

Kodumaa sünnipäeval, lõunaosariikidest

Kodumaa sünnipäevadest augustikuine on mulle hingelähedasem. Augustikuised sündmused aastast 1991 elavad lihtsalt mu mälestustes mitte filmides ega raamatutes. Teisalt on vaba päeva väärtus sumedas suves hoopis erinev südatalvest. Sestap ei imesta üldse, et augustikuisesse kodumaa sünnipäeva mitmeid vahvaid üritusi jagub.

Tartu laulupidu jälgisime teleri vahendusel. Vaaritasime piduliku suupistelaua ohtra veiniga ning kutsusime üksikult kodus olnud naabrinaise enda seltsi. Kui ülekande alguses fantaseerisime veel Tartussegi sõitmisest siis väljaku täitumist jälgides soov rauges. Mini ja Midi uinusid ning nautisime lõpuni. Kommentaariumide vaidlused jätavad mind täiesti külmaks - oli ilus õhtu.

Tallinna laulupäeva esindas Notsu esinejana. Nägime vöödilises koolivormis lütseumlasi uudistesaateski :)

Olnud vahva üritus, kuigi Notsu teatas, et linnapea kandis kortsus ülikonda. (Oh tütarlaps, missugused nüansid küll silma jäävad!)

Võru linnapäevade raames toimus järvekontsert. Õnneks on Tamula järvealal piisavalt ruumi, et ma Mini ja Midi kooslusega, nimetatud ka kui "hullumaja puhvet", julgesin sinna mineku ette võtta. Rahulikku nautimist võimaldavatele istekohtadele ega istekohtadele loožis me ei pretendeerinud, kuid lauluisa monumendi juures jagus jooksmisplatsi teistelegi väikelastega peredele. Kaitseväe orkester koos erinevate solistide ja hea helitehnikaga andis tõesti võrratu elamuse. Visuaalset osa täiendas järve (kohalikus keeles küll merre) püstitatud lava. Jalutasime koju nautisides madalrõhkkonda ja üksikuid jämedaid vihmapiisku.

PS. Tundub, et olen suvekuudega linnakese Rieslingust tühjaks ostnud. Niigi oli seda igas supermarketis üks sort. Kaupluses nimega Viinapood oli suisa üks pudel ja juurde ei tellita (missugune kena ja konkreetne nimi! Ei mingit keerutamist. Meesisendi väitel on samanimeline pood eksisteerinud Jüri tänaval kogu tema mäletamise perioodil) Eile ei leidnud enam Maximast ühtegi ning täna olin sunnitud ka Toidukeskusest alternatiivi leidma. 

Keskpäevane

Võrus toimuvad linna asutamise 229. aastapäeva puhul iga-aastased linnapäevad.
Linna kolmest paralleelsest peatänavast on üks remondi tõttu täiesti suletud. Ühe tänava liiklus on kapitaalselt muudetud.

Keskpäeval startis ümbermaailma-marsruuti kulgev liinibuss tavapärasele Tallinna-sõidule, viies endaga iseseisvuspäeva-laulmisel Kadriorus oma kooli esindava Notsu. Seisin bussijaamas lehvitamas.

Samal kellaajal startis ka linnapäevade umbes viiesaja osalisega rattasõit mõnisada meetrit eemalt, keskväljakult.

Tollel kolmandal, hetkel ainsal toimival peatänaval ristusid liinibussi ja rattasõitjate teed.

Buss peatus reguleerija märguandel mitmeks minutiks, lubades kolonnil mööduda. Tema järel ei oodanud ühtegi sõidukit. Samasugune tühjus valitses vastassuunavööndis. Oh väikelinna vaikelu!

Söögilaua äärest

Notsu sonkis hakkliha-kartulivormi uurides kahvliga, mida kujutavad endast seal rohelised kuubikud. Teismelise-torinal teatas ta mulle otsa vaadates, et keeldub kategooriliselt söömast hautatud hapukurki. Meesisend irvitas ning lubas järgnevalt serveerida suppi puljongiga. Tegevat sama välja.
Mõtles siis veidi ja lisas, et tegelikult ei tohi laps üldse nuriseda ka siis kui hakklihavormis paprika asemel tõepoolest hapukurk olnuks.
Miks?
Sest me oleme Sinu /Notsu/ klassikaaslasest oluliselt vaesemad.
Mismõttes?
Sest meil on peres ainult üks Ipad.
/sisaldus oluline vihje viimase Notsu viimase kahe kuu põhitegevuse kohta/

Notsu jäi seekord Meesisendile tõepoolest alumise moka rippudes otsa vaatama :)

Murukäärid ja pritsipudel

Mul sai villand mittelõikavatest murukääridest. Mitte, et käärid oleks tööriist igapäevakasutuseks. Niidukiga jäävad ääred niitmata. Ning ema lõikas meie Tallinna-kalmistuplatsi vähemalt kolmekümne aasta vanuste krigisevate kääridega, väites need piisavalt head olema.

Lõunaosariikide lähim ehituspood asub meist ülejärgmises majas. Soetasin ilusad, oranzi-mustakirjud Fiskarsi murukäärid. Lappisin ostu plastpakendist lahti ja tahtsin demonstreerida, kuidas korralike kääridega töö üldse raske pole. 

Oh ebamugavust. Käärid tundusid käed kuidagi "valed" - paremasse kätte võttes tundusid "tagurpidi" olevat, vasakuga ei jaksanud lõigata ja tera asus vales suunas. Otsisin netist - vasakukäelistele seda mudelit nagu polnud.... Piinlik lugu ja küsida polnud kelleltki.

Ahastuses viskasin käärid autosse ning käisin Tallinna naastes maaletooja esindusest läbi. Müüjatädi itsitas, keeras kääride pead 360 kraadi ning näitas, et võin oma uute kääridega lõigata ükskõik mis asendis ja mulle sobiva käega. 

***

Koos kääridega ostetud mürgiprits lagunes teisel vajutusel ning kiuslikud võililled said päeva armuaega. Jalutasin ülejärgmisesse majja tagasi, näpus lagunenud süsteemiga ja jätkuvalt ääreni võilillemürgiga täidetud pritsipudel. 

Võin kihla vedada, et linnas oleks mulle parimal juhul pudeli ekspertiisi pakutud... Kohalik müüja ulatas riiulilt uue, täpselt samasuguse pudeli ja hoiatas, et need ongi kehvad. Jäi üle veel mürk ümber valada. Siirdusime ühiselt taimehoovi, leidsime ohutu koha ja tädi pakkus end valama. Võidukalt soritas ta protseduuri ühegi tilga kaotuseta. Seejärel laksas käelabaga otsaette ja prahvatas naerma. Möhh, vaatasin küsivalt.  

Läbi pisarateni naeru leidis müüjatädi, et võinuks hoolsa ümbervalamise asemel lihtsalt pudelite päised ära vahetada. Situatsioonikoomika. Nii mõnigi külastaja pööras pead kui ostja ja müüja naerust kõveras üheskoos läbi müügisaali jalutasid.

Mina, turist

Algava kooli puhul käisime Notsuga kohalikus Lõuna kaubandusvõrgus. Soetasin paari musti kolmveerandteksaseid ja sama värvi pikkade varrukatega t-särgi. Keskpäeval võlus mu imeline Tartu-juuksur igati väljakasvanud hobusesabast tagasi korrektseks soenguks. Läbisime tagasitee pika peatusega Maanteemuuseumis. Enne viimast pööret meenusid mulle kastmata lilled surnuaial ning Meesisend ei lubanud minna küünaldeta. Niisiis. Mu supermarketi-ostukorv oli laupäevase õhtu kohta sama lakooniline kui ma ise südasuvel süsimusta riietunult. Kaks hauaküünalt ning toos tikke. 

Minu ees ostis üks kena keskealine meesterahvas rikkaliku valiku kangemaid alkohoolseid jooke, mille sättimisega kilekotti tal tükk tegemist oli. Härrasmees üritas sõbralikult juttu teha, et võiksin oma kraami mitte kassa juures kotti koguda, vaid temani jooksutada. Et tema siis paneb enda kotti - nagu maast leitud. Naeratasin oma säravaimat naeratust ja lisasin, et mitte mingil juhul. Endalgi hädasti vaja. Ja läksime samaaegselt pakkimisega lõpetanult välisukse poole. Ukse juures ohkas kodanik sügavalt ja leidis, et kurb kui sellesse linna toob vaid küünalde süütamise vajadus.

Ohkasin minagi. Vaatasin autopeeglisse - nägin vist tõesti turisti moodi välja.

Sügiseigatsus

See viimane suvekuu kipub venima. Hoolimata sisemaa vinesest soojusest ja mõnusast järveveest, kõigist imelistest aiasaadustest, sumedatest öödest ja mahedatest hommikutest, kipub mul suvest kõrini saama.

Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.

Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.

Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.

Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.

Perifeeriast, ühes tuhandete teistega

Pikemalt Lõunas resideerudes ning siinseid asju või siit linnakodu asju ajades olen päris huvitavaid suhtumisi kuulda saanud.

Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.

Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.

Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.

Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.

Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?

Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.

Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.

Lombipäev

Paksu halli pilvemassi, mis päeva uniselt raskeks teeb nimetatakse vist madalrõhkkonnaks. Just selline hall ja raske taevas valitses Lõunat juba varahommikust alates. Midi paranes üleeilsest liigsest päikesedoosist. Vähemalt lõpetas ta oksendamise ning nõustus suust sisse võtma enamat piimast ja kokakoolast. (me ei tahtnud korrata kevadist draamat ning pakkusime lahkesti keelatut - kokakoolat, millesse seekord vett segasime)

Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.

Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.

Vihm!

Vingusin juba pikemat aega vihma järele. Kodus ootas sadu värskelt rajatud muru ja lõunas lisaks sama värskele murule ka köögiviljakasvandus. Öösel kuulsin sadu - avasin ruloode taga akna ja nautisin jahedat õhku ja krõbinat plekk-katusel.
Täna õhtul plaanisin külalistega jalutama minna, kuid oktoobrikuine temperatuur ning vihmasadu seda ei soosinud. Trotsisime siiski halba ilma ja nentisime hammaste lõgisedes, et on suvi.

Notsu putkas mu õe ja õetütrega nende Eesti-koju - kaks igavlevat teismelist vihmas olevat ühest parem. Midi siirdus Meesisendile seltsiks tööasjatamisel ning Mini magas. Ma olin üksi! Tekkis pooltund õnnist süllesadanud vaikust, mida suvehooajal pole veel olnudki.