Tagasi Tallinnas

Tundub, et suvi on saabunud. Lõunas näitas termomeeter eile täisvilus + 27. Ma täpselt ei saa aru, kuidas ilmajaam mitu kraadi madalamat tuvastab.

Kahe lõunas veedetud nädala jooksul toimus üheaegselt palju ja samas vähe. Maailma kõige igavam suvepuhkus, mainis Notsu.

* Liikluslinna külastus Uue-Antslas.
* Jaanipäev Mäetilgal Vällamäe taga
* Ujumisretked erinevate järvede äärde
* Õhtune jalutuskäik Vastseliina linnusele
* Suurpuhastus Võru majas
* Matused ja korraldusega kaasnev
* Aiatööd
* Päevitamine

Poja saab täna kaks kuud vanaks/nooreks. Jälgib, naerab ja siputab end sitterist välja. Üritab end küljele kangutada. Ja on jätkuvalt imehea laps.

__________

Üks eluring sai jälle täis. Sängitasime täna Võru-vanaema kalmistumulda.
Nädal tagasi esmaspäeval käisin teda Põlva haiglas vaatamas, rääkimas arstiga. See arst ei olnud nii otsekohene ning jättis lootuse. Tohter noomis, et pisikese titega mööda bakteripesa jalutan. Rohkem me pojaga ei läinud, kuigi pidanuks - poja oli vanaema suur lemmik. Tol esmaspäeval kamandas vanaema mu Piigastesse, tema laual asetseva kolme põlvkonna pildi järele. Ma ei läinud - ütlesin, et peatselt-peatselt saab ta haiglast välja, kojugi käima.
Vanaema suri esmaspäeva lõuna paiku. Teisipäeva hommikul ilmus välja vanaema kass, kes alates märtsikuust kadunud. Tuli ehk midagi ütlema?
Täna toimus leinatalitus. Katsusin hüvastijätuks vanaema kätt ning see ta käenahk oli pehme. Külm, kange, ent samas pehme. Mu ema teadis öelda, et vanarahva tarkuse kohaselt tähendab see peatseid uusi matuseid. Ehk eksib vanarahvas siinkohal.
See poolteist nädalat lõunas on pannud mind taas segaseid mõtteid mõtlema.

Kuldmagaja ja allergiad

Mul on kaks täiesti erineva beebieaga last. Noorem on nagu päike ise - sööb, magab, naeratab ja magab edasi. (Jah, ma tean, et see õnn muutub ajas) Aga hetkel ta iga päev ei nuta. Ärkamisest, söögisoovist ja märjast mähkmest annab märku vaikne kigin. Gaaside väljutamiseks pingutab lihaseid ja lahendatud probleem ongi. Kuniks saabus allergia. Kahe öö jooksul nägin hoopis teistsugust last - virilat ja rahulolematut vaevatult peopesaga nägu sügavat. Seejärel saabus hormoonsalv, pehmenduskreem ja eile magas poja alates kella 14-st kuni täna hommikul poole kümneni. Vahepeal avas silmad, naeratas, sõi, sai kuiva mähkme ja põõnas edasi. Oleks enamgi maganud, kui kokkulepitud telefonikõne poleks sundinud mind tõusma.

Vanema esimene eluaasta möödus nutuselt - küll vaevasid teda gaasid ja koolikud, seejärel olematu kaaluiive. Kahe- ja seitsmekuuselt veetis ta nädala vanaemaga, sest mina olin haiglas. Väikelapseeas kannatas kõrvapõletike all, millele ainsa sümptomiga viitasid lukus kõrvad. Eemaldatud said järjest nii adenoidid kui mandlid, lisatud šundid, kuid ometi ei kuulnud laps või kuulis valesti. Raviarst oletas allergiat kuid allergiatestid olid viimseni negatiivsed. Siiski sõi laps kuude kaupa suuri ravimikoguseid ja pihustas lisa ninnagi. Ning kõigest hoolimata kaalus vabariigi tunnustatud tohter uute šuntide paigaldamist koolimineku eel.
Sügis saabus üllatavalt ilma nohuta, sama jätkus ka talvel ja kevadel. Hoolimata sellest, et olenemata ilmast läks ta trenni poolpaljalt ehk jooksupükstes, vestis, mille all fliisjakk ning peas õhuke sportmüts.

Njah. Allergiaid on tõesti palju. Tõpratohtrist peretuttav kinnitas ka loomade allergiate sagenemist. Loomadel tingivat allergia ülearetus.

Kahel unetul ööl meenutasin samasuguseid öid aastatel 2002/2003. Sümptomid "rahutu, rahulolematu ja vähkrev laps" kattusid. Poja puhul loobusin piimatoodetest, sest tagajärg joodud liitrile piimale väljendus lööbest korpas lapsega. Huvitav, kui ma oleksin kaheksa aastat tagasi katsetanud erinevatest toiduainetest loobumist allergiatestide usaldamise asemel, kas oleksime saanud allergiale jälile. Kes teab.

Titekärust ja invateedest

Kuniks elu kahel jalal kulges, hindasin ma asutusi teistsuguste kriteeriumite järgi kui toimivad invateed. Viimase pooleteise kuu jooksul olen aga mitmesse kohta konkreetselt minemata jätnud. Käru ei saa sisse vedada ning last, eriti ärkvel olevat, ma üksinda ukse taha samuti ei jäta.

Perearstikeskus on kaheksa aastaga oluliselt arenenud ning sinna pääseb nüüd võrkresti mööda. (Õnneks ma tikk-kontsasid ei kanna.) Pelgulinna moodsasse perekeskusesse ujuma küll pääseb ent nõuandla pool asuva neonatoloogi ja imetamisnõustaja juurde mitte. Suures haiglas toimib transpordilift, ent mitte klientidele. Ja ettekutse ei õnnestunud kutsuda isegi vastavat õigust omaval personalil. Tallinna Kesklinna Valitsuses, kuhu Tallinna linna sünnitoetust nuruma läksin, kohtusin hiigelkõrgete trepiastmetega. Esimesel katsel jäi käimata. Hiljem küll selgus, et invatee neil ikkagi on - sissepääs hoovi kaudu ja miskis kirbukirjas viit kangialuses suunamas. Tegelikult olla meil e-riik ning noor ema võinuks toetusavalduse üldse veebis esitada.

Kaubanduskeskusele vist invateeta kasutusluba ei anta. Seega raha laiaks löömas võiksin ma suvalises Tallinna nurgas käia. Kuigi sealgi esineb "hambulisi" ukselävesid. Agar väike suur õde kardab venda raputada ja ulatab selliseid nähes kärusanga minu kätte.

Eriteema on topeltuksed, eriti veel hambuliste lävedega topeltuksed. Ühe käega hoiad ust lahti, teisega lükkad käru ja vaatad, et ise veel kõrvale mahuks... Nii, et kõrvalise abita keeruline. Nõmme keskuse SEB-is andsin kärule paraja põntsu ja enam üksinda topeltuste läbimist ei katseta.

Ja kolmandaks kaherööpmelised invateed, mille läbimine ette keskele koondatud topeltratastega sportkäruga on võimatu.

Kaheksa aasta jooksul on aga inimesed muutunud hoopis lahkemaks. Mäletan end ihuüksi hiigelsuurt ja päraturasket Zekiwat vedamas. Ajus tuksus pidevalt hirm vankrit maha pillata. Anno 2010 on läbimistrajektoori hindamise hetkel leidunud alati ka abipakkuja. Õnneks on mu Play S4 üks kergemaid vankreid - täislastis 12 kg + lapse kaal. Hädapärast saab ise hakkama. Aga lahked võõrad on tõesti tähelepanelikud:)

Njah. Kuulun neljarattaliste hulka vaid loetud kuud. Suures hädas saan organiseerida mineku nii, et jätan väikese suure õe käru valvama või palun kedagi oma või võõrast appi. Aga neist, kellele ratastool on elu lahutamatu osa, on mul pooleteise kuuga siiralt kahju hakanud. Terve elu tunda end aidatavana. Mkm.

karuteene

Mõtlesin loobuda piimatoodetest, et selgitada, kas nende söömine annab pojal reaktsiooni. Valmistusin põhjalikult ja tõin koju laktoosivaba piima. Kohe kolm liitrit, igaks juhuks. See säilib ju mitu kuud. Esimese liitri jõin otsekohe ära - asendusaine kohta maitses päris hea.
Eile hommikul oli poja nägu korpas. Uurisin täpsemalt. Piimatalumatus tittedel ei ole mitte laktoosile vaid piimavalgule. :S

Kuus nädalat

Jeejee! Kirjutasin eelmisel nädalal poja päevikusse mänguasjade jälgimisest, koogamisest ja mulle kingitud naeratustest. Täna käisime esmakordselt ujumas Pelgulinna perekeskuses.

Kaevasin kapinurgast välja juba järgmise rõivasuuruse - 62. 56 hakkab seljas pingule tõmbama:)

Nüüd on see kommentaarides mainitud "kuus nädalat" ka täis. Poja olemus on muutunud -juurviljalaadsest vastsündinust punnispõseliseks ja selgesilmseks tegelaseks. Öö vastu tänast jäi peaaegu magamata - jälle uus kogemus.

Moekalt täpilised

Jätkuvalt on mul kaks täpilist last. Suurema rõivavabad kereosad langesid näljaste Kurgjärve sääskede söödaks. Laagri lõpuks saabus õnneks immuunsus . Väiksemal on jätkuvalt probleem mingi minu söödud toiduaine taluvusega. Probleemseks näikse olevat: a) šokolaad b) maasikad Nimelt hakkas poja nahk pühapäeval üsna siledaks minema ning tegin kiirkatse - jäätis šokolaadiglasuuris. Ja täna on jälle punne rohkem. Lisaks avastasin ma ameerika luti näol - punnide tekkimisega samal ajal võtsime kasutusele kautšukist luti. (jätkuvalt vastumeelne). Enne eilset jäi mitu päeva lutipakkumist vahele. Ka kautšukiallergilisi inimesi olevat.

Vähemalt pääsesin toidupäevikust ning tatrast.

viis nädalat ja kassi kaal saavutet

Perearst mõõtis poja pikkuseks 58 cm (+7) ning kaaluks 4220g (minimaalne 3080). Tegemist olla "igavesti pika poisiga". (Nohjah, ega vanemad ka just lilliputid pole)
Poja kaal võrdub hetkel kassi omaga (4200g). Pikkust on kassil enam - ninast sabaotsani on tema siruulatuseks mõõdetud 82 cm. Hääl on pojal vajadusel sama vali kui eelpoolmainitud Miul välisukse sisemisel poolel.

Poja on jätkuvalt täiuslik laps - ärkab öösel söömiseks kindlasti kell 5 ja 7, mõnikord ka kahe paiku. Magama jääb ca 23,30 ning hommikune ärkamine toimub kella 9,30 ja 10 vahel. Ja sellel lapsel ei ole gaase! (Kui nad ka peaksid tulema, olen saanud juba viis nädalat nautida rahulikku beebit)

Ei ole rõõme mureta - miski allergia lõi välja. Et see on minu esmane kokkupuude allergiaga, olen üpris hädas. Allergiatestid veel ei näitavat. Kindlasti on tegemist toiduallergiaga (punnid ainult põskedel). Hakkasin omal initsiatiivil toidupäevikut pidama. Niigi kasin menüü jäi veelgi ahtamaks. Algamas on kolmas tatrapäev - tatar veega keedetult lõunaks ja keedetult veega õhtuks. Hommikusöögis loobusin kiivist, kuigi varasemalt ei ole kiivi punne tekitanud. Kahtlus närib - haarasin miskipäev turult pool kilo punaseid hispaania maasikaid ja pistsin lisaks nädalaga nahka umbes kilo šokolaadikomme ja batoonikesi. Perearst soovitas loobuda ka tomativiilust võileival ja rõõsast piimast. Niisiis joon nüüd musta kohvi ja närin kuiva sepikut. (mind võib külla kutsuda, olen odav külaline - tarbin klaasikese vett) Enda kehakaalust ma parem ei räägi. Samas vaimus jätkates teen mõne kuu möödudes edukat modellikarjääri või kandeerin kaubamajja riidepuu ametikohale.

Elbrus, anno juuli 2007

Kaukaasia reisi esimene retk kannab hellitusnime "tõus Observatooriumi mäele". Aastast aastasse nimetab Jaan seda künkaks ning seletab muheledes, kuidas tema x aastat tagasi y ajaühikuga üles-alla jalutas. Reaalses elus tähendas Observatooriumi "künkakese" vallutamine pea kogu päeva vältavat lauspäikest ja kitsaid ning veest uhutud mägiteid.
Kaks bussitäit "jalutajaid"muutus mõne aja möödudes mäekülge mööda looklevaks joruks.

Mina sättisin oma sammud ühe vana mehe jälgedesse. Kui ma ei eksi, luges just tema alpinismikoolis loengut liikumisest mädeges. Sel ajahetkel tundus tema tempo sobivana - ma ei kavatsenud end esimesel päeval 2000 meetri kõrgusel ära katkestada. See hallipäine mees kõndis aeglaselt ühtlasel kergel sammul.
Ometi ajas mind peatselt hingeldama ning pulsikell näitas karmi numbrit. Koperdasin vapralt edasi. Puhkepausil ütles Edgar oma pulsiks "vast saja ringis". Ja ma olin tõepoolest kadedusest (ning väsimusest ja veepuudusest) roheline.

Järgmistel aklimatsiseerumisüritustel sai iga grupike nõu kogenumalt tegelaselt ning meie rakuke E-10 tegutses Edgari käe all. Täiesti ebareaalne, et tema vanusevahe tiimirahvaga oli pea 40 aastat.

Alumiiniumist vana kooli toidukauss ja kruus vääriks eraldi peatükki - mõlemad olla mõlkinud lumelaviin. (Selle jutu tõesuses ei ole ma kindel.) Küll aga oli Edgar oma kohutava välimusega toidukausiga meie kokanaadis sage külaline - tegime koddus ettevalmistatud menüü põhjal süüa ning toiduainedki cedasime Eestist kaasa.

Prijutil näitas Egdar meile veekoha. Nii pääsesime sulatamisest, mida Jaan lahkelt soovitas:) Ja miski mu mälus meenutab, et poolsurnuna sadulasse, 5000 peale jõudes, seisis seal ees heas vormis Edgar. (Siiski - tipupäevast on jäänud vaid unesegane mälestus. Ilmselt tegi kõrgus oma ning ma võin vabalt eksida)

Edgar rääkis meie tipuskäigust venekeelses AK-s. Sügisel, piltide vaatamise päeval, kallistasime jälle kõvasti-kõvasti. Egdaril täitus sel päevas 75 eluaasta.

Nõmme rabajooksudel läbi aastate jagas just tema diplomeid. Nooruses olla ta seilanud maailmameredel. Tähelepanuväärne ja tähelepanu armastav mees, sirge ja uhke.

Tänasest igaviku radadel.
Puhka rahus, Edgar Haavik. (20.09.1932 - 09.06.2010)

Härra professor, te olete siin juba olnud

Hommik oli Võrus pilvine. Magasin öösel ebaharilikult kehvalt. Toppisin Notsu klassiõe perele vastu minnes ninale mustad päikseprillid ja tõmbasin huuled hügieenilise huulepulgaga üle. No tiba viisakam sai. (Spordipäeval Notsu üks teine klassiõde, kas ma ikka olen oma lapse ema ja miks mul pipi-patsid peas on:))

Kurgjärvele jõudsime enne suuri busse - see andis Notsule ja tema klassiõele võimaluse mägimajas endale sobiv voodikoht valida. Kuniks lapsed isadega (justnimelt) tekke kottidesse toppisid, rahustasin mina puhketoas poja. Ja hiljem, kui plikad kitsekujude selga ronisid, istusin mina tamme all.
Ühtäkki avastasin päikseprillide kadumise. Otsisin läbi auto, hiljem ka Võru-maja, seejärel paar Kurgjärvel kaasas olnud kotti ning alarmeerisin esmalt Notsut, seejärel tema treenerit. Igatahes otsinud nad minu poolt juhatatud kohtades, kuid prillid jäid leidmata. Meesisend arvas, et ainult nii saabki uusi asju ja leidis, et olidki vanad ja koledad prillid. Aga mulle paistis päike terve tagasitee silma.

Koju jõudes olin mossis - meesisend soovitas külmkappi vaadata ja see ajas mind veelgi vihasemaks. Lappasin kiirelt läbi kaks kotti, mis asusid prillide kadumise hetkel autos. Seejärel ärkas poja. Kolmanda kotini, mille pakkisin Võrus peale prillide kadumist, jõudsin tükk aega hiljem. Kõlab täiesti uskumatult, et päikseprillid asusid sellessamas kolmandas kotis, kahe pesemisvahendite kotikese vahel. Püüdsin pakkimise mälupilti kokku lappida, ent täiesti tulutult.

Esimene pikk vaheaeg algas!

Pärisorjus ning sunnismaisus sai tänasega läbi! Väikese Notsu koolis peeti ülipidulikku aktust, kuhu vanemaid ei oodatud. Eile saabus esimene terve aasta tunnistus.
Tegime Jaani pool portsu toredaid fotosid nii ühe kui kambakaupa. Suur õde ja suur väike õde koos vennaga, suur suur õde üksi ja väike suur õde üksi, vend üksi ja siis peal terve pere.

Ja nüüd siis lõunasse. Võtan neid ülenädalasi sõite võimalusena saada linnast eemale, mitte kui kurba ja tüütut kohustust. Pühabal viin Notstu Kurgjärvele laagrisse. Ettevalmistustena on varutud ports sääsetõrjevahendit ning tehtud puugisüst.

Ära nimetatud.

Keskpäeval põrnitsesin väikese suure õe surmigavat tunnistust: "lõpetas I klassi kiituskirjaga". Seejärel sõitsime kesklinna ning nüüdsest on pojal nii ees- kui ka perekonnanimi. Kompromissid sõlmiti sõna otseses mõttes perekonnaseisuameti parklas.

Esmalt eesnimi. Pojakest on siiani tutvustatud Osvaldina. (jah, ma lubasin vahepeal ka Endel panna. Või Aadu). Aga ikkagi jäi Osvald külge külge jäi, kuigi see oli mõeldud uudishimu peletamiseks kuni parema leidmiseni. Nüüd ongi nii. Päriselt ka. Ja väike suur õde on selle nimega väga rahul.

Mina ei soovinud oma-päris-välja-valitud-nimest loobuda. Esmalt oli kaks eesnime ju välistatud põhjendusega, et mees peab konkreetne olema. Kompromissi tulemusena sai sünnitunnistusele aga teinegi eesnimi - Ruben. (Kaalusime ka kahe "u"-ga varianti ent Notsu arvas, et see kõlaks kui "juubel" ja mulle meenus samakõlaline "puudel".)

Ega perekonnanimegagi lihtsam polnud. Minu hääbuva nimega suguvõsasse kuluks üks poisslaps hädasti ära. Aga kompromiss saabus siingi - poja saab minu soovitud teise eesnime ja isa perekonnanime.

Pea terve kuu tuliseid vaidlusi päädis rahumeelse lõpuga. (Hmm, miks me küll varem kokkulepet ei saavutanud)

Meie nimekirjas ei läbinud lõplikult konkurssi:
Paul (lahe nimi, mõnusalt lühike)
Kalev (iidvana tõelise Eesti mehe nimi)
Mihkel (mihkel iga asja peale).
Nimeraamatust jäid sõelale Ralf (lühend Randolf´ist) ja Ilmar.

Paraku on meil Kalevi-nimeline liialt lähedane sõber, Mihkli-nimeline on kolleegi kassidünastia ning Paul... see, mis oli positiivne, muutus negatiivseks ehk liiga lühike:) Ja kaks viimast... polnud poja ikka üldse seda nägu.

Kompromissina pakkusin Rasmus. (Ja mis sellest, et see aastaid top-nimede hulgas esineb) Ent see ei meeldinud meesisendile kohe üldse.

Nii ta siis on: Osvald Ruben. Sünnitunnistuse originaali väljastab linnapää isiklikult viimasel pabertseremoonial 9. septembril Tallinna Raekojas.

uus kuu

Ongi neli nädalat täis. Enam ei ole poja nii pisitita, kes vaid sööb ja magab. Paari viimase päevaga on tekkinud ka häälekam eneseväljendus. Esmaspäeval märkasin poja silmis esimesi pisaraid. Ja neid tuli palju, sest selg oli turvahällis märjaks läinud ning me ei saanud autot viivitamatult peatada.

Aga ikkagi on ta imehea laps, kelle ärkamised- uned on ette aimatavad. Samas valmistab temagi mõnikord üllatusi, olles öö läbi rahutu või vastupidi, pidades liiga pika söögivahe. Mõned asjad vajavad jätkuvalt harjutamist - näiteks õhtuse uinutamise kannatlikkus minul. Aga no kus siis - ikka on vaja triikima tormata... Triikimine ongi uus lisandunud kodutöö - titeriided tunduvad hoopis pehmemad kui nad sirgeks teha. Ja riideid kulub mitu komplekti päevas, plädistaja ju.

Ma olen nüüd kaks ja pool kuud kodune olnud. Ja veel ei ole tekkinud hetkegi igatsust töö või kolleegide järele.

Tänases päevas on muidki sündmusi - näiteks eile 27 aastat tagasi lõpetasin ma esimese klassi ning täna kolisime lasnamägilasteks. Miks meil emaga see kauge päev ikka veel meeles püsib? :)
Meie eelmise koera vikerkaare taha mineku aastapäev on samuti. Rõõmsaid sündmusi on ka - täna täitub uus eluaasta meie suguvõsa vanimal elusoleval liikmel, tädi Salmel. Väikesel Notsul toimus täna viimane tundidega koolipäev esimeses klassis. Homme saab ta tunnistuse ja reedeks jääb vaid aktus. Kiired kevadised ajad.

Rullitamas

Kaheteistkümnenda rulluisuhooaja alguses liigun taas nagu algaja. Põhjuseks siis minu lisavarustuses olev titekäru Play S4. Kui käru manuaali on kirjutet, et sobib sportimiseks, siis jäeti lisamata (või ei osanud ma välja lugeda), et muidu 360´pöörlev esiratas tuleb sportimisel lukustada. Igatahes liikusin esmalt nagu joobes juht eeslükatava haagisega. Seejärel käisin ma teist korda elus käntsa. Õnnelikumalt kui paar aastat tagasi Notsut sõitma dresseerides. Sääred jäid seekord terveks, käru püsti ning magav poja ei liigutanud kulmugi. Hoopis naljakaks osutus kahe ratastel asja ehk minu ja käru püstiajamine. Okei, jalgpiduri abil vedasin end ikka kaheksale isiklikule rattale ning sain käru neli ka toeks:)

Hetkel kui taipasin esiratta lukustada, toimus tasakaalus ja kiiruses nihe paremuse poole. Ent eks see ikka pigem värskes õhtus jalutamine kui rõõm sportimisest ole. Aga minu üpris ebasportlikus vormis olevale kehale olid need 7 kilomeetritki liig. Oleks siis, et suurepärane saiavorm, aga ei sedagi :S

Ja edasi tuleb pikk virin: ma olen enda mõistes mõne kilo alakaalus, aga lihtsalt nõrk. Vasak põlveliiges on tulivalus isegi öösel magades. Käblaga sai ta lisahoobi ning ei liigu üldse. (Mis ei takista mul küll tegemast plaane juba homme taas rullima minna). Igakevadine hala, sel aastal aga lihtsalt veidi hilisem. Ja plaan on sel aastal siis 500km täis rullida. Poole vähem kui varasemalt, aga asi seegi.

Reklaami ohver

Meil on puudu auto. Selline, millesse mahutada toatäis titeasju, teine spordivarustust suuskadest ja jalgrattast alates väiksele suurele õele, lisaks kaks täiskasvanut ja mõnikord pubekas ka. Hea kui sisse saab paigaldada ka suveks maale sõitva bernhardiini.

Meesisend räägib, et üks väga hea auto on Citroen Berlingo. Olla see mugav nagu sõiduauto, mahutavuselt kui mahtuniversaal ja hind kaubiku oma. Lisaboonusena pääseks selle valimisel sõidupäeviku pidamisest ja erisoodustusmaksust kui valida mitte-eemaldatava "koeravõrega" diiselvariant. Negatiivse küljena peab kaubikuks registreeritud autoga käima igal aastal ülevaatusel, aga see tundub plusside kõrval pisiasjana.
Saabus meile neljabal Ekspress, milles sidrunite müüja maha hõikas, et neil on nii Nemol kui ka Berlingol erihind. Sellega seonduvalt meenus otsekohe, et ema on ilmselt lootusetult loobunud oma Corsat igatsemast... Siirdusime osaga kambast ehk mina, meesisend ja titt, sidrunisalongi.

Esimeses salongis Sõpruse puiesteel töötas lahke müüjapoiss. Kahjuks ei olnud erihinnaga pakutavat Nemot nende salongis väljas. Näppisime veidi Berlingot, uurisime tingimusi ja läksime Kadakale edasi.
Kadakal oli Nemo küll olemas, ent müüjapoisile polnud kohale jõudnud, et uute autode müük on kordades langenud. Või ei kvalifitseerunud ma piisavalt maksujõuliseks ostjaks...
Saime teada, et
* otsitav seisab tee ääres. (See hall seal, näete? Kas tulen välja või annan võtmed ja saate ise hakkama?)
* enamik saabuvaid Nemosid on juba broneeritud. (Noh midagi vast ehk leiame ka kui kohe ettemaksu teete)
Enamat infot ei pakutud, küsida ka ei osanud.

Vaatasime Nemo üle - see ei ole meie auto - liiga väike, liiga plekine=häälekas.
Aga milline on Berlingo pakkumine?

Ja mida kuradit - ma ei saanudki teada, millises varustuses Berlingo maksab 179900. Müüjapoiss ei aktiviseerunud, vastas tuimalt ning ei soostunud isegi küsimise peale salongis asuva näidisautoni jalutada. Kõrval kires televiisor ja laual vilkus arvuti. Laupäev ikkagi.

Tagurdasime uksest välja ja sõitsime koju ära. Urisesin veel koduski kasutatud Volvode kuulutusi lapates - no pole mul vaja uut ja uhket. (Tegelikult hakkas tuttavast turundusinimesest kahju ka. Pole ta ju süüdi, et laubal on salongis tööl mõttetu mees, kes potensiaalse kliendi sulaselgelt eemale peletab)

Number suuremaks

Nr 50 rõivad, need kõige pisemad, on pojale väikseks jäämas. Selga ikka mahuvad, aga siplemisel lähevad pingule ja sipupüksid tulevad õlgadelt maha ja ajavad nutule.

Ääremärkus.
Esimesel kodupäeval, (sel igiammusel 8.mail), leidis meesisend, et minu ja Notsu vana punane vann on poja jaoks ikka liiga vana ja kole. Veeres poodi ja naases türkiissinise täisvarustuses vanniga a´la Looney Tunes. Ja tõi lisaks muudki staffi. Et poja oodatust pisemana sündis, kuulus ostetu hulka ka üks eriti uhke tudukombekas nr 50. (või tegelikult on titade riided samal ajal nii päeva- kui öökombekad).
Vaatas meesisend täna mokk eriti pikal, kuidas udupeen (ja usutavasti üpris hinnaline) kombekas enam peaaegu selga ei mahu. Ja lisas siis tasakesi, et nüüd saab küll aru, kuidas sõbranna sõbranna raatsis meile saata "lihtsalt niisama" kaks hiigelsuurt kilekotti titeriideid.

:)

Tagasi rööbastel

Minu muutunud eluvorm hakkab tasapisi tuure maha võtma. Jätkuvalt nimetul pojal on üpris konkreetne päevakava, mis teeb temast arvestava inimese. Hommikul ärkame me viimastena - kümne-poole üheteistkümne vahel. Õhtul oleme enamasti ka viimased uinujad - südaöö ja kella ühe vahel. Õhtu ja hommiku vahelisse kümnekonda tundi jäävad paar unist ärkamist söömise eesmärgil.
Päevalgi tean, et poja uinub kella ühe ajal rahutult ja viie paiku sügavalt, õhtul kaheksa-üheksa ajal on jutustamistunnid, peale vanni lühike uinak ning hilisõhtune vestlus.

Lamamistool, sitteriks vist nimetatakse seda, on isesisvamaks ärkvelolekuks täiesti in. Sarnase funktsiooniga turvahäll on samas aut. Kõhukott tekitas pigem hämmastust kui mugavust. Jaah, ennast ei ole ollagi, jalgpallist väiksem. Erinevaid tarbeid temale on aga terve toatäis.

Täna hommikul kolis aukohalt kirjutuslaual välja beebikaal, millega grammhaaval söögikoguseid mõõtsin. Näikse, et mitmed neonatoloogid peavad oma kohuseks vastse ema šoki äärele viimist. Eilne kontrollkaalumine nõustajate pool näitas, et poja on viimasel kuuel päeval juurde võtnud ´a 47g. Seega on kaal ca 3600+ kahe nädala taguse 3080 asemel. Edasine kontroll ja söögiaegade jälgimine ei ole olulised. Suurima kasu lõikajaks sellest kaalurallist osutus ilmselt Philips-Avent. Pea kogu selle firma sortiment on meie köögilauale kolinud.

Eile toimus teine suurem pidu poja elus - Notsu pidutses koos klassikaaslastega Viimsi rannarahva muuseumis esimese klassi lõpu puhul. Meie kuldmagaja enamalt jaolt põõnas, vahepeal sõi ning tegi paaril korral ka häält.

Lõunast, muutusteta

Eile Võru-maja uksel seistes ohkas meesisend, et kuidagi lõplikult tühi on lapsepõlvekodu. Võru-vanaema 82-aastane elu mahtus laupäeval kahte suurde kilekotti ja need omakorda kahe poolega riidekappi.

Võru-vanaema tervis on otsakorral. Tartus ei sobinud ta südameveresoonte laiendamise protseduuriks - ei olnud midagi laiendada, sond ei mahtunud ühtegi soonde. Haigusloos iseloomustab artereid sõna "juuspeen" ja "läbivus on kahanenud 70-90%." Tartu erakorralise kardioloogia osakonnas öeldi ausalt - see süda on oma töö teinud ja patsient istub justkui pommi otsas - iga liigutuse peale võib tabada teda uus infarkt, mis jätab kaks kolmandikku südamest vereta...

Vanaema ise on entusiastlik ja elutahet jagub tal mitme eaka eest - kodus hurjutas ta ostmata kurgitaimede pärast ning muretses, kuidas muru niidetud saab.
Paraku ei jaksa ta lävepakustki üle astuda ning sokkide "ise-ise" jalgasättimisel tuli nitroglütseriin keele alla panna. Kuradima kahju on, et pea kõikvõimas meditsiin ei saa tema heaks enam mitte midagi radikaalset teha.

Piigaste pansionaat asub mõnikümmend kilomeetrit Võrust Tartu suunas. Paar aastat tagasi renoveeritud mõisahoones elab paarkümmend eakat. Vanadekodu nagu välismaa filmis - murtud kividest põrand, mõistastiilis mööbel. Esimesel korrusel paiknevad hall ja söögisaal, milles elanike kasutada liialdamata öeldes seinasuurune televiisor.

Võru-vanaema toas on kaks suurt akent, millest vaade valgustatud mõisapargile. Aknalaudadele sättisime tema hoolitsetud toalilled - sõnajala ja kaktuse. Vanaema elab toas kaksi oma televiisoriga. Saabusime juhuslikult õhtuoote ajaks - kartulisalat ja jogurt ning külmkapist võis iga kell lisa saada.
Minu süda jäi rahule - alternatiiv olnuks suure haigla hooldusravi osakond neljase palatiga, kus ei olnud naeratavat hooldajat ega abivalmis kokka rõõmsas kollases töövormis.

Täna hommikul saabunud Piigastest aga kõne, et kiirabi viis vanaema on tagasi haiglasse :S

kass, koer ja kahenädalane laps

See lugu peaks olema õpetuseks mitte ainult mulle, vaid igale loomapidajast lapsevanemale. Teatavasti on mu hobusekasvu bernatüdruk ja puudlivälimusega pärsia tõugu kassilaadne olevus ju nii nunnud ega tee kumbki kärbselegi liiga. Mõlemad sobiks ideaalselt valvama nii vastsündinut kui ka seniilset vanainimest.

Ja kassilaadsel moodustisel on nüüdsest ka vabadus õues jalatutamas käia. Sellest lugu alguse saigi. Tunnike hiljem kuulsin naabrinaist oma koera peale väga valju häält tegemas. Et minul oli pooleli Püha Toiming - tite söötmine ja uinutamine, siis ei lasknud ma end segada. Õuel päevitav pubekas tuvastas, et meie kollane puudelkass paikneb naabrite hoovis. Et naabrite Will klähvib tema ümber ja kass muudkui susiseb, kuid minema ei jookse. Sai naabrinaine koeral kaelarihmast kinni. Mina toppisin selga hommikumantli, surusin poja koos lamamistooliga pubeka nina ette ja lippasin ise naabrite poole. Haarasin kassil turjast ja virutasin ta täiega üle aia oma koju tagasi, otse pubeka ja pojakese lähistele.

Eks koerakeelne klähvimine oli ka meie majavalvuri sügavast unest äratanud. Ja otsustas Bettigi naiseliku sõna öelda. Kui aga see sada kilo miskit öelda tahab, kaob tal peast mõistus. Ja nii ta sõna otseses mõttes lendas täiskiirusel kassi poole. Ette ei jäänud aga muud kui lamamistool lapsega.
Nojah. Mina kogu oma hulluses nägin teda pojale peale astumas, ent pubekas kui selgema mõistusega tegelane teadis rääkida, et suur käpp vaid riivas õhust suunamuutmisel. Pojal ei ole kriimugi, mina sain shoki.

Muu on klassika. Meie pärslane suutis teda päästa üritanud naabrinaise käed lõhki rebida ning tahtis hammustada ka pubekat. Betzuga pidasin maha tõsisema vestluse. Kass ei ole pea 24 h jooksul üritanudki õue trügida...
Sitteri hoiame nüüdsest aga hoovist kaugel. Vägisi meenus eiteakelle reklaamklipp murdvarastest - üks halb päev aastas....

puudlisoeng

Ma väsisin ära alatasa ukse juures kräunuvast ja kraapivast kassist, kelle pärsia kasukas õueskolamiseks ei sobi. Pealegi kippus aluskarv tekitama mööda maja ripnevaid tuuste, mida tolmuimeja vingudes endasse imes. Ja kammimise vajalikkuses ei jõudnud me eales ühele meelele.

Tunnike toimetamist juukselõikusaparaadiga. Kehva aluskarva ja kogenematu juuksurikäe koosmõjul toimus imeline muundumine - kärtspunasest pärsia kassist sai veidi näritud kahvatukollane puudel.
Põsekarvad ja püksid ajasin ka maha, vurrud jäid alles:)
Küüne- ja hambajälgi leidub mu mõlemal käel.
Õhtul käis ema kohvel ja imestas, miks see loom vett juures algatuseks mõlema käpaga maad kraabib. No katsu olla selline, et nina ning suu on silmadest tagapool - ja sellise anatoomiaga püüa suu veekausini viia!

Igatahes käib meie Miumiu nüüd õues. Astub väljudes ülbelt üle bernhardiinilaiba. Viimane on leppinud, et pisike karvand teda ei karda. (Ja üleüldse on bernhardiinielus kassist olulisemaidki asju, söök näituseks)

Esmaspäeval takerdus Miumiu ülipikka karva kassist mitu korda pikem kibuvitsaoks. Loodetavasti aitab lühike karv selliseid õnnetusi vältida.

Aeg, miks kiirelt kaod...

Me jõudsime nädalavahetusel hulluks minna. Ja siis jälle normaalsusesse tagasi tulla.
Reedeöine ja laupäevane graafik nägi välja selline: üks tund poja äratamiseks. Üks tund lubatud 2x10 minuti asemel poolunise poja toitmiseks. 30 minutit magamiseks uuele ringile minekuni.

Kahe ja pooletunnist toiduvahet paluti pidada seniks, kuni poja hakkab juurde võtma, sealhulgas ka öösiti. Me lubasime vaheldumisi ära kolida. Lõppeks käisin ITK-s nõustamisel. Tehti veresuhkru proov. Tulemus 5,2. Sealsed ämmaemandad rahustasid mu maha ja pidasid 2,5h toiduvahet konkreetse lapse puhul pisut ülepingutatuks. Nüüd on toiduvahe 2,5h alates uinumisest ja öösel lasen tal magada vastavalt soovile. Öö ja päev tunduvad sassis olevat - nii on ta öösel hämaras hoopis erksam kui eredas päevavalguses.

Koduasjades toimub väga edukalt üks asi igasse päeva.
Laupäeval peeti ema sünnipäeva. (66 on peaaegu nagu 99, märkis üks külaline)
Pühapäeval sai riisutud taastesegu vajanud murulapp (umbes 10x10 meetrit). Viimases hädas õnnestus sinna riputada ka muruseeme
Esmaspäevase vaba aja sisustasin päevitamise ehk siis kahe roosi ja ühe hüatsindi istutamisega. Mulda läksid ka kuusteist gladioolisibulat.
Täna loodan ära pesta kassi.
Homme on Notsul klaverikontsert.
Neljapäeval näikse tulevat vaba päev
Reedel pean Notsu ratsutama vedama.
Muud kodutööd vajutasin noore isa õlgadele - kujutan ette, et bernhardiiniplikale söögi viimine ei kuulu ta lemmikute hulka. Ise teen vaid siis kui jõuan. Suurematest õdedest ei ole paraku erilist abi - vanem on liimitud arvuti külge ja noorema aja hõivab kool + trenn + muusikaõpe. Las nad siis olla - õnneks on kool kohe-kohe lõppemas ning suurem kihutab lõunasse sõbrannade juurde ja väiksema saab seejärel ära rakendada. Väiksema voodilt leidsin eile paberi, millele ta oma vennast muljeid kirjutab - noh et muidu on tore venna, aga jalad on kõverad ja talle kõverate jalgadega poisid ei meeldi. Ja emme, vana uss, ei tee midagi, et venna jalad sirgeks saada. Mure on lapsel:)

Aga tore on. Tore on ferrari-punase sportkäruga raudteetammil jalutada. Tore on voodil kõhutada ja Pisikese Inimesega juttu ajada. Kui talle nime ka leiaks, siis oleks elu jälle nagu lill.
(NB! Kui me midagi paremat ei leia, siis jääbki Osvald - igati aus vanasaksa nimi)

üheksas elupäev

Eile lajatas lastearst juures karmi faktiga, et alates kojusaamisest ei ole lapse kaal grammigi tõusnud. Õhtul võttis ülemisel kirjutuslaual koha sisse beebikaal täpsusega 10g. Ja just kaal andis vihje, et poja söögiisu on pehmelt öeldes kasin ja uni pöördvõrdeliselt magus.
Eilse öö sebisin teda raputades ja kaaludes - ikka enne ja pärast sööki.
Hommikuks panin aja ITK imetamisnõustajale ning head nõu tõepoolest jagati. Õhtuks täieneb meie kodune masinapark rinnapumba võrra.
Päev on toonud lisaks nutusele zombistumisele ka paremaid uudiseid - poja on pisut kosunud ning on toiduvahesid ka ärkvel. Uus mure - mina tahan magada ega jaksa ärkvel olla.
Alumisel korrusel ootab kella seitsmest kaks masinatäit pesu nöörile riputamist, lilled kastmist. Ülemisel korrusel on seapesa, sest igasugu vidinaid ja pudinaid on pidevalt vaja. Hetkel ülitarvilik ese võib järgmisel hetkel totaalselt jalus olla ja vastupidi. Ühesõnaga - vägev väljakutse see kolmekilone poisslaps:)

väsinud

Püüan võimalikult vähe ette võtta lootuses, et siis plaanitu ka tehtud saab. Meie nimetul väikemehel näikse aga öö ja päev sassis olevat - päeval põõnab ta pikad uned ja öösel väuksub rahutult. Tegelikult on tegemist superrahuliku lapsega - nutab harva ja kui siis põhjusega. Nädalased õnneks igavust ei tunne - kas on tal kõht tühi või püksid mustad.

Haiglasse jätsin ma kogutud 8 kg. Täna hommikul astusin kaalule ning voila - veel kolmekas läinud. Söögiisu ei ole. Magada tahaks üle kolme tunni korraga. Ja mingi peavalu painab. Koduabilise peaks palkama.
:s

Esimesed asjad

Täna, 9. mail on sünnipäev minu emal. Tegime esimese visiidi nimetu tillukese inimesega just tema juurde.
Mul on ema sünnipäevast üks eriline mälestus - oli aasta 1981. Joonistasin emale kaardi. Harjumuspärase - A4 pooleks (minu insener-konstruktorist ema varustas mind piisava koguse vatmaniga joonistuspaberiks) ja äärde ümmarguselt lilled. Lugesin ema vanuse sõrmedel kokku ja sain 27. Kirjutasin selle kaardi keskele. Lugesin igaks juhuks veelkord ja sain 37. Lugesin uuesti ning sain taas 27. Tegin siis kaks kaarti - esmalt ulatasin kirjaga 27 ja seejärel teise. Emal oli hea meel, et ta 10 aastat nooremaks sai:)

Sõime täna salatit ja kooki ja sättisime sünnipäevakingituse töökorda. Klõpsisime mõned armsad pildid vanaemast kahe lapselapsega. Ma ei mäletanud, et väikese inimesega kuskile minek nii kaua aega võtab. (Ja homme on mul kella 18-19 prantsuse keele tund). Kui olime kohale jõudnud, siis tegelesin ma enamuse ajast söötmise ja mähkmevahetusega. Ja kui nüüd päris aus olla, siis eelpooltoodud põhjustel on mugavam mitte leppida kokku kellaajalisi kohtumisi ega kohustuslikke tegevusi.

See pisike ime teeb kõike teisiti kui Notsu - magab ta enamuse ööpäevast, ärkab vaid söömiseks ja mähkmevahetuseks. Kui aega üle jääb, teeb enne (taas)uinumist mõne armsa näoliigutuse samuti. Vaatasime Notsuga tema beebialbumit - neljakilone näib hiiglane kolm-kolmesajase kõrval. Ja Notsu esimesed sipupüksid on sellele tüübile tõepoolest mitu numbrit suured.
Otsisin pisikese ime näolt tuttavaid jooni - no ei ole. Küll aga on ta koopia oma isast - pekivoldike kuklal ja hea söögiisu:)

Hommikul käisid Elbruse-kaaslased, tõid imeilusa lillekimbu. Saime maailmas toimuvast samuti teada - Järvevana teel olevat laulupidu suunaga Filtri teele. Jah, ema on sündinud ju võidupüha-päeval - Berliini vabastamiseni jäi täpselt üks aasta.

Mees peab täpne olema!

Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva valutas mul selg. Ärkasin mõned minutit enne kahte üles, sest ükski asend ei tundunud mugav. Kolme paiku jalutasin sama murega unetult alumisel korrusel. Nelja ajal meenus mulle mobiiltelefoni stopperifunktsioon kuhu korraga saab salvestada 20 "vaheaega". Tegin kolm salvestust enne kui aru sain, et võiks sünnitusmaja poole liikuma hakata. Helistasin veel igaks juhuks valvesse, kirjeldasin, kuidas selg ebamugavalt ja kergelt valutab, ent teeb seda järjekondlalt mitu tundi ning regulaarselt 30-40 sekundi jooksul iga kahe ja poole minuti järel.

Valvearst kehitas vist teisel pool toru õlgu, sest soovitati mõne tunni pärast, hommikupoole siis näitama tulla.

Viie paiku soovitas sisetunne ikka minna - et linn on mõnusalt tühi ja hea tagasi sõita ning Notsu kooli vedada. No läksime siis.

Valvetädi lasi meil fuajees päris tükk aega oodata kuna valveämmakal olla palju tööd. (Ju ma ikka ei näinud väga sünnitaja moodi välja)



Igatahes täideti paberid ära, teatati, et vanniga sünnitustuba ei ole, kuid ma võin minna vannituppa kui soovin. Ma olin ju põhjalikult valmistunud, muidugi soovisin. Eelnevalt aheldati mind pooltunniks KTG ehk tita südamekardiogrammi aparaadi külge. Seal jalalt jalale tammudes mõtlesin samuti mitu korda, kas ikka olen õiges kohas ja õigel ajal.

Vanni sain alles mõned minutid enne seitset hommikul.

Kell 7,43 sündis pisike pojake - 3220 grammi raske ja 51 cm pikk. Vettesünnitus - nii nagu olin soovinud. Täpselt lubatud imeilusal kuupäeval - 05.05.2010.



Ootasin lõpuni "neid suuri valusid", mida kaheksa aastat varem olin kogenud kui Väike Notsu medikamentidega stimuleeritult sündis. Selliseid aga ei tulnudki :)



Pelgulinnas me logelemegi - kolm korda päevas antakse süüa ning prügikast viiakse välja. Elu nagu lill. Täna saab koju kui miskid igaks juhuks võetud põletikunäitajatega vereanalüüsid korras on.

Taaskohtumine lasteaiakaaslastega

Meie lapsed alustasid koos pealt aastastena sõimerühmas. Kolmeselt kolisime koos üle lasteaeda. Ja seitsmeselt läksid nad kooli, kahjuks erinevatesse.

Aga see peaaegu titeeas alanud sõprus on lastele ja meilegi oluline. Kahjuks kohtume oluliselt harvem, aga õnneks ilma võõristuseta. Õnneks elame ka ühes Tallinna ääres - nii oleme ühekaupa siiski vahepeal kokku saanud, üksteisel külaski käinud. Ja ühe tüdrukuga käib Notsu samas koolis - paralleelklassides ent ühise koduteega.

Ja nii istusime täna Alliku külas - viis peret koos nendesamade laste ja mõnede veidi nooremate õdedega. Grillisime, sõime kooki, maasikaid ja arutasime maailma asju.

Mured-rõõmud on meil samad. Nii sain teada, et
* kooliaastast on väsinud kõik esimese klassi lapsed ja nende vanemad.
* lapsele riideid ostes tuleb arvestada lapse soove
* mitte vaid Notsu ei aele mööda kodu (võimalusel koolivormis või pidukleidis)

Uue kokkusaamise aja leppisime ka kokku - juunis, kui kool läbi saab. Siis ei pea lapsed kell üheksa magama minema ning saavad pimedani:) õues silgata.

Meie oma talgupäev

Mingeid talgulisi meist muidugi pole - mina ei viitsi ega jaksa ja meesisend rabas terve eelmise nädalavahetuse tööd teha. Plikadest suurem kadus lõunaosariikidesse ja väiksem... väiksem on lihtsalt üliväsinud. Viimase fakti tõestuseks on eelmisel nädalal saadud mitu "nelja". Hinnangut annan, kuna vead on tekkinud ülilihtsatesse kohtadesse ning põhjustet hoopis muust kui teadmiste lüngast.

Aga tegime kodus suurpuhastust. Leidsime mullivannile rakenduse. Tekid annab seal näiteks ära pesta - nii ülekahemeetriste mõõtudega kiudteki kui ka allakahemeetriste mõõtudega suleteki. (ma ei oleks mitte iial selle peale tulnud kui pea kakskümmend aastat tagasi kalli klassiõe pool teksaseid mullivannis pesemas ei oleks näinud) Pesumasinasse ei mahtunuks tekid ka siis kui masin külili keerata ja tekkide otsas jalgadega trampida. Toppisime liigsed tekstiilid vaakumkottidesse, imesime õhu välja ning voila - suurde kirstu mahtusid ühtäkki nii tekid, padjad, kardinad, jõulutekstiilid kui ka diivani uue katte materjal. Ja kaks suurt riiulit jäi tühjaks... Iseenesest ei olnud mul vaja ka kõiki plätusid, eriti pragunenuid ja vanasid. Ja mõnedesse suurtesse jalatsikarpidesse oli end minu teadmata suisa rämps sisse seadnud - karbid saab miinigrilli tuleroaks saata.
Tigu nagu ma olen, jaksasin veel pisut tolmuimejaga vehkida, lilled kasta ning lõppeks riidekapis sobrada. Hoovile toimetama ei jõudnud ja õhtusöögi soetasin Selverist. Niipalju siis töörahva pühast.

Hooldus, aga ilma ravita

See on suure haigla hooldusraviosakond, kuhu ma täna hommikul oma sammud seadsin. Raviarst soovitas 82-aastast peale päris-haiglaosast koju kirjutamist lasta üks kuni kaks nädalat kosuda hooldusravis. 95 krooni päev tundus vägagi mõistlik pakkumine. Ning kaks nädalat sai just täis. Aja jooksul selgus kõnelustest Lõunaosariikidega, et olukord on arvatust keerulisem. Lisaks anti meile teada, et alates 11.päevast on ööpäeva tasu 225 krooni ehk lõpeb haigekassa kompensatsioon. Osakonna vanemõde maalis meile pildi vanainimesest, kes enam kunagi jalgu alla ei võta ning kelle prognoos kisub kodu asemel vägisi hooldekoduks. Et me siis arvestaks...

Just neid prognoosi küsimusi soovisin ma kohapeal arutada. Ja õepostis palusin arsti audientsi. Sain teada, et arsti kui niisugust ei ole (kuigi kodulehel on tal isegi telefoninumber). Aga minu poolt külastatav osakond olla hoolduse ja ainult hoolduse osakond. Et käib arst kuskilt paar korrust eemalt vajadusel, kuid patsientidest tal ülevaadet ei ole... Osakonna juhataja on nädala lõpuni eemal ning vanemõde... temal hakkas hetk enne minu tulekut halb. Õdede puhkenurgast imbus kirbet kohvilõhna. Sotsiaaltöötajat pakuti mulle vestlusparteriks. Haiguslugu lubati ka näidata.... aga alles pärast patsiendi surma.

Seda viimast oli minu jaoks liig. Õnneks olid mul havimustrilised Gutši-prillid ninal - need teevad välimuse hoopis rangemaks ning konkreetsemaks. Õnneks ei lehvinud ma kohale roosas dressipluusis, sest ilm pööras külmaks. Ja õnneks olin ma piisavalt ettevalmistatud ütlema, et me ei toonud seda vanainimest surema, vaid plaanime ta omal jalal oma koju tagasi viia. Ja neid üllatunud silmi teisel pool letti olin ma nagu kuskil näinud... äkki seitseteist aastat tagasi Tallinnas, kui emaga mu vanaema kaks korda päevas hooldusravi haiglas vaatamas käisime?

Vanainimene, keda iseloomustati depressiivsena, rõõmustas külastaja üle väga. Inimene, kes vanemõe sõnul püsti ise ei tõuse, jalutas üht kätt kepile ja teist minule toetudes pika koridori ühte ja teise otsa. Õdede väitel olnud tal pool tundi varem haigushoog. Tõepoolest - validoolitablett oli tal minu saabudes keele all. Küll aga kurtis ta, õed ei viitsi kõndimisel abistada ning oleks tal ometui teine kepp veel... No ma siis küsisin lisaabivahendit ja selgus, et eksisteerivad nii raamid kui ratastel lükatavad kõndimiskärud. Ning Tallinnasse saabudes selgus, et see abivahend, mis kuskilt lukutagusest toast toodi olla vanemõe väitel viidud juba mitu päeva tagasi palatisse...

Ma ei ole ülekohtune, kui ütlen, et selle haigla hooldusravi osakonnas antakse süüa ja ravimeid, kuid patsientidega ei tegeleta. Minu saabudes alganud sebimine viitas just sellele. Kohvitoast saabusid ükshaaval õed, kes seletasid, kuidas nad iga jumalama päev jalutavad, vestlevad, abistavad. Miilustamine ajas südame pahaks, tõsiselt.

Õnneks on lool õnnelik lõpp - võitlesin end kardioloogini, analüüsisime võimalusi. Õigemini kardioloog enamjaolt rääkis. Täna-homme arutas/arutab ta võimalusi Tartuga - kaalutakse südame sondeerimist. (Sarnane protseduur teise sondiga teostati ka mulle) Kahjuks eksisteerib südame veresoonte vahetamise võimalus meie jaoks vaid teoreetiliselt - nii kehvas situatsioonis seda lõikust ette ei võeta. Ka sondeerimine on riskantne, kuid antud juhul mitte riskantsem kui selle tegemata jätmine.

Ja vanainimene, see depresiivne, naeratas säravalt, kuuldes, et võib-olla saab ta ravile Tartusse. Organiseeris minu telefonilt endale igapäevased "jalutajad" - siis saavat kiiremini koju (kui Tartusse ei saa). Lubas, et toob oma piimapakid rataskäru toel ise külmkapist palatisse ning kärutab end õhtul ka televiisorit vaatama.
Üks asi veel - mina murdekeelest peaaegu aru ei saa ja tema raamatukeelt peaaegu ei räägi. Tagasiteel mõtlesin, kuidas me täna omavahel suheldud saime... :P

Palju tööd ja vähe aega

Kiirusespiraal tõmbab üha suuremaid tuure üles. Tekkis selline mõte, et mida rohkem plaani võtta, seda kiiremaks läheb. Näiteks esmaspäevase päeva peale olin kirjutanud 21 tööd ja töökest mis tegemist vajasid. Ja imedeime, ent õhtuks oli nimekiri täidetud ka. Ega siis ainult plaatimisest maailm koosnenud... Autol oli vaja rehvid vahetada ja nagu pühabal selgus, ka kaks väga kulunut sobivatega vahetada (no kes kurat eelmisel aastal kokku hoidis ja vahetas välja vaid Väga Väsinud esimese rehvipaari) Emale lubasin surnuaias kevadise korrastustiiru teha. Hea töövahendi abil, nagu Fiskarsi korralik reha, kulus kahele platsile vaid tund.

Eilse päevaga lõpetasin köögi plaatimistööd vuukimisega. Nüüd on sein valma ja puudu vaid nõudepesumasina pealne erimõõtudega plaat. Tegelikult peab alustama küll joonisest, millega ma ise hakkama ei saa. Ja koledat okkalist kibuvitsapõõsast autovärava ees laiutamas enam ei ole - maha saagisin. Õhtu edenedes selgus, et mu Elbruse-kaaslaste Otto-Triinude pisikese tütre Sigridi (ehk Jäpe) esimest sünnipäeva peetakse teisipäeval, mitte neljapäeval... Apppiiiii...

Täna hommikul lõõskasin kümneni põõnata (kui mitte arvestada kella poole kaheksast patsipunumist ja kella kaheksast kalli-kallit) ning sätin autonina Võru poole. Sest kedagi teist, kes nädala sees saaks kehvas seisus Võru-vanaema haiglasse külastama minna, ei ole. 2x250 on mulle ilmselgelt liig päeva jooksul maha sõita. Naudin loodust ja naasen homme.

Jutud "vabadest kodustest inimestest", kel aega jalaga segada, ei vasta kahjuks tõele. Mitte kunagi ei ole ma varem olnud nii hõivatud kui praegu, elu esimesel puhkusel.

tasakaal

Beebid sünnivad ja eakamad lahkuvad. Täna õhtul põleb diivanilaual küünal Saaremaa-sõbranna isa ning Nõmme-kandi peretuttava mälestuseks. Nende käigud said möödunud nädalal lõplikult käidud. Soovin mõlemale lahkujale kõike head pikas igavikus.

Täna nädala pärast on esimene lubatud tähtaeg meie saabujale. Väike Notsu ootab põnevusega ning kriipsutab kalendris päevi maha.