Lasteaiast laekus teade kahe rühma ühise nõiapeo kohta. Kirjake lõppes soovitusega kasutada kostüümi valmistamisel fantaasiat. Kuidas riietada üks poisslaps vabatahtlikult ümber naisterahvaks ehk siis nõiaks? Muinasjutud ei ole sooneutraalsed, kõik vähegi arvestatavamad tegelased alates võõrasemast ja lõpetades Rapuntsliga on tüdrukud :( Ja poistele jääb õilis võimalus kuningapoegi kehastada...
Üritasin häbelikuvõitu Midit ära rääkida. Noh, et õe lühikesest mustast seelikust saab tema pika ning pähe seome räti ja ongi lahe nõiakostüüm. Midi on aga poisterahvas ning mingist seelikust ei tahtnud kuuldagi ja oli üleüldse nõus peole vaid rohelises draakonikostüümis minema. Võludraakon ei kõla kahjuks usutavalt...
Krigistasin ajusid ja soetasin Koduextrast musta nõiakübara. Kõhuviiruses vaevleva Notsuga joonistasime vihikute kleepkilele sädeleva liimiga viisnurki. Kuivatasime neid radikal ja saadud kleepekatega kaunistasime mütsi. Minu mustast bašmiinast sai kahekordne keep, mis omakorda sädelevate viisnurkadega kaunistatud. Et nõid ei jääks jalameheks, korjasin majaesiselt kasealleelt peenikesi oksi ning sidusin need ühe jämedama ümber luuaks. Et luud ohtlikuks relvaks ei muutuks, põimisin peenikese niidi ümber kogu sõiduvahendi.
Sellise komplekti Midile "mahamüümisega" polnud vähimatki küsimust. Tea, kas aitas kleepimises ise osalemine või on keebist-kübarast koosnev komplekt tõesti "mehisem". Ja koduse fotoalbumi jaoks tegime hulga prooviklõpse. Midi kavalat pilku arvestades võiks tegu olla küll pigem Viplalaga mustkunstnikukostüümis.
teisipäev, 29. aprill 2014
esmaspäev, 28. aprill 2014
Jaks otsas
See tükimat aega kestnud soe ilm kooris küll paksemad joped seljast, kuid terveks lapsed saanud ei ole. Kui sügisel alustasime heas meeleolus ja tundus, et tugevate tervistega, siis alates kevadisest koolivaheajast on iga laps jõudnud mitu ringi haige olla ja vahepeal siis ka korraga.
Otsa tegid lahti Mini ja Midi, kes tõenäoliselt mõnesse RS viirusesse nakatusid. Midil ägenes sellega tavapäraselt "lapseea astma", mida otseselt diagnoositud ei ole, kuid mille tõenäolisesse olemasolusse on mitmed Midiga kohtunud eriarstid viidanud. Ja ega Midi päris terveks enne jaanipäeva saagi - haukuv köha ning öised köhahood kaovad sooja suvega.
Mini köhis kolm nädalat vahelduva eduga. Kui hirm tema lämbumisest möödus, tekkis kopsupõletik ja tuvastati ka kõrvapõletik ning mõlemaid ravisime haiglaseinte vahel. Kui esimesest on Mini paranenud, siis kuulmekile on jätkuvalt liikumatu. See tähendavat, et üks kõrv hetkel ei kuule.
Notsu nohud-köhad mind väga ei heiduta - ta on küllaldaselt suur, et ravimeid küsida ja neid meeldetuletuse järel ka ise võtta. Küll aga näkitses ta lõikamise asemel küünenahkasid ja küünealune põletik päädis küüne eemaldamisega. Ning arst soovitas pöörduda allergoloogile või nahaarstile. Ning suur osa eelmisest nädalast kulus ühele, teisele ning järgnevatele testidele. Testimisest sai osa ka Mini. Ja nagu nahatestide puhul ikka, ei andnud ükski neist positiivset reaktsiooni. Fakt iseenesest on ju tore, kuid kahjuks jätkub mõlemal lapsel naha karedus ning põhjus on jätkuvalt teadamata. Lisaks korjas Midi kuskilt üles kõhuviiruse (või oli tegemist vastureaktsiooniga samal päeval söödud pooleteisele kilole koorejäätisele)
Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama - magistriõppega kaasnevaid kodutöid on jäänud "kõigest" sadakond lehekülge analüüsida, kirjeldada või uurida. Ning viis eksamit. Ja sellega olen täitnud vaid miinimumprogrammi semestril nõutavatest punktidest. Meesisend peaks töötama oma vastavatud isikliku gaasigrilliseadmete salongiga. Faktiliselt istume me aga vaheldumisi arstide vastuvõttudel...
Ja järjest enam muutub minu jaoks arusaamatuks, kuidas jaksatakse kasvatatada nelja, viite või veelgi enamat last.
Edit päev hiljem: Veel enne eilse tänaseks muutumist haigestusid Mini, Notsu ja Meesisend kõhuviirusesse. Seekord siis päriselt, ilma kahtlustuseta liigsele jäätisesöömisele.
Edit päev hiljem: Veel enne eilse tänaseks muutumist haigestusid Mini, Notsu ja Meesisend kõhuviirusesse. Seekord siis päriselt, ilma kahtlustuseta liigsele jäätisesöömisele.
kolmapäev, 23. aprill 2014
Matemaatika ja päriselu
Notsu vaatab matemaatikast rääkides mind teismelise tülpinud näol ja venitab parimal juhul vastuseks, et seda paganama matemaatikat ei lähe ju normaalsel inimesel elus vaja.
Haigena koolist puuduv Notsu otsustas veel haigemana kodus olevat Minukest vaarikamuffinitega rõõmustada. Valis riiulist omal initsiatiivil retseptiraamatu, otsis kappidest vajalikud ained, lisas isiklikust salapeidikust šokolaadi ning palus vaid, et ma ahju sooja paneksin.
Vaarika-šokolaadimuffinid said tõepoolest väga maitsvad (ja parandasid meie mõlema nigelat meeleolu ka).
Aga kuidagi ... soolased. Niisiis.
-Palju Sa soola panid?
-Poolteist teelusikatäit nagu nõuti
-Möhh!!?? Nii palju, näita retsepti!
-No vaata siis
-Ahah, alustame siis matemaatikast. Soola lisada 1/4 tl.
kolmapäev, 16. aprill 2014
Kaksteist
Eilsel imeliselt päikselisel päeval sai Notsu 12-aastaseks. Ilus aeg sünnipäevatamiseks.
Pärispeo eakaaslastele pidasime maha pühapäeval, Keen DiscGolf pargis. Kamp endisi lasteaiakaaslasi ja praeguseid klassikaaslasi mängisid õuemänge. Selliseid, mis kestavad põlvest põlve nagu ukakas, jalgpall, kummikeks, mädamuna. Selgus aga, et erinevates Eesti piirkondades tuntakse mänge erinevalt, näiteks teab Meesisend, et Ukaka reeglitega mängu nimi lõunaosariikides on hoopis Trifaa.
Eile istusime lähedastega kodus ja sõime torti. Notsu ei osanud endae sünnipäevakinki valida väitega, et tal ei ole mitte kui midagi vaja ja ümbrikke palus samuti mitte kinkida. Küll aga rõõmustasid teda väga saadud ehted, telefonikorpused, nupukleepsud, raamatud, lauamängud ja muu pudipadi. Ise panime talle pakki vabaajadressid, mis kaheteistkümnendal tunnil pähe turgatasid - eelmised olid tõesti väikseks jäänud. Ja Notsu arvas, et tema varustusest puudub veel metronoom, mida klassiõelt laenanud on.
Kaheteistkümnene Notsu on ülimalt mõistlik tüdruk. Ta ei tekita probleemi pisiasjadest nagu see, et minuke tema sünnipäevahommikul hoopis Miniga haiglas viibis. Samuti arvas ta, et Vanaema jaoks on sünnipäeval tordisöömisest hoopis vajalikum uue töökoha ametieksamiks õppimine. Pealegi on neil Vanaemaga juba kõik kokku lepitud - nende pidu toimub sünnipäevakruiisil.
Aeg-ajalt me siiski tülitseme - pauguvad uksed ning me olevat maailma kõige mõistmatumad vanemad. Ja mõne aja möödudes imbub ta tasapisi külje alla ning uurib, kas saaksime midagi ühiselt ette võtta.
Oma põhitööd, õppimist, teeb Notsu kohati kohusetundlikult. Nii on tema hinneteks enamasti viied ja sekka kahed või kolmed. No ei saanud aru, on viimaste põhjenduseks. Notsu lemmikaineks koolis on käsitöö ning Vanaemalt, kes kõiki käsitööstiile valdab ja armastab, on Notsu pinninud kõikvõimalikke nippe. Raske on tal matemaatikas ja inglise keeles, kuid tubli tööhobusena on ta end nendest ainetest läbi murdnud.
Notsu armastab riietuda kleitidesse ning kanda mantleid ja kontsaga kingi. Teksapükse ta põlgab (järgmisel aastal läheb ehk suures koolimajas koolivormivabaks muutumine valutumalt)
Ja üsna peatselt on Notsu minuga ühepikkune. Jalanumber on juba 39, pisut ehk pealegi.
Oh-ma-olen-ta-üle-uhke!
neljapäev, 10. aprill 2014
Nõuannet Maksuameti infotelefonilt
Ettevõtjana tuleb aeg-ajalt helistada Maksuametisse. Hoolimata asutuse ebameeldivast nimest on siiani infotelefonidelt saanud asjatundlikku ja vägagi sõbralikku teenindust. Tänane lugu võiks olla ehedaks näiteks kliendikesksuseta bürokraatiast.
Niisiis asutas Meesisend uue ettevõttekese ja sellel vaja igakuiselt esitada nii TSD kui ka käibedeklaratsioon. Logisime asutamispäeval sisse, kuid deklari esitamise akent kodulehelt ei leidnud. Äkki avatakse hiljem, siis kui deklarite tähtaeg lähenemas?
Ka täna, deklari esitamise päeval polnud linki tekkinud - TSD vaja esitada ning abiks Maksuameti infotelefon. Niisiis isik on sisse logitud ettevõttena, kuid deklari esitamise vaheaken puudub.
Esmalt küsiti registrikoodi. Nojah, peas ei ole ja ette kirjutatud ka mitte. Aga kuskilt e-maksuameti ülaosas on ta ju kirjas - silmad liiguvad üle ekraani. Tädike telefonil avaldab kiirelt arvamust, et tema ju registrikoodi ei tea.
Ahhaa, puudub volitus nimega "raamatupidaja pakett". (Miks peaks küll kohustatud isik ehk juhatuse liige iseennast volitama?).
Järgnes konkreetne juhendamine puuduva lepingu sõlmimiseks - logida end välja, siseneda Maksuameti tavalisele lehele, valida sealt e-maksuamet/e-toll. Sealt minnna vasakusse menüüsse "kasutajate volitamine". Ning... nüüd saab lugeda edasi, et toimida vastavalt juhendile.
Aga... sealtsamast ju alustasime, "lepingu ja seadete" alt?
Hea et ma istusin. Üldtelefoni eesmärgiks olla juhiste andmine mitte maksumaksjate eest lepingute sõlmimine.
Egas uuesti sisse logimine mingi eriti raske tegevus polnud. Ja leping sai tehtud paar nupulevajutusega. Aga pr M.S. asemel eelistan edaspidi küll mõnda teist nõustajat.
Niisiis asutas Meesisend uue ettevõttekese ja sellel vaja igakuiselt esitada nii TSD kui ka käibedeklaratsioon. Logisime asutamispäeval sisse, kuid deklari esitamise akent kodulehelt ei leidnud. Äkki avatakse hiljem, siis kui deklarite tähtaeg lähenemas?
Ka täna, deklari esitamise päeval polnud linki tekkinud - TSD vaja esitada ning abiks Maksuameti infotelefon. Niisiis isik on sisse logitud ettevõttena, kuid deklari esitamise vaheaken puudub.
Esmalt küsiti registrikoodi. Nojah, peas ei ole ja ette kirjutatud ka mitte. Aga kuskilt e-maksuameti ülaosas on ta ju kirjas - silmad liiguvad üle ekraani. Tädike telefonil avaldab kiirelt arvamust, et tema ju registrikoodi ei tea.
Ahhaa, puudub volitus nimega "raamatupidaja pakett". (Miks peaks küll kohustatud isik ehk juhatuse liige iseennast volitama?).
Järgnes konkreetne juhendamine puuduva lepingu sõlmimiseks - logida end välja, siseneda Maksuameti tavalisele lehele, valida sealt e-maksuamet/e-toll. Sealt minnna vasakusse menüüsse "kasutajate volitamine". Ning... nüüd saab lugeda edasi, et toimida vastavalt juhendile.
Aga... sealtsamast ju alustasime, "lepingu ja seadete" alt?
Hea et ma istusin. Üldtelefoni eesmärgiks olla juhiste andmine mitte maksumaksjate eest lepingute sõlmimine.
Egas uuesti sisse logimine mingi eriti raske tegevus polnud. Ja leping sai tehtud paar nupulevajutusega. Aga pr M.S. asemel eelistan edaspidi küll mõnda teist nõustajat.
teisipäev, 8. aprill 2014
"Linna maa"
Murulapike, mis lahutab mu kodumaja esist kergliiklusteest erineb hoovimurust värvi võrra. Hoovimuru riisusin esmakordselt juba kuujagu tagasi ja teistkordselt möödunud nädalalõpul. Rohetab kenasti. Juba tükimat aega kavandasin korrastada ka majaesist, mis tegelikult küll otseselt mulle ei kuulu, ent millele mitmel korral päevas mu pilk langeb. Ajasin kollased kummikindad kätte, varustasin end punakasoranži Nõmme kilekoti ja suurepärase ekstralaia Fiskarsi rehaga.
Esmalt saabus hämmingus Notsu, kes valu tõttu opereeritud sõrmeküünes täna kodus lebotas. Notsu pööritas teismelisele kohaselt silmi ja uuris, kas mulle oma hoovi koristamisest enam ei piisa. Lisas argumendina, et me pole seda majaesist ju eales korras hoidnud.
Ei piisa jah, kamandasin Notsu kotti vaheldumisi rehaga hoidma.
Järgmisena saabus oma majaesisele korda looma naabrinaine. Ka teda huvitas, miks ma "linna maad" koristama olen asunud.
Koristasime kolmekesi Notsu ja naabrinaisega tolle jupikese "linna maad" siiski ära - riisusime kuivanud lehed, korjasime välja klaasikillud ning prügi ning tassisime leheprahi kompostiks. Aega kulus mõnusalt jutustades vast kolmveerandtunnike. Naabrinaine, põline elanik, teab siinsest kandist igasugu põnevaid lugusid rääkida. Möödujad vaatasid huviga.
Vaatasin peale koristustööd mitmel korral koduaknast välja. Kui see "linna maa" mentaliteet ära jätta, siis on tegemist minu isikliku kodu esisega. Miks peaks selle eest hoolt kandma anonüümne "linn", keda esindamas sama anonüümsed heakorratöödel olevad töötud. Suve teisel poolel nad harilikult saabuvad - kaks suure punase ninaga tegelast võsatrimmeritega ning kolmas, veidi vähem punase ninaga meesterahvas neid juhendamas. Niidetakse, kõrgeks kasvanud hein jääb riisumata ning kasvab uuesti murusse.
Ja otsustasingi - kui mu elektriline muruniiduk vähegi võtab ja ulatub, hooldan sellel suvel oma majaesise platsi ise. Olgu see minu pisuke vabatahtlik töö ja panus kodukaunistamisse.
Esmalt saabus hämmingus Notsu, kes valu tõttu opereeritud sõrmeküünes täna kodus lebotas. Notsu pööritas teismelisele kohaselt silmi ja uuris, kas mulle oma hoovi koristamisest enam ei piisa. Lisas argumendina, et me pole seda majaesist ju eales korras hoidnud.
Ei piisa jah, kamandasin Notsu kotti vaheldumisi rehaga hoidma.
Järgmisena saabus oma majaesisele korda looma naabrinaine. Ka teda huvitas, miks ma "linna maad" koristama olen asunud.
Koristasime kolmekesi Notsu ja naabrinaisega tolle jupikese "linna maad" siiski ära - riisusime kuivanud lehed, korjasime välja klaasikillud ning prügi ning tassisime leheprahi kompostiks. Aega kulus mõnusalt jutustades vast kolmveerandtunnike. Naabrinaine, põline elanik, teab siinsest kandist igasugu põnevaid lugusid rääkida. Möödujad vaatasid huviga.
Vaatasin peale koristustööd mitmel korral koduaknast välja. Kui see "linna maa" mentaliteet ära jätta, siis on tegemist minu isikliku kodu esisega. Miks peaks selle eest hoolt kandma anonüümne "linn", keda esindamas sama anonüümsed heakorratöödel olevad töötud. Suve teisel poolel nad harilikult saabuvad - kaks suure punase ninaga tegelast võsatrimmeritega ning kolmas, veidi vähem punase ninaga meesterahvas neid juhendamas. Niidetakse, kõrgeks kasvanud hein jääb riisumata ning kasvab uuesti murusse.
Ja otsustasingi - kui mu elektriline muruniiduk vähegi võtab ja ulatub, hooldan sellel suvel oma majaesise platsi ise. Olgu see minu pisuke vabatahtlik töö ja panus kodukaunistamisse.
esmaspäev, 7. aprill 2014
Multitasking
Notsu harjutas mu saabudes rahuloleval ilmel klaveri taga kandes kõrvaklappe.
Mmm, metronoomi äpp? Emasüda hüppas kohe õnnelikumalt - lõpuks ometi on sellest va iphone´ist ka mingi reaalset kasu vs mängud.
Lähemalt vaadates ei olnud metronoomi äpp. Juhtmed olid küll telefoni ühendatud, telefon asetses kenasti klaveri noodiriiulil, ent selles...mängis täiesti tavaline "Kättemaksukontor".
teisipäev, 1. aprill 2014
Väljapressijate küüsi langenult
Helistasin täna politseisse ja seejärel liikluskindlustusse. Tundsin üpris tõsist hirmu ning tegelikult ei teagi ma, kas see lugu algab ja kuidas ta lõpeb.
Parkisin Valge lennujaama ülemisse parklasse minemaks vastu kaugreisilt naasjale. Midi, näpus kimbuke sinililli, ronis turvatoolist välja. Avasin talle ukse. Meesisend haaras teisest toolist sülle Mini.
Nägin silmanurgast selja taga pusserdavat naisterahvast ning tõmbasin ennnast koomale. Vallandus süüdistustelaviin. Ma olla Valge nii esimese kui ka tagumise uksega löönud vastu kõrvalolevat autot ja selle mõlkinud kahest kohast. Suisa pauku olnud kuulda... (Ma ega meesisend samas ei kuulnud)
Kummardusin vaatama - mõlgid olid tõesti, kuid minu auto uks neid tekitada ei saanud. Naabersõiduk polnud just esimeses nooruses ning minu meelest esineb igal vähegi avalikus parklas parkiva sõiduki küljel mõni mõlk või mõlgike. Naisterahvas kepsles auto omanike ja minu vahet, seejärel lisandus ta kõrvale keegi meesterahvas, kes naise tunnistusi kinnitas. Tundus nagu olnuks tegu paariga. Ega mul väga pikka närvi pole - saatsin naise kuradile, "laste ees..." muidugi ja sisenesin lennujaama jättes need neli inimest omavahel asjatama. Kodanikud lubanud Meesisendile, et ootavad mind tõkkepuu taga, et "asju klattida."
Emaga auto juurde naastes olid nad lahkunud, tõkkepuu taga ei oodanud mind samuti keegi. Seisin veidi segaduses ning helistasin.
Esimese kõne tegin politseisse kirjeldades olukorda ning paludes käitumisjuhiseid. Politsei korrapidaja väitis, et peale sündmuskohalt lahkumist ei ole kellelgi õigust minult midagi nõuda. Pidanuksime mõlemad paigale jääma ning kutsuma välja patrulli. (Oigasin mõttes - pooleteist tundi hiljemaks olid mul teatripiletid). Korrapidaja rahustas ning soovitas samuti päeva jätkata. Tänan konkreetsuse eest, Eesti Politsei!
Aga siiski - kodanikud ju pildistasid mu autot... Mõtlesin veidi ja valisin nõu saamiseks kindlustusandja telefoni. Sealt ühendati mind... kahjukäsitlusega.
Edasine on nagu halvas unenäos. Käsitleja soovitas mul teha kahjuteate nagu näeb ette liikluskindlustuse seadus ehk siis liikluskahju põhjustanud isik peab oma kindlustusseltsi teavitama viie tööpäeva jooksul alates juhtunust. Seejärel hakatakse seda menetlema, kutsutakse mind vajadusel välja, palutakse saabuda "kahju põhjustanud" autoga.
-Aga midagi ju ei juhtunud???
-Siis kirjeldage seda.
-Mida ma kirjeldan? Seda, et avasin ukse ja väljusin?
-Kirjeldage situatsiooni.
-No ma teen seda mitmeid kordi päevas - avan autoukse ja väljun sellest, võtan lapsed samuti turvatoolidest välja. See pole ju põhjus avaldamiseks!
-Kui aga keegi kaebab, olete kahju põhjustanud.
- Kas te võtate menetlusse iga esitatud kaebuse?
-Ma soovitan Teil avaldus esitada.
-Aga mis siis juhtub kui ma seda ei tee?
-No siis me kutsume Teid ka välja.
Tegelikult mind huvitas, kas üks suur ja asjalik kindlustusselts võtaks tõesti menetleda suureplaanilisel fotol ja paljasõnalisel ütlusel põhineva väite, et mõlgid autole A põhjustas kõrvalseisnud auto B. Tundub, et võtab, sest mul soovitati korduvalt teha situatsiooni kirjeldav avaldus, mille ainus mõte näikse olevat ülestunnistus ning järgnev peetimine, loe "süüdlase otsimine".
Ah ma ei räägi neist emotsioonidest. Sellest, et tahtsin ühisel lühikesel autosõidul kuulata esmaseid muljeid kaugelt Hiinamaalt, soovida emale edu homme algaval uuel eluetapil.
Tundsin kui haavatav on elementaarsena tunduv turvalisus. Tundsin, kuidas kaitstuse tunne asendus mõne hetke jooksul nõutuse ja ahastusega. Kas selline ongi labane väljapressimine? Katse teenida hõlpsalt raha?
See kõlab uskumatult, sest tegelikult ootasin hetke koha vabanemise järel ning alles seejärel parkisin. Või pole sellistel situatsioonidel "süüdlase" otsimisel vahet? Või polnud see seltskond tõesti seotud ning asjasse mittepuutunud naisele tunduski, et minu auto lõhkus naabri oma. Stopp. Aga miks ta pöördus rünnakuga minu, mitte "rikutud auto" samas askeldanud omanike poole?
Tõesti ei tea. Ja ei suuda otsustada, kas kirjutada avaldus mittemillegi kohta või jätta kirjutamata. Tropp tunne on, nagu pommi otsas istuks.
laupäev, 29. märts 2014
Hilisõhtune kohtumine
Liikusime lõunas mööda tagumist, järveäärset teed. Kogunenud pinged ajasid mõtted hajevile - lugesin Midi kuivasid kraaksumisele sarnaseid köhatamiskordi ja sain minutis kuusteist. Ja nii juba terve ööpäeva. Sõitsime Lõuna-Eesti Haigla erakorralisse vastuvõttu.
Meesisendi pidurivajutus ja sellega kaasnev imestushüüe tõid mu reaalsusesse tagasi. Pöörasin pilgu autotulede valgusesse. Siil! Aga ei - üle tee sibas järveäärse maja hoovi poole ehtne kilpkonn. Pirakas tegelane liikus üsna kiirelt. Tume kilp ja karedad jalad. Valgustasin talle taskulambiga murul järele kaaludes, kas tegemist on kellegi koju mineva lemmiku või loodusesse sattunud ja metsistunud isendiga. Konn kadus öhe.
Tagasiteel oletas Meesisend samast kohast möödudes, et ehk oli tegemist siiski vöölasega. No tõsi, et kilpkonna kohta liikus see elukas üpris kiiresti, ühtlaselt ning liiga sirgetel ja pikkadel jalgadel. Minu meelest ei ole aga ka vöölane Eestis looduslikult esindatud. Jääbki vist teadmata, kes oli salapärane öine sibaja.
pühapäev, 23. märts 2014
Lõuna-Eesti - Põhja-Läti ehk hullumaja puhvet reisimas
Ja me käisimegi koolivaheajal koguperereisil - sõitsime kahe täiskasvanu ja kolme lapsega Riiga ja Jurmalasse.
Arvestades keskmiku püsimatust, oli tegemist paraja julgustükiga. Kõlab uskumatult, kuid kogemus jäi meelde üdini positiivsena. Samas stressasin ma mitu päeva ette ning muudkui planeerisin ja pakkisin.
Neljapäeva hommikuks jõudsin järeldusele, et reisin võimalikult väikese pagasiga. See tähendas siis ühte komplekti üleriideid ning jalatseid igale lapsele ning kahte komplekti tagavarariideid Midile ja Minile. Võtsime kaasa Minile mugava vankri asemel Quinny jalutuskäru, mille esiotsale mahub ka väsinud Midi mõnusalt tagumikku toetama. Ja üllatuslikult mahtusime me viiekesi koos pagasiga ära Opel Vivaro üheksakohalisse bussi :)
Riia-Pihkva kivitee kulgeb nii Eesti kui Läti mõistes perifeerias. Sestap kulutas löökaukude vahel laveerimine üksjagu närve, kuid Meesisendi sõnul olnud aastat viis tagasi veel hullem. Mini ja Midi põõnasid ning Notsu veetis aega ipadis - kulgesime peatusteta Riiga ning peale lõunasööki, milles nigela isuga Midi pistis nahka hiigelportsu pelmeene, edasi Jurmalasse.
Midile jättis veekeskus kustumatu mälestuse, juba kolmandat päeva lunib ta tagasi "torudega spasse ja mereröövlilaeva". Minil nii hästi ei läinud - esimesse basseini, samasse mereröövlilaeva sisenedes, vajus ümber laeva kohal vett koguv tünn ning kärast juba häiritud Mini sai sahmaka jahedat vett kaela. Midi veekeskusest väljatoomine lahenes võlusõna "friikartulid" abil - peale hiigelsuure rämpstoidu koti tühjaksõgimist magasid kõik kolm last pausideta hommikuni.
Teisel reisipäeval kolasime Riia loomaaias. Ilm oli nagu ekstra tellitud - viisteist soojakraadi võimaldas kevadet tõeliselt nautida!
Kaelkirjak osutus hiigelkõrgeks - aastaid tagasi Hispaanias eksponeeriti teda oru põhjas ning tundus olevat üpris normaalmõõtudes loom. Riias aga sai seista tema kõrval ja noh, okste söömine toimis tõesti teisel kui mitte suisa kolmandal korrusel. Eksootilisematest tegelastest kohtasime sebrat ja jõehobu tagumikku. Esipool jäi saladuseks - võib-olla eksponeeriti jõehobu nime all mõnda muud kogukat tegelast. Midi meenutab, et enim meeldisid talle ämblik, tigu ja kilpkonn. (Kas me nende pärast tõesti mitusada kilomeetrit kodust eemale veeresime?) Mulle endale meeldis "öine" ehk siis valguseta ekspositsioon troopikamajas.
Kurvaks tegid loomade elutingimused, mis olid kohati ikk aväga-väga kehvad. Näiteks sõraliste puurid olid ehitatud küll järsule mäeküljele, ent olid oluliselt väiksemad kui vanas Kadrioru loomaaias. Ka häiris mind majades leviv hais, mida Tallinnas peaaegu pole.
Teise päeva pärastlõunal sõitsime tagasi lõunaosariikidesse. Seekord siis Valmiera ja Valga kaudu.
Mini põõnas kogu tee Riiast Võrru. Midi ärkas Valmieras, valis saiapoest endale pitsa ning jälgis Võruni küljeaknast vaikides maastikku.
Meesisend ostis Sigulda-lähedasest õlletehasest mõned stiilsetesse pudelitesse villitud õlled ning leidis et on täielikult ära teeninud "puhkuse" ehk siis algava töönädala.
kolmapäev, 19. märts 2014
Kaks eurot ja kott kartuleid
Sättisin hilisele tunnile jäänud õhtusööki lauale kui Notsu väitis koputust kuulnud olevat. Avasin hooga ukse - tore kui keegi sõpradest meid lõunas meeles peab! Siin pole ka alati kombeks ette helistada. Väike linn ning möödaminnes astutakse hetkeks või ka pikemaks sisse.
Ukse taga kottpimeduses seisis aga mulle täiesti võõras umbes minuvanune inimene, keda habeme järgi meesterahvaks tuvastasin. Ta kandis eredat oranži core-tex materjalist Peak´i jopet, mille mudel vast kümmekond aastat vana. Umbes samasse perioodi jäi suure tõenäosusega ka selle jope viimatine pesemine. Silmade all paistetus, mida slängis "pelmeenidena" tuntakse.
Mind "perenaisena" kõnetanud asus meesterahvas otsekohe asja juurde paludes paar eurot. Põhjust ta ei häbenenud, tunnistades, et on kohutavas pohmakas ning vajaks hädasti peaparandust. Vastutasuks pakkus mees kotti, milles nimetas olevat kümmekond kilo kartulit. Kiitis, et ilus suur Vinjeta (kui ma muidugi õigesti kuulsin).
Ehmatamise asemel ajas see mind naerma - no mida ma teen lõunas kümnekonna kilo kartulitega? Sel juhul sööks me seda nii hommiku- lõuna kui ka õhtusöögiks kõigil koolivaheaja järelejäänud päevadel ja natuke tuleks toidukarbiga kaasagi võtta.
Otse ma siis ütlesingi, et kartuleid ma tõesti, kodumaa ausõna, ei vaja. Aga paar eurot peaparanduseks leian. (Ma olen täiesti veendunud, et see abi läks otse vajajale ja õigesse kohta).
Leidsin müntides täpselt kaks eurot ja kümme senti, mis tänuga ka vastu võeti. "Aga kartulid?", uuris mees edasi. "Ma ikka jätaks nad siia. Siis ma pole päris niisama raha ka saanud", tärkas tal lahkudes südametunnistus.
Jagasin täna kartuleid. Natuke naabrinaisele, natuke endale, natuke veel ühedele kohalikele sõpradele. Ja ühe kotikese võtame linna kaasa.
Ukse taga kottpimeduses seisis aga mulle täiesti võõras umbes minuvanune inimene, keda habeme järgi meesterahvaks tuvastasin. Ta kandis eredat oranži core-tex materjalist Peak´i jopet, mille mudel vast kümmekond aastat vana. Umbes samasse perioodi jäi suure tõenäosusega ka selle jope viimatine pesemine. Silmade all paistetus, mida slängis "pelmeenidena" tuntakse.
Mind "perenaisena" kõnetanud asus meesterahvas otsekohe asja juurde paludes paar eurot. Põhjust ta ei häbenenud, tunnistades, et on kohutavas pohmakas ning vajaks hädasti peaparandust. Vastutasuks pakkus mees kotti, milles nimetas olevat kümmekond kilo kartulit. Kiitis, et ilus suur Vinjeta (kui ma muidugi õigesti kuulsin).
Ehmatamise asemel ajas see mind naerma - no mida ma teen lõunas kümnekonna kilo kartulitega? Sel juhul sööks me seda nii hommiku- lõuna kui ka õhtusöögiks kõigil koolivaheaja järelejäänud päevadel ja natuke tuleks toidukarbiga kaasagi võtta.
Otse ma siis ütlesingi, et kartuleid ma tõesti, kodumaa ausõna, ei vaja. Aga paar eurot peaparanduseks leian. (Ma olen täiesti veendunud, et see abi läks otse vajajale ja õigesse kohta).
Leidsin müntides täpselt kaks eurot ja kümme senti, mis tänuga ka vastu võeti. "Aga kartulid?", uuris mees edasi. "Ma ikka jätaks nad siia. Siis ma pole päris niisama raha ka saanud", tärkas tal lahkudes südametunnistus.
Jagasin täna kartuleid. Natuke naabrinaisele, natuke endale, natuke veel ühedele kohalikele sõpradele. Ja ühe kotikese võtame linna kaasa.
pühapäev, 16. märts 2014
Minust gurmaani ei saa vol x
Käisime sünnipäeval, kus catering-firma oli lauale valmistanud head ja paremat. Suurepärane pardipraad, mida täiendas ülimaitsev tornikesekujuline kartulipuder koos võrratute köögiviljadega. Pika õhtu veetmiseks vaagnatäied erinevaid tikusuupisteid ning magustoiduks suussulav tort ning lisaks muidki maiuseid. Limpsasin lisaks lonksukese oma lemmikut, dessertveini. Seejärel sõitsime koju ning... valmistasin endale viilukese Kirde saia Võru atleetjuustuga.
Mis teha, kui inimene ei suuda delikatessidest lugu pidada.
Mis teha, kui inimene ei suuda delikatessidest lugu pidada.
laupäev, 15. märts 2014
Viiendas klassis, vol3
Oli tulemuste ülevaatamise päev.
Notsu saabus koju viielise tunnistusega ja mul oli põhjust teda ülevoolavalt kiita. Tähistasime saavutatut tavapärasest pidulikuma õhtusöögi ja üllatusmagustoiduga.
Notsu oli nii tunnistuse kui ka meilt saadud tähelepanuga vägagi rahul - läbiviielisi jääb iga veerandi järel üha vähemaks. Seekord jäänuks nende üleslugemiseks isegi ühe käe sõrmedest üle...
Ma olin viimasel paari nädalal tõesti ekstranõudlik ning lisaks higile voolas kodus ka pärispisaraid. Kuid kahjuks ei saa ma aksepteerida, et baasmatemaatikasse (ja tehted murdude ning kümnendmurdudega on vaieldamatult edasise aluseks) jääb sisse arusaamatuid lõike.
Seekordne Kurgjärve kevadlaager jääb osalejate vähesuse tõttu toimumata ning puhkuseplaanide pidamine jäi minu hoolde. Et Notsu suutis end viimase kahe nädalaga mobiliseerida, tegin sama ka ise. Viime koolivaheajal läbi katsetusliku perereisi Võrust Lätti kogu hullumaja puhvetile. Külastame Jurmala veeparki ja Riia loomaaeda ning võib-olla peatume tagasiteel ka Siguldas. Ilmselt piisab meie maalt väljasaatmiseks ühest ööst.
Kirjutasin tänasel emakeelepäeval tavapäraselt ka e-etteütlust. Minu veaks jäi jutumärkide puudumine viimase lause otsekõnes ning lubatud erisuseks "mu" asemel "muu" kirjutamine. Nii lähedal pole ma vigadeta kirjutamisele varem olnud.
kolmapäev, 12. märts 2014
viiendas klassis vol2 ehk monoloog tulevikust
- ja kui ma ükskord suureks saan ja Sa vanadekodussse ära kolid, siis ma teen Sulle kõik tagasi. Saad toa, kus on ainult voodi ja tapeeti ka pole.
***
Niisiis pole mul lootustki, et too teismeline mind vanadekodusse vaatama tuleks, mõnikord ehk võileivakesegi kaasa tooks. Nuuks. Ja kõik selle va matemaatika ja inimõiguste hulka kuuluvate nutiseadmete pärast.
***
Niisiis pole mul lootustki, et too teismeline mind vanadekodusse vaatama tuleks, mõnikord ehk võileivakesegi kaasa tooks. Nuuks. Ja kõik selle va matemaatika ja inimõiguste hulka kuuluvate nutiseadmete pärast.
teisipäev, 11. märts 2014
Viiendas klassis ehk paha lapsevanema kirjeldus
Pildikesi õhtusest koduelust.
Matemaatika. väljenda meetrites 1 cm, 5 cm, 8 cm jne.
Esmane vastus: 1cm/100m; 5 cm/100 m; 8 cm/100m.
Teisene vastus: Kuule oota, see /saade/ saab kümne minuti pärast läbi.
Kolmas vastus: mitte kellelgi ei ole nii vastikut ja ahistavat ema.
Kodune teadmiste kontroll loodusõpetuse kontrolltööks.
Mis on hajaküla?
Esmane vastus: See, mis tekkis noh nende, nende... nende no ma tean küll... nende asjade ümbrusesse kaubanduse pärast.
Teisene vastus: Kuule, miks MINA pean seda teadma?
Kolm suurimat linna Eestis? Tallinn, Tartu ja... Võru äkki. Väike järelemõtlemine ning... aga no Haanja siis? Aaa, Narva. Miks see :(
Kaks suurimat maakonda? Harjumaa ja no see... see, mis kohe seal kõrval on.
Kommentaarid on liigsed. Ma käin jälle viiendas klassis. Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada õpiraskusteks kombineerituna ealiste iseärasuste ja laiskusega. Viimast iseloomustavad ikka ja jätkuvalt korduvad lohakusvead.
Vastuväiteid ka.
Kellelgi ei ole nii vastikut ema, kes lahkuks õhtul kodust käekotis telekast pistikusse viiv juhe ja lapsele kuuluv ipad.
Lapsele kuuluva iphone´ist nutitelefoni asendamine lihtsa klahvitelefoniga on inimõiguste rikkumine. Absoluutselt kõik teised vanemad käivad lastega iga koolivaheajal Tais ja lisaks peaaegu igal nädalavahetusel mujal välismaal ja vaatavad menuseriaale koos lastega.
Ja mitte keegi peale minu ja veel paari vastiku lapsevanema ei nõua oma lastelt õppimist. Ahjaa. Õpetajad, va kiusupunnid nõuavad samuti.
Matemaatika. väljenda meetrites 1 cm, 5 cm, 8 cm jne.
Esmane vastus: 1cm/100m; 5 cm/100 m; 8 cm/100m.
Teisene vastus: Kuule oota, see /saade/ saab kümne minuti pärast läbi.
Kolmas vastus: mitte kellelgi ei ole nii vastikut ja ahistavat ema.
Kodune teadmiste kontroll loodusõpetuse kontrolltööks.
Mis on hajaküla?
Esmane vastus: See, mis tekkis noh nende, nende... nende no ma tean küll... nende asjade ümbrusesse kaubanduse pärast.
Teisene vastus: Kuule, miks MINA pean seda teadma?
Kolm suurimat linna Eestis? Tallinn, Tartu ja... Võru äkki. Väike järelemõtlemine ning... aga no Haanja siis? Aaa, Narva. Miks see :(
Kaks suurimat maakonda? Harjumaa ja no see... see, mis kohe seal kõrval on.
Kommentaarid on liigsed. Ma käin jälle viiendas klassis. Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada õpiraskusteks kombineerituna ealiste iseärasuste ja laiskusega. Viimast iseloomustavad ikka ja jätkuvalt korduvad lohakusvead.
Vastuväiteid ka.
Kellelgi ei ole nii vastikut ema, kes lahkuks õhtul kodust käekotis telekast pistikusse viiv juhe ja lapsele kuuluv ipad.
Lapsele kuuluva iphone´ist nutitelefoni asendamine lihtsa klahvitelefoniga on inimõiguste rikkumine. Absoluutselt kõik teised vanemad käivad lastega iga koolivaheajal Tais ja lisaks peaaegu igal nädalavahetusel mujal välismaal ja vaatavad menuseriaale koos lastega.
Ja mitte keegi peale minu ja veel paari vastiku lapsevanema ei nõua oma lastelt õppimist. Ahjaa. Õpetajad, va kiusupunnid nõuavad samuti.
kolmapäev, 5. märts 2014
Vastlaliug ja kõrvitsasai
Vastlapäeva tähistasime traditsiooniliselt ehk siis hernesupi, vastlakuklite ja pika kelgusõiduga.
Keetsin hommikul külasupi - tüüpi hernesupi valmis, toppisin Mini vankrisse ning läksin lahvatanud ideed vaatama. Lund igatahes jagus - Nõmme kunstlume radadel.
Ma ei tea selle tänava nime, kas seda on või üldse olnudki on. Mina olen sellest tänavast autoga nii üles kui ka alla sõitnud, täiesti legaalselt. Hiljem muudeti tänav ohtlikkuse tõttu ühesuunaliseks, seejärel lubati seal liikuda vaid teenindaval transpordil ning viimasena ainult prügiautol. Eks ta ohtlik ja kitsas ning ülimalt järsk ja piireteta tõepoolest on. Tänaseks on ta äärtesse sadanud ja sinna kõdunema jäänud lehtede tõttu muutunud veelgi kitsamaks ning talvel on see osake Nõmme suusaradadest, tõusupoolne.
Ütleme ausalt, et ma tean, et suusaradadel ei ole viisakas kelgutada. Aga see on tõusupoolne ehk siis uisusammu rada ja lumi on juba nagu on - suusatamine on kohe-kohe lõppemas.
Me polnud kaugeltki ainsad vastlasõitjad ja üksikute suusatajate suhtes oldi seekord haruldaselt viisakad. Notsu pakkis ühes endaga kelgule vaheldumisi Midi ja siis Mini. Ja mul oli natuke hirm, sest lumine rada on ülikitsas ning kallakud järsud. Aga vähemasti on lastel oodata eriti pikkasid linasid :)
Tänasest pidanuks algama paast ning vaatasin külmkapis tõtt kõrvitsapoolikuga. Otsisin netist kõrvitsasaia retsepti ning alustasin teist korda elus pärmitaigna tegemist. Haruldaselt mitmeid külalisi käis ning kui hilisõhtul saia ahju sain, kerkis see nii suureks, et ... no seda saia jaguks meil mitmeks nädalaks. Ootamatult maitsev tuli - pistsime õhtusöögiks... piinlik öeldagi veerandi kinni - sulavõi ja külma piimaga.
teisipäev, 4. märts 2014
Idanenud kõrvits
Lõikasin eelviimase kõrvitsa lahti. Mina, põline linnainimene, polnud varem näinud, et kõrvits võiks seespoolt tihedalt kõrvitsaidusid täis olla.
/ neidsinaseid kõrvitsaid lõunas riiulilt võttes avastasin mõlema alt ka veeloigukese ja peenikesed juured...
Googelduse järel muutsin poole kõrvitsast kõhklusteta püreesupiks.
/ neidsinaseid kõrvitsaid lõunas riiulilt võttes avastasin mõlema alt ka veeloigukese ja peenikesed juured...
Googelduse järel muutsin poole kõrvitsast kõhklusteta püreesupiks.
kolmapäev, 19. veebruar 2014
Täpilised. Leopardid?
Mini põeb tuulerõugeid läbi Midist raskemalt. Midi kere on üleni väikseid ville täis, kuid õnneks nad ei sügele ega lõhke ning allergiaravimit ei vaja. Toetasin jalad tugevalt vastu maad ja vastasin Meesisendi ettepanekule Mini briljantroheliseks võõbata eitavalt. Ja jäin endale kindlaks. Ja jäin endale kindlaks ka kolmandat korda, sest Midi häbeneb rohelisetäpilisena lasteaeda minna. Ja täpid ei tulnud maha ka laupäevasel saunaõhtul ega pühapäevasel vannisligunemisel.
Mini naudib samuti kaks korda päevas lilla vee ravivannis pladistamist ning seejärel võõbatakse teda saialilletinktuuriga.
***
Algaval päeval on Meesisendi poolik juubel, viis enne viit. Meesisend ei tea veel teda ootavast lastevabast pereringis ja paari sõbra seltsis üllatusõhtusöögist restoranis ja plaanib peo lapse haiguse tõttu ära jätta. Helistas kurvalt perekonda ja neidsamu paari sõpra läbi. :)
Mini naudib samuti kaks korda päevas lilla vee ravivannis pladistamist ning seejärel võõbatakse teda saialilletinktuuriga.
***
Algaval päeval on Meesisendi poolik juubel, viis enne viit. Meesisend ei tea veel teda ootavast lastevabast pereringis ja paari sõbra seltsis üllatusõhtusöögist restoranis ja plaanib peo lapse haiguse tõttu ära jätta. Helistas kurvalt perekonda ja neidsamu paari sõpra läbi. :)
esmaspäev, 17. veebruar 2014
Kiidan teenindajat
Kohaliku keskuse kauplust hakkas Meesisend nimetama Koomamarketiks. Ja nii ta jäänud ongi, kuigi poeke ise läbis mõned aastad tagasi põhjaliku remondikuuri ning on ammu oma veidi solvavast hüüdnimest paremaks kasvanud.
Jagasin oma kauba nagu harilikult kaheks arveks - torusiili tšekk liigub meie miniettevõtte raamatupidamisse ning toidukaupade kviitung rändab prügikasti. Niisiis, kaks makset ja viiekümneeurone, millest esmalt sain tagasi lisaks kahekümnelistele ka metallrahad. Kuniks kassapidaja kodukeemiat mittevajalikult kilesse pakkis, pöörasin müntide külgi tagurpidi. Rõkatasin rõõmsalt nähes uut ja säravat Läti kaheeurost, mis ema euromüntide kogus veel puudub.
Kassapidaja rõõmustas koos minuga - temagi vaatavat mündiselgasid. Rääkis teise kaubasatsi läbilöömisel aeg-ajalt tema kätte sattunud haruldasematest eurorahadest. Poes töötas parasjagu kolm kassat ja järjekorda ei olnud. Ulatasin kahekümnese ja sain tagasi... ekstra valitud mündid.
Tore kassiir ütles, et tal on parajasti müntide hulgas kaks üheeurost, mida igapäevaselt ei kohta ning mis tema enese kogus on need juba olemas. Otsis need mündikastist välja ja ulatas sõnadega, et ehk saab minu ema kogusse münte juurde. Seejärel naeratas, soovis kena päeva ning juhtis mu tähelepanu, et kindad letile ei ununeks. Jesver. Juhtunu oli nii meeldiv, hämmastav ja tore, et tegi pahupidi* alanud päeva heaks.
*Tuulerõuged levisid Midilt Minile. Nädalane kahe lapse vahelduva opatamise ja vinnamise tulemusena valutab mu selg nii väga, et jalutama minek põhines vaid tugeval tahtejõul.
Jagasin oma kauba nagu harilikult kaheks arveks - torusiili tšekk liigub meie miniettevõtte raamatupidamisse ning toidukaupade kviitung rändab prügikasti. Niisiis, kaks makset ja viiekümneeurone, millest esmalt sain tagasi lisaks kahekümnelistele ka metallrahad. Kuniks kassapidaja kodukeemiat mittevajalikult kilesse pakkis, pöörasin müntide külgi tagurpidi. Rõkatasin rõõmsalt nähes uut ja säravat Läti kaheeurost, mis ema euromüntide kogus veel puudub.
Kassapidaja rõõmustas koos minuga - temagi vaatavat mündiselgasid. Rääkis teise kaubasatsi läbilöömisel aeg-ajalt tema kätte sattunud haruldasematest eurorahadest. Poes töötas parasjagu kolm kassat ja järjekorda ei olnud. Ulatasin kahekümnese ja sain tagasi... ekstra valitud mündid.
Tore kassiir ütles, et tal on parajasti müntide hulgas kaks üheeurost, mida igapäevaselt ei kohta ning mis tema enese kogus on need juba olemas. Otsis need mündikastist välja ja ulatas sõnadega, et ehk saab minu ema kogusse münte juurde. Seejärel naeratas, soovis kena päeva ning juhtis mu tähelepanu, et kindad letile ei ununeks. Jesver. Juhtunu oli nii meeldiv, hämmastav ja tore, et tegi pahupidi* alanud päeva heaks.
*Tuulerõuged levisid Midilt Minile. Nädalane kahe lapse vahelduva opatamise ja vinnamise tulemusena valutab mu selg nii väga, et jalutama minek põhines vaid tugeval tahtejõul.
reede, 14. veebruar 2014
Uitmõte liiklusest
Ühel suurel reguleeritud kesklinna ristmikul ei töötanud tänasel tipptunnil foor. Võiks eeldada kaost, mille käigus ristmik kinni sõidetakse ning suurem, mahukam, hinnalisem või võimsam oma eesõigust nõuab.
Aga ei. Liiklus toimis tavapärasest täpseminigi - neljast suunast tulijad arvestasid üksteisega ning liiguti sama "graafikuga" kui foori toimiselgi. Otsesõitjate voog lubas lahkelt läbi pöörajate voo ja jalakäijad ootasid kannatlikult kuniks autod paralleelselt liikumist alustasid.
Meelevaldne järeldus - liikluse korrigeerimiseks kustutada linnas foorid?
neljapäev, 13. veebruar 2014
Nädal Midiga
Esmaspäeval tundus väljavaade veeta nädal kahe koduse lapse seltsis lihtsalt kohutav. Pikemalt koos viibides minnakse tülli ja saabutakse ükshaaval kaeblema. Suurem väljendab end verbaalselt ja väiksem näitab näpuga ja halab omas keeles. Ja aeg-ajalt hammustab keegi ja leebematel juhtudel tõugeldakse maja ainsama mängukõlbliku auto pärast.
Võttes arvesse, et mul on jätkuvalt tegemata üks eelmise semestri võlg ja iga nädal lisandub ka kohustuslikku kirjandust, ei tundunud olukord üldse suurepärane.
Üllatuslikult sujub lastega kodusolemine mõnusamalt kui kuu tagasi ehk aastavahetusel.
Esmaspäeval käisime kelgutamas. Midi nõudis esmalt hüppemäe tagaküljele. Avastas seal liivamäe olevat ja ronis vapralt kelk järel lohisemas üles. Ise kiitis, et üldse pole libe ronida. Istus siis kelgule ja... kuidagiviisi pigistas end ka alla lükata. Siis palus häbelikult, et läheksime teisele mäele.
Kodusel pumbajaama mäel oli lund õnneks enam. Rõõmu kelgutamisest jagus ka teisipäevaks.
Midi lõunauned õues vankris kestavad harilikult kolm, mõnikord ka neli tundi või enamgi. Midi magab harilikult tunnikese. idi uneajal ma õpin ja teen õhtusöögi ja Midi ärgates me mängime. Emps saatis mu lapsepõlve lauamängud ehk siis midagi kolmekümne viie aasta tagant.
Konstruktor, kus mutrivõtme, haamri (!!!) ja kruvikeeraja abil tuleb mutrite, kruvide ja abidetailidega kokku panna erinevaid sõiduvahendeid.
Klotsid, mis näevad välja nagu kõver Lego ning kus tornkatusega maja tegemiseks tuleb plastikut kõvasti painutada.
On ka aegumatumaid asju. Kaardiloto, kus originaalis tuleb öelda looma nimi kokkulepitud keeles (valikus vene, saksa, prantsuse, inglise ja ... leedu) ja asetada see papist pildikaardile. Midi on omandanud tundmatust allikast igasugu loomi: pingviin ja krabi ei meenu mulle kodustest loomaraamatutest aga sääsk seevastu on järjekindlalt sipelgas. Ja õnnestunud valiku peale hüüab Midi jesss! ning tõstab võidukalt käe.
Midil on tekkinud värske huvi pusletamise vastu ning me pakime lõputult kokku pusleraamatut vaala ja delfiiniga. Ja loeme nende uimi kokku.
Midi tahab tähti vaadata, kuid kastitäis minuaegseid puidust klotse pakub poistele huvi vaid torni ehitamise mõttes ning "Poiste aabits" on kuskile kadunud - lõunasse ununes ehk.
Vahepeal tuuritame üheskoos autoga poodi ning Midi nõuab järjekindlalt "ledeliläätist" ehk siis äraseletatult Väikese Tomi pulgajäätist, kiites ennast heaks poisiks olemise eest.
"Tuulerõuged", mille kõikse hullemaks tüsistuseks on rohelised täpid kehal, võivad ka päris toredad olla.
esmaspäev, 10. veebruar 2014
Rohelisekirjuna täpitaudis
Reede õhtul Midi lemmipluusi pidžaama vastu vahetades ehmatasin ta allergiliselt täpiliseks muutunud kõhtu vaadates. Hetk hiljem nägin seljal ka villi ning ohkasin. Lasteaia harilikult suletud siseuksele on juba mitu nädalat kleebitud umbes neljateistkümnese punktiga trükitud lakooniline tekst "Meil on rühmas tuulerõuged". (Ma poleks seda iial märganud, kui uks poleks ühel päeval avatuna seisnud.) Kuna Midi oli nii või teisiti juba nakkuskoldes viibunud, loobusime me võitlusest ning jätkasime lasteaias käimist.
Midi oli nii reedel kui ülejäänud nädalavahetusel õnneks palavikuvaba ning tavapärast igapäevast vennatappu arvestamata ka heatujuline. Valasin täpid üle mentoolpiiritusega ja tilgutasin lusikale allergiarohtu sügelemise vähendamiseks. Suuremaid tipsutasin sääsepunnide sügelust leevendava geeliga. Laupäevase hommiku veetis Midi lilla veega täidetud vannis ehk siis vannivees, millesse lisasin kaaliumpermanganaati. Laupäeva õhtuks kogus end Meesisend ning väitis, et tuulerõugete punne suisa tuleeb briljantrohelisega tupsutada.
Midi protesteeris ägedalt, et ta ei taha selline ega veelgi vähem rohelisetäpiline olla. Meesisend väitis, et leopardilt pole ka keegi küsinud ning tema peab terve elu täpilisena ringi jooksma. Ma olin sunnitud maalimist jätkama.
Täna hommikuks polnud lisandunud ainsatki täppi ning too ainumas villgi oli kadunud. Midi nõudis vanni täppe maha pesema ning mul ei olnud põhjust sellest keelduda. Aga õhtul saabus jällegi Meesisend oma briljantrohelisega ja me alustasime otsast peale.
Vahemärkusena meenus, et Notsu põdes tuulerõugeid Egiptuses staažika lasteaialapsena. Keset südatalve päikese all puhates ahvatlesid meid kohalikud punased maasikad ning sõime neid igal võimalikul juhul kuniks lapse nahal maasikaallergia :) välja lõi. Nii mina kui meedikust sõbranna ohkasime õnnetult ning tegime rannas pikemaid päevi ja saatsime "allergiku" soolasesse vette "nahka ravima". Tegelik haigus selgus alles tagasi koju jõudes, kui perearstilt allergiarohtu küsima läksin. Loodetavasti on tolle puhkeala kiptlased tänaseks tundmatust taudist üle saanud.
Aga algav nädal saab olema igav. Kui laupäeval kelgutasime veel hüppetorni tagusel mäeküljel, siis tänaseks oli see lumevabaks liivamäeks sulanud. Veidi veesegust lund leidus teisel, kodu ja turu vahelisel mäestikul. Sula jätkudes kaob imekiirelt aga seegi. Inimeste hulka aga rohetäpilisi kahjuks ei oodata. Karantiinis.
Midi oli nii reedel kui ülejäänud nädalavahetusel õnneks palavikuvaba ning tavapärast igapäevast vennatappu arvestamata ka heatujuline. Valasin täpid üle mentoolpiiritusega ja tilgutasin lusikale allergiarohtu sügelemise vähendamiseks. Suuremaid tipsutasin sääsepunnide sügelust leevendava geeliga. Laupäevase hommiku veetis Midi lilla veega täidetud vannis ehk siis vannivees, millesse lisasin kaaliumpermanganaati. Laupäeva õhtuks kogus end Meesisend ning väitis, et tuulerõugete punne suisa tuleeb briljantrohelisega tupsutada.
Midi protesteeris ägedalt, et ta ei taha selline ega veelgi vähem rohelisetäpiline olla. Meesisend väitis, et leopardilt pole ka keegi küsinud ning tema peab terve elu täpilisena ringi jooksma. Ma olin sunnitud maalimist jätkama.
Täna hommikuks polnud lisandunud ainsatki täppi ning too ainumas villgi oli kadunud. Midi nõudis vanni täppe maha pesema ning mul ei olnud põhjust sellest keelduda. Aga õhtul saabus jällegi Meesisend oma briljantrohelisega ja me alustasime otsast peale.
Vahemärkusena meenus, et Notsu põdes tuulerõugeid Egiptuses staažika lasteaialapsena. Keset südatalve päikese all puhates ahvatlesid meid kohalikud punased maasikad ning sõime neid igal võimalikul juhul kuniks lapse nahal maasikaallergia :) välja lõi. Nii mina kui meedikust sõbranna ohkasime õnnetult ning tegime rannas pikemaid päevi ja saatsime "allergiku" soolasesse vette "nahka ravima". Tegelik haigus selgus alles tagasi koju jõudes, kui perearstilt allergiarohtu küsima läksin. Loodetavasti on tolle puhkeala kiptlased tänaseks tundmatust taudist üle saanud.
Aga algav nädal saab olema igav. Kui laupäeval kelgutasime veel hüppetorni tagusel mäeküljel, siis tänaseks oli see lumevabaks liivamäeks sulanud. Veidi veesegust lund leidus teisel, kodu ja turu vahelisel mäestikul. Sula jätkudes kaob imekiirelt aga seegi. Inimeste hulka aga rohetäpilisi kahjuks ei oodata. Karantiinis.
pühapäev, 2. veebruar 2014
Lapsesuu vol x
Midil on oma tuba, milles ta eriti ei püsi. Rohkem meeldib talle mängida elutoas ning magama tahab ta trügida "suurde voodisse". Paar nädalat tagasi võtsime vastu otsuse, et Midi saab peatselt neljaseks ja hakkab lisaks magamisele ja ärkamisele ka magama jääma oma toas. Midi sai Ikeast uhke uhhuudega (öökullidega) voodipesu. (Olgu öeldud, et nendesamuste lindudega on Midil oma suhe, mis ühtaegu talle hirmu tekitab, samas aga põnevust pakub ning uudishimu tekitab).
Üldiselt on operatsioon "magan oma toas"sujunud, kui mitte välja arvata õhtust süüa-juua-tualetti-süüa-tualetti-juua ringijooksmist, ning hiljem ähvardusteks muutuvaid meelitusi. Hiljemalt üheteistkümne paiku magab Midi oma toa kas väiksemas või suuremas voodis. Ja uni on tal sügav ning hea.
Ööl vastu laupäeva seisis patja kaenlas kandev Midi suure voodi ees ja nõudis enesele ruumitegemist. Paar sõnatut katset teda oma tuppa tagasi suunata lõppesid tunnike hiljem uuesti voodi ees seisva lapsega. Vaatasin Midile otsa ja ütlesin üpris kurjalt, et Midi on juba suur poiss, kellel on oma tuba ja oma voodi.
Vaevatud Midi nõustus tõsisel ilmel, et on tõesti suur poiss ja see suur voodi ongi suurte oma...
esmaspäev, 27. jaanuar 2014
Kingadest eurodes
Mu laps on suureks kasvanud. Ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Septembrist jaanuarini on Notsu jalanumber muutunud 38-st 39-ks ja isegi vast pool peale.
Saapaid jagub - need taipasin kevadel suuremad valida. Ka on Notsu lihane tädi nii oma kui lapse pea puutumatuid jalanõusid meile läkitanud. Aga musti pidulikke kingi nende saadetiste hulgas ei ole. Rootsi lapsed kontsaga kingi ei kanna ja koolivorm ketsidega, olgugi kalliste brändiketsidega, aktusele ei sobi.
Igatahes oli põhjust külastada kingapoodi.
Rocca. Kingapoed kenasti puntras koos. Tõstsin üht ja teist kinga ja sain vastuseks pearaputuse. Esimese poe järel sain lapse eelistustest aru - kui kontsaga ja mitte sugugi madalaga, mis siis ikka. Mina neid kingi ei kanna ja kui tema suudab kanda, andku aga minna. Niisiis sai sihiks klassikaline must kontsaga king, millel tagasihoidlik ümarapoolne nina. Tore, kui oleks mõni pisike vigur kaunistuseks. Pole vast väga palju tahetud?
Notsu pilk jäi kokkuvõtteks pidama kahele paarile, kuid "need polnud päris need" ja kolmanda paari hind osutus kahesajast eurost kõrgemaks.
Kristiine. Hajali poed teisel korrusel said läbi kapatud. Meile meeldis ühiselt üks paar kingi ja need maksid üllatuslikult kakskümmend viis eurot. Paraku tundusid need kahtlasest materjalist ja müüja mind ei julgustanud, küsides esmalt, kas plaanime neid igapäevaselt kanda. (Hea vähemalt, et ei küsinud, kas plaanime neid üldse kanda)
Ja me lahkusime ostuta.
Liialdamata. Olin südameataki äärel avastades, et alla sajaeurose väljamineku ma lapsele kingi ei leia! Arvutasin kroonidesse ja meenutasin, kas mul üldse on nii kalleid kingi kodus. Ei ole. Ei ole minul, ei ole Meesisendil, pole ka minu emal ega kummaldi poistest. Me oleme kingi soetanud ikka ja alati välismaalt allahindluste ajal, veebist kinnisilmi kindlaid brände, Meesisendi töö laovarudest ja üht-teist ka teise ringi poodidest. Samas pole ma varem olnud ka fakti ees, et on vaja. Ma pakun umbes, et suurim väljaminek meie peres jalatsite eest on vääringus kaheksasada krooni / nelikümmend eurot kui mitte arvestada mägironimissaapaid.
Seepeale taris mu emps kohale paari kenasid tuttuusi Ameerikamaalt toodud kingi, mis Notsule kahjuks kitsaks jäid. Nende alune hinnasilt näitas dollarites 14,95. Ma lisan, et hoolimata kümnest kapis oodanud aastast on nad jätkuvalt kenad, trendikad ja kantavad.
Oletasin, et sattusin valedesse kohtadesse, et kallis keskuses ongi kallid kingad. Lippasin Notsuta läbi hulga kingapoode ühes ja teises linna servas. Avastasin tõdemusena, et nii ongi. Sada eurot on miinimum, millega lapsele kevadeni, (sügiseni ? või järgmise kuuni) kooli vahetusjalatsi leian. Nahast, mille tundmatust materjalist. Astusin sisse ka teise ringi poodidesse, kuid seal oli ilusat ja vähekantud jalatsit vaid väiksematele suurustele. Vaatasin portaalidesse, ei leidnud.
Peale kingasaagat tekkis mu pisikesse pähe palju mõtteid. Kuidas saab sellise ootamatusega hakkama aastaid miinimumpalka teeniv üksikema? Ja olulisemgi veel - kust need hinnad võetakse? Kas tõesti on kaupluste rendihinnad niivõrd kasvanud, et suvaline, tundmatu tootja tundmatust materjalist toode on nii üles hinnatud. Või lihtsalt ostetakse ja rahul on nii ostja kui müüja. Keskuste parklad on ääreni täis pargitud nii hommikul, lõunal kui õhtul. Ja pole mõtet rääkida, et tegemist on töötajaskonna autodega...
Kolmandaks. On allahindluste aeg. Tõelist allahindlust kohtasin ma aga vaid kahe kaubamaja filiaalis Roccas. Nende poodide emafirmad asuvad ka allahindluste paradiisis Inglismaal... Sealsed kingapaarid maksid tõepoolest alates kahest eurost, mõne soostunuks ka minu laps jalga panema, kuid paraku polnud pakkuda nii suuri numbreid.
Laupäeva hommikul meenutas Notsu mulle veel Stockmanni ja väitis seal olevat allahindluse. Seekord läks õnneks - kaheksakümneeurone ehtsast nahast kena poolkõrge kontsaga must kingapaar, mis meeldis meile mõlemale, oli 60% soodsamaks hinnatud ning kassas löödi läbi kakskümmend kaheksa eurot.
***
Laupäeval toimus kooli vilistlaspäev. Kulutasin 50 eurot (kaheksasada krooni!). Sain selle eest ühe salati kesklinna kohvikus koos pudeli mulliveega ning osalesin ühises majaveini pudelis. Lisaks üliõpilase sissepääsupilet koolimajja, suur klaas mullivett kõrtsus ning taksosõit koju. Kõik.
***
Kogu hala lõpetuseks nendin, et peaks sagedamini käima kaubanduskeskustes, kõrtsudes jm raha kulutamise paikades. Jääks ehmatus olemata.
neljapäev, 23. jaanuar 2014
Esimese semestri kokkuvõte
Möödunud nädala algusesse tagasi minnes kahtlustasin, et eksameid ja arvestusi täis pikitud nädalat ma üle ei ela.
Esmaspäev algas suulise eksamiga. Mul ei ole kombeks materjali pähe tuupida. Pigem tean ma, kustseda otsida. Seekord oli valitud taktika õige - õppejõud küsis asju, mida koduses kirjalikus eksamis piisavalt ei selgitanud. Tulemus: tehtud.
Kolmapäevasesse päeva mahtus kaks eksamit - magistritöö teema kaitsmine ning kirjalik eksam.
Seekord vedas minu ettevalmistus alt - loenguslaidide asemel pidanuks ma pöörama enam rõhku seminaritekstidele. Küsimused olidki laadis selgita seda mõistet tolle mehe nägemuse kaudu. Kuigi hinnete väljapanemise tähtaeg oli pühapäeval, pole õppejõud suvatsenud ei eksami- ega kaasneva seminarihinnet välja panna.
Teadnuks ma, et magistritöö teema kaitsmine nii lihtne on ja selle eest veel 3AP jagatakse... Kahest õppejõust ja minu juhendajast ning kolmest magistrandist koosnev seltskond laua ümber. Viis minutit esitlusele, viis küsimustele. Kuulge, valitud teema ei ole ju meie instituudi pädevuses? On, sest see kajastab isiku rolli kui toimijat. Nenditi, et töö on teostatav, on arenemisruumi ja aega. Arvestatud.
Reedest eksamit kartsin enim - viimases loengus selgitati, et osaks eksamist on inglisekeelne teadustekst, mille puhul tuleb leida nii ontoloogia, paradigma kui ka meetod. Eksam tulevat pikk ja arvetama peab vähemalt paari tunniga. Lauale asetati lünktest ülesannetega. Mida enam ma lugesin, seda enam tundus, et ühtegi ülesannet ei saa lahendada vaid ühtviisi. Ja nii ma kribasin pea kõikjale kaks lahenduskäiku, selgitasin, kirjeldasin ja lõpetuseks unistasin, et ehk olen kasvõi ühe lahenduskäiguga märki tabanud. Tegelikult piisanuks vist siiski ühest kirjeldusest ning minu püüdlusi hinnati oivalise "A"-ga.
Teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva veetsin kirjatööd tehes.
Õppejõud, nimetagem teda A-ks leidis, et mitte ühegi grupi liikme uurimustöö ei pälvinud vaheesitlusel hinnet üle "2". Minu oma kohta oli tal eriti rohkelt pretensioone, kuigi töö lõpuks avastasin, et mõistmatus tulenes tema vähesest juhendamisest. Tähtaegu tõsteti mitmel korral ümber ning nii avastasin, et olen nädala hilinenud. Teele läks pikk vabanduskiri ning õnneks võeti see ka arvesse.
Õppejõud, nimetagem teda B-ks on loengutes rääkinud rohkelt oma lapsepõlvest, keeleoskusest, harjumusest käia Keskturul ning juhtus, et teemat käsitlesime loengus vaid põgusalt.
Tema tarbeks kirjutasin essee. Minu eelmist esseed hindas ta "kõlbmatuks", väites, et kirjutada ma ei oskavat. Teise esseega pingutasin enam. Hankisin teemakohased katked andmebaasidest, tsiteerisin ohtralt ning sain keskmiselt korraliku hinde kätte. Too inimene olevat pika vihaga.
Ja enesele üllatuseks avastasin, et ongi semester läbitud.
Teise semestri ainetele registreerudes olen targemaks saanud. Õppejõu A ja B loenguid ma ei võta - üliõpilane on siiski inimene. Otsisin hoopis õppejõud C loengud süsteemist välja - C aitas mind A juhendatavaks tööks materjalidega ning selgitas teema 15-minutilise telefonikõne jooksul.
Esmaspäev algas suulise eksamiga. Mul ei ole kombeks materjali pähe tuupida. Pigem tean ma, kustseda otsida. Seekord oli valitud taktika õige - õppejõud küsis asju, mida koduses kirjalikus eksamis piisavalt ei selgitanud. Tulemus: tehtud.
Kolmapäevasesse päeva mahtus kaks eksamit - magistritöö teema kaitsmine ning kirjalik eksam.
Seekord vedas minu ettevalmistus alt - loenguslaidide asemel pidanuks ma pöörama enam rõhku seminaritekstidele. Küsimused olidki laadis selgita seda mõistet tolle mehe nägemuse kaudu. Kuigi hinnete väljapanemise tähtaeg oli pühapäeval, pole õppejõud suvatsenud ei eksami- ega kaasneva seminarihinnet välja panna.
Teadnuks ma, et magistritöö teema kaitsmine nii lihtne on ja selle eest veel 3AP jagatakse... Kahest õppejõust ja minu juhendajast ning kolmest magistrandist koosnev seltskond laua ümber. Viis minutit esitlusele, viis küsimustele. Kuulge, valitud teema ei ole ju meie instituudi pädevuses? On, sest see kajastab isiku rolli kui toimijat. Nenditi, et töö on teostatav, on arenemisruumi ja aega. Arvestatud.
Reedest eksamit kartsin enim - viimases loengus selgitati, et osaks eksamist on inglisekeelne teadustekst, mille puhul tuleb leida nii ontoloogia, paradigma kui ka meetod. Eksam tulevat pikk ja arvetama peab vähemalt paari tunniga. Lauale asetati lünktest ülesannetega. Mida enam ma lugesin, seda enam tundus, et ühtegi ülesannet ei saa lahendada vaid ühtviisi. Ja nii ma kribasin pea kõikjale kaks lahenduskäiku, selgitasin, kirjeldasin ja lõpetuseks unistasin, et ehk olen kasvõi ühe lahenduskäiguga märki tabanud. Tegelikult piisanuks vist siiski ühest kirjeldusest ning minu püüdlusi hinnati oivalise "A"-ga.
Teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva veetsin kirjatööd tehes.
Õppejõud, nimetagem teda A-ks leidis, et mitte ühegi grupi liikme uurimustöö ei pälvinud vaheesitlusel hinnet üle "2". Minu oma kohta oli tal eriti rohkelt pretensioone, kuigi töö lõpuks avastasin, et mõistmatus tulenes tema vähesest juhendamisest. Tähtaegu tõsteti mitmel korral ümber ning nii avastasin, et olen nädala hilinenud. Teele läks pikk vabanduskiri ning õnneks võeti see ka arvesse.
Õppejõud, nimetagem teda B-ks on loengutes rääkinud rohkelt oma lapsepõlvest, keeleoskusest, harjumusest käia Keskturul ning juhtus, et teemat käsitlesime loengus vaid põgusalt.
Tema tarbeks kirjutasin essee. Minu eelmist esseed hindas ta "kõlbmatuks", väites, et kirjutada ma ei oskavat. Teise esseega pingutasin enam. Hankisin teemakohased katked andmebaasidest, tsiteerisin ohtralt ning sain keskmiselt korraliku hinde kätte. Too inimene olevat pika vihaga.
Ja enesele üllatuseks avastasin, et ongi semester läbitud.
Teise semestri ainetele registreerudes olen targemaks saanud. Õppejõu A ja B loenguid ma ei võta - üliõpilane on siiski inimene. Otsisin hoopis õppejõud C loengud süsteemist välja - C aitas mind A juhendatavaks tööks materjalidega ning selgitas teema 15-minutilise telefonikõne jooksul.
pühapäev, 12. jaanuar 2014
Lõunast põhja
Kolm "maal" veedetud nädalat möödusid liiga kiiresti ja lõppes ka nädalase mööndusega edasi lükatud tagasitulekuaeg.
Pakkimise-päevad on kohutavad. Ma tean inimesi, kes liiguvad samuti lastega ja nende pagas koosneb maksimaalselt kahest kotikesest ning paarist lisatarvikust.
Igatahes ajasin Mazdale taha meie kõrge Respo haagise ning pakkimise alustamisest asjade autosse tõstmiseni kulus kokku kuus tundi.
Laste mänguasjad ja raamatud jätsime enamjaolt maha. Võru-sõprade kingitused jäävad niikuinii reeglina maale. Kaasa võtsin kaks suurt mänguasjadega täidetud külmakasti, milles ühes sisaldus Ikea puidust raudtee ning teises legod.
Poiste toariided mahutasin kokku hiigelsuurde spordikotti ning enda omad üllatuslikult väiksesse seljakotti. Kooliõpikud pakkisin Ikea sinisesse ja sain ühe ääreni täis. Arvuti kolis arvutikotti ning sinna lisandus väline kõvaketas. Üks kotike hoidiseid ja teine sügavkülmakaupa, mis ruumipuudusel sügisel maale jäid. Mini vanker ja korv, milleta ei möödu ainuski lõunauni. Vankri alusvaip. Sügisesel koolivaheajal jäi maha ka Phil&Teds kahelapsevanker, millest vähemalt Midi tundub olevat välja kasvanud. Samas... suvel võiks Midigi tahta näiteks rannast tulles jalgu puhata. Igatahes kaasa see sai, kuigi mahamüümine ei ole veel lõplikult otsustatud.
Edasi. Kohvimasin. Kaks kotti toitu täiesti tühjana tundunud külmkapist. Notsu vaba-aja riiete kott, mis koolipäevadel oluline ei ole. Seejärel taas üks Ikea sinine, milles tagavara-õuekombekad ning vihmariided ja mu enda tagavarajope. Teine samasugune kott tagavarajalatsitega. Aastaaja poolest peaks olema talv, kuigi eilseni kandsime enamasti kummikuid. Ja siis veel kott erinevate mütside-sallide-buffide ja kinnastega. Jällegi - kuidas valida ostmiseks vaid üks, õige ja universaalne? Minil ja Midil on mõlemal kaks paari korralikke talvekindaid, lisaks veel kummalgi paar fliisvoodriga kummikindad. Kui lisada kummagi kummimüts vihmase ilma jaoks ning ilmastikukindlad mütsid ning õhemad mütsid plussviie tarbeks, siis pole vaja rääkida enam buffidest hoomamaks selle kotikese suurust... Igatahes olen ma pagasi kogumise suurmeister.
Kaasa võtsin ka Midi jooksuratta, mis nüüd tõesti viimasemast viimasele kõrgusele tõstetud.
Igatahes sai käru täiesti korralikult täis.
Ema lisas auto pagasiruumi oma spordikoti ning paar väiksemat, mis sisaldasid peamiselt jõulukinke.
Teele asusime vastu õhtut ning sõitsime halbades ilmaoludes üüratuma aja - kolm ja pool tundi. Esimene kolmandik kulges tihedas lumesajus ning autost suurema haagisega ma paarutada eriti ei julge. Tundub, et peale meie lahkumist läks eriti rajuks, kuna Tartus tankides saabus lõunast ärev kõne meie reisi kulgemise kohta.
Mis seal ikka kulgeda. Järgmisesse autosse, mis registreerimise ootel juba kodumaja ees seisab, otsin peatugede-telekaid, et turvatoolide elanikud igavusest ei hädaldaks ega pröökaks.
Koju jõudes näris Notsu pliiatsit. Kodutööna pidada ta kirjutama kirjandit teemal "Mina ja liiklusturvalisus". Mitu lõiku Notsu tekstist puudutas naelrehvide kasutusaega ja nende mustrisügavust, lisaks arutles ta ka lubatud sõidukiiruse ületamise tagajärgede erinevusi suvel ja talvel... Eks ikka need teemad, millest me pikkadel lõunasse kulgemise sõitudel rääkinud oleme.
Kaasa võtsin ka Midi jooksuratta, mis nüüd tõesti viimasemast viimasele kõrgusele tõstetud.
Igatahes sai käru täiesti korralikult täis.
Ema lisas auto pagasiruumi oma spordikoti ning paar väiksemat, mis sisaldasid peamiselt jõulukinke.
Teele asusime vastu õhtut ning sõitsime halbades ilmaoludes üüratuma aja - kolm ja pool tundi. Esimene kolmandik kulges tihedas lumesajus ning autost suurema haagisega ma paarutada eriti ei julge. Tundub, et peale meie lahkumist läks eriti rajuks, kuna Tartus tankides saabus lõunast ärev kõne meie reisi kulgemise kohta.
Mis seal ikka kulgeda. Järgmisesse autosse, mis registreerimise ootel juba kodumaja ees seisab, otsin peatugede-telekaid, et turvatoolide elanikud igavusest ei hädaldaks ega pröökaks.
Koju jõudes näris Notsu pliiatsit. Kodutööna pidada ta kirjutama kirjandit teemal "Mina ja liiklusturvalisus". Mitu lõiku Notsu tekstist puudutas naelrehvide kasutusaega ja nende mustrisügavust, lisaks arutles ta ka lubatud sõidukiiruse ületamise tagajärgede erinevusi suvel ja talvel... Eks ikka need teemad, millest me pikkadel lõunasse kulgemise sõitudel rääkinud oleme.
teisipäev, 7. jaanuar 2014
Lapsesilm ja -suu. (vol x)
Midi (3a8k) jookseb minukesele järele: "Kussalähed"?
- Poodi.
- Miks?
- Piima ja saia on vaja.
Midi on oma nööridega matkasaapad kibekähku jalga toppinud ning seletab jopet selga ajades: "Ma tulen ka!"
-Miks?
- Ma tahan läätist. (loe: jäätist)
- Ma toon.
Poeskäik Midiga kujuneb talumatult pikaks. Esmalt ronib Midi kõikvõimalikele kiikuvatele atraktsioonidele, millest omapäraseim on olnud hamburger mingis kaubakeskuses. Bibliofiilina tahab ta kindlasti vaadata raamatute vahesse ja siis veel mänguasjade omasse samuti.
- Ei, ma tahan ka poodi! Tahan ledeliga läätist! (loe: redeliga jäätist).
- Hea küll, lähme autoga. (Hale hakkas Midi riietumispingutusi vaadata)
Turvavööd kinni klõpsatades lisas Midi uhkelt:
Ledeliga läätis on poiste oma, mina emme läätist ei söö!
"Redeliga jäätiseks" osutus Väikese Tomi pulgajäätis.
Olgem nüüd ausad, redel on jäätisepaberi disainis küll üsna tagasihoidlikus suuruses ja asukohas.
- Poodi.
- Miks?
- Piima ja saia on vaja.
Midi on oma nööridega matkasaapad kibekähku jalga toppinud ning seletab jopet selga ajades: "Ma tulen ka!"
-Miks?
- Ma tahan läätist. (loe: jäätist)
- Ma toon.
Poeskäik Midiga kujuneb talumatult pikaks. Esmalt ronib Midi kõikvõimalikele kiikuvatele atraktsioonidele, millest omapäraseim on olnud hamburger mingis kaubakeskuses. Bibliofiilina tahab ta kindlasti vaadata raamatute vahesse ja siis veel mänguasjade omasse samuti.
- Ei, ma tahan ka poodi! Tahan ledeliga läätist! (loe: redeliga jäätist).
- Hea küll, lähme autoga. (Hale hakkas Midi riietumispingutusi vaadata)
Turvavööd kinni klõpsatades lisas Midi uhkelt:
Ledeliga läätis on poiste oma, mina emme läätist ei söö!
"Redeliga jäätiseks" osutus Väikese Tomi pulgajäätis.
Olgem nüüd ausad, redel on jäätisepaberi disainis küll üsna tagasihoidlikus suuruses ja asukohas.
Uue Tartu-Tallinna rongi muljetusi
Viisin osa pesakonnast eile Tartusse raudteejaama. Uus kiirrong sõidutas Notsu ja Meesisendi tagasi Tallinna - mõlema puhkused lõppesid ja kes siis kooli ja kes tööle.
Tartu jaam näeb vägev välja küll, kuigi ootesaaliosa on tibatilluke. Eilne ilm oli kevadiselt päikseline ning ootajaid jagus lisaks kahele saalile ka perroonile ning jaamaesisele väljakule.
Mini ja Midi nautisid võimalust saada nii positiivset tähelepanu võõrastelt kui negatiivset omadelt ja jooksid teineteise võidu ja vahepeal üksteise järel. Eks oma rolli mängis ka see, et rongilesaatmine sattus laste uneajale.
Rong ise oli kummaliselt lühike, vagunitel tulekirjas tekst "Katsesõit" Ülikooliaastatel kasutas mitu kursakaaslast just rongiühendust. Nemad reisisid esimeses klassis ja kiitsid, et vagunisaatja pakub lahkesti teed ning olemas on kiire netiühendus. Neid soovitusi meenutades soetasin internetist kaks esimese klassi piletit. Piletimüügipunkti aga jaamahoonest ma ei leidnudki ning endise Edelaraudtee automaadil laiutas post-it lipikuke tekstiga "Suletud".
Reaalsus oli, et esimese klassi vagunit eristas tavaklassist veidi pikem lauake istmete vahel ning muidugi kaks korda kõrgem hind ja õpilassoodustuse puudumine. Teed polevat keegi pakkunud ning netiühendus olnud avatud kõigile ja see olnud teost aeglasemgi.
Meesisend naeris, et temale polnud "uus rong" midagi uut - kasutab ta ju Tallinnas sarnast, juhtmega rongi, igapäevseks töölesõiduks. Notsu nurises, et võrreldes Tallinna omaga liikuvat aeglaselt.
Peamise kiituse pälvis ümberistumine - üle perrooni olnud astuda kolm meesterahva või viis teismelisesammu ning üheksa minutit hiljem liikunud nad juba Nõmme suunas.
Meie, ülejäänud, oleme aga otsustanud vist võrokesteks hakata :) Tegelikult pikendasime oma "talvepuhkust" esialgu nädala võrra.
Tartu jaam näeb vägev välja küll, kuigi ootesaaliosa on tibatilluke. Eilne ilm oli kevadiselt päikseline ning ootajaid jagus lisaks kahele saalile ka perroonile ning jaamaesisele väljakule.
Mini ja Midi nautisid võimalust saada nii positiivset tähelepanu võõrastelt kui negatiivset omadelt ja jooksid teineteise võidu ja vahepeal üksteise järel. Eks oma rolli mängis ka see, et rongilesaatmine sattus laste uneajale.
Rong ise oli kummaliselt lühike, vagunitel tulekirjas tekst "Katsesõit" Ülikooliaastatel kasutas mitu kursakaaslast just rongiühendust. Nemad reisisid esimeses klassis ja kiitsid, et vagunisaatja pakub lahkesti teed ning olemas on kiire netiühendus. Neid soovitusi meenutades soetasin internetist kaks esimese klassi piletit. Piletimüügipunkti aga jaamahoonest ma ei leidnudki ning endise Edelaraudtee automaadil laiutas post-it lipikuke tekstiga "Suletud".
Reaalsus oli, et esimese klassi vagunit eristas tavaklassist veidi pikem lauake istmete vahel ning muidugi kaks korda kõrgem hind ja õpilassoodustuse puudumine. Teed polevat keegi pakkunud ning netiühendus olnud avatud kõigile ja see olnud teost aeglasemgi.
Meesisend naeris, et temale polnud "uus rong" midagi uut - kasutab ta ju Tallinnas sarnast, juhtmega rongi, igapäevseks töölesõiduks. Notsu nurises, et võrreldes Tallinna omaga liikuvat aeglaselt.
Peamise kiituse pälvis ümberistumine - üle perrooni olnud astuda kolm meesterahva või viis teismelisesammu ning üheksa minutit hiljem liikunud nad juba Nõmme suunas.
Meie, ülejäänud, oleme aga otsustanud vist võrokesteks hakata :) Tegelikult pikendasime oma "talvepuhkust" esialgu nädala võrra.
neljapäev, 2. jaanuar 2014
Uusaasta. Kaste värsketest kukeseentest.
Võrokesed alustasid tõsisema saluudiga seekordsel aastavahetusel juba kell kümme. Paugutamise alguseks olin väsimusest pöörastel Minil ja Midil asendanud triiksärgid, kikilipsud ning viigipüksid märksa tagasihoidlikumate pidzaamadega. Õnneks uinusid poisid umbes veerandtunnise käehoidmise järel. (Võrdluseks - öö varem kestis Mini uinutamine kella 21-2,30, nagu tõsine tööpäev.)
Uusaastahommik algas siinkandis kargelt ühes härmatisega maapinnal. Pikaks kasvanud muru vaatas vastu valges vaikuses. Väikelinna tänavad magasid. Kella üheksaks olin valmistanud kahele näljasele kaks kausikest putru ning seejärel tootsin plaaditäie soojasid juustusaiu kaheksa aasta vanusest juustust ning traditsioonilised kalamarja- ning lõhesaiad. Ema küpsetatud kringel ja õunakook jäid magusroaks. Valitsegu uuel aastal küllus! Midi hävitas mitmelt saialt kalamarja, kuid itaalia-tüüpi perekonna hommikulauas valitses haruldane üksmeel ning rahulolu.
Keskpäeval leidis Meesisend, et traditsioone ei tohi rikkuda ning pakkis meid Värskasse.
Peatusime kukeseenemetsas - sõprade pere hommikukutse seenele minna olime laiskusest tagasi lükanud. meie koht oli umbkaudne ning leidsime vaid tatikaid. Härmatis polnud järveäärsest metsast veel kadunud - sammal jala all krõmpsus ning õhkas jäist kargust. Maa ning teeäär valendasid ja päike siras kõrgelt ning eredalt nagu jaanipäeval.
Näitasime emale päevavalgel seitse kilomeetrit suurest teest eemal asuvalt maailmalõpukülakest Podmotsat ning üle vee Venemaal müstiliselt helendavat Kulja (Kuulja) kirikut.
Loksutasime keha ja meelt Värska Spa suurepärastes basseinides-saunades. See pole reklaam, kuid üks väheseid spaasid, kus ühtaegu on suure basseini vesi mõnusalt soe ning lastele jagub piisavalt atraktsioone.
Lõpetuseks serveerisid meid seenele kutsunud sõbrad saaki - suurt kausitäit kastet värsketest Rõuge kandi uusaastahommiku-kukeseentest. Oli see nüüd uue, 2014. seeneaasta algus või pole vana, 2013 veel lõppenud. Perenaise sõnul tavapärasest vesisemad, kuid siiski hõrgud.
Head uut aastat!
Uusaastahommik algas siinkandis kargelt ühes härmatisega maapinnal. Pikaks kasvanud muru vaatas vastu valges vaikuses. Väikelinna tänavad magasid. Kella üheksaks olin valmistanud kahele näljasele kaks kausikest putru ning seejärel tootsin plaaditäie soojasid juustusaiu kaheksa aasta vanusest juustust ning traditsioonilised kalamarja- ning lõhesaiad. Ema küpsetatud kringel ja õunakook jäid magusroaks. Valitsegu uuel aastal küllus! Midi hävitas mitmelt saialt kalamarja, kuid itaalia-tüüpi perekonna hommikulauas valitses haruldane üksmeel ning rahulolu.
Keskpäeval leidis Meesisend, et traditsioone ei tohi rikkuda ning pakkis meid Värskasse.
Peatusime kukeseenemetsas - sõprade pere hommikukutse seenele minna olime laiskusest tagasi lükanud. meie koht oli umbkaudne ning leidsime vaid tatikaid. Härmatis polnud järveäärsest metsast veel kadunud - sammal jala all krõmpsus ning õhkas jäist kargust. Maa ning teeäär valendasid ja päike siras kõrgelt ning eredalt nagu jaanipäeval.
Näitasime emale päevavalgel seitse kilomeetrit suurest teest eemal asuvalt maailmalõpukülakest Podmotsat ning üle vee Venemaal müstiliselt helendavat Kulja (Kuulja) kirikut.
Loksutasime keha ja meelt Värska Spa suurepärastes basseinides-saunades. See pole reklaam, kuid üks väheseid spaasid, kus ühtaegu on suure basseini vesi mõnusalt soe ning lastele jagub piisavalt atraktsioone.
Lõpetuseks serveerisid meid seenele kutsunud sõbrad saaki - suurt kausitäit kastet värsketest Rõuge kandi uusaastahommiku-kukeseentest. Oli see nüüd uue, 2014. seeneaasta algus või pole vana, 2013 veel lõppenud. Perenaise sõnul tavapärasest vesisemad, kuid siiski hõrgud.
Head uut aastat!
pühapäev, 29. detsember 2013
Palavikualandajat jahtimas
Üleeile õhtul külalisi koju saates tundsin kriipivat kurguvalu ja külmavärinaid. Pidasin neid nähte tavapäraseks kergeks külmetuseks, kobisin sooja duši alla ning seejärel magama. Vähkresin kogu öö küljelt küljele, otsides mugavamat asendit. Poolunes ei suutnud ma mõista, et kurguvalust valutavate kõrvade ja hammastega tuleks end äratada ja siirduda ravimite järele.
Kannatasin terve eilse päeva. Rääkida oli valus, neelatada võimatu, palavik lähenes 38´-le. Lisaks valutavad ning on paistes ka lümfisõlmed. Peeglist vaatab vastu täielik mumps!
Inhaleerisin, jõin ingveriteed, mida ema mulle ette kandis ning lõppeks valmistas ta imelise küüslauguleiva. Meesisend küll väitis, et teaduslikud uuringud on tõestanud, et küüslaugu ainus raviomadus peituvat lõhnas - kaaskodanikud vältivat haisejat, kes nii pisikuid juurde ei saa ja kiiremini terveneb.
Igatahes vaatasin ma diivanil lösutades ära terve teleprogrammi ja lisaks veel Midi valitud multifilmiprogrammi, ehitasin vaevaliselt poiste uute klotsidega torni ja kümne ajal koperdasin tagasi voodisse.
Midi uinub harilikult pea kohtumisel padjaga. Seevastu Mini vaevles ilmselgelt kõhuvalus - olles õhtu jooksul joonud umbes pool liitrit talle lahkesti pakutud Hapsi ning pistnud nahka kausitäie köögivilju, teise putru ning lisaks veel liha-vorsti ning muud head-paremat. Aga laps käis ka mööda tuba ühe juurest teiseni ja ütles selgelt "mämm-mämm".
Pool kaks õnnestus ka Midi rähklemine lõpetada ning venitasin end voodist välja Paracetamoli järele. Avasin karbi, seejärel teise ning minu üllatuseks oli mõlema säilivusaeg kaks aastat ületatud. Tuustisin läbi meie kaasasõitvat ning umbes kilo kaaluvat apteegikotti. Ainsaks paracetamoli sisaldavaks tooteks osutusid küünlad sobivusega kuni kümnekilosele patsiendile.
Mis seal salata, suures hädas isegi kaalusin küünalde varianti, seejärel leidsin Ibumetini siirupi, maasikamaitselise. Ajalugu oleks peaaegu kordunud - toona arvutasime seda ümber patsiendile kehakaaluga 120 kilo. Arvutuste tulemusena pistis patsient nahka terve pudeli maasikamaitselist magusat siirupit.
Lugesin infolehte, mida on kaasajastatud kehakaalu asemel vanusele. Huvitav, mille alusel öeldakse, 9-12 aastaste laste ühekordne annus on 3x5ml. Notsu klassikaaslastest - tüdrukutest pisim on nii õbluke, et tundub koolikoti all murduvat. Suurim aga on minust vast veidi pikem ja umbes samas kaalus. Neile kahele ma emana sama annust küll ei pakuks.
Õnneks ilmus Meesisendi töökotist välja mingi ibumetiini tabletikarp ning esmane häda sai leevendust. Valuvaigistiga õnnestus magada neli-viis tundi ärkamata.
Vaatasin hommikul apteegikarpide ravimivaru. Tuleb tunnistada, et iseennast olen ma laste kõrvalt täiesti unustanud. (Tüüpiline lapsevanem!) Veidi mängib selles ka rolli harjumus, et Tõnismäe apteek on avatud ööpäevaringselt. Ravimite hulgas leidub kõikvõimalike olukordade lahendusi Mini ja Midi terviseprobleemidele, kuid iseendale võin ma laia sideme ümber mähkida ja plaastri peale tõmmata. Ja noh enne sidumist desinfitseerida ka...
Saatsin Meesisendi hommiku saabudes nimekirjaga ravimite järele.
Kui vähegi võimalik, siis lõunasse sattudes soovitan soojalt Maksimarketi apteeki vältida. Seal töötab apteeker, kellele pole eraldatud grammigi elementaarset suhtlemisoskust ega -viisakust. Vähemalt neil kümnekonnal korral, mil minul tema juurde asja on olnud. (Ja ma olen seal tõesti leti taga vaid ühte inimest kohanud) Ma vähemalt eeldan, et apteeker orienteerub toimeainete ja käsimüügiravimite virrvarris. Maksimarketi apteeker leiab, et tegemist on ostja probleemiga. On juhtunud, et erinevad nimetused vuristatakse ette ning lause lõpetab sõna "noh"... Ja ravimite letil eksponeerimine käib aga eriteenuste alla.
Igatahes valutan ma kurku ja palavikutan. Joon vett nagu kaamel veevarude kogumise perioodil.
Ma ei mäleta, millal ma mandlite eemaldamise järel mitu päeva järjest 38´palavikus vaevelnud oleks. Ülejäänud majalised sõitsid Urvaste kalmistule Meesisendi umbes Põhjasõjani ulatuva suguvõsa kalmudele küünlaid süütama.
Tellimine:
Postitused (Atom)