See on suure haigla hooldusraviosakond, kuhu ma täna hommikul oma sammud seadsin. Raviarst soovitas 82-aastast peale päris-haiglaosast koju kirjutamist lasta üks kuni kaks nädalat kosuda hooldusravis. 95 krooni päev tundus vägagi mõistlik pakkumine. Ning kaks nädalat sai just täis. Aja jooksul selgus kõnelustest Lõunaosariikidega, et olukord on arvatust keerulisem. Lisaks anti meile teada, et alates 11.päevast on ööpäeva tasu 225 krooni ehk lõpeb haigekassa kompensatsioon. Osakonna vanemõde maalis meile pildi vanainimesest, kes enam kunagi jalgu alla ei võta ning kelle prognoos kisub kodu asemel vägisi hooldekoduks. Et me siis arvestaks...
Just neid prognoosi küsimusi soovisin ma kohapeal arutada. Ja õepostis palusin arsti audientsi. Sain teada, et arsti kui niisugust ei ole (kuigi kodulehel on tal isegi telefoninumber). Aga minu poolt külastatav osakond olla hoolduse ja ainult hoolduse osakond. Et käib arst kuskilt paar korrust eemalt vajadusel, kuid patsientidest tal ülevaadet ei ole... Osakonna juhataja on nädala lõpuni eemal ning vanemõde... temal hakkas hetk enne minu tulekut halb. Õdede puhkenurgast imbus kirbet kohvilõhna. Sotsiaaltöötajat pakuti mulle vestlusparteriks. Haiguslugu lubati ka näidata.... aga alles pärast patsiendi surma.
Seda viimast oli minu jaoks liig. Õnneks olid mul havimustrilised Gutši-prillid ninal - need teevad välimuse hoopis rangemaks ning konkreetsemaks. Õnneks ei lehvinud ma kohale roosas dressipluusis, sest ilm pööras külmaks. Ja õnneks olin ma piisavalt ettevalmistatud ütlema, et me ei toonud seda vanainimest surema, vaid plaanime ta omal jalal oma koju tagasi viia. Ja neid üllatunud silmi teisel pool letti olin ma nagu kuskil näinud... äkki seitseteist aastat tagasi Tallinnas, kui emaga mu vanaema kaks korda päevas hooldusravi haiglas vaatamas käisime?
Vanainimene, keda iseloomustati depressiivsena, rõõmustas külastaja üle väga. Inimene, kes vanemõe sõnul püsti ise ei tõuse, jalutas üht kätt kepile ja teist minule toetudes pika koridori ühte ja teise otsa. Õdede väitel olnud tal pool tundi varem haigushoog. Tõepoolest - validoolitablett oli tal minu saabudes keele all. Küll aga kurtis ta, õed ei viitsi kõndimisel abistada ning oleks tal ometui teine kepp veel... No ma siis küsisin lisaabivahendit ja selgus, et eksisteerivad nii raamid kui ratastel lükatavad kõndimiskärud. Ning Tallinnasse saabudes selgus, et see abivahend, mis kuskilt lukutagusest toast toodi olla vanemõe väitel viidud juba mitu päeva tagasi palatisse...
Ma ei ole ülekohtune, kui ütlen, et selle haigla hooldusravi osakonnas antakse süüa ja ravimeid, kuid patsientidega ei tegeleta. Minu saabudes alganud sebimine viitas just sellele. Kohvitoast saabusid ükshaaval õed, kes seletasid, kuidas nad iga jumalama päev jalutavad, vestlevad, abistavad. Miilustamine ajas südame pahaks, tõsiselt.
Õnneks on lool õnnelik lõpp - võitlesin end kardioloogini, analüüsisime võimalusi. Õigemini kardioloog enamjaolt rääkis. Täna-homme arutas/arutab ta võimalusi Tartuga - kaalutakse südame sondeerimist. (Sarnane protseduur teise sondiga teostati ka mulle) Kahjuks eksisteerib südame veresoonte vahetamise võimalus meie jaoks vaid teoreetiliselt - nii kehvas situatsioonis seda lõikust ette ei võeta. Ka sondeerimine on riskantne, kuid antud juhul mitte riskantsem kui selle tegemata jätmine.
Ja vanainimene, see depresiivne, naeratas säravalt, kuuldes, et võib-olla saab ta ravile Tartusse. Organiseeris minu telefonilt endale igapäevased "jalutajad" - siis saavat kiiremini koju (kui Tartusse ei saa). Lubas, et toob oma piimapakid rataskäru toel ise külmkapist palatisse ning kärutab end õhtul ka televiisorit vaatama.
Üks asi veel - mina murdekeelest peaaegu aru ei saa ja tema raamatukeelt peaaegu ei räägi. Tagasiteel mõtlesin, kuidas me täna omavahel suheldud saime... :P
neljapäev, 29. aprill 2010
kolmapäev, 28. aprill 2010
Palju tööd ja vähe aega
Kiirusespiraal tõmbab üha suuremaid tuure üles. Tekkis selline mõte, et mida rohkem plaani võtta, seda kiiremaks läheb. Näiteks esmaspäevase päeva peale olin kirjutanud 21 tööd ja töökest mis tegemist vajasid. Ja imedeime, ent õhtuks oli nimekiri täidetud ka. Ega siis ainult plaatimisest maailm koosnenud... Autol oli vaja rehvid vahetada ja nagu pühabal selgus, ka kaks väga kulunut sobivatega vahetada (no kes kurat eelmisel aastal kokku hoidis ja vahetas välja vaid Väga Väsinud esimese rehvipaari) Emale lubasin surnuaias kevadise korrastustiiru teha. Hea töövahendi abil, nagu Fiskarsi korralik reha, kulus kahele platsile vaid tund.
Eilse päevaga lõpetasin köögi plaatimistööd vuukimisega. Nüüd on sein valma ja puudu vaid nõudepesumasina pealne erimõõtudega plaat. Tegelikult peab alustama küll joonisest, millega ma ise hakkama ei saa. Ja koledat okkalist kibuvitsapõõsast autovärava ees laiutamas enam ei ole - maha saagisin. Õhtu edenedes selgus, et mu Elbruse-kaaslaste Otto-Triinude pisikese tütre Sigridi (ehk Jäpe) esimest sünnipäeva peetakse teisipäeval, mitte neljapäeval... Apppiiiii...
Täna hommikul lõõskasin kümneni põõnata (kui mitte arvestada kella poole kaheksast patsipunumist ja kella kaheksast kalli-kallit) ning sätin autonina Võru poole. Sest kedagi teist, kes nädala sees saaks kehvas seisus Võru-vanaema haiglasse külastama minna, ei ole. 2x250 on mulle ilmselgelt liig päeva jooksul maha sõita. Naudin loodust ja naasen homme.
Jutud "vabadest kodustest inimestest", kel aega jalaga segada, ei vasta kahjuks tõele. Mitte kunagi ei ole ma varem olnud nii hõivatud kui praegu, elu esimesel puhkusel.
Eilse päevaga lõpetasin köögi plaatimistööd vuukimisega. Nüüd on sein valma ja puudu vaid nõudepesumasina pealne erimõõtudega plaat. Tegelikult peab alustama küll joonisest, millega ma ise hakkama ei saa. Ja koledat okkalist kibuvitsapõõsast autovärava ees laiutamas enam ei ole - maha saagisin. Õhtu edenedes selgus, et mu Elbruse-kaaslaste Otto-Triinude pisikese tütre Sigridi (ehk Jäpe) esimest sünnipäeva peetakse teisipäeval, mitte neljapäeval... Apppiiiii...
Täna hommikul lõõskasin kümneni põõnata (kui mitte arvestada kella poole kaheksast patsipunumist ja kella kaheksast kalli-kallit) ning sätin autonina Võru poole. Sest kedagi teist, kes nädala sees saaks kehvas seisus Võru-vanaema haiglasse külastama minna, ei ole. 2x250 on mulle ilmselgelt liig päeva jooksul maha sõita. Naudin loodust ja naasen homme.
Jutud "vabadest kodustest inimestest", kel aega jalaga segada, ei vasta kahjuks tõele. Mitte kunagi ei ole ma varem olnud nii hõivatud kui praegu, elu esimesel puhkusel.
pühapäev, 25. aprill 2010
tasakaal
Beebid sünnivad ja eakamad lahkuvad. Täna õhtul põleb diivanilaual küünal Saaremaa-sõbranna isa ning Nõmme-kandi peretuttava mälestuseks. Nende käigud said möödunud nädalal lõplikult käidud. Soovin mõlemale lahkujale kõike head pikas igavikus.
Täna nädala pärast on esimene lubatud tähtaeg meie saabujale. Väike Notsu ootab põnevusega ning kriipsutab kalendris päevi maha.
Täna nädala pärast on esimene lubatud tähtaeg meie saabujale. Väike Notsu ootab põnevusega ning kriipsutab kalendris päevi maha.
neljapäev, 22. aprill 2010
Plaatijatüdruk
Mõned nädalad tagasi paigaldati köögiseina kolm aastat oodatud köögimööbel. See lahendas nõude paigutamise probleemi.
Täna kiskusin vana mööbliosa seinast eemale ja koputasin lahtisurutud tagaseinad tagasi.
Nädalajagu ootasid tellitud mosaiikplaadid. Hea vuugisegu on nauditava töö eeldus. Sellele järeldusele jõudsin, kui olin kaks esimest ruutu miski Naksi-nimelise koduse jäägiga seina surunud. Seejärel kablutasin Järve keskusesse ning soetasin Vetonit´i.
Kolm tundi tööd, tunnike koristamist ja seinas ilutsevad kirjud miniruudud. Homme vuugin.
Eip, mind ei ole mõtet hulluks pidada. Mulle tõesti meeldib lihtne ehitustöö ja plaadid olen seina pannud nii teisele poolele koduköögist kui ka osale vannitoast ja üürikorterile... nälga ei tohiks jääda kui tööandja mu teenustest loobub:)
Muidugi olnuks lihtsam helistada kogenud plaatijale, kes töö poole kiiremini mõne Jakobsoni eest ära teinuks. Kui plaatija olnuks eriti kabe, saanuks tulemus võib-olla ka ilusam. Aga kapid lasin teenusena kokku ja seina monteerida ning lõppeks näitasin meestele näpuga viltuseid vahesid ja vaatasin nende vähemalt sama viltuseid nägusid - putitamisele kulus sama pikk aeg kui keskmise suurusega kapi kokkupanekule.
Täna kiskusin vana mööbliosa seinast eemale ja koputasin lahtisurutud tagaseinad tagasi.
Nädalajagu ootasid tellitud mosaiikplaadid. Hea vuugisegu on nauditava töö eeldus. Sellele järeldusele jõudsin, kui olin kaks esimest ruutu miski Naksi-nimelise koduse jäägiga seina surunud. Seejärel kablutasin Järve keskusesse ning soetasin Vetonit´i.
Kolm tundi tööd, tunnike koristamist ja seinas ilutsevad kirjud miniruudud. Homme vuugin.
Eip, mind ei ole mõtet hulluks pidada. Mulle tõesti meeldib lihtne ehitustöö ja plaadid olen seina pannud nii teisele poolele koduköögist kui ka osale vannitoast ja üürikorterile... nälga ei tohiks jääda kui tööandja mu teenustest loobub:)
Muidugi olnuks lihtsam helistada kogenud plaatijale, kes töö poole kiiremini mõne Jakobsoni eest ära teinuks. Kui plaatija olnuks eriti kabe, saanuks tulemus võib-olla ka ilusam. Aga kapid lasin teenusena kokku ja seina monteerida ning lõppeks näitasin meestele näpuga viltuseid vahesid ja vaatasin nende vähemalt sama viltuseid nägusid - putitamisele kulus sama pikk aeg kui keskmise suurusega kapi kokkupanekule.
kolmapäev, 21. aprill 2010
Aastaringid
Täna helistati Notsu koolis viimast koolikella. Pidulikus vormis Notsu saatis eksamitele Carina, kelle käest kinni hoides ta esimesel koolipäeval aulasse astus. Nots tahtis Carinale viia lilled, aga ma oletasin, et massist pole mõtet eralduma hakata. Njah, ühel klassiõel olla siiski lilled kaasas olnud. Eks me läheme siis Carinale lõpuaktusele:) Täna andis Notsu talle kaasa omakirjutatud parimad soovid.
Minnes tagasi aastasse 1982: minu kaaslane esimesel koolipäeval ja ärasaadetav abiturient lõpukellal oli Anne. Mäletan temast vaid sukkpükse. Tollal tõenäoliselt haruldasi musta-valge vöödilisi. Praegu peaks Anne olema umbestäpselt 47- aastane:)
Minnes tagasi aastasse 1982: minu kaaslane esimesel koolipäeval ja ärasaadetav abiturient lõpukellal oli Anne. Mäletan temast vaid sukkpükse. Tollal tõenäoliselt haruldasi musta-valge vöödilisi. Praegu peaks Anne olema umbestäpselt 47- aastane:)
teisipäev, 20. aprill 2010
Kalapulgavaras:)
Bernhardiiniplika tervitab mind ilmast olenemata koduuksel. Kui ta just saabumist sisse ei maga - vanusest sõltuvalt seda ikka aeg-ajalt juhtub. Tibil on tekkinud rumal komme toppida oma XXL suuruses koon saabuja kotti. Noh, et äkki antakse midagi... Mina omakorda üritan rumalate kommete võõrutusravi.
Vedasin suured poekotid ükshaaval autost ukse taha ja seejärel samamoodi tuppa. Järgmise järele tulles märkasin baleriinisammul hiilivat bernhardiini üliettevaatlikult nurga taha kadumas. "Betti, Beeeetz...." Vaikus. Kappasin järele. Avanenud vaatepilt ajendas ebapedagoogiliselt vastu koonu äsama. Suuured kurvad silmad vaatasid väga häbelikult maha kui lõugade vahelt kalapulgapakk õrnalt jalge ette pandi. Ei mingit vastupanu. Ei mingit urinat. Tõmbas hoopis saba jalgade vahele ja tippis tasakesi kuuti ära.
Vedasin suured poekotid ükshaaval autost ukse taha ja seejärel samamoodi tuppa. Järgmise järele tulles märkasin baleriinisammul hiilivat bernhardiini üliettevaatlikult nurga taha kadumas. "Betti, Beeeetz...." Vaikus. Kappasin järele. Avanenud vaatepilt ajendas ebapedagoogiliselt vastu koonu äsama. Suuured kurvad silmad vaatasid väga häbelikult maha kui lõugade vahelt kalapulgapakk õrnalt jalge ette pandi. Ei mingit vastupanu. Ei mingit urinat. Tõmbas hoopis saba jalgade vahele ja tippis tasakesi kuuti ära.
laupäev, 17. aprill 2010
Jääda iseendaks?
Notsu lasteaia rühmakaaslase ema jutustas, kuidas lapse klassivend tõi tütrele reisilt kingituseks kuldkõrvarõngad. Lihtsalt niisama esimese klassi piigale. Ma naersin. (Tsiteerin Mariet - kuniks sellised asjad toimub kellegi teise lapsega, on tõesti naljakas ja armas.)
Notsu oli neljapäeval õhinas, et sõber kingib talle sünnipäevaks hobusega sõidu. Laste omavaheline jutt - võtsin teadmiseks. Kuniks kinkija ema helistaski, uurides ega pole Notsu allergik või karda hobuseid ning täpsustas sobivaid kellaaegu kümnele treeningule.
Avasin ratsaklubi veebikülje ja tardusin. Kingituse hind ületas enam kui kümnekordselt minu arvates sobiva piiri. Selgitasin ning põhjendasin tagasi helistades, et me ei saa kinki vastu võtta. Pakkusin enamuse tasumist ja väiksema osa kingituseks jätmist. Lisasin ka, et me ei saa samaväärset kinki vastu teha. Kinkija ema oli konkreetne. Ütles, et teab kingi summarset väärtust ning minu pakutu ei tule kõne allagi. Kinkija-lapski olla ratsatrenne kaua oodanud ning emana on talle oluline valmistada kahele hobusefännile rõõmu. Mul jäi üle aksepteerida selle pere otsust.
***
Sünnipäevapidu oli vahva - kaks tundi kulus kiiresti. Tort maitses ja muud näksid ka. Kodus avasime kinke. Paberikrabin meeldib Notsule nagu kõigile teistelegi ning iga kingitus valmistas ehedat rõõmu. Samuti ratsutamine. (Muhumaa hobune Juku on Notsu kahe suve lemmik, ühe sünnipäevagi pidasime ratsabaasis.) Aga. sellesse kingipakki oli lisatud peale hobusõitude veel terve kingituse jagu asju...
***
Minu sõprade ringis on kombeks tagasihoidlikumad kingid - kallid jäävad pereringi, olles tihti ajastatud vajalik ost. Ka lasteaiakaaslastega jäi esmaseks pidu ja paberikrabin lisaväärtuseks. Kooliaja sünnipäevadel ma kaasas ei ole käinud - vanematega on suhtlemine (alles) pinnapealsem. Lapsed on "suured ja iseseisvad."
Notsu oli neljapäeval õhinas, et sõber kingib talle sünnipäevaks hobusega sõidu. Laste omavaheline jutt - võtsin teadmiseks. Kuniks kinkija ema helistaski, uurides ega pole Notsu allergik või karda hobuseid ning täpsustas sobivaid kellaaegu kümnele treeningule.
Avasin ratsaklubi veebikülje ja tardusin. Kingituse hind ületas enam kui kümnekordselt minu arvates sobiva piiri. Selgitasin ning põhjendasin tagasi helistades, et me ei saa kinki vastu võtta. Pakkusin enamuse tasumist ja väiksema osa kingituseks jätmist. Lisasin ka, et me ei saa samaväärset kinki vastu teha. Kinkija ema oli konkreetne. Ütles, et teab kingi summarset väärtust ning minu pakutu ei tule kõne allagi. Kinkija-lapski olla ratsatrenne kaua oodanud ning emana on talle oluline valmistada kahele hobusefännile rõõmu. Mul jäi üle aksepteerida selle pere otsust.
***
Sünnipäevapidu oli vahva - kaks tundi kulus kiiresti. Tort maitses ja muud näksid ka. Kodus avasime kinke. Paberikrabin meeldib Notsule nagu kõigile teistelegi ning iga kingitus valmistas ehedat rõõmu. Samuti ratsutamine. (Muhumaa hobune Juku on Notsu kahe suve lemmik, ühe sünnipäevagi pidasime ratsabaasis.) Aga. sellesse kingipakki oli lisatud peale hobusõitude veel terve kingituse jagu asju...
***
Minu sõprade ringis on kombeks tagasihoidlikumad kingid - kallid jäävad pereringi, olles tihti ajastatud vajalik ost. Ka lasteaiakaaslastega jäi esmaseks pidu ja paberikrabin lisaväärtuseks. Kooliaja sünnipäevadel ma kaasas ei ole käinud - vanematega on suhtlemine (alles) pinnapealsem. Lapsed on "suured ja iseseisvad."
***
Hea lugeja, ehk on Sinul kogemusi - kas kooli minnes muutuvadki kingitused hüppeliselt hinnalisemateks? Umbkaudselt kaks korda kuus toimuvale sünnipäevatamisele kulub aastas ~25 sünnipäeva x 100 kuni 200 krooni. Samas olgem ausad - kaasahaaravad Tactic-tüüpi mängud maksavad enam ja need meie kingivalikusse praegu ei kuulu...
Kas mul on üldse õigus jääda iseendaks või "ostetakse" väikeste sammudega kuulumine teatud sotsiaalsesse gruppi nagu klass või sõpruskond? Vähkresin hilise öötunnini unetult ning mõtlesin, lahendust leidmata. Tundsin end vanamoelise ja otsustusvõimetu igandina - piinlikult.
reede, 16. aprill 2010
Kakssada krooni kooliraha
Aprillikuus lähevad ülevaatusele sõidukid, mille riiklikud registrinumbrid lõpevad "2" - ga - seega ka meie Gürsa "372 xxx". Alates eelmisest aastast tuleb Gürsaga külastada ülevaatuspunkti igal aastal.
Üldiselt on ta nibin-nabin korras. Probleem piduritega sai lahendatud vahetult enne ülevaatust, uued rihmad-veepumbad samuti peal. Kõik tuled põlevad. Kuigi kogu nimistu ülevaatuse tulemusi ei mõjuta, on siiski hea teada, et liigun korras autoga.
Eelmise reede hommikul veeresin ülevaatusele - olen selles punktis käinud oma kõikide autodega oma autoomanikustaaži jooksul, enam kui kümme aastat.
Ülevaataja on autofriik - nii oleme temaga kõnelnud näiteks Patrolite eripärast maastikusõidul, manuaalkasti eelistest, difrilukust... :) Mõned aastad tagasi müüs ta aga Patroli ja liigub aprillikuus hoopis tsikliga :) Üks muhe tüüp igatahes - kahe kõrvarõnga ja väikese patsiga. Mis mulle tema puhul eriti meeldib - ta arvestab autode eripäraseid - näiteks on korealastel (üks mu neljarattalistest kandis märki Hyundai) võrreldes eurooplastega loomult kehvemad tagapidurid. Diiselmootorid, millega vähem sõidetakse aga kipuvad tahmuma ning vajavad enne heitgaasitestrit pisut "mängimist".
Okei. Eelmisel reedel oli tööl tema paarimees, kes heitgaasitesti gaasiga "mängides" ära tegi. Piduritestil aga teatas, et parem tagumine pidur konkreetselt ei tööta - vasaku ja parema piduri vahe enam kui 30%. Täna hommikul õnnestus mul kohtuda auto ihuarstiga, kelle piduritester näitas, et vahe on maksimaalselt 20% ja minimaalselt 0,1%. Arutasid autoarstid omavahel mis nad arutasid, aga ühtegi loogilist põhjust pidurite mittetöötamiseks ei tuvastatud.
Tund hiljem oli mul ülevaatusepaber käes - autofriigist ülevaataja soovitas küll piduri veelkord lahti võtta, käis tiiru ka ise auto all, testis mitu korda, kuigi rahuldava, "kollase" tulemuse, saavutas juba esimesega. Ütles, et natuke saab ta ise tulemusele kaasa aidata. Pidurid ei olnud täiuslikud ent normi piiridesse jäävad.
Näib, et mu autoremondiga tegelevatel meestel oli tuline õigus - MaSu on jõudnud ülevaatuspunktidesse - huvi on võimalikult palju autoomanikke kordusülevaatusele tuua. Kakssada krooni on ju samuti sissetulek.
Üldiselt on ta nibin-nabin korras. Probleem piduritega sai lahendatud vahetult enne ülevaatust, uued rihmad-veepumbad samuti peal. Kõik tuled põlevad. Kuigi kogu nimistu ülevaatuse tulemusi ei mõjuta, on siiski hea teada, et liigun korras autoga.
Eelmise reede hommikul veeresin ülevaatusele - olen selles punktis käinud oma kõikide autodega oma autoomanikustaaži jooksul, enam kui kümme aastat.
Ülevaataja on autofriik - nii oleme temaga kõnelnud näiteks Patrolite eripärast maastikusõidul, manuaalkasti eelistest, difrilukust... :) Mõned aastad tagasi müüs ta aga Patroli ja liigub aprillikuus hoopis tsikliga :) Üks muhe tüüp igatahes - kahe kõrvarõnga ja väikese patsiga. Mis mulle tema puhul eriti meeldib - ta arvestab autode eripäraseid - näiteks on korealastel (üks mu neljarattalistest kandis märki Hyundai) võrreldes eurooplastega loomult kehvemad tagapidurid. Diiselmootorid, millega vähem sõidetakse aga kipuvad tahmuma ning vajavad enne heitgaasitestrit pisut "mängimist".
Okei. Eelmisel reedel oli tööl tema paarimees, kes heitgaasitesti gaasiga "mängides" ära tegi. Piduritestil aga teatas, et parem tagumine pidur konkreetselt ei tööta - vasaku ja parema piduri vahe enam kui 30%. Täna hommikul õnnestus mul kohtuda auto ihuarstiga, kelle piduritester näitas, et vahe on maksimaalselt 20% ja minimaalselt 0,1%. Arutasid autoarstid omavahel mis nad arutasid, aga ühtegi loogilist põhjust pidurite mittetöötamiseks ei tuvastatud.
Tund hiljem oli mul ülevaatusepaber käes - autofriigist ülevaataja soovitas küll piduri veelkord lahti võtta, käis tiiru ka ise auto all, testis mitu korda, kuigi rahuldava, "kollase" tulemuse, saavutas juba esimesega. Ütles, et natuke saab ta ise tulemusele kaasa aidata. Pidurid ei olnud täiuslikud ent normi piiridesse jäävad.
Näib, et mu autoremondiga tegelevatel meestel oli tuline õigus - MaSu on jõudnud ülevaatuspunktidesse - huvi on võimalikult palju autoomanikke kordusülevaatusele tuua. Kakssada krooni on ju samuti sissetulek.
neljapäev, 15. aprill 2010
sünnipäevaelevus
Notsu pani salamisi nii minu kui ka oma mobiilikella helisema 3,38 peale - et vaadata, kuidas see kaheksas eluaasta siis saabub. Ja 5,30 saabus ta sirgelt minu voodisse suuure halaga - uni on otsas. Öökapil olev kingipakk ei lase magada. Uinus siiski ja seejärel sundisime ta oma voodisse, et sünnipäevahommikut tähistada :)
Voodisse saabus kaks pakki - suurte kingitud rattakiiver ja pubeka läbiroosa pakike patsikummidest, vilkuvast pallist, šoksist ja muudest toredatest pisiasjadest. (Patsikummidest suurim ja kõige roosam läks pähe, vilkuv pall puges koolikotti jne. Kiivrirõõmud tulevad kunagi hiljem)
Nots sai selga piduliku koolivormi, kotti kolmkümmend üks pluss üks minisnikersit ja seejärel teatas Minu Suur Laps, et tema läheb nüüd Ise ja Bussiga kooli.
Elevus oligi päeva märksõna - valge kraega vorm, kaart, pisike šoks healt sõbrannalt. Lugematu hulk sõnumeid ja kõnesid ja kallistusi. Mina, vana tujurikkuja, vedasin ta sööma ja poodi - homseks vanaema külastuseks ettevalmistustele. Seejärel vaatasime kambaga kinos Alice´it Imedemaal.
Vaene sünnipäevalaps oli õhtuks omadega nii läbi, et nuttis ja naeris täiesti kontrollimatult segamini.
Ja sünnipäevaralli jätkub - homme on sünnipäevapidu nii klassiõel kui ka kodus vanaemaga, ülehomme on enda pidu klassiga. Pühapäeval... Pühapäeval puhkame. (Ma olen end kodutoimetustega nii võhmale tõmmanud, et ei kujuta ettegi, kuidas kunagi igiammu tööl käisin... )
Voodisse saabus kaks pakki - suurte kingitud rattakiiver ja pubeka läbiroosa pakike patsikummidest, vilkuvast pallist, šoksist ja muudest toredatest pisiasjadest. (Patsikummidest suurim ja kõige roosam läks pähe, vilkuv pall puges koolikotti jne. Kiivrirõõmud tulevad kunagi hiljem)
Nots sai selga piduliku koolivormi, kotti kolmkümmend üks pluss üks minisnikersit ja seejärel teatas Minu Suur Laps, et tema läheb nüüd Ise ja Bussiga kooli.
Elevus oligi päeva märksõna - valge kraega vorm, kaart, pisike šoks healt sõbrannalt. Lugematu hulk sõnumeid ja kõnesid ja kallistusi. Mina, vana tujurikkuja, vedasin ta sööma ja poodi - homseks vanaema külastuseks ettevalmistustele. Seejärel vaatasime kambaga kinos Alice´it Imedemaal.
Vaene sünnipäevalaps oli õhtuks omadega nii läbi, et nuttis ja naeris täiesti kontrollimatult segamini.
Ja sünnipäevaralli jätkub - homme on sünnipäevapidu nii klassiõel kui ka kodus vanaemaga, ülehomme on enda pidu klassiga. Pühapäeval... Pühapäeval puhkame. (Ma olen end kodutoimetustega nii võhmale tõmmanud, et ei kujuta ettegi, kuidas kunagi igiammu tööl käisin... )
kolmapäev, 14. aprill 2010
Väike Notsu - 8!
Lõppev päev oli see, mil 8 aastat tagasi vedelesin Pelgulinna Sünnitusmaja ühes teise korruse toas ja vaatasin igavlevalt aknast välja. Midagi targemat nagu magada näiteks ei tulnud mulle üldse pähe. Arvestades eesootavat olnuks see aga igati mõistlik tegevus. Kell 20,00 algas ravimitega stimuleerimine.
Kell 3,42 ta sündis. 54 cm pikk ja 4034 g raske. Ja esimene asi mida mina, ilufriik, märkasin, oli punnike ninal.
Põrsake oli esimese eluaasta jooksul kidurapoolne - võttis kaalus juurde miinimumi kui sedagi. Kaheksandaks sünnipäevaks on temast kasvanud aga pirakas tüdruk - 134,5 cm pikkust, 29 kg kaalu. Juuksed ulatuvad vööni ja jalanumber on 36. Üldiselt kohusetundlik, aga vahetevahel laisk. Spordiarst iseloomustas - "selles vanuses täiesti harilik lohe". Kohati on väga iseseisev ja seejärel ei suuda inimeseõpetuse töövihiku kleepetööd üksi valmis teha. Isegi nutma ajab:)
Lemmikloom on meie kärtspunane pärslane, suurim ootus on venna sünd. Suureks saades tahab saada politseinikuks või suusatajaks. (Politseinikuks soovib saada ka parim sõbranna)
Suusatab ja klaverit õpib. Üle kõige meeldib aga naabritüdrukuga õues olla või niisama multikaid vaadata.
Palju õnne, minu pisike Notsu
Kell 3,42 ta sündis. 54 cm pikk ja 4034 g raske. Ja esimene asi mida mina, ilufriik, märkasin, oli punnike ninal.
Põrsake oli esimese eluaasta jooksul kidurapoolne - võttis kaalus juurde miinimumi kui sedagi. Kaheksandaks sünnipäevaks on temast kasvanud aga pirakas tüdruk - 134,5 cm pikkust, 29 kg kaalu. Juuksed ulatuvad vööni ja jalanumber on 36. Üldiselt kohusetundlik, aga vahetevahel laisk. Spordiarst iseloomustas - "selles vanuses täiesti harilik lohe". Kohati on väga iseseisev ja seejärel ei suuda inimeseõpetuse töövihiku kleepetööd üksi valmis teha. Isegi nutma ajab:)
Lemmikloom on meie kärtspunane pärslane, suurim ootus on venna sünd. Suureks saades tahab saada politseinikuks või suusatajaks. (Politseinikuks soovib saada ka parim sõbranna)
Suusatab ja klaverit õpib. Üle kõige meeldib aga naabritüdrukuga õues olla või niisama multikaid vaadata.
Palju õnne, minu pisike Notsu
teisipäev, 13. aprill 2010
Põhjuseta puudumine (vol 1)
Notsu pidi täna lõpetama kell 14,05 ja koju jõudma orienteeruvalt 15. Reaalselt astus ta uksest sisse nii kolmveerand kaks. Miks nii vara?
"Tead, ma ei viitsinud sinna koorilaulu minna. Teised läksid, aga mina tulin koju."
???
"Aga teised on samamoodi enne ka teinud"
***
Apppiiiii!
Me olime pubekaga köögilaua taga tükk aega sõnatud. Esimene klass juuuuu.... Lisaks ei ole mul ei ole ühtegi ideed, mida sellise suhtumisega pihta hakata :S
Nuuks.
"Tead, ma ei viitsinud sinna koorilaulu minna. Teised läksid, aga mina tulin koju."
???
"Aga teised on samamoodi enne ka teinud"
***
Apppiiiii!
Me olime pubekaga köögilaua taga tükk aega sõnatud. Esimene klass juuuuu.... Lisaks ei ole mul ei ole ühtegi ideed, mida sellise suhtumisega pihta hakata :S
Nuuks.
esmaspäev, 12. aprill 2010
koristusnädalavahetus
Koristasime nädalavahetusel. Tegime suurpuhastuse nii toas, õues kui autos, kuurini vaid ei jõudnud.
Meesisend ajas välja survepesuri ning pesi auto talvesaastast puhtaks. Tegelikult küll peaaegu puhtaks, sest kogu talve mustust ei julgenud korraga kraapima hakata. Üks pesu tuleb veel ette võtta ja seda siis pigileotusvahenduga.
Maja sisemises pooles kraapisime tõepoolest puhtaks väiksemagi nurgataguse. Mõni aeg tagasi kadus meil veesurve ning nii ei saanud majas kasutada korraga kahte kraani - näiteks dušši ja köögikraani või wc pealevoolu ja pesumasinat - üks tarbijatest jäi "kuivale". Mis iganes probleemi ka ei põhjustanud, survepesuri rakendamine tõmbas vee uuesti käima. Ja suurest õnnest viskasin pesumasinasse ka heledamad maja vaipadest. Notsu sai samuti korralduse oma tuba üleliigsest tränist vabastada. Esimene katse nägi välja selline, et Nots loopis kogu prahi kappidesse ja tuba paistis väliselt täiesti eeskujulikuna. Reeturiks osutus tühi prügikast ning suurema kisa saatel kiskusime kapid tühjaks.
Sügisel jäi aed lehtedest riisumata. Koristasin lume sulades miinivälja ning ühtlasi tasapisi ka esimese kihi lehti. See töö tuleb veelkord ette võtta, sest täispuhtuse saamiseks on muru veel liiga niiske. Sammalt on talvega kogunenud :S Puudel tuleb oksi lõigata - taevasse kasvavad. (samas varjavad ka tapvat lõunapäikest otse tubades)
Palju on teha, aga peale suurt koristusnädalavahetust on kodus mõnus olla. Ja mis seal salata - toimetasin täna hommikul perelised mööda linna laiali ja kobisin ise voodisse tagasi. Ärkasin peale suuremat pingutust alles pealt kahtteist - lõunasöögi valmistamise aeg hakkas.
Meesisend ajas välja survepesuri ning pesi auto talvesaastast puhtaks. Tegelikult küll peaaegu puhtaks, sest kogu talve mustust ei julgenud korraga kraapima hakata. Üks pesu tuleb veel ette võtta ja seda siis pigileotusvahenduga.
Maja sisemises pooles kraapisime tõepoolest puhtaks väiksemagi nurgataguse. Mõni aeg tagasi kadus meil veesurve ning nii ei saanud majas kasutada korraga kahte kraani - näiteks dušši ja köögikraani või wc pealevoolu ja pesumasinat - üks tarbijatest jäi "kuivale". Mis iganes probleemi ka ei põhjustanud, survepesuri rakendamine tõmbas vee uuesti käima. Ja suurest õnnest viskasin pesumasinasse ka heledamad maja vaipadest. Notsu sai samuti korralduse oma tuba üleliigsest tränist vabastada. Esimene katse nägi välja selline, et Nots loopis kogu prahi kappidesse ja tuba paistis väliselt täiesti eeskujulikuna. Reeturiks osutus tühi prügikast ning suurema kisa saatel kiskusime kapid tühjaks.
Sügisel jäi aed lehtedest riisumata. Koristasin lume sulades miinivälja ning ühtlasi tasapisi ka esimese kihi lehti. See töö tuleb veelkord ette võtta, sest täispuhtuse saamiseks on muru veel liiga niiske. Sammalt on talvega kogunenud :S Puudel tuleb oksi lõigata - taevasse kasvavad. (samas varjavad ka tapvat lõunapäikest otse tubades)
Palju on teha, aga peale suurt koristusnädalavahetust on kodus mõnus olla. Ja mis seal salata - toimetasin täna hommikul perelised mööda linna laiali ja kobisin ise voodisse tagasi. Ärkasin peale suuremat pingutust alles pealt kahtteist - lõunasöögi valmistamise aeg hakkas.
pühapäev, 11. aprill 2010
nimeralli
Meesisend vorpis Väikese Notsu sünnipäeva kutseid. Kopi, peist, nimi, šrift, print. Moodsalt ikka.
Notsu seisis kõrval ja parandas - kaks "k"-d, üks "p", kokku, lahku, "kaa" asemel "tsee" janiiedasi. Vahepeal kõrgendas Notsu häält - "igrek", mitte "i".
Kuulasin teisest toast suurpuhastuse lõppemise äärelt - no on jah neil tänapäeva lastel kummalised nimed. (Ja ega Nots isegi erand pole, minu põlvkond, mõnede eranditega nagu ma ise, kõlab hoopis selgemini)
Notsu jõudis kutsutute nimetamisel "Mariani". Meesisend üllatus: Ja nii ongi? Üks tavaline "i" ja ei mingit kaksiknime?
:)
Notsu seisis kõrval ja parandas - kaks "k"-d, üks "p", kokku, lahku, "kaa" asemel "tsee" janiiedasi. Vahepeal kõrgendas Notsu häält - "igrek", mitte "i".
Kuulasin teisest toast suurpuhastuse lõppemise äärelt - no on jah neil tänapäeva lastel kummalised nimed. (Ja ega Nots isegi erand pole, minu põlvkond, mõnede eranditega nagu ma ise, kõlab hoopis selgemini)
Notsu jõudis kutsutute nimetamisel "Mariani". Meesisend üllatus: Ja nii ongi? Üks tavaline "i" ja ei mingit kaksiknime?
:)
neljapäev, 8. aprill 2010
Kooli mõjul
Väikese NOtsu huvi huvi koduse raamatukogu vastu on pehmelt öeldes leige. Raamatud asuvad meil riiulitel ja kappides, igal oma toas, hea ja käepärane võtta. Ostsin mõni aeg tagasi veel Notsule lisariiuligi, et suurema formaadiga raamatud saaksid avaramalt "hingata".
Raamatuid loetakse meie kodus palju, otsime raamatute hulgast tihti Notsule vajalikku raamatut - kas siis kooli lugemisvarasse või mõneks tähtpäevaks luuletust. Ei miskit. Lapse huvi taandub mõne tunniga.
Teine lugu on raamatukoguga. Nõmme Raamatukogu asub kodu lähedal Nõmme Põhikooliga samas majas. (Mul ikka veel tilgub natuke süda verd, et Notsu sellesse imeilusasse pisikesse kodulähedasse põhikooli ei läinud)
Täna viisime koos tagasi kooli kohustusliku kirjanduse lugemisvara - raamatu "Sööbik ja Pisik". Ja otsekohe teatas Nots raamatukoguhoidjale, et soovib võtta ka midagi uut. Minu üllatuseks oli ta ette valmistanud väikese nimistu, mida ta lugeda sooviks. Et need raamatud olid parajasti välja laenutatud, haaras Notsu ülemiselt riiulilt... La Fontaine´i valmid. (Väikese Eurooplase lugemikust on nad neid mitmeid lugenud, pähe õppinud ja arutanudki.) Nii, et ilmselgelt kooli mõju. Ja minu suureks üllatuseks luges noor valmihuviline raamatu õhtuga läbi ja toppis selle kotti - viib homme peale kooli raamatukokku tagasi ja... lubas valida endale nädalavahetuse-lugemiseks ka uue raamatu.
Raamatuid loetakse meie kodus palju, otsime raamatute hulgast tihti Notsule vajalikku raamatut - kas siis kooli lugemisvarasse või mõneks tähtpäevaks luuletust. Ei miskit. Lapse huvi taandub mõne tunniga.
Teine lugu on raamatukoguga. Nõmme Raamatukogu asub kodu lähedal Nõmme Põhikooliga samas majas. (Mul ikka veel tilgub natuke süda verd, et Notsu sellesse imeilusasse pisikesse kodulähedasse põhikooli ei läinud)
Täna viisime koos tagasi kooli kohustusliku kirjanduse lugemisvara - raamatu "Sööbik ja Pisik". Ja otsekohe teatas Nots raamatukoguhoidjale, et soovib võtta ka midagi uut. Minu üllatuseks oli ta ette valmistanud väikese nimistu, mida ta lugeda sooviks. Et need raamatud olid parajasti välja laenutatud, haaras Notsu ülemiselt riiulilt... La Fontaine´i valmid. (Väikese Eurooplase lugemikust on nad neid mitmeid lugenud, pähe õppinud ja arutanudki.) Nii, et ilmselgelt kooli mõju. Ja minu suureks üllatuseks luges noor valmihuviline raamatu õhtuga läbi ja toppis selle kotti - viib homme peale kooli raamatukokku tagasi ja... lubas valida endale nädalavahetuse-lugemiseks ka uue raamatu.
kolmapäev, 7. aprill 2010
Ma ei taha enam haige olla!
Maailm algab kuskil mõtlemise piiril. Ma otsustasin eile õhtul terveks saada.
Panin kella hommikul kolmveerand seitsmeks helisema, ületasin end veidi voodist välja astudes. Punusin Notsule patsi ning läksin teda bussile saatma. Ja kell kaheksa ei ole vara alustada ka muude toimetustega - näiteks vereanalüüs anda.
Tänasesse päeva mahtuski palju - suure pesulaviini pesemine - valik sinakat karva "nukuriideid" kuivab restil triikimist oodates.
Päeva edenedes jõudis autogi arstilt koju - Murphy käib just meie kohta - kui võimalikuks rikkevalikuks on veepump või kolme rulliga mootoririhm, siis minu Gürsal olid katkenud loomulikult mõlemad ning vahetamist vajasid ka kõik kolm rulli. Aga - auto teeb hoopis teist häält - vaikset. Ja see plärin, mille järgi me mootoririket manasime, oli hoopis katkise veepumba heli. Igatahes usaldan ma blondiinina teadjamaid ega vaidle inimestega. kes autosid terve elu parandanud:)
Päeva lõppeks pidas Notsu klassijuhataja Ia vanematega koosoleku. Teemad oli päevakajalised. Valupunktidena toodi välja kord klassiruumis, taskurätikute olemasolu koolikottides, õpetajate teretamine koolimajas ning muudki esimese klassi juurde kuuluvat.
Väikesed lapsed, väikesed mured, jääkski see nii.
Ma jõudsin koju alles hilisõhtul - mul oli vaja Apollost üks raamat tuua. Aga Kristiine Apollo ei leidnud müügil olevat ainueksemplari üles ning pidin minema Ülemistesse.
Väsinud ja pooltõbine olen. Aga lipp on täna kõrgel - kordan nagu mantrat - ma ei taha enam haige olla!
Panin kella hommikul kolmveerand seitsmeks helisema, ületasin end veidi voodist välja astudes. Punusin Notsule patsi ning läksin teda bussile saatma. Ja kell kaheksa ei ole vara alustada ka muude toimetustega - näiteks vereanalüüs anda.
Tänasesse päeva mahtuski palju - suure pesulaviini pesemine - valik sinakat karva "nukuriideid" kuivab restil triikimist oodates.
Päeva edenedes jõudis autogi arstilt koju - Murphy käib just meie kohta - kui võimalikuks rikkevalikuks on veepump või kolme rulliga mootoririhm, siis minu Gürsal olid katkenud loomulikult mõlemad ning vahetamist vajasid ka kõik kolm rulli. Aga - auto teeb hoopis teist häält - vaikset. Ja see plärin, mille järgi me mootoririket manasime, oli hoopis katkise veepumba heli. Igatahes usaldan ma blondiinina teadjamaid ega vaidle inimestega. kes autosid terve elu parandanud:)
Päeva lõppeks pidas Notsu klassijuhataja Ia vanematega koosoleku. Teemad oli päevakajalised. Valupunktidena toodi välja kord klassiruumis, taskurätikute olemasolu koolikottides, õpetajate teretamine koolimajas ning muudki esimese klassi juurde kuuluvat.
Väikesed lapsed, väikesed mured, jääkski see nii.
Ma jõudsin koju alles hilisõhtul - mul oli vaja Apollost üks raamat tuua. Aga Kristiine Apollo ei leidnud müügil olevat ainueksemplari üles ning pidin minema Ülemistesse.
Väsinud ja pooltõbine olen. Aga lipp on täna kõrgel - kordan nagu mantrat - ma ei taha enam haige olla!
teisipäev, 6. aprill 2010
haigeh, jätkuvalt
Urr. Ma ei ole tuhat aastat nii haige olnud.
Hommikul seitsme paiku tegin läbi une Notsule punupatsi. Voolasin mingil moel ka trepist alla, kuid ta oli vihmavarju juba ise leidnud ning mõistliku lapsena kummikud jalga ajanud.
Järgmine pilt saabus 12 paiku, kui ema helistas. Lauatelefonile alumisel korrusel, pikalt ja nõudlikult. Sõin ja jõin veidi ning voolasin terpist üles tagasi. Ärkasin mingi aja pärast taas. Valmistasin söögi koolist tulijaile ning läksin apteeki shoppama. Õues oli veidi kergem hingata.
Nii palju ravimeid võib osta vaid friik, aga ma tahan terveks saada.
Ampsasin erinevatest purgikestest ja potsikutest tablette ja magasin veel.
Nüüd, hilisõhtul, on pisut parem - üks kõrv isegi kuuleb veidi, teine kohiseb jätkuvalt. Kurgu on keegi valusaks kraapinud ja kopsu miskid valusad klimbid tekitanud. Silmad valutavad ka. (Oleks ma mees, oleks ma juba ammu ää surnd) Aga kohutava enesetunde juures ei ole mul grammigi palavikku!
Homme toon apteegist pipraplaastreid - tahan proovida hoopis Hiina nohupunktide abil paranemist:)
Üks, kes tunneb minu voodis vedelemise üle siirast heameelt. Meie kärtspunane pärslane on veetnud päeva truult kas peatsis või jalutsis. Ärgates on soe nurruv krae, mille sabaots ei eristu alati ninaotsast, mõnusalt kohal. Vähemalt ei ole ma haigena üksi.
Hommikul seitsme paiku tegin läbi une Notsule punupatsi. Voolasin mingil moel ka trepist alla, kuid ta oli vihmavarju juba ise leidnud ning mõistliku lapsena kummikud jalga ajanud.
Järgmine pilt saabus 12 paiku, kui ema helistas. Lauatelefonile alumisel korrusel, pikalt ja nõudlikult. Sõin ja jõin veidi ning voolasin terpist üles tagasi. Ärkasin mingi aja pärast taas. Valmistasin söögi koolist tulijaile ning läksin apteeki shoppama. Õues oli veidi kergem hingata.
Nii palju ravimeid võib osta vaid friik, aga ma tahan terveks saada.
Ampsasin erinevatest purgikestest ja potsikutest tablette ja magasin veel.
Nüüd, hilisõhtul, on pisut parem - üks kõrv isegi kuuleb veidi, teine kohiseb jätkuvalt. Kurgu on keegi valusaks kraapinud ja kopsu miskid valusad klimbid tekitanud. Silmad valutavad ka. (Oleks ma mees, oleks ma juba ammu ää surnd) Aga kohutava enesetunde juures ei ole mul grammigi palavikku!
Homme toon apteegist pipraplaastreid - tahan proovida hoopis Hiina nohupunktide abil paranemist:)
Üks, kes tunneb minu voodis vedelemise üle siirast heameelt. Meie kärtspunane pärslane on veetnud päeva truult kas peatsis või jalutsis. Ärgates on soe nurruv krae, mille sabaots ei eristu alati ninaotsast, mõnusalt kohal. Vähemalt ei ole ma haigena üksi.
pühapäev, 4. aprill 2010
haigeh...
Nüüd olen ma puruhaige. Nina tilgub ja köha elab kogu hingetorus ja otsapidi kopsuski... öök.
Ilm ei ole samuti enam sama soe kui eelmisel nädalal. Seega panen rahulikult kevadise nahktagi kappi tagasi ja avara kaelusega õhukesed pluusid ka. Äkki on lootust paraneda...
Notsu veetis eilse hilisõhtu sõbranna juures - nii kaks kilomeetrit kodust eemal. Otsustasin riskida ja vigase autoga talle järele sõita. Voila! Parem esituli ei põle - ei park- ega lähituli! Seega on juba järgmine häda käes. Panustame aga jätkuvalt uutele probleemidele:) Autodel on lõppeks siiski 20 000 osa, me oleme viimasel ajal parandada lasknud nappi kümmetkonda.
Ilm ei ole samuti enam sama soe kui eelmisel nädalal. Seega panen rahulikult kevadise nahktagi kappi tagasi ja avara kaelusega õhukesed pluusid ka. Äkki on lootust paraneda...
Notsu veetis eilse hilisõhtu sõbranna juures - nii kaks kilomeetrit kodust eemal. Otsustasin riskida ja vigase autoga talle järele sõita. Voila! Parem esituli ei põle - ei park- ega lähituli! Seega on juba järgmine häda käes. Panustame aga jätkuvalt uutele probleemidele:) Autodel on lõppeks siiski 20 000 osa, me oleme viimasel ajal parandada lasknud nappi kümmetkonda.
laupäev, 3. aprill 2010
Kõrini!
See debiilik, kes eile ohutulede vilkudes seljakoti moodi Opel Corsaga Adaverest Tallinna poole veeres, olin muidugi mina. Maksimaalkiiruseks jäi 50 km/h - nii sai sõita umbes 2-3 minutit, seejärel liikus veetemperatuur taas keemise poole. Kiirusega 35-40 km/h jõudsime lõpuks koju.
Korralistes hooldustes saaks ehk kümnekonna tuhande eest osta hingerahu - õlivahetuse, mootoririhma ja veermiku kontrolli? Mul pole eales garantiiga autot olnud ja sestap ei teagi ma selliseid asju. Helistasin hommikul mõnedele Opelitele spetsialiseerunud firmadele - varuosa leiaks täna, ent mehhanikut mitte. Nii jääb asi siiski esmaspäeva ja usaldusväärse inimese hoole alla. Kas vahetusele kuulub veepump või mootoririhm, seda peab tuvastama asjatundja. Ja kui mootoririhm, kas siis täiskomplekt rihma ja rullidega või siis ainult rihm? Või annab olemasolevat rihma hoopis pingutada? (Äkki peaks minema tagasi kooli ja õppima mõttetute valgekrae-erialade asemel midagi praktilist, autoremonti näiteks???)
Kõige nõmedam puänt - neljapäeva hommikul süüdet keerates tegi Seljakott valju karu häält. Jah, ma tean, et keevitatud sumbutaja, mis pidas vastu kaks aastat, on väga hästi tehtud töö. Aga et need kolm roossteauku sinna ühe ööga tekkisid... Õnneks oli sumbutajamüüjalgi MaSu ning kohe hommikul sai jupike asendatud riiulist võetud detailiga. (Soodsam on vist taksofirma kaart soetada...)
Vedasime eile koju veeredes kihla, mis on järgmine altvedav jupp - panused läksid mootorile ja rattalaagritele:)
Esmaspäev on tihedalt täis tipitud igasugu asjaajamisi - tunnen end hiiglama õnnetuna. Hakkasin mõttes ümber tõstma - näiteks saab Notsu kooli ka bussiga (saadan ta bussipeatusesse = 2x400 m hommikvõimlemist). Oma tegemised tuleb ka ümber sebida - ma suisa vihkan kui tehnika alt veab.
***
Käisime haiglas Võru-vanaema vaatamas. Midagi head seal pole - infarktikoldeid leiti üks kuni kaks. Tegu ei ole infarktikestega vaid ulatuslike kolletega. Süda on jätkuvalt rütmist väljas, hommikuti teeb haiget ja õhtuks läheb paremaks. Veresooned on lupjunud. Kogu vasak pool tundvat end kehvasti - vasak, see remonditud jalg, on jahe ja nõrk ning pea lõhkuvat valutada. Võru-vanaema lamas voodis väga hädisena. Kojugi ei küsinud, nõudmisest rääkimata. Lühiajaline mälu on vussis - õhtusel külaskäigul oli ununenud osa hommikuse hommikuse külastuse detaile. Näiteks väikesed maitsvad pirukad öökapisahtlis...
Hetkel on ta intensiivist jõudnud tavapalatisse. Palatikaaslased nentisid progressi söömisel ja maailmateadvustamisel võrreldes esimese saabumispäevaga. Raviarst loodab prognoosida algava nädala lõpus. Lõuna-Eesti Haigla võimaldab õnneks peale nö kojukirjutamist jääda patsiendil vaheetapina hooldusravi osakonda taastuma. Arsti sõnul õpetatakse selle kümne- kuni neljateist päeva jooksul patsiendile toimetulekut muutunud elus.
Rõõmsatest kevadpühadest on asi ikka väga kaugel.
Korralistes hooldustes saaks ehk kümnekonna tuhande eest osta hingerahu - õlivahetuse, mootoririhma ja veermiku kontrolli? Mul pole eales garantiiga autot olnud ja sestap ei teagi ma selliseid asju. Helistasin hommikul mõnedele Opelitele spetsialiseerunud firmadele - varuosa leiaks täna, ent mehhanikut mitte. Nii jääb asi siiski esmaspäeva ja usaldusväärse inimese hoole alla. Kas vahetusele kuulub veepump või mootoririhm, seda peab tuvastama asjatundja. Ja kui mootoririhm, kas siis täiskomplekt rihma ja rullidega või siis ainult rihm? Või annab olemasolevat rihma hoopis pingutada? (Äkki peaks minema tagasi kooli ja õppima mõttetute valgekrae-erialade asemel midagi praktilist, autoremonti näiteks???)
Kõige nõmedam puänt - neljapäeva hommikul süüdet keerates tegi Seljakott valju karu häält. Jah, ma tean, et keevitatud sumbutaja, mis pidas vastu kaks aastat, on väga hästi tehtud töö. Aga et need kolm roossteauku sinna ühe ööga tekkisid... Õnneks oli sumbutajamüüjalgi MaSu ning kohe hommikul sai jupike asendatud riiulist võetud detailiga. (Soodsam on vist taksofirma kaart soetada...)
Vedasime eile koju veeredes kihla, mis on järgmine altvedav jupp - panused läksid mootorile ja rattalaagritele:)
Esmaspäev on tihedalt täis tipitud igasugu asjaajamisi - tunnen end hiiglama õnnetuna. Hakkasin mõttes ümber tõstma - näiteks saab Notsu kooli ka bussiga (saadan ta bussipeatusesse = 2x400 m hommikvõimlemist). Oma tegemised tuleb ka ümber sebida - ma suisa vihkan kui tehnika alt veab.
***
Käisime haiglas Võru-vanaema vaatamas. Midagi head seal pole - infarktikoldeid leiti üks kuni kaks. Tegu ei ole infarktikestega vaid ulatuslike kolletega. Süda on jätkuvalt rütmist väljas, hommikuti teeb haiget ja õhtuks läheb paremaks. Veresooned on lupjunud. Kogu vasak pool tundvat end kehvasti - vasak, see remonditud jalg, on jahe ja nõrk ning pea lõhkuvat valutada. Võru-vanaema lamas voodis väga hädisena. Kojugi ei küsinud, nõudmisest rääkimata. Lühiajaline mälu on vussis - õhtusel külaskäigul oli ununenud osa hommikuse hommikuse külastuse detaile. Näiteks väikesed maitsvad pirukad öökapisahtlis...
Hetkel on ta intensiivist jõudnud tavapalatisse. Palatikaaslased nentisid progressi söömisel ja maailmateadvustamisel võrreldes esimese saabumispäevaga. Raviarst loodab prognoosida algava nädala lõpus. Lõuna-Eesti Haigla võimaldab õnneks peale nö kojukirjutamist jääda patsiendil vaheetapina hooldusravi osakonda taastuma. Arsti sõnul õpetatakse selle kümne- kuni neljateist päeva jooksul patsiendile toimetulekut muutunud elus.
Rõõmsatest kevadpühadest on asi ikka väga kaugel.
kolmapäev, 31. märts 2010
Vanaema sünniaastapäev
Minu vanaema, mu lapsepõlve eredaim päike, saanuks täna 95-aastaseks. Vanaemast saab rääkida vaid kaugminevikus - 1993. aasta uusaastaööl jäi ta igavesti 77 - aastaseks.
Vanaema sünnipäev tähistas minu lapsepõlvedes kevade algust. Lõhnas värske kurgi järele. Päike paistis miskipärast alati eriti eredalt. (Või olidki lapspõlve kevaded hoopis teistsugused?). Ema ja vanaema hakkisid kausitäite kaupa kartulisalatit ja rosoljet. Valmisid praelihavaagnad ning postkasti potsatasid õnnitluskaardid. Ümbrikus ja ilma. Ja nõuka aegne eriteema - hilisõhtused telegrammid ehk kiirõnnitluskaardid, milles peenikesele pruunikale paberiribale trükitud ja kaardi sisse kleebitud täpitähtedeta lühitekst.
Kalamaja tibatillukesse kööktuppa mahtus pika laua taha istuma vähemasti paarkümmend inimest. Sama laud ilma täiendava vahetükita on praegugi meie Nõmme-kodu igapäevaseks söögilauaks.
Sumpasime täna ema ja Notsuga surnuaial põlvini ulatuvas lumes. Selleks, et viia hauale kaks kreemikat roosi ja küünal. Nii talvist vanaema sünnipäeva ma ei mäletagi.
Vanaema sünnipäev tähistas minu lapsepõlvedes kevade algust. Lõhnas värske kurgi järele. Päike paistis miskipärast alati eriti eredalt. (Või olidki lapspõlve kevaded hoopis teistsugused?). Ema ja vanaema hakkisid kausitäite kaupa kartulisalatit ja rosoljet. Valmisid praelihavaagnad ning postkasti potsatasid õnnitluskaardid. Ümbrikus ja ilma. Ja nõuka aegne eriteema - hilisõhtused telegrammid ehk kiirõnnitluskaardid, milles peenikesele pruunikale paberiribale trükitud ja kaardi sisse kleebitud täpitähtedeta lühitekst.
Kalamaja tibatillukesse kööktuppa mahtus pika laua taha istuma vähemasti paarkümmend inimest. Sama laud ilma täiendava vahetükita on praegugi meie Nõmme-kodu igapäevaseks söögilauaks.
Sumpasime täna ema ja Notsuga surnuaial põlvini ulatuvas lumes. Selleks, et viia hauale kaks kreemikat roosi ja küünal. Nii talvist vanaema sünnipäeva ma ei mäletagi.
teisipäev, 30. märts 2010
33 -> 37
Notsu teatas laagrist tulles, et ei pannud kordagi tosse jalga. Virises, et varvas otsas ja tema ei taha. Et peatselt trennis jooksuaeg algamas, võtsime täna ette käigu "Pauli juurde" ehk Piritale New Balance´i poodi.
Ja ma oleks sõna otseses mõttes tagumiku peale kukkunud - ostsime uued tossud nr 37 eelmise nr 33 asemel. Selle kasvuhüppe on jalg teinud paari kuuga - talvises laagris olid vanad tossud "täpselt parajad".
Aga lapse kasvatamine on tõesti kulukas lõbu - loopisin jalatsisahtlist välja kolm paari vähekasutatud jooksutosse, kaks paari korralikke kingi, ühed (õnneks mõralised) kummikud, ühed kabedad kevad-sügissaapad ja kolm paari susse. Plätud esialgu jäid - saab koduaias kooberdada. Notsu lunis poes lisaks päriselt vajalikele jooksutossudele välja ks ühed Diadora vabaajakad (olid jah ilusad ja ei olnud kallid ka, aga kooli nendega vist ei lubata) ja ise suisa pidin samuti ühe noortepärase särgi soetama...
Ja ma oleks sõna otseses mõttes tagumiku peale kukkunud - ostsime uued tossud nr 37 eelmise nr 33 asemel. Selle kasvuhüppe on jalg teinud paari kuuga - talvises laagris olid vanad tossud "täpselt parajad".
Aga lapse kasvatamine on tõesti kulukas lõbu - loopisin jalatsisahtlist välja kolm paari vähekasutatud jooksutosse, kaks paari korralikke kingi, ühed (õnneks mõralised) kummikud, ühed kabedad kevad-sügissaapad ja kolm paari susse. Plätud esialgu jäid - saab koduaias kooberdada. Notsu lunis poes lisaks päriselt vajalikele jooksutossudele välja ks ühed Diadora vabaajakad (olid jah ilusad ja ei olnud kallid ka, aga kooli nendega vist ei lubata) ja ise suisa pidin samuti ühe noortepärase särgi soetama...
esmaspäev, 29. märts 2010
Jälle üüril!
Oeh. Mul õnnestus päevapealt peale eelmise üürniku lahkumist uue elanikuga leping sõlmida! Tänases kinnisvarasituatsioonis on tegemist väiksemat sorti imega.
Elanik kolis juba eelmise nädala alguses, ent mõnede asjade kordaajamine sai aga kokku lepitud just tänaseks. Nüüd nendegagi korras! Elavad jah need tüübid seal kesklinna ja Kadrioru piiril poolmuidu, aga kommunaalid on makstud ning mul muret vähem.
Kuna see üüriline saabus koos mööbliga, jääb üle loota, et tema paiknemine saab olema pikaajaline.
Elanik kolis juba eelmise nädala alguses, ent mõnede asjade kordaajamine sai aga kokku lepitud just tänaseks. Nüüd nendegagi korras! Elavad jah need tüübid seal kesklinna ja Kadrioru piiril poolmuidu, aga kommunaalid on makstud ning mul muret vähem.
Kuna see üüriline saabus koos mööbliga, jääb üle loota, et tema paiknemine saab olema pikaajaline.
pühapäev, 28. märts 2010
Võru-Haanja-Võru-Tallinn
Peale peaaegu nädalast seiklust on Oma Kodu kõige parem koht. Olen päris mitu tundi lihtsalt voodis lebotanud - mugav ja parajalt pehme madrats, sobiva kõrgusega padjakuhil ning täpselt õige paksusega tekk. Nurruv kass, seesama, kelle peaosa taguotsast karvasuse tõttu eriti ei erine, vedeleb koos minuga.
Notsu tõime Kurgjärvelt ise ära - laager olnud supertore, sõbrannade seltskond suurepärane ning iga päev suusatanud ta vähemalt 8 km. Lisaks käisid nad Haanjas võistlusi vaatamas ja tema näinud oma suurt lemmikut Andrus Veerpalu täitsa lähedalt ning pikaajaline naislemmik Eveli Saue on nüüd vahetatud Kristina Šmigun-Vähi vastu (sai samuti peaaegu näpuga katsuda). Ja tegelikult tahab Notsu olla sama kõva suusataja kui Kristina :) Ja igale pereliikmele toodi Haanja poest suur Milka šokolaad (mis sa, emmik, arvad, kas vanaemale maitseb rohkem pähklitega või laiguline :) ) Need kohtumishetked on ikka niiiii toredad!
Meie ootamatu idast lõunassesõit oli kahjuks vajalik. Võru-vanaema on haiglas. Mitu päeva kahtlustatud "närvipõletik" ei andnud ravimite toel tagasi, pigem läks hullemaks ning valu haaras poole pea asemel terve. Lähtudes põhimõttest, et keegi ei pea väljakannatamatut valu taluma, viisin ta hommikul haigla erakorralisse vastuvõttu. Arstid võtsid kaheksakümnekahest poolpudistavat vanainimest õnneks tõsiselt ning tegid talle palju markereid hõlmava mahuka vereanalüüsi. Kardiomarkeri tulemused olnud korrast ära ning valvearsti arvates on kehva verevarustusega südamest käinud läbi infarktike. Igatahes vedas ta vanaema näole hapnikumaski ning koheselt manustati ka mingeid ravimeid. Mina lahistasin ukse taga nutta.
Mida tegi aga patsient... Patsient toibus pisut hapniku ja valuvaigistite mõjul ning hakkas oma seisundit arvestades häälekalt (loe: üsna selgelt ja kindlas kõneviisis) võru keeles koju nõudma. Noh, et temal on juba palju parem... Valvearst tegi silma - enne ülejärgmise nädala keskpaika teda hoolimata hädaldamisest koju ei lubata. See aga tähendab, et lihavõtted veedame me taas lõunas. (Otsides sellest faktist positiivset: selle talve igilumi on seal peaaegu sulanud ning künkad kisuvad haljaks)
Notsu tõime Kurgjärvelt ise ära - laager olnud supertore, sõbrannade seltskond suurepärane ning iga päev suusatanud ta vähemalt 8 km. Lisaks käisid nad Haanjas võistlusi vaatamas ja tema näinud oma suurt lemmikut Andrus Veerpalu täitsa lähedalt ning pikaajaline naislemmik Eveli Saue on nüüd vahetatud Kristina Šmigun-Vähi vastu (sai samuti peaaegu näpuga katsuda). Ja tegelikult tahab Notsu olla sama kõva suusataja kui Kristina :) Ja igale pereliikmele toodi Haanja poest suur Milka šokolaad (mis sa, emmik, arvad, kas vanaemale maitseb rohkem pähklitega või laiguline :) ) Need kohtumishetked on ikka niiiii toredad!
Meie ootamatu idast lõunassesõit oli kahjuks vajalik. Võru-vanaema on haiglas. Mitu päeva kahtlustatud "närvipõletik" ei andnud ravimite toel tagasi, pigem läks hullemaks ning valu haaras poole pea asemel terve. Lähtudes põhimõttest, et keegi ei pea väljakannatamatut valu taluma, viisin ta hommikul haigla erakorralisse vastuvõttu. Arstid võtsid kaheksakümnekahest poolpudistavat vanainimest õnneks tõsiselt ning tegid talle palju markereid hõlmava mahuka vereanalüüsi. Kardiomarkeri tulemused olnud korrast ära ning valvearsti arvates on kehva verevarustusega südamest käinud läbi infarktike. Igatahes vedas ta vanaema näole hapnikumaski ning koheselt manustati ka mingeid ravimeid. Mina lahistasin ukse taga nutta.
Mida tegi aga patsient... Patsient toibus pisut hapniku ja valuvaigistite mõjul ning hakkas oma seisundit arvestades häälekalt (loe: üsna selgelt ja kindlas kõneviisis) võru keeles koju nõudma. Noh, et temal on juba palju parem... Valvearst tegi silma - enne ülejärgmise nädala keskpaika teda hoolimata hädaldamisest koju ei lubata. See aga tähendab, et lihavõtted veedame me taas lõunas. (Otsides sellest faktist positiivset: selle talve igilumi on seal peaaegu sulanud ning künkad kisuvad haljaks)
teisipäev, 23. märts 2010
sanatooriumist, ujulestadega
Vedasime sanatooriumisse läpaka kaasa. Sealne traadita võrk oli aga katkendlik ja kiirusevaba. Lisaks ütles üles ka vana läpakas ise.
Nii ei saanudki ma kirjutada, et õhtuses ETV ilmateates paistab just Narva-Jõesuu kohal päike! Kollast kiirtega päikest on kujutatud ka nende vapil.
Ida-Virumaa on üks äraütlemata kummaline ja omaette auraga paik. (Satun sinna hoopis harvemini kui näiteks Egiptusse...) Eestlaste Eesti kipub ju lõppema Rakvere teeristil. Ja edasi... Edasi tulevad masendav Kohtla-Järve ja hooajaline Valaste juga ja siis vist ongi riigipiir... Üldlevinud arvamusena ei saa Narvas riigikeelega hakkamagi.
Kui lühidalt kokku võtta, siis saime Narvas ja Narva-Jõesuus kenasti Eesti keeles hakkama - käisime mõlema linna muuseumites, lisaks ka Narva Aleksandri kirikus. Pisut isegi poodlesime (ja nii suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi ei osanud Narvast küll oodata). Idavirulased on avatud ja lahked - sanatooriumi teenindus slaavilikult sõbralik ent mitte pealetükkiv. Kolm sööki päevas kasvatasid piisavalt pekki...
Veeprotseduuridest ei taha ma tükk aega kuulda - keskmine päevakava nägi ette lisaks muudele protseduuridele ravivanni. Avastasin esmakordselt enda jaoks jõusaali koos jõumasinatega (minu lemmikuteks osutusid liikuv jooksulint ja aparaat, millel sai samuti joosta, erinevus lindist seisnes lisaks käekangide olemasolus). Higi lahti saanud, kolisime saunamaailma ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Ja toas tegime kah sauna - makstud ju oli :)) Lisaks protseduuride hulka kuuluv vesiaeroobikalaadne liikumisravi, mis päeviti kattus ravivanniga. Ja peamine sanatooriumis kasutatav rõivaese oli hommikmantel komplektis ujumisriiete ja kroksidega. (Kroksides ja plätudes liikujat saab eristada kaugelt - esimesed kriuksuvad, teised plaksuvad märjas olekus jalas)
Jalutasime mööda kuulsat kilomeetritepikkust liivaranda, imetlesime lagunenud puitpitsvillasid. Kohalikus koduloomuuseumis lasime fotode toel fantaasial lennata minevikku, mil Narva-Jõesuus suviti korraga 40 000 suvitajat puhkas :)
Äge oli. Paraku keerasime autonina täna hommikul Tallinna asemel Võru poole. Force majore kaheksakümnekahesel :S Aga värskeks puhanud vaimuga on temagi muresid kergem lahendada. Ja homme laekume kõik korraga - kaks sanatooriumis viledaks kulunud ja ujulestad kasvatanud puhkajat, suusalaagris sitkemaks ja iseseisvamaks muutunud Notsu ning sõbrannadega tuuritanud pubekas.
Maailma suurimad tänud neile, kes meie loomaaia eest hoolitsesid!
Nii ei saanudki ma kirjutada, et õhtuses ETV ilmateates paistab just Narva-Jõesuu kohal päike! Kollast kiirtega päikest on kujutatud ka nende vapil.
Ida-Virumaa on üks äraütlemata kummaline ja omaette auraga paik. (Satun sinna hoopis harvemini kui näiteks Egiptusse...) Eestlaste Eesti kipub ju lõppema Rakvere teeristil. Ja edasi... Edasi tulevad masendav Kohtla-Järve ja hooajaline Valaste juga ja siis vist ongi riigipiir... Üldlevinud arvamusena ei saa Narvas riigikeelega hakkamagi.
Kui lühidalt kokku võtta, siis saime Narvas ja Narva-Jõesuus kenasti Eesti keeles hakkama - käisime mõlema linna muuseumites, lisaks ka Narva Aleksandri kirikus. Pisut isegi poodlesime (ja nii suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi ei osanud Narvast küll oodata). Idavirulased on avatud ja lahked - sanatooriumi teenindus slaavilikult sõbralik ent mitte pealetükkiv. Kolm sööki päevas kasvatasid piisavalt pekki...
Veeprotseduuridest ei taha ma tükk aega kuulda - keskmine päevakava nägi ette lisaks muudele protseduuridele ravivanni. Avastasin esmakordselt enda jaoks jõusaali koos jõumasinatega (minu lemmikuteks osutusid liikuv jooksulint ja aparaat, millel sai samuti joosta, erinevus lindist seisnes lisaks käekangide olemasolus). Higi lahti saanud, kolisime saunamaailma ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Ja toas tegime kah sauna - makstud ju oli :)) Lisaks protseduuride hulka kuuluv vesiaeroobikalaadne liikumisravi, mis päeviti kattus ravivanniga. Ja peamine sanatooriumis kasutatav rõivaese oli hommikmantel komplektis ujumisriiete ja kroksidega. (Kroksides ja plätudes liikujat saab eristada kaugelt - esimesed kriuksuvad, teised plaksuvad märjas olekus jalas)
Jalutasime mööda kuulsat kilomeetritepikkust liivaranda, imetlesime lagunenud puitpitsvillasid. Kohalikus koduloomuuseumis lasime fotode toel fantaasial lennata minevikku, mil Narva-Jõesuus suviti korraga 40 000 suvitajat puhkas :)
Äge oli. Paraku keerasime autonina täna hommikul Tallinna asemel Võru poole. Force majore kaheksakümnekahesel :S Aga värskeks puhanud vaimuga on temagi muresid kergem lahendada. Ja homme laekume kõik korraga - kaks sanatooriumis viledaks kulunud ja ujulestad kasvatanud puhkajat, suusalaagris sitkemaks ja iseseisvamaks muutunud Notsu ning sõbrannadega tuuritanud pubekas.
Maailma suurimad tänud neile, kes meie loomaaia eest hoolitsesid!
pühapäev, 21. märts 2010
töövabad tegemised
Koju jäädes avastasin tõsiasja, et päevad lähevad kordades kiiremini kui tööl käies. Kusjuures kontoriinimesena oli mul aega lõunastada, aeg-ajalt näpistada tund Notsu koju viimiseks. Nüüd aga... kui end kell 7 üles ei vea ja kohe asjatama ei hakka, jõuab õhtu enne kui tegusad tööd tehtud saavad.
Algatuseks kolis üüriline lõpuks välja. Ja uut ei ole ma seni leidnud - natuke pirtsakas olen. Aga vist lasen lati allapoole. Tegime terve tänase päeva suurpuhastust eelmise üürniku järel, kes ometi oli kena inimene. Aga miks üks kena inimene magamistoa uksele toidunire voolata laseb, seda enda järelt koristamata, aknalauad paksu tolmukihi alla jätab ning köögilaua lauamatte ei liiguta... Igatahes on rasvanõred likvideeritud ja üks avar ja valgusküllane kahetoaline linna südames ootab elanikku.
Suurpuhastusega tegin algust ka kodus. Siin kahjuks on nii, et ühest otsast koristad ja teisest määritakse. Olgu siis määrijaks laps, teismeline, täiskasvanu või hoopis neljajalgne. Kassi pesin puhtaks - pärslast võib pesta iga nädal, ent meie Miu satub dušši alla umbes kord kuu-pooleteise jooksul. (Ilmselgelt pesi ka eelmine omanik teda - kass on pesus olles tohutult rahumeelne ega osuta vähimatki vastupanu). Hoovis on vaja samuti üht-teist korda sättida, ent sinnani ei ole ma veel jõudnud :S
Eilse õhtu logelesime maha - pläkasin sõbrannaga ja Notsu sai samal ajal oma parima sõbranna uusi raagritsikaid kiita. Peale hamstripoiss Miki vikerkaare taha minekut saabusid just sellised "lemmikloomad". Aga kohe hea oli mitte midagi asjalikku teha, vaid kooki pugida ning teed peale juua. Vahtisin peale külaskäiku hilisööni ebaloogilisima alpinismifilmi tiitlile kandideerida võivat linateost (näidati Kanal2 ja nime ei suuda ma meenutada)
Ja reedel... reedesel hommikul lubasin endale mõned iluprotseduurid. Nüüd on mul näiteks hooldatud varbad. Ühe raamatugi jõudsin salongis poole peale lugeda - Vassili Aksjonovi "Tähepilet".
Kiitsin Notsukest viielise tunnistuse eest - ka jooksvate hinnete hulgas oli sel pikimal ja raskeimal veerandil vaid üks "neli" ning ühe matemaatika töö pidi ta tegema uuesti ehk siis esimene sooritus väärinuks hinnet "3" või hoopis "mitterahuldavat". Prantsuse keel, see mille pärast ma aasta alguses väga muretsesin, on täiesti puhas viis! Kinke me veerandilõpul ei tee, pidulikku söömaaega kodust väljas ka ei pea. Nautisime reedel hoopis koduahju-friikartuleid ja viinereid ketšupiga. :D Notsu sai külla kutsuda oma sõbranna lasteaiapäevilt ning pubekas läks laubal klassiõhtule ning sõitis täna ema juurde.
Ühe kahetunnise mullivanniskäigu lubasin keset päist päeva - mul ei ole ju enam kuhugile kiiret:)
Homme läheb suuremaks pakkimiseks - kes sõidab Kurgjärvele suusalaagrisse, kes sanatooriumisse. Just! Nende üheteistkümne tööaasta lõpetuseks veedan ma neli päeva sanatooriumis - 12 protseduuri + saunakeskuse piiramatu külastus. Et sellega ei saa veel uimesid külge kasvatatud, on ka tuba ise saunaga sviit. Ja kolm korda päevas toitlustamist ilma nõude koristuseta:) Aeg iseendale.
PS! Head algavat töönädalat:P
Algatuseks kolis üüriline lõpuks välja. Ja uut ei ole ma seni leidnud - natuke pirtsakas olen. Aga vist lasen lati allapoole. Tegime terve tänase päeva suurpuhastust eelmise üürniku järel, kes ometi oli kena inimene. Aga miks üks kena inimene magamistoa uksele toidunire voolata laseb, seda enda järelt koristamata, aknalauad paksu tolmukihi alla jätab ning köögilaua lauamatte ei liiguta... Igatahes on rasvanõred likvideeritud ja üks avar ja valgusküllane kahetoaline linna südames ootab elanikku.
Suurpuhastusega tegin algust ka kodus. Siin kahjuks on nii, et ühest otsast koristad ja teisest määritakse. Olgu siis määrijaks laps, teismeline, täiskasvanu või hoopis neljajalgne. Kassi pesin puhtaks - pärslast võib pesta iga nädal, ent meie Miu satub dušši alla umbes kord kuu-pooleteise jooksul. (Ilmselgelt pesi ka eelmine omanik teda - kass on pesus olles tohutult rahumeelne ega osuta vähimatki vastupanu). Hoovis on vaja samuti üht-teist korda sättida, ent sinnani ei ole ma veel jõudnud :S
Eilse õhtu logelesime maha - pläkasin sõbrannaga ja Notsu sai samal ajal oma parima sõbranna uusi raagritsikaid kiita. Peale hamstripoiss Miki vikerkaare taha minekut saabusid just sellised "lemmikloomad". Aga kohe hea oli mitte midagi asjalikku teha, vaid kooki pugida ning teed peale juua. Vahtisin peale külaskäiku hilisööni ebaloogilisima alpinismifilmi tiitlile kandideerida võivat linateost (näidati Kanal2 ja nime ei suuda ma meenutada)
Ja reedel... reedesel hommikul lubasin endale mõned iluprotseduurid. Nüüd on mul näiteks hooldatud varbad. Ühe raamatugi jõudsin salongis poole peale lugeda - Vassili Aksjonovi "Tähepilet".
Kiitsin Notsukest viielise tunnistuse eest - ka jooksvate hinnete hulgas oli sel pikimal ja raskeimal veerandil vaid üks "neli" ning ühe matemaatika töö pidi ta tegema uuesti ehk siis esimene sooritus väärinuks hinnet "3" või hoopis "mitterahuldavat". Prantsuse keel, see mille pärast ma aasta alguses väga muretsesin, on täiesti puhas viis! Kinke me veerandilõpul ei tee, pidulikku söömaaega kodust väljas ka ei pea. Nautisime reedel hoopis koduahju-friikartuleid ja viinereid ketšupiga. :D Notsu sai külla kutsuda oma sõbranna lasteaiapäevilt ning pubekas läks laubal klassiõhtule ning sõitis täna ema juurde.
Ühe kahetunnise mullivanniskäigu lubasin keset päist päeva - mul ei ole ju enam kuhugile kiiret:)
Homme läheb suuremaks pakkimiseks - kes sõidab Kurgjärvele suusalaagrisse, kes sanatooriumisse. Just! Nende üheteistkümne tööaasta lõpetuseks veedan ma neli päeva sanatooriumis - 12 protseduuri + saunakeskuse piiramatu külastus. Et sellega ei saa veel uimesid külge kasvatatud, on ka tuba ise saunaga sviit. Ja kolm korda päevas toitlustamist ilma nõude koristuseta:) Aeg iseendale.
PS! Head algavat töönädalat:P
teisipäev, 16. märts 2010
Viimnepäev
Üksteist aastat reas olen ma oma tööandja ja tema eelkäijate kontoris rutiinseid ja vähemrutiinseid 9-17 päevi veetnud. Sada ja mitukümmend korda lubanud, et käesolev (ja nüüdseks juba ammulõppenud) aasta jääb viimaseks. Täna on mõneks ajaks tõesti viimane päev. Lubasin kolleegidele aastal 2013 tagasi rivis olla.
Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).
Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?
Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.
Uued seiklused ootavad:)
Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).
Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?
Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.
Uued seiklused ootavad:)
esmaspäev, 15. märts 2010
Inimene vs maksuamet vol2
Eelmise nädala segane seis hakkab lahendust leidma.
Tänane kõnelus Maksuhalduriga andis infot, et meie juhtumi puhul tehakse erand. Igaüks deklareerib just niipalju tulusid-kulusid kui ta saanud/maksnud on. Iseenesest tundus see lause mulle naljakas - purtsatasin telefonitoru otsas naermagi. (Et riik annab mulle võimaluse mitte valetada) Aga lisaks meie deklaritele kirjutab Kohtutäitur Maksuametile selgituse asjaoludest, mis minu ja eksi deklaratsioonid erinevaks muudavad.
Iseenesest muidugi tore, et suur riigiamet 3000 krooni pärast pretsedendi loob. Kurb, et järgmisel aastal istume eksiga sama portsu otsas - suurema summa deklareerijaks olen siis mina.
Kurjaks muudab mind aga kolmas osaline - Kohtutäitur, kes lubanud Maksuhaldurile seletuskirja juba reedel edastada. Suhteliselt ootuspäraselt ei ole seda siiani saadetud ning seetõttu ei saa ka meie deklaritele rohelist teed anda.
"Bardakk", kirjeldas kohtutäituri büroo asjaajamist tabavalt üks õigussüsteemiga hästi kursis olev tütarlaps. Nendin, et tal on paganama õigus.
Tänane kõnelus Maksuhalduriga andis infot, et meie juhtumi puhul tehakse erand. Igaüks deklareerib just niipalju tulusid-kulusid kui ta saanud/maksnud on. Iseenesest tundus see lause mulle naljakas - purtsatasin telefonitoru otsas naermagi. (Et riik annab mulle võimaluse mitte valetada) Aga lisaks meie deklaritele kirjutab Kohtutäitur Maksuametile selgituse asjaoludest, mis minu ja eksi deklaratsioonid erinevaks muudavad.
Iseenesest muidugi tore, et suur riigiamet 3000 krooni pärast pretsedendi loob. Kurb, et järgmisel aastal istume eksiga sama portsu otsas - suurema summa deklareerijaks olen siis mina.
Kurjaks muudab mind aga kolmas osaline - Kohtutäitur, kes lubanud Maksuhaldurile seletuskirja juba reedel edastada. Suhteliselt ootuspäraselt ei ole seda siiani saadetud ning seetõttu ei saa ka meie deklaritele rohelist teed anda.
"Bardakk", kirjeldas kohtutäituri büroo asjaajamist tabavalt üks õigussüsteemiga hästi kursis olev tütarlaps. Nendin, et tal on paganama õigus.
pühapäev, 14. märts 2010
teatrielamus Viljandist
Põikasime eile "Ugalasse". Teisiti ei saaks seda nimetada - neljabal märkasin, et laubane etendus on just "Küünlad põlevad lõpuni"-ga asendsatud. Mul on ju eelmisel aastal meid tabanud "force majore´ga" seoses see jätkuvalt vaatamata.
"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)
Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...
Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".
Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.
Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.
Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.
PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)
"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)
Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...
Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".
Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.
Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.
Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.
PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)
neljapäev, 11. märts 2010
Maksumaksjad, Kohtutäitur ja Maksuamet
Väikese Notsu isa maksab alates kokkuleppe saavutamisest korralikult elatist. Elatis laekub minu igapäevaselt kasutuses mitteolevale pangakontole ja piinlikult maha vaadates tunnistan, et selle üle ma arvet ei pea. Aga kord aastas vaatan laekumised üle. Tulude deklareerimiseks.
Sellel aastal oli Kohtutäituri kaudu laekunud x krooni. See oli küll 3000 krooni vähem kui kohus kokkuleppemenetluse alusel kinnitas.
Kirjutasin meili hr Kohtutäiturile, kelle vahendusel elatis jätkuvalt laekub. Päev hiljem laiutas deklari infolehel Maksuaemti kodukal teatis, et olen saanud rohkem elatist kui deklaris avaldanud. Nädal hiljem ei olnud kohtutäitur vastanud. Veel päev hiljem selgus, et maksja on tasunud täiturile kogu summa ehk siis matemaatiliselt väljendatuna x+3000 krooni ning sellest ka erinevused deklaratsioonides.
Hr Kohtutäituri nipsakas pr Abi teatas maksjale, et tõendid Maksuametile on tasulised ning neid väljastatakse vastavalt järjekorrale. Noh üõkskord kindlasti saab, ent tööd olevat palju. Sama daam üritas ka mulle esmalt selgitada, et mina, rumal naine, ei oska kalkulaatoril summat 12 kuuga korrutada või ei leia panga väljavõttest õigeid summasid üles.
Siiski helistas ta õhtul mulle tagasi, suisa vabandas ning teatas, et nende büroo on kahetsusväärse eksituse tõttu tõepoolest mulle 3000 krooni vähem vahendanud, kuid lisas kiiresti, et probleem on JUBA lahendatud ning summa on täna üle kantud.
Nojah. Probleem ei ole ju lahendatud. Sest elatise maksja ja saaja deklaratsioonides laiutab endiselt erisus. Kumbki ei ole eksinud - maksja on tasunud, kuid saaja ei ole saanud. Eriti huvitavale seisukohale asus seekord Maksuameti haldur, kes soovitas ühel meist deklaratsiooni 3000 krooni võtta muuta, et saaks summa ja seeläbi ka deklarid klappima. Paraku esitaks deklarit muutev isik vääraid andmeid oma tulude/kulude kohta.
Hr Kohtutäituri pr Abi lubas maksuametiga lõppenud tööpäeva jooksul ühendust võtta, ent jättis selle tegemata. Mis teha kui tööd on palju...
Leppisime Notsu isaga kokku, et oleme kannatlikud ja ootame homse tööpäeva lõpu ära. Seejärel tuleb ilmselt pöörduda Kohtutäituri tööd järelvalvavasse asutusse ehk Justiitsministeeriumisse. Lahendust ja nõu vajame, et riiki petmata saaks tuludeklaratsioone esitada.
Sellel aastal oli Kohtutäituri kaudu laekunud x krooni. See oli küll 3000 krooni vähem kui kohus kokkuleppemenetluse alusel kinnitas.
Kirjutasin meili hr Kohtutäiturile, kelle vahendusel elatis jätkuvalt laekub. Päev hiljem laiutas deklari infolehel Maksuaemti kodukal teatis, et olen saanud rohkem elatist kui deklaris avaldanud. Nädal hiljem ei olnud kohtutäitur vastanud. Veel päev hiljem selgus, et maksja on tasunud täiturile kogu summa ehk siis matemaatiliselt väljendatuna x+3000 krooni ning sellest ka erinevused deklaratsioonides.
Hr Kohtutäituri nipsakas pr Abi teatas maksjale, et tõendid Maksuametile on tasulised ning neid väljastatakse vastavalt järjekorrale. Noh üõkskord kindlasti saab, ent tööd olevat palju. Sama daam üritas ka mulle esmalt selgitada, et mina, rumal naine, ei oska kalkulaatoril summat 12 kuuga korrutada või ei leia panga väljavõttest õigeid summasid üles.
Siiski helistas ta õhtul mulle tagasi, suisa vabandas ning teatas, et nende büroo on kahetsusväärse eksituse tõttu tõepoolest mulle 3000 krooni vähem vahendanud, kuid lisas kiiresti, et probleem on JUBA lahendatud ning summa on täna üle kantud.
Nojah. Probleem ei ole ju lahendatud. Sest elatise maksja ja saaja deklaratsioonides laiutab endiselt erisus. Kumbki ei ole eksinud - maksja on tasunud, kuid saaja ei ole saanud. Eriti huvitavale seisukohale asus seekord Maksuameti haldur, kes soovitas ühel meist deklaratsiooni 3000 krooni võtta muuta, et saaks summa ja seeläbi ka deklarid klappima. Paraku esitaks deklarit muutev isik vääraid andmeid oma tulude/kulude kohta.
Hr Kohtutäituri pr Abi lubas maksuametiga lõppenud tööpäeva jooksul ühendust võtta, ent jättis selle tegemata. Mis teha kui tööd on palju...
Leppisime Notsu isaga kokku, et oleme kannatlikud ja ootame homse tööpäeva lõpu ära. Seejärel tuleb ilmselt pöörduda Kohtutäituri tööd järelvalvavasse asutusse ehk Justiitsministeeriumisse. Lahendust ja nõu vajame, et riiki petmata saaks tuludeklaratsioone esitada.
esmaspäev, 8. märts 2010
Naistepäevalõhnaline
Täna, päris mitu aastat tagasi sõitsin ma rongiga Moskvasse. Oli eesmärgiks nüüd sisekergejõustiku EM või MM, vahet pole. Leningradi vaksalisse jõudsin päev peale naistepäeva, 9. märtsi hommikul. Linna ostukeskusi kaunistavad tulbid ei olnud kaugeltki närtsinud. Tuli- või lillekirjas "vosmoje marta" ilutses igal endast vähegi lugupidaval poeparadiisil. Gumi (või oli ta nüüd Tsum, see Punasel-väljakul-mausoleumi vastas) tulbikuhi oli vastavalt hindade krõbedusele eriti kõrge, inimesest mitu korda kõrgemgi. Selle moodustise ümber paigutusid istepingid puhkamiseks...
Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!
Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)
Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.
Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!
Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)
Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.
reede, 5. märts 2010
Meenutusi ammulahkunutest
Meiegi suguvõsas on "oma lugu" - keegi kelle saatus viimases sõjas teadmata jäi. Vanaema peres jäi kadunuks tema vanem vend. 1970-ndatel, mil sõjast oli möödunud "napp" 30 aastat, lootis vanaema vist kusagil südamesopis ikka venna elusolekut. Vanaema rääkis, et venna naine uurinud tulemusteta abikaasa saatust nii Moskvast kui läände putkanud külarahvalt.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.
Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)
Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.
Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.
Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.
Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.
Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)
Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.
Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.
Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.
Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
