Magamismure lahenes!

Meil elab majas probleem nimega poisi ööuni.
Esmane on vanniprotseduur. Sõltuvalt meeleolust viib selle läbi meesisend alias isamorsk või minuke. Fakt, et riidesse toppimine jääb ikkagi minu tööks - mees on veendunud, et tema murraks peenmotoorikat katsetades poisil miinimumprogrammi järgi käeluu. Seejärel õhtusöök - protseduuri viib läbi suur õde, kes ainsana suudab lapsele ka miskit suhu sokutada.
Uneprotseduuride hulka kuulub magamiskott, millesse toppimine poisi haigutama ajab.
Mõne minuti möödudes ta magabki.

Oh häda ja viletsust! Maksimaalselt pooleks kuni tunniks - seejärel kostab ülemiselt korruselt udusireeni meenutav üksindushädakisa. Ja ma ei suuda seda murda - igal õhtul peatselt juba kümme kuud järjest istun püsivas valvepositsioonis.

Eile õhtul sai minu mõõt täis. Pistsin poisi veidi enne üheksat magamiskotti, sokutasin luti suhu ja asetasin ta oma voodisse. Pool tundi vaikust, pool tundi vaikset siputamist. Sellele järgnes pool tundi porinat ja kümme minutit peaaegu kisa segamini meesisendi sõnavalinguga laiskade emade teemal. Kappasin trepist üles, pistsin äratulnud luti uuesti suhu, andsin oma näpu pihku ja uuesti ärkas poiss kell neli.

Jess! Ära tegin.
Nagu ütleb Irise emps - ükskord peab ta ju ometi magama jääma. Jäigi :)

Kalapekk ja kanapekk

Noor daam istub õhtusöögilauas. Mokk vajub pikaks ja nägu läheb mossi. Nojah, kala, olgugi valge, filee ja ahjus küpsenud, ei ole pehmelt öeldes tema lemmikroog. (Kinnitan talle umbes tuhandekolmesajandat korda, et ka SEE retsept pärineb koolikokk tädi Lii retseptivaramust. Tädi Lii tehtud kala söövad kõik lapsed.) Sokutan talle väikese riba ülemisest laiast fileetükist - õrna ja mahlase, pehmete kõhuäärtega.

Vaatab preili portsu ja teatab ahastava häälega: Palun, ärge tõstke mulle enam seda kalapekki! Ja jätkab juba nutuselt: Ja eile tõstsite mulle kanapekki! Ja üleüldse, te ju teate, et ma ei söö pekki!

Maakera kuklapoolele

Mu ema ja tema kaks elupõlist parimat sõbrannat A ja B võtsid nõuks külastada A Uus-Meremaal elavat tütart. Kuujagu tegid "mutid" eeltööd, millest peamiseks osutus sobiva lennutaja leidmine koos marsruudi paikapanemisega.
Täna viisingi ema lennujaama Helsingi lühilennule, et Finnair saaks ta sealt mõnepäevaste peatustega Bangkokis ja Sydneys otse maavärina koldesse Christchurchi sõidutada. Reisiseltskond plaanib tiirutada rendiautoga nii Lõuna- kui Põhjasaarel.

Võtsin rahulikult, ent natuke ikka muretsen - meeletult pikk lennureis, vasakpoolne liiklus, lubatavad maavärina järeltõuked, pikk eemalolek. Karuperseks ristisime sihtkoha. Sest ega kaugemale maailmas väga minna enam saagi :)

Minu ema oli samuti närvis, ent hoopis teistel põhjustel - tema muretseb hoopis kasina keeleoskuse hädade üle :)

Kole tühi tunne on.

Kool ja kooliskäija

Tead-me-peame-homme-tutvustama-klassikaaslastele-ühte-ehitist-Tallinna-linnas-ja-mina-ja-enamus-teisi-valis-pika-hermanni.

/Tore. Eriti tore, et ma nüanssidest eelõhtul, keeletunnist väsinuna, teada saan/

B-klassi-juhataja-unustas-öelda-et-täna-on-koolivormivaba-päev-ja-siis nad-kelgutasid-sukkpükstes-ja-seelikutes.

/Ahah. Hea, et meie klassijuhataja sellest teada andis. (Aga kõigest hoolimata üürgas meil ööl vastu tänast kuivati, sest egas taibanud keegi vaadata, kas koduõue-kelgupüksid ka puhtad on)/


Ja nüüd me siis prindime naabrinaisega kahe peale Glehni lossi fotot. (Sest temal on foto, aga meil mõlemal tint lõppenud. Meie tooner ei lubanudki, temal pakkus triibulise prindi)


Ja vähese mäluga noorloom otsib netis lühiinfot Glehni lossi ajaloo kohta, et see viksilt ja viisakalt ümber kirjutada. Ja fotole viide lisada. Ja üleüldse tundub kohati, et teise klassi vihikutele peaksin hindamiseks ka oma nime lisama.

Kodu kaunistamise nädalavahetus

Kodune elu sunnib enese ümber vaatama. Nädalakesega olen jälle sammu ideaalse täiuse poole astunud (irw).
Faktides:
* Ikea kummut Hemnes (valge) vahetas välja kaks pisemat sama kaubamaja eelkäijat.
* Notsu tuppa lisandus Ikea riiul Lack (kollane). Sellele kolisid lauamängud - et need oleks silma all ja hea haarata nii väikestel kui suurematel.
* Kaks samamõõdulist venge-Lack riiulit otsivad oma kohta elutoas - algselt plaanitud kohta on nad liiga pikad:S
* Söögilaua vanust võiks hinnata minust eakamakski. Niikaua kui end mäletan olen selle kuni 2,60 pikkuseks veniva laua taga einestanud. Aeg sai läbi - Jyskis (uskumatu koht mööbli soetamiseks!!!) leidus laud, mille jalgade kuju ja värv sobivad vanakraamipoest soetatud ja suvel kanga, porolooni ja puidu restaureerimiskuuri läbinud nelja tooliga.
* Loobusin vannitoa kapi otsimisest. Ja eritellimuse hinda ma küsida ei julgenudki... Soetasin hoopis lae alla 1,68 cm pikkuse laminaatriiuli, kolm kandurit ja kogu varandus mahtus kahte kaanega plastkasti. (Lahenduse otsimine kenasti edasi lükatud:D)
* Elutoa metall-lühtrid meeldisid mulle väga. Meesisend kõneles värvikalt, kuidas ta unistel hommikutel kummardada unustab ja ergutuseks lühtrilt laksu saab. Soetasime Ikeast kolm Calypsot ning üllatus-üllatus... ruum muutus hoopis kõrgemaks. Ilmselt väheneb ka elektritarbimine, sest 15x25w asemel põletame nüüd 9x11w. Säästupirnide valgus näis esimesel kahel päeval külm, ent minu eas harjutakse veel kiiresti :)
* Samadel põhjustel kuulus vahetamisele ka köögivalgusti. Uue valgusti nimi on Minut. Päritolu ikka Skandinaavia kultuskaubamaja.

laubal kodus

Reede õhtul võib magamistoas logeleda, vaadata telekast valgehallitusjuustu ja rieslingu saatel komöödiat.
Laupäevad ei kuulu mu lemmikute hulkas. Argipäevitigi varase ärkamisega "ahvid" kolistavad ka puhkepäevade varahommikutel mööda elamist. Multifilmikanal üürgab ja ma saan läbi unegi aimu Tommy ja Jerry tegemistest. Meil poisiga ei õnnestu kuidagi tavapärase kümneni põõnata.
Teisalt saavad toimetused varakult valmis - kui juba üheksa paiku kummutit ümber kolida ja enne keskpäeva asju vannitoas ümber sättida, on lootust vabamaks õhtuseks ajaks.

Kuhu kadus veebruar?

Alles aasta ju algas! Või on minu elu siin maasikukaitseala ääres nii paganama sündmustevaene, et üks nädalane äraolemine vajas harjumatult palju ette- ja järeltoimetamist.

Pingviinide paraadi vaadates meenus, et Notsu sünnipäeval aprilli keskpaigas peetakse koolis traditsioonilist kevadballi. Presidendiballi kleidid ja soengud sarnanevad vägagi kevadballi omadega. Kandjad on lihtsalt miniatuursed. Ja endised kolleegid tellisid oma lastele kleite õmblejate juures, julgelt samas hinnaklassis täiskasvanute peokleitidega...

Oh häda ja viletsust, sest minu suurepäraste õmblusoskustega ema siirdub ju märtsi lõpuni maakera kuklapoolele. Tema naasmisest ballini jäävast kahest nädalavahetusest piisaks ehk õmblemise tööajaks, ent valima peaks ka mudeli (lasteburdad on vast saadaval), soetama mudeliga sobiva kanga (poest ehk leiaks, aga üksi ma seda teha ei oska), maha võtma lõike (inseneritöö on minu puhul välistatud)
Kodusest kleiditagavarast leiame lumivalge C&A päritolu pruutneitsikleidi ja musta pärlkaunistusega paljaste õlgadega kleidi. Äm. No pole nagu ikka need kui piltidel hiilgavad vastu suisa peotantsukleidid...

niuks.

Ebamugav teema

Esimesed uudised lastekodupõlengust tõi minuni Balti Printsessi üliaeglane internet.
On juhtunud kohutav õnnetus. Põles väikelastekodu, kus elasid vaid raske ja sügava puudega lapsed. Kümme hukkunut.

Esmaspäevases vanemate keeletunnis liigutas klassiseinale kinnitatud infoleht - koolis toimub minutine leinaseisak "nende väikeste hukkunute mäletuseks". Õhtune meedia teatas, et hukkunute hulgas oli ka hooldekodus elanud ka täiskasvanud puudega hoolealuseid.

Teisipäeval läbis uudiseid, ei kõik Haapsalu Väikelastekodu elanikud ei olnudki puudega. Oli ka täiesti terveid vanemliku hooleta lapsi.
Miski tundub hoolekandeasutustes vale olema...

Kutsutakse üles annetama. Mina ei anneta. Mitte, et mul oleks juhtunust ükskõik. Ma lihtsalt ei mõista milleks minu annetust kasutatakse.

Riik on morbiidne. Need lapsed olid siiani vaid materiaalseid vahendeid vajav nimekiri. Kulusid kokku tõmbama sunniti neidki. Nüüd maetakse nad tõenäoliselt presidendi juuresviibimisel. Kas kümme inimelu pole liiga suur hind probleemi avastamiseks?

PS. Rukale jõudmise õhtul kihutas meie mökkimaja eest läbi kümneid tuletõrjeautosid ning paar politsei- ja kiirabimasinat. Külakese populaarseim restoran põles maani maha.
Järgmiseks õhtuks koristasid hiigelsuured kallurautod rusud. Varahommikul saabusid segumasinad ja konteinerelamud. Meie lahkumise ajaks nädal hiljem püstitati juba seinasid... ja uurimine ei võtnud aega "vähemalt kuu".

Tähelepanek

Hmm. Eestis käib päike hoopis kõrgemalt. Päev on samuti pikem.
Aga inimeste näod on mossis. Käruga on jätkuvalt võimatu liikuda (kui suurte lumesadude ajal paluti varuda kannatust, siis nüüdseks on sahajuhid suure töökoormuse tõttu vist suisa otsad andnud...)
Ja väänatasaanud põlv valutab niiskuses vastikult.

Polaarjoone lähistelt tagasi.

Nädalane suusapuhkus meeldis osalistele kõigest hoolimata. "Kõigest" oli tegelikult paras ports jama:
* Helesinise Unistuse eelsüüteküünaldest kaks on tahmased. Ja sellest piisab, et -39´ pakases mitte käivituda (PS! Volvo annab ainsa autona garantii, et hoolduses käinud diiselsõiduk käivitub kuni -50´külmaga) Igapäevase käivitamisprotsessina tiirlesime Kia bussi sabas. (Missugune piinlikkus - põhjamaade kroon koreaka köies :)

* Meesisend valutas terve nädala pead. Peavalu lakkas Soome põhjapiirkonnast lahkudes...
* Maja küttesüsteemist ei saanud me lõpuni aru - kord küttis maja üle, kord oli jääkülm. Küttesüsteemideks siis elektriline põrandaküte, soojuspump ja Tulikivi ahi, millel peal sähkölämmitys. Viimasega saime sõna otseses mõttes tünga. Olles kaminasse visanud paar halgu, avastasime mitu päeva hiljem sooja kamina. Mõttes otsisime juba Tulikivi müügimehi kuniks avastasime väikese hõbedase elektrikütte sildi.
* Külma tõttu ei töötanud kahel viimasel päeval tooltõstukid. Miinus kahekümnekolmega ankrus tippu venida ei ole just lauduri unistus.

Positiivset oli ka - mul on supertuultpidav riietus! Rohelist konna jäljendav lauakostüüm osutus nimetatud kraadidel piisavaks vaid koos suvise sooja pesu ning ühe fliisi lisamisega! Loobusin mõttest see prügikasti visata. Varustuse parimaks osaks osutus nina kattev näomask - sellega ronisin vist juba Elbrusele. Kui lisada lõuakaitsega kiiver ja suusaprillid, siis ei paistnud talvekülmale näpistamiseks ainustki nahalapikest. Kiidan kindaid - Slovakkiast hüpersuperlõpumüügilt soetatud kindad, millesse installeeritud eemaldatavad randmekaitsed päästsid mind korduvalt lisaks külmale ka põrutustest. Jäisel ja järsul mäel on kätt-maha-toetavad kukkumised vägagi kerged juhtuma.

Oleme karastunud - Tallinna -20 on ju täielik troopika Kesk-Soome -31 kõrval. Ja öösel olnud külma suisa -39,8 kraadi.
Kuusamo lantide tehasepoodi astusime vägagi sügavale sisse - suvised kalaretked on varustuse poolest muretud. Eilsest päevast pool sai veedetud Ikeas kodukaunistamise eesmärgil. Natuke vedasime ka spordivarustuse pudipadi, mis Eestis totaalselt ülehinnatud. Näiteks murdmaasuusakotid ja kenad laste rattakiivrid. Noh nagu reisidelt ikka. Ja pisike üheksakuune reisisell osutus suurepäraseks kaaslaseks!
Virmalised jäid nägemata, Kuusamo Troopika võis paarkümmend aastat tagasi tõesti eeskujulik veekeskus olla. Ja üleüldse... Kui eile lõpuks Länsisatamas nina Balti Printsessi peale aetud sai, oli väga_väga hea tunne taas koju jõuda. Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Rukantunturist, veidike katkiselt

Polaarjoone lähistel on tõesti külm. Temperatuur langeb öösel suisa 30 kanti. Hommikul ärgates on külma 20 paiku ja mäelemineku ajaks enne keskpäeva mõne kraadi võrra vähem. Siinne külm on teistsugune ning õhtul on kahekümnekraadises külmas täiesti OK lauatada. Ühl mäe poolel on muide stabiilselt viie pügala võrra külmem kui teisel.

Hetkel kuulun langenut nimistusse. Nimelt nägin ma murdosaks sekundiks oma jalga põlvest allpool laua külge jäämas. Seejärel tundsin raksatust ja põlve väändumist. ja mingi ahv :) kihutas mulle veel otsa ka:S Õnneks vedasin kaasa rulli elastikut ja vähemalt kõndida selle toel saan.

Mägi on hooldatud ja puhas, soomlaste tase jääb kuskile norrakatest allapoole kuid slovakkidest kõvasti üles. Tuhisesime :) tagakandil alla ka ühest "mustast" mäest. (sest muud moodi meie Itä-Rukalt Rukankylla kohvi jooma ei saa. ) Pakkusime mäe külge klammerdunult sentimeeterhaaval laskudes kohvikus lõunatavatele lauduritele elevat vaatepilti.

Paraku ei ole siin tundras teha muud kui lauatada ja vahelduseks suusatada, invaliidideühing istub täna Rukankylassa netis. Poodlema saab mina 25 kilomeetri kaugusele Kuusamo Prismasse - ei ole väga põnev. Otsisin just infi, kas ja kuidas vaadelda virmalisi. Miskipäev sulistame Kuusamo troopikas ka.

Pakitud ja minekul. (Viimaks ometi)

Helesinine unistus ei vasta mahukuselt absoluutselt meie kasvavatele vajadustele. Sestap soetasime lisaks Thule Pacific 500 katuseboksi.
Kui vaadata elutoas laiutavat kotihunnikut, siis peaks VIST ära mahtuma. Ja esikusse sokutati meile kolmandik nädala toiduvarudest.

Järgmise nädala veedame Soomes, Venemaa piiri lähistel Rukal. Näis, kas ma lauatada enam oskangi. (kui unustanud olen, õpin kiirelt uuesti). Meesisendki hankis endale ühe vana klambritega Rossingoli saiapätsi ja algaval nädalal näeb teda padi päästerõnga alla pakitult lastemäel :) Või saunalaval sinikaid ravimas. Misiganes.
Poja... Tema on seltskonnas küll kõige väiksem, ent kordamööda saavad nad kõik vaadatud.
Meie poisiga oleme jätkuvalt külmetunud:S

Notsu jääb vanaemaga koju. Selle pärast. Me ei pea ju järgmised olema.

Minu emt, minu mure

M. keskuse EMT teeninduses ootab järjekorraautomaadi numbri põhjal kolm klienti. Mõlemad teenindajad on hõivatud. Jutud klientidega on pikad ning pikk on ka ootaja aeg.

Kliendi lahkudes libistab oma ilust ilmselt teadlik teenindajatüdruk kalapilgu üle ootajate ning muie tekkib sekundi murdosaks ta suunurka. Ta lülitab arvutiekraani välja ning lahkub kergel sammul tagumisse ruumi.

Kaks klienti libistavad järjekorranumbri taskusse ja lahkuvad. Mul ei ole valikut - olen sama probleemiga samas teeninduses juba kolmandat korda ning mu mobiil-id ei tööta vigase kaardi tõttu jätkuvalt. Iga kord on vabandatud viivituse ja lahendamatuse pärast. Ja vabandus on vaid sõnakõlks... lahendust ei ole jätkuvalt.

Ongi minu EMT - ise vaatan kas ja kuidas hakkama saan.

vihikulugu

Laps teatab õhtul kolmveerand kümme ilmsüütute silmadega, et p. keele kodutöö asub exercises´i vihiku viimasel leheküljel. Lauasahtlis on uusi vihikuid piisavalt. On valgeid, ruudulisi, joonelisi, mitte aga vajalikke abijoonelisi. Kui jumalikku staatusesse ülistatud õpetaja on teatanud, et eksersissi vihik on abijooneline, siis ei aita maise ema jutt joonelisest.
Kaks teadet puuduvatest vihikutest kahe päeva jooksul olnuks minulegi liig. Kell kakskümmend kaks startisin lähimasse hüpersupermarketisse ja võlusin sealt välja posu abijoonelisi.
Õhtu sisustatud, lapse päevik päästetud. Koolis kah kord majas :)

Mahakulunud mustriga jope lugu

See on nii positiivne ja harjumatu, et ei saa kirja panemata jätta.

Kevadel, kui aega veel laiemalt käes oli :), külastasin üht laomüüki. Näppisin mitut eset ning korvi sattus jope. Igati kena beež isend. Olin samast kangast täiskasvanute suuruses jopet juba pärispoeski vaadanud ning ennast ületades tagasi stendile tõstnud. Lapsel oli aga jopet tõesti vaja ning võtsin ettenägelikult number suurema.

Eelmisel aastal nappis kandmisaega, kuid silma jäi jopelt kahtlaselt maha kuluv muster. Ilusast beezikirjust sai ilmetult laiguline porihallikasvalge... Rõivakangastes haritud meesisend irvitas mu kimbatust ning soovitas odavatel müükidel raha raiskamata jätta. Jope aga jäi. Et mahakulunud mustriga jopega oleks linnas piinlik, tarbis Notsu seda koduselt. Nädalavahetusel pesin jopet ning minu üllatuseks kulus muster maha ka seljalt ja õlgadelt... Meesisend oletas, et tegemist on mittemüüdava näidisega.

Võtsin end kokku ja helistasin laomüüki korraldanud maaletoojale. Pikemalt ei pidanud kirjeldama - telefonile vastanud boss ütles, et võtku ma jope kaasa ning tulgu nende kontorisse oma rahale järele.
Kontrollisin, kas kuulsin ikka õigesti:) Jätsin ju tšekigi võtmata ning tasuda sai vaid sularahas... Mis seal´s ikka - kui poisil palaviku maha saan sõidan Five Seasonsi kontorist läbi.

ostad kolm, maksad vaid kahe eest...

Käis meesisend Hemtexis. Soetas kolm lühikest, mitte üle lauaääre ulatuvat linikut. Et oli kampaania, maksis vaid kahe eest. Panin esimese neist pessu ning triibuline linik kulus murdekohtadest valgeks. (Noh, ütleme, et tekkinud ebaregulaarne ruudustik ei ole atraktiivne)


Shoppasin Lindexist kolm paari vahvaid puuvillaseguseid sokke. Peale teist pesu tekkisid esimese paari mõlemasse varbasse augud. (Ja mitte sellest, et meie kohtumine pediküürijaga haruldane oleks) Sealjuures oli taas kampaania kolm kahe hinnaga.

:S

A ja B. Nagu öö ja päev.

Mõtlesin ühele majakesele kasutusloa muretseda. Helistasin valda, täpsustasin detaile ning kõnelesin kahe vastavustunnistusi väljastavate ülevaatajatega A ja B. Laiumajakest on ehitatud tüüpilisele suvilale vastavalt umbes kümmekond aastat. Töös on abiks olnud kõikvõimalikke asjapulki sugulaste ja sõprade näol - harrastusarhitekt, harrastuselektrik, harrastusehitaja, harrastusmaaler jne ühtegi paberit muidugi njetu...

Kui erinevad võivad olla institutsioonid!

A helistas mulle ise tagasi, täpsustas detaile ning luges ette nimistu erinevatest asjaoludest, mis tema visiidiks täpselt vastama peavad. Arutasime nüansse - kas on täpsed või vajavad pusimist. Samuti soovitas A võtta kaasa üks harrastusametimeestest. Igaks juhuks. Et nõuetele vastamine pisiasjade taha ei jääks. Ja lõpuks teatas ta, et esmalt küsitud rahasumma läheb pisemaks. Just pisemaks! Sest kohtudes konkreetsel päeval on tal samas kandis veel üks töö ning nii saavad kaks klienti sõidukulud ühendada. Uskumatu suhtumine monopoli esindaja poolt, kellest harilikult vaid kirumist kuulda / lugeda.

Institutsioon B-ga meil pikka juttu ei olnud. Standardikeskuse tasuliselt lehelt telligu ma ise vastav standard. Teatud kauguste vahe ei tohi olla väiksem kui konkreetsed sentimeetrid. Erinevaid lahendusi probleemidele tema ei paku, selleks on arhitektuuribürood. Tänan ja nägemist...

Täna käis institutsioon A kohal. Kaks sõbralikult meelestatud meest teostasid mõõtmised, lisasid suuliselt nõuandeid turvalisuse suurendamiseks. Lisasid, et kui juuksekarva pooleks ajada, siis ei saaks me tunnistust kätte. Et aga maja voolutarve eelmisel aastal ja üle-eelmisel alla 10 kwh jäi, siis ei ole norimisel mõtet. Arve tuleb postiga peale transpordikulude vähendamist... :)

halb, halb õnn

Mul pole aimugi, kuskandis lumesahad sajupäevadel sõitmas käivas. Sestap on mu kodutänava rööbas nii kõrgeks kasvanud, et puhastab põhja kenasti läikivaks. Kihutada ei saa, isegi piirkiirusega sõita mitte.
Reede hilisõhtul ajasid kaks tänavanaabrit omavahel avatud väravas juttu. Neist möödudes kuulsin jubedat kolksatust. See oli tuttav hääl - kui kits mu jeebu tagumisest uksest sisse hüppas, kuuldus täpselt sama heli. Ja tahavaatepeeglist märkasingi metsa kaduvat hundikoera suurust tegelast. Jäin seisma, käisin tiiru ümber auto - mõlki laternate peegelduses ei märganud. Tänavanaaber arvas, et kui koer metsa kadus, on temaga kõik hästi. Sõnas veel, et on teisel rumal komme väravast esimesel võimalusel välja putkata. Sõitsin kolm maja edasi asuvasse koju.
Laupäeval teatas meesisend, et üks külgmine suunatuli on kadunud. Naiste asi ju. Meenus! Koer, paganas! Käisime liistu otsimas, aga sahk, seesama, keda sajupäevadel kuskilt ei leia, oli läbi käinud.
Kurtsin muret ka aias asjatanud koeraomanikule. Tema reaktsioon oli uskumatu - noh, et see oli õnnetus ja ega tema tahtnud... Mis seal´s ikka. Juhtunu jääb alla kasko omavastutuse suuruse, liikluskindlustus seda ei kata. Sadakond tugrikut konto alla "bääd lakk". :S Koer, keskmise suurusega beežikas rõngassabaline hunt klähvis eile rõõmsalt oma koduaias.

Lennu kokkutulek, 16,5 aastat hiljem

Kuujagu tagasi saabus mu FB kontole kiri keskkooli paraleelklassi "kutilt" - lennu kokkutulek traditsioonilisel vilistlaspäeval 16,5 aastat hiljem!
Keskkooli lõpetamisest möödub mul kevadel tõesti 17 aastat. Appike, see olnuks kui eile kui rahvariietes läbi vanalinna jooksime. Mu kingad olid veidi väikesed ja pigistasid villid jalgadele.
Jaanuari viimasel laupäeval toimuval vilistlaspäeval ma käinud ei ole, isegi koolimajja pole kümmekond aastat asja polnud. Aastake-paar peale lõpetamist käisime nostalgiast avaaktusel septembris ning viimasel kellal mais, seejärel soikusid needki.

Olin eile õhtul täiesti närvis - meesisend meenutas ebaõnnetunud naljana komöödiat "Romy ja Michelle´i kooli kokkutulek", patsatas mu kuju kõrvale maha ja kablutasin tihedas lumesajus peaukse poole. :)

Kartus osutus asjatuks. Vanad klassikaaslased ja paralleelikad olid peale esimest shampusepokaali sama nägu ja tegu, mis lõpetamisel :) Õpetajad olid paraku vanemaks jäänud, vanim kohalolnu suisa 84. (Legendaarne mees õpetas koolis juba mu ema ajal ning töötas veel paar aastat tagasigi samas.) Mu füüsikaõpetajal, kes juhuslikul tänavakohtumisel mulle lilli kinkis, olid juuksed lumivalged. Geograafiaõpetaja pats oli muutunud veidi lühemaks kui Tallinna-tipu vallutamisaastal...

Statistiline enamus jätkas elu Tallinnas, sekka ka üks hiidlane, üks Märjamaa-kandi inimene, üks perearst Soomest, üks viljandlane. Mitu nimetas end kahepaikseteks, elades nii ühes kui teises linnas. Mitmele oli tulekutakistuseks kaugus - paraleelikas Kanadast, klassiõed Amsterdamist ja Inglismaalt. (Tervitused Amsterdami!)

Paar kohalolnud poisteklassi paralleelikat on omandanud doktorikraadi reaalainetes, üks peab põhikohaga kõrgkoolis loenguid. Paar meediatöötajat, mitu ametnikku, ports insenere. Võrreldes kooliajaga oli palju vahetunud osasid - esikaunitarid olid moondunud matsakateks ning kooliaegsed ilmetud hiired särasid rõõmsalt. Nii mõnigi kuldpeast nohik on end edukaks töötanud ning vanemate toel poosetanutest saanud pigem keskpärased.

Mina lõpetasin kahe paiku Chicagos. Olin edasiläinutest esimene lahkuja - rohkem ei jaksanud. Magasin saadud muljetest hommikul kaua. Äge energiasüst oli.

Kapi- ja valgustimure

Jõudsin järeldusele, et täielikust õnnest lahutab mind mahukas vannitoakapp. Selline, kuhu paigutada saunalinad, pesupulbri kast, kassiliiva hoiukarp ja muu pesupesemisega seonduv pudi-padi alates tennispallidest ja lõpetades veekindlust lisava Nikwaxi purkidega. Vannituba oma kuue ruutmeetriga tundub mahukas, ent hetkel asub pesumasina peal kuivati asemel mähkimisalus ning mõte ühest lisanduvast põrandakapist ei klapiks ka siis kui pesutorn kohe valmis ehitada.
Kaapisin poodlema. Ikka lähimatesse nagu K-Rauta ja Ehituse ABC.
Appike, millist kraami pakutakse! Vannitoa seinakapi sügavus on maksimaalselt 10 cm ja riiulitel pole kõrgust ollagi. Selline "kosmeetikakapp" on meil juba olemas :S

Kui juba poodlemiseks läks, otsisin ka uusi valgusteid. Sama jutt - üldpildis kaupa nagu jaguks, aga madalamat sorti elutuppa sobivat valgustit, milles leiduks kas punast või rohelist tooni, ei leidnud. Üks siiski oli, ent osutus ainueksemplariks. Mina oma avatud ruumis peaksin soetama aga minimaalselt kaks, parem kui kolm lambikest.

Ilmselt tuleb valgustite leidmiseks Ikeasse sõita. Ja vannitoakappi otsida hoopis lihtsate valgete köögikappide seast. Nõuka-ajal oli ikka hea elada - midagi polnudki saada. Ja tühjas poes ei kulu ringivaatamiseks aegagi. Valitseva kaubakülluse hulgast annab õiget osakondagi otsida.

Jalgadel!

Lammutasime kööki. Lõpuks ometi saabus mitu aastat oodatud :) töötasapind. Sättisime seda paika. Meesisend oletas, et arvestades lõike keerulisust ja riistvara, mida selle tegemiseks kasutati, tuleb tasapind niikuinii uude lõikamisse suunata. Aga ei, millimeetripealt klappis - tõsine täppisteadus.

Kollase tööriistakasti poolläbipaistva kaane all peitub mitu kruvidega täidetud karbikest. Just nende karbikeste sisu huvitas poissi. Ajas end põlvedele ja nurises, et kruvisid kätte ei saanud. Järsku seisis ta jalgadel ning toetas ülakeha mõnuga kastile. Tahtsin Notsut siunata, et beebi jalgadele tõstmine ja sellel poosis üksi jätmine on rangelt keelatud. Aga elutuba oli tühi. Tõstsin poisi "kükita"-võttega istesse nign hetke pärast seisis ta taas püsti. Mis on järgmine? Külgsammud vist.

Mina & perearst

Miski haiguseuss pureb. Poja kulutab mähkmeid tempos 6-7 tk päevas ja seda on tema kohta palju. Igal öösel nutab ta paar minutit kõlava häälega ning sedagi pole ta varasemalt teinud. Gaasid pööritavad ta kõhus ja söögiisu nagu polekski. Ja nii juba nädalake.

Otsisin eile hommikul perearsti lauatelefoninumbri välja. Koridoris paikneva registratuuri vastuvõtuõde uuris-puuris enne arstile ühendamist mitu minutit. Kes helistab, miks helistab, mis murega helistab, kas ikk apõhjusega helistab. Paraku ei ole ma sellelt õelt mitte ühelegi küsimusele eales vastuseid saanud. Jõudsin end mõttes kirjuda, et otse arsti mobiilinumbrile ei valinud. Igatahes halastas õde lõpuks ja suunas mu arstile.

Rääkisin mure ära. Et olen andnud probiootikume ja paremaks need olukorda teinud ei ole. Et ühtegi uut toiduainet pole me menüüsse võtnud. Et muidu on poiss samuti tavalisest virilam - magab vähem ja poriseb pahaselt.
Perearst arvas, et äkki läheb ikka ise üle. Ma olin selleks valmis ja surusin kannad vastu maad ja ajasin selja sirgu. Ütlesin rahulikul toonil, et hakkan nende poole tulema ja soovin anda mähkme analüüsiks. Ah, et mis analüüsiks... Oskasin küsida rotat ja stafülokokki. Ja need kaks analüüsi ma ka sain. Arst küll üritas selgitada, et tulgu ma päev hiljem, ent surusin taas kannad vastu maad ja teatasin, et ma olen juba teel. :)
Rotat ei olnud. Stafülokokk "kasvab" laboris. Aga ühtegi nõuannet ei antud... Hea soovituse andis hoopis meedikust sõbranna - helistagu ma Perearsti nõuandetelefonile 1220.

Sealt soovitati pakkuda Smectat ning jätkata Enteroliga. Lohutati, et liigub ringi viiruslik kõhulahtisus. Toonitati, et kindlasti pakkuda juua.

Aga minu perearst... nomaitia... võta teine või jäta. Viimase kaheksa kuu jooksul olen küll tundnud, et analüüside saamiseks tuleb end kehtestada ja eriarsti saatekirjagi kirjutab nii nagu peaks selle oma rahakotist kinni maksma.
väkk.

Igavene elu

Matustel käisin. Ilmalikel.

Lugija kõneles muu hulgas, et kui elu oleks igavene, siis ei hindaks me seda sugugi nii palju. Ning lisas, et ükskõik kui pikk see ka ei oleks, kõikide soovide ja unistuste jaoks ei jagu. Ikka jääb midagi puudu - mõni raamat lugemata, mõnes kohas käimata.

Harvakuuldavalt südamlikult rääkis see eakas mees. Ei mingit pisarakiskumist.

Ka jäätunud autouks võib osutuda ohtlikuks.

Temperatuuri kõikumise tulemusena olid Helesinise Unistuse uksetihendid hommikul jääs. Kangutasin neid ükshaaval lahti. Juhipoolne tagumine uks asetseb eriti vastikult vastu aiaäärt. Loobusin, sest Notsu istub esiistmel ja poja tema taga. Saanuks ka selle ukseta hattama. Istusin rooli ja hakkasin vööd peale kiskuma kui pardakompuuter meelde tuletas, et "tagumine juhipoolne uks on avatud". Ju ma olin siis kompuutri jaoks piisava vahe sisse kangutanud.

Katkusin turvavöö lahti, vandusin veidi ja ronisin tagumise ukse juurde tagasi. Jääs mis jääs. Pusisin veel. Miskil hetkel käis sõrmes raksatus ning tundsin röögatut valu küünarnukis. Samal hetkel murdus ka jää tihendite vahel.

Tulemus on ka kümmekond tundi hiljem väga-väga valus. Igasugune neljanda sõrme liigutamine on välistatud ning päädib valuga küümarnukis. Veidi on paistes ka. Uskumatu. Kui valu tagasi ei anna, pean murtud jalgade kõrvale traumapunkti ukse taha ootele minema. Ilmselt ei suuda ma tõsisel näoilmel arstile vastata, mis minuga juhtus.

Põlvedel

Poja tõusis täna telerilauast hoides põlvili, et nokkida lauapealset kuldset kuusekest. Lihtne.

Katsetused koos ebamäärase kehahoiuga algasid mitu päeva tagasi.

Kiri Healt Inimeselt

Koju tulles avastasin ukse vahele veekindlalt suletavasse kotti pakitud kirja. "Leitud koer. Palun helistage ka siis kui koer ei ole teie oma. Telefoninumber."

Helistasin. Vastas vanem proua, kelle hoovi oli saabunud priske bernhardiin ning julgelt kuuri alla jalutanud.

Proua sulges ukse, kuid igaks juhuks hiiglast uudistama ei läinud. Proua oli kuulnud, et berna võib mõnikord olla kuri või närviline. Proua teadis, et lähedalasuval S tänaval elab üks selline isend ning ruttas peresse teadet viima. Pere koer aga oli kenasti paigal. Selle pere rahvas juhatas proua meieni. Nii see kiri ukse vahele jõudis. Pealegi ei olnud aial laiutavat bernhardiini tulijat uksel tervitamas. Küll on aga kuudini kaevatud lai jalgrada.

Jah, ma olen kindel, et mul ei ole koer kadunud. Meie koer on päris kindlas kohas. Kõne kitkus paramevad haavad uuesti lahti.

Aga sellegipoolest oli väga hea seda telefonikõnet pidada. Hea, et meie kandis sellin ehea südamega muretsev inimene elab.

Saiavormis Rannamõisas jääl

Rannamõisa pangal on tõesti jää. Mu meelest on see küll õhem kui varasematel aastatel ent siiski piisav, et mööda seina üles ronida.

Algatuseks avastasin ma kodusest kapist kassid ja jääpuuri. Piinlik öelda, ent need esemed olid minu juurde ununenud kaks aastat tagasi toimunud Pamiiri-reisist.
Kasse kotist välja venitades ei meenunud mulle kuidagi, kuidas neid saabaste ümber sättida. Kui aga meenus, siis oli kõik taas "käe sees" - nii pingutamine kui ka tugevdussõlm. Sama kordus ronimisvöösse astudes.
Ausalt öeldes värisesin konkse pihku võttes ning jääseina ette astudes üle kogu kere. Ebalevalt jäässe astudes ning kahtlustades ronisin pool seina ning seejärel alla tagasi. Nõrk, nõrk. Suurepärases saiavormis nõrk. Ja ühe koha jalal, kus anatoomiliselt lihas peaks paiknema, venitasin õnnetul kombel valusaks.

Et köisi oli vaid kolm ning ronijaid palju, rohkem löögile ei pääsenud. (või ei tahtnud ma rohkem löögile pääseda?) Laskumist, oma kõikse nõrgemat kohta, harjutasin veidi. Peale üht igiammust kukkumist Astangul on vöösse istumine mulle jälevastik ning harkseisus köiest lahtilaskmine ei tule kõne allagi. :S (Justkui see viimane üldse loeks midagi!)

Aga järgmisel pühabal jälle, kui poja lubab.

tuhandes postitus

Selles blogis on nüüd tõepoolest 1000 postitust.
Palju õnne. Päris pikalt peetud :)

Shoppamas

Kolasin allahindluses vaevlevas Rocca keskuses. Täpsemalt küll oma lemmikpoes Marks&Spenceris. Soetasin emotsiooniostuna Notsule komplekti madalaid treeningsokke, mida kaunistavad ingliskeelsed päevade nimetused esmaspäevast reedeni.

Lahedad sokid said. Ulatasin ostu teleka ees vedelevale eesteismelisele. Manitsusega, et nüüd on igaks päevaks oma sokid ja vaata, et sassi ei lähe. :)
Ja tema... sortis sokid kahte hunnikusse ning teatas, et kolmapäeval ja reedel on tal klaver ja need paarid sokke on täiesti üleliigsed.

***
Meesisend jätkas täiesti tõsisel näol, et meeste osakonnas müüakse samal põhimõttel aluspükste komplekte. Aga komplektis on kaksteist paari, kirjad peal January, February...
:) Eelteismelisel jäi seoses sobiva võõrkeele oskuse puudumisega see kild püüdmata.

Kaheksas elukuu

Kaheksanda kuu sünnipäev osutus pojal pöördepunktiks. Seniks me kohati kahtlesime tema normaalsuses:) Ei kõla eriti võimalikuna, et ühel beebil on 7 päeva nädalas ja 24 tundi päevas hea tuju. Muudkui naerab, naeratab ning isegi magama jäämisel ei tõsta jorinat. (Ma ju mäletan neid kaheksa aasta taguseid tundidepikkuseid röökimismaratone, kus esmalt sai pakutud süüa, seejärel vahetatud mähe, mängitud klouni, kussutatud, veelkord mängitud klouni, sõidetud autoga Nõmmelt Viimsisse, tagasi ja üks kord veel sama ring. Lõpuks, olles viinud mu Tipi sillalt allahüppamise äärele, Temake leebus ning uinus... umbes kahekümneks minutiks. Kirjeldatud situatsioon oli sagedane ning ma tõesti ei mäleta, millal see lõppes. Aeg-ajalt kestab siiani.)

Aga poja juurde tagasi pöördudes on ta nagu klassikaline titt etteruttava arenguta. Ja nüüd on nad korraga kohal - käputamisharjutused, istumisharjutused, põlvilitõusmisharjutused. Nutt. Öine sage ärkamine (püstitatud rekord - üheksa ärkamiskorda).
Meie pärslasest saab peatselt lahja&kiilakas roosa kiisu, sest pisike peopesa maandub järjekindlalt tema karvapahmakasse. Aga pärslane ei ole ju päris kass, vaid kassilaadne moodustis. Nimelt laseb ta endale kasvõi haiget teha, peaasi, et püsti ei peaks tõusma. No ma siis sekkun ja tõstan kassi kõrgemasse kohta eest ära.

Nädalavahetusel näitas poja hetkeks ka võõrastamist. Nutunägu nägi ... must kass. Ilmselgelt oli tegemist valet värvi ja liigselt siledakarvalise isendiga. Seejärel tegi poiss nutukõvera ka heledat kräsupead kandvale meesterahvale.

Jõuluvana tõi poisile suure hunniku lärmavat titekama - nii paljukiidetud FP laulukoera kui sama tootja "plaadimängija" kui ühe lihtsalt ingliskeelset laulu üürgava iseliikuva auto ja beebiklaveri ja muud toredat pool kuningriiki väärt kraami. Kutt näikse olevat nõus need kõik vahetama läpakaalaldi, juhtmepuntra ja paari reklaamvoldiku vastu.

Kui kuuendast kaheksanda elukuuni hiilgas poiss isuga, mis varjutas isegi Notsu oma, siis alates kaheksandast elukuust ei õnnestu mul talle isegi paari supilusikatäit püreed ega putru sokutada. Ainus erand on Hippi kaera-riisipuder piimaga. Teine erand on veel - puuviljapüree. Aga olgu siis mango või banaani oma :)

Strateegilised mõõtmed väljastatakse homme. Riiete poolest on märgata lisandunud pikkust.
Täna on poisil nimepäev - tähistasime õhtusöögi vahelejätmisega.