korilasena köögis

Meeletusuured kastid kukeseeni muutusid pannilt läbi käies hiigelsuurteks karpideks täis praetud kukeseeni. Võiga kukeseened ja võita kukeseened. Ahjus pisitillukesteks kuivanud kukeseened andsid omakorda inspiratsiooni ahjus kuivatatud tomatiteks ja õunteks.

Ja lisaks moos. Eh. mitte tavaline õuna- või rabarberimoos... Kibuvitsatarretis hoopis, moosisuhkruga tehtud. Plaanisin teha küll seemnevaba moosi, laenates selleks isegi jõhvsõela. Paraku jäid ühes seemnetega sõelale ka väärtuslikud kuidained ja jätsin seemned sisse. Nii näeb konserveeritud kibuvits välja hoopis tomatimoosi sarnane:)

Lõunast saadeti viht piparmünti - neil kasvab see umbrohuna. Ja Väike Notsu on hommiku jooksul ära söönud terve saia - kanarbikumeega (ähvardasin tal tagumiku mesimummi-vöödiliseks värvida ja sain vastu meesaiase täisnaeratuse). Kurgid. Purkide kaupa kurke - konserveeritud ja marineeritud.

Pead paneb sügama korvike pohladega. Kas lisada porgandit ja õuna, selles on küsimus.
Tuletaevasappi, ühesõnaga.

kuidas vabaneda kummikutest /läbi kuueaastase pilgu/

Kui ema on soetanud kummikupaari, mis mingil põhjusel sobimatu, noh näiteks hõõrub, on valet värvi, vale mustriga, liiga suur, liiga madal...
Ja tegelikult üks põhjus suisa täiendab teist: hõõrub JA on liiga madal. On liiga madal JA vale mustriga.
Pealegi: Mitte keegi peale ühe lasteaiakaaslase ei kanna õues kummikuid (kui pikemalt mõelda, siis üks kannab veel, aga tema on poiss, pealegi mitteüldse popp poiss).
Mida siis ikkagi teha kui nõiamoorist ema muudkui jaurab, et õues on märg ja kummikud peaks jalas olema...

Algatuseks tuleb üritada kummiku külje peal kõndida ja halada, et see on vasssstik kummik, ei seisa ühü-üldse jalas, on vale värvi ja vale mustriga, pealegi liiga suuuhuuur.

Ja seejärel tuleb kummik lihtviisiliselt kandapidi orgi otsa virutada, siis veidi kiskuda nii, et tekiks pea kümnesentimeetrine rebend. Hiljem võib vabandada, et ork ise jäi ette ja ork on täitsa süüdi, et kummik katki läks.

Aga seda kummikut ei luba ema enam kindlasti jalga panna. Enamgi. Viskab teisegi minema. Ja ähvardust, et nüüd tuleb lume tulekuni crocsidega käia, ei usu ju tänapäeval ükski normaalne laps.

viimane ülikooliaasta

Registreerisin end kolmele ainele. Kummaline on alustada nii lühikese nimekirjaga... Kokku vaid 8 ainepunkti.

*ülevaade meedia ja kommunikatsiooni teooriast (jäi õigeaegselt rumala peaga tegemata)
*teadustöö alused ehk seminaritöö, millest saab alus minu lõputööle.
*turunduskommunikatsioon ja tarbijakäitumine (meie töö diskvalifitseeriti plagiaaditunnuste tõttu)

Kokku peaks kevadeks kogunema 16 AP ja lõpetamisel jääb 1 AP isegi üle

Esimene sess algab juba 26.09.

sigavastik päev

X-ga olime kõrvuti laudade taga töötanud selle ettevõtte esimesest päevast alates. Teda toodi meie osakonnas tihti eeskujuks - perfektne bürokraatia keerulises süsteemis, ettevõetud projektid said täiuslikult läbi viidud. Toimiv infovahetus, mõni tunnustav sõna kolleegidele, rahulikkus. Asjad, mida kohe ette võtta ei jõudnud, nende hilinemisest teavitas.

Nooruses oli X uljas pidutseja - selline, kelle klanitud välimuse all võis vaid aimata, et peolt otse tööle saabus. Lapse sünni järel muutus ta seevastu kohusetundlikuks isaks, kelle arvutiekraani ehtis magava beebi pilt.

Tavaliselt asendas X mind puhkuse ajal. Tõin ta lapsele reisilt mõne pisimeene ja tal oli selle üle hea meel.

Asjad ei olnud korras juba mõnda aega - X oli muutunud hajameelseks, tihtipeale oli tal töö ajal miskeid kummalisi asjaajamisi. Ta tõusis, võttis jope ja kadus mõneks ajaks. Naastes püüdis ta tööd edasi teha, kuid tulemused halvenesid tasapisi. Keskendumisega oli raskusi. Ka haigestus X tihemini.

Paar kuud tagasi laenas X raha - summa ei olnud suur, kuid siiski minu jaoks arvestatav. Paaripäevase viivitusega sain raha tagasi. Ühel õhtul kõlas X-i hääl telefonis üsna ahastavalt - taas oli raha vaja. Ta tunnistas, et kasiinovõlg on üle pea kasvanud... Ohkasin ja kandsin üle. Ja sain taas tagasi. X lubas puhkusele sõita - et jamadest eemale saada. Läkski -

Peale puhkust tööle naastes oli X taas haigestunud. Sahistati jutte mingitest suurtest probleemidest. Ja reedel avalikustati - X on dokumente võltsides sooritanud suuregabariidilisi pettusi.
Täna toimetasid siin kriminaalpolitseinikud...

Miks ma seda kirjutan?
Ma ei suuda seda uskuda - minu hea kolleeg. Mis viis teda sellise teoni? Kas allakäigutrepist on veel miskit tagasiteed? Kas ta pannakse vangi? (Sellele küsimusele on vastus vaid üks - jah)

Kurat, see ei mahu mulle ajusse.

Mõnikord olen mõelnud kodutuid ja parme vaadates, et miks said neist sellised... Ja nüüd, kolleeg, inimene minu enda kõrvalt... fck.

Simpel. Või siiski mitte?

Ämmmäääääääää, määgib Väike Notsu mulle kaeblikult telefonitorusse. "Mulle saadeti jälle sõnuuuuum".

Ja see tähendab, et Notsu teeb samasuguse kaebliku kõne veel mõnele inimesele. Et ta on seoses minu tööga paar päeva päevasel ajal üksi kodus (jajah, lastekaitseinspektor on oodatud), pole ka kellegil teisel võimalik tema õnnetut sõnumit otsekohe lugeda. Ja kirjatähed on Notsu jaoks hetkel veel tundmatu suurus...

EMT, raisk. Vihastan end õhtul järjekordselt roheliseks. Sest kodakondsed teavad Notsu suutmatust kirjatähtedega toime tulla ning HELISTAVAD talle.

Ja nende EMTi sõnumite peale teeb väikelaps mitu kõnet ja mingil hetkel saab kõneaeg otsa... Ja siis tuleb juba kõneaja lõppemisest teavitav sõnum ja siis haarab Notsu ahastades lauatelefonitoru. "Emme, äkki on midagi tähtsat..."

Ja lõppeks helistan ma EMTi klienditeenindusse ja palun, et reklaamsõnumid ja kõneaja lõppemisest teavitavad sõnumid pandaks kinni. Neiuke infotelefonis on küll väga hea ja armas ja lahke, kuid surfamise soodsast hinnast ja teab millest veel informeerivaid sõnumeid EI SAA sulgeda... Samas minu lepingulisse mobiili need sõnumid ei tule...

Ja operaatori vahetamiseks olen ma hetkel liiga laisk ning kõikvõimalikud peoleod ja diilid ja teab mis asjad... ma lihtsalt ei suuda neis orienteeruda:(

tagasi töörindel

Segapudru päev.

Peale nii pikka puhkust keeldun ma kategooriliselt ärkamast äratuskella peale kell pool kaheksa!!!

Lisaks muule ei suuda ma veel hästi tabada oma tööülesandeid, samuti pean meelde tuletama failide asukohta süsteemi kaustades.

Järeldus saab olla vaid üks: mul on olnud hea ja pikk puhkus:)

PS. Täna kella 9st on taas sisse lülitatud minu mobla ja loen ise meile. Muidugi oli vahva leida postkastist üle 150 lugemata kirja:)

puhkus lõunas

Alates reede õhtupoolikust veereb meie mersubussike lõunaosariikides.
Oleme kiirpilgul vaadanud peale suurele hulgale vaatamisväärsustele:
* Rõuge yrgorg, vesioinad, vaatetornid
* ristimine Rõuge kirikus
* Vällämäe matkarada koos kukeseenekorjamisega
* Nohipalu järved, nyydseks RMK-alale kuuluvad Must- ja Valgejärv on lahedad, kuna paiknedes ca 1 km vahemaaga on tegemist yhe tumedaveelisema (ja ka soojema) järvega Eestis, teise näol aga yhe läbipaistvaima ning kylmaveelisema järvega.
*Piusa koopad. Täisjama. Vaatad klaasmajas palgi tagant liiva. Lahedama elamuse saime lähedal metsas "metsikusse koopasse" piiludes. Okei, tikud ja mobla olid varinguohuks kaasas.
*Vahtsõliina linnus. Superäge, saab torni ronida ja muistse vahimehe kombel vaadet imetleda
*Vastseliina alevike - rippsilda enam ei ole, mu lapsepõlvemälestus on haihtunud...
* Paasapäev Obinitsas. Ristikäik järve äärde, setude hauakombed, läbi öö kestev teenistus ning Obinitsa kirik, mis ehitatud yhe mehe poolt 1950-1952, sygaval 25+5 ajastul.
* Shopping Tartus /teadmiseks: Sela poes on myyja sõnul "riided saledatele inimestele", sinna mul kahjuks edaspidi asja pole. Noh, nr 48 jope tõesti selga ei mahtunud/
* Ahhaa 4d kinos, seansil "Kosmos". Tõeliselt äge elamus hoolimata suht kallist, 40 kroonisest piletihinnast.

Sekka ohjeldamatut ujumist - Verijärv, Kaussjärv. Ports unustatud ja kaunilt hooldatud mõisasid ning imeilus Mooste mõisaansambel.

Vapustavalt kaunis puhkusejupike!

ehitustibi

Algatuseks viriseda omaette kaheksa kuud, et soovitud mosaiik on tellitav. Kui plaat nädalaga kohale laekunud, võtta klaasmosaiik, kott plaadisegu, käärid ja plaadikamm. Segu kokku segada, mosaiik parajaks lõigata. Esimene ruut loodida paika ja ülejäänu selle järgi panna. Kolm tundi vaeva ja kaks ruutmeetrit plaate on seinas. Voila!
Tulemus igati oki - vähemalt sama korralik, kui tulen-homme-teen-ära töömeestel. Eilne külaline arvas, et nälga ma ei tohiks jääda - plaatimistöö olevat käpas.
Allesjäänud raha... selle investeerime jätkuvasse puhkusesse:)

************
Valge Daami etendus Haapsalus oli halenaljakas. Paigast ära heli ning liigne ilmekus meenutas stseene kultusfilmist "Malev". Etenduse läbiviimise koht asus sellel aastal mitte peaväljakul vaid kiriku kõrval platsil. Istepalgid on suisa ohtlikult libedale nõlvale paigutatud.
Täiskuu paistis heledalt, kui nina Tallinna Poole tagasi keerasime. Unine Notsu väitis, et tema ikka päris täpselt aru ei saanud, milline neist kisakõridest see daam oli.

paduvihmases Kuressaares. Jätkuvalt

Paduvihma jätkus Kuressaarde ka tänaseks. Õigemini valas keegi süsimusta pilve sisse peitunud tüüp pihku irvitades maa peale tühjaks mitu vannitäit vett. Meie aga istusime samal ajal mõnusalt soojas pubis ja pugisime makarone. Olid jah head. /Ma olen siin mitu korda söömas käinud, aga isu ei ole veel täis saanud, Murueit 2008/

"Issand jumal, see ei mahu ju üldse käekotti", õhkas Väike Notsu tund hiljem Saaremaa muusemis Kuressaare linnuses vanaaegset voldiga fotoaparaati vaadates.

Shoppingu käigus ei ostnud me mitte kui midagi... Seekord läks nii. See-eest sõin Arensburgi restoranis "maailma parimat juustukooki" /Murueit, 2008/ ning Notsu limpsis jäätist ja vaatas purskkaevu veeilu.

Tänaste uudiste läbi jõudis sõda Gruusias ka meie pisikese pereni - Notsu avastas telekast, et seal, kus sõdureid näidatakse, oleme käinud ka meie. Emme, kas need linnad on nüüd tõesti katki... Targem oleks laps televiisorist eemal hoida, avastasin klombiga kurgus.

puhkus. jätkuvalt täiel rinnal

Hoolimata paduvihmast me suvitame. Seekord põgnesime mere taha, Saaremaale.
Kümnekonna aastaga, mis on möödunud mu viimasest Saaremaa-sõidust, on siin vist kõik muutunud. Lühiekskursiooni tulemusena nimetaksin Kuressaaret kompaktseks väikelinnaks, kus on olemas kõik suurlinlikud elemendid.

Eilsesse päeva mahtus saabumine koos tänaseks juba nime saanud koeratüdrukuga. Lottel veab hirmsasti - kõledast Tallinna koerte varjupaigast jõudis ta superheasse peresse.

Täna logelesime puhkusele kohaselt niisama - käisime kukeseenel ja pohlal, küpsetasime seenepirukat ja sõime ohjeldamatult.

Ja homme võiks uurida kojusõiduvõimalusi - et puhkus oleks täiuslik, mõtlesin Notsule pakkuda lennureisi (muide, üliõpilase pilet Kuressaarest Tallinna maksab vaid sadakond krooni enam bussipiletist).
Paraku ei taibanudma kaasa võtta Notsukese passi ja nüüd ei teagi - kas riigisisene lend eeldab lapsel dokumendi olemasolu või mitte... Näis.

Igatahes tervitused Kuressaarest. Nii nauditavat ja vaba puhkust ei ole mul hoolimata kehvast kliimast veel eales olnud!

Närvishoki äärel ehk lugu tundmatust köögiloomast

Mida iganes mu naabrid minust nüüd ei arva.
Avasin külmuka ukse ja seal avanenud vaatepildi tõttu röökisin end poolsegaseks. Minu külmkapi riiulil laiutas prussakas!!! Selline pikk ja sarvedega ning mind nähes põgenes sekundi murdosa jooksul riiuli taha.
Järgnev toimus järgmise murdosa sekundi jooksul - kaks riiulit tühjaks, üks välja, kraanikausi vastu toetatud riiulile veejuga peale. Prussakas kadus äravoolu, et sealt hetk hiljem välja ronida. Pesuvalgendi oli esimene käepärane vahend ja valasin seda ohtralt...

Sorteerisin läbi kogu külmuka ja leidsin teise samasuguse isendi veel - kössitas teine hommikul laiult kaasa võetud munakarbis muna all. Järgneva röögatusega tõstsin munakarbi majaukse taha.

Betti kauss sai kuhjaga täis - latt suitsuvorsti, terve sai, pannkoogid, pool kilo juustu, pool pakki küpsetusmargariini, keeduvorsti viilud, kolmveerand kurki ning jupike tomatit ja kaheksa suurt keedukartulit. Üle valatud kohvikoore-piima seguga. Kuniks välisukse tagant hakkas kostma Väikese Notsu suur hädakisa: "Emme, emme, Betz sööb mune koos karbiga. Notsu pisikesed käed püüdsid meeleheitlikult Betzu hiigelpead munakarbist eemale lükata. Olin munakarbi täiesti unustanud ning bernaplika jäme ning muudel juhtudel täiesti saamatu koon oli karbi kenasti avanud ja nosis tooreid mune koos koorega...

Kuniks toibusin ja Notsu telefoni ühe hingetõmbega ütlesin: tead-ma-sain-närvishoki-prussakas-külmkapis (olin valmis kapi mootorini algosakesteks lammutama)
Täpsustavate küsimuste järel selgus, et tegemist ei olnud kardetud soovimatu koduloomaga - tagaosas olnud hargi järgi tuvastasime elukad kõrvaharkideks. Maal ikka juhtub... Ürituse tulemusena sai proua Betti tõeliselt inimliku kõhutäie.

ehitusnõuniku ehitatud maja

Varbla valla ehitusnõunik on ettevõtlik mees. Lisaks igapäevastele vallaasjadele on ta loonud palkmajade ehitusega tegeleva ettevõtte, mille juhtlõngad igapäevaselt poja kätes. Selle firma toodangu hulka kuulub ka meie palkmajake laiul.

Ilmaolud on mereäärsel tuulte tallermaal suhteliselt ekstreemsed. Igapäevane lõikav tuul, vaikset ilma peaaegu polegi. Tuule sekka võib suvalisel hetkel sadada paduvihma hoog. Näiteks lähed majast mõnikümmend meetrit eemal asuvasse tualetti. Poole häda pealt kuuled plekk-katusel vihma rabistavat ning väljudes on maa läbimärg kuid päike paistab nagu poleks ilmamuutust vahepeal olnudki.

Märkasin sügisel, et majal on seespool kerged veekahjustused - palk on mõnest kohast läbi sadanud. Helistasin maja ehitajale ning valla ehitusnõuniku pikap seisiski ühel päeval mu õuel. Vaatas mees siit ja sealtpoolt ja ütles, et ilmaolud on jah ekstreemsed - vesi surub ühest seinast läbi, kuid talvel ei õnnestu nii või teisiti miskit ette võtta, veebruaris 2008 palus endale uuesti helistada. Varakevadel saavat asjad operatiivselt korda.
Iseenesest mõista ei tulnud veebruaris miskit välja - kord oli herr ehitusnõunikul kiire, siis oli kibekiire tema pojal. Lõppeks vuristas herr poeg telefonis mulle ette summasid, mis kokku üle 75 000 küündisid. Noh, seal, linnas, ei saa te selle raha eest ju miskit, lisas ta. Ei saa jah, aga ega mul sellist raha kuskilt võtta ka pole, ohkasin.

Kevadest on saamas sügis ja vihmasajud taas kimbutamas...
Mu Nõmme-kodumaja eelmine omanik oli tubli töömees. Kuuri ehitades vaatasime tema tööriistakasti vidinaid ja tõstsime need kõik ühte nurka. Mine sa tea... Samasse nurka sai tõstetud ka villarulli suurune kott nõukaaegset takku.
Sellesama koti ma reedel laidu sõites autole laadisingi. Ja nädalavahetusel sai takk maja vahele pahtlilabidaga surutud. Igatahes sai kinnitust asjaolu, et herr ehitusnõuniku firma oli palkmajakest ehitades "unustanud" palkide vahele tihendust panna ja nii seisavad kolmnurkselt!!! lõigatud palgid kenasti soojustamatult üksteise otsas. Siinkohal meenus mulle härrasmehe jutt sellest, et maja asub väga viletsas asukohas ning maja tellija oli hiiglam ihnuskoi....

Toppisin takikoti sisu merepoolse seina kohati sentimeetrisuurustesse täiesti tühjadesse pragudesse. Tuultpidav sai - kardinad enam ei liigu toas. Tõrvaga ületõmmatult muutusid palgid ka vettpidavaks. Aga Varbla valla värskeltehitatud majadesse ei tihkaks sisse astuda. Sest ehitusnõuniku teadmistes majaehituse kohta julgen sügavalt kahelda.

päev haapsalus

Kolasime Haapsalus.

Raudteemuuseum - rongisõit läbi aegade. Väljapanek arvatust kehvem, Lavassaare raudteeteemalise muuseumi siseosa jättis hoopis uhkema mulje. Renoveerimistööd annavad uue kuue jaamas seisvale auruvedurile - sattusime juhuslikult kokku töö mahtu üle vaatava objektijuhiga, kes näitas hetkel viletsas seisukorras vedurit.

rand - ujumine ja mäng liivavormidega jäi jaheda ja tuulise ilma tõttu ära

shopping. Ostsin mõnusat puhkuselugemist. Sabine Kuegler "Dzunglilaps" - positiivse lugemissoovituse leidsin ajakirjast "Tarkade klubi". Juhuslikult sattus näppu ka ühe mu lemmikkirjaniku Herman Sergo raamat "Vihavald"

Haapsalu Kuursaali restoran. Ma olen söönud maitsvamat pastat. Ka ettekandja oli veidi ebalev. Kuid mõnus on istuda süüa valgest kangast laudlinalt, hoides süles kangast salvrätikuid. Ja möödunud sajandi alguse meeleolu vanas tantsusaalis koos rauge merevaatega.

Tšaikovski pink. Meenus umbes kolmekümne aasta tagune foto pingil istuvast Väikese Notsuga äravahetamiseni sarnasest tüdrukust. Ja ema jutustus Haapsalus puhanud Suurest Heliloojast. Kordusid küsimused stiilis: Emme, kas see helilooja on juba ammu ära surnud? Aga emme, mida üldse tähendab sõna "helilooja"?

Rannapromenaad, mille viletsus meenutas endisaegset hiilgust.

Mänguväljak Aafrika rannal - karussell, kiiged, alpinismiseinake, redelid. Kõik, mida üks mänguealine laps ihata võiks. Suur pluss - mänguväljaku veerel on teisaldatav tualett - igati puhas ja kasutusvalmis. Kirgiisiast tulnuna hindasin mina pehme tualettpaberi olemasolu:)

Haapsalu veekeskus. Kord tööasjus nendega rääkides jätsid nad endast kehva ja tillukese mulje. Külastajana jalus siim tegemist küllaga - üks liutoru, üks mullivann, lastebassein koskedega. Soome ja aurusaun. Tegemist jagus pooleteiseks tunniks piisavalt. Nii sai täidetud ka Väikesele Notsule antud lubadus minna Haapsallu ujuma. Kusjuures märkimist väärib väga sõbralik hind - koolieelik ja üliõpilane maksid kokku vaid 80 krooni.

Tagasitee valisime teeremondi tõttu läbi Keila.

***
Minu planeerimatu tagasisaabumise tõttu vabanes kaks nädalat puhkust. Tegelen sellega, milleks aasta jooksul pole peaaegu üldse aega jagunud - olen ema. Minu mobiiltelefon on 21. augustini välja lülitatud.

bäkk

Läks nii, et Lenini mäetipp jäi minust tugevamaks. Tegelikult olin läbitud opi tõttu kehalt lihtsalt nõrk ega jaksanud.

Vaagisin põhjalikult oma valikuid: ma ei tahtnud olla nõrgim lüli liikudes üksteises sõltuvalt köies esimesest laagrist teise. Hoopiski ei tahtnuks ma, et minu terviseprobleemide tõttu loobunuks keegi grupikaaslastest kui minu saatja laskumisel. Ja mul ei olnud ka soovi teadlikult rikkuda Jaani poolt ette kirjutet nõuet mitte laskuda üksinda. Sestap jäi sel aastal minu kõrguspiiriks esimene laager kõrgusel 4300m.

Tagasitee oli seiklusterohkelt vinge. Kirgiisia on kaunis ja kirgiisid lahked inimesed.
Hoian jätkuvalt pöialt grupikaaslastele, eriti muidugi Epule ja Tarmole.

minek!

Täna viib Moskva rong meid ära. Ära suurte mägede juurde, kaugele Kirgiisiasse ehk moodsa nimega Kõrgõstani.

Lapsepõlveraamat "Mu kodu NSV Liit" kirjutab, et Kirgiisia on suurte mägede maa. Kõrgeim mäetipp on Võidu ja see ulatub pea 7,5 km üle merepinna (täpsemalt oli 7400 millegiga). Kirjutab, et mägede vahel orgudes lainetavad puuvillaväljad. Et paljude laste isad on Kirgiisias lambakarjused, kes hoiavad karja nii tormis kui päikeses. Ning mõnikord võitlevad nii suured kui väikesed loodusjõudude, lumelaviinidega.

Sellisele maale viib meid sellesuvine reis, kaaslasteks vanad tuttavad eelmise aasta Elbruse-vallutuselt. Suure tõenäosusega ma vahepeal siia ei kirjuta - kohapeal ei ole isegi mobiililevi, meid hoiab ühenduses välismaailmaga vaid satelliittelefon. Näis.

Täpsem marsruut - Tallinn-Moskva->Biškek (end Frunze) -> Oš-> Atšik-Taš. Katse vallutada Lenini mäetippu ning tulla tagasi koju 20. augusti hommikuse Moskva rongiga.


Head reisi meile!

samm uude ellu

Haiglasse jõudes olin väsinud, magasin ju ööl vastu esmaspäeva vaid mõned napid tunnid.
Kella üheksale määratud protseduur algaski punktuaalselt ettenähtud ajal.

Raseerimine (oh, tänan, tegin seda juba ise), duss (oh, tänan, ka see on tehtud). Pikaliheitmine raamile tõi mulle hirmupisarad silma. Kardioloogiaosakonna koridorid olid pikad-pikad ja arstid-õed-sanitarid vilksatasid kuidagi tagurpidi mööda:)

Opilauale, kanüülid, joodilaadsega kollased püksid jalga. Opiarst, dr Hasso Uuetoa oli saabudes humoorikas, vaatas mu veekalkvel silmi. Rääkisin talle oma hirmust ära surra. Arst hakkas naerma ja ütles, et sel juhul läheksin ma ajalukku ning lisas kärmelt, et tema ise ka, kahjuks. Pigistasin kõvasti-kõvasti opiõe kätt. Jalaveeni kaudu südamesse viidud 8mm jäemdust sondi ma ei tundnud, küll aga tegi süda aeg-ajalt imelikke jõnksatusi. Arst kurtis, et häire ei lähe käima ning otsustas kasutada selleks ravimeid. Pulss lendas pealt 225, mul hakkas halb. Sellega oli viga leitud ning asuti parandama. Et veakoht oli ohtlik, siis mindi külmutamise, mitte kõrvetamise teed. Kord, teine, kolmas. Uus katse häiret käivitada. Mina tundsin end hästi, kuid arst ei jäänud rahule ning kordas külmutamist. Mu sees oli sond -77 kraadiga:)

"Valmis!", ütles arst miskil hetkel ja mind sõidutati palatisse. Lamamisreziim järgmise hommikuni, jalg sirge ja 2 kg kaaluv liivakott raskuseks peal. Protseduuri ametlik nimetus: supraventikulaarse tahhükardia ablatsioonravi.

Täna hommikul astusin Mustamäe haiglast välja oma uue ja terve elu esimeste sammude poole. Dr uuetoa oli palatiarstile öelnud, et on veendunud, et konkreetne südameprobleem ei kordu mul enam iialgi.
Boonuseks sammus mu käekõrval Väike Notsu, kellele dr Miller teatas, et uute shuntide paigaldamine ei ole vajalik.
Kas tervet inimest!

aitäh, head inimesed

"see opp sind ei tapa, küll aga võid tahhükardiahoo kätte, kui piisavalt kiiresti abi ei saa (Pamiiris, kus 02 niigi vähe on ning abi kaugel, näiteks)", ütles mu EMO-arstist sõber. Ta on homme samas valves, mul on veidi julgem.

Kardan väga. Aitäh, headsoovijad telefonis, messengeris ja irl. Ma olen sellest üle. Saan uue ja kvaliteetse elu, kus ma enam ei pea kartma südamepekslemishooge. Tunni aja pärast lähen vastu lennukile, veel ühele heale ja armsale inimesele. Homme vaatab Väikest Notsut tema, vabatahtlikult. Ma tahan tulla siia tagasi teisipäeva õhtul, ütlema, et kõik on hästi!

Autorüüstajad Nõmmel

Eile hilisõhtul oli meie kandis kärarikas - mitu taksot peatus mu maja ees, üks neist, punane sedaan, seisis siin ilma silmnähtava põhjuseta päris pikalt. Öösel haukus pr Betti mitu tundi raevukalt. Metsa all oli lärmakas - mitme meesterahva kõnekõmin häiris mu und. Tigetsesin omaette, kirusin tegelasi, kes meie maja ette selle paganama jalutustee ehitasid, rahustasin Bettit, käisin allkorrusel, sügasin teda kõrva tagant, riidlesin ja proovisin uuesti magama minna. Mitu korda ja täiesti lootusetult. Panin pool neli magamistoa kolm akent kinni ja uinusin rahutusse unne.

Nüüd on selgunud ka Betti haukumise põhjus. Mu autol, mis seisab magamistoa akna all on ära keeratud kõigi nelja ratta ventiilid. Tõepoolest - öösel aknal Bettiga riieldes kuulsin vihinat, nagu oleks rannapall tühjaks lastud. Mõtlesin veel, et kas tõesti Väike Notsu unustas oma palli välja ja Betz astus küünega peale...
Akna vahele on PRINDITUD kiri, millele kirjutatud, et rüüstajale ei meeldi minu auto parkimiskoht (minu eramaja ees). Seega ei olnud tegemist juhusliku vandalismiga, vaid etteplaanitud tegevusega. Tegijal oli kaasas kruvikeeraja ventiili mahakeeramiseks, prinditud leht ja teda ei häirinud ka bernhardiinist perekoera haukumine. Ja tühjaks lasti KÕIK neli rehvi. Tegevus toimus mitme tunni vältel - seega oli tegemist tõesti kättemaksuga... oma kodumaja ees parkimise eest... Taksojuhid? Keegi teine, keda minu jeep segas sajaga kitsal tänaval kihutamast?

Niisiis. Mul on homme hommikul operatsioon ja haiglast välja saades sõidan kuuks ajaks ära. Ma ei oskagi peale nutmise midagi tarka teha. Politsei? Kindlustus? Aga peamine on, et suure ja raske jeebi neli rehvi oleks hävimise vältimiseks vaja täis pumbata ja ventiilid peale keerata. Kust ma saan ventiilid? Pühapäeva õhtul? Kas jeebi rataste täis pumpamiseks on vaja need alt ära võtta või saab ka miski mobiilse pumbaga? Kust ma selle pumba saan? Pagan. Ma ei taha enam üksi olla...

Njah. Mul ei ole vist ette nähtud tunda end kuidagi kergemini. Tõesti, ma ei taha sealt haiglast homme enam tagasi tulla. Ausõna.

Ja eripreemia inimesele, kes oskab mulle anda infot öiste vandaalide kohta. Teine eripreemia sellele, kes oskab rehviparanduse suhtes nõu anda.

koristushommik

Shalala! Ja ongi kauaoodatud koristaja(d) kohal!
Puhtaks tehakse nii aknad kui raamid, toapõrandad ja vannituba. Kõik ühesõnaga.
Ja mis peamine - ma ise tegin ka suurpuhastuse ära. Korjasin kokku meie tohutu garderoobi ja viskasin osad rõivad, enda omad enamasti lihtsalt prügikasti. Väikese Notsu väikseks jäänud garderoobi ilusam osa sõidab Pamiiri, rõõmustama mõnda väikest kirgiisi tüdrukut.

prillidega bernhardiin

Juba kuujagu on Betzu üks silm teisest tuhmim ja "imelikum" Meie loomade perearst arvas et parim on lasta eesti ainsal loomade silmaarstil üle vaadata.

Sain teada, et
*silmade järgi on Betti vanuseks mitte 5-6 vaid 6-7 aastat
*paremas silmas on varasemast elust pärinev silma sarvkesta trauma, õigupoolest on tegemist verevalumiga. (loodetavasti mitte pahaloomuline hemangioom - oli vist selline sõna)
* Betti on east ja tõust tingitult lühinägelik. Kui ta oleks inimene, siis kannaks ta tugevaid prille (ma tean seda isegi, alalõpmata tatsub ta mul varvastel)
*Arsti üldiseks arvamuseks oli, et seoses näitusekoeraks sobimatu välimusega - krussid seljal ning ebasümmeetriline otsmikulaik, on tal keskmisest halvast bernatervisest oluliselt parem tervis. Arvatavasti jagub meile koosolemiseks veel mõned toredad aastad.

Ajakulu 18 minutit, hind 590 krooni.

projekt: juurviljad

Kolasin hilisõhtul mööda allahindlust. Oli selline unine ja paksu õhuga unine õhtupoolik. Ostsin ühe eseme - kaalu. Sellise korraliku, mis näitab nii lihasmassi kui ka keha veesisaldust, kuhu saab sisestada kuni kaheksa persooni andmed.

Njah. Ma olen juurde võtnud kolm kilo. See ei ole miski ime kui arvestada viimaste nädalate uhkematest uhkemaid söömaaegu. Et jooksma ega uisutama hetkel ei saa, siis tuleb veidi söömisharjumusi muuta.

nädal teeleminekuni

Kuule, kas sa ei karda Pamiiri minna, vaata mis selle tüdrukuga Alpides juhtus, on üks peamisi küsimusi mulle viimasel nädalal. Need, kes kursis on minuga reedel juhtunuga, lisavad sellegi nüansi.

Mägedehaigust on raske seletada. Juba lapsest saati on mulle meeldinud omaette erinevaid mõtteid mõlgutada. Ja palju aastaid olen turninud erinevatesse tippudesse - lähemad ja kaugemad künkakesed Eestis ja kaugemal.
Ajapikku on mäed lihtsalt suuremaks läinud ja ulatuvad meetrite asemel kilomeetritesse.

Muidugi on hirm, mäe nagu muu looduse ees peabki aukartust tundma. Maailma alpinism mäletab paljusid, kel ei ole vedanud. Eelmisel aastal seisin "alpinistide surnuaial" ja vaatasin tundmatule tüdrukule pühendatud plaadikest. Ta oli minust päev vanem, kuid jäi igavesti nooreks. Kuskil seal...

Välistada ei saa midagi. Kuid ma ei mõtle, et kassanäe, mis Alpides juhtus. Samamoodi loen hommikuti kurbi fakte liiklusest, kuid ei istu rooli mõeldes, et sama võib juhtuda minuga.

Mägedes ei saa kõike ise juhtida. On palju hetki, kus loodus on võimsam ning loodus on mägedes ka tujukas. Jõulised tormid, tuuled ja vihmad on kerged tabama.

Ma saan olla ettevaatlik, saan kuulata kogenumaid kaaslasi. Ning kahtlemata on meie grupi juht Jaan kogenud mägedehunt, kes ei võta ise ega luba ka teistel võtta asjatuid riske. Aga tean, et garantiikirja õnneliku kojupöördumise kohta ei väljasta temagi.

Ei, ma ei karda minna. Mul on palju endast sõltuvaid valikuid - riietus ning jalanõud. Väiksem=hoolikalt valitum isiklik pagas. Mul on võimalik mitte võtta liigseid riske, tundes end halvasti. Ja tegelikult on kaugel Kirgiisias lihtsalt niisama mägedes puhata-päevitada ka mõnus. Vist...

Ma pakin. Ehk siis vaatan nimekirja oma märkmikus ja lisan sinna esemeid, mis leiavad järjest koha külmkapi peal ning klaveri kaanel. Ootel.

On eelviimane tööpäev.

tööpakkumine - koristajat vaja!

Jõudsin järeldusele, et ma ei saa end neljaks tõmmata. Lootus ise suurpuhastusega hakkama saada, on enesepetmine ja tekitab vaid stressi.

Mul on vaja ühekordselt koristajat.
Miinimumprogrammi kohaselt on põrandapind ca 116 m2 kahel korrusel vaja puhastada, mööbel üle käia ning küürida ka vannituba.
Maksimumprogrammis võiks puhtaks saada ka aknad ja üle pesta -kuivatada ka kapitäis nõusid. Pesu pesta ja triikida ei ole vaja. Ilmselt kuluks üks korralik tööpäev - mulle sobiks suvaline päev sellel nädalal.

Kui keegi oskaks soovitada tubli koristajat, siis palun mulle ASAP teada anda!

mõneks ajaks linnainimene

Tegelikult on palju toredaid asju ka juhtunud. Kuigi viimastel päevadel on mul miski psühholoogiline tõrge väikeste maakohtade vastu ning kodust lahkudes kontrollin, kas mobla aku on piisavalt laetud, mõtlen oma suvemaailmale laiul ikka positiivselt.

Nädalaga tekkis palkmajakesele rõdu - sealt avaneb merevaade kolmele küljele. Näha on kaks suuremat saart Kihnu ning Manilaid ja mitu väiksemat ehk Tõstamaa laiud.

Et 9.jaanuari tormist alates, mil majake sai tõsiseid veekahjustusi, ei ole keegi majaümbrust puhastanud, riisusin maast välja meeletu sodilasu. Lisaks kõrkjajäänustele ilmus välja ka eelmiste omanike, väidetavalt suurte loodusesõprade jääke - eterniiti, pool alusetäit telliseid, kenasti laialipillutud. Rookatuse sidumiseks vajalikke traadijuppe oli täis kogu maja ümbrus. Pudeli- ja purgijäägid, väiksemad ja suuremad killud. Kohati näis, et kõik maja sees liigne lendas lihtviisiliselt uksest välja. Tiigist kaevasime lisaks eterniidiplaatide hunnikule ka külmkapi ja paar mõnemeetrist torujuppi.
Majaümbrus nägi nädalavahetuseks välja nagu keskmise suurusega prügimägi. Ning seoses rõduga tekkinud probleem - kuhu ka kõrkjajääkide hunnik ka paigutada, ikka riivab ta inetult silma.

Kuniks me mõtlesime, saabusid külalised - kanuumatkal olev seiklejate klubi ning tendi ja vähese vaevaga sai majaümbruse ühisel jõul lühikese ajaga täiesti puhtaks.

Pühaba õhtul linna sõites oli pagana hea tunne. Hea oli dresside asemel linnariided selga tõmmata. Hea oli juua Statoili kakaod. Hea oli sõita mööda Maksist ja esmaspäeva hommikul oli mõnus isegi tööle tulla. Vahepeal on linnas ka hea:)

kaks aega

Minu aeg jaguneb nüüd kaheks - ajaks kuni esmaspäevani ja ajaks peale seda. Ja eilse päeva kirjutan kuskile kaduvikku.

Õhtul lugesin läbi mime kilo jagu kirjandust supraventrikulaarsest tahhükardiast. Ööd on pikad ning mustad - tänase jooksul mõtlesin tuhandeid segaseid mõtteid.

Pühapäevaks pakin pisiasjadeni kokku Pamiiri mineku koti - paar suuremat ning mitu väikest asja on endiselt ostmata ning osa tarvilikku läbi mõtlemata, mõned asjad on kahevahel. Ees seisab ju terve kuu tsivilisatsioonist ning armsatest asjadest-inimestest eemal.

Ma tahan pisiasjadeni olla täpne ja täidan ka elundidoonori kaardi. Kirjutan üles soovid, millega lähedased peaksid arvestama juhuks kui südameparanduses peaks juhtuma see kõige halvem. Ja tegelikult on mul esmaspäevase protseduuri ees väga suur hirm.

imesid juhtub

Pagan.
Viimane aasta on toonud mu lähedusse meditsiiniinimesi. Üks neist sundis mind peale reedel juhtunut minema viivitamatult rütmihäirete arstile. (järjekord eelmisel visiidil tema juurde teadaolevalt umbes neli kuud)

Mustamäe Haigla registratuur oma täielises "headuses".
"Misasi see on? Kuhu te selle lipikuga minna kavatsete?" uuris üks registraator. Teine teatas: "Ah anna talle see kaart kätte, vaadaku ise kes teda sellega vastu võtab".

Visati kaart mulle letile. Rütmihäirete arsti kabineti uks oli paokil. Õde kutsus mu sisse. Alustasingi sellega, et mul ei ole muud numbrit kui see kollane kiirabikaart. "Pole hullu," ei olnud arst ülemäära sõbralik. Rääkisin talle juhtunu ära. "Millal te sinna mägedesse ronima hakkategi? Ah kolmapäeval on ärasõit... Noh jõuame", ütles ta pitsatit lüües.

Esmaspäeval nädala pärast ootab mind protseduur, mida lihtinimesele nimetatakse südame sondeerimiseks - reieveenist viiakse kateeder otse südamesse ja hakatakse häiret esile kutsuma, et viga kas kinni külmutada või kõrvetada. Usutavasti ei ole minu diagnoosiks lisajuhtetee südames, vaid hoopis viga kaheosalises av-sõlmes.

Ma olen väga hirmul - doktor rahustas mind nii protseduuri ohutuse kui ka taastumise kiiruse mõttes. Kui kõik läheb hästi, ei jää Pamiiri minemata. Ja mis peamine - ma saan endale kingituseks täisväärtusliku elu!!!

jää hüvasti, sport

Ma ei oska siia miskit kirjutada. Reede oli igati vahva algusega päev - külalised Munalaiul. Notsut ja temast poolteist aastat vanemat Maddet jagus kõikjale. Purjelauatamine, päevitamine ja meeletu palavus.



Läksime õega jooksma. Tee kulges maalilisel rannamaastikul. Maratoonarist õel on spetsiaalne pulsikell - gps-iga. Õde rääkis nii läbitud teekonna pikkusest kui ka jooksukilomeetri keskmisest kiirusest (6,42). Et õe vorm on minu omast kordades parem, küsis ta vast igal kilomeetril mu enesetunde järele. Hea, ütlesin , kuid tundsin südames plõksatusi.



Peale väikest võimlemispausi, mil läbitud oli 6,6 km pani ta oma imetabase pulsikella minu randmele. Sain teha täpselt kaks sammu, tundsin südames tugevat plõksatust, pulsikella tabloo näitas hetkel 236 ja siis enam mitte midagi (kell näitavat pulssi kuni 250-ni)



Edasist ma ei mäleta või õigemini mäletan väga-väga katkendlikult. Meil ei olnud kaasas mobiili, tean, et õde peatas Go-busi liinibussi, kuna sõiduautod ei peatunud. Vastutulelik bussijuht lubas tal helistada Rootsi mobiilile - õemehe number olnud ainus, mis talle meenunud...



Minu jaoks oli tegemist suure ja musta auguga. Ma ei tea, et lamasin meie oma mersubussikese taga ja mulle valati peale liitrite kaupa külma vett, ei tea miskit meeleheitlikust kihutamisest vastu Pärnust tulevale kiirabiautole. Mäletan vaid ähmaselt, et ei jaksanud enam hingata ja õde hoidis mu kätt oma peos ning hingas koos minuga.



Kuskilt kiirabiautost hakkab mulle meenuma - mu kohale kummardunud kiirabiarsti kaelas rippusid peenikesed kuldketid ning ühe kuloniks oli kuninganna Nofretete pea. Tal oli lühike punakas poisipeasoeng. Vastuvaidlemist mittesallival toonil käskis ta mul hingata. Hetkel kui mu pulss saja võrra kukkus ehk saja kolmele pidama jäi, naeratas ta ja ütles - nüüd on kõik hästi. Meie oma bussikesse ümber istudes oli mu peos nuuskpiirituselapike.



Kiirabikaart ütleb: adenocori 6+12mg v/o monitor; metroprololi 25 mg; diazepami 5 mg. Ja kiirabiarst oli öelnud - kliiniline pilt ja ravi viitab lisajuhteteele südames. See hoog võib iga hetk korduda.

Minu lisamõte - see hoog võib korduda ka Pamiiris. Ma olen väga kahevahel. Mind hirmutab teadmatus - miks see juhtus. Kas tegemist oli palavuse, pingelanguse, jooksupingutusega... või andsid kõik kolm kokku sellise reaktsiooni... ?

notsu@laid

See nädal erineb paljudest teistest nädalatest.
Nimelt ei ole mul kohustusi.
Väike Notsu peesitab meie suvekodus laiul - algatus selliseks puhkuseks temale võõra inimese seltsis tuli lapselt endalt. Ja järgmise nädala saab ta veeta Karksi-Nuias, ühe oma lemmiktädi vanavanemate talus. (lemmiktädisid on teatavasti kaks, mõlema nimed algavad E-ga:))

Minu ülesandeks on käia tööl ja lappida kokku nädalavahetusel vajaminevaid asju. Kusjuures aega ei ole üldse - nimelt on mu armas õeke traditsioonilist juulipuhkust kodumaal veetmas. Ja täna saabus ta suurepärase uudisega - nad tulevad kogu perega meile laiule!!!

Ma pakin. Pakin terve õhtu erinevaid asju kokku. Käisin poes ja ostsin mersubussikese kaelani täis toidukaupa. Plaan minna maale väikese autoga haihtus. Väljavõte - kuus liitrit piima, kaks röst- ja kaks tavalist saia, lavašši, grillimaterjali mitme kilo jagu... Tšekk on liialdamata meeter pikk- vaid nii pääseme tüütust poeskäigust, mis depressiivses külapoes osutub ka kulukaks. Meid on seekord laiul seitse - neli suurt, üks peaaegu suur ja kaks mitte enam väikest. Lisaks xxl neljajalgne ehk proua Betti. Me plaanime grillida, purjelauatada, vaadata Rambo4 ja ilmselt hommikuni jutustada. Eelmisel aastal õe kodumaal olemise ajal ründasin mina Elbruse tippu:)

Laiu uudiseid - Külmkapp on jäädavalt katki ning sõidab laupäeval Pärnu ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti. (Päeva ülesanne - leida asemele mõni igivana, pisitillukese raha eest või suisa muidu antav külmukas. Selline, millest ei ole kahju, kui talvel ära varastatakse. Muide - abinõu külmukavarguse vastu - eemaldada talveks uks ja tuua see linna kaasa. Ilma ukseta külmukaid ei varastatavat:P).

Maja all elab pooleteist meetri pikkune nastik (Väikese Notsu kirjeldus), maja kõrval tuhlas ühel imekaunil päikselisel hommikul metssiga. (kahju, ma ei ole metssiga kunagi näinud). Kitsed on nii tavaline vaatepilt, et väike tüdruk neile erilist tähelepanu enam ei pööra. Minu lemmikud, sisalikupaar, elavat endiselt vetsuseintel. Mul on hiiglama hea meel, et Väike Notsu armastab loodust ja pöörab sellele tähelepanu.
Ja palkmaja merevaatega rõdu, mille praktiline pool on kaitsta majakest ka lõõtsuva ning ligumärja meretuule eest olevat valmis. Ja pilliroog on veelgi pikemaks kasvanud, meri on soe, ilmad mitte päikselised, kuid samas mõnusad ning minu Notsuke ei pea linnakividel suve mööda saatma.
Mis aga peamine, mind oodatakse väga-väga-väga laiule.

Lähengi. Võtan reedel vaba päeva - nii iseenese kui kaugete külaliste pärast.

kriminaalsed lood

Öötunnil kostis värava juurest kobistavat kolinat. Järgnes raevukas haukumine. Seejärel sõbralikum niuts.

Kui ma kibekähku pidzaama peale dressipluusi tõmbasin, oli värav juba avatud. Värava taga seisid kaks ootamatut külalist - suured hundikoerad nuuskisid Betzut sõbralikult ja vastupidi.

Taas kord aitas berna fetiš - kausike krõpsudega kaalus üles võimaluse vabalt metsa all lipata. Vedas.

Müsteerium värava avamisest on kuulutet lahendatuks - berna väravat avada ei oska. Aga küll tema sõbrad oskavad:)

kuudiprobleem lahendatud

Täna sadas Tallinnas parajat padukat. Kodumaja ette parkides oli berna tavapärane asukoht sinisetriibulisel vaibal maja ees tühi. Tühjus valitses ka välisukse ees varikatuse all, kuhu Betz vihma eest varjuda armastab.

Avasin jalgvärava. Tühjus. Ei mingit sabaliputamist ega ülekaalu upitamist tagajalgadele.
Häbelikul ilmel astus tibi hoopis kuudist välja, ringutas ja sirutas end pikaks. (Uups! Noh, käin jah seal uues kuudis magamas, päris mõnus on. Missiis. Ma ei tahtnud sulle näidata. Okei, vahele jäin jah - magasin nii sügavalt, et üldse ei kuulnud, kuidas sa autoga maja ette vurasid.)

Kotitäis kuiva ja mõnusalt lõhnavat heina jäi kuuti panemata - vihma sadas ja ei tahtnud märjaks teha.