haige, vol xxx

Olin sooja suve ja pehme sügisega jõudnud juba unustada, et Midi hingamisteed on tundlikud, otsemalt öeldes on ta astmaatik. Tavapärased lasteaialapse viirushaigused avalduvad igaöistes tunde kestvates ja vahel ka korduvates köhahoogudes. Tekib köhakeskuse ärritus ja aeg-ajalt köhib ta oksendamiseni.
Reedest alates on Midi taas haige - kohe üldse ei ole tore. Midi, kelle eripärad on ajaga veidi vähenenud, on väsinud ja magamata olekus jälle selline... pahur ja rahulolematu hüpik.

Veel kaks ja pool nädalat tagasi lippasid Mini ja Midi aias paljajalu ja t-särkides. (Hea, et ametnikud nägema ei sattunud, kuid väidetavalt polnud kummalgi külm.)
Selline karastus toimis vaid Minile. Midi igapäevane ja vähemalt kevadeni kestev ravimiports on võrreldav mõne eaka omaga.

Remont vol 3

Ema ees, tütar järel, tavatseb Meesisend uriseda kui Notsu midagi minumoodi teeb. Noh, ülemisele korrusele kommi tirib või õhtusöögilauas ajalehte loeb või telefoni näpib.

Kurgjärve traditsioonilisest laagrist saabunud Notsu  vaatas mu tapeetimis- ja värvimistöid. Reede õhtul soetasime temagi tuppa uue, heleroosa põhitooniga tapeedi, mille seerianimi on "My life is sweet".  Kuigi Notsu arvas, et saab eelmise, lõvitapeedi, seinalt rebimisega ühes poistega ise hakkama, oli tapeet kiuslik ning poisid väga ei viitsinud. Asusime ühiselt tööle. Esmalt teipis Notsu alumise korruse värvimiseks ja mina rullisin. Seejärel puhastasime Notsu toa seina osaliselt tapeedist.
Ja kui see valmis saab, siis ongi vaid kaks tuba remontida jäänud... :)

Olles päris aus, siis on meil vannitoas üks alumise rea plaatidest lahti. Avastasin, et pidevalt põrandale pudisev plaat on nurgast katki läinud. Tegemist tundub olevat vihjega, et viimane aeg oleks köögiseinast suuremate pindade plaatimine selgeks saada.

Kapist välja?

Hoolimata peatselt täituvast neljandast aastakümnest ei tea ma jätkuvalt, kelleks tahan saada kui ükskord suureks saan. Võib-olla ma ei saagi suureks :)
Mul on olnud üksainus tõsiseltvõetav töökoht ning seal läheneks raamatupidamuslikku kulumit arvestuse aluseks võttes mu väärtus juba kolmandat korda ümmargusele nullile.
Selles töökohas kannab töö iseloomu tõttu käesolev päev alati järgmist kuupäeva, igavene homme. Ning tulemust saab nautida vaid hommikul, eelmise päeva tööd reaalselt läbi lapates.
Osalt käegakatsutava tulemuse puudumise kompenseerimiseks, osalt praktilisest vajadusest hakkasin ma mingis vanuses üha enam tegelema ehitus- ja remonditöödega. Selleks, et näha tulemust.
Või algas see siiski juba varem... kord teismelisena vahetasin ema nädalalõpureisil oleku ajal näiteks esikutapeedi.
Igatahes panin ma täna kodus tapeeti - ei mingit liigset kiirustamist. Kaks rulli ja neli tundi. Nautisin iga hetke rullide ja kääride, seejärel paanide ja liimi seltsis. Tapeedi leidsin üsna ootamatust kohast, saadaval oli kolm rulli ja ma soetasin neist kaks. Väikese kiiksuga nagu enamik mind ümbritsevatest esemetest. Töö käigus tekkis isu veel ühe konkreetse seinajupi kaudu avatud territooriumi liigendada ja see allesjäänud rull saab samuti minu omaks.
Paanidele liimi tõstes mõistsin, et ma pidanuks maalriks õppima. Ei mingit glamuuri ega punast vaipa. Aga see-eest imeline ja silmaga nähtav tulemus.
Selline ümberorienteerumine mõjuks mu lähedastele ilmselt... noh.. šokeerivalt. Parem jätan kapist välja tulemata. Mind võib vabatahtlikuna appi tapeetima kutsuda, tulen heal meelel.

Remondinaine

Ilusates kodudes on alati rõõm käia. Laupäeval külastasime älle üht värskelt valminud ridaelamut, mille avarus, värskus ja ruumipaigutus võttis heas mõttes kadetsema.

Mul sai oma pruunikarvalisest elutoakoopast kõrini juba selle tapeedi paigaldamise ajal. Ja inspireerituna heledast ja avarast kodust ning õnnistatuna teadmisega remondi lihtsusest kiskusin pühapäeva õhtul tapeedi maha.

Alt koorus kooslus helerohelisest ühes samblaroheliste laiade värvitriipudega.

Esmaspäeva lõunaks jõudsin  ma teadmiseni, et aastakümme tagasi sisekujundaja poolt soovitatud värvikombinatsiooniga harmoneeruvaid tapeete müügil ei ole. Esmaspäeva õhtuks tuvastasin tapeeti müüvad nišipoed ning ühest leidsin ka enam-vähem sobiva.

Tänaseks, ehk kolmapäeva hommikuks pahteldasin ehitusmehest poolelo jäänud seinad. Meesisend paigaldab välisseina laudise. Lahendamata on veel esiku garderoobikapi lahendus - lisaks rõivaste-jalatsite hoiustamisele peidab see endasse ka gaasikatla ja -torustiku ning elektrikapi. 

Kui tapeediga samaväärselt inetud kardinad samuti vahetatud saavad, saab kodu hoopis hubasem.

Ega keegi teine mu elu keeruliseks ela - lisaks igapäevased kohustused ja turunduspraktika Meesisendi pool ja ...

Arvutikursus pikaajalise kogemusega algajatele

Arvuti taha sattusin ma esmakordselt 1992. aasta suvel, mil töötasin suvesekretärina ühes edumeelses it-ettevõttes. Sellest väikeettevõttest kasvas välja juhtiv tarkvaratootja, kuid tol ammusel ajal töötati ühes kahetoalises Mustamäe korteris, kus viis lauda ja igal neist lauaarvuti.
Õppisin kirjade koostamist - tähed, reavahetus, salvestamine, printimine. Kasutusel olid ka moodsad salvestusseadmed, flopidiskid. Selles firmas kohtusin esmakordselt arvutimänguga - Tetris.

Püsisuhe arvutiga sai alguse lehte tööle minnes, aastal 1998. Minu luksuslikult isiklikus lauaarvutis ketras Windows 95 ja netibrauserina töötas Internet Explorer. Avaleheks oli neti.ee ning aeg-ajalt osalesime tarbijamängudes. Ühe suurettevõtte kümnepäevases kampaanias võitis meie kümneliikmelisest osakonnast iga päev keegi, mõni koguni mitu korda kampaania jooksul, kuniks... korduvvõidud kampaania reeglites keelati ning mingil päeval jäi seetõttu auhind välja andmata.

Istusin arvuti taha ja hakkasin tööle. Mind ei ole arvutialaselt eales koolitatud - põhjendusega, et olen vilunud kasutaja. Valetan - kui ettevõte Pegasuse kirjaprogrammilt Outlookile üle läks, toimus ühepäevane koolitus.
Ja nii olen ma kuusteist pikka aastat koostanud ja saatnud kirju ning pakkumisi. Kaitsnud bakatöö, milles sisaldus sadakond lehekülge teksti, tabeleid ja skeeme ning esitlenud seda komisjoni ees. Olen valmistanud ja kasutanud tabeleid ning koostanud neist esitlusi. Hallanud faile kaustades. Tööle asumise aastal soetasin endale arvuti ka koju. Mõni aasta hiljem vahetus see läpakaga, hiljem lisandus puutetundlik telefon. Olen surfanud netiavarustes, tellinud aegade hämaruses ka naljakaid tasuta asju proovimaks kas tõesti tuleb kohale (tuli, Ameerikast saadetud brošüüre on siiani riiulites) Toimetan nii Mac´i kui PC-ga, läpakaharjumusest töötan hiireta.
Ja aeg-ajalt tunnen ahastust, et ma ei oska arvutit absoluutselt kasutada...

Septembris asusin kursusele, mis mõeldud abistama lastega kodus olevaid emasid tööturule naasma. Kakskümmend kaheksatunnist päeva täis klassitööd e-turunduse nime all. Õppekavas sisaldusid nii Word, Excel kui Powerpoint, lisaks ka Photoshop ja Indesign. Süveneti ka ainetesse nimedega e-turvalisus, failihaldus ja internetisuhtlus.
Ühtäkki avanes mu ees arvuti võlumaailm. Asjad, mida ma aastaid menüüdes tuhnides avanud, on kättesaadavad klaviatuuri lühikäsklustena. Ja neid lühikäsklusi on kordades enam kui mulle seni teada olnud ctrlC, ctrlX, ctrlV, ctrlA, ctrlZ ja WinE...
Ma muudkui kribasin, ajasin näpuga järge konspektides ja muudkui hämmastusin... et Excelis saab valemeid laduda üksteise peale, et Powerpoint võimaldab teha ka kujundus- ja pilditöötlustöid, et Wordi stiilide abil saab pikka teksti toota hoopis lihtsamalt, et ... Ahhetasin iga päev ning muutusin üha mornimaks.
Oleks mind ometi saadetud mõniteist aastat tagasi arvutikursusele nende lugematute suhtlus-, müügi- psühholoogia ja jumal-ise-vaid-teab-mis teemalistele veel. Need lõputud konverentsid ja nõupäevad võinuks olemata olla. Ma oleks töötanud hoopis kiiremini ja efektiivsemalt, jalgratast pidevalt leiutamata. Sooritasin ka ECDL-testid ning olen, ic, diplomeeritud professionaal arvuti kasutamises. Avastasin ka, et koduarvutis lohiseb mul endiselt aegunud Office 2003. Uus, 2013. aasta Office on hoopis kasutajasõbralikum. Omandatud teadmistega suudan alustamata magistritöö hoopis lihtsamalt üles ehitada ning vajalikud analüüsid kiiremini valmis saada.

Vargad, karud ja lugemisoskus

Kõiki halbu ja veelgi halvemaid juhtumeid üles lugeda enam ei jaksa.
Lõunaosariikides käisid näiteks vargad - kahju lugesin esimese hooga kokku pea 4000 euro eest. Lisaks kadusid kõik majapidamise võtmed võtmekapist ning kõik lukud kuulusid vahetamisele.
Mis järgmiseks?

Esimene tunne oli šokk. Umbes pooleks tunniks halvas ümbritsev täielikult. Ma ei suutnud maksta pangakaardiga lõunasöögiarvetki. Järgmine pooltund kulus ahastusele. Kolmandal asusin tegutsema. Ja paraku tuli tegutseda üksi, sest Meesisend suutis osa päevast istuda pea käte vahel ja kalapilgul monitori vahtida.

Täna, mõned päevad hiljem suudan ma öelda, et need olid vaid asjad. Esimest korda avastasin seda teel lõunasse, kui Käreveres tee mitmekümne meetri ulatuses autojuppe täis pillutud oli. Täpsem arusaamine, mitu sõidukit selles kokkupõrkes osales, saabus alles massimeedia vahendusel. Õnnetusejärgsest ummikust läbi venides mõistsime, et mõnede inimeste päev oli meie omast kordades hullem.

Lõunakodus ootasid meid sõbrad. Meesisendi parim sõber, suurte kogemustega endine kriminalist, oli kohal kui tema endised kolleegid jälgi otsisid. Pedandina vaatas ta üle, et kõikidest võimalikest kohtadest sõrmejälgi otsitaks. (Leiti vaid täppidega töökinnaste jäljed) Ta korraldas mu kaugjuhtimisel tellitud aknaraamiparanduse kohapealse osa ja tasus ka esitatud arve. Ja ootas meid keskööni ning pakkus, et jääb hommikuni. Meie armsad naabrid, mõlemad Meesisendi lapsepõlvesõbrad, olid majapidamise esmaselt koristanud - toppinud kappidesse tagasi sealt väljapillutu, sulgenud kapiuksed, puhastanud jäljed ning maja küttesse lülitanud.
Me jõudsime kesköö paiku - meid oodati. See hea ja soe tunne ületas halvad emotsioonid. Kui jätta kõrvale praktilised tegevused nagu kohtumine uurijaga, vestlused naabritega, sõrrmejälgede pulbri puhastamise aknalt jms, olnuks imeline nädalavahetus.

Ma tahaksin näha seda inimest, kes meie koju trügis, tehnikalt perefotod ja mänguasjakastid tõstis ja seejärel aiakäruga asjad autodesse vedas. ma ei suuda ette kujutada, missugune selline inimene välja võiks näha. On tal ikka kaks kätt, kaks jalga ning keset nägu nina ja suu? Või on ta pigem monstrum, konstrueeritud robot? Aga ma ei paina end selle mõttega. Me peame edasi elama. Nüüd on lihtsalt üks igakuine püsiarve, valveteenuse eest, enam tasuda.

***
Aga maailmas on rohkem siiski head, ma ei väsi seda kõige kiuste uskumast
Midi ja Mini said uuest lasteaiarühmast lillakassinised pisikesed karud, "Kiusamisest vaba" projektiga ühinenud rühma pehmed loomakesed. Notsu lubas mõlemale karukesele rõivad selga heegeldada. Poisid võtsid aga kumbki oma karukesed õhtul kaissu ja pugesid voodisse. Ma olin hämmingus. Esiteks ei armasta Midi uusi asju. Teiseks ei armasta ta üldse kaisuloomi. Kolmandaks oli õpetaja kirjutanud karude tootjasildikestele omanike nimed. Midi haaras esmalt Mini karu, vaatas silti ja ulatas vennale. Siis vaatas teise karu silti, ütles, et sinna on tema nimi kirjutet... Tundub, et suurest õest Väikese Notsu antud õppetunnid kirjatähtedest on vilja kandnud ning Midi oskab oma nime "lugeda".

Leinapalagan

Sõitsime laubaõhtul Notsuga kinopiletite vautšereid piletiteks vahetama. Rannavärava mäest möödudes juhtis teismeline mu tähelepanu seal toimuvale üritusele - laheeee, lähme vaatame!
Aja jooksul, mis mahtus auto parkimise, kinopiletite ostu ja parklast ärasõiduni, tegin talle lühiülevaate sellest, mis juhtus kaheksa aastat enne tema ajaarvamise algust.
Olin ju isegi üsna laps - üheksateistkümne-aastane, lõpetanud kevadel gümnaasiumi ning jäänud soovitud erialal joonealuseks, ei tahtnud ma minna õppima ka mittesoovitut. Töötasin ühe hiiglasliku hotelli restoranis ettekandjana. Olin eelmisel õhtul lõpetanud vahetuse kell 23, et uuel hommikul jätkata kell 6. Uudis jõudis minuni varakult. See oli pikk päev - mu toonased kolleegid, pikaajalised hotelli- ja restotöötajad, ahastasid oma sõprade saatuse pärast. Ma ei kaotanud õnneks kedagi väga lähedast, kuid see ei tähendanud, et juhtunu minust mööda läinuks.

Ja me läksime Notsuga Rannavärava mäe alla, mälestusmonumendi juurde. Reede hommikul trammiga mööda sõites imestasin suure hulga oranzides vestides heakorratüütajate üle, kelle tööd abistas kaks veoautot.
Hämaras õhtus helises vali muusika - liiga vali mu vaikust armastavate korvade jaoks. Üks mammi haaras mu käest ja soovitas minna valguspulka võtma - tasuta saavat, nende hukkunute mälestuseks tuleb panna, sinna muruplatsile. Mammi suunas käega mind telgi poole. Muusika oli vali ning ma ei kuulnud kõike ta räägitut. Mäel helendas lillakasroosa telk ning mäe all paiknesid murusse torgatult segamini sinakasvalged valguspulgad. Uudistesaate juht ja ta meeskond valmistusid võtteks. Ühtäkki tundsin end olevat sattunud justkui mingile peole, olles ise vales rõivastuses ja meeleolus. Võtsin lapsel käest ja läksime auto juurde. Taamal, monumendi lähistel helendasid tavaliste inimeste toodud küünlad.

Võib-olla kedagi on õpetatud leinama, kuid mind mitte. Mäletan end juba väikelapseeast saadik olema kaasa võetud ärasaatmistele - ju polnud mind kellegi hoolde jätta. Ma olen mälestama õppinud matkides - seisti vaikides, silmad maha suunatud ning süüdati küünlad. Ilus värelev tuli oli justkui kergendus.
See laubaõhtune üritus, valguse ja muusika ühine väljund kõlas pigem meluna laeva baarides. Ma ei oska ega taha sellest aru saada.

Sõitsime koju. Vastasin koduteel Notsu kümnetele küsimustele - temas on lapselikku siirust ning noorusele omast protestivaimu. Miks? Miks ei uuritud ega uurita? Miks ei tahetud ega taheta teada? Miks seda, kes on päriselt süüdi, üles ei otsitud ega otsita? Ei tea, lapseke, ei tea...  Ajad olid teistsugused, ka inimesed. On liikvel legende. Lohutasin, et salastatud dokumendid avalikustatakse ja tema vast saab vastuse, olles umbes kuuekümneviiene. Manitsesin teda mõtlema neil hetkedel ka minule - kes ma oleksin peale üheksakümne ning tahtnuks samuti tahtnud tõde kuulda.

Peale laste magama saatmist istusin ma hilise öötunnini ärkvel ja põletasin küünalt. Mõtlesin nooruspõlve tuttavatele, kelle nime hukujärgselt nimekirjadest leidsin. Ei mingit muusikat ega installatsiooni. Vaid vaikus ja mälestused.

On siiski ka häid inimesi!

Seisin toidupoe kassajärjekorras. Teismeline tüdruk, kes seisis minu ees seisva naise ees, maksis pooleliitrise vee ja banaani eest. Ta otsis kassapidaja küsitud kliendikaarti, vaatas ka kotti ja taskutesse, kuid otsitu jäi leidmata ning oodatud allahindlus saamata. Tüdruk otsis rahakotist sente, sobras taskutes ja ütles, et kaks jääb ikkagi puudu. Ta vaatas oma oste ja ulatas kassiirile vee, paludes see arvelt maha võtta. Kassiir andis tüdrukule pudeli tagasi öeldes, et neiu võib puuduolevad sendid järgmisel päeval ära tuua. Selle noore inimese nägu muutus säravaks. Ta lubas raha ära tuua ning kassiir ütles oma tööaja. Sellel kassiiril jagus silmsidet ja naeratust ka minu ees seisnud naisele ning minule ja minust järgmiselegi. Tema nakatavat positiivsust vaadates naeratasin ka ise ning tavapärase pobiseva teretamise asemel ütlesin seda valjult ja silma vaadates.

Mu usk inimeste loomuomasesse headusesse on viimastel nädalatel kõvasti kõigutatud saanud. Tänane vahejuhtum Rimis kassiir Kariniga andis tubli annuse head tunnet tagasi. 

***

Sellega seoses meenus veel üks lugu.

Kord igiammu avastasin end Türgi kiirteelt - viis rida Istanbuli ja vahesaarekesega eraldatult viis Ankara poole. Olin ilmselt türgikeelse sildikese tee tasuliseks mineku kohta maha maganud ning seisin ühtäkki suletud tõkkepuu ees. Tagasi pöörata ei olnud võimalik. Pangakaardiga tasuda ei olnud võimalik. Sularaha oli taskus null liiri. Autod peatusid, juhid sisestasid mündid ja sõidukid vurasid edasi. Ma olin nõutu, täpsemalt ahastuses. Istusin oma auto kõrvale asfaldile ja toetasin pea kätele. Mõne aja möödudes tuli mu juurde tõmmu mees, ulatas peotäie münte, sõnas, et kiirtee maksu jaoks. Ei mingit pikemat diskussiooni, istus tagasi oma autosse ja vajutas gaasile. Nendest müntidest jagus kuni tee lõpuni ehk umbes kaheksasaja kilomeetri tarbeks.

Rotimürk ja oravad

Igal hommikul kuulen pööningukorrusel jooksmist. Paar pirakat tegelast jooksevad põiki üle maja mitme minuti jooksul ning seejärel jääb kõik vaikseks.

Meesisend panustas hiirtele, kes sügise saabudes majja tungivad. Pealegi on hiiri meie majapidamises ennegi olnud. Mina mõtlesin rottidele ja kahjatsesin, et meil kodus enam "kassihaisu" pole.

Igatahes otsustasime ühiselt rotimürgi ning naabrite teavitamise kasuks. Meenutasime, et mingid roosad graanulid lubasid laibad haisuvabalt mumifitseerida. Majapidamiskaupade poest sai pakk koju toodud ning laubasel südapäeval Meesisend sellega pööningule saadetud.

Meeisend jalutas aga pakk käes alla ning teatas, et meie pööningul elavad... oravad! Mikid olnud üsna kartmatud ning uudistanud tagakäppadel huvitatult sissetungijat. 

Olen nõutu - oravaid me nüüd mürgitama ei hakka, aga orav on samasugune näriline kui hiir või rott. Tuulekaste ei saa me sulgeda ei tehniliselt ega ehituslikult.

Niisiis, kuidas peletada oravat?

Eesti populaarseim auto?

Võhivõõras inimene abistas suure ja raske paki transportimisel Tallinna.

Kohtumiskohaks leppisime Neste bensiinijaama Tallinna piiril, kell pool kaheksa laupäeva hommikul - liiklus on veel hõre, maalt tulijal lihtsam.
Telefonis lepitult sõitis Meesisend välja suure valge, firmakirjadega Opeli kaubikuga. Pakitooja väitis end saabuvat hõbedase Toyota Land Cruiseriga. Rõõmustasin lihtsa ja selge lahenduse üle.

Kolmveerand kaheksa tiris Meesisend paki tuppa. Tema bensukasse saabumise hetkel seisnud seal kolm identselt hõbehalli Land Cruiserit. Õnneks avas "selle õige" juht kaubikut märgates ise ukse.

Õnnis korilus

Midi ootas reedel pikisilmi vanaisa ühes õunapurustajaga. Vanaisa alt vedanud tervis võimaldas saata meile vaid masina. Nii jäigi tööjõudlus oodatust väiksemaks. Ka martsipanõunad osutusid vähem mahlasteks ning suurte puude kõrgetesse latvadesse me ronida ei viitsinud, Nii raputas Meesisend puid, Mini ja Midi laadisid mahakukkunud õunad salvokale (lahendades samaaegselt ägedaid erimeelsusi) ning vedasid minu juurde pessu ja purustusse. Meesisend pressis savust mahla. Lõpetasime pimeduse saabudes.

Hommik äratas meid rõõmsameelse ja mahlateoks valmis vanaisaga akna taga. Hoolimata ägedast protestist raputasime siiski suurte puude latvu, turnisime tüvedel ning pressisime veel ühe laari. Jeah, selleks aastaks on see läbi. Õunatöötleja õhtupalve võiks kõlada, et armsad õunapuud, palun ärge järgmisel aastal olge nii saagikad.

Õhtul kuueks suutsin Meesisendi ära rääkida seenel sõitmiseks. Lubasin pühalikult olla roolis ning temal kõrvalistmel lahkesti purgikest õlut libistada. Meesisend mäletas oma vanemate seenelkäigu kohti, kõneldes ühtlasi sügiseti soolaseentega ääreni täidetud hiigeltünnidest, mida kevadeti puutumatult sealauda taha maha kallati. Lõunas ei ole pikki sõite ning seitsme paiku asusime mõne kilomeetri kaugusel Piusa liivakoobastest. Sellest metsast korjasime mõni aasta varem kukeseeni. Järgnenu on nagu laisa linnaseenelise unelm - poole tunniga korjasime umbes viiekümne meetri raadiusega alalt kaks korda pool korvi kukeseeni. Meesisendi kõrval kuuseriisika korjamiseks kummardades uuris too, kas ma tõesti korjan riisikaid samuti. Selgus, et ta oli künkal kasvanud riisikahunniku just ära põlanud. Lohistasime Mini ja Midi mäkke ja paarikümne minuti järel olid korvid täis. Kaks kaunist punapuravikku lisandusid teel autoni.

Talvevarud täiendatud - kolm liitrit kase- ja männiriisikate marineeritud segu. Pool liitrit marineeritud kukeseeni (külmutatult on minu meelest kummimaitselised) ning karbike külmutatud kuuseriisikaid omas mahlas. 

Korjasin üles ka peedid ja kaalikad, viimased kurgid, päevalillepead lindude talvetoiduks ning tomatid. Eksootilistest ellujääjatest saabus ka üks lillkapsas, mõni brokkoli ja rooskapsas. Huvitavatest köögiviljadest kasvatasin sel aastal lehtpeeti. Vaja veel korjata empsule moosipihlakaid ning mõned kotitäied kuldrenette. Ja seejärel tuleb kogu tavaar mahutada bussi ning järelhaagisesse.

õunauputus

Kevadel õitsesid meie lõunaosariikide kuus õunapuud head õuna-aastat ennustades. Jahe juuni ja tuulised suveilmad raputasid suure koguse "pabulaid" maha - alustasime õunakookidega juba südasuvel. Lootsime, et õunu jagub vaid jõuluks, säilituskastidesse korjamiseks. Tutkit!
Need kuus igivana ja päratusuurt õunapuud on otsustanud anda endast maksimumi ja seisavad taas lookas. Õunad neil... nõukogude-inimese õunapurustaja tarbeks tuleb iga õun lõigata neljaks ja siis toppida (loe: suruda)  masinasse. Erilist saaki annab martsipanilaadne tundmatu sort, mis varasemalt vaid kesist saaki pakkunud,

Õunu on meil hoolimata looduse usinast hävitustööst võrreldes eelmise aastaga vähemalt sama palju. Eile hilisõhtul asusin kokku korjama mahakukkunuid ja sain kaks kuhjaga liivakastitäit. Üks pestud, teine pesemata. Ääreni on ka kõikvõimalikud muud nätsikud, potsikud, kausid, panged. Ja puu otsast raputamiseni pole veel veel isegi jõudnud, Nagu viimasel kolmel aastal sajab tänaselgi õunamahlapressimise päeval traditsioonilist keskmise tugevusega vihma.

Sellel aastal teeme me aga teisiti. Ma ei vea enam Tallinna kottide kaupa õunu ega helista ega paku neid. Ka ei villi ma õunamahla iseendale üle 100 liitri, sest rohkem ei ole meil säilituspurke. Kõik liigsed õunad leiavad koha aiataguses kompostihunnikus. See ei tähenda kaugeltki mitte kitsidust. Vastupidi - toon ja jagan kõigile, kes soovivad, rõhk siis sõnal "soovima". Oleme pühabani vähendatud vägedega ehk mina, Meesisend, Mini ja Midi lõunas ja õunasoovid on igati teretulnud.

Punane pärslane Miu, mälestustes

Aega tagasi pöörata ei saa ja me üritame olla. Tund korraga, päev korraga. Laste reedeõhtuse saabumise ajaks suutsin tillukeste, kuid korrapäraste rahustiannustega sundida end pisaratevabaks.
Valisime ühiselt aianduskeskusest oranžika mätasharja (Notsu: see on ju Miuga päris ühte värvi) ja lisasime juurde kollakasoranžid õliküünlad. Istutasin taime ja Midi kastis. Notsu sättis meie ja naabripere küünlad kääpale. Midi silmad olid niisked - sellised, nagu ma neid kunagi varem näinud polnud. Õhtu jooksul esitas ta mitmeid küsimusi kassist, surmast ja õnnetusest. Püüdsin vastata lühidalt ja ausalt, aga uusi küsimusi provotseerimata - lapse lein on triibuline.

Süütasime küünla ka aia äärde, vigastatud kassi leidmiskohale. Õhtu jooksul lisandusid sinna küünlad lähematelt ja kaugematelt naabritelt. See tegi meid tugevamaks, andes teadmise et meie pere ei ole selles kurbuses üksi.
Notsu käis nii hilisõhtul kui varahommikul küünlaid üle vaatamas. Tema toa riiulil asetsevad vist kõik Miud kujutavad paberpildid.

Kolm päeva on möödunud. Õliküünlad värelevad sügispimeduses ikka veel. Esimene šokk on möödas, kuid varahommikul ja hilisõhtul on laste silmis pisarad. Teist nii flegmaatilist ja leebet kassi pole ma kohanud.

Mõned mälestuskillud

***
Kass peaks olema siiski õueloom, mõtlesime hooviust avades. Miu astus arglikult õue, vedas kere maadligi ja uudistas. Bernhardiin Betti vaatas eemalt samuti huviga - olin valmis nende kahe kohtumist turvama. Mõlemad seisid turjakarvade tõustes, kuniks Miu laisalt külili viskas. (No kui see suur elukas samuti siin elab, eks elagu siis...) ja rahu oli igaveseks sõlmitud. Miu ei kartnud ühtegi koera ning sai kord ka taksilt nii hammustada, et tema kõnnak jäi alatiseks veidi kummaliseks.

***
Soe põrandaküte pakkus külmal ajal mõnusat küljealust ning kuumaga kosutavat jahedust. Tolmuimejat juhtiv Meesisend tigetses koristamist segava kassiga. Ta lükkas Miu jala siseküljega kõrvale, lootes et kass tõuseb ning minema läheb. Miu aga magas rahumeeli eemale lükatult edasi. (Selline ta oligi - tema und ei häirinud kui ta vahepeal mujale "koliti")

***
Õuega harjuv Miu oli vägagi ebakassilik - ei mingit puude kratsimist ega ronimist. Tõstsime Miu majaäärse õunapuu otsa - no proovi. Pärslane vaatas oma suurte kollaste silmadega üsna hirmunult minu ja Notsu poole ning... kukkus solvunult puu otsast alla. Ronima õppis ta alles kuid hiljem - ajasime käpa keskosale vajutades ta küüned välja ja vajutasime need ise puusse.

***
Ühel sügisel ilmusid koju hiired. Esialgu mõtlesin end viirastusi nägevat - pisikesed mustad täpid jooksid üle põranda. Kui aga selgus, et tegemist ongi hiirtega, otsustasin mürgitada. Ühel õhtul koju tulles avastasin diivaninurgast hirmunud kassi. Ja diivani eest põrandalt uimase hiire...

***
Miu sai oma nime suhtlemisalti loomu poolest. Kontakti otsides ta näugus. Näiteks vannitoa turvavõre taga - avage uks! Samas teadsime me kõik kindlalt, et tal pole probleemiks hüpata pesumasinale nning sealt kümmekond sentimeetrit üle turvavõre. Mugavus ennekõike!

***
Miu koheva kollakaspunase karva all peitus tibatilluke kassikeha. Paar aastat tagasi mõõtis loomaarst ta korralise protseduuri läbiviimiseks 2,7 kiloseks. Meie hoovist läbikäivate "külakasside" silmis oli tegemist hiiglasega - tarvitses Miul karv turri ajada, muutus ta mitmed kilod kogukamaks ning võõrad põgenesid. Kevadeti ajasin ma sagris karvaga kassi kiilaks. Naabrite musta-valgelaiguline, inimesi ja teisi kasse umbusaldav Lilli sattus läbi astuma. Miu ajas oma karvutu keha "kohevaks" ja kähises. Lilli ei põgenenud. Ta istus hoopis maha ja näis naeru pugistavat.

*******************


Ja nüüd istub Miu vikerkaarel, ühes mu lapsepõlvekoera Jessie ning musta kassi Pläkiga. Samas on ka meie kodus põgusalt elanud hall pikakarvaline kass Liisu ning hiigelsuur berhnardiin Betti. On mu merisiga Kiu ja kaks rotti. Kõrval peesitavad naabrite noored koerad - hundikoeralaadne Bongo ning taks Peedu. Nad kõlgutavad jalgu, arutavad maailma asjade üle, olles terved ja õnnelikud. Nad vaatavad vikerkaarelt alla meie poole ning rõõmustavad.
Head teed Sul minna, Miu!

Kassitapja, vihkan sind...

Sina, alatu inimene, kes täna kella 20 ja 21 vahel sõitsid väiksel ja vaiksel Põhjakaare tänaval, minu kodumaja küljel julmalt otsa minu punasele kassile, ole igavesti neetud. See koht on otse kurvi taga ning suurim arendatav kiirus saab olla väiksem kui  jalakäijal. Mu flegmaatikust kass pole eales hüpanud sõiduteele ja allaajamiskoht paikeb tee ääres. Ka ei usu ma, et kassi auto alt läbi käimist kuulda ei olnud.
Mu kolmest lapsest keskmine nuttis end magama ja suurim ei saa nutu pärast ikka veel uinuda.


***
Keegi naine, kahe lasteaiaealise lapsega, koputas mu uksele ja andis juhtunust teada. Ma tänan teda mõttes. Me niitsime vahetult enne muru ja ilmselt põgenes Miu müra eest.

Miu võitleb oma elu eest loomade kiirabi kliiniku intensiivis ning mulle homse hommikuni osutavate teenuste eest esitatud arve on umbestäpselt sama suur kui mu pere terve kuu söögiraha. Kass sai trauma pea piirkonda ning tal on roie kopsus, sinna koguneb ka naha-alune vedelik ja veri. Röntgenpilt ei näita augu suurust, kuid väikesed augud paranevad kassidel ise, suured... ei ole elukõlbulikud. Kuna alatu inimene sõitis salaja minema, jõudis kass ka alajahtuda. Järgmised 48 tundi otsustavad...

Ilmselt võib mind pidada nõrgamõistuslikuks, kuid ma võtsin vastu otsuse proovida, hoolimata kõigest eelkirjutatust. Arstid, kelle jaoks olen ma lihtsalt üks klient, ütlesid, et alati on mingi võimalus... Ma ei otsustanud nii vist iseenese pärast, mõtlesin lastele. Mõtlesin Notsule, Midile ja Minile. Ja mõtlesin sellele ammusele päevale kui Miu otse Maardust, prügikastidest, meie juurde jõudis. Ma ei suutnuks proovimata jätmist endale andestada...


edit: kell 3.19 öösel helises telefon. Helistaja oli kliiniku arst. Meil ei ole enam kassi.

 Ravi alustamise esimestel tundidel läinud raskest seisust hoolimata lootustandvalt. Seejärel pööras aga ootamatult halvemuse poole ning hoolimata elustamisest kass suri. Lapsed ei tea ja ma ise ei suuda voodist tõusta, kliinikusse minemisest rääkimata.

edit. Notsu helistas koolist ja küsis. Ma ei saanud talle öelda.

Jälle kooli!

Kuues koolisügis ei tekita elukorralduses enam kaost. Viimasel suvepuhkuse päeval jäid valikusse kolm esimeseks koolipäevaks sobivat valget pluusi ja kaks musta seelikut. Notsu küsis nõu, kuid otsustas ise. Sobivat kingapaari takseeris peegli ees. Sirgendasin ta lühikeseks nülitud ehk poolde selga ulatuva juuksepahmaka. Kaks võileiba, üks musikalli. Kiirelt haaras ta laualt lilled ning lippas sügisesse hommikuniiskusesse, et pinginaabriga samale bussile jõuda. Vaatasin ukselt järele - paganama suur ja iseteadev.

Vihikud said kattepaberid juba augusti keskel, enne viimast spordilaagrit. (Minuke kehastus Vanaks Nõiaks ja ähvardas laagri ära jätta kui kooliasjad korda ei saa). Töövihikute ja raamatutega siblisin "töö juures" ehk Meesisendi poekeses, kus ma teda messi ajal asendan.

Viimasel suvepuhkuse õhtul itsitasime veel voodis ja meenutasime möödunud suve.

* Külm juuni, ikalduv taimekasvatus lõunaosariikides ja palju-palju vihma
* Notsu lõi endale lõpuks FB konto
* jaanipäev lõunas, kodus ühes "kärudiskoga" linna jaanitulel
* jaanijärgne "lastelaager" meie pool lõunas
* ootamatult armsad külalised Tallinnas - Notsu tädi ühes tädilastega
* palav juuli - rannaskäigud
* esimene "Kurka" laager
* lõbus kolmnädal juulis ühes Eestis puhkava tädi ja täditütrega
* august lõunas - sumedad grilliõhtud ja pisikesed väljasõidud, lõbusad linnapäevad
* küllasõit tädile ning Kolmardeni loomaaed
* teine "Kurka" laager

Armsad inimesed meie ümber, nii lõuna- kui põhjakodus.

Pisikesi toredaid ettevõtmisi jagus igasse suvekuusse, kuid midagi suurt ja vapustavat ei juhtunud. Elu kahe väikelapsega toimib rutiinselt. Ometi poodlesime piisavalt, küpsetasime, niitsime muru, rohisime, käisime metsas marjul-seenel, rändasime veidi ringi ja kogusime endasse ilusaid mälestusi.

Suve viimase spontaanse hüvastijätusõidu tegime muinastulede ööl Meremõisa RMK-alale. Võtsin kodukaminast seal aastaid kuivanud kolm halgu ja kaunid kaminaroosid, pakkisin kotti kaks karpi viinereid ja grillitikud. Istusime liival, nautisime oma lõket ja teiste tulede kuma.

Ja lõppenud see ongi - algab uus kooliaasta oma uute võimaluste, ootuste ja lootustega. Notsul on selliseid säravaid alguseid veel palju ees, mina loodan kevadeks magistrikraadiga lõpusirgele jõuda.
Näis. Igatahes head uut meile, koolilastele!

Teismelise koolikott

Notsu koolis lõpeb koolivormi kandmine viiendas klassis. Kuuendast alates kolivad lapsed "suurde majja" ning võivad riietuda kuis iganes meeldib. Välistatud on vaid teksapüksid ja nabapluusid. 

Suvel kolasid kaks värskelt koolivormist vabanenud tibi lõunaosariikide kaubamajas valides kooliriideid,  Üks oli välja valinud kollase ja teine roosa... varrukateta neoonkleidi, mille õlaõmblstesse kinnitatud jäme "kuldkett". Ümberveenmine osutus arvatust pikemaks protsessiks, mis koosnes arutlusest materjali ja lõike üle. Lõplik lahendus saabus õnneks koos mu õetütrega - kelle väikseks jäänud või muudel, vaid teismelistele teadaolevatel põhjustel välja praagitud riidelaadung prügikottides Notsule maandus. Lisandusid leiud lõunaosariikide suurepärastest teise ringi poodidest ning valitud eksemplarid Rootsi kaubandusvõrgust. Täpikese lisas Meesisendi tütar, kes kolimise käigus oma riietekapi ja kosmeetikakoti tühjemaks sorteeris. Vähemalt on rõivamure hetkeks lahendatud ning pigem tuleb kapp kriitiliselt üle vaadata - mahul on piirid. (See faktike ei takistanud meil aga täna uut paari täiesti ebapraktilisi roosasid pükse soetamast - naisterahvad, noh)

Vabaduse tulemusena muutus sobimatuks ka koolikott. Roosade kantidega pruun velvetranits hiiglaslike 3M helkurite ning tagasihoidliku tikitud hobusega pärines ranitsate paradiisist Saksamaalt. Komplektis sisaldusid ka pinal ja sussikott. Aasta aastalt imestasin ma kahte asjaolu. Esiteks selle õrnana tundunud materjali vastupidavust ja teiseks, et Notsu nõustus sellega viis aastat kooli vahet käima. Varasuvel suurpuhastuse käigus teatas Notsu aga resoluutselt, et ranits läheb mälestuseks kappi ning seda ei tohi ära anda ega välja laenata. Nojah.

Möödunud paar kuud on Notsu veetnud Amazonis ja Ebays uue koolikoti otsinguil. Esitleti suure rannakoti tüüpi roosakirjuid, seejärel suure poekoti tüüpi tagasihoidlikumaid. Järgnesid nahksed naistekotid. Meesisend nõustus Notsule eraldama oma varudest ühe asjaliku brändikoti. Soovitasin lahkesti seljakotte, mida Notsu sõnul kannavad vaid "esimese klassi tited"... Poolkohustuslikus korras soetasin  Rootsist olemuselt ja välimuselt sobiva õlakoti, mille õmblused tundusid õpikutelaviinile vastu pidavad olema.

Tõehetk saabus loodetust lihtsamini. Täna jagati koolis õpikuid. Notsu haaras oma õlakoti ning lisasin sellesse hoolimata lapse puiklemisest omalt poolt ühe kangast ostukoti. Igaks juhuks.

Koolist saabudes olid õpikuist pungil mõlemad. Notsu puhises veidi, istus arvutisse ja teatas, et seljakott tuleb kiiremas korras ära tellida. Ja mitte igasugune, vaid paksu ja tugeva seljaosaga - muidu muutuvat ta küürakaks ja õlad väsivat ka ära.

...

Kolisime taas lõplikult põhja. Meie mahukas mahtuniversaal oli nii suveks lõunasse kolinud kui ka mingil muul põhjusel ajutiselt sinna sattunud esemetest pungil. Alates akuga murukääridest kuni Notsust jäänud puidust söögitoolini sai pakitud ja pealinnakoju toodud. Notsu korjas aiasaadusi - meie firmaõunu, tundmatuid suuri, aga ka kuldrenette. Peenrast rändasid linna kurgid ja viinamarjad. Porgandid said otsa enne kui keegi neid pakkida üritas. Kastidesse mahtus nii kreegimoosi laar kui kurgipurgihunnik. Viimaste lugemise lõpetasin kolmekümne juures. Mäol pöörasime tanklasse ja kulgesime koju Paide-Türi-Rapla kaudu. Üle kogu vabariigi sadas lauspaduvihma ning kohati kihutasime läbi pilvede nagu mäestikus. Tänu eriti halvale ilmale leevendus seekord igasügisene viimase-lahkumise-valu.
Järgmisest päevast on lihtsam mitte kirjutada ja  kustutada see ajust. Olgu vaid öeldud, et keegi ebakena inimene pätsas meie kassi hoomamatutel eesmärkidel. Väsinud ja stressis, kuid punane on taas kodus tagasi.

Tänane päev kulges tõusulainel - Mini sai kaks aastat vanaks. Üllatuslikult ootas ta sünnipäeva väga ja oli elevil nii külalistest, kinkidest kui ka lasteaiaga alustamisest.

Iseenese vaimse tervise huvides asusin tasakaalu otsimisele. Et elu ei kulgeks nagu ameerika raudteel kuristikust mäkke.

...

Nukker suvelõpp. Hommikused maalilised valged pilved asendusid pealelõunal äikesevihmaga. Paar ööd tagasi näpitas jahedus kurgilehti ning muutis need pruunikaks kortsunud paberiks. Suvelilled hakkavad ära õitsema ja üha enam taban end tegemast sügisplaane. Ometi on kümme päeva veel minu isikliku sümboolse "murdepunkti" ehk esimese septembrini.
Suurem osa meist jäi lõunaosariikidesse - nädalavahetusel toimuvad linna 230. sünnipäeva puhul linnapäevad, millega kaasneb mõnus melu.
Teisipäevane hilisõhtu avardas maailmapilti. Puhkpillimuusikaga seondub mulle kujutlus orkestrist ja klassikalisest muusikast. Brassical´i antud tänavakontsert näitas, et puhkpillidega võib etendada ka show´d. Ja mu kaaslane, kohalik muusikategelane ohkas lootusrikkalt, et suureneks ka puhkpille õppivate laste osakaal muusikakoolis.

Peaaegu varastatud kass ehk toimiv naabrivalve

Üks ärev telefonikõne. Üks ärev sõnum.
Sisu mõlemal ühine - kella kolme paiku viinud tundmatud tüdrukud / neiud meie Miud süles keskuse poole.

Õnneks saadud neil siiski kratist kinni ning tüdrukud/ neiud toimetanud Miu tagasi koju.
Oma tegu põhjendanud nad Miu näugumisega - nemad plaaninud "nutvat" kassi loomaarstile näidata, kontrollimaks kassi tervist.
Iseenesest õilis plaan, ent mul ei tuleks mingit ideed võtta eramaja eest, võib-olla isegi hoovist kass, eksootilise (pügatud) välimusega ja tõutunnustega loom, ilmselgelt hooldatud ehk kellelegi kuuluv.  Tõsi, Miu on usaldav, olen mitmel korral tabanud möödakäijaid teda pildistamas, mõni on teda süllegi rabanud. Kärtspunane "lõviks" pügatud pärslane jääb hõlpsalt silma. Jajah, muidugi ma tean Tallinna loomapidamiseeskirja, kuid kõik Nõmmel elatud aastad on nii minu kui mu lähemate ja kaugemate naabrite kassid toimetanud "kassiasju" ilma koerteta hoovides. Meie eelmine kass vähendas hiirte populatsiooni, Miu aga peesitab niisama. Kastreeritud loomad ei kakle ning õhtuks või järgmisel päeval tulevad nad kenasti koju. Sööma ja magama.
Mulle meenus ka, et mu kass, otse prügikastist toodud kodulemmik, on kiibistamata. Pole vajadust näinud - me ei pea teda haruldast värvi tõuloomana, vaid lihtsa kaaslasena.

Igatahes istub Miu nüüd toas /ja kräunub samamoodi, sest ta on oma olemuselt "jutukas" kass/

Juhust kasutades tänan südamest veelkord kolme inimest - otsest kassipäästjat, tähelepanelikku tänavanaabrit ning inimest, kes mu lähedasele saadud teate üllatuslikult edastas.

Lastevaba päev kui unelmate puhkus

Eile hommikul olid minu ärkamise ajaks nii Mini kui Midi kogu oma hommikusöögi, mis kokkuvõtlikult öeldes koosnes peaaegu millestki, juba nahka pistnud. Tegelikult olid juba söönud ka Notsu ja Meesisend. Tegin kiire võileiva ning kohvi ja läksin õue. Kell oli kümme. Poisse ei paistnud kusagil. Notsu andis teada, et mõlemad poisid tõsteti naabrite poole. (Täpsustavalt - kuniks väravat veel pole, liiguvad lapsed ning esemed üle aia ja täiskasvanud siblivad tänava kaudu). Naabrid hõikasid kena laupäeva...
Käisime Notsuga poes ehk lahtiseletatult trampisime läbi linna kaubanduse meile huvipakkuva osa. Tagasi jõudes magasid poisid naabrite pool... Meesisend ja Notsu suundusid toidupoe ühiskülastusele ja ühtäkki ei osanud ma oma ajaga mittekuimidagi peale hakata. Ma pole seda tunnet kogenud juba vähemalt neli aastat. Sättisin end võrkkiike, kuid õõtsumine segas. Ajasin selga ühe komplekti kolmest uuest paarist päevitusriietest ja vedasin õuele päevitustooli. Päike kadus pilve taha. Katsetasin linal õhuvanne nautida, ent vihma tibas. Rohisin veidi, sättisin nõud pesumasinasse... Asusin raamatut lugema - Aleksander Grin, "Punased purjed". Mind asendav kolleeg, hea ja armas tuttav varasemastki ajast, on selle raamatu peategelase järgi oma nime saanud.
Üheksakümmend kolm lehekülge. Ärganud poisid aitasid naabritel surnuaiast värvimiseks toodud pinke korrastada. Naabrinaine itsitas ja soovitas päeva nautida... Meesisendist ja Notsust polnud midagi kuulda.
Keerasin voodisse ja uinusin peaaegu silmapilkselt. Ärkasin kaks tundi hiljem, kell seitse. Poisid müttasid ikka veel naabrite pool. Meesisend tervitas hilise hommiku puhul ning soovitas end külaliste tulekuks valmis seada.
Sättisin rõõmuga laua. Keetsin mõnuga kohvi. Nuusutasin grillilõhna. Katsin laua. Aeg venis - meikisin, riietusin. Saabusid naabrid poistega, naabrite sõbrad, meie külalised Tallinnast - terrassile kogunes viisteist inimest. Ma ei porisenud kella kümne paiku poisse magama saates. Päev täielikku puhkust ja mõistlikkuse printsiibist vaadates ajaraiskamist.

Ilutulestik

Kilomeetrike enne Viljandi poole pööravat teed Imaveres kostab tagaistmelt alati Midi pissihäda-hädaldamine. Midi järgi võib kilomeetriposti täpseks vaadata. Traditsiooniliselt teeme me pissipeatuse Tartu poole pööravas teetaskus-kiirendusreas. 

Eile õhtul (hämaraks läheb juba poole kümne paiku) traditsioonilist peatust tehes paistis üle põllu uhke mitu minutit kestev ilutulestik. Midi keeldus pissimastki enne valgusmängu lõppu. Seisime teepervel, kes autos, kes auto kõrval ja vaatasime lummatult.

Meesisend arvas, et kolhoosiesimees pidas juubelisünnipäeva :)

Kurgipurgid

Kaevasin maikuus lõunaosariikides jupikese kõige tagumist aianurga kobedaks. Varasema kartulimaa asemel laius seal juba mitu aastat lopsakas naat. Klaasikilde tuli mitu pangetäit. 

Istutasin sinna kümme kurgitaime ning kaks lisasin sinna, kus möödunud aastal tulutult arbuusi kasvatada üritasin. Katsin taimed kahekordse kattelooriga ning kurgipeenra nimeks sai "isekasvav" - keegi niikuinii ei kasta, kui saaki tuleb, on tore.

Vilu juuni tegi oma töö ja jaanipäeva paiku loori kergitades vaatasid vastu nii paarkümmend sentimeetrit pikad lühikesed taimed, õisi eikusagil, viljadest rääkimata. 

Järgmisel korral lõunasse sattudes korjasin kokku kõik viljad, millel pikkust mõni sentimeeter - tegin neist suupistekurgid. 

Ja viimati saabudes olin ma ausalt südameataki äärel - peenralt korjatud saagist jagus värskeks salatiks ning lisaks ka 21 konserveeritud purgiks.

Porgandid

Ikka ja jälle avastan kui väikesed asjad mu lastele rõõmu valmistavad, mõnikord ka tülli ajavad.

Porgandid. Tallinna-kodus meil ükski allapoole paisuv juurvili hoolimata liivasest pinnasest ei kasva. Pole kunagi kasvanud hoolimata erinevatest katsetustest ei minul ega ka lähimatel naabritel. Seega on redis, porgand, kaalikas, peet välistatud. (Aga see eest kasvab mul kartul. Üks taim. Juba kolmteist suve. Igal sügisel saan ühe söögikorra jagu ja kevadel on ta ikkagi uuesti kohal. Asukoht otse maasikapeenras, kus kunagi paiknes pool aeda enda alla võtnud kompostilasu.)

See-eest lõunaosariikide viljakas pinnases, kus vihmaussidki sama jämedad kui laste väike sõrm, kasvab absoluutselt kõik, mis mullale kukub. Valetan - selle aasta kehv juuni hävitas siiski üht-teist.

Esimesel lõunaosariikide aastal katsetasin üht ja teist, panin maha mõne meetri porgandeid, mis kasvasid täpselt nii suureks kui pakil ette nähtud. Vaimustusin ja järgmisel aastal külvasin juba kümmekond meetrit. Ja eelmisel aastal veel lisaks ka pastinaaki ja porgandit kasvuhoonesse ja teisele peenrale ja pisut jagus kolmandalegi. 

Sellel suvel meie aiamaalapp vindub - kiire mai, kehv juuni ja kuhugi kadunud juuli. Ometi on kiiruga maha pandud porgandid kasvanud juba pakil ettenähtud suurusesse.

Üks suurem ja kaks väiksemat paari jalgu astuvad mitu korda päevas üle kõrvitsa ja meloni porgandite suunas. Suurem õpetab väiksemaid harvendama, mitte järjest tirima. Ja pikkade roheliste vartega oranzid viljad muudkui krõmpsuvad. Ja vahepeal "ununevad" varred võrkkiige alla ja päevitustoolide äärtele.

Eile õhtul Tallinna-.teele asudes oli Notsu endalee teemoonaks taas porgandeid võtnud, kuid ainult iseendale. Ja Midil jätkus nuttu. Jätkus kohe nii palju, et pöördusin tagasi, tõmbasin peotäie porgandeid üles, avasin pesemiseks uksed ja alles seejärel alustasime uuesti sõitu. Muide, vähemalt kolmetunnine teekond lõunast põhja kahe väikelapsega meenutab lennukisõitu, kus reisijatele jagatakse toitu, et nad püsiksid rahulikud ja keskenduksid millelegi konkreetsele.

Rahulolematus

Igal hommikul kell üheksa tuuakse kontorisse mitut sorti sooje saiakesi. Nende söömiseks tehakse töötamises veerandtunnine kohvipaus, mis jääb tööaja sisse. Nagu kogu tööpäeva jooksul saab iga töötaja ka saiakeste kõrvale valida suurest kohvimasinast erinevaid kohvi- ja kakaojooke ning teed. Iga päev on kööginurgas saadaval nelja sorti puuviljasid, näkileibu, võid ja juustu. Ometi on paljud töötajad rahulolematud - üks sort pakutavatest saiakestest ei maitse eriti kellelegi ning mõnikord ei jagu teisi kõigile soovijatele. Õhtuti puudub puuviljavaagnal sageli valik - jäänud on vaid banaanid. Näkileivast,  juustust ja võist pakutakse aga vaid ühte sorti. 

Istusime mu õe kodulinnas Lõuna-Rootsis ning sõime ühel tema maja terrassidest õhtust. Kõrval sinetas valgustatud ja soojendusega lahmakas bassein. See riik on tema koduks olnud kakskümmend kolm aastat, millest esimesed kulgesid vägagi keeruliselt.

Eespool kirjeldatud büroo on tema töökoht - suur, Eestiski esindatud ehitusfirma. Sellel õhtusöögil rääkisime virisemisest - ükskõik kui hea poleks elu, nurinaks leiab alati põhjuse.

. 

katse

Katse postitada mobiilse netiga. Asukoht: Juminda poolsaare Rmk. Telkimine.

Kaks purki õlut ja kassitoit

Inimesi vaadata ja arvustada ei ole ilus, ma tean. Eile õhtul seisid mu ees kassas kaks umbes kolmandas kümnes vene kutti, ostudena lindil neli sinist pooleliitrist Saku purki ja... kaks kilepakendit kassipasteeti. Järjekord oli tavapäraselt pikk ja igav ning mu rikutud mõtlemine mõlgutas omasoodu. Aga ma suutsin naeru tagasi hoida!
Peale arve maksmist võttis aga kumbki kutt lindilt kaks purki ja ühe paki ning mu pingutus jääda tõsiseks ebaõnnestus.

Rannalised

Mini ja Midiga avalikku randa minekuks peaks mul lisaks ujumisohutusvahenditele kaasas olema ka jalutusrihmad kahele. Üks kipub jooksma ühele ja teine teisele poole. Väledad on nad ka. Sestap me Tallinnas rannas ei käinudki ning ümbruskonna rannad on jälle liiga kaugel. Midi ja minu jaoks on Midi lõunauni eluliselt tähtis. Lõunauneta jäänud Midi muutub õhtuks väikeseks terroristiks (ise nimetab ta ennast siis draakoniks ja selline möirgav elukas ta tõesti ka on). Sellise "looma" kantseldamine mõjub minu õhukesele närvikavale kehvasti. 

Aga lahendamatuid olukordi ju pole. Juhuslikult avastasin kodust veerandtunnise autosõidu kaugusel ilma adruta selgeveelise liivaranna, kus sügavaks läheb laste jaoks piisavalt aeglaselt ja minu jaoks parajalt ruttu. Ja rannalisi on seal harilikult paarkümmmend. Nagu unistus! Paarsada meetrit jalgsi kõndimist tuuletul kõrkjatest ääristatud teel on selle paiga ainus puudus.

Tallinn muutus selle leiu järgselt minu jaoks hoopis (lapse)sõbralikumaks ja toredamaks suvepaigaks. Päriselt.

Ja suureks nad saavadki

Soetasin lõunaosariikidest Notsule kolm kena kleiti. Olime valimas kolme naisinimesega - kõigile esemed meeldisid. Mina oletasin, et mõõtudelt samuti sobivad, kuid kindluse mõttes otsustasime päeva lõpus Kurgjärvele proovima sõita. 

Esmalt teavitav kõne - me tuleme. Kohale jõudes leidsime Notsu palliplatsi äärelt mängu vaatamast. Ah, et tulitegi. Üks sõbrannadest-tšikkidest oli üllatunud, et mina Notsu ema olen. (Nojah, ega ma roosas pidzaama-laadses onepieces, juuksed kortsude tõrjeks kuklasse hobusesabaks tõmmatud, küll väga emalik välja ei näinud.)

Leigelt proovis Notsu ka kleite - kui ostetud, eks siis kantakse. Võib-olla. Pakkumisest tulla koju grillima ja õhtul tagasi ta keeldus. 

Järgmisel päeval leidis, et poest tal midagi vaja pole ja seega pole meil vaja mööda sõites laagrisse sisse pöörata.

Ja täna hommikul kurvastas telefonis, et kaheksa laagripäeva juba läbi on... Lunis ka augustiks laagrisse - teised kõik minevat.

Eks nad suureks saavad. Nukralt kiiresti on see aeg kätte jõudnud. Ma pole selleks valmis.

***

Notsu kleidi tagasi autosse toppinud, istusime sõbrannaga laagri ujumisplotil. Tekkis meeletu igatsus spordilaagri, täpsemalt küll päevaplaani, laagrisöökla ja treeningute järele. Laagrisse võiks me oma eas ju minnagi - söögi- või valvuritädikeseks :D 

Loksutasime vees varbaid kuniks kaldale kenad noored kutid ilmusid. Imbusime tasakesi autosse. Laagris algas disko.

Maailma otsas

Sõitsime lõunaosariikidest mõniteist kilomeetrit veel lõuna poole, turismi tõmbealevikku. Sealt veeresime seitse kilomeetrit mõisasüdameni, mida tiikide kõrval "kaunistavad" ka nõukaaegsed korrusmajad. Asfalt lõppes. Tõele au andes on tee siiski renoveerimisel, rahastamas Euroopa Liit. Eesti mobiilside asendus Läti omaga. Veel seitsme kilomeetri kaugusel asus paarisaja meetri pikkune asula, eelmisest mõisast välja kasvanud harumõis, ilma erilise arhitektuuriväärtuseta ja räämas. Külakese keskelt pöörasime paremale, vanast sigalast mööduvale metsateele. Veel üks hargnemine ning jõudsime pärale. Tee, tõsi, läks veel kilomeetrikese edasi, eikuhugi, Eesti Vabariigi lõppu, taamal Läti.

Seal, maailma äärel, asub vana vesiveski, ehitatud tuhat kaheksasada millegiga. Kolm korrust kõrge ning mitukümmend meetrit pikk paksude seintega maakivihoone. Veski kõrval asuv sillatamm sai uuendatud aastal tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse. Sellesse aastasse langeb mitu veskiga seotud tähist. Esmalt ei mahtunud suurvesi ojasängi ja paisutatud järvekesse ning viis endaga uhke hoone elutoa nurga. Maakivide asemel parandati see betooniga. Suurvesi viis ka silla ning asemele ehitati uus. Samal aastal jäi veski elaniketa.
Peremees tutvustas eluruume, mille uhke leivaahi mittekellegiomana olnud aastatel läbi põranda veskikorrusele, endisesse loomalauta langenud. Hoone keskjoonel asunud saekaatrit meenutab vaid postament. Veskiseadmed on laiali veetud. Paisjärv majaseina lammutanud ja veskikorrusel kuiva jalaga liikmist abistavad risti-rästi veetud palgid. Elukorruse põrandas laiutavad laiade võimsate põrandalaudade vahel augud  ning laastukatusele paigaldatud eterniit on kohati auklik. Elektrit ei ole. Kaks haigrut lendas üle vaikuse.
Maad? Mõned hektarid - veski toitis elanikke põldu harimata. Kehvikud? Kaugeltki mitte, pigem jõukad ja edukad. Peremehe saatus nagu tuhandetel teistelgi, Siberis.
Keerasime tagasiteel, harumõisa ristis Läti poole ning sõitsime koju ringiga, Läti kaudu, mööda Riia-Pihkva kiviteed.
Endiste aegade hiilgus ja asendunud viletsus. Hiigelsuur, uhkete nikerdatud sarikatega võimas kivihoone eikusagil, maailma äärel. Ja kaks inimest, kes klaashoonete keskelt sinna ära olema on sõitnud.

Ujumine kalade ja parmudega

Mind paelub suvises lõunas valikuvõimalus. Veerandtunnise autosõidu kaugusel paikneb ujumiskõlbulikke järvi enam kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab. Hoolimata imelisest rannaäärest me lähimas ehk Tamulas harilikult ei uju. Minu lemmikud on aeglaselt sügavnevad ja liivase põhjaga Kubija (loe: Kubja) ning Valgjärv. Meesisend eelistab varjuliste kallastega Verijärve või Vasknat. 

Seekordsel lõunatripil käisime esmalt Kubija väikses rannas - vähe liiva, kuid ka vähem rahvast, parkla vee piiril. Madalas vees aga ujusid kalad - täitsa pirakad punaseuimelised ahvenad uudistasid jalgade ümber. Ja masendavalt palju parme. Abitud linnalapsed Mini ja Midi kattusid punaste kupladega. Ujumisest suure osa moodustaski parmude plaksuga tapmine. Tüütu nuhtlus muutus lõbusaks meelelahutuseks - veepinnal hulpiv surnud parm osutus maiuseks kaladele. Läbipaistvasse vette maandunud parmulaip fikseeriti vees kala poolt. Veidi sihtimist ning kala haaras söögi ning hüppas lõbusa lupsatusega veest välja. Peaaegu nagu delfinaarium.