Eesti populaarseim auto?

Võhivõõras inimene abistas suure ja raske paki transportimisel Tallinna.

Kohtumiskohaks leppisime Neste bensiinijaama Tallinna piiril, kell pool kaheksa laupäeva hommikul - liiklus on veel hõre, maalt tulijal lihtsam.
Telefonis lepitult sõitis Meesisend välja suure valge, firmakirjadega Opeli kaubikuga. Pakitooja väitis end saabuvat hõbedase Toyota Land Cruiseriga. Rõõmustasin lihtsa ja selge lahenduse üle.

Kolmveerand kaheksa tiris Meesisend paki tuppa. Tema bensukasse saabumise hetkel seisnud seal kolm identselt hõbehalli Land Cruiserit. Õnneks avas "selle õige" juht kaubikut märgates ise ukse.

Õnnis korilus

Midi ootas reedel pikisilmi vanaisa ühes õunapurustajaga. Vanaisa alt vedanud tervis võimaldas saata meile vaid masina. Nii jäigi tööjõudlus oodatust väiksemaks. Ka martsipanõunad osutusid vähem mahlasteks ning suurte puude kõrgetesse latvadesse me ronida ei viitsinud, Nii raputas Meesisend puid, Mini ja Midi laadisid mahakukkunud õunad salvokale (lahendades samaaegselt ägedaid erimeelsusi) ning vedasid minu juurde pessu ja purustusse. Meesisend pressis savust mahla. Lõpetasime pimeduse saabudes.

Hommik äratas meid rõõmsameelse ja mahlateoks valmis vanaisaga akna taga. Hoolimata ägedast protestist raputasime siiski suurte puude latvu, turnisime tüvedel ning pressisime veel ühe laari. Jeah, selleks aastaks on see läbi. Õunatöötleja õhtupalve võiks kõlada, et armsad õunapuud, palun ärge järgmisel aastal olge nii saagikad.

Õhtul kuueks suutsin Meesisendi ära rääkida seenel sõitmiseks. Lubasin pühalikult olla roolis ning temal kõrvalistmel lahkesti purgikest õlut libistada. Meesisend mäletas oma vanemate seenelkäigu kohti, kõneldes ühtlasi sügiseti soolaseentega ääreni täidetud hiigeltünnidest, mida kevadeti puutumatult sealauda taha maha kallati. Lõunas ei ole pikki sõite ning seitsme paiku asusime mõne kilomeetri kaugusel Piusa liivakoobastest. Sellest metsast korjasime mõni aasta varem kukeseeni. Järgnenu on nagu laisa linnaseenelise unelm - poole tunniga korjasime umbes viiekümne meetri raadiusega alalt kaks korda pool korvi kukeseeni. Meesisendi kõrval kuuseriisika korjamiseks kummardades uuris too, kas ma tõesti korjan riisikaid samuti. Selgus, et ta oli künkal kasvanud riisikahunniku just ära põlanud. Lohistasime Mini ja Midi mäkke ja paarikümne minuti järel olid korvid täis. Kaks kaunist punapuravikku lisandusid teel autoni.

Talvevarud täiendatud - kolm liitrit kase- ja männiriisikate marineeritud segu. Pool liitrit marineeritud kukeseeni (külmutatult on minu meelest kummimaitselised) ning karbike külmutatud kuuseriisikaid omas mahlas. 

Korjasin üles ka peedid ja kaalikad, viimased kurgid, päevalillepead lindude talvetoiduks ning tomatid. Eksootilistest ellujääjatest saabus ka üks lillkapsas, mõni brokkoli ja rooskapsas. Huvitavatest köögiviljadest kasvatasin sel aastal lehtpeeti. Vaja veel korjata empsule moosipihlakaid ning mõned kotitäied kuldrenette. Ja seejärel tuleb kogu tavaar mahutada bussi ning järelhaagisesse.

õunauputus

Kevadel õitsesid meie lõunaosariikide kuus õunapuud head õuna-aastat ennustades. Jahe juuni ja tuulised suveilmad raputasid suure koguse "pabulaid" maha - alustasime õunakookidega juba südasuvel. Lootsime, et õunu jagub vaid jõuluks, säilituskastidesse korjamiseks. Tutkit!
Need kuus igivana ja päratusuurt õunapuud on otsustanud anda endast maksimumi ja seisavad taas lookas. Õunad neil... nõukogude-inimese õunapurustaja tarbeks tuleb iga õun lõigata neljaks ja siis toppida (loe: suruda)  masinasse. Erilist saaki annab martsipanilaadne tundmatu sort, mis varasemalt vaid kesist saaki pakkunud,

Õunu on meil hoolimata looduse usinast hävitustööst võrreldes eelmise aastaga vähemalt sama palju. Eile hilisõhtul asusin kokku korjama mahakukkunuid ja sain kaks kuhjaga liivakastitäit. Üks pestud, teine pesemata. Ääreni on ka kõikvõimalikud muud nätsikud, potsikud, kausid, panged. Ja puu otsast raputamiseni pole veel veel isegi jõudnud, Nagu viimasel kolmel aastal sajab tänaselgi õunamahlapressimise päeval traditsioonilist keskmise tugevusega vihma.

Sellel aastal teeme me aga teisiti. Ma ei vea enam Tallinna kottide kaupa õunu ega helista ega paku neid. Ka ei villi ma õunamahla iseendale üle 100 liitri, sest rohkem ei ole meil säilituspurke. Kõik liigsed õunad leiavad koha aiataguses kompostihunnikus. See ei tähenda kaugeltki mitte kitsidust. Vastupidi - toon ja jagan kõigile, kes soovivad, rõhk siis sõnal "soovima". Oleme pühabani vähendatud vägedega ehk mina, Meesisend, Mini ja Midi lõunas ja õunasoovid on igati teretulnud.

Punane pärslane Miu, mälestustes

Aega tagasi pöörata ei saa ja me üritame olla. Tund korraga, päev korraga. Laste reedeõhtuse saabumise ajaks suutsin tillukeste, kuid korrapäraste rahustiannustega sundida end pisaratevabaks.
Valisime ühiselt aianduskeskusest oranžika mätasharja (Notsu: see on ju Miuga päris ühte värvi) ja lisasime juurde kollakasoranžid õliküünlad. Istutasin taime ja Midi kastis. Notsu sättis meie ja naabripere küünlad kääpale. Midi silmad olid niisked - sellised, nagu ma neid kunagi varem näinud polnud. Õhtu jooksul esitas ta mitmeid küsimusi kassist, surmast ja õnnetusest. Püüdsin vastata lühidalt ja ausalt, aga uusi küsimusi provotseerimata - lapse lein on triibuline.

Süütasime küünla ka aia äärde, vigastatud kassi leidmiskohale. Õhtu jooksul lisandusid sinna küünlad lähematelt ja kaugematelt naabritelt. See tegi meid tugevamaks, andes teadmise et meie pere ei ole selles kurbuses üksi.
Notsu käis nii hilisõhtul kui varahommikul küünlaid üle vaatamas. Tema toa riiulil asetsevad vist kõik Miud kujutavad paberpildid.

Kolm päeva on möödunud. Õliküünlad värelevad sügispimeduses ikka veel. Esimene šokk on möödas, kuid varahommikul ja hilisõhtul on laste silmis pisarad. Teist nii flegmaatilist ja leebet kassi pole ma kohanud.

Mõned mälestuskillud

***
Kass peaks olema siiski õueloom, mõtlesime hooviust avades. Miu astus arglikult õue, vedas kere maadligi ja uudistas. Bernhardiin Betti vaatas eemalt samuti huviga - olin valmis nende kahe kohtumist turvama. Mõlemad seisid turjakarvade tõustes, kuniks Miu laisalt külili viskas. (No kui see suur elukas samuti siin elab, eks elagu siis...) ja rahu oli igaveseks sõlmitud. Miu ei kartnud ühtegi koera ning sai kord ka taksilt nii hammustada, et tema kõnnak jäi alatiseks veidi kummaliseks.

***
Soe põrandaküte pakkus külmal ajal mõnusat küljealust ning kuumaga kosutavat jahedust. Tolmuimejat juhtiv Meesisend tigetses koristamist segava kassiga. Ta lükkas Miu jala siseküljega kõrvale, lootes et kass tõuseb ning minema läheb. Miu aga magas rahumeeli eemale lükatult edasi. (Selline ta oligi - tema und ei häirinud kui ta vahepeal mujale "koliti")

***
Õuega harjuv Miu oli vägagi ebakassilik - ei mingit puude kratsimist ega ronimist. Tõstsime Miu majaäärse õunapuu otsa - no proovi. Pärslane vaatas oma suurte kollaste silmadega üsna hirmunult minu ja Notsu poole ning... kukkus solvunult puu otsast alla. Ronima õppis ta alles kuid hiljem - ajasime käpa keskosale vajutades ta küüned välja ja vajutasime need ise puusse.

***
Ühel sügisel ilmusid koju hiired. Esialgu mõtlesin end viirastusi nägevat - pisikesed mustad täpid jooksid üle põranda. Kui aga selgus, et tegemist ongi hiirtega, otsustasin mürgitada. Ühel õhtul koju tulles avastasin diivaninurgast hirmunud kassi. Ja diivani eest põrandalt uimase hiire...

***
Miu sai oma nime suhtlemisalti loomu poolest. Kontakti otsides ta näugus. Näiteks vannitoa turvavõre taga - avage uks! Samas teadsime me kõik kindlalt, et tal pole probleemiks hüpata pesumasinale nning sealt kümmekond sentimeetrit üle turvavõre. Mugavus ennekõike!

***
Miu koheva kollakaspunase karva all peitus tibatilluke kassikeha. Paar aastat tagasi mõõtis loomaarst ta korralise protseduuri läbiviimiseks 2,7 kiloseks. Meie hoovist läbikäivate "külakasside" silmis oli tegemist hiiglasega - tarvitses Miul karv turri ajada, muutus ta mitmed kilod kogukamaks ning võõrad põgenesid. Kevadeti ajasin ma sagris karvaga kassi kiilaks. Naabrite musta-valgelaiguline, inimesi ja teisi kasse umbusaldav Lilli sattus läbi astuma. Miu ajas oma karvutu keha "kohevaks" ja kähises. Lilli ei põgenenud. Ta istus hoopis maha ja näis naeru pugistavat.

*******************


Ja nüüd istub Miu vikerkaarel, ühes mu lapsepõlvekoera Jessie ning musta kassi Pläkiga. Samas on ka meie kodus põgusalt elanud hall pikakarvaline kass Liisu ning hiigelsuur berhnardiin Betti. On mu merisiga Kiu ja kaks rotti. Kõrval peesitavad naabrite noored koerad - hundikoeralaadne Bongo ning taks Peedu. Nad kõlgutavad jalgu, arutavad maailma asjade üle, olles terved ja õnnelikud. Nad vaatavad vikerkaarelt alla meie poole ning rõõmustavad.
Head teed Sul minna, Miu!

Kassitapja, vihkan sind...

Sina, alatu inimene, kes täna kella 20 ja 21 vahel sõitsid väiksel ja vaiksel Põhjakaare tänaval, minu kodumaja küljel julmalt otsa minu punasele kassile, ole igavesti neetud. See koht on otse kurvi taga ning suurim arendatav kiirus saab olla väiksem kui  jalakäijal. Mu flegmaatikust kass pole eales hüpanud sõiduteele ja allaajamiskoht paikeb tee ääres. Ka ei usu ma, et kassi auto alt läbi käimist kuulda ei olnud.
Mu kolmest lapsest keskmine nuttis end magama ja suurim ei saa nutu pärast ikka veel uinuda.


***
Keegi naine, kahe lasteaiaealise lapsega, koputas mu uksele ja andis juhtunust teada. Ma tänan teda mõttes. Me niitsime vahetult enne muru ja ilmselt põgenes Miu müra eest.

Miu võitleb oma elu eest loomade kiirabi kliiniku intensiivis ning mulle homse hommikuni osutavate teenuste eest esitatud arve on umbestäpselt sama suur kui mu pere terve kuu söögiraha. Kass sai trauma pea piirkonda ning tal on roie kopsus, sinna koguneb ka naha-alune vedelik ja veri. Röntgenpilt ei näita augu suurust, kuid väikesed augud paranevad kassidel ise, suured... ei ole elukõlbulikud. Kuna alatu inimene sõitis salaja minema, jõudis kass ka alajahtuda. Järgmised 48 tundi otsustavad...

Ilmselt võib mind pidada nõrgamõistuslikuks, kuid ma võtsin vastu otsuse proovida, hoolimata kõigest eelkirjutatust. Arstid, kelle jaoks olen ma lihtsalt üks klient, ütlesid, et alati on mingi võimalus... Ma ei otsustanud nii vist iseenese pärast, mõtlesin lastele. Mõtlesin Notsule, Midile ja Minile. Ja mõtlesin sellele ammusele päevale kui Miu otse Maardust, prügikastidest, meie juurde jõudis. Ma ei suutnuks proovimata jätmist endale andestada...


edit: kell 3.19 öösel helises telefon. Helistaja oli kliiniku arst. Meil ei ole enam kassi.

 Ravi alustamise esimestel tundidel läinud raskest seisust hoolimata lootustandvalt. Seejärel pööras aga ootamatult halvemuse poole ning hoolimata elustamisest kass suri. Lapsed ei tea ja ma ise ei suuda voodist tõusta, kliinikusse minemisest rääkimata.

edit. Notsu helistas koolist ja küsis. Ma ei saanud talle öelda.

Jälle kooli!

Kuues koolisügis ei tekita elukorralduses enam kaost. Viimasel suvepuhkuse päeval jäid valikusse kolm esimeseks koolipäevaks sobivat valget pluusi ja kaks musta seelikut. Notsu küsis nõu, kuid otsustas ise. Sobivat kingapaari takseeris peegli ees. Sirgendasin ta lühikeseks nülitud ehk poolde selga ulatuva juuksepahmaka. Kaks võileiba, üks musikalli. Kiirelt haaras ta laualt lilled ning lippas sügisesse hommikuniiskusesse, et pinginaabriga samale bussile jõuda. Vaatasin ukselt järele - paganama suur ja iseteadev.

Vihikud said kattepaberid juba augusti keskel, enne viimast spordilaagrit. (Minuke kehastus Vanaks Nõiaks ja ähvardas laagri ära jätta kui kooliasjad korda ei saa). Töövihikute ja raamatutega siblisin "töö juures" ehk Meesisendi poekeses, kus ma teda messi ajal asendan.

Viimasel suvepuhkuse õhtul itsitasime veel voodis ja meenutasime möödunud suve.

* Külm juuni, ikalduv taimekasvatus lõunaosariikides ja palju-palju vihma
* Notsu lõi endale lõpuks FB konto
* jaanipäev lõunas, kodus ühes "kärudiskoga" linna jaanitulel
* jaanijärgne "lastelaager" meie pool lõunas
* ootamatult armsad külalised Tallinnas - Notsu tädi ühes tädilastega
* palav juuli - rannaskäigud
* esimene "Kurka" laager
* lõbus kolmnädal juulis ühes Eestis puhkava tädi ja täditütrega
* august lõunas - sumedad grilliõhtud ja pisikesed väljasõidud, lõbusad linnapäevad
* küllasõit tädile ning Kolmardeni loomaaed
* teine "Kurka" laager

Armsad inimesed meie ümber, nii lõuna- kui põhjakodus.

Pisikesi toredaid ettevõtmisi jagus igasse suvekuusse, kuid midagi suurt ja vapustavat ei juhtunud. Elu kahe väikelapsega toimib rutiinselt. Ometi poodlesime piisavalt, küpsetasime, niitsime muru, rohisime, käisime metsas marjul-seenel, rändasime veidi ringi ja kogusime endasse ilusaid mälestusi.

Suve viimase spontaanse hüvastijätusõidu tegime muinastulede ööl Meremõisa RMK-alale. Võtsin kodukaminast seal aastaid kuivanud kolm halgu ja kaunid kaminaroosid, pakkisin kotti kaks karpi viinereid ja grillitikud. Istusime liival, nautisime oma lõket ja teiste tulede kuma.

Ja lõppenud see ongi - algab uus kooliaasta oma uute võimaluste, ootuste ja lootustega. Notsul on selliseid säravaid alguseid veel palju ees, mina loodan kevadeks magistrikraadiga lõpusirgele jõuda.
Näis. Igatahes head uut meile, koolilastele!

Teismelise koolikott

Notsu koolis lõpeb koolivormi kandmine viiendas klassis. Kuuendast alates kolivad lapsed "suurde majja" ning võivad riietuda kuis iganes meeldib. Välistatud on vaid teksapüksid ja nabapluusid. 

Suvel kolasid kaks värskelt koolivormist vabanenud tibi lõunaosariikide kaubamajas valides kooliriideid,  Üks oli välja valinud kollase ja teine roosa... varrukateta neoonkleidi, mille õlaõmblstesse kinnitatud jäme "kuldkett". Ümberveenmine osutus arvatust pikemaks protsessiks, mis koosnes arutlusest materjali ja lõike üle. Lõplik lahendus saabus õnneks koos mu õetütrega - kelle väikseks jäänud või muudel, vaid teismelistele teadaolevatel põhjustel välja praagitud riidelaadung prügikottides Notsule maandus. Lisandusid leiud lõunaosariikide suurepärastest teise ringi poodidest ning valitud eksemplarid Rootsi kaubandusvõrgust. Täpikese lisas Meesisendi tütar, kes kolimise käigus oma riietekapi ja kosmeetikakoti tühjemaks sorteeris. Vähemalt on rõivamure hetkeks lahendatud ning pigem tuleb kapp kriitiliselt üle vaadata - mahul on piirid. (See faktike ei takistanud meil aga täna uut paari täiesti ebapraktilisi roosasid pükse soetamast - naisterahvad, noh)

Vabaduse tulemusena muutus sobimatuks ka koolikott. Roosade kantidega pruun velvetranits hiiglaslike 3M helkurite ning tagasihoidliku tikitud hobusega pärines ranitsate paradiisist Saksamaalt. Komplektis sisaldusid ka pinal ja sussikott. Aasta aastalt imestasin ma kahte asjaolu. Esiteks selle õrnana tundunud materjali vastupidavust ja teiseks, et Notsu nõustus sellega viis aastat kooli vahet käima. Varasuvel suurpuhastuse käigus teatas Notsu aga resoluutselt, et ranits läheb mälestuseks kappi ning seda ei tohi ära anda ega välja laenata. Nojah.

Möödunud paar kuud on Notsu veetnud Amazonis ja Ebays uue koolikoti otsinguil. Esitleti suure rannakoti tüüpi roosakirjuid, seejärel suure poekoti tüüpi tagasihoidlikumaid. Järgnesid nahksed naistekotid. Meesisend nõustus Notsule eraldama oma varudest ühe asjaliku brändikoti. Soovitasin lahkesti seljakotte, mida Notsu sõnul kannavad vaid "esimese klassi tited"... Poolkohustuslikus korras soetasin  Rootsist olemuselt ja välimuselt sobiva õlakoti, mille õmblused tundusid õpikutelaviinile vastu pidavad olema.

Tõehetk saabus loodetust lihtsamini. Täna jagati koolis õpikuid. Notsu haaras oma õlakoti ning lisasin sellesse hoolimata lapse puiklemisest omalt poolt ühe kangast ostukoti. Igaks juhuks.

Koolist saabudes olid õpikuist pungil mõlemad. Notsu puhises veidi, istus arvutisse ja teatas, et seljakott tuleb kiiremas korras ära tellida. Ja mitte igasugune, vaid paksu ja tugeva seljaosaga - muidu muutuvat ta küürakaks ja õlad väsivat ka ära.

...

Kolisime taas lõplikult põhja. Meie mahukas mahtuniversaal oli nii suveks lõunasse kolinud kui ka mingil muul põhjusel ajutiselt sinna sattunud esemetest pungil. Alates akuga murukääridest kuni Notsust jäänud puidust söögitoolini sai pakitud ja pealinnakoju toodud. Notsu korjas aiasaadusi - meie firmaõunu, tundmatuid suuri, aga ka kuldrenette. Peenrast rändasid linna kurgid ja viinamarjad. Porgandid said otsa enne kui keegi neid pakkida üritas. Kastidesse mahtus nii kreegimoosi laar kui kurgipurgihunnik. Viimaste lugemise lõpetasin kolmekümne juures. Mäol pöörasime tanklasse ja kulgesime koju Paide-Türi-Rapla kaudu. Üle kogu vabariigi sadas lauspaduvihma ning kohati kihutasime läbi pilvede nagu mäestikus. Tänu eriti halvale ilmale leevendus seekord igasügisene viimase-lahkumise-valu.
Järgmisest päevast on lihtsam mitte kirjutada ja  kustutada see ajust. Olgu vaid öeldud, et keegi ebakena inimene pätsas meie kassi hoomamatutel eesmärkidel. Väsinud ja stressis, kuid punane on taas kodus tagasi.

Tänane päev kulges tõusulainel - Mini sai kaks aastat vanaks. Üllatuslikult ootas ta sünnipäeva väga ja oli elevil nii külalistest, kinkidest kui ka lasteaiaga alustamisest.

Iseenese vaimse tervise huvides asusin tasakaalu otsimisele. Et elu ei kulgeks nagu ameerika raudteel kuristikust mäkke.

...

Nukker suvelõpp. Hommikused maalilised valged pilved asendusid pealelõunal äikesevihmaga. Paar ööd tagasi näpitas jahedus kurgilehti ning muutis need pruunikaks kortsunud paberiks. Suvelilled hakkavad ära õitsema ja üha enam taban end tegemast sügisplaane. Ometi on kümme päeva veel minu isikliku sümboolse "murdepunkti" ehk esimese septembrini.
Suurem osa meist jäi lõunaosariikidesse - nädalavahetusel toimuvad linna 230. sünnipäeva puhul linnapäevad, millega kaasneb mõnus melu.
Teisipäevane hilisõhtu avardas maailmapilti. Puhkpillimuusikaga seondub mulle kujutlus orkestrist ja klassikalisest muusikast. Brassical´i antud tänavakontsert näitas, et puhkpillidega võib etendada ka show´d. Ja mu kaaslane, kohalik muusikategelane ohkas lootusrikkalt, et suureneks ka puhkpille õppivate laste osakaal muusikakoolis.

Peaaegu varastatud kass ehk toimiv naabrivalve

Üks ärev telefonikõne. Üks ärev sõnum.
Sisu mõlemal ühine - kella kolme paiku viinud tundmatud tüdrukud / neiud meie Miud süles keskuse poole.

Õnneks saadud neil siiski kratist kinni ning tüdrukud/ neiud toimetanud Miu tagasi koju.
Oma tegu põhjendanud nad Miu näugumisega - nemad plaaninud "nutvat" kassi loomaarstile näidata, kontrollimaks kassi tervist.
Iseenesest õilis plaan, ent mul ei tuleks mingit ideed võtta eramaja eest, võib-olla isegi hoovist kass, eksootilise (pügatud) välimusega ja tõutunnustega loom, ilmselgelt hooldatud ehk kellelegi kuuluv.  Tõsi, Miu on usaldav, olen mitmel korral tabanud möödakäijaid teda pildistamas, mõni on teda süllegi rabanud. Kärtspunane "lõviks" pügatud pärslane jääb hõlpsalt silma. Jajah, muidugi ma tean Tallinna loomapidamiseeskirja, kuid kõik Nõmmel elatud aastad on nii minu kui mu lähemate ja kaugemate naabrite kassid toimetanud "kassiasju" ilma koerteta hoovides. Meie eelmine kass vähendas hiirte populatsiooni, Miu aga peesitab niisama. Kastreeritud loomad ei kakle ning õhtuks või järgmisel päeval tulevad nad kenasti koju. Sööma ja magama.
Mulle meenus ka, et mu kass, otse prügikastist toodud kodulemmik, on kiibistamata. Pole vajadust näinud - me ei pea teda haruldast värvi tõuloomana, vaid lihtsa kaaslasena.

Igatahes istub Miu nüüd toas /ja kräunub samamoodi, sest ta on oma olemuselt "jutukas" kass/

Juhust kasutades tänan südamest veelkord kolme inimest - otsest kassipäästjat, tähelepanelikku tänavanaabrit ning inimest, kes mu lähedasele saadud teate üllatuslikult edastas.

Lastevaba päev kui unelmate puhkus

Eile hommikul olid minu ärkamise ajaks nii Mini kui Midi kogu oma hommikusöögi, mis kokkuvõtlikult öeldes koosnes peaaegu millestki, juba nahka pistnud. Tegelikult olid juba söönud ka Notsu ja Meesisend. Tegin kiire võileiva ning kohvi ja läksin õue. Kell oli kümme. Poisse ei paistnud kusagil. Notsu andis teada, et mõlemad poisid tõsteti naabrite poole. (Täpsustavalt - kuniks väravat veel pole, liiguvad lapsed ning esemed üle aia ja täiskasvanud siblivad tänava kaudu). Naabrid hõikasid kena laupäeva...
Käisime Notsuga poes ehk lahtiseletatult trampisime läbi linna kaubanduse meile huvipakkuva osa. Tagasi jõudes magasid poisid naabrite pool... Meesisend ja Notsu suundusid toidupoe ühiskülastusele ja ühtäkki ei osanud ma oma ajaga mittekuimidagi peale hakata. Ma pole seda tunnet kogenud juba vähemalt neli aastat. Sättisin end võrkkiike, kuid õõtsumine segas. Ajasin selga ühe komplekti kolmest uuest paarist päevitusriietest ja vedasin õuele päevitustooli. Päike kadus pilve taha. Katsetasin linal õhuvanne nautida, ent vihma tibas. Rohisin veidi, sättisin nõud pesumasinasse... Asusin raamatut lugema - Aleksander Grin, "Punased purjed". Mind asendav kolleeg, hea ja armas tuttav varasemastki ajast, on selle raamatu peategelase järgi oma nime saanud.
Üheksakümmend kolm lehekülge. Ärganud poisid aitasid naabritel surnuaiast värvimiseks toodud pinke korrastada. Naabrinaine itsitas ja soovitas päeva nautida... Meesisendist ja Notsust polnud midagi kuulda.
Keerasin voodisse ja uinusin peaaegu silmapilkselt. Ärkasin kaks tundi hiljem, kell seitse. Poisid müttasid ikka veel naabrite pool. Meesisend tervitas hilise hommiku puhul ning soovitas end külaliste tulekuks valmis seada.
Sättisin rõõmuga laua. Keetsin mõnuga kohvi. Nuusutasin grillilõhna. Katsin laua. Aeg venis - meikisin, riietusin. Saabusid naabrid poistega, naabrite sõbrad, meie külalised Tallinnast - terrassile kogunes viisteist inimest. Ma ei porisenud kella kümne paiku poisse magama saates. Päev täielikku puhkust ja mõistlikkuse printsiibist vaadates ajaraiskamist.

Ilutulestik

Kilomeetrike enne Viljandi poole pööravat teed Imaveres kostab tagaistmelt alati Midi pissihäda-hädaldamine. Midi järgi võib kilomeetriposti täpseks vaadata. Traditsiooniliselt teeme me pissipeatuse Tartu poole pööravas teetaskus-kiirendusreas. 

Eile õhtul (hämaraks läheb juba poole kümne paiku) traditsioonilist peatust tehes paistis üle põllu uhke mitu minutit kestev ilutulestik. Midi keeldus pissimastki enne valgusmängu lõppu. Seisime teepervel, kes autos, kes auto kõrval ja vaatasime lummatult.

Meesisend arvas, et kolhoosiesimees pidas juubelisünnipäeva :)

Kurgipurgid

Kaevasin maikuus lõunaosariikides jupikese kõige tagumist aianurga kobedaks. Varasema kartulimaa asemel laius seal juba mitu aastat lopsakas naat. Klaasikilde tuli mitu pangetäit. 

Istutasin sinna kümme kurgitaime ning kaks lisasin sinna, kus möödunud aastal tulutult arbuusi kasvatada üritasin. Katsin taimed kahekordse kattelooriga ning kurgipeenra nimeks sai "isekasvav" - keegi niikuinii ei kasta, kui saaki tuleb, on tore.

Vilu juuni tegi oma töö ja jaanipäeva paiku loori kergitades vaatasid vastu nii paarkümmend sentimeetrit pikad lühikesed taimed, õisi eikusagil, viljadest rääkimata. 

Järgmisel korral lõunasse sattudes korjasin kokku kõik viljad, millel pikkust mõni sentimeeter - tegin neist suupistekurgid. 

Ja viimati saabudes olin ma ausalt südameataki äärel - peenralt korjatud saagist jagus värskeks salatiks ning lisaks ka 21 konserveeritud purgiks.

Porgandid

Ikka ja jälle avastan kui väikesed asjad mu lastele rõõmu valmistavad, mõnikord ka tülli ajavad.

Porgandid. Tallinna-kodus meil ükski allapoole paisuv juurvili hoolimata liivasest pinnasest ei kasva. Pole kunagi kasvanud hoolimata erinevatest katsetustest ei minul ega ka lähimatel naabritel. Seega on redis, porgand, kaalikas, peet välistatud. (Aga see eest kasvab mul kartul. Üks taim. Juba kolmteist suve. Igal sügisel saan ühe söögikorra jagu ja kevadel on ta ikkagi uuesti kohal. Asukoht otse maasikapeenras, kus kunagi paiknes pool aeda enda alla võtnud kompostilasu.)

See-eest lõunaosariikide viljakas pinnases, kus vihmaussidki sama jämedad kui laste väike sõrm, kasvab absoluutselt kõik, mis mullale kukub. Valetan - selle aasta kehv juuni hävitas siiski üht-teist.

Esimesel lõunaosariikide aastal katsetasin üht ja teist, panin maha mõne meetri porgandeid, mis kasvasid täpselt nii suureks kui pakil ette nähtud. Vaimustusin ja järgmisel aastal külvasin juba kümmekond meetrit. Ja eelmisel aastal veel lisaks ka pastinaaki ja porgandit kasvuhoonesse ja teisele peenrale ja pisut jagus kolmandalegi. 

Sellel suvel meie aiamaalapp vindub - kiire mai, kehv juuni ja kuhugi kadunud juuli. Ometi on kiiruga maha pandud porgandid kasvanud juba pakil ettenähtud suurusesse.

Üks suurem ja kaks väiksemat paari jalgu astuvad mitu korda päevas üle kõrvitsa ja meloni porgandite suunas. Suurem õpetab väiksemaid harvendama, mitte järjest tirima. Ja pikkade roheliste vartega oranzid viljad muudkui krõmpsuvad. Ja vahepeal "ununevad" varred võrkkiige alla ja päevitustoolide äärtele.

Eile õhtul Tallinna-.teele asudes oli Notsu endalee teemoonaks taas porgandeid võtnud, kuid ainult iseendale. Ja Midil jätkus nuttu. Jätkus kohe nii palju, et pöördusin tagasi, tõmbasin peotäie porgandeid üles, avasin pesemiseks uksed ja alles seejärel alustasime uuesti sõitu. Muide, vähemalt kolmetunnine teekond lõunast põhja kahe väikelapsega meenutab lennukisõitu, kus reisijatele jagatakse toitu, et nad püsiksid rahulikud ja keskenduksid millelegi konkreetsele.

Rahulolematus

Igal hommikul kell üheksa tuuakse kontorisse mitut sorti sooje saiakesi. Nende söömiseks tehakse töötamises veerandtunnine kohvipaus, mis jääb tööaja sisse. Nagu kogu tööpäeva jooksul saab iga töötaja ka saiakeste kõrvale valida suurest kohvimasinast erinevaid kohvi- ja kakaojooke ning teed. Iga päev on kööginurgas saadaval nelja sorti puuviljasid, näkileibu, võid ja juustu. Ometi on paljud töötajad rahulolematud - üks sort pakutavatest saiakestest ei maitse eriti kellelegi ning mõnikord ei jagu teisi kõigile soovijatele. Õhtuti puudub puuviljavaagnal sageli valik - jäänud on vaid banaanid. Näkileivast,  juustust ja võist pakutakse aga vaid ühte sorti. 

Istusime mu õe kodulinnas Lõuna-Rootsis ning sõime ühel tema maja terrassidest õhtust. Kõrval sinetas valgustatud ja soojendusega lahmakas bassein. See riik on tema koduks olnud kakskümmend kolm aastat, millest esimesed kulgesid vägagi keeruliselt.

Eespool kirjeldatud büroo on tema töökoht - suur, Eestiski esindatud ehitusfirma. Sellel õhtusöögil rääkisime virisemisest - ükskõik kui hea poleks elu, nurinaks leiab alati põhjuse.

. 

katse

Katse postitada mobiilse netiga. Asukoht: Juminda poolsaare Rmk. Telkimine.

Kaks purki õlut ja kassitoit

Inimesi vaadata ja arvustada ei ole ilus, ma tean. Eile õhtul seisid mu ees kassas kaks umbes kolmandas kümnes vene kutti, ostudena lindil neli sinist pooleliitrist Saku purki ja... kaks kilepakendit kassipasteeti. Järjekord oli tavapäraselt pikk ja igav ning mu rikutud mõtlemine mõlgutas omasoodu. Aga ma suutsin naeru tagasi hoida!
Peale arve maksmist võttis aga kumbki kutt lindilt kaks purki ja ühe paki ning mu pingutus jääda tõsiseks ebaõnnestus.

Rannalised

Mini ja Midiga avalikku randa minekuks peaks mul lisaks ujumisohutusvahenditele kaasas olema ka jalutusrihmad kahele. Üks kipub jooksma ühele ja teine teisele poole. Väledad on nad ka. Sestap me Tallinnas rannas ei käinudki ning ümbruskonna rannad on jälle liiga kaugel. Midi ja minu jaoks on Midi lõunauni eluliselt tähtis. Lõunauneta jäänud Midi muutub õhtuks väikeseks terroristiks (ise nimetab ta ennast siis draakoniks ja selline möirgav elukas ta tõesti ka on). Sellise "looma" kantseldamine mõjub minu õhukesele närvikavale kehvasti. 

Aga lahendamatuid olukordi ju pole. Juhuslikult avastasin kodust veerandtunnise autosõidu kaugusel ilma adruta selgeveelise liivaranna, kus sügavaks läheb laste jaoks piisavalt aeglaselt ja minu jaoks parajalt ruttu. Ja rannalisi on seal harilikult paarkümmmend. Nagu unistus! Paarsada meetrit jalgsi kõndimist tuuletul kõrkjatest ääristatud teel on selle paiga ainus puudus.

Tallinn muutus selle leiu järgselt minu jaoks hoopis (lapse)sõbralikumaks ja toredamaks suvepaigaks. Päriselt.

Ja suureks nad saavadki

Soetasin lõunaosariikidest Notsule kolm kena kleiti. Olime valimas kolme naisinimesega - kõigile esemed meeldisid. Mina oletasin, et mõõtudelt samuti sobivad, kuid kindluse mõttes otsustasime päeva lõpus Kurgjärvele proovima sõita. 

Esmalt teavitav kõne - me tuleme. Kohale jõudes leidsime Notsu palliplatsi äärelt mängu vaatamast. Ah, et tulitegi. Üks sõbrannadest-tšikkidest oli üllatunud, et mina Notsu ema olen. (Nojah, ega ma roosas pidzaama-laadses onepieces, juuksed kortsude tõrjeks kuklasse hobusesabaks tõmmatud, küll väga emalik välja ei näinud.)

Leigelt proovis Notsu ka kleite - kui ostetud, eks siis kantakse. Võib-olla. Pakkumisest tulla koju grillima ja õhtul tagasi ta keeldus. 

Järgmisel päeval leidis, et poest tal midagi vaja pole ja seega pole meil vaja mööda sõites laagrisse sisse pöörata.

Ja täna hommikul kurvastas telefonis, et kaheksa laagripäeva juba läbi on... Lunis ka augustiks laagrisse - teised kõik minevat.

Eks nad suureks saavad. Nukralt kiiresti on see aeg kätte jõudnud. Ma pole selleks valmis.

***

Notsu kleidi tagasi autosse toppinud, istusime sõbrannaga laagri ujumisplotil. Tekkis meeletu igatsus spordilaagri, täpsemalt küll päevaplaani, laagrisöökla ja treeningute järele. Laagrisse võiks me oma eas ju minnagi - söögi- või valvuritädikeseks :D 

Loksutasime vees varbaid kuniks kaldale kenad noored kutid ilmusid. Imbusime tasakesi autosse. Laagris algas disko.

Maailma otsas

Sõitsime lõunaosariikidest mõniteist kilomeetrit veel lõuna poole, turismi tõmbealevikku. Sealt veeresime seitse kilomeetrit mõisasüdameni, mida tiikide kõrval "kaunistavad" ka nõukaaegsed korrusmajad. Asfalt lõppes. Tõele au andes on tee siiski renoveerimisel, rahastamas Euroopa Liit. Eesti mobiilside asendus Läti omaga. Veel seitsme kilomeetri kaugusel asus paarisaja meetri pikkune asula, eelmisest mõisast välja kasvanud harumõis, ilma erilise arhitektuuriväärtuseta ja räämas. Külakese keskelt pöörasime paremale, vanast sigalast mööduvale metsateele. Veel üks hargnemine ning jõudsime pärale. Tee, tõsi, läks veel kilomeetrikese edasi, eikuhugi, Eesti Vabariigi lõppu, taamal Läti.

Seal, maailma äärel, asub vana vesiveski, ehitatud tuhat kaheksasada millegiga. Kolm korrust kõrge ning mitukümmend meetrit pikk paksude seintega maakivihoone. Veski kõrval asuv sillatamm sai uuendatud aastal tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse. Sellesse aastasse langeb mitu veskiga seotud tähist. Esmalt ei mahtunud suurvesi ojasängi ja paisutatud järvekesse ning viis endaga uhke hoone elutoa nurga. Maakivide asemel parandati see betooniga. Suurvesi viis ka silla ning asemele ehitati uus. Samal aastal jäi veski elaniketa.
Peremees tutvustas eluruume, mille uhke leivaahi mittekellegiomana olnud aastatel läbi põranda veskikorrusele, endisesse loomalauta langenud. Hoone keskjoonel asunud saekaatrit meenutab vaid postament. Veskiseadmed on laiali veetud. Paisjärv majaseina lammutanud ja veskikorrusel kuiva jalaga liikmist abistavad risti-rästi veetud palgid. Elukorruse põrandas laiutavad laiade võimsate põrandalaudade vahel augud  ning laastukatusele paigaldatud eterniit on kohati auklik. Elektrit ei ole. Kaks haigrut lendas üle vaikuse.
Maad? Mõned hektarid - veski toitis elanikke põldu harimata. Kehvikud? Kaugeltki mitte, pigem jõukad ja edukad. Peremehe saatus nagu tuhandetel teistelgi, Siberis.
Keerasime tagasiteel, harumõisa ristis Läti poole ning sõitsime koju ringiga, Läti kaudu, mööda Riia-Pihkva kiviteed.
Endiste aegade hiilgus ja asendunud viletsus. Hiigelsuur, uhkete nikerdatud sarikatega võimas kivihoone eikusagil, maailma äärel. Ja kaks inimest, kes klaashoonete keskelt sinna ära olema on sõitnud.

Ujumine kalade ja parmudega

Mind paelub suvises lõunas valikuvõimalus. Veerandtunnise autosõidu kaugusel paikneb ujumiskõlbulikke järvi enam kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab. Hoolimata imelisest rannaäärest me lähimas ehk Tamulas harilikult ei uju. Minu lemmikud on aeglaselt sügavnevad ja liivase põhjaga Kubija (loe: Kubja) ning Valgjärv. Meesisend eelistab varjuliste kallastega Verijärve või Vasknat. 

Seekordsel lõunatripil käisime esmalt Kubija väikses rannas - vähe liiva, kuid ka vähem rahvast, parkla vee piiril. Madalas vees aga ujusid kalad - täitsa pirakad punaseuimelised ahvenad uudistasid jalgade ümber. Ja masendavalt palju parme. Abitud linnalapsed Mini ja Midi kattusid punaste kupladega. Ujumisest suure osa moodustaski parmude plaksuga tapmine. Tüütu nuhtlus muutus lõbusaks meelelahutuseks - veepinnal hulpiv surnud parm osutus maiuseks kaladele. Läbipaistvasse vette maandunud parmulaip fikseeriti vees kala poolt. Veidi sihtimist ning kala haaras söögi ning hüppas lõbusa lupsatusega veest välja. Peaaegu nagu delfinaarium.

Häälekad koerad akna taga vol x

Ei saa ma koertest mööda. Kumba peaks rohkem vihkama, kas omanikku või looma?

Magamistoa aknast haugub sisse üks, kellel lihtsalt igav. Ta võib "rääkida" veerandtunni järjest, ilma et tänaval hingelistki näha oleks. Enamasti magab ta õnneks toas. Ja tegelikult armastame me mõelda, et lisaks oma kodu valvamisele ta ka meie omal silma peal hoiaks.

Talle sekundeerib komplekt ehk kaks vähemalt viiekümnekilost hiiglast, keda ärritab vähimgi liikumine avalikul tänaval. Kujutlusvõimele ruumi jätmata - kõndijaid-sõitjaid jagub kogu ööpäevaks. Lisaks hüppavad need elukad kurjalt piirdeaiale nii Mini kui Midi sattumisel nendega piirnevasse aiaossa. Ma tean, et need loomad käivad regulaarselt metsas jooksmas ning aeg-ajalt teevad omanikud nendega hoovis kuulekustreeninguid.

Et neist veel vähe oleks, lisandus kuuldekaugusesse ka kolmas, kelle hääl väikesele kohaselt kile. Tõule omaselt niutshaugubulub ta häälekalt nii õnnest, kurbusest kui üksindusest.

Aastaid Hollandis elanud klassiõde M rääkis, et seal peetakse igasuguseid koeri. Kuid reegel on üks - loom võib õues, ka eramaja hoovil, viibida vaid ühekoos omanikuga.
Ja Rootsis ei tohtivat kodulooma enam kui neljaks tunniks üksi koju jätta.

Ma oma ööunises egoismis ootan, et sarnaseid seadusesätteid rakendataks ka Eestis.

Juhusliku uitaja mõtteid laulupeolt

Mu suureks kasvanud Väike Notsu osales laulupeol viimast korda mudilaskoori koosseisus, marssides rongkäigus vöödilises koolivormis. Delfi on tema ja koolikaaslased tabanud ka pildile.

Ise lubasin meie võrokestest külalistele olla autojuhiks peole ja tagasi. Teadagi, parkimisprobleemid. Õhtuse peolesõidu kavandasin Valge tänava kaudu. Parkimiskohtad lõppesid juba Lasnamäe kanalis... Suurim üllatus tabas sadakond meetrit enne tupikut, kus teeäärsel murul rohetas vaba parkimiskoht, millel mu keskmisest mahukamale tranduletile lahedalt ruumi jagus. Seega sattusin peole täiesti juhuslikult - kodustes riietes ning jalas Notsu roosad suure lillega plätud.

Ühislaulmisega kaasnevast ühistundest kirjutavad meediaväljaanded juba mitmendat päeva. Mina vaatasin aga tüdrukuid. Need kaheteistaastased olid kogunenud kooli juurde juba enne keskpäeva. Ühel neist oli selja taga juba kaks tantsupeoetendust. Ühiselt liikusid nad Harju tänavale, praadisid päikeses tunnikese ennne kesklinnast Lauluväljakule kõndimist. Peale kõhutäit suppi ootasid nad mitu tundi kontserdi algust. Pakkusin Notsule kojutoomist, millest ta kategooriliselt keeldus. Laupääevane kava sisaldas klassikalisi koorilaule. Oh, ma ei usu, et nad neid youtube´ist otsivad! Aga nad kuulasid ja nautisid. Ärkamisaegsete laulude juures haarasid ühiselt sõnade raamatu. Keeruliselt kõrge "Koit" - sära tüdrukute silmades oli väga eriline. 

Vaatasin tüdrukuid mõeldes nende tulevikule. Kelleks nad saavad? Kuhu elu neid õppima - elama viib? Kas nad tulevikus üldse mäletavad, kuidas üksteise kaenla alt kinni hoides ning rütmis end kõigutades ühiselt laulsid? 

Pühapäeval nägin neid vilksamisi teleriekraanilt - laulvates lastes peegeldus elurõõm ja sära.

Mulle meenus, et rongkäigupäeva hommikul helistas kolmandat kümnendit võõrsil elav õde ning soovis Notsule jaksu marssimisel ning kenasid peoelamusi. Olin kiire päeva saginas unustanud tädi head soovid edastada.

Sel hetkel taipasin, et kuhu saatus neid tüdrukuid ka ei viiks, laulupeol kogetud Väga Eriline Tunne jääb neis kestma. 

Jaanijärgselt lõunas

Jäime jaanijärgselt lõunaosariikidesse - minukese kolmik pluss üks. Teismelistega on lihtne - inimõigusteks on internetiühendus, millele lisada väikelinna vabaduse võlud. Tallinna äärelinna autostunud tüdrukud luban siin rahumeeli kohaliku kaubanduse tuurile, hängima randa - tundma end suurte ja iseseisvatena. Öise "kummitushääle" kuulmise järel kolisid tšikid privaatselt ärklikorruselt siiski elutuppa madratsitele ning... jätkasid seal magusalt tondijuttude vestmist. Hommikul avastasime, et "häält" tegi emma-kumma nutiriistas olev äpp, mis kas süüa-juua või muud tähelepanu nõudis. Kihistamist jagub vähemalt keskööni ning hommikud ei alga meil enne kümmet. Oh õudust, hommikustki sööme pidzaamades... Loobusin hommikupudru keetmisest ning vorbime kas võileibu või sööme hommikuhelbeid jogurtiga.

Väikelastega on nukram, tüdrukutesse klammerdunud Midile tuleb sageli minul tegevust leida. Väljas aga sajab lõputult. Kuhjasin tulles kaasa hunniku lühikesi pükse ja t-särke. Toppisin need nüüd kotti tagasi. Toas on niiske ja väljas haledalt märg. Siiski õnnnestus kahe vihma vahel muru nudiks niita.

Jaanijärgne poolik nädal oleks justkui loodud igavusse suremiseks. Vaatasin järele - kultuurimaja näikse puhkavat ja ükski suvetuur siia ei satu. Ja iseennast korrates - väljas on märg ning kaheteist kraadise õuetemperatuuriga ei kisu isegi uksest välja, rannast rääkimata. Käisime kohalikus "veekeskuses", loodusspas - lõbustasime ennast ja üht vanemate poolt unustatud mudilast. Nii umbes esimese klassi noormees kiitles, et vanemad lubavad al teha kõike, mida hing vaid ihaldab. Ja kinnitust see saigi - tema ema juhuslikult tabanud meie pall teenis käratuse minu aadressil :)

Eilse päeva tippsündmuseks osutus Maxima 40% allahindlus, kust üks tšikk leidis kummikud, teine kingad ja poistele saime samuti nipet-näpet. Et välja oli juba sõidetud, tiirutasin nendega ringikese lähikonnas. Rõuge, Haanja. Seenemetsas leidus priskeid mustikaid ning kollase National  Geographicu raami ees vorpisime pilte. Sadas - ei oskagi öelda, kas ikka või jälle.

Kokandustundides omandatu praktiseerimiseks valmistame täna pastat. (tsiteerides teismelisi: ja pea meeles, et need ei ole mingid keedetud makaronid viineritega) Tujud on siin muutlikud - alles leiti, et lõunasöök pole oluline - menüüs valitsesid pelmeenid hapukoorega ja... külmutatud pitsa. Karbihunnik ulatubki juba prügikasti kaaneni :)

Avarii. Sündmuspaigalt lahkunud juht.

"Ääää, kas see on Porche?", näitas Notsu näpuga autotreilerilt maharonivale punasele sportautole. Ma hetkeks isegi mõtlesin, miks hiigelpikk treiler parkis end Tondi K-Rautat läbivale teejupile Tuisu tänava ja Järvevana pikenduse vahel. Veerandtund hiljem, lillekastide võrra õnnelikumatena, olime sekundi murdosa jagu vales kohas sama treileri kõrval. 

Land Roveri maasturit juhtinud meesterahvas leidis, et mu Ford Galaxy pisiauto peaks talle ilmselgelt teed andma. Hoolimata tema suunavööndis paiknenud takistusest. Võib-olla oleks ma seisatanudki, kuid venisin juba pika  treileri kõrval ning tagurdamine sellises situatsioonis olnuks rumal manööver. Igatahes arvas too šatään meesterahvas, et mahub läbi. Ei mahtunud. Taguotsa plastikdetail riivas mu valget tagatiiba. Edasine on labane ja lühike - armeeroheline/ beez / hall sõiduk, riikliku numbriga 657, tähekombinatsiooni viimase tähega tõenäoliselt "M", lülitas välja parklasse viidanud suunatule. Võimas mootor möirgas kui juht vasakut külge ette võttes Järvevana pikendusele kihutas. Minu taga veninud sõiduki juht möönas kokkupõrke toimumist, kuid numbrit ei näinud temagi. 

***

Hea sõber, endine politseinik ütles, et mul on piisavalt infot politsei andmebaaside tarbeks. Iseasi, kas menetleval uurijal jagub viitsimust otsida ja analüüsida. Land Rover polevat õnneks eriti levinud mark.

Hea sõber soovitas vaadata Google´i tänavavaadet, leidmaks kaameraid. Ei leidnud. Helistasin Signaali, kuid fooripostide otsas olev osutus muuks.  K-Rauta valvab vaid majja sisenejaid. Tammsaare ärikeskus möönas, et kaamerad on, ent ilmselt ei ulatu. Kutsusid aga lahkesti salvestust vaatama.

***

Jooksin jalad rakku.  Issanda loomaaed on rikkalik ning üks sündmuspaigalt lahkunud juht kirevdab seda veelgi.  Vihale ajas mind politsei suhtumine.

Esimalt registreeris 110 juhtunu. Paluti kirjutada avaldus kas Rahumäel või internetis. Väsinud väikelapsed ei ole ootesaalides just meeldiv kontingent ning toimetasin päeva õhtusse. Rahumäel võttis mind vastu korrapidaja, kelle eraelu rikkuma saabusin. Korrapidaja-proua pidas häirimatult telefonikõnet, milles siunas oma korteriühistut. Aadress jäi hoomamata, kuid detaile ühistu juhtimisest võiks jagada. Sekkusin vabandades peale viieminutilist ootamist. Käsi pandi torule ning mulle öeldi, et "liiklus" lõpetas töö juba hommikul, kui minu avarii juhtus. Proua pakkus valget paberit, kuid loobusin. Seepeale sukeldus ta taas oma ühistu teemadesse ja ma sõitsin koju.

Avasin politsei kodulehe ning asusin otsima. Menüü "nõuanded" alamenüüga "kannatanule", "liiklus", "teata liiklusõnnetusest"... Ei mingit blanketti. Et kliendiinfo telefon töötab vaid tööpäevadel, valisin 110. Sain teada, et tegemist on operatiivinfo numbriga ning nemad ei tea ega tahagi teada. Ma olen jonnakas ja vastik - valisin numbri uuesti. 

Kuus minutit tihedat tööd ning juba ühendatigi mind prouale, kes lahkesti uuris, miks ma helistan... Et liiklusõnnetuse puhul palutakse lahkesti täita blankett "varavastased kuriteod". No armas, natuke ju nagu olekski... Rööprähklemise meistrina täitsin blanketti, kuniks tädike meenutas, et esmalt salvestada, et muidu ei saa digiallkirjastada. Nojaa. Ja alustasin siis otsast peale - mina, ja minu sõiduk...

Kolmteist ja reede. Täismäng.

11.06 - meres ujumas

Väsisin ära - päevad pole meil vennad.
Laupäeval joonistas Midi lõunaune asemel oma toa seinale. Musta ja tumesinise guaššvärviga sai kaetud kogu aknaalune pind. Tülitsesime. Vahetasime jupikese kaelkirjakutega tapeeti ühevärvilise vastu. Õhtuks jõudis Midi taashävitada lambi, mille hommikul hoolikalt kokku olin kruvinud.

Pühapäeva õhtul saatsin Midi voodisse. Veerand tundi hiljem kontrollima minnes leidsin ta toanurgas mängimas sammude kostudes vooluvõrgust kiirkorras eemaldatud tulikuuma triikrauaga. Triikraud, muide pärines hoopis minu magamistoast...

Mitmetel öödel on kaduma läinud Notsu Ipad ja Iphone. Heli Midi maha keerata ei oska - poeb salamisi Notsu riidekappi, kuniks mängu piiksumine kellegi äratab ning see keegi ta ägeda protesti saatel voodisse tagasi toimetab.

Üleeile istus Midi tavapäraselt isutult laua taga, vahtides tõtt kalapulgaga. Mini, olles juba vähemalt kuus tükki nahka pannud, avastas panni tühja olevat. Vajalik suutäis puuduolevast kõhutäiest leidus just venna taldrikul. Väiksem käsi üritas röövsaaki suhu toppida ja suurem seda sealt eemale kiskuda. Selle varasemalt kõlbmatu, absoluutselt mittemaitsva kalapulga pärast tekkis kisma, milles käiku läksid nii rusikad kui hambad.

Eile kadusid kuurist ratastel murukäärid, et välja ilmuda... No teadagi, Midi käes. Käimas oli mäng koondnimega "suur mürisev koletis ajab Mini taga"...

Mul lõppes jaks. Enne kui meile tõesti lastekaitseametnik koju saadetakse, toppisin kamba eesotsas Meesisendiga autosse ja sõidutasin Kakumäele. Esmalt ronisid kolm väiksemat ranna mänguväljakul. Neist kaks väiksemat turnisid absoluutselt mitte-eakohastel lõbustustel nii umbes kahe meetri kõrgusel maapinnast. Mini on omandanud kombe liumäe põikpulgal rippudes kiikuda ja samal ajal õnnelikult kilgata. Tõesti, ma olen veendunud, et mõlemad poisid olid eelmises elus oravad.
Kiikusime pikal vedrukiigel neljakesi tagumikud õhku. Midi nõudis Meesisendit vett katsuma. Peatselt avastasime nad madalas vees ringi paterdamas.  Jäime ideega riided seljast visata hiljaks - pooletunnise veemöllu tulemusena lahkus Midi autosse isiklik pluus kui ainus kuiv riideese haaremipükstena jalas ning Minile mähkisime ümber dressipluusi. (Hea, et anonüümne lastekaitseametnik ei näinud.) Õhtusöögiks pitsa ja joogiks limonaad - laualt kadus kõik.

Võlgu olev teene

Tegime Notsu toas suurpuhastust. Väikeseks jäänud riided-jalatsid. Lapseea olulised mänguasjad. Hunnik koolipaberite lehti ja teine noote. Väikelaste lauamängud. Petshopid. Barbie maja. Hobused. Janiiedasi.
Leidsime igale asjale sobiva koha kodus, olulised kaisuloomad läbisid eelnevalt pesumasina. Sai mitu suurt kotti omade või võõraset hulgast uut omanikku ootavaid esemeid. Pesime aknad, põrandad ning horisontaalpinnad. Korjasime juuksekummidest, kõrvarõngastest, Midi pisilegist ning tolmurullidest tühjaks vooditaguse.
Notsu vahetas voodipesu, puhastas madratsi ja tuulutas. Tulemus lõhnab eriti värskelt.

Paks roheline kadedus ronis minusse. Elu tolmurullide ja mittevajalike esemete keskel ei meeldi mulle. Küsisin abi ka poiste ja enese magamistoa koristamisel. Õnnnelik Notsu leidis, et pole probleemi. Lisas, et võiksin ise aru saada, et on mulle teene võlgu :)

Öine häiriv haukuja

Sellel talvel oli külmasid ilmasid umbes kolme nädala jagu. Ning umbes kolme nädala vältel haukus mu magamistoa akna pool üks koer. Kileda hääle järgi väiksepoolsem. Ahastav haukumine järjestikustel öödel mitu tundi. Päevatööst väsinud Meesisendit lärm ei häirinud, mina, ilmselt depressiivne koduperenaine, ning toona veel rahutu unega Mini, vähkresime vaesele loomale kaasa elades.

Vahelduva eduga haukus vaene loomake ka kevadtalvel, kevadel ja kevadsuvel.

Täna öösel ärkasin ma veerand viis. Auh, auh, niuts, auh niuts,niuts, auhhhhhhh, niiiiiiuuuuuuutts. Õhutusasendis avatud aken ei jätnud võimalust haledat nuttu mitte kuulda. Auuuuhhhhh, niuuuuuuuts, auh, auh, auh, auh, auh... Akna sulgemine summutas heli. Kell pool kuus suutsin lakkamatu haukumise saatel uuesti uinuda.

Olin liiga väsinud kerimaks pimendavaid kardinaid üles. Samas tean ma üsna kindlalt, et ma ei näe haukujat oma akendest.

Tõesti, ma luban, et ühel ilusal ööl, kui ma olen veidi vähem väsinud, tõusen ma haukumise peale üles., riietun ning teen hääle järel kvartalile tiiru peale. Mind tõesti siiralt huvitab, miks jäetakse väike koer ööseks õue igatsema ning kuidas tema peremees looma nutu saatel öösel rahulikult magada saab. Loomast on hale, ega tema ju süüdi pole oma pererahva hoolimatuses.

Lõpp, viiendat korda.

Kolleegid pistsid peale Notsu kinnitamist õpilaste nimekirja mitu suurt kilekotti koolivormidega ning keeleõpikute kodukoopiad pihku ning soovisid edu. Hunnikus sisaldus igat suurust mitu komplekti, kuid tellisin igaks juhuks lisa - noh, et esimesel septembril olnuks kuidagi piinlik pruugitud vormiga minna. Ja ma vaatasin tol kevadel seelikut-pluusi suuruses 170 - see tundus olevat täpselt paras hiiglasele...

Need viie kevade tagused sündmused juhtunuks kui lähipäevil. Ometi tõi Notsu täna koju juba viienda tunnistuse. Kokkuvõttes sama igava kui eelmisedki neli, kugi veerandite vajakajäämisi tähistamas mõned "neljad". Ma olen väga uhke oma lapse üle!

Temas ei peitu uusi teadmisi lennult haarav oivik. Ka ei süvene ta õpikutesse juba enne õppeaasta algust. 

Selle suurepärase tulemuse taga on ainult rutiinne töö. Notsus on tohutult tahet ja oskust ennast vajalikul hetkel sihi poole sammumiseks kokku võtta. Vahel ajab naerma kui suletud ukse tagant kostab pobinat esmalt ühes, seejärel teises ja lõpuks kolmandaski võõrkeeles. Nädalavahetustel toetas Notsu nigelaid suhteid matemaatikaga Vanaema, kes teismelise provokatsioonidele allumata suutis suvalisena tunduva arvurea mõistetavaks muuta. 

Lisandus uusi õppeaineid, mida saabusid andma gastrolöörõpetajad "suurest koolimajast". Ühes nendega tekkisid ka uued töövormid nagu "referaat" või "esitlus". Klassitunnis lõpetatuks saanud kunstiõpetus asendus  kodus lisatööd vajava tööõpetusega. 

Treeningute ajad kattusid muusikakooliga. Ja vastupidi. Õnneks oli talv nigel ning suusatamisvõimalusi nappis.

Kiituskirjale lisaks asetses tunnistuse vahel ka kiituskäskkiri. Notsu ja tema klassikaaslased võitsid raadiosaate "Miniturniir" hooaja, saades suure hulga vahvaid auhindu, millest ägedaim oli vast õppuse "Kevatorm"  Helme lahingu vaatlemine otse sündmuspaigal ehk katusel ühes väga tähtsate ja veelgi tähtsamate tegelastega. Aga veelgi lahedam oli võimalus kogeda raadioeetrit ning olla mälumängus "Mnemoturniiri"  vastasvõistkonnaks.

***

Koolimajas peeti lõppenud päeval lahkumispidu. Suureks kasvanud "viiendikud" jätsid hüvasti turvalise väikese majaga. Kuuendat klassi alustavad nad suures koolimajas, ühes rännakutega klassist  klassi.  Iga ainet õpetab erinev õpetaja. Koolivormi asemel on lubatud vaba riietus.

Notsu puges õhtul voodisse ja sosistas, et kardab veidi seda sügist ja kõike sellega kaasnevat uut. Ja ega ma teda lohutada ei osanudki. Viimased on rasked. Hommikul riietub ta viimast korda valge kraega vormi ning osaleb viimast korda väikese maja aktusel.

Edasilükkamisest

Internetist on enami khuvi pakkuvaid lehti läbi loetud. Isegi Facebookis käisin. Mitmete sõbrannade ja tuttavatega tegevusi tehtud/ telefonikõnesid peetud. Kodu on samuti suhteliselt korras. Erinevad asjaajamised ametlike ja vähem ametlike asutustega samuti korda aetud.
No enam ei ole ühtegi põhjendust, miks ma ei saa lõpetada kursusetööd ning õppida eksamiks.

***
Peaks veel ringi vaatama, ehk saab alustamisega veel tunnikese edasi lükata, tähtaeg ju alles keskööl ehk kaheksa tunni pärast.

Edit: tegelikult ma vahepeal isegi kirjutasin leheküljekese. Aga ssaabus Notsu ning tekkis hea võimalus kuulata kirjatöö asemel kooli sündmusi.