teisipäev, 29. mai 2012

taandread?

Pagan. Kuhu kaovad taandread? Vahepeal on siia tekkinud nö uus kujundus, millest mina ei mõista ööd ega mütsi:(

Dokumentide vahetus

Pühabal pakkisin õe koos tütrega lennukile - lugesime pidustused selleks korraks lõppenuks. Kõigi meil ööbinud külaliste voodipesu pesemiseks ei piisanud isegi kahest pesukorrast :) Asusin tagasi argiste asjade kallale ning sain kirja enam kui kakskümmend lahendamist vajavat tegevust. Sealhulgas ka dokumentide vahetus - kliendikaardipakki sirvides jõudsin kibeda kahetsuseni - nime peaksid vahetamanooremas eas kodanikud, kel elu alles ees. Niisiis. Abiks algajale nimevahetajale. Samm 1 ehk Pass ja Id-kaart. Vilmsi tänava teeninduses töötab üks vägagi abivalmis naisterahvas. On ta ehk saaliteenindaja, kuid igalt sisenejalt pärib ta tuleku põhjust, suunab fotoautomaadi juurde. Minu kaasasolnud pildid osutusid kontrollimisel kõlbmatuks. Sestap ehivad mu uusi dokumente automaadi- ehk ahvipildid. Kutt, kes teenindajalt pisukese tähelepanu ehk kasutamiseks paberilipiku ja pastapliiatsi sai, pidas end suurepäraselt üleval. Ja teenindaja ise - lahke ja ebaametnikulik. Nagu hea sõber, kes soovitab ja nõustab. Ajakulu - veerand tundi Samm 2 ehk autojuhiluba Meloni või Lemoni kaubamaja Estonia puiesteel. Huvitav, kuidas invaliid juhiluba vahetab kui ees ootab lai ning kõrgete astmetega trepp. Lift on, ent teisele korrusele ta ei sõida. Haarasin Kuti kaenlasse, teise surusin käekoti ja hambusse dokumendipaki. Nii ebaviisakat teenindust pole ma ammu kohanud. Mismõttes julgen küsida, kas mul on vaja vahetada ka auto tehniline pass. Nemad annavad välja juhilube, mitte ei vasta küsimustele... ahah. Ja pildid, mis ma hetk varem passi jaoks tegin, ei kajastu mitte kuidagi juhilubadel. Hmm, nad vist läbivad nipsakuse erikoolituse :) Kui mu juhiluba kehtiks kuni aastani 2018, siis ei oma see tähtsust, et "oma piltidega" läheb aega terve kuu. Teadjamad kinnitavad, et enne uue ID-kaardi saamist pole juhilubade järele asja. Ajakulu koos parkimiskoha otsimisega - kümme minutit Samm 3 ehk asjaajamine kindlustusega. Laupäeval kiirendas üks taksojuht samal hetkel minu pidurdusega. Tagajärjeks oli ports ehmatust ning nuttev õetütar. Taksist arvas, et pole midagi hullu, kuid kriimud tagastangel ja katkenud kinnitusklambrid sundisid mind talle ulatama sinikollast blanketti. Info-Autos arvati, et pole kindlustusega suhtlemisel hullu, kuid igaks juhuks lisati mu vana nimega juhiloale abielutunnistuse koopia. Samm 4 ehk Elisa klienditeenindus Ahah. Uue nimega dokumenti, palun. Juhtisin kuupäevale tähelepanu ning teatasin, et lisaks läheb mu udupeen puutetundlik juba kolmandat korda samal põhjusel garantiiremonti. Üle leti ulatati mulle vana nimega paberid ning lisati vabandavalt, et "las ta siis seekord veel olla". Teades, et nii jääkski, keeldusin. Tüdruk teisel pool letti tegi nägusid, kuid muutis paberid ära. Samm 5 ehk linnaosaviletsus Lapsehoiuteenuse hüvitamise taotlus. Selgus, et neil puudub isegi minu vana nimega dokumendi koopia! Noh nende probleem, siiani on maksed laekunud :) Koopia. Samm 6 - ARK Mustamäe Suurepärane võimalus tööinimestele luuserdamiseks - avatud kuni kella 17. Ja selle retke pidin ette võtma ainuüksi seetõttu, et kesklinna juhilubade vahetamise büroo ei suutnud selgitada, kas autodokumendid vajavad vahetust ning kui palju see maksta võiks. Huh. Saigi juba liiga palju... Samm 7 - SEB Pank oli veel avatud... Kiire sissepõige. Ei, mul ei ole uut isikut tõendavat dokumenti. Aga on vana pluss täpsustav paber. Pitsatiga kusjuures ning originaal. Koopia. Ei, ma ei soovi pangakaarte vahetada. Ei, ma ei soovi ühtegi lisateenust osta. ei... Tagurdasin koju. Rahvastikuregistris kajastun ma nüüdsest "võõra" nimega. Äriettevõtete kliendikaartidega ma tegeleda ei viitsi. Pensioniametisse saadan informeeriva meili. Tööandjale skännitud paberi. Huh, ring peaaegu täis. Koos ühest kohast teise sõitmisega kulus pool tööpäeva.

kolmapäev, 23. mai 2012

Kuldjalgadega laud jt kinke

Viimastel päevadel kuulen ma enim küsimust kingisoovi kohta. No ausalt. Kaks vanainimest, mõlemad edukalt keskikka end välja venitanud. Asjad koju ära ei mahu ja ikka tahetakse juurde tuua. Saksa serviisi oleks vaja. Ädasti. No pole mul sellist kodus. Ausalt, Ja sellega seoses meenus mulle üks lugu. Sõber J isa töötas hiigelsuures tehases direktorina. Oli vist ainus eesti verd inime juhtival kohal. Igasugused osakonnajuhatajad ja asedirektorid puha muukeelsed ja tehase elu käis samuti ühes teises keeles. Igaks sünnipäevaks sai isa kuhja fooliumtaustal läbipaistvas paberis kimpe ja kimbukesi. Nelke peamiselt. Teatanud ta kord õhtul kodus laua taga, et lilli ta ei söö, kuid kollegid sellest aru ei saa. Saabus juubel. Isa olnud mokaotsast poetanud või isegi kurtnud, et otsivad kaasaga diivanilauda. Sellist, mis igapäevaselt kena välja näeks, saaks katta ka laudlinaga ning samas sobiks ka kohvi pakkumiseks. Et sobivat pole leidnud, kuigi jalad juba rakku joostud ning kõikvõimalikud poed läbi sõidetud. Ajad olid sellised - mööblit müüs küll palju kauplusi ent pakutav koosnes enamasti poola toodangust. Juubeliõhtul saabunud isa koju, kaasas... kõverate kuldjalgadega diivanilaud. Kolleegide kingitus... Oli teine igapäevaselt efektne, klaasplaati sai katta ka laudlinaga ning kõrguselt sobis kohvi serveerimiseks. Välja nägi nagu... ütleme, et nagu võõrkeha muidu tagasihoidliku, kuid hea maitse järgi sisustatud kodus. Eks isa kiitis kolleegide maitset ning aasta hiljem saabus sarnases stiilis riiulike. Alles pensionilemineku järel õnnestus perel kolleegide kingid välja vahetada. Niisiis. Palun meilegi kuldjalgadega laud. Arvestades, et oma vana diivanilaua paar nädalat tagasi välja viskasime.

teisipäev, 22. mai 2012

Pidu pidu otsa, ei...

Üks lõputu pidu kestab juba poolteist kuud. Esmalt kümme ehk juubel. Seejärel kaks, millele järgnesid hilised kuuekümnendad. Et seeria täielik oleks, asutasime ka pulma pidama. Esmalt tagasihoidllikust registreerimistalitusest kahele on saanud registreerimine järgneva liigluksusliku söömaajaga lähedastele. Enamgi. Ka minu õde ja tema tütar ei pidanud paljuks kohale lennata. Õhtu lõpetab kodune magus laud sõpradele. Valikus olevaid kleite on kolm ning kaks neist lendasid minuni üle suure lombi... Kingapaare õnneks üks ja ehetekomplekte samuti. Esindatud on nii uus, vana kui sinine ja laenatu. Nagu päris, noh. Mõttetud pisiasjad närivad. Minuni ei jõua, miks peab meid sõidutama igapäevaselt luksusautoga liiklev sõber ning kõhutäidet võib pakkuda vaid ülipeen restoran. Minu probleemid on hoopis argisemad - dokumentidevahetus rahakotis näiteks. Aga mul on maailma parimad sõbrannad, kes mind õhtuks õue kutsusid ning esmalt mu meigitud näo ja soengusse sätitud juustega spaasse uputasid :) Ja nii palju iluprotseduure ei ole ma eales ühte nädalasse mahutanud. Äge!