pühapäev, 29. detsember 2013

Palavikualandajat jahtimas

Üleeile õhtul külalisi koju saates tundsin kriipivat kurguvalu ja külmavärinaid. Pidasin neid nähte tavapäraseks kergeks külmetuseks, kobisin sooja duši alla ning seejärel magama. Vähkresin kogu öö küljelt küljele, otsides mugavamat asendit. Poolunes ei suutnud ma mõista, et kurguvalust valutavate kõrvade ja hammastega tuleks end äratada ja siirduda ravimite järele.
Kannatasin terve eilse päeva. Rääkida oli valus, neelatada võimatu, palavik lähenes 38´-le. Lisaks valutavad ning on paistes ka lümfisõlmed. Peeglist vaatab vastu täielik mumps!
Inhaleerisin, jõin ingveriteed, mida ema mulle ette kandis ning lõppeks valmistas ta imelise küüslauguleiva. Meesisend küll väitis, et teaduslikud uuringud on tõestanud, et küüslaugu ainus raviomadus peituvat lõhnas - kaaskodanikud vältivat haisejat, kes nii pisikuid juurde ei saa ja kiiremini terveneb.
Igatahes vaatasin ma diivanil lösutades ära terve teleprogrammi ja lisaks veel Midi valitud multifilmiprogrammi, ehitasin vaevaliselt poiste uute klotsidega torni ja kümne ajal koperdasin tagasi voodisse. 
Midi uinub harilikult pea kohtumisel padjaga. Seevastu Mini vaevles ilmselgelt kõhuvalus - olles õhtu jooksul joonud umbes pool liitrit talle lahkesti pakutud Hapsi ning pistnud nahka kausitäie köögivilju, teise putru ning  lisaks veel liha-vorsti ning muud head-paremat. Aga laps käis ka mööda tuba ühe juurest teiseni ja ütles selgelt "mämm-mämm".
Pool kaks õnnestus ka Midi rähklemine lõpetada ning venitasin end voodist välja Paracetamoli järele. Avasin karbi, seejärel teise ning minu üllatuseks oli mõlema säilivusaeg kaks aastat ületatud. Tuustisin läbi meie kaasasõitvat ning umbes kilo kaaluvat apteegikotti. Ainsaks paracetamoli sisaldavaks tooteks osutusid küünlad sobivusega kuni kümnekilosele patsiendile. 
Mis seal salata, suures hädas isegi kaalusin küünalde varianti, seejärel leidsin Ibumetini siirupi, maasikamaitselise. Ajalugu oleks peaaegu kordunud - toona arvutasime seda ümber patsiendile kehakaaluga 120 kilo. Arvutuste tulemusena pistis patsient nahka terve pudeli maasikamaitselist magusat siirupit.
Lugesin infolehte, mida on kaasajastatud kehakaalu asemel vanusele. Huvitav, mille alusel öeldakse,  9-12 aastaste laste ühekordne annus on 3x5ml. Notsu klassikaaslastest - tüdrukutest pisim on nii õbluke, et tundub koolikoti all murduvat. Suurim aga on minust vast veidi pikem ja umbes samas kaalus. Neile kahele ma emana sama annust küll ei pakuks.
Õnneks ilmus Meesisendi töökotist välja mingi ibumetiini tabletikarp ning esmane häda sai leevendust. Valuvaigistiga õnnestus magada neli-viis tundi ärkamata.
Vaatasin hommikul apteegikarpide ravimivaru. Tuleb tunnistada, et iseennast olen ma laste kõrvalt täiesti unustanud. (Tüüpiline lapsevanem!) Veidi mängib selles ka rolli harjumus, et Tõnismäe apteek on avatud ööpäevaringselt. Ravimite hulgas leidub kõikvõimalike olukordade lahendusi Mini ja Midi terviseprobleemidele, kuid iseendale võin ma laia sideme ümber mähkida ja plaastri peale tõmmata. Ja noh enne sidumist desinfitseerida ka...

Saatsin Meesisendi hommiku saabudes nimekirjaga ravimite järele.
Kui vähegi võimalik, siis lõunasse sattudes soovitan soojalt Maksimarketi apteeki vältida. Seal töötab apteeker, kellele pole eraldatud grammigi elementaarset suhtlemisoskust ega -viisakust. Vähemalt neil kümnekonnal korral, mil minul tema juurde asja on olnud. (Ja ma olen seal tõesti leti taga vaid ühte inimest kohanud) Ma vähemalt eeldan, et apteeker orienteerub toimeainete ja käsimüügiravimite virrvarris. Maksimarketi apteeker leiab, et tegemist on ostja probleemiga. On juhtunud, et erinevad nimetused vuristatakse ette ning lause lõpetab sõna "noh"... Ja ravimite letil eksponeerimine käib aga eriteenuste alla.

Igatahes valutan ma kurku ja palavikutan. Joon vett nagu kaamel veevarude kogumise perioodil.
Ma ei mäleta, millal ma mandlite eemaldamise järel mitu päeva järjest 38´palavikus vaevelnud oleks. Ülejäänud majalised sõitsid Urvaste kalmistule Meesisendi umbes Põhjasõjani ulatuva suguvõsa kalmudele küünlaid süütama. 

neljapäev, 26. detsember 2013

Teine jõulupüha

Laisad oleme siin lõunas. Ärkasin pool üheksa mõttega asuda koolitööd kirjutama. Ei viitsinud.

Mini põõnas veel tunnikese. Ärkas ka Midi, nõudis Meesisendit häälekalt muna praadima. Olles kaks praemuna nahka pannud, tiris Midi issi voodisse tagasi. Ärkasid uuesti keskpäeval.

Tahtsime Meesisendiga kultuursed olla ning õhtul kontserdile minna, kuid pileteid ei jagunud. Meesisend lülitas Midile "Kollide kompanii" kasseti mängima ning vajus ise samuti diivanisügavusse. Mini põõnas oma igapäevast kolmetunnist.

Vaatasin oma televiisoriperekonda ning tundsin jaksu lõppevat. Kobisin õue, riisusin kokku viimased lehed nig tõstsin kotid järelkärusse. Koristasin viimased jäätmed saunast, kuhu peatselt ehitajad tööle asuvad. Ja seejärel ei suutnud enam kiusatusele vastu panna - lillepeenar ahvatles. Võtsin tööriista (mille nime ma ei tea) ning rohisin peenra umbrohust puhtaks.
Ilust teist jõulupüha :P

Pühadeaeg lastega

Rahulik pühadeaeg.
Jõululaupäeva hommik algas itaalia peretüübile kohaselt valjuhäälselt.  Hommikusöögilauas väljendas igaüks oma arvamust õhtuse istumise nägemusest.
Jõudsime kokkuleppele, et Meesisend hoolitseb sooja ahjuprae ning lisandite eest. Notsu assisteerib vanaema jõulusaia ning õunakoogi valmistamisel. Minu ülesandeks jäi organiseerida Mini ja Midi seltsis õue püstitatud jõulukuuse kaunistamine ning teha kaupluses viimased sisseostud.
Ootamatusi jagus - Meesisend tormas Statoili soetama viimast jõulukinki ootamatult külla saabunud tütrele. Saamata sealt kontserdipiletit, sõitis ta edasi Selverisse ja sealt veel Maksimarketisse.

Kuulasime hämaruse saabudes kohalikus kirikus jõulujutlust ning Midi üllatas kirikus vaikse ja viisaka olemisega. Mini ja Meesisend hoolitsesid samal ajal õhtusöögilaua eest. Kolmekilose ahjuprae läbiküpsemiseks kulus plaanitud tunnist (?!) siiski kaks enam ning seni närisime ahjukartuleid ja -porgandeid verivorstiga.
Kinke jagus meie jõuluvanal heldelt - sellel aastal jõudsid enne jõule pärale ka Rootsi- pakid. Parimatest paladest jagus Ikea puidust raudteekomplektidest mõlemale poisile kakluseta nii vedureid kui vaguneid ning Notsu ehmatas end uue Iphone´iga tõtt vaadates tükiks ajaks sõnatuks. Midi pahandas suuski nähes häälekalt lumepuuduse üle.

***
Magasin täna hommikul keskpäevani mõistmata väsimuse põhjust.

Ärgates paistis akendest sisse siravkollane jaanipäevane päike ning termomeeter näitas üheksat soojakraadi. Palju ei puudunud, et oleksin poisid dressipluusides hoovile lubanud. Riisusin rõõmuga lehti (tööd ei luba mu ema jõululaupäeval teha) ja jalutasime üheskoos mänguväljakule.
Edasine enam nii rõõmus ei ole. Midi varbas on hoolimata kahenädalasest ravis jätkuvalt mäda ning siia saabudes kaebas ta ka valu üle sõrmes. Üle vaatamisel selgus faktina taas küünevallipõletik. Pärastlõunal tõusis Midil lisaks palavik ning itaalia-perekonna stiilis peetud arutelu otsustas saata minukese koos Midiga kohaliku haigla erakorralisse vastuvõttu. Jah, Tallinna Lastehaiglast on meid kahe nädala jooksul kaks korda välja visatud - küünevalli all olev mädapaise ei ole põhjus nende tülitamiseks. Võru valvearst, gastrolöör Tartust, vaatas vaikides kääre põrnitsenud Midi üle, arutas õega lõikuse vajalikkust ja otsustas salviga ravimise kasuks. Meid kutsuti tagasi sidumisele, vajadusel kaks korda päevas. Midi, mõistnud valutut ravi, näitas lahkesti ette nii juba paraneva varba, kohe haigestuva varba (Midil on rumal komme sõrme- ja varbaküüsi närida) ning valutava sõrme. Haiglast lahkudes väljendas Midi hiiglaslikku rahulolu oma kolme seotud jäseme osas. Palavik langes 38,7 ->37 ning rahule jäi ka valvearst. Ooteruumis olime ainukesed patsiendid!  Need depressiivsed väikelinnad, kus kõigil alati on aega...

***
Viisin Notsu Kurgjärvele talvelaagrisse. Jõudsime bussi saabumise meluks. Mu suur laps palus abi kuupmeetrise koti tuppatõstmisel ning viskas treppidest sööklasse laskudes seltsimehelikult käppa - tšau. Üsna alles, kõigest paar-kolm aastat tagasi saabus temalt aeg-ajalt meeleheitlikke telefonikõnesid palvega sõita otsekohe Kurkale järele... Seisin parklas oma auto täistulede valguses ja nägin bussiga Tallinnas saabunud trennikaaslasi teda taaskohtumisel kallistamas. Pugesin autosse ja logistasin mööda ekstrakäänulist Haanja teed tagasi. Nojah, võib-olla on mu kümneaastased Timberlandi matkasaapad, mida metsajooksuks pakkusin, tõesti teismelisele totakad.

***
Kui kolmikut koos ei ole, valitseb majas jõulune vaikus. Aeg-ajalt nõuab Midi küll taga õde ja aipäädi koos ängliböödsidega.

***
Logisin sisse ülikooli e-õppe portaali. Õppejõud, kes minu uurimustööd juhendanud täpselt kolme kirjareaga, hindas mu uurimustöö esmaversiooni ümmarguse nulliga. Tähtaeg lõppversioonini - kaks nädalat.


pühapäev, 22. detsember 2013

Jõuluootus a´la 2013

Pakkimine tundub olevat mu väljakutse ja kutsumus. Seekord mahutasime Mazda taha järelkäru ja puukisime selle silmini kraami täis. Mini vanker. Kohvimasin. Igale lapsele kaks ja endale üks komplekt talveriideid, Notsu laagrivarustus. Hunnik erinevates suurustes saapaid. Veidi uut mööblit, mis vahetab välja viimase eelajaloolise sektsiooni. Paar kotikest kingitusi. Kümneliitriseid õunamahlateoks Tallinna tiritud purke. Kott raamatutega koolitööks. Notsu koolikott õpikutega. Pakke vedanud Meesisend leidis, et järgmise autona ostab ta meile bussi lootuses, et pääseme järelkäruta.
Kui kõik kotid esikust kärusse olid kolinud, avastasin, et nüüd on ruumi parajalt. Seega ei ole meil maja liiga väike, vaid asju on liiga palju.
Lõunas tuli see kraam vastupidi lahti pakkida ning igale esemele oma koht leida.

On kummalised jõulud. Võru peatänav särab kaunistatuna tuledes, keskplatsil seisab uhke jõulupuu. Mu kodumaja hoovis aga vajab hädasti niitmist muru. Sättisin niidukit, kuid mõtlesin, et detsembrikuus seda ei tehta. Lihtsalt imelik tundus. Toppisin niiduki tagasi.

Vihma sajab. Jõulukingid on pakkimata, piparkoogid maitsevad imelikult ja ahju ei ole vaja iga päev kütta.
Jõulukolmnurgad ning kauplustes ostudele õhutavad optimistlikud laulukesed ei loo meeleolu. Jätsin Tallinnas peenrale õitsema roosi, millel kaks punga õitsele puhkemas.



kolmapäev, 18. detsember 2013

kingihunnikus

Ja täna kell 17,30 said jõulud alguse. Nimelt astus uksest sisse Meesisend ja ulatas mulle värskelt saabunud "valge taanlase" ehk mu uue (okei, pisut pruugitud) Ford Galaxy võtmed ja hakkas pakke sisse vedama. Minu õde seal teisel pool vett tundub hullunud olevat - Notsule saadeti viis paari jalatseid ja suleparka ja hiigesuur kotitäis rõivaid... Jah, ma saan aru, neiil rõivastel nende peres enam otstarvet ei leidu, sest väiksemaks lapsed ei kasva. Kui ma paar tundi hiljem Notsu ukse vahet sisse piilusin, laotus rõivakiht ühtlaselt üle toa ning õnnelik teismeline ei suutnud otsustada, millist oma uutest hilpudest täna kandma peaks...

Aga see polnud kaugeltki kõik - igat pereliiget ootab suur ja kenasti pakitud kingitus. Otsustasime need jõuluõhtuks jätta.
Ja ka see polnud kõik - sain ka imelise sünnipäevakingituse...
Jap, jõulud...

Jõulutrügimus

Otsisin kapist jõulukaardid välja ja kirjutasin kaheksale kaardile kaheteistrealise jõulusalmi koos heade soovidega ning ümbrikele aadressid. Kaks kaarti said ema palvel venekeelse luuletuse ning rändavad kaugemale. Venekeelsete salmide otsimine netist polnudki lihtne ja lisaks ei valda ma keelt, mis suudaks hinnata luuletuse kõla. Aga kirjutatud nad said. Mu ladina-tähtede käekiri sarnaneb arsti omaga - ega ma ise sealt samuti suurt midagi välja loe. Kirillitsat kirjutan aga selgelt ja kenasti. Ilus vaadata.

Kingitustega on nii ja naa. Poistele on mitu Ikea raudteed sisaldavat pakki kahepeale. Tea, kuidas neid jagada - Midile sillad ja Minile teed või pakkuda pidevale kisklemisele sellega lepitust. Midi saab lisaks esimesed suusad, hetkeseisuga napib lund. Notsu hiigelsuur unistus õunatelefoni näol loksub homse hommikuni veel kuskil Stockholmi ja Tallinna vahel. Ei, ma ei võitnud lotoga, appi tuli õnnelik juhus. Kirjas oli märgitud küll viies õun, aga lisatud, et teab oma unistuse liigset suurust ja lepib vabalt torupinaliga :) Ma põlen põnevusest, et näha ta nägu paki avamisel.

Ema kingitus peaks olema postipakis Saksamaalt Eesti poole, kuid ei Eesti Post ega DHL tea täpselt, millises sõlmpunktis ta viibib ja kunas jõuab. Ja Meesisendi kingitusele pole ma veel mõeldagi jõudnud.

Üleüldse. Miks kaasneb jõuluootusega üks meeletu kaubanduskeskustes tuulamine? Nädalavahetusel ei leidnud ma Roccas toidupoodi minekuks parkimiskohtagi mitte... Ma ootan igas detsembris rahu ja vaikust, kuid paraku on mitmetel tuttvatel just siis sünnipäevad ning lisanduv kingitrall.
Igatahes ei mäleta ma detsembrit, mil aias õitsenuks roosid. Jätsin ühe põõsa tagasi lõikamata ning ta rõõmustab mind värskelt avanenud õite ja paari suure õiepungaga. 
Ise sain täna esitletud esialgu lootusetuna tundunud uurimustöö ja uued kodutööd pressivad juba peale. Aastalõpp kiirendusega.

esmaspäev, 16. detsember 2013

Minust gurmaani ei saa...

Viimastel aastatel oleme sugulastega istunud enne jõulupühasid ühisel lõunasöögil. Lapsepõlves oli see oodatud üritus, kuhu Jõuluvana kutsed edastas ning seejäel isiklikult kohalegi saabus. Kakskümmend aastat, mil enamus sellest seltskonnast mammona pärast sõnagi ei vahetanud, on jätnud oma jälje. Uue aja peod on püüdlikud ja pingutatud. Käesoleval aastal ei leidnud vabatahtlikku võõrustajat ning üritus kippus ära jääma. Meesisend ohkas õnnelikult ja mis seal salata, minagi. 
Kuniks sugulane teatas, et siiski tehakse pidu väikesele seltskonnale nimega "noorem generatsioon", ic. 
No lahe. Sidusin poistele kikilipsud ette ja panin viigipüksid jalga. Notsu sättis endale selga kleidi, millega mu õetütar meie pulmas hiilgas. Restorani omanikku oli teavitatud, et külaliste hulgas saabub ka komplekt nimega hullumaja puhvet ning söögikoht reserveeriti spetsiaalselt meie jaoks.
Alustame siis algusest. 
Eelroog kalamarjast ja kaunilt serveeritud maitsevõist. No hää küll, väike suutäis.
Suuretele salat mereandidest ja poistele juustupallid majoneesiga. Midi nokkis ühe, Mini krõbistas kaasavõetud riisileiba ja Notsu sosistas mulle kõrva, kas võib kaheksajalad juustupallide vastu vahetada. Majonees päästis nii minu kui ka veel paari sugulase salati.

Pearoaks serveeriti kuivanud ahjukartulit hiigelsuure lihakuubikuga kreegikastmes ning kukeseenekaunistusega. Liha maitses mahlaselt, kuid meesisend sai endale nii pool minu kui Notsu portsust. Jagasid teisedki naisinimesed. Pistsime Notsuga nahka poistele toodud friikad ja sugulased aitasid viinerite lahendamisega.

Kreembrüleelaadse rahvusmagustoidu põlgasid mõlemad poisid kõlbmatuks. Notsu sõi ära kaunistavad puuviljad. Kõlbas kah, hea magus :)

Veinivalik mulle meeldis (joodik nihuke). Sugulase valitud punane, mille nime ma ei tea, ega püüdnudki meelde jätta, maitses magusalt, aga kuivalt. Igatahes aastaarv oli 2004 ja pudeli maht 0,3. Magustoidu juurde serveeritud liköörvein on mu vana lemmik.

Koju jõudes ägises Meesisend söödud lihast. Mina ja lapsed tootsime endale pasteedisaia ja leidsime, et friikad päästsid õhtu. No ei ole minus gurmaani, ausalt. Või oli oma osa ka selles, et kogu püha õhtusöömaaja jooksin vabadust ning tähelepanu nautinud Midi ja hüperaktiivsushoogu sattunud Mini järel.

laupäev, 14. detsember 2013

Kvaliteethetk filmimaailmas

Ühel aastatetagusel päikesest säraval, soojal ning igavikulisena tunduval suvepäeval lugesin ma lõunas vedeledes J.Eugenidese raamatut "Süütud enesetapud".

Rohkete auhindadega pärjatud teos, raske sisuga mõtlema sundiv raamat. Ma ei leia sageli võimalust jutukaid "neelata" ning sellise aja tekkides tahan ma lugeda midagi, mis liigutab ning hinge poeb.
Tahtsin juba sel ammusel igipikal suvepäeval filmigi vaadata, kuid Amazonist tellimine tundus keeruline. Mõne nädala eest sattusin rääkima T-ga ning hea inimesena vedas ta selle minu jaoks kättesaadavaks.

Niisiis seitsmekümnedate eeslinn kuskil Ameerikamaal mikihiirekülas, mida sisututvustus nimetab "Michigani äärelinnaks". Viis teismelist õde, kes janunevad elu järele, kuid valivad surma. Hoolimata süngest stsenaariumist film ei masenda. Võrratu muusika Airilt ja suurepärane näitlejatöö.
Kvaliteetselt veedetud laubane /lastevaba/ poolteisttund.

reede, 13. detsember 2013

Ülikoolimuljetusi

Vajutasin kanna pidurina vastu maad - aitab. Tänasega lõppes aktiivne loenguteperiood ning esmaspäevast algab eksamisess. Põhikoolis on lõppemas viimane õppenädal ning algamas üritusteseeria ning lasteaias toimub jõulupidu.

Varasügisene otsus ülikooli edasi minna oli selgelt liiast. Hea ajaplaneerimise ning suurepäraste "hallide kardinalide" armeega saab kahe väikelapse kõrvalt küll ülikoolis käidud, ent nautimisest on niisugune elu kaugel.

Mõned tähelepanekud.
Esmalt ülikoolil ja ülikoolil on vahe sees. Mina olen sattunud "pedasse" sõna kõige otsesemas mõttes. Umbes kord nädalas jäävad loengud üleöö ära või tõstetakse mõnele teisele kuupäevale. Juhendava õppejõu ega tema assistendiga ei saa ühendust ka kolme kirja kirjutamise järel ning kahe nädala jooksul. Tagasisidet tehtud tööle pole mõtet küsima minna kui "musta nimekirja" sattuda ning "E"-le hinnatud ei plaani saada. Vähemalt tean ma nüüd, peale pikki aastaid meediaelu, et "kirjutamiseks puudub mul igasugune oskus". Hää, et niigi läits ja enne pinsipõlve välja  öeldi :)

Siiski. Esineb imelisi õppejõude. Selliseid, kes säraga silmis loenguid ja seminare peavad. Neid on vähemus, kuid nad suudavad tekitada isu hariduse järele. Sellised loengud kulgevalt sujuvalt ja rahulikult, küsimused saavad selged vastused või soovitatava kirjanduse ja loeng või seminar jätkub. Mul on oma lemmikõppejõud, kelle laialdasi teadmisi imetlen.

Kolmandaks. Eestikeelne magistriõpe on tõesti välja suremas nagu PM mõnda aega tagasi kirjutas. Igaks loenguks tuleb põhjalikult läbi töötada umbes 20-50 lk ingliskeelset teadusteksti. Minu vana pea loeb sõnaraamatu seltsis ning mõnda lauset tõlgin ja jäängi tõlkima... Seminarides tekib sageli arutelu KUIDAS konkreetset sõna või lauset tõlkida võiks. Alguses imestasin mõned üliõpilaste soovi esitada töid inglise keeles, tänaseks juba mõistan neid. Puudub eestikeelne erialane sõnavara ning muudkui tuletatakse. Ja ometi võiks teaduskeele arendamiseks need paganama tekstid ju ÜKS KORD korrektselt tõlkida ning edaspidi saaksid üliõpilased aastast aastasse emakeelset teksti lugeda.

Neljandaks. Kuivõrd lihtne ja armas oli too esimene ülikool. Ma mõtlen korduvalt, kas meid poputati vaid seetõttu, et tasusime oma õpingute eest ise?

Ees seisab mitu keerulist eksamit. Magtöö teema kaitsmine, mis esimeses ülikoolis seisnes juhendajate omavahelises kokkuleppele jõudmises. Näis.