Neljapäev, 22. jaanuar 2015

Üks igatsev hädaldamine

Notsu sai matemaatika kontolltöö hindeks sulaselge "kahe" ja eesti keele kontrolltöö hindeks "kolme"*
Kommentaarina teatas ta, et kõik ülesanded olnud õigesti tehtud, aga kaks tükki "läks metsa" ja kokku tuli mitterahuldav :)
Igatahes pakkis ta nagu sellistel puhkudel ikka kokku oma koolikoti ja kolis vanaema juurde. Õhtul saabus ahastav telefonikõne ka järgmiseks õhtuks-ööks jäämisest. Minu jaoks tähendas see "selle-musta-kampsuni-mis-sulle-ei meeldi jt asjade kotti pakkimist ning määratud ajal kooli juures kottide vahetamist. Vanemaks olemise logistika.
Eile õhtul ahastas juba vanaema - kui seda "kahte" peaks parandama täna, saaks see parandatud ei rohkem ega vähem kui "kaheks".
Ja Notsu tuli koolist, tegi endale süüa, vahetas riided ja kooliasjad, vaatas bussiaja, helistas vanaemale ja sõitis ümberistumisega teise linna otsa. Pakkusin ümberistumis ekohta viimist - ütles, et pole vaja... Ja läinud ta oligi.

Niisiis on mu lastest suurim justkui välja kolinud. Kodus on harjumatult vaikne - hilisõhtutel ei kosta ülemiselt korruselt pobinat mitmes keeles, uksed ei paugu ja Midi ja Mini on kaotanud konkurendi tähelepanu osas. Ka pesumasin töötas viimati esmaspäeval ning suure kuhja puhtaid trenni- ja muid riideid lappisin lõpuks ise lapse kappi.
Käisime ülejäänud kambaga külas ning Notsu ei avaldanud vähimatki kahetsust, et kaasa ei saa tulla. Ja teate reedesest spa ühiskülastusest võttis ta samuti vastu üsna ükskõikselt.

Kurb hakkas - nii see iseseisvumine ja väljakolimine vist algabki. Esialgu vanaema juurde, siis ühikasse ja viimasen aloodetavasti mitte maakera kuklapoolele. (Samas, kui nad kolmekesi kodus on, tahaks ma kõrvatroppe ning seejärel ise põgeneda, vahel kasvõi akna kaudu). Praegu aga ei jaksa ära oodata - homme lubas koju naasta.


*"Kaks" on "kolmest" parem hinne, sest "kaks" ei lähe päevikusse ning see tuleb "ära parandada". Päevikusse kantakse "parandatud" hinne ning ebaõnnestumisest pole jälgegi.

Esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Foobik

Sirutasin käe elutoa põrandal olnud kilekoti järele ja röögatasin hüpates automaatselt mitu sammu tagasi ja seejärel toolile. 
Kilekoti kõrval külili lebav pisike hall pika roosa sabaga loomake ei liigutanud. Rabasin köögilaualt telefoni ja põgenesin ülemisele korrusele. Sealt helistasin Meesisendile. Otse loomulikult sattus olema päev, mil ta pidas Üliolulisi ja Ülitähtsaid Koosolekuid ning kaks telefoni vedelenud kasutult jopetaskus. Igatahes kannatasin ma tunde pissihäda kui tühja kõhtu (viimane tuleb mulle muidugi kasuks), kuniks ta tagasi helistas. Ma ei julgenud rääkida, miks ta peab otsekohe koju tulema, aga küllap ma hädise häälega hardalt hädaldasin. Ilkumist muidugi jagus - kui ma pääsenuna trepist alla astusin, märkis Meesisend, et pani hiire mulle kenasti keset tuba (või kuhu ma selle palunudki panna...) 
Masendavaks muudab olukorra aga see, et juba teist õhtut kostab vannitoakapist jälle krõbistamist. Ma tõesti ei ole nõus järjekordset päeva ülemisel korrusel veetma, aga surnud hiire puutumine kühvliga või mis veel hullem, käega, käib üle minu julguse.

Kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Unistused, unistused...

Lappasin soojamaareiside viimase hetke pakkumisi. Roheneemesaared. 29 päeva. Seitsesada eurot.
Süüa saab vaid hommikuti, aga nad teevad mu voodi hommikuti korda, lisaks koristavad toa ja vannitoa ka siis kui ma ka lae dušigeeliga kokku peaks määrima. Ja vahetavad korrapäraselt voodipesu ning käterätikuid. Ma võin kohale imbuda kaasas seelik, pluus, plätud ja päikseprillid. Hambaharja ja bikiinid ostan kohapealt.
Korrutasin viiega ja sain 3500. Seda pole üldse nii palju kui igal jumalama hommikul toppida kahele pahurale ja vingerdavale tegelasele selga kombekat ning ajada jalga saapaid.

Pakkumisel oli ka 45 päevaseid pakette - sealt võib arvestada juba kokkuhoiuks kombeka + saapad + aksessuaarid pea 2x200 eurot. (Käisin täna kaubanduskeskuses soetamas järgmiseks talveks kombekat nr 116/122 ja kombekat nr 98/104 komplektis saabastega nr 25 ja 30)

Teisipäev, 13. jaanuar 2015

Paranenud

Mulle tundus, et nad ei parane iial. Astmaatiku öised köhahood on pikad ja piinavad. Piinavad nii köhijale kui kõrvaltkuulajale. Mõnedel öödel lülitasime aurumasina sisse. Mõnedel öödel pakkusime juua. Ja mõnel ööl kolisime köhija lihtsalt laia voodisse kaissu, et oleks soojem ja turvalisem magada. Toas (loe: kitsal territooriumil) tekivad tülid kergesti ja mitte vaid laste vahel.

Laupäevaks kasvas mu ahastus juba nii suureks, et jätkasin vanal aastal pooleli jäänud remondiga. Kiskusin magamistoa seinast tapeedi maha - oli väga mõnus ja lihtne töö. Asemele otsustasin panna tapeedi kodusest arhiivist ehk ühe skandinaavialikult rahuliku träpsulise beeži, mis algselt oli kavandatud Lõunaosariikide alumisele korrusele. Kuna Meesisend otsustas seinte ülemise osa tapeetimise asemel värvida, jäi tosin rulli üle.
Meesisend ja Notsu nimetasid seda tapeeti kõikvõimalike nimetustega nagu igav ja mõttetu, väites, et külla tulevad inimesed uurivad, millal tapeetima plaanime hakata... Pühapäeval viskasin lisaks välja liigse kraami nagu kirjutuslaud (toalilled kolisid kummutile) ja piraka televiisori koos hirmsuure alusega (miks peab magamistoas olema televiisor??). Tegin südame kõvaks ja poetasin prügisse ka koolitusmaterjalid mitme tuhande lehekülje ulatuses. (mul on kahju tööandja kulutatud rahast, ausalt. Sorteerimata nimekiri mu cv-s oleks mitukümmend koolitust pikk ja ainult tuntud tegijad...) Ruumi sai üüratult juurde! Kahjuks avaldus mul allergia mingile tapeediliimi koostisosale ja paistan siiani näost kui tähniline leopard, boonuseks kuivad ja lõhenenud sõrmeotsad.

Tegusaks muutumisest alates läks ka poistel paremaks ning pühapäeval kelgutasime pisut kodumäel. Hurraa! Midi ei köhinud! (Poiste talvepuhkus venis 24 päeva pikkuseks) Midi ootas lasteaeda tagasiminekut väga ja väga (taas üks suur edusamm) Rühma riietusruumis tekkis aga ujedus koos pisaratega ning esimene lasteaiapäev algas nutuselt. Mini seevastu istunud rahulolevalt laua taha hommikuputru puukima.

Esmaspäev, 5. jaanuar 2015

Haiged

Ei alanud just eriti lootustandvalt. 
Meesisend lösutas vana-aastaõhtul surmaeelses seisundis - nohu, köha ja palavik 37,5. Pole midagi hullemat haigest mehest.
Uusaastapäeval jalutasin lastega juudipargis, uisutasime Tamulal ehk "merel" ja õhtul käisime Kubjal saunatamas-ujumas. Vastu hommikut rähkles Midi rahutult ning kraadimine andis tulemuseks 37,6. Kontrollkraadimine mõnikümmend sekundit hiljem näitas 38,7 ning kapi otsast ravimikoti võtmise ning selle luku avamise jooksul tekkisid krambid. Nutitelefon pööritas ekraani, loopis ette kõikvõimalikke rakendusi, kuniks lõpuks lubas kiirabi numbri valida. Tagantjärele tean, et palavikukrampi iseloomustabki hingamisseiskus ja sinakaslilla ninaalune. Hetkeemotsioonid olid aga kirjeldamatud. Öö veetsime haiglas tilguti all - hommikul ärkas Midi hämminguga - kus me oleme ja kuidas siia sattusime... 
Järgmisel päeval lubati meid koju ning seal jäin haigeks juba ka ise - kohutav väsimus ja väike palavik. Haigestus ka mu raudse tervisega ema - hobuseköha ja kõrge palavik.
Haigeks jäi ka Mini. Lapsi kimbutanud viirust iseloomustaski minutiga tõusev ja palavikualandajatele mitte alluv palavik. Kõik kolm kõrges palavikus haiget magasid järjest tunde ning päevasel ajal kontrollis Notsu ning öisel ajal Meesisend nende seisundit. Koomapatsientide ühing :)
Mäletan läbi une end jagamas Meesisendile infot palavikualandaja koguse kohta per kehakaalu kilogramm. Ja ma ei liialda - tol hirmsal ööl mõõdeti meie kollases majakeses palavikku vähemalt kolmkümmend korda - igaks juhuks. Lisajahutamiseks kulus hulk märgi käterätte ning leebemad palavikunäidud ületasid siiski 38 piiri. Varahommikul vahetasin surmväsinud Meesisendi välja - ta magas järgmisesse õhtusse ning "koomapatsiendid" samuti. 
Midil tekkis taas söögist ja joogist keeldumine faas ning tavapäraselt viis see ta vedelikupuudusesse ning sealt edasi haiglasse. Et kahte haiget polnud mõtet üksteist valvama panna, veetis Midi teise öö haiglas isaga. (Ja kui haiglas pandud ta ette klaas veega ja kanüül ning paluti valida vee manustamise viis, valis Midi kanüüli ning veeklaasi peale raputas lihtsalt pead)

Ma pakkisin meid kokku ja eile õnnestus lõpuks koju pääseda. Minu külmetusest oli saanud kõhuviirus ning tegime rohkelt metsapeatusi. Tee oli libe - põlvakate jaoks on Luhamaa maantee traditsiooniliselt "kõrvaltee" ning Annas sattusime mitmekümne auto pikkusesse kolonni, kus möödasõidud mõttetuks osutunuks.

Kodus ootas ees lõhkenud veetoru ja lükkamata lumi.

Õppejõud saatis lingid raamatutele ja artiklitele, mille põhjal kirjutada kirjanduse ülevaade. Pühadeaegsel avamisel osutusid kõik lingid viideteks tasulistele materjalidele - soodsaim raamat maksis 47 eurot, kuid digiraamatuna ei saanud neist ainsatki soetada. Ja raamatud on füüsiliselt olemas vaid Rahvusraamatukogus, kohalkasutuseks. Töö tähtaeg homme.

Õnneks oli palavikukramp vaid halbade asjaolude nagu saunatamisest tekkinud veepuuduse ja kiire palavikutõusu kehv kokkusattumus. Õnneks paranesid mõlemad poisid ja ema viirusest. Õnneks meenus mulle kodus olnud pakk Loperamidi, mis Kaukaasia kasinates tingimustes kõhuviiruses matkajaid (sh ma ise) päästis. Õnneks on meil alternatiivne veeühendus ja torud on vaid jupp materjale ning hulk aega. Õnneks.




Laupäev, 3. jaanuar 2015

Head uut aastat!

Näärihommikul
Valeeria Villandi

Kuusirp jääb üha kahvatumaks taevas,
vaid lumi kiirgab, kumab silmapiir.
Tuul tõukab pilve täies purjes laeva
ning aknas ärkab
koidu esikkiir.

Õhk tulvil kargust,
puudelt poetub härma,
veel viimsed tunnid looja lähevad.
Aoaegne külm
taob paugatusi kärmalt,
koer haugub unes
veidi kähedalt.

Nii algab hommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Ning korsten süütab esimese piibu
sel aastal,
alles praegu algaval.

Uus aasta!
Palju on sul teid ja radu.
Sa oled kõigi võimaluste maa.
Kõik sinu päevad
on me endi jagu,
ja mis me nendest teeme,
see neist saab.

Uus aasta!
Kõike loendada ei jõua,
mis kirja pannakse su raamatus.
Sa oled õrn ja karm,
sa kingid, nõuad,
sa toetad nõrka,
nuhtled saamatut.

On näärihommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Koit läidab oma esimesed triibud
sel aastal,
alles praegu algaval.

Pärineb luulekogust "Hüpe homsesse", Eesti Raamat, Tallinn 1974.