Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Kool ja kooliskäija

Tead-me-peame-homme-tutvustama-klassikaaslastele-ühte-ehitist-Tallinna-linnas-ja-mina-ja-enamus-teisi-valis-pika-hermanni.

/Tore. Eriti tore, et ma nüanssidest eelõhtul, keeletunnist väsinuna, teada saan/

B-klassi-juhataja-unustas-öelda-et-täna-on-koolivormivaba-päev-ja-siis nad-kelgutasid-sukkpükstes-ja-seelikutes.

/Ahah. Hea, et meie klassijuhataja sellest teada andis. (Aga kõigest hoolimata üürgas meil ööl vastu tänast kuivati, sest egas taibanud keegi vaadata, kas koduõue-kelgupüksid ka puhtad on)/


Ja nüüd me siis prindime naabrinaisega kahe peale Glehni lossi fotot. (Sest temal on foto, aga meil mõlemal tint lõppenud. Meie tooner ei lubanudki, temal pakkus triibulise prindi)


Ja vähese mäluga noorloom otsib netis lühiinfot Glehni lossi ajaloo kohta, et see viksilt ja viisakalt ümber kirjutada. Ja fotole viide lisada. Ja üleüldse tundub kohati, et teise klassi vihikutele peaksin hindamiseks ka oma nime lisama.

Pühapäev, 27. veebruar 2011

Kodu kaunistamise nädalavahetus

Kodune elu sunnib enese ümber vaatama. Nädalakesega olen jälle sammu ideaalse täiuse poole astunud (irw).
Faktides:
* Ikea kummut Hemnes (valge) vahetas välja kaks pisemat sama kaubamaja eelkäijat.
* Notsu tuppa lisandus Ikea riiul Lack (kollane). Sellele kolisid lauamängud - et need oleks silma all ja hea haarata nii väikestel kui suurematel.
* Kaks samamõõdulist venge-Lack riiulit otsivad oma kohta elutoas - algselt plaanitud kohta on nad liiga pikad:S
* Söögilaua vanust võiks hinnata minust eakamakski. Niikaua kui end mäletan olen selle kuni 2,60 pikkuseks veniva laua taga einestanud. Aeg sai läbi - Jyskis (uskumatu koht mööbli soetamiseks!!!) leidus laud, mille jalgade kuju ja värv sobivad vanakraamipoest soetatud ja suvel kanga, porolooni ja puidu restaureerimiskuuri läbinud nelja tooliga.
* Loobusin vannitoa kapi otsimisest. Ja eritellimuse hinda ma küsida ei julgenudki... Soetasin hoopis lae alla 1,68 cm pikkuse laminaatriiuli, kolm kandurit ja kogu varandus mahtus kahte kaanega plastkasti. (Lahenduse otsimine kenasti edasi lükatud:D)
* Elutoa metall-lühtrid meeldisid mulle väga. Meesisend kõneles värvikalt, kuidas ta unistel hommikutel kummardada unustab ja ergutuseks lühtrilt laksu saab. Soetasime Ikeast kolm Calypsot ning üllatus-üllatus... ruum muutus hoopis kõrgemaks. Ilmselt väheneb ka elektritarbimine, sest 15x25w asemel põletame nüüd 9x11w. Säästupirnide valgus näis esimesel kahel päeval külm, ent minu eas harjutakse veel kiiresti :)
* Samadel põhjustel kuulus vahetamisele ka köögivalgusti. Uue valgusti nimi on Minut. Päritolu ikka Skandinaavia kultuskaubamaja.

Laupäev, 26. veebruar 2011

laubal kodus

Reede õhtul võib magamistoas logeleda, vaadata telekast valgehallitusjuustu ja rieslingu saatel komöödiat.
Laupäevad ei kuulu mu lemmikute hulkas. Argipäevitigi varase ärkamisega "ahvid" kolistavad ka puhkepäevade varahommikutel mööda elamist. Multifilmikanal üürgab ja ma saan läbi unegi aimu Tommy ja Jerry tegemistest. Meil poisiga ei õnnestu kuidagi tavapärase kümneni põõnata.
Teisalt saavad toimetused varakult valmis - kui juba üheksa paiku kummutit ümber kolida ja enne keskpäeva asju vannitoas ümber sättida, on lootust vabamaks õhtuseks ajaks.

Reede, 25. veebruar 2011

Kuhu kadus veebruar?

Alles aasta ju algas! Või on minu elu siin maasikukaitseala ääres nii paganama sündmustevaene, et üks nädalane äraolemine vajas harjumatult palju ette- ja järeltoimetamist.

Pingviinide paraadi vaadates meenus, et Notsu sünnipäeval aprilli keskpaigas peetakse koolis traditsioonilist kevadballi. Presidendiballi kleidid ja soengud sarnanevad vägagi kevadballi omadega. Kandjad on lihtsalt miniatuursed. Ja endised kolleegid tellisid oma lastele kleite õmblejate juures, julgelt samas hinnaklassis täiskasvanute peokleitidega...

Oh häda ja viletsust, sest minu suurepäraste õmblusoskustega ema siirdub ju märtsi lõpuni maakera kuklapoolele. Tema naasmisest ballini jäävast kahest nädalavahetusest piisaks ehk õmblemise tööajaks, ent valima peaks ka mudeli (lasteburdad on vast saadaval), soetama mudeliga sobiva kanga (poest ehk leiaks, aga üksi ma seda teha ei oska), maha võtma lõike (inseneritöö on minu puhul välistatud)
Kodusest kleiditagavarast leiame lumivalge C&A päritolu pruutneitsikleidi ja musta pärlkaunistusega paljaste õlgadega kleidi. Äm. No pole nagu ikka need kui piltidel hiilgavad vastu suisa peotantsukleidid...

niuks.

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Ebamugav teema

Esimesed uudised lastekodupõlengust tõi minuni Balti Printsessi üliaeglane internet.
On juhtunud kohutav õnnetus. Põles väikelastekodu, kus elasid vaid raske ja sügava puudega lapsed. Kümme hukkunut.

Esmaspäevases vanemate keeletunnis liigutas klassiseinale kinnitatud infoleht - koolis toimub minutine leinaseisak "nende väikeste hukkunute mäletuseks". Õhtune meedia teatas, et hukkunute hulgas oli ka hooldekodus elanud ka täiskasvanud puudega hoolealuseid.

Teisipäeval läbis uudiseid, ei kõik Haapsalu Väikelastekodu elanikud ei olnudki puudega. Oli ka täiesti terveid vanemliku hooleta lapsi.
Miski tundub hoolekandeasutustes vale olema...

Kutsutakse üles annetama. Mina ei anneta. Mitte, et mul oleks juhtunust ükskõik. Ma lihtsalt ei mõista milleks minu annetust kasutatakse.

Riik on morbiidne. Need lapsed olid siiani vaid materiaalseid vahendeid vajav nimekiri. Kulusid kokku tõmbama sunniti neidki. Nüüd maetakse nad tõenäoliselt presidendi juuresviibimisel. Kas kümme inimelu pole liiga suur hind probleemi avastamiseks?

PS. Rukale jõudmise õhtul kihutas meie mökkimaja eest läbi kümneid tuletõrjeautosid ning paar politsei- ja kiirabimasinat. Külakese populaarseim restoran põles maani maha.
Järgmiseks õhtuks koristasid hiigelsuured kallurautod rusud. Varahommikul saabusid segumasinad ja konteinerelamud. Meie lahkumise ajaks nädal hiljem püstitati juba seinasid... ja uurimine ei võtnud aega "vähemalt kuu".

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Tähelepanek

Hmm. Eestis käib päike hoopis kõrgemalt. Päev on samuti pikem.
Aga inimeste näod on mossis. Käruga on jätkuvalt võimatu liikuda (kui suurte lumesadude ajal paluti varuda kannatust, siis nüüdseks on sahajuhid suure töökoormuse tõttu vist suisa otsad andnud...)
Ja väänatasaanud põlv valutab niiskuses vastikult.

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Polaarjoone lähistelt tagasi.

Nädalane suusapuhkus meeldis osalistele kõigest hoolimata. "Kõigest" oli tegelikult paras ports jama:
* Helesinise Unistuse eelsüüteküünaldest kaks on tahmased. Ja sellest piisab, et -39´ pakases mitte käivituda (PS! Volvo annab ainsa autona garantii, et hoolduses käinud diiselsõiduk käivitub kuni -50´külmaga) Igapäevase käivitamisprotsessina tiirlesime Kia bussi sabas. (Missugune piinlikkus - põhjamaade kroon koreaka köies :)

* Meesisend valutas terve nädala pead. Peavalu lakkas Soome põhjapiirkonnast lahkudes...
* Maja küttesüsteemist ei saanud me lõpuni aru - kord küttis maja üle, kord oli jääkülm. Küttesüsteemideks siis elektriline põrandaküte, soojuspump ja Tulikivi ahi, millel peal sähkölämmitys. Viimasega saime sõna otseses mõttes tünga. Olles kaminasse visanud paar halgu, avastasime mitu päeva hiljem sooja kamina. Mõttes otsisime juba Tulikivi müügimehi kuniks avastasime väikese hõbedase elektrikütte sildi.
* Külma tõttu ei töötanud kahel viimasel päeval tooltõstukid. Miinus kahekümnekolmega ankrus tippu venida ei ole just lauduri unistus.

Positiivset oli ka - mul on supertuultpidav riietus! Rohelist konna jäljendav lauakostüüm osutus nimetatud kraadidel piisavaks vaid koos suvise sooja pesu ning ühe fliisi lisamisega! Loobusin mõttest see prügikasti visata. Varustuse parimaks osaks osutus nina kattev näomask - sellega ronisin vist juba Elbrusele. Kui lisada lõuakaitsega kiiver ja suusaprillid, siis ei paistnud talvekülmale näpistamiseks ainustki nahalapikest. Kiidan kindaid - Slovakkiast hüpersuperlõpumüügilt soetatud kindad, millesse installeeritud eemaldatavad randmekaitsed päästsid mind korduvalt lisaks külmale ka põrutustest. Jäisel ja järsul mäel on kätt-maha-toetavad kukkumised vägagi kerged juhtuma.

Oleme karastunud - Tallinna -20 on ju täielik troopika Kesk-Soome -31 kõrval. Ja öösel olnud külma suisa -39,8 kraadi.
Kuusamo lantide tehasepoodi astusime vägagi sügavale sisse - suvised kalaretked on varustuse poolest muretud. Eilsest päevast pool sai veedetud Ikeas kodukaunistamise eesmärgil. Natuke vedasime ka spordivarustuse pudipadi, mis Eestis totaalselt ülehinnatud. Näiteks murdmaasuusakotid ja kenad laste rattakiivrid. Noh nagu reisidelt ikka. Ja pisike üheksakuune reisisell osutus suurepäraseks kaaslaseks!
Virmalised jäid nägemata, Kuusamo Troopika võis paarkümmend aastat tagasi tõesti eeskujulik veekeskus olla. Ja üleüldse... Kui eile lõpuks Länsisatamas nina Balti Printsessi peale aetud sai, oli väga_väga hea tunne taas koju jõuda. Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Kolmapäev, 16. veebruar 2011

Rukantunturist, veidike katkiselt

Polaarjoone lähistel on tõesti külm. Temperatuur langeb öösel suisa 30 kanti. Hommikul ärgates on külma 20 paiku ja mäelemineku ajaks enne keskpäeva mõne kraadi võrra vähem. Siinne külm on teistsugune ning õhtul on kahekümnekraadises külmas täiesti OK lauatada. Ühl mäe poolel on muide stabiilselt viie pügala võrra külmem kui teisel.

Hetkel kuulun langenut nimistusse. Nimelt nägin ma murdosaks sekundiks oma jalga põlvest allpool laua külge jäämas. Seejärel tundsin raksatust ja põlve väändumist. ja mingi ahv :) kihutas mulle veel otsa ka:S Õnneks vedasin kaasa rulli elastikut ja vähemalt kõndida selle toel saan.

Mägi on hooldatud ja puhas, soomlaste tase jääb kuskile norrakatest allapoole kuid slovakkidest kõvasti üles. Tuhisesime :) tagakandil alla ka ühest "mustast" mäest. (sest muud moodi meie Itä-Rukalt Rukankylla kohvi jooma ei saa. ) Pakkusime mäe külge klammerdunult sentimeeterhaaval laskudes kohvikus lõunatavatele lauduritele elevat vaatepilti.

Paraku ei ole siin tundras teha muud kui lauatada ja vahelduseks suusatada, invaliidideühing istub täna Rukankylassa netis. Poodlema saab mina 25 kilomeetri kaugusele Kuusamo Prismasse - ei ole väga põnev. Otsisin just infi, kas ja kuidas vaadelda virmalisi. Miskipäev sulistame Kuusamo troopikas ka.

Reede, 11. veebruar 2011

Pakitud ja minekul. (Viimaks ometi)

Helesinine unistus ei vasta mahukuselt absoluutselt meie kasvavatele vajadustele. Sestap soetasime lisaks Thule Pacific 500 katuseboksi.
Kui vaadata elutoas laiutavat kotihunnikut, siis peaks VIST ära mahtuma. Ja esikusse sokutati meile kolmandik nädala toiduvarudest.

Järgmise nädala veedame Soomes, Venemaa piiri lähistel Rukal. Näis, kas ma lauatada enam oskangi. (kui unustanud olen, õpin kiirelt uuesti). Meesisendki hankis endale ühe vana klambritega Rossingoli saiapätsi ja algaval nädalal näeb teda padi päästerõnga alla pakitult lastemäel :) Või saunalaval sinikaid ravimas. Misiganes.
Poja... Tema on seltskonnas küll kõige väiksem, ent kordamööda saavad nad kõik vaadatud.
Meie poisiga oleme jätkuvalt külmetunud:S

Notsu jääb vanaemaga koju. Selle pärast. Me ei pea ju järgmised olema.

Neljapäev, 10. veebruar 2011

Minu emt, minu mure

M. keskuse EMT teeninduses ootab järjekorraautomaadi numbri põhjal kolm klienti. Mõlemad teenindajad on hõivatud. Jutud klientidega on pikad ning pikk on ka ootaja aeg.

Kliendi lahkudes libistab oma ilust ilmselt teadlik teenindajatüdruk kalapilgu üle ootajate ning muie tekkib sekundi murdosaks ta suunurka. Ta lülitab arvutiekraani välja ning lahkub kergel sammul tagumisse ruumi.

Kaks klienti libistavad järjekorranumbri taskusse ja lahkuvad. Mul ei ole valikut - olen sama probleemiga samas teeninduses juba kolmandat korda ning mu mobiil-id ei tööta vigase kaardi tõttu jätkuvalt. Iga kord on vabandatud viivituse ja lahendamatuse pärast. Ja vabandus on vaid sõnakõlks... lahendust ei ole jätkuvalt.

Ongi minu EMT - ise vaatan kas ja kuidas hakkama saan.

Teisipäev, 8. veebruar 2011

vihikulugu

Laps teatab õhtul kolmveerand kümme ilmsüütute silmadega, et p. keele kodutöö asub exercises´i vihiku viimasel leheküljel. Lauasahtlis on uusi vihikuid piisavalt. On valgeid, ruudulisi, joonelisi, mitte aga vajalikke abijoonelisi. Kui jumalikku staatusesse ülistatud õpetaja on teatanud, et eksersissi vihik on abijooneline, siis ei aita maise ema jutt joonelisest.
Kaks teadet puuduvatest vihikutest kahe päeva jooksul olnuks minulegi liig. Kell kakskümmend kaks startisin lähimasse hüpersupermarketisse ja võlusin sealt välja posu abijoonelisi.
Õhtu sisustatud, lapse päevik päästetud. Koolis kah kord majas :)

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

Mahakulunud mustriga jope lugu

See on nii positiivne ja harjumatu, et ei saa kirja panemata jätta.

Kevadel, kui aega veel laiemalt käes oli :), külastasin üht laomüüki. Näppisin mitut eset ning korvi sattus jope. Igati kena beež isend. Olin samast kangast täiskasvanute suuruses jopet juba pärispoeski vaadanud ning ennast ületades tagasi stendile tõstnud. Lapsel oli aga jopet tõesti vaja ning võtsin ettenägelikult number suurema.

Eelmisel aastal nappis kandmisaega, kuid silma jäi jopelt kahtlaselt maha kuluv muster. Ilusast beezikirjust sai ilmetult laiguline porihallikasvalge... Rõivakangastes haritud meesisend irvitas mu kimbatust ning soovitas odavatel müükidel raha raiskamata jätta. Jope aga jäi. Et mahakulunud mustriga jopega oleks linnas piinlik, tarbis Notsu seda koduselt. Nädalavahetusel pesin jopet ning minu üllatuseks kulus muster maha ka seljalt ja õlgadelt... Meesisend oletas, et tegemist on mittemüüdava näidisega.

Võtsin end kokku ja helistasin laomüüki korraldanud maaletoojale. Pikemalt ei pidanud kirjeldama - telefonile vastanud boss ütles, et võtku ma jope kaasa ning tulgu nende kontorisse oma rahale järele.
Kontrollisin, kas kuulsin ikka õigesti:) Jätsin ju tšekigi võtmata ning tasuda sai vaid sularahas... Mis seal´s ikka - kui poisil palaviku maha saan sõidan Five Seasonsi kontorist läbi.

Pühapäev, 6. veebruar 2011

ostad kolm, maksad vaid kahe eest...

Käis meesisend Hemtexis. Soetas kolm lühikest, mitte üle lauaääre ulatuvat linikut. Et oli kampaania, maksis vaid kahe eest. Panin esimese neist pessu ning triibuline linik kulus murdekohtadest valgeks. (Noh, ütleme, et tekkinud ebaregulaarne ruudustik ei ole atraktiivne)


Shoppasin Lindexist kolm paari vahvaid puuvillaseguseid sokke. Peale teist pesu tekkisid esimese paari mõlemasse varbasse augud. (Ja mitte sellest, et meie kohtumine pediküürijaga haruldane oleks) Sealjuures oli taas kampaania kolm kahe hinnaga.

:S

Neljapäev, 3. veebruar 2011

A ja B. Nagu öö ja päev.

Mõtlesin ühele majakesele kasutusloa muretseda. Helistasin valda, täpsustasin detaile ning kõnelesin kahe vastavustunnistusi väljastavate ülevaatajatega A ja B. Laiumajakest on ehitatud tüüpilisele suvilale vastavalt umbes kümmekond aastat. Töös on abiks olnud kõikvõimalikke asjapulki sugulaste ja sõprade näol - harrastusarhitekt, harrastuselektrik, harrastusehitaja, harrastusmaaler jne ühtegi paberit muidugi njetu...

Kui erinevad võivad olla institutsioonid!

A helistas mulle ise tagasi, täpsustas detaile ning luges ette nimistu erinevatest asjaoludest, mis tema visiidiks täpselt vastama peavad. Arutasime nüansse - kas on täpsed või vajavad pusimist. Samuti soovitas A võtta kaasa üks harrastusametimeestest. Igaks juhuks. Et nõuetele vastamine pisiasjade taha ei jääks. Ja lõpuks teatas ta, et esmalt küsitud rahasumma läheb pisemaks. Just pisemaks! Sest kohtudes konkreetsel päeval on tal samas kandis veel üks töö ning nii saavad kaks klienti sõidukulud ühendada. Uskumatu suhtumine monopoli esindaja poolt, kellest harilikult vaid kirumist kuulda / lugeda.

Institutsioon B-ga meil pikka juttu ei olnud. Standardikeskuse tasuliselt lehelt telligu ma ise vastav standard. Teatud kauguste vahe ei tohi olla väiksem kui konkreetsed sentimeetrid. Erinevaid lahendusi probleemidele tema ei paku, selleks on arhitektuuribürood. Tänan ja nägemist...

Täna käis institutsioon A kohal. Kaks sõbralikult meelestatud meest teostasid mõõtmised, lisasid suuliselt nõuandeid turvalisuse suurendamiseks. Lisasid, et kui juuksekarva pooleks ajada, siis ei saaks me tunnistust kätte. Et aga maja voolutarve eelmisel aastal ja üle-eelmisel alla 10 kwh jäi, siis ei ole norimisel mõtet. Arve tuleb postiga peale transpordikulude vähendamist... :)

Teisipäev, 1. veebruar 2011

halb, halb õnn

Mul pole aimugi, kuskandis lumesahad sajupäevadel sõitmas käivas. Sestap on mu kodutänava rööbas nii kõrgeks kasvanud, et puhastab põhja kenasti läikivaks. Kihutada ei saa, isegi piirkiirusega sõita mitte.
Reede hilisõhtul ajasid kaks tänavanaabrit omavahel avatud väravas juttu. Neist möödudes kuulsin jubedat kolksatust. See oli tuttav hääl - kui kits mu jeebu tagumisest uksest sisse hüppas, kuuldus täpselt sama heli. Ja tahavaatepeeglist märkasingi metsa kaduvat hundikoera suurust tegelast. Jäin seisma, käisin tiiru ümber auto - mõlki laternate peegelduses ei märganud. Tänavanaaber arvas, et kui koer metsa kadus, on temaga kõik hästi. Sõnas veel, et on teisel rumal komme väravast esimesel võimalusel välja putkata. Sõitsin kolm maja edasi asuvasse koju.
Laupäeval teatas meesisend, et üks külgmine suunatuli on kadunud. Naiste asi ju. Meenus! Koer, paganas! Käisime liistu otsimas, aga sahk, seesama, keda sajupäevadel kuskilt ei leia, oli läbi käinud.
Kurtsin muret ka aias asjatanud koeraomanikule. Tema reaktsioon oli uskumatu - noh, et see oli õnnetus ja ega tema tahtnud... Mis seal´s ikka. Juhtunu jääb alla kasko omavastutuse suuruse, liikluskindlustus seda ei kata. Sadakond tugrikut konto alla "bääd lakk". :S Koer, keskmise suurusega beežikas rõngassabaline hunt klähvis eile rõõmsalt oma koduaias.