Kolmapäev, 19. veebruar 2014

Täpilised. Leopardid?

Mini põeb tuulerõugeid läbi Midist raskemalt. Midi kere on üleni väikseid ville täis, kuid õnneks nad ei sügele ega lõhke ning allergiaravimit ei vaja. Toetasin jalad tugevalt vastu maad ja vastasin Meesisendi ettepanekule Mini briljantroheliseks võõbata eitavalt. Ja jäin endale kindlaks. Ja jäin endale kindlaks ka kolmandat korda, sest Midi häbeneb rohelisetäpilisena lasteaeda minna. Ja täpid ei tulnud maha ka laupäevasel saunaõhtul ega pühapäevasel vannisligunemisel.
Mini naudib samuti kaks korda päevas lilla vee ravivannis pladistamist ning seejärel võõbatakse teda saialilletinktuuriga.

***
Algaval päeval on Meesisendi poolik juubel, viis enne viit. Meesisend ei tea veel teda ootavast lastevabast pereringis ja paari sõbra seltsis üllatusõhtusöögist restoranis ja plaanib peo lapse haiguse tõttu ära jätta. Helistas kurvalt perekonda ja neidsamu paari sõpra läbi.  :)

Esmaspäev, 17. veebruar 2014

Kiidan teenindajat

Kohaliku keskuse kauplust hakkas Meesisend nimetama Koomamarketiks. Ja nii ta jäänud ongi, kuigi poeke ise läbis mõned aastad tagasi põhjaliku remondikuuri ning on ammu oma veidi solvavast hüüdnimest paremaks kasvanud.

Jagasin oma kauba nagu harilikult kaheks arveks - torusiili tšekk liigub meie miniettevõtte raamatupidamisse ning toidukaupade kviitung rändab prügikasti. Niisiis, kaks makset ja viiekümneeurone, millest esmalt sain tagasi lisaks kahekümnelistele ka metallrahad. Kuniks kassapidaja kodukeemiat mittevajalikult kilesse pakkis, pöörasin müntide külgi tagurpidi. Rõkatasin rõõmsalt nähes uut ja säravat Läti kaheeurost, mis ema euromüntide kogus veel puudub.

Kassapidaja rõõmustas koos minuga - temagi vaatavat mündiselgasid. Rääkis teise kaubasatsi läbilöömisel aeg-ajalt tema kätte sattunud haruldasematest eurorahadest. Poes töötas parasjagu kolm kassat ja järjekorda ei olnud. Ulatasin kahekümnese ja sain tagasi... ekstra valitud mündid.
Tore kassiir ütles, et tal on parajasti müntide hulgas kaks üheeurost, mida igapäevaselt ei kohta ning mis tema enese kogus on need juba olemas. Otsis need mündikastist välja ja ulatas sõnadega, et ehk saab minu ema kogusse münte juurde. Seejärel naeratas, soovis kena päeva ning juhtis mu tähelepanu, et kindad letile ei ununeks. Jesver. Juhtunu oli nii meeldiv, hämmastav ja tore, et tegi pahupidi* alanud päeva heaks.

*Tuulerõuged levisid Midilt Minile. Nädalane kahe lapse vahelduva opatamise ja vinnamise tulemusena valutab mu selg nii väga, et jalutama minek põhines vaid tugeval tahtejõul.





Reede, 14. veebruar 2014

Uitmõte liiklusest

Ühel suurel reguleeritud kesklinna ristmikul ei töötanud tänasel tipptunnil foor. Võiks eeldada kaost, mille käigus ristmik kinni sõidetakse ning suurem, mahukam, hinnalisem või võimsam oma eesõigust nõuab. 
Aga ei. Liiklus toimis tavapärasest täpseminigi - neljast suunast tulijad arvestasid üksteisega ning liiguti sama "graafikuga" kui foori toimiselgi. Otsesõitjate voog lubas lahkelt läbi pöörajate voo ja jalakäijad ootasid kannatlikult kuniks autod paralleelselt liikumist alustasid.
Meelevaldne järeldus - liikluse korrigeerimiseks kustutada linnas foorid?

Neljapäev, 13. veebruar 2014

Nädal Midiga

Esmaspäeval tundus väljavaade veeta nädal kahe koduse lapse seltsis lihtsalt kohutav. Pikemalt koos viibides minnakse tülli ja saabutakse ükshaaval kaeblema. Suurem väljendab end verbaalselt ja väiksem näitab näpuga ja halab omas keeles. Ja aeg-ajalt hammustab keegi ja leebematel juhtudel tõugeldakse maja ainsama mängukõlbliku auto pärast.
Võttes arvesse, et mul on jätkuvalt tegemata üks eelmise semestri võlg ja iga nädal lisandub ka kohustuslikku kirjandust, ei tundunud olukord üldse suurepärane.
Üllatuslikult sujub lastega kodusolemine mõnusamalt kui kuu tagasi ehk aastavahetusel.
Esmaspäeval käisime kelgutamas. Midi nõudis esmalt hüppemäe tagaküljele. Avastas seal liivamäe olevat ja ronis vapralt kelk järel lohisemas üles. Ise kiitis, et üldse pole libe ronida. Istus siis kelgule ja... kuidagiviisi pigistas end ka alla lükata. Siis palus häbelikult, et läheksime teisele mäele.
Kodusel pumbajaama mäel oli lund õnneks enam. Rõõmu kelgutamisest jagus ka teisipäevaks. 
Midi lõunauned õues vankris kestavad harilikult kolm, mõnikord ka neli tundi või enamgi. Midi magab harilikult tunnikese. idi uneajal ma õpin ja teen õhtusöögi ja Midi ärgates me mängime. Emps saatis mu lapsepõlve lauamängud ehk siis midagi kolmekümne viie aasta tagant. 
Konstruktor, kus mutrivõtme, haamri (!!!) ja kruvikeeraja abil tuleb mutrite, kruvide ja abidetailidega kokku panna erinevaid sõiduvahendeid. 
Klotsid, mis näevad välja nagu kõver Lego ning kus tornkatusega maja tegemiseks tuleb plastikut kõvasti painutada. 
On ka aegumatumaid asju. Kaardiloto, kus originaalis tuleb öelda looma nimi kokkulepitud keeles (valikus vene, saksa, prantsuse, inglise ja ... leedu) ja asetada see papist pildikaardile. Midi on omandanud tundmatust allikast igasugu loomi: pingviin ja krabi ei meenu mulle kodustest loomaraamatutest aga sääsk seevastu on järjekindlalt sipelgas. Ja õnnestunud valiku peale hüüab Midi jesss! ning tõstab võidukalt käe.
Midil on tekkinud värske huvi pusletamise vastu ning me pakime lõputult kokku pusleraamatut vaala ja delfiiniga. Ja loeme nende uimi kokku.
Midi tahab tähti vaadata, kuid kastitäis minuaegseid puidust klotse pakub poistele huvi vaid torni ehitamise mõttes ning "Poiste aabits" on kuskile kadunud - lõunasse ununes ehk.
Vahepeal tuuritame üheskoos autoga poodi ning Midi nõuab järjekindlalt "ledeliläätist" ehk siis äraseletatult Väikese Tomi pulgajäätist, kiites ennast heaks poisiks olemise eest. 

 "Tuulerõuged", mille kõikse hullemaks tüsistuseks on rohelised täpid kehal, võivad ka päris toredad olla.


Esmaspäev, 10. veebruar 2014

Rohelisekirjuna täpitaudis

Reede õhtul Midi lemmipluusi pidžaama vastu vahetades ehmatasin ta allergiliselt täpiliseks muutunud kõhtu vaadates. Hetk hiljem nägin seljal ka villi ning ohkasin. Lasteaia harilikult suletud siseuksele on juba mitu nädalat kleebitud umbes neljateistkümnese punktiga trükitud lakooniline tekst "Meil on rühmas tuulerõuged". (Ma poleks seda iial märganud, kui uks poleks ühel päeval avatuna seisnud.) Kuna Midi oli nii või teisiti juba nakkuskoldes viibunud, loobusime me võitlusest ning jätkasime lasteaias käimist.

Midi oli nii reedel kui ülejäänud nädalavahetusel õnneks palavikuvaba ning tavapärast igapäevast vennatappu arvestamata ka heatujuline. Valasin täpid üle mentoolpiiritusega ja tilgutasin lusikale allergiarohtu sügelemise vähendamiseks. Suuremaid tipsutasin sääsepunnide sügelust leevendava geeliga. Laupäevase hommiku veetis Midi lilla veega täidetud vannis ehk siis vannivees, millesse lisasin kaaliumpermanganaati. Laupäeva õhtuks kogus end Meesisend ning väitis, et tuulerõugete punne suisa tuleeb briljantrohelisega tupsutada.
Midi protesteeris ägedalt, et ta ei taha selline ega veelgi vähem rohelisetäpiline olla. Meesisend väitis, et leopardilt pole ka keegi küsinud ning tema peab terve elu täpilisena ringi jooksma. Ma olin sunnitud maalimist jätkama.
Täna hommikuks polnud lisandunud ainsatki täppi ning too ainumas villgi oli kadunud. Midi nõudis vanni täppe maha pesema ning mul ei olnud põhjust sellest keelduda. Aga õhtul saabus jällegi Meesisend oma briljantrohelisega ja me alustasime otsast peale.

Vahemärkusena meenus, et Notsu põdes tuulerõugeid Egiptuses staažika lasteaialapsena. Keset südatalve päikese all puhates ahvatlesid meid kohalikud punased maasikad ning sõime neid igal võimalikul juhul kuniks lapse nahal maasikaallergia :) välja lõi. Nii mina kui meedikust sõbranna ohkasime õnnetult ning tegime rannas pikemaid päevi ja saatsime "allergiku" soolasesse vette "nahka ravima". Tegelik haigus selgus alles tagasi koju jõudes, kui perearstilt allergiarohtu küsima läksin. Loodetavasti on tolle puhkeala kiptlased tänaseks tundmatust taudist üle saanud.

Aga algav nädal saab olema igav. Kui laupäeval kelgutasime veel hüppetorni tagusel mäeküljel, siis tänaseks oli see lumevabaks liivamäeks sulanud. Veidi veesegust lund leidus teisel, kodu ja turu vahelisel mäestikul. Sula jätkudes kaob imekiirelt aga seegi. Inimeste hulka aga rohetäpilisi kahjuks ei oodata. Karantiinis.

Pühapäev, 2. veebruar 2014

Lapsesuu vol x

Midil on oma tuba, milles ta eriti ei püsi. Rohkem meeldib talle mängida elutoas ning magama tahab ta trügida "suurde voodisse". Paar nädalat tagasi võtsime vastu otsuse, et Midi saab peatselt neljaseks ja hakkab lisaks magamisele ja ärkamisele ka magama jääma oma toas. Midi sai Ikeast uhke uhhuudega (öökullidega)  voodipesu. (Olgu öeldud, et nendesamuste lindudega on Midil oma suhe, mis ühtaegu talle hirmu tekitab, samas aga põnevust pakub ning uudishimu tekitab).

Üldiselt on operatsioon "magan oma toas"sujunud, kui mitte välja arvata õhtust süüa-juua-tualetti-süüa-tualetti-juua ringijooksmist, ning hiljem ähvardusteks muutuvaid meelitusi. Hiljemalt üheteistkümne paiku magab Midi oma toa kas väiksemas või suuremas voodis. Ja uni on tal sügav ning hea.

Ööl vastu laupäeva seisis patja kaenlas kandev Midi suure voodi ees ja nõudis enesele ruumitegemist. Paar sõnatut katset teda oma tuppa tagasi suunata lõppesid tunnike hiljem uuesti voodi ees seisva lapsega. Vaatasin Midile otsa ja ütlesin üpris kurjalt, et Midi on juba suur poiss, kellel on oma tuba ja oma voodi. 
Vaevatud Midi nõustus tõsisel ilmel, et on tõesti suur poiss ja see suur voodi ongi suurte oma...