neljapäev, 27. august 2015

Ametlikult koduperenaine ehk Mini 3

Võiks ju kirjutada tänasest päevast kolm aastat tagasi. Mul on piinlik tunnistada, et ei mäleta täpselt seda varahommikust sündimise kellaaega. See kolmas on üldse saanud teenimatult vähe tähelepanu. Hetkel ei ole tal isegi isiklikku beebialbumit, pole vist üldse paberpiltegi temast. Aga Mini on vahva laps ning tema arengu edusamme kuude kaupa võib üsna täpselt lugeda suvalisest beebide ja väikelaste kasvatamise käsiraamatust. Välja arvatud kõne, mis on juba enam kui aasta vaba ja kõigile arusaadav. Mõnus!

Tänasega saab aga lõpule üks seitseteist aastat kestnud suhe. Aastal 1998, täpsemalt öeldes küll veebruari viimastel päevadel, asusin ma tööle toonasesse Sõnumilehte. Mini kolmeseks saamise järel peaksin ma tööle naasma, kuid selle asemel kirjutasin avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

Ma olen üdini tänulik sellele organisatsioonile - olen tänu korralikule sissetulekule saanud rännata reaalselt oma unistustesse, omandanud laenuorjusesse laskumata kodu, liiklusvahendid ja muu eluks vajaliku. Mu tööandja oli täpne ning korrektne töövõtja seisukohast vaadatuna - kõik maksud tasuti korrektselt ning palk hilines nende aastate jooksul kaks korda. Mõlemal juhul sai kogu ettevõte vabanduskirja ning hädalistele pakuti lahendust.

Ja siiski, ma ei tahtnud minna tagasi... Istuma kontorilaua taha hommikul kella üheksast õhtul kella viieni, rutiini. Ei, mul ei ole tõesti uut kohta ega midagi terendamas ka silmapiiril. Ma ei tea jätkuvalt, kelleks ma saada tahan, kui ükskord suureks saan. Või siiski, tean, kuid ei suuda täpselt visualiseerida. Lisaks on mul kirjutada magistritöö. 
Jah, ma tean, et lahkusin vabatahtlikult heast teenistusest ja soojast kontorist. Mitmed sunnitult endisteks saanud kolleegid on minuga tõrelenud. Aga ma tunnen kuskil sisemuses, et see on õige. Raamatupidamusliku jääkväärtuse arvutamise valem ütleb viie aasta kasutamise järel väärtuseks nulli. 

Ma olen ametlikult ja igasuguste vabandusteta koduperenaine või noh... läbi sai akadeemiline puhkus ja tuleks asuda magistritööd kirjutama. Poetasin pisaragi, sest iga lõplik lahkumine on kurb. 
Sümboolselt. Mu uueks otseseks ülemuseks saanuks inimene, kes mu ka tööle meelitas. Tasusin tol ammusel 1998. aastal parajasti piima-leiva eest kassajärjekorras kui ta helistas. Olin paar päeva varem vestlusel käinud, kuid mingit vaimustust ei tekkinud. Mu ülemus arvas, et võiksin siiski proovida ning lisas, et kui üldse ei meeldi, saan katseajal probleemideta lahkuda. Meeldis vist :)

esmaspäev, 24. august 2015

Metsas, kännu otsas, kohe päriselt

Lõuna on seentest ja marjadest kirju. Seekord oleme siin vähendatud koosseisus - suurim laps on Kurgjärvel "Kurkal" suve viimases suusalaagris ehk nagu ma norin, pekki väristamas.
Midi, see aktiivne ja haige laps on omandanud perfektselt oskuse tähelepanu saavutada. Piisab tal vaid kiunatada valuteemal kui Meesisend kust iganes kohale tormab, et pojakesekesekese haiget käekest üle vaadata. Ja Midi kasutab seda osavalt, eriti kui päevaplaan näeb ette igavapoolset kodusolemist.
Eile õhtul hakkas Midi virisema metsaminekust. Ja ma ise tahtsin ka kollaseid kukeseeni. Meesisend metsa ei taha. Ei viitsi. Tema on linnamees ja naudib pigem kohalikke linnapäevi koos kontsertidega. Emps ka ei viitsinud, kuid oli ümberräägitav, sest metsa on kümne minuti tee autoga ja mets ise on ülimadala taimestikuga liivane ja hõre, peaaegu park. Kuldne kesktee viis kolmiku autoga metsa ja paar jalutas kontserdi ajaks randa, et seal taas kokku saada.

Olen ma pime või lihtsalt rumal, aga ma suutsin oma Galaxy võimeid üle hinnata, arvates et tugevdatud vedrustus taga tähendab ka kõrgemat esiotsa. Lisaks arvasin ma, et männikänd on tegelikult üks rohulible. Veel enne kui reageerida jõudsin, istus auto karteri kaitsega kännu otsas. Karteri plastikkaitse mõranenud, radikas veidi mõlkis, kuid hermeetiline, aga kindlalt kinni.

Saime natuke seeni ja pisut marju, kuid kuidas saada auto kännu otsast kätte. Vaja oleks nelja meest või käsisaagi. Meesisend ei läinud arvesse, sest auto oli minu käes. Naabrimees oli kodust eemal. Proovisin helistada Meesisendi parimale sõbrale, kes saabus vähem kui veerandtunni möödudes seenekorv käes - nad olnud lähistel metsas. Tema kodutütarde juhist kaasa laenas lasketiirust sae, sest "vaba personali" ei olnud pakkuda.

Tagantjärele on naljakas, kohapeal polnud, Leppisime kokku, et Meesisendile ei räägi ja Midi on seda  lubadust juba terve päeva pidada suutnud. Kui ükskord Tallinna jõuan, lasen auto ka üle vaadata, sest paari päeva jooksul tuleb ülevaatusel ära käia.

kolmapäev, 19. august 2015

Kolm nädalat ranguluumurrust - Võru-Tallinn

Olen ikka ja alati kiitnud lõunaosariikide EMO. Meil lasuks justkui needus - pea igal korral satub keegi meist seal haigla vastuvõttu. Mis seal salata, enamasti on see Midi, kuid on juhtunud ka teistel.
Võru haigla ehk siis ametliku nimega Lõuna-Eesti Regionaalhaigla erakorralises vastuvõtus võtab enamasti vastu naeratav meeskond - paar arsti, kellest vastavalt probleemile üks tegelema jääb ja mitu õde, kellede vahel näikse ülesanded ära jaotatud olevat. Kuna haigla on tegelikult TÜ Kliinikumi filiaal, toimetavad seal sageli Tartu Ülikooli residendid. Nendega kohtumine mõjub värske briisina - sageli arutavad nad valjuhäälselt õega probleemidele lahendusi ja valivad ühiselt uute ja kõige uuemate lahenduste vahel. Võrdlev kogemus Tallinna Lastehaigla ületöötanud ja haiglaseinte vahel kopitavate tigedikega. Ja järjekorda peaaegu pole, sest maksimaalselt on minu ees oodanud üks patsient. Ei mingeid punaseid, kollaseid ega rohelisi tulukesi. 
Rangluumurruga läks seekord teisiti. Vastuvõtuarstiks osutus kohalik keskealine kirurg. Midile aeti selga varasemalt kirjeldatud imelik traksikomplekt ja minu küsimusi arvati olevat liiga palju. Mida enam vaatasin traksikomplekti, seda enam tundus see mitt emidagi toetavat. Ja dr Google nõustus minuga nii sõnas kui piltidel. Pakkisin lapsed koondnimetusega Puhvet autosse ja sõitsin Tallinna. Parkisin auto lastehaigla traumapunkti parkimiskohale. Tunnike ootamist, pahur arst, lahke röntgeniõde, arst, kelle tuju oli vahepeal paremaks läinud.
Selgus, et Midi rangluu ei ole enam kolmnurkne, vaid kenasti sirge ning Võrus on viieaastasele Midile selga pandud kümneaastase lapse ortoos, mis tõesti mitte kui midagi ei toeta. Pealegi on ortoos isiklik abivahend - rõhk sõnal "isiklik" ning korduvkasutus ebahügieeniline.
Uus ortoos lõigati Midile samas vastuvõtutoas sobivaks. Kena mereroheline ja pidada seljas hoopis mugavam olema. Seda saab vajadusel, näiteks pesemiseks, eemaldada. Uue pildi aeg määrati samuti.
Helistasin Võru kirurgiakabinetti - vana ortoosi pean tagasi viima. Kõige kurjemaks /kurvemaks teeb mind kogu asjaloo juures, et selle "abi" eest kasseeriti sisse ka viis eurot. Kutsunuks ma maksumaksja kulul sõitva kiirabi, jäänuks see summa tasumata. Nüüd aga ilutseb kaardikesel ristike "tuli ise"... Põhimõtteline teema.
Head lõppu veel pole, aga vast juba paistab. Igatahes magab Midi juba ka vasakul küljel ning mõnikord tõstab vasakut kätt kiunatamata.

pühapäev, 16. august 2015

Äkkipidurdus ehk poolteist meetrit metssigadeni

Mu valge Ford Galaxy võib täna teist sünnipäeva pidada. Laitmatus korras ABS koos kõigi muude imeliste kontroll-lisadega päästis meid halvemast umbes pooleteise meetri kaugusel. Toimunuks otsasõit kahele metsseale.
Kuskilt pimedusest ilmus maanteele kaks suurt, halli ja kühmus kogu, mõlemal alumine huul ülemise peale keeratud ja vahelt kihvad turritamas. Koomilisena tunduv peenike tutikesega sabajupp suure tagumiku taga. Metsseale omaselt ei pööranud nad valguse ja pidurdushääle poole peadki, vaid rühkisid kindlalt valitud rajal.

Tagantjärele nendin, et enne piduripedaali põhja surumist ei vaadanud ma tahavaatepeeglisse. Võib-olla pidanuks, kuid aega selleks polnud. Jätsin asfaldile pika musta juti ning kaks pirakat notsut said nagu meiegi puutumatult teekonda jätkata. Ise küll väristasin mõnda aega autole toetuses  nii käsi kui jalgu. Viimasel ajal sõidan pikki otsi püsikiiruse hoidjaga - mugav, kuid manuaalkasti paadunud austajana hoian vasakut jalga siduripedaali kohal, mitte vasakus äärel jalale ettenähtud kohal.
Püsikiiruse hoidja vastasena arvasin varasemalt, et ei suuda reageerida piisavalt kiiresti selle mahavõtmisel. Müüt ju, sest nii piduri- kui siduripedaali õrnemgi puudutamine tühistab hoitud kiiruse. Igatahes röhivad need kuldid jätkuvalt kuskil Keila-tagustes metsades, Ford ja neli reisijat on terved ning kaskokindlustuse juhtum jäi samuti saabumata.

Metsloomaga kohtumisi on mul juhtunud varemgi. Mu tumerohelisele päris-jeep Nissan Patrolile jooksis väikesel kruusateel kord ette põder, kellest minu väljavaatesse jäid vaid jalad ja tükike kõhualust. Ma poleks arvanud, et tegemist on nõnda kõrge loomaga! Head pidurid olid ka toona.
Samale Patrolile jooksis tagumisest uksest sisse kits, kes kolina järgi otsustades sai haiget, kuid põgenes metsa. Olin väga ehmunud ja mõte laiali, helistasin tookord isegi häirekeskusesse, uurides, mida kitse heaks teha saan. Patrolil, va metallikolakal, polnud küljeuksel kriimugi.
Patroli velge jooksnud jänesel kahjuks ei vedanud.
Ja viimasena. Kord Lõunaosariikide teedel ema tibatillukese Opel Corsaga lapsi vedades imestasin metsavahelisel teelõigul kappavat hobust märgates. Sekundi murdosa möödudes mõistsin, et too vahus suuga loom on siiski põder. Vaatasime küljeaknast tõtt - tema põrnitses mind ja mina veeresin ta-sa-kesi edasi.

Täna siis sead. Maanteel närve rahustades tundsin samas ka suurt rõõmu, et raatsisin poistele osta kaks identset turvatestides suurepärased tulemused saavutanud turvatooli. Viitsin iga kord sõitu alustades investeerida aega vööde juhendikohasesse kinnitamisse, kus auto turvavöö tuleb pusida selle täpseks suunamiseks kindlasse pesasse tooli ülemises ääres. Vöö avamisel tuleb see nagu neetult alati pesast välja.
Midi magas äkkpidurduse hetkel sügavat und ning ärkas alles koduukse ees. Katkise rangluu tõttu saab ta istuda vaid kaasistuja taga, kuigi aeg-ajalt tekib tal himu kohti vahetada. Ärkvel olnud Mini teatas, et traksid hoidsid teda väga kõvasti toolist välja kukkumast, kuid kahetses, et metssead nägemata jäid. Kirjeldasime neid talle.

Informatiivseks teadmiseks, et Seesam on ainus turul olev kindlustusandja, kelle kaskokindlustuse tingmustes on metsloomale otsasõit ilma omavastutuseta. See, muide, oli üks olulisi argumente kaskokindlustaja kasuks otsustamisel. Aga siiski hea, et vaja ei läinud,

laupäev, 15. august 2015

Reedeöine bensukaring

Päev tõi huvitavaid uudiseid. Olles nad nii ära kuulanud kui läbi lugenud, tundsin harukordset vajadust "ühe pitsi" järele. Ma olen ju end sellisteks puhkudeks varustanud nii korraliku konjaki, brändi kui rummi ja viinaga. Joojat minust suurt paraku pole, aga ootel pudelid on. Niisiis, rumm! Just rumm sättinuks ritta mõtted ja lõõgastanuks keha! Aaaaga... kokakoola? Pole. Ei ole ka Meesisendi autos. 

Tekkis võrdeline seos - mida enam mõtlesin puuduvast komponendist, seda enam isutas rummikoola, eriti just koola järele. Luban lahkesti ette kujutada end helesinises pidžaamas ja märgade juuste ning krussis närvidega köögilaua 
ääres ahastamas.
Notsu! No milleks on mul suur laps? Startisime Statoili poole kell kakskümmend kolm null kaks ehk kaks minutit kohaliku Koomamarketi sulgemisest hiljem. Mina, helesinises pidžaamas, üll kerge sulejope rooli taga kindla teadmisega autos istuda. Notsu kui tõeline teismeline sättis end "väljaminekuks" kenasti rõivisse. Autos tõdesime, et me polegi öiseid poetuure varem teinud! Notsu oli kergelt ärevil, uurides, kas kokakoola ostmiseks ei pea ehk samuti dokumenti esitama :)

Õnneliku lõpuga bensukaskäik - saime kaks suurt kokakoolat. Naastes kupatasime voodist välja Meesisendi - joogisegajaks ja lobisemiskaaslaseks. Ja kahest rummikoolast liigseks osutunud koka valas Notsu endale. Valisime ühiselt Notsule ka ebayst koolikotti, kuid konsensusele ei jõudnud. 

reede, 14. august 2015

Kellele meeldivad teetööd?

Kirun ja vannun linnaisasid - pool Tallinna näikse olevat üles kaevatud, samuti Tartust lõunaosariikidesse minev suund ja Võru  linn samuti. Poisid aga kõõritavad rõõmsalt autoaknast välja, uudistavad masinaid. Kui täna õnnestus tipptunnil Peterburi maantee trammitee paranduse lõik läbi venida, ohkasid mõlemad kurvalt, et juubaaaa läbiii. Oli kohe kahju lapsi kurvastada :)

neljapäev, 13. august 2015

Seal kaugel, vikerkaare taga.

Sõitsime hilisõhtul Midiga Mustika Prismasse. Vasakul, Rocca-al-Mare suunal paistis taevas erakordselt ere päikeseloojang. Paremal, Nõmme suunal aga süsimust pilv, millest üle laius siravates värvides vikerkaare täiskaar. Nii ergas ja ilus, et mitmed jalakäijad pildistasid.

-Emme, kas sa näed meie kiisut?
-Ikka, ta on seal kusagil koos paljude teistega ja vaatab meid.
-Emme, meie kass oli punane, eksju.
-Jah

Midi ohkas, silmitses vikerkaart eriti tähelepanelikult ja arvas, et Miu vaatab kuskil punase triibu juures.
Varsti ongi aasta kassita.
Lahkunud lemmikloomad on mu laste jaoks alati läinud vikerkaare taha, kus nad on terved ja mängivad oma sõpradega. Midi meenutab ainsana a-la-ti vikerkaart nähes, et kuskill seal on ka meie kiisu. Jah, nii on.

neljapäev, 6. august 2015

Kuumal päeval lõunas

Rangluumurrust hullem on olla rangluu murdnud lapse vanem. SPD-lastel on teistsugune kehatunnetus. Juba varasemast tean, et Midi valutunnetus on keskmisest kõvasti väiksem. Vaid paaril korral päevas kuulen teda ohkamas valu üle ja valuvaigistit sunnin teda võtma mina. No vähemalt ei protesti ta enam tablettide vastu. Õpetan nagu kunagi oma jonnakat bernhardiini - kui teed seda, saad toda ehk preemiat.
Midi ise roniks heal meelel koduhoovi mänguväljakul ja kihutaks rattaga randa. Idee poolest ju võiks ja saaks, kuid ei luba, kartes juhuslikku kukkumist. Vaatan sõna kõige otsesemas mõttes laste järele ja otsin rahulikumaid tegevusi. Seinale sai pandud rõngaste viskamise mäng, pea nelikümmend aastat vana :) Ma tahaks ujuma, kuid Midi traksid tekitavad nõutust - kaelani vette saaks ju pugeda, kuid rihmade kuivatamisega jääksime hätta.

Masendusse vajunult ehitasin tänasel soojal päeval valmis esikukapi. Lõunas näitas autotermomeeter kohati 27 kraadi, mis on vist selle suve rekord. Mina aga mõõtsin seinu, pagesin konditsioneeritud poodi, valisin, laadisin trelli, lõikusin detaile, pagesin uuesti poodi ning valmis ta saigi - üks korralik Elfa-süsteem. Ma vannun, et enam iial ei lähe ma odava lõksu - üks Tallinna-kapp, mis valmistet tundmatu nimega süsteemist oli logu juba luues.
Riided kogusin sahtlitesse Tallinna-esikukapiga samal põhimõttel ehk igale oma sahtel. Mini sahtlisse kuuendat dressipluusi toppides diagnoosisin end rõivasõltlaseks. Ja jalatseid on meil majapidamises nagu tuhatjalgsel. Ainuüksi Notsu trennitosse sai kokku kolm paari - hea, et nad korraga siin, lõunas, on. Vähemalt ei allu ma provokatsioonidele osta veel üks paar "neid päris õigeid".

Hilisel õhtutunnil käisime kirsse ja marju korjamas. Lapsed keeldusid kategooriliselt vanaisa külastamast. Nautisime empsuga rahu ja vaikust ning hommikul alustame moosirallit.



esmaspäev, 3. august 2015

SPD, seenelkäik ja rangluumurd

Möödunud kuu jooksul olen ma magistritöö kirjutamise asemel lugenud Carol Stock Kranowitz´i raamatuid. Mitte, et need mind kraaditööle kuidagi lähemale aitaksid. Vahetult enne jaanipäeva leidsin ma inimese, kes viis mind Midi käitumis- ja muude probleemide lahendamisel sammukese edasi. Sensoorse tundlikkuse puudulikkus, autismispektri skaalal hästi toimetulevate autistide ja aspergeride järel, pisut enne "tavalisi" inimesi. Sellist diagnoosi Eesti Haigekassa ei tunne, sellele puudub igasugune abi. Aga Ameerikas, seal kõigi puuete paradiisis on SPD-laste jaoks loodud hiigelsuured keskused.
Ega ma suurt targemaks pole saanud, kuid tunnen kergendust ja lohutust. Mul on teadmine, et minu sisetunne, seesama, mis naisi meestes eristab, pole mind petnud. Ma olen leidnud suure motivaatori ingliskeelsete tekstide eelistamiseks.

***
i-le sai punkt pandud. Olime seenele sõitmas, sõna kõige otsesemas ja mõnusamas mõttes. Lõpetasin kiiruga kodutöid. Notsu, Mini ja Midi lennutasid hoovil taldrikut. Midi püüdis, ebaõnnestus, jooksis taldriku järele, libises, kukkus ja... hakkas ebatavaliselt rööklema ning keeldus kätt liigutamast. Notsu tõmbas õla alt välja kolmesentimeetrise läbimõõduga õunapunni. Kohalikus EMO-s tuvastati rangluumurd - sile, puhas, nagu kirvega löödud. Raviks on ranitstraksid, mille kasutegur tundub olemuselt paganama kahtlane. Kaheksateistkümnekilost last süles tassida ületas mu taluvuspiiri. Seened jäid ära, kuigi Midi nuttis ja palus ja lubas ilusti autos istuda.
Peatage maakera, ma tahan nüüd maha minna, ausalt.