Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Juhtub vaid minuga vol x

Argipäevane telefonikõne Meesisendiga - kes poodi ja mida tuua. Meesisend mingu, toogu tavapärasele piimale-leivale lisaks ka liimi. Superattacki. Suurem tuub palun, sest kui liimida on vaja, kulub seda palju. Eelmine tuub on järjekordselt kadunud, Notsu ei tunnista ja ise ei mäleta. Side lõpp.

Ise läksin südamerahuga ehituspoodi ostlema. Kassas järjekorda peaaegu polnudki. Üks mees mustas jopes minu ees. Pilk klammerdus tema käes olevale Superattackile - hiigelsuur. Ja mõte hakkas liikuma: pagana hea suur tuub -> Meesisend niikuinii unustab üldse liimi tuua ja kui tal see meeles püsib, siis toob niikuinii väiksema -> ma polegi nii suurt Superattacki varem näinud. Pilk eksles kassaliinil - no kuskil see peab ju ometi olema, kuskil emotsiooniostude riiulil, sest pisikesi asju ei panda kunagi vahedesse. Jõuan ehk leida ja napsata... 
Mõte keerles kuniks kassapidaja eesseisja ostu piiksutas ja nad arveldasid. Seejärel mees minu ees pööras end ja tõesti, palju ei puudunud, et ma oleks tagumikule kukkunud. Piiksuma hakkasin ise aga küll. Meesisend. Tema see liimiostja oligi. Küsis viisakal naeratusel, kas ma pidasin silmas tema käes olevat tuubi. 
Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ma keskendusin vaid liimile ning selle ostja poole isegi ei vaadanud.

Laupäev, 17. oktoober 2015

Aeg tõele otsa vaadata?

Viisin Midi tema õpetajanna juurde, tähti õppima. Teine kohtumine, ühe lasteaia ruumides, asjad pole veel paika loksunud. Helistan ukse taga kella, keegi ei ava. Helistan uuesti ja ootan. Mõne aja möödudes avab söögitädi - eakas proua, mõõdab mind pealaest jalatallani ja küsib konkreetsel toonil: "Ja kelle vanaema teie olete?"


Neljapäev, 15. oktoober 2015

Imagoreklaam minevikust

Sattusin kolama Apollo veebilehele, kus lubatakse hirmsuuri allahindlusi. Raamatud, mängud, e-raamatud ja ühtäkki - õmblusajakirjad. Inglisekeelse Burda tellimus 20% soodustusega...

Olin ehk teismeline, miskipärast tundub tagantjärele, et aastal 1988 õnnestus emal kuskilt välja pigistada värskelt ilmuma hakanud venekeelse Burda poolaastatellimus - üle kuu ilmuv number. Veidi varasemast ajast oli meil paar eksemplari saksakeelset - hästi hoitud, puutuda võis vaid puhaste kätega ja laua taga. Uusi hilpe õmbles ema just Burda täpsete lõigete abil - sealt õppisin varieerimist. Kui palju võimalusi pakuvad pisidetailid - lõiget annab kohendada, lisada selle või eemaldada teise detaili. Pildil nähtud kirju asemel ühevärviline kangas või hoopis vastupidi... Nende kuue Burda abil valmis terve garderoob, mille põhilõiked on emal vist siiani kasutusel.

Aga mitte see polnud täna mu peamine mõte. Vaatasin tänapäeval nii tavalisi sisureklaame ajakirja kaanel. Toona olid need aga uudsed nagu sisukord ühes mõne tähtsam aloo liidiga. Lappasin huvi pakkunud teemani, veerisin läbi ja ahmisin endasse värskeid moe- ja iluuudiseid, aga ka kodus katsetasimise retsepte ja persoonilood. Üks jäi aga mulle arusaamatuks -  miks ajakirjas, selles "meie oma vene omas" (versus mitte hõlma all üle piiri toodud), ilmusid reklaamid asjadest, mida ma kauplustes polnud kunagi müügil näinud. Miks neid üldse reklaamitakse? Just Lancome´i ja Nivea kreemid meenusid täna Apollo kodulehel Burda esikaant vaadates - tugev läikpaber, millel kujutatud headest ainetest pungil kreemiports. Inimaju loob kummalisi seoseid.

Neljapäev, 1. oktoober 2015

Peenrakahjur

Hädaldasin suvel mitmel korral, et mu lillepeenar on niru, roosid ei edene, iirised on tavapäratult pisikesed ja pojeng kord jälle kuivatas õienupud enne avamist.
Mõtlesin taimi pisut ümber istutada ja õunamahla ja muude hädade sunnil jõudsin selleni alles paari päeva eest.
Mismasiisnüüdavastasin. Paar aastat tagasi rajatud peenrasse istutasin ka mõned piibelehed. Et maja ääres oleks üks konkreeetne rida. Sellest konkreetsest reast on saanud aga peenratäis tapvat umbrohtu, mis põiminud ennast nii kevadlillede kui ka pojengi mugulate ja iirise misiganes asjade ja rooside juurte vahele. Sai kaks prügikotitäit risoomiprahti. Ja hargiga andis läbi tampida. Kuradikurat, ma ütlen.