Neljapäev, 31. jaanuar 2008

motivatsiooniküsimus

Otto(t)riin käisid möödunud nädalavahetusel Tallinna varjupaigas kuulamas loengut probleemidest koertega. Kolmetunniseks kujunenud diskussioon olnud huvitav ja küsimusi esitatud väga erinevatel teemadel.
Muu hulgas tõi lektor välja koera vajadust vaimsele treeningule. (Otto rääkis silmade särades, kuidas "vana" päevast päeva kestva jooksutreeningu tulemusel end ei väsita vaid hoopis maratonivormi viib)

Treeninguks sobiv näide oli järgmine. Panna midagi maitsvat karpi, sulgeda see ja lasta koeral tunda rõõmu karbi kallal pusimisest. Järgmisel päeval peita karp ära ja lasta seda otsida ning siis peitke karp uuesti, teise kohta. Soovitati ka jälgida, kuidas koer vaatab üle kõik kohad, kust karp varem leitud. Ja muidugi siis suhtlus - koera kiitmine ja innustamine.

Tahtes oma koerale parimat asusin tedagi "vaimselt treenima". Näitasin Bettile koeraküpsist ja toppisin selle salatikarpi. Kaks lööki käpaga ning finito. Külili karbi kõrvale ning ükski vägi ei sundinud prouat karbi vastu vähimatki huvi tundma.

Õhtu 2
Koeraküpsis asendatud "Preemia" seakärsaga. Tulemus sama. Kaks käpalööki karbi pihta ning haigutav huvipuudus. Karpi peitmata kärsapakk kadus "istu-lama-istu-tule siia"- treeninguga kiirelt.
Päev hiljem õhtul saabudes avastasin tühja salatikarbi, millesse hommikul pakkisin halvaksläinud heeringa. Koer oli selle tubasest prügist välja sorteerinud, põlgamata "üle vaadata" ka muu saadaval olnud prügi. Vaimse individuaaltreeningu läbiviimise kohaks valis Betz ... mille muu kui elutoa vaiba.

Täna toppisin salatikarpi priske singiviilu. Sulgesin karbi ja asetasin selle koera nina ette. Ei võtnud minutitki kui karp kohmakate bernakäppade abil avati ja sink ripplõugade vahele kadus, silmis kaval pilk - anna veel!

Motivatsiooniküsimus oli, ehk plika hakkab vist toitu valima.

nädalavahetuse plaanid

Lühivastus küsimusele nädalavahetuse plaanide kohta. Tänu totrale kassihammustusele ja sellele järgnenud põletikule ning paistetusele käes istun kodus ja neelan antibiootikume. Kaks tükki päevas.

Tsiteerides sõbranna E-d: intelligentsel inimesel ei ole ka iseenda seltskonnas iialgi igav. (või midagi üsna sarnast)

Äkki proovikski:P

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008

kui kass ründab

Ma ei sobi psühholoogiks. Eriti vist loomapsühholoogiks, muidu ei käiks ma ringi, parem käsi paistes.
Nimelt hammustas mind täna kass. Minu must paks kõuts BB lõi oma tillukesed teravad hambad täpselt parema käe veenini.

Meie maja elukorraldus on Betti saabudes pea peale pööratud. BB, kes harjunud liikuma tuppa-õue ja korruste vahel vastavalt tujule tunneb end põhjendatult ahistatuna.

Täna teda süles õue viies see juhtuski. Lasin tuhande esimest korda koeral kassi nuusutada. Betz kuuletub mulle ja peale koerale omase kõrgendatud nuuskimisvajaduse muud polegi. Ja kassi peapoole keerasin vastu enda keret - Betzile jäi selga ja saba. Minu must hiiglane otsustas näidata kassiiseloomu ja virutas mulle peale lühikest aktiivset susinat hambad käsivarde. Veen esialgu lihtsalt paistis ja nüüd on pool kätt hambajälgede ümbert paistes. Otse loomulikult meenus järgmisel hetkel, et kassile on 2007/2008 marutaudisüst tegemata. No loodame ikka parimat:)

Aga käsi on jube. Kui paremaks ei lähe siis perearst. loodetavasti ei jõua amputeerimiseni.
Ja õhtul arvas Epp, et kas ma ei karda, et Betz mind või Väikest Notsut hammustab. Vist ei karda. Aga kui hambaid kassi omadega võrrelda, saab see eriti valus olema.

Edit hommikul kell 9,20.
Ärgates on käsi üleni üks suur pakk. Punane põletikurant on ca 4x6 cm ja mööda käsivart jookseb küünarnukini jäme punane triip. Ilmselt põletik. Lõuna ajal üritan traumapunktis ära käia. Teinekord hammustan kassi vastu:)

Edit kell 15,20.
Keskhaigla. Traumapunkt. Teeme/ei tee teetanuse süsti. No teeme. Tehtud. Ravimid, puhastused, antibiootikumikuur, saatekiri antiraabilisse. Käsi juba veidi kergem. See sentimeetri jämedune triip on aga lümfiteede põletik. Õnneks.

bernatüdruk, täies hiilguses

Õhtul kraapis koduust üks kummaline loom.

Vahvlilokiline karv töödeldud "soenguviimistlusvahendiga" - pori hoidis lokikesi kenasti vormis. Valge käpavärv ja kõhualune muundunud hallikasliivaseks. Lähemal vaatlusel osutusid mudasteks ka kõik voldivahed - nii rinnalott kui mokad, kaenlaalustest rääkimata. Tedretäpilise nina mullasus andis alust oletuseks, et veise sääreluu on peenart vahetanud.

Vaid saba oli sel elukal kuiv ja kiiskavvalge - lehvivas asendis muidugi.

Käsklusele "istu" reageeris porikäkk seljakeeramiseni. Järgmisena sööstis ta toidukausi juurde, neelas ainsa suutäiega 2 liitrit suvikõrvitsaviile riisi ning hakklihaga, ohkas südamest ja jalutas tagasi esikusse. Istuma. Tema pilgust õhkus sügavat kurbust - andesta, palun, ma olin niiiiiiii näljane.

Esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Alar Sikk alistas Kilimanjaro!

27.jaanuaril 2008, helistas Alar Sikk Kilimanjaro tipust. Ühendus oli küll kehva, aga võis aru saada, et viimane 7 kontinendi kõrgeimast tipust on Alaril nüüdseks võetud. Seega esimene eestlane, kes selle nimekirja tipud nüüd on kõik läbi käinud.

Parimad uudised edastas klubi meililisti Indrek.

* * *
See ei saanudki teisiti minna, ei saanud ju!
Sügav kummardus!

põlvkondadevahelisi iseärasusi

-Emme, kui sina väike olid, kas sul oli ka kodus selline mullivann?
-Ei Notsuke, kogu meie kodu oli sama suur kui emme praegune magamistuba ja sinna mahtus ainult köök ja tuba ja esik. Ja vesi oli üldse koridoris koos vetsuga.
-Emme, aga kus sa end siis pesid?
-Selles pisikeses titevannis, kus sa praegu pehmeid loomi hoiad.
-Kas vanaema pesi ka seal?
-Ikka, muud ju polnud. Ja kord nädalas käisime saunas ka.

* * *
-Notsu, kas sa kujutad üldse ette, et emme oli ka kunagi väike?
-Jah, kujutan küll. Kõik on ju kunagi väiksed ja siis kasvavad alles suureks. Kas sa siis ei tea?

* * *
Äm. Mina küll ei kujutanud, ei kujuta siiani, et minu ema, see tark ja tugev ja hea, võiks olla samasugune pätsakas nagu mina - pritsida vett, ujutada kummiparte ja mängida. Ema on ikka ema ja alati suur olnud:)

Pühapäev, 27. jaanuar 2008

traumapunkt Regionaalhaigla moodi

"Tere, mul on autos valudes inimene. Ta kukkus rattaga metsas ega saa sentimeetritki kõndida. Oleks vaja lükatavat kanderaami ja meessanitare, kes abistaksid haige autost välja tõstmisel."

Proua, keda rinnasilt tutvustab klienditeenindajna: "Mis ta nimi on? Kas viiskümmend krooni on kaasas?"

Ma tõesti ei küsinud ta nime. Ja metsa rattatrenni tegema minnes võeta enamasti rahakotti dokumentidega kaasa.

Üleolev "roni kanderaamile" kõlas suisa ebainimlikult. Hiljem selgus, et mees oli kukkudes murdnud puusaluu...
Siiski-siiski. Nähes haige meeletuid kuid tulemusteta pingutusi, näitasid sanitarid üles professionaalsust ja tõstsid mehe (kõrvaltvaataja jaoks) kerge liigutusega raamile.

Kohutav-kohutav riiklik meditsiin.

Laupäev, 26. jaanuar 2008

see polnud mina... vist

Minu tänane konditsioon on "sent surmale võlgu". Ootamatu pidu Bonbonis kiskus pööraseks ja kestis lõppes veidi enne kui veerand päevast läbi oli.

Sestap magasin ma mõnusalt kaua, puhastasin Betti järelt koduhoovi ja tõin Väikese Notsu sõbranna juurest koju.
Päev on möödunud tundhaaval. Kass, kurat, trambib...

Tasakesi olen jälginud aias müttavat Bettit. Täna on esimene päev, kui ta ei nuru ukse taga kraapides tuppalaskmist vaid toimetab iseseisvalt. Möllab naabripoisiga, võrkaed mängu takistamas, külitab mõnuga järele jäänud lumes puhkamiseks ning üritab maadelda veise sääreluuga. Lõunani edestas sääreluu koera hambaid, hoolimata viimaste usinatest püüdlustest. Õhtuks on veidi üle kahekilone kont senitundmatusse paika maetud. Pehmenemiseks ilmselt. Või selleks et postiljon hirmunult juurelda saaks, kas see luuke kuulub mõnele eelmisele külalisele:)

Veidi ka mürasime. Betti mängib mõnuga lumes ja mänguhoos näksamist jääb üha vähemaks. Täna rakendasin ka karja hierarhia selgitamist. Tõepoolest toimib, kui pöörata tähelepanu hoopis Betti ebaviisaka jalustjooksmise üle kaeblevale Notsule, koera poole noomivalt näppu vibutades.

Suur koer on ikka nagu inimene - mõistab sõnu ja püüab olla hea. Ja rahulolevad röhitsused viitavad, et ka tema on õnnelik.
Kui kass trampimise lõpetaks, oleks kordaläinud päev.

Neljapäev, 24. jaanuar 2008

laps suveks lastekodusse?

"Lasteaias on sel aastal puhkus 1 juunist 15 juulini, see teeb kokku kuuuuuus nädalat" õhkas sõbranna. "Kuskil eiteakus asuvas valvelasteaias olevat ka üksikud asenduskohad"
"Hakkad hommikuti Mustamäelt Lasnamäele ja sealt kesklinna tööle käima, bussid ju sõidavad", ironiseerisin ma.

*************************************
Meie ettevõttes pandi puhkusegraafikud paika. Eelisõigus ikka väikeste laste vanematel. Kümneliikmelisest osakonna kollektiivist ei kuulu sellesse gruppi kolm inimest, kellest üks eelistab puhkamist väljaspool suve. Kolm nädalat korraga, oli ettevõtte soov.
Puhkustegraafikut koostav kolleeg sai igatahes imega hakkama - täidetud said kõikide töötajate soovid. Ka nende, kes soovisid võtta välja korraga kogu puhkuse.

Päeva jooksul kuuldus siit ja sealt, et paljud Tallinna lasteaiad on läinud kuuenädalase sulgemise teed. Seega. Koos elavad vanemad peaks võtma puhkust 3+3 nädalat eraldi. Juhul kui ei ole vahetatud töökohta jooksval aastal muidugi... Aga kas seda ikka saab nimetada puhkuseks või on see pigem lapsehooldus? Ja eraldi puhkamise soodustamisega ei soodustu harmoonilised pereelud... Ja mis saab siis, kui erinevates lasteaedades kaks või enamgi last ning neis kõigis on halbade asjaolude kokkulangemise tõttu puhkus kuus nädalat...

***************************************
Olen olnud lasteaia hoolekogu liige. Meie juhataja teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et osalise ajaga avatud olles peavad palgale jääma kokk ja koristaja - kulud. Lisaks tuleb pesta pesu, koristada ja last but not least, ka tema peab mingil määral kohal olema. Lihtsam oli panna kogu maja kuueks nädalaks kinni ja asi mutt.
Ma teenisin hoolekogu esimehena lasteaia juhataja pahameele ja me puhkasime neli nädalat. Hoolekogus teevad otsuseid teised, aga ka sellel aastal on meie lasteaed suletud vaid 28 päeva. Lasteaiamaksud on tõusnud - kohatasu isegi ca 100 krooni. ja seda va kohatasu tuleb maksta aastaringselt, ka nende suletud nädalate eest...
Mõnikord ei saa lasteaia töökorraldusest aru, kas nad ikka hoomavad, et töötavad laste heaolu nimel, mitte ei ole lapsed vahendiks nende töökohal.

Aga ikkagi. Mida teha siis, kui oled üksikema, kelle palk ei kannata palgata kaheks nädalaks hoidjat. Kui teine pool, lapsele isa siis, on küll hea ja tore, kuid kogu suve oma aastakümneid kestnud harrastuse tõttu Eestist eemal. Kui Su lapse kõik neli vanavanemat on teispoolsuses, õde elab mõne tuhande kilomeetri kaugusel ja ükski sõbranna ega sugulane ei ole koduperenaine ruumikas maamajas. Ja laps on parasjagu nii väike, et laagrisse teda veel ei saada (see vist hoidjatädiga võrdses hinnaskaalaski) ja tööle kaasa ei saa ka võtta. Ja puhkust on ikkagi vaid neli nädalat. Mina läheks vist halliks. Parimal juhul hulluks.

Kolmapäev, 23. jaanuar 2008

selektiivmälu

Istusime õhtul Väikese Notsuga küünlavalgel köögilaua ääres. Notsu joonistas matemaatikale vahelduseks meie maja pildile ja ajasime niisama juttu. Talvest, lumest, koolist, ülikoolist. Laupäevaks plaanitud sünnipäevast ja uisutamisest sõbrannaga. Notsu vedas teemat mujale kuniks tunnistas, et oli täna hoidjatädi nuianud issi numbrit valima.

Püüdsin uisutamise juurde tagasi minna, kui viieaastane mulle kulmu kortsutades otsa vaatas, öeldes selgelt ja konkreetsel toonil:"Emme, kui issi minu kõnedele ei vasta ja tal minu jaoks aega ei ole, siis ma unustan ta varsti ära. Ja kui ta ükskord tahab mulle helistada, siis ma ei võta ka telefoni vastu. Otsigu siis omale uus laps..."

Teisipäev, 22. jaanuar 2008

pubekate mängud surmaga

Kolm tüdrukut mängisid õhtuhämaruses mu kodutänava ääres puu taha peitudes mängu "jõuan/ei jõua auto eest üle tee joosta" Aga tee oli nii libe, et püsti seismisegagi oli tõsine tegemine, kolmetonnise auto pidurdusteekonna pikkust... oeh... parem ei arvutagi.

Sees kihvatas - jäin keset teed seisma ja kahmasin lähimal neist, kenal blondide juuste ja kärtssiniseks toonitud silmadega piigal, kratist kinni ja küsisin eriti valitud sõnadega, kui vana ta, raisk, on.

"Kolmteist", ütles ta piiksuval häälel.
Kiire peastarvutus ütles, et ta käis Notsu sündides esimeses või teises klassis...

Ma olin täiesti endast väljas - hoidsin teda jopevarrukast, endal käed värisemas. Ütlesin talle, et palju ei puudunud, et ta oleks nii vanaks jäänudki. Igavesti. Ja mina pidanuks selle teadmisega edasi elama.

Ma ei tea mida nad plehku pannes mõtlesid...
Mina mõtlesin, et tema emana andnuks ma talle naturaalselt rihma. Või olnuks see juba hiljaks jäänud? Ära löö last?

Palun vabandust nende kahe auto ees, kes meie kitsukesel ühesuunalisel tänaval keset teed "pargitud" minukesest mööda ei pääsenud ja paar minutit kestnud vestlust pealt vaatasid. Oli üks neist kordadest, kus sekkumata ei saanud...

sess läheneb lõpusirgele

Maksimumpunktid!
Ma sain aines "Avalik arvamus" ühe kodutöö eest maksimumpunktid (10) ja teise kodutöö eest lihtsalt A (9). Et kolmas kodutöö oli sooritatud hindele B (8), siis jäi koondhindeks B (27).

Aga seegi kõlab uskumatuna. Mina, igavene ajahädavares, kelle tulemused kipuvad kuuluma "tehtud!" valdkonda, olen seekordsel sessil lihtsalt oivik!

Esmaspäev, 21. jaanuar 2008

koera rõõm omaniku silmist peegeldumas

Bernatüdruk Betti on meie koer olnud poolteist õnnelikku kuud. Pea igas mu taskus leiduvad koeramaiustused tagavad lihtsamatele käsklustele kuulekuse. Tõepoolest on bernat lihtsam panna lamama kavaluse kui turjalesurumisega:) Söögiga pirtsutamine on möödanik - kaks korda päevas antav ca 1,5-2 liitrit toitu kaob hetkega. Vaid talvekarv, see paks ja tihe aluskarv koorus selle talve "kuudis", meie põrandaküttega majas, maha. Peale esimest kahtkümmet vasikahaagi-jooksumeetrit kõnnib Betti minu jala kõrval. Just minu kõrval kõige ääres, Väikese Notsu suureks kurvastuseks. Tõepoolest - bernaga jalutades valib tempo tema. Juba mitu nädalat ei ürita ta juhuslikult kätt tõstvaid kodanikke esihammastega näpistada.

Hea teada, et ma olen autoriteet, sest teisiti nii võimsa koeraga ei saaks. Ma võin võtta hammaste vahelt nii kondi kui ka palli, kuid on üks ja ainus situatsioon, kus Betti ei kuuletu... kohtumisel teise koeraga tormab ta oma 60+ kiloga peale, saba laias kaares rõõmust lehvimas.

Tänaõhtusel "surnuaiaringil" kohtasime spanjel Piiat. Õnnestus Bettit rihmast hoida - on kordi, kus ta rebib end jõuga lahti ning tekitab pisemates koertes hetkelist õigustatud surmahirmu. Piia omaniku ettepanekul lasime nad hoolimata kaaluvahest mängima. Nii nad kahekesi jooksid - ees pisike, kerge ja mänguhimuline spanjel, pika vahega järel suur, kohmakas ja aeglane, kuid ninaotsast sabakarvadeni õnnelik bernhardiin.

Üle tipi silla lontsisime - väsinud Betz vaarus koduni, haukas kausitäie juurvilja hakklihaga ja lompsas peale kolm liitrit vett. Tänase õhtusügamise koos kohustuslike musidega tedretäpilisele ninale viis läbi Väike Notsu. Avastasin nad Betti beebitekil magavatena - kaks pisikest kätt tihedalt ümber hiigelsuure karvase bernakaela põimunud.

Algas bernatüdruku sotsialiseerumine teiste koertega - jalutamised-mängimised sõbralike neljajalgsetega nii juhuslike kui planeeritud kohtumistena on meie poolt vägagi oodatud.

Pühapäev, 20. jaanuar 2008

@shopping

"Emmmmeeeeeeee, ma tahaaan seda karpiiiii. Ma panen sinna oma ehteeed, mul on seda väääga vajaaa," pinises Väike Notsu udusireenina poes. Meenutasin, et ostsin talle alles ehetekarbi, aga ketid-sõrmused vedelevad endiselt mööda maja kõikjal alates pesumasinapealsest ja lõpetades söögilauaalusega.

Väike Notsu vedas oma parajasti väga vildakil oleva moka veel kõveramaks ja jätkas süüdistavas kõneviisis: "Ära valeta, sina pole mulle üldse midagi ostnud, päkapikud tõid hoopis!"

Nojah:) Kõik õige.

jõulud said selleks aastaks mööda

Vana kalendri järgi peaks homme olema kolmekuningapäev. Täna viskasin välja kuuse ja korjasin kokku jõulukaunistused. Põhimõtteliselt säilinuks see kuusk ka järgmiste jõuludeni:)
Tegin majale sügavpuhastuse ja üks tuba jäi hoolimata kaheteisttunnisest koristusrallist homseks.

Töö ja miljoni hobi kõrvalt kaugõppes olla on päris omapärane tegevus. Sess tähendab siis umbes kahenädalast perioodi, mil ma ei maga ega söö, vaid vajun töölt tulles arvuti taha ja kirjutan pea hommikuni kodutöid.
Et Väike Notsu oli seekord vanaema lahke hoole all, oli "akadeemiku" kodu kaks nädalat koristamata... Külmkappi jäänu ei kõlvanud tõenäoliselt süüa nädal tagasigi. Seekord ma staadiumini, kus puhtaid riideid poest tõin, ei jõudnud, ent kaks masinatäit on siiski alles algus.

Koerailmaga ongi targem kodus istuda. Korraks pistsin nina siiski välja - tõin ehituspoest reika, asendamaks madratseid hoida abistanud pingikese korrektse puitdetailiga. Minus on avaldumas ka mööblitisleri anded - spetskruvide jaoks vajalike sentimeetriste aukude uuristamine läks oodatust lihtsamalt ja täpsemalt.

Notsu käis sünnipäeval. Minu väike tütar jooksis koos sõbrannadega end muuseumis hingetuks. Jube! Häbi! Aga viieaastased ise olid rahul...
Viisin raamatukokku tagasi sessiks laenutatud teosed. Elu oleks nagu seisma jäänud - maksmata olid kõik selle kuu arved. Varsti lülitatakse elekter ja gaas välja ja viiakse auto maja eest sundmüüki:)

Nagu ikka läksin ma linna valel ajal ja oodatud külalisega jäi kohtumata.

Betti veetis päeva bernhardiinile kohaselt õues - vähemalt ei pidanud ta otsima alumiselt korruselt seda ainsat põrandakütteta kohta.
Kui torm jätkub, sõidan Munalaidu - vaatama rüsijääd ja et ta mu suvemajaköksi ohusta. Seniks on plekk-katusel kolistava vihma ja tuulekastides vihistavate-nagistavate iilide taustal äraütlemata mõnus kodus logeleda.

Laupäev, 19. jaanuar 2008

ametnik lõpetab kell viis

Neljapäev. 16,30 Liivalaia tänav. Ummik. Fck. Püha Kojusõiduummik kesklinnas on alanud.

Kolmveerand viis. Ma litsun end Stocki juures läbi vale sõidurea. Nõelun. Jajah, ma olen suur ja tugev ja üks pisike näitab õigustatult rusikat. Vabandust, musttuhat vabandust. Ma pressin end vilkuva rohelisega üle Lembitu tänava risti ja sooritan kell 16,58 parempöörde Kentmanni tänavale, pargin auto maja ette, haaran tagaistmelt dokumendid ja jooksen tikk-kontstel. Uksetuluke mu silme ees on roheline. Ohkan kergendatult ja haaran uksest. Tõmban... ja tuluke muutub punaseks. Väljuvad kaks naist, kellest üks hõiskab rõõmsalt kui päeva parimat uudist teatades: "Kinni, kell on viis!".
"Jah, ma jõudsin veel täpselt," ütlen naiivselt ja automaatselt.
Naine lisab võidurõõmsalt: "Tulge homme... või mõni teine päev. Me oleme avatud kella viieni".
Ta kordab rõhutatult: "Viieni" justkui oleks ma vaimse puudega. Lisaks kolleegist sõbrannale saan ka mina teada, et tulevad siia kell viis ja kujutavad ette et me ootame neid.

Vaatan neile nukralt järele - homme on mul Tartus sess... ja tegelikult ei tulnud ma meelega viimasel minutil. Ei ole normaalne sõita Narva maanteelt Keskhaigla juurde pool tundi...

Aga nemad on Ametnikud, mina vaid lihtlabane kodanik. Mul on oma tööandja ees motivatsioon, neil kahel naisel aga savi. Tööpäev on lõppenud.

Reede, 18. jaanuar 2008

@sess

kaks eksamit läksid edukalt. Usutavasti on tulemused head. Paika sai ka minu õppekava, mille järgi lõpetan kevadel 2009 olles ise akadeemilisel puhkusel. Ülikooli struktuur on suur, lohisev ja suhteliselt paindumatu - kui ikka ainet ei loeta, siis seda teha ei saa. Pole hullu, 10 punkti koos lõputööga jäävad järgmisesse õppeaastasse.

Kolmas eksam oli täielik läbikukkumine. Avalik esinemine.
Minus ei ole esinejanärvi. Mul tekib paanikahoog. Kohe. Peale esimesi sõnu. Ma ei kannata iseenda häält. Lisaks oletasin et pabertahvlile kribada on käkitegu... Ei olnud. Pilt hakkas virvendama ja suutsin seosetult seletada neli minutit kümneminutise korrektse kõne asemel. Iseenesest ületasin ennast, aga kardetavasti jäi sellest väga väheks. Ja vastused kahele küsimusele olid ka meelest läinud. Elagu närvihaigete ühing!

Neljapäev, 17. jaanuar 2008

jõuluvana ootuses

Väike Notsu arutles mu käekõrval eelkooli minnes oma maailmavalu üle: Helistasin vanaema telefonilt issile. Ma tahan teada, kas jõuluvana saatis tema juurde ka kingi. Vist ikka saatis, aga issil oli jälle kiire ja ma ei saa sellepärast tema juurde minna. Ometi käib ta ju vaid kaks korda nädalas koolis. Väike tüdruk ohkas nagu täiskasvanu ja pani käed risti rinnale.

-Notsuke, suurtel inimestel on vahest väga kiire.

Läksime sujuvalt üle matemaatikale ja sealt poliitilisele kultuurile. Headele ja väga headele hinnetele.

-Emme, miks ülikoolis saab tähti, aga koolis numbreid?

-Emme, ma olen kutsutud E sünnipäevale.

-Kas te olete jälle sõbrad?

-Kui sa lubad, siis jah

Väike Notsu lehvitas ukselt: emme, vaata et Betti rumalusi ei tee. Ära unusta kassidele juua panna! Kui reedel eksamid läbi on, siis ma kolin koju tagasi, eksju.



Helistasin eksile, varsti on vastlapäev, äkki see jõuluvana ikka ei käinud?
Lõputu kutsuv toon...

Teisipäev, 15. jaanuar 2008

kõik või mitte midagi

Viimaste päevade rõhutud meeleolusse ka midagi head:
Õppejõud, kelle loengud on huvitavad, ent rasked jälgida, Marju Lauristin, hindas minu viiest kodutööst kolme maksimumpunktidega!

Minu kolmeaastases üliõpilasajaloos on see esmakordne maksimumpunktide saavutamine.

Ja ma olen pühapäevasest eksamist vabastatud koondhindega "B"!

kui vesi on verest paksem

Ma sain täna klantspaberil väljastusteatisega Kirja.

Minu lapse isa teatab vandeadvokaadi abi suu läbi, et meie eelmise aasta lõpus sõlmitud kokkulepe Väikese Notsu kasvatamisest on talle peale surutud ja sõlmitud vastu tema tahtmist ning selle sisu ei olnud talle alla kirjutades mõistetav.

Kirjast selgub, et täies tööjõus ja igati lugupeetud 35-aastasel mehel jääb elamiseks vaevalt paar tuhat krooni, mida mina, tema lapse nõiamoorist ema, tahan endale iga-aastase naaritsakasuka ja luksreisi kinnimaksmiseks võtta...
Lisaks osalevat ta aktiivselt oma lapse kasvatamises ja üleüldse ei pea Väike Notsu käima trennis ja eelkoolis. Ka sööb ta liiga palju. Tal ei pea olema oma tuba koos radiaatori, lambi, kirjutuslaua, voodi ja mänguasjadega. Ka talveriided, kelk, suusad, dressid, tossud ja sõprade sünnipäevadel käimine on Väikese Notsu nõiamoorist ema poolt kunstlikult tekitatud vajadused, mida temaga ei ole kooskõlastatud.

Ma pean midagi vastama kümne päeva jooksul, aga mul ei ole kõige vähematki öelda.
Peale selle, et miski siin ei klapi. Määruskaebaja saab kas maksustamata tulu, mis kuulub maksupettuste valda või valetab oma sissetulekute kohta. Tõepoolest, riigiametniku palk ja sissetulek on kaks erinevat asja. Ma mäletan neid palgalehti - eluasemekulude kompensatsioon, auastmetasu... Aga ka juunis makstav kompensatsioon möödunud aasta hinnatõusu kompenseerimiseks.
Pealegi ei saa ma põhimõtteliselt aru mehest, kes oma lapsest, väidetavalt hirmarmastatud ja jubeoodatust, nädalate kaupa välja ei tee. Väikese Notsu käsi on viimase 25 päeva jooksul usinalt valinud tema numbrit, et issile ilusaid jõule või head uut soovida, nüüd jube lihtsalt juttu rääkida. Tulemusteta - issi ei vasta põhimõtteliselt meie kõnedele.

Mul ei ole mitte midagi öelda ka ühe teise mehe kohta oma elus. Teades, et eksi aju juriidilistes küsimustes on kreekapähkli suurune ehk umbestäpselt sama suur kui minulgi, siis on selle kirja taga minu lihase tippjuristist isa käsi ja soovitused.
Ehk lause meie ilmselt igavesti viimaseks jäävast telefonivestlusest: Ise Sa, tüdruk, tahtsid elada oma lapsega kahekesi, vaata nüüd kuidas välja rabeled.

Kas tõesti on kuritegu minna oma teed, kui kooselu ei klapi? Meie kooselatud kaheksast aastast viimased möödusid minu hinnangul kehvasti. Ka otsus lahku minna küpses enam kui aasta ja sai lõpliku hoo hoopis ühe teise sündmuse ajel. Ja last but not least - kas lahkuminek tähendab automaatselt seda, et lapsel on vaid üks vanem või peaks tal olema neid siiski jätkuvalt kaks.
Ma ei saa und täna öösel. Mõtlen, kas tõepoolest peaks keerama ette teise põse, kui oled ühele löögi saanud või hoopis astuma silm silma ja hammas hamba vastu...

Pühapäev, 13. jaanuar 2008

emotsioonitu nädalavahetus

Ma olen ära teeninud ordeni! Kui vaid õppetöö eest ülikoolis ordeneid väljastataks...

Nädalavahetusel peaaegu ööpäevaringselt kestnud õppetöö tulemusena sai tehtud kaks tööd aines "Avalik arvamus" ning neli tööd aines "Poliitiline kultuur ja poliitiline kommunikatsioon". Kui esimeses toimuvaid protsesse on tõepoolest huvitav jälgida, siis pehmete väärtuste hindajana jätab poliitika mind täiesti ükskõikseks. Paraku on tegemist minu ainekavas kohustusliku neljapunkti-ainega. Jääb üle vaid loota imele, et minu (kiir)tööde keskmiseks hindeks kujuneb "C", mis tagab eksamist vabastuse.

Jäänud on kontrolltöö ja arvamusavaldus aines "Organisatsioonikommunikatsioon", mis toimub veebikeskkonnas webCT, mida minu koduarvutid piisavalt turvaliseks ei pea (või oli see nüüd vastupidi). Selles aines on oluline kirjutada ka grupitöö, mille diskussioon algas loengus.

Aines "Tsensuuri ajalugu" on vaja ette valmistada ehk siis läbi lugeda ja väljakirjutused teostada kordamisküsimused, mille põhjal tuleb sooritada eksam. Ühe punkti aines "Teadustöö alused" suutsin ma teistest oluliselt kehvema kirjutamispositsiooni tõttu eksamil põruda ja pean uuesti ette valmistama... Ja "Kriisikommunikatsiooni" grupitööks lubasin ainsa oskajana powerpoint slaidid valmis teha.

Selle etapi lõppedes jääb üle vaid sess, mille eduka tulemusena koguks ma 20 punkti ja läheks kevadsemestrile vastu punktiarvuga 80 (vajalikust 120-st)

Jeerum. Mina seda ülikooli lõpetada ei jaksa:S Samas tempos jätkates leiab mind peatselt kas hullumaja rohelise plangu tagant või kehvemal juhul suisa surnuaiast ning Notsu peab kolima jäädavalt lastekodusse:S

Laupäev, 12. jaanuar 2008

neljakäpukil "Kalevi" korvpallitreener

TV3 õhtused spordiuudised Kalev-Rock kossumängust: "... mille peale tõusis Kalevi treener tagajalgadele..."

Kuula ja imesta. Et tavaliselt liigub ta neljakäpukil... Äge!

millega sisustada reede õhtut

Õppimisele parim vaheldus on shoppamine. Kõlab sarmaselt:) Pealegi pole nädalajagu poe lähedal ka käinud ja pangakaart on tundmatu suurus.

Tunniajase lõuna tulemusena sai Notsu Seppäläst moestmineva punaseruudulise kootud vesti ja teksaseeliku juurde sobiva ahviga helerohelise pluusikese. Väikesele tüdrukule võib vabalt osta riideid mõneks kuuks. Et ühe viieaastase tüdruku suurusnumber võiks olla 122-128 (pigem juba 128) ja jalg 31, on tõesti imestavapanev. Mina, väiksena samuti hobusekasvu tibin, kandsin sama suurusjärgu riideid kooliajal:S

Kooli saatel aga reedet laupäevaks saadangi. Poliitiline kultuur ja poliitiline kommunikatsioon, õppejõuks Marjustin.
Kodutöö nr 3: Poliitikute ja valitsusasutuste sise- ja välispoliitilise kommunikatsiooni edukus aprillikriisi ajal ja järel.

Väkk. Aga tehtud.
5 tegemata tööd semestri lõpuni.

Neljapäev, 10. jaanuar 2008

koolitüdruk, ruudulise seelikuta

Rutiinse graafiku alusel on mõnus kulgeda.

Erinevatel põhjustel on semestri tegemata kodutöid nii palju, et igasse sessini jäänud päeva jagus nädala alguses üks. Erineva mahuga tööd - ühe tegemiseks kulus minul, kiirkirjutajal, tund. Teine tähendab temaatiliste mõtete paberile paigutamist, et need omakorda auditooriumis pabertahvliesitluseks sirgeldada. Kolmas eeldab 100 lk inglisekeelse kompendiumi läbilugemist ning sellest referaadi kirjutamist. Poliitiline kommunikatsioon ei ole mu lemmikteema aga eesti keeleski...
Ja kaks hinnet on juba teada!

Kell 17 lõpeb tööpäev ja kell 17,30 istun enamasti juba ühe teise laua taga, oma koduses köögis. Notsu on vanaema juures asumisel ning Betti lösutab kord tihedalt vastu mu jalgu liibudes, kord jahedal keldriluugil.

Toidupoodi ei ole sellel nädalal veel jõudnud. Ka kütusepaak sai jaanuari alguses kaelani täis tangitud ning nädala rahakulu on peaaegu null. Hea tulemus!

Jääb teha vaid hilisõhtune telefonikõne Notsule ja empsule kuulmaks päeva häid sündmusi ja saab taas süveneda.
Vaikuse idülli segab vaid arvutiklahvide klõbin.

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

sukkpükste garantii

Huvitav, kas sukkpükste puhul kehtib ka pooleaastane garantii?

Kui jah, siis peaks sanpellegrinod ja elledued juba üsna ammu pankrotis olema.

Teisipäev, 8. jaanuar 2008

lihtsad küsimused

Mõnikord on julge pealehakkamine pool võitu.

Värisesin kuu enne kui julgesin ühe olulise inimese uksele koputada. Viimasel hetkel muidugi, sest enesekindlus on suul ja ümmargune null. Ootamatult sain sõbraliku käepigistuse ja positiivse vastukaja. Sama rõõmsalt vastas ka üks teine inimene - muidugi, teeme ära!
Mis seal salata - mõned ettevalmistused olid mul tehtud juba unistuste faasis...

Ootamatult avastasin endas kahtluseussikese - kas MINA ikka saan hakkama? Kas MINA oman piisavalt teadmisi, oskusi ja loomulikku annet?

Miskipärast pean ma ennast kogu aeg iseendale tõestama. Mulle on ülioluline saada hakkama... Ja ma põen kogu aeg, et olen saamatu, teistest kehvem tõeline hädapätakas. Peeglisse vaadates avastasin, et tsipa edev ka.

Alar Sikku oli klubis tõesti mõnus kuulata. Kaja tõi oma sissekandes kõik olulise välja. Kirjutan ise sellest ühel teisel päeval ühes teises kohas.

Esmaspäev, 7. jaanuar 2008

talvemõnud

Esimesed suusakilomeetrid alanud aastal on läbitud, olgugi, et Harku ringi rajad olid täiesti sissesõitmata. Eks ta pigem matkamise moodi välja kukkus, aga algus on tehtud. Maratonini jääb poolteist kuud. Talv on sigalahe! Ja ägedad on ka talvised spordialad: jooksmine, rattasõit, kepikõnd ja suusatamine - just selliseid harrastajaid kohtasin metsas:)

Mõnus on sisse lülitada nelivedu ja sõita täpselt soovitud suunas. Jäigem manööverdus kaalub lumesopas tagaotsa libamise üles:) Hea on omada head autot, küll veidi soovida jätvate rehvidega. Sellise ilmaga ei taha üldse Patrolist loobuda. /Kuniks uute hindadega diislit ostma ei pea/

Lumi tõi päikese peidust välja!

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

ei-päev

Külm on. Lühikesel talvepäeval päike õhtul ei paista.
Ei mina ega Betti ei taha õues olla. Notsu ei tahtnud vanaema juures hommikul ärgata. Mina ei jaksanud ärgata. Ei taha tegeleda kooliasjadega, ei taha homme tööle ka minna. Ei taha tegeleda ka koduasjadega. Pesumasina voolik on jäätnud ja pesumasin ei taha vett endast välja lubada. Ja rahakotti ei taha üldse vaadata.

Ometi paistis eile päike - sõbrad ja sõprade sõbrad, sugulased, üks vahva lauamäng ja palju paremaid ja veel paremaid sööke.
Kuhu kadusid hommiku saabudes rõõmsad asjad?
Ühene vastus - ma ei ole minetanud naiselikke tujusid. Ühene järeldus - on lootust, et kunagi veel kutsutakse mind ja nimepidi, mitte kui Naine, Kes Parandab Torusid ja Remondib Autot ja Tegeleb Muude Pöörasustega.

Reede, 4. jaanuar 2008

lammutusnaine

Milleks on mõeldud tellitavad torutangid?

Survevoolikute mutrite lahtiühendamiseks minu käte jõul igatahes mitte. Lennuomadused olid rahuldavad. Igatahes on nad saadaval minu maja ees haljasalal.

Mutrid jäävadki lahtikeeramata, kuniks Järve keskuse ehituspood lahti tehakse või ma õpin näpitsaid mutrivõtme asemel kasutama. Variant b on proovida, kas lisaks laminaatplaadist vanale valamukapile ka Orase segisti tuld võtab:S
Masendav kui toorest füüsilist jõudu napib.

polkovniku lesk kardioloogil

"Te treenite regulaarselt keskmistel koormustel? Te olete osalenud kahel korral Tartu neliküritusel? See lühike distants ei oma mingit tähtsust. Te käite kõrgel mägedes? Ja Te väidate, et süda on väga haige? Okei. Teeme kõikvõimalikud analüüsid, aga ma julgen selles südamehaiguses juba ette kahelda. Südamehaigete inimeste elu on Teie omast siiski pisut erinev. Uskuge mind, asi on kinni mõtlemises."

Tulemused: vererõhk OK. Kaheksa potti verd, kokku 28 ml. Kardiogramm pulsiga 53. Tohter naeris öeldes, et Lasse Virenil oli pulss 26 ning minu eilne 49 ja tänane 53 näitavad treenitust.
Äkksurma võimalikkusele viitavat joonekest minu kardiogrammis ei ole. Jaanuari lõpus, enne maratoni lähen koormustestile ja siis diagnoosi saamiseks uuesti arstile.

"Pidage meeles, et puhkus ja uni on kvaliteetseks eluks väga olulised," juhatas arst mind koridori.

Neljapäev, 3. jaanuar 2008

polkovniku lesk perearstil

Analüüs. 8.01.03 09:37
Täiskasvanu EKG
Rütm 49
R-R 1224 ms
QRS 86 ms
TELG 76`
PR 130 ms
QT 406 ms
QTc 370
RV5 (7.7) + SV1 (6.0):13.7mm
R (I) + S (III) - R (III) -S (I) :-2.4mm
Siinusbradükardia.
Diagnoos: somafoorne vegetatiivne düsfunktsioon F45.3
Saatekiri I: kardioloog
Saatekiri II: psühhiaater

Põhimõtteliselt peaks mina olema patsient ja tema arst, kuid kogu kommentaar minu kardiogrammile oli: sliškom redko serdtse bjot. Bolše ja ne umeju skazat, pust kardiolog pasmotrit.

Ütlesin "spasiba" ja lahkusin. Kaasas järjekordne pakk retsepte, üks muide rahustile, mille üks toimeks "südame tegevuse aeglustamine".

Ise saan ka aru, et asi on nihu, minu tavaline südamelöögisagedus on ca 75 ja tavaline uneaeg 4-5 , mitte 12h ööpäevas.

Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

vanameister on lahkunud

Keskkooli lõpetades oli mul vaid üks kindel mõte - edasiõppimine Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Nägin enda kaugemat tulevikku mustvalgena -kas advokatuuris suunitlusega kriminaalõigusele või siis üldse mitte kuskil.

Karmis pubekaeas kohtasin erinevaid inimesi, tihti tegudelt halbu kuid südamelt häid. Veendusin, et esimene karistus tõmbab (juhuslikult) eksinu tulevikule jämeda kriipsu peale. Just selliseid kurjategijaid tahtsin oma õilsates mõtetes kaitsta. Kahtlemata ei olnud täiesti olematu ka tsiviiljuristist isa eeskuju. Säravaid pankrotihaldureid ja kohtunikke on isaliinis teisigi.

Raamatuhulluna neelasin kogu ilmunud eestikeelse kohtusaagaseid käsitleva kirjanduse. Kaks suurimat lemmikut olid "Sada aastat kriminalistikat" ning "Kohtuotsuse taust". Kogusin artikleid, milles käsitleti meediasse jõudnud eriti raskeid protsesse ning esiprokurör Heino Tõnismägi telekommentaarid suisa naelutasid mind televiisori ette. Põnevusega jälgisin tema monotoonsel häälel monolooge ning mõttes otsisin talle vastuväiteid.

Minu suurimaks eeskujuks advokaadina oli alati karismaatiline ning härrasmehelik Simon Levin. Esiadvokaat. Mees, kelle lahkumine Igaviku kohtusaalidesse täna avalikuks sai.

************
Õigus oli tollel suvel populaarseim eriala - ühele kohale kandideeris kaheksa inimest. Eliitkooli eduka lõpetajana läksin eksamitele ülbelt vähimagi ettevalmistuseta ning peamiselt seetõttu jäin seitsmendana ülikooli vastuvõtujoone taha.

Olen tippu jõudmiseks liialt laisk ning olelusvõitlus tsunfti kuulumise eksamitel kohutas mind. Viimaseks ning kaalukaimaks põhjuseks sai advokatuuri pürgivate noorte juristide suhteliselt kasin sissetulek õpipoisiperioodil.
Mõistsin teisel kursusel, et minust saab järjekordne igav jurist. Lõpetasin, kuid minu diplom sobib arhiivi, muu paberipahna vahele.

Aga selleks, et taevasõelas eralduksid üksikud säravaimad tähed, nagu minu eeskuju Simon Levin, on vaja miljoneid tuhme täppe.

Uusaasta. Telgihommik Paukjärvel

Hommikul ärkasin telgis, ühel pool tagasihoidlikult kiitsakas Betti, teisel pool Notsu. Äratuskell tinistas kell 9 kordust.

Imekaunis hommik Paukjärve kaldal. Eelmisel aastal:) ehk hilisõhtul peale pikki ekslemisi pärale jõudes hakkas sadama imepeenikest lund, mis hommikuks maa valgeks muutis. Paar harjumatut miinuskraadi tegi õhu kargeks. "Lumi muudab maastikku tundmatuseni," teadis vana tegija, mägedeoperaator Tõnis öelda.

*******************************
Paukjärv. Hetki minevikust.
*Üks suvepäev mõned aastad tagasi. Neli sõpra ja kaks last. Piknik selle imekauni järve kaldal koos lubadusega laste pärast siin "ükskord" telkida. Kaks neist sõpradest ootasid mind ka aastavahetuseks, kuid ilma Bettita -koerakarvad ja suured porised jalajäljed ei ole oodatud enamikes kodudes.
*Raamat "Matk Eesti järvedele", väljalaskeaasta 1972. Minu tutikas õng ja pisike Notsu issi süles. Alles aastaid hiljem, juba laialiläinutena tunnistas mees, et teadis Paukjärve kalatusest, kuid mis sai tal olla selle vastu, et naine on toodud enese poolt välja valitud "rikkaliku kalajärve" äärde ning õngitseb süvenenult ja... on vait.
*Üks igiammune seiklus sama järve äärde, Notsut veel ei olnudki - püüdsime Notsu isa juhtimisel piirivalve Lahesõjas käinud 5,7l mootoriga Chevyga Soodla(?) jõge ületada, tulemusteta. Silda, seda päris uut ja ilusat puusilda, mille ees on õnneks tabalukuga tõkkepuu, veel ei olnud. Olid teised ajad, ajad - jala oli piinlik käia ja kontsakingades ka suht ebamugav...

********************
2007/2008 Oli täiesti kaine aastavahetus. Olin Betti ja Notsu pärast valmis lõpuni linna tagasi sõitma, kuid esimene uinus külili vajumise hetkel ning teine puges minu Elbruse-magamiskotti ning uinus üksinda telgis kohe peale kesköist õnnevalamist. Eile ei saanudki päris selget sotti oma õnnekujust. Pussakas, noh:) Ja aastavahetusel kõlistasin lasteshampust...

Nii imelist uusaasta hommikut ei ole mul varem olnudki - imeline loodus, kaunis matk, kilkavad lapsed ning Suur Koer. Lumekirmetis, head sõbrad ja kaaslased ümberringi, grill-liha, kringel ja priimusel keedetud tee. Hommik, kus kõik on teistsugune kui varasematel aastatel. Algamas on teine aastaring päris omal käel, ühtaegu hirmutav ja teisalt väljakutse. Hea sõbra küsismus, kellele ma end tõstan, ripub siiani vastuseta õhus.
Tallinnas selgus, et kütusehinnad ei olnud öö jooksul lakke tõusnud- tankisin Patroli kaelani täis.

********************
Hilisõhtul trimpan üksi ürdiliköör Herbertit. Notsu otsustas jääda puhkusel oleva vanaema juurde.
Tagasi vaadates 2007 ei ole ma rahul. Ja sestap kirjutan uue aasta lubadused üles - hallikaspruuni öölaua märkmikku. Et oleks mille poole püüelda. Ei midagi ebareaalset, kool, töö, isiklik elu - igasse veidi enam pühendumist, tahtejõudu ja pingutamist.
Ja suurim soov - tõus Lenini mäetippu.

********************
Head uut, minuke! Et tuleks ükskord ometi selline nagu oma salaunistustes igatsen.