Pühapäev, 31. oktoober 2010

Nohu ravimisest

Me võitleme tervise nimel.

Ahistan ennast ja suuremat last sinepijalavanniga. (Notsu õiendas, et vanaema käsib ka käed vette panna.) Allusin lapse nõudmisele ning kügelesime ebamäärases poosis kohusetundlikult vanni äärel. Seejärel võtsin Buu sülle ning pugesin vannilina alla Carmolise tilkade auruvanni võtma. Hilisõhtul keerasin gaasikatlas kuuma vee maksimumi peale. Lasin veel vanni voolata ja istusime kolmekesi vannitoas. Aurutatud sai lisaks vannitoale kogu maja esimene korrus. Vahepeal maiustame Sinupretiga, pihustame-süstime ninna ookeanisoolvett Quixxi ja Pinosoli või Sudafedi. Igale leidub oma "lemmik".
Meesisend keeldus memmekatele mõeldud sinepijalavannist. Aga palun - surgu tõelise mehena angiini, ainsaks raviks Hiina kiirtoidus sisaldunud ingver. Ravi nime all soetas ta ehituskauplusest mootorsae - pidi samuti tervisele kasulikult mõjuma. (Mõjuski - istus kohe päris tükk aega oma saega ja uuris kasutusjuhendit)
Jõin teed meega - rahustas maha küll. Haigena lõime ka plaanide kausta - paksu kaustiku, kuhu said kirja mitmed koduga seotud unistused pluss mida unistuste täitmiseks tegema peaks.

Laupäev, 30. oktoober 2010

Nohu...

Kui omanik oma kinnisvara ei austa, siis pole mõtet seda ka möödujatelt loota. Paduvihmast hoolimata riisusin lõunaosariikides kahel hommikupoolikul värvilisi sügislehti lehti ning korjasin väravataguseid piimapakke (!?) ja kolmekordse-pudeleid. Töö tulemust sain nautida kahel moel - kollasest puhta väravaesisega majast mööda jalutades või järjekordset taskurättide pakki köögikapist tuues.
Mul on nohu. Notsul on jätkuvalt köha ja meesisend nimetab oma kurguhaigust angiiniks. (loe: Ta on veendunud, et üsna peatselt on minek ning valmistub hoolikalt - lösub enamasti vaikides, kuid aeg-ajalt halisedes tugitoolis ning palub hellal häälel endale serveerida ravimeid, sööke ja jooke) Ja homseks oleme kutsutud külla!!! :S

Käisin tuikavast nohust hoolimata terviserajal. Riietusin liiga soojalt ja sain keha higist tilkuma. Notsu tähistas klassikaaslase sünnipäeva spaamölluga ja homme on toimumas järjekordne eelteismeliste raju sünnipäevapidu mängutoas. Poja luristab kahtlaselt. Pidanuks järgima lastminutet ning sõitma Kiptusse - eilsed pakkumised algasid 2390-st kroonist.

Vastuvoolu

Umbes poolsada kilomeetrit enne Tallinna pidurdas meesisend tee äärde ja kamandas mind rooli - temal vajuvat silm kinni. Panin ohates kudumistöö kõrvale - olin Tallinn-Tartu-Võru-Kurgjärve-Võru-Põlva-Tartu-Ardu liinil kudunud Notsu sallist valmis päris suure jupi.

Niisiis poolsada kilomeetrit kogemust kella poole viie ja viie vahel ehk maale siirdumise tipptunnil vastassuunas. Vajutasin Helesinise Unistuse liikuma miski Passati taha. Passatimees liikus kriipsupealt 90-ga ja kiirusepiirangu järel kriipsupealt 70-ga, ning paigas, kus 70 muutus 50-ks, pidurdas ta taas järsult. Roolimiskogemus soovitab sellistest tegelastest suurema kaarega mööduda. Ja tagaiste tänitas kaasa, et selle passatitagumiku vaatamisest on tal juba kopp ees. :)
Ootasin olematut võimalust kaheksateist kilomeetrit ja tõesti - pidev autovool ei andnud mulle vähimatki lootust. Katkematult ja agressiivselt veeres nädalavahetuse maakate autoderivi Tallinnast eemale.
Peale Koset keeras Passatimees ise kõrvalteele. Ja tema järel tegin endalegi ootamatult järsu roolipöörde paremale minagi, sest miski tundmatu "lennuk" üritas mind rammida. Heh:S Ma vist reageerisin automaatselt, sest kõrvaliste röögatas vahetult peale manöövrit. Alles seejärel sain aru, et laupkokkupõrkest jäi puudu tolmune teepeenar, millele Helesinise Unistuse parema külje rattad hetkedeks toetusid.. Juhitavuse test sai läbitud - Volvo on hea:)
Sigademaa. Tallinnani targutasime niisama. Autodest ja juhtidest. Hämarus takistanuks kudumistöödki.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

...

Paks jää katab auto esiklaasi :S Ja sellise ilmaga peame suvesussidega sõitma lõunasse Helesinise Unistuse talvesaabaste järele.

***
Tegelikult on pool koolivaheaega juba möödas, kuid planeeritud kodused tegemised on jätkuvalt lõpetamata. Poja on kuidagi suureks kasvanud ning magab vähem ja nõuab hoopis enam tähelepanu.

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Rrroomab :)

Äm. Vist roomab ka ettepoole. Vist. Sest suunda on raske kindlaks määrata. Maandasime elutoa põrandale kaks komplekti vahtkummist numbrimatte. Kui sealt küüsi kratsida armastav Miu ära peletada, jõuab 16 mati keskele asetatud poja peatselt mõnda äärde. Vahepeal on pettunud kui sirgetele kätele toetudes hoopis tahapoole liigub.

PS. Ei suuda ära imestada. Elutuba mahutab nüüd: ca 4 m2 matte, käru, turvahälli, mängukaare, sitteri ja kombekahunniku. See varustus kuulub ca 7 kg kaaluvale ja 70 cm pikale inimesehakatisele. Tema mõõdud ei ole päris kindlasti proportsioonis temale vajalike asjade hulgaga. (Või vajan seda hunnikut hoopis mina mugavamaks lapsekasvatamiseks?)

Esmaspäev, 25. oktoober 2010

Raudsete närvidega tädid

Viisin poja passitaotluse KMA büroos sisse. Jah, digitaalselt olnuks lihtsam. Minus tekitas küsimust "foto suuruses 5x5 cm". Kindlasti leidunuks sobiv pilt, ent pikslite arvestamine sentimeetriteks on minu jaoks kõrgem pilotaaž.
"Vaid" pisut üle tunni kestis ootejärjekord. Selle jooksul jõudsime käia ka pildiautomaadis. Veetsin seal kümmekond minutit tavapärase paari asemel ning minu taha tekkis sisisev järjekord. Tegin pojast kaheksateist ülesvõtet, kuid automaadi arvates sobilikuks osutus vaid üks.
Oli see nüüd ruumi erksast valgusest, koju ununenud lutist, üleläinud uneajast või millest iganes. Poja võttis häälenoodid üles. Esialgu tasem, seejärel valjemini ja lõpuks harukordselt valjult. Ja mitte ükski kümnekonnast töötavast kassaprouast ei kutsunud meid ettepoole... Jah, täna ma vajanuks tõesti eelistamist.
Teenindajatädi teatas aga, et see ainumas aparaadi poolt sobilikuks tunnistatud foto on samuti kõlbmatu kuna valgus on vale ja tekitanud äärele "näete sellise kollaka varjundi". Ja et aparaat selle sobilikuks tunnistas, teda ei huvita ja ma peaks tegema neid pilte niikaua kuni õnnestub ja tema tööülesanne ei ole pildi korrastamine. (Ma mäletan, et Notsu titepassipilti "tuunis" üks väga sõbralik tädi Mustamäe teeninduses kuniks "vist said silmad õigele kohale")
Tädi nõustus lõpuks katsetama. Ja esmaspäeviti ollagi KMA-s pikk järjekord - "See ei tohiks klientidelegi uudis olla..."
Standardküsimused. Kas ma laps isa sünnikohta tean? Ikka tean, V. linn. Ja edasi - kas ma olen selles veendunud :D:D:D Jah. Ja armulikult teatas tädi seejärel, et kohustuslik on märkida riigi täpsusega... Kamoon, eelmise küsimuse võinuks ära jätta ja üle-eelmise sõnastada, kas lapse isa sünnikoht on Eesti
Kui kassatädigi lõunalt tagasi saabus, sai riigilõiv tasutud ja nüüd jään ootama, kas passitegija-ametnik halastab sellele "kollaste äärtega fotole".

Mul tekkis sellest külastusest päris mitu mõtet.
*Kui KMA büroos töötaks üks kassa, mis teenindaks vaid väikelapsi või väikelapsi eelisjärjekorras, oleks sellest palju abi.
* Kellele on tehtud "ratastoolirööbas" sisetrepile, kui kaks välistreppi on ilma rööbasteta? Kokkuhoid? Tegemist oli väga kummalise rööpaga - meie käru tarbeks pidanuks see liialdamata poole laiem olema. (Jah, ma tean, et PlayS4 on ebastandartne, aga mitte NII ebastandartne)
* Pange siis kodulehele kirja, et esmaspäeviti teenindatakse kannatlikke kodanikke või kodanikke, kes suudavad järjekorras oodata :)

Reede, 22. oktoober 2010

Hurraa, puhkus!

Ma ei ole üldse kindel, et Notsu koolivaheaega minust rohkem ootas. See kella seitsmene ärkamine, pai, patsi punumine ja kohustuslikud kallid on tõtt öelda väsitavad. Ja paar korda nädalas lõuna paiku kooli juurde kihutamine ning pea igaõhtuseks kujunev kodutööde test. Ja kaks korda päevas soe söök...
Väkkväkkväkk.

Nüüd astun kümneks päevaks rutiinist välja ja kirjutan pliidiplaatidele "streik!"
Täna saabus üliigav tunnistus nii koolist kui muusikakoolist. Väsinud laps muutus hetkega rõõmsaks lapseks. Pakkusin heade tunnistuste eest ühe-soovi-täitmise. Ja laps soovis... olla täna kauem arvutis. (Masendav, ma olin valmis poodi minema)
Hommikul läheb buss Kurgjärvele. Mõni päev televiisori, arvuti ja vennata. Ja sama siin - mõned päevad ilma üliaktiivse rüblikuta. Nädala teises pooles on taaskohtumisrõõm piiritu.

Mmm, "Kelgukoerad" jätkuvad - lösume kolmekesi teleka ees põrandal. Parandus: neljakesi kui nurruv pärslane kaasa arvata.

Heh, lund sajab

Täna oligi SEE hommik, mil ärgates on maa härmatisene. Ma ei taha aeda vaatama külmavõetud suvelilli vaatama minna...
Vastutasuks sajab lund. Sellist laia valget lund, mis omakorda tekitab pühaliku tunde. Sooja toa aknast on kohvitass näpus mõnus helveste keerlemist vaadata :)
Aga Helesinise Unistuse talvesaapad asuvad lõunaosariikides.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

treeningplaan: kuus täidetud paprikat ja kaks viilu kooki

Mehine ports kas pole? Just nii palju sõi minu armas tütretirts õhtusöögiks kogu oma 140 cm pikkuse ja 32 kilo kehakaalu juures. Ja selles ei ole midagi erakordset...

Hommikusöögiks pistis ta nahka ca 250g jogurtit ja paar võileiba nagu tavaliselt. Koolitoiduna pakutud makaronisuppi õnnestus täna süüa kaks portsjoni. (Jess!) Koju jõudes haukas kausitäie ühepajatoitu ja lisaks kugistas 125g kohupiimakreemi. Ja trennist tulles hävitas õhtusöögilauas pealkirjas toodud portsu. Uskumatu! Ja see pole kindlasti veel kõik - enne magamaminekut on tal tavaks miskit lisaks süüa :S

Mitte et vaeseks sööks... vaesuse kriteerium ületavad väidetavalt kõik kolmelapselised pered. Ma lihtsalt kardan, et selliste koguste peale hakkab kasvav organism end laiupidi kasvatama. Aga last näljutada oleks ka imelik...

Osake suusatrenni (3x nädalas) treeningplaanist on järgmine:
1 ring ümber suusabaasimaja + 10 harki-kokku hüpet
2 ringi ümber suusabaasimaja + 20 harki-kokku hüpet
3 ringi ümber suusabaasimaja + 30 harki-kokku hüpet

1 ring ümber suusabaasimaja + 10 taga kätekõverdust pingil
2 ringi ümber suusabaasimaja + 15 taga kätekõverdust pingil
3 ringi ümber suusabaasimaja + 20 taga kätekõverdust pingil

1 ring ümber suusabaasimaja + 10 kükist üleshüpet
2 ringi ümber suusabaasimaja + 15 kükist üleshüpet
3 ringi ümber suusabaasimaja + 20 kükist üleshüpet

Joosta -hüpata 1 ring ümber suusabaasimaja ringitades käsi
jne...

Ja millega ma nüüd tegelen... loen kaheksa-aastase sissesöödud kaloreid ja püüan leida tabelit mis pakuks tema kaalus lapse päevast kalorikulu.
:) ausalt.

Pühapäev, 17. oktoober 2010

Jälle mõned "esimesed"

Talvistel nädalavahetuste üks meelisatraktsioone on veekeskus. Peale kõhklusi laenutasime "pükstega" kummirõnga, kuulasime sõprade kogemusi ja otsustasime TallinkSpa kasuks. Esiteks näikse nemad kasutavat konkurentidest vähem kloori, teiseks on soomlaste seltskond rahulikum ning kolmandaks oli Notsu kutsutud sinna klassiõe sünnipäevale. Üritus möödus mõnusalt - poja sulistas soojas titebasseinis ja olime talle kordamööda seltskonnaks. Vahepeal käisime soojas ka - kiviplaadiga türgi sauna temperatuur sobis ning seal ei olnud segavat auru. Ka riidessepanek sujus - olin esimene pesija, seejärel riietusin ning lippasin teksades ja paljajalu pojale basseini äärde järele. Nii jõudis ka tema kenasti jahtuda ning enne uinumist ka kõhu täis süüa.

Täna käisin esmakordselt peale poja sündi kinos. Varustasin ema valmispiima paki ja lutipudeliga ning vaatasin Coca-Cola Plazas "Söö, palveta, armasta". (Täiesti keskpärane film, teist korda ei viitsiks). Leppisime emaga kokku, et olen hädavajadusel valmis kinost tagasi kihutama. Vajadust siiski ei tekkinud, kuigi poja keeldus kategooriliselt pakutud lutipudelist. Emal õnnestus poiss magama kussutada ning sõnumivahetutuses väitis ema asjalood korras olevat, kahtlustan siiski tehtud üliinimlikku pingutust. (Hilisemal katsetusel nõustus poja siiski 10 ml piimasegu sööma. Maitsesin ise ka - üldse ei imesta, et ta seda ei soovinud)

Ja kolmandaks "esimeseks" imetlesime täna poja roomamiskatsetusi. Edukas tagurpidi kapsauss - püüdlus haarata punast vankrikoera Patricat ei õnnestunud. Aga indu jagus. Ja tegelikult ei oota ma roomama hakkamist üldse isukalt - mõte kodustest ümberkorraldustest ei meeldi mulle.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Loomaias

Ehh, vist ongi vananaiste suvi selleks aastaks otsakorral. Veel pole olnud öökülma ning sügislilled õitsevad. Aga torm tahab puud vägisi välja juurida.
Eile käisime loomaaias. Spontaanselt. Mõte tuli kui poja pikka lõunaunne hakkas jääma ning Notsu samal ajal muusikakoolist saabumas oli. Ei mingit kesksuvist melu - olime igale loomale pea ainsaks külaliseks. Vaid hüljeste ja karude juures kohtasime külastajaid. Ma pole varem sügisel loomaaias käinud, kuid nüüd tahan kindlasti veel minna. Euroopa naarits, hüään ja pärdikud olid seekordseks avastuseks. Ja loomaaiale kuuluv paks punane kõuts:) Notsu peatus pikemalt soojade vete kalade ees ning ma lasin tal seal lahkelt uudistada - troopikamaja on mõnusalt soe. Ja siis käisime emmiku-ekspositsioonil ehk usse-madusid piilumas. Ja vaatasime elevantide naasmist jalutuskäigult. Ja lapse vingus nägu nähes oleksin peaaegu okassea puuri roninud, sest tal oli okast "ädasti vaja". (Saime õnneks puupulgaga ukerdades kätte)

Spontaanne tähelepanuavaldus mõjus positiivselt ning täna tegime hilisõhtuse ühisretke "Hulludele päevadele". (Ega sealne kontingent väga eile loomaaias nähtust erinenudki) Plaanisin mütsi soetada, aga isiklik laps teatas, et meenutan talle kohvikannusoojendajat - loobusin. Ja üleüldse on ikkagi kõikse suurem sääst sellistest müügihullustest eemale hoida, mõtlesin vankrikorvi "hädavajalikku täis" kollast kilekotti toppides.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Võimlemas

Mnjah.
Neuroloogil käik ei olnud pelgalt ema kapriis nagu perearst saatekirja ulatades oletas.
Poiss on kasvult pikem kui enamik omaealistest. Õlavööde aga nõrk ja parem kehapool pisut pinges. Varvaste rullimine tuleneb pigem uuest oskusest ja erutusest seda teha nagu ka käte värisemine. Ent ülakeha ta siiski tõstma ei peaks kuigi pikka kasvu lastel pidi selline komme olema. (Aga need kõik on täiesti normaalsed seisundid ning ühel ilusal päeval läheks need ka ise üle)

Saime kaks saatekirja. Ujuma läheme peale koolivaheaega. Praegu käime füsioterapeudil ehk lihtsalt võimlemas. Esimesel kohtumisel õpetas füsioterapeut esmalt küll minule selgeks kaks uut asendit - "külgiste" ning "käpuli". Mõlemad poosid võimaldavad pojal ohutult maailma ja mänguasju uudistada. Täiesti uskumatult sättis terapeut poisi võimlemismatile kahe käe toele ning poiss ei vajunud lösakile. Tulin teraapiast rõõmsalt koju, hakkasin Notsule näitama ja... enam ei tulnudki välja :S Esmalt läksid jalad sõlme ning seejärel kündis nina maad. Homme võtan fotoaparaadi kaasa ning jäädvustan poosid. Siis saan kodus järele sättida.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Nõmme rabajooksul

Nõmme Rabajooksu korraldustoimkonnal näikse ilmataadiga kokkulepe sõlmitud olevat. Sügisesel jooksupäeval on mu mälus alati "tavaline" vananaistesuvi - mahe ja soe sügisilm.
Ema üritas üritusest mitte osa võtta väites, et vihma sajab. Aga paar tiba katkesid juba enne kui me Tondi Selveri bussipeatusest meie majani jõudsime. Laadisime kamba peale - Bubuu kärtspunases sportkärus, meesisend silmatorkavalt kenas ISC jooksurõivas. (Need kaks jätsid väegagi valeliku mulje, et sport on nende elu igapäevane osake :) ) Mina, Notsu ja ema haarasime kepid, kuigi Notsu võinuks 6,3 vabalt ka keppideta silgata.
Spordi populariseerisimeks kutsusime kaasa ka tuttava pere Mustamäe mägedelt. Nemad lisasid oma käruealisele plikale suure poja pluss pojal külas olnud sõbra. (Kaks last sai pühapäevasest arvutiorjusest päästetud)

Seega koosnes meie tiim hulgast lastest (kolm iseliikurit pluss kaks kärulist), 35+ klassi täiskasvanutest (4) ja rõõmsameelsest seeniorist (1).
Jõudsime alles kolmandasse starti - vimpleid jagati lõpus finišeerijatest vaid lastele. Ka teeputka oli meie finišisse jõudes tegevuse lõpetanud. :S
Aga jooksu-kõnnirõõmu saime ikka. Meesisend ei urisenud naastes isegi nägemata jäänud vormelietapi üle.

Neljapäev, 7. oktoober 2010

"Tuukrikell ja liblikas"

Majalised magavad. Ahjus küpseb homsete külaliste jaoks kook, mis tähendab, et mul on poolteist tundi vaba aega. Pilk telekavasse - "Tuukrikell ja liblikas" . (Mul ei ole õnnestunud seda filmi "Artises" näha. Ja nüüd ma siis istun - hilisõhtuselt luksuslikus üksinduses :) (Tegelikult oleme kahekesi - Miumiu on oma väheldase karvase kere minu ligi litsunud. Üks väheseid tegelasi, kes siin majas ei norska)

Olen Notsu kombed üle võtnud - vaatan klappidega. Nii kuulen prantsuse keele tuttavaid sõnu koos selle keele pisut kummaliste grammatiliste kasutustega. Keerasin helitugevuse üpris valjuks, kuid ma ei sega magajaid.

See ei ole nii kurb film kui arvata võiks. Aga see on film elust ja elutahtest. Ma ei tea, kas selline elu on elamist väärt - parem killuke munast kui üldse tühi koor. Ilmselt muutuvad äärmuslikes situatsioonides väärtushinnangud.

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Jälle pisuke sünnipäev

Ja ongi juubel käes - poja sai viis kuud vanaks:) Uskumatult kiiresti lendab minu aeg mitte millegiga tegeledes - teisiti ei saa ju 2x päevas sooja söögi valmistamist nimetada.
Pidulikku päeva aitas veelgi pidulikumaks muuta vanaema ja napoleonitort, mida ööl vastu tänast salaja valmistasin. Päevakangelasel oli muidugi ükstakama nii hiinapärastest wok-köögiviljadest, lavaširullidest, forellisuupistetest. Magas nagu ikka oma pikad päevauned ja vahepealsel ajal naeratas.

Viiekuusel sünnipäevalapsel miskeid erilisi uusi oskusi ei ole. Kuigi oleme Notsuga mitu päeva piielnud, kas tagumiku ülestõstmine nihutab keret millimeetrike edasi või mitte. Ja hambaid ei paista jätkuvalt. Vaid naer muutub üha kõlavamaks ja kere raskemaks.

(Meesisendi tungival nõudmisel tähistame nüüdsest 19. kuupäeval ka tema kuusünnipäevasid)

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Rabamatkajad

Pääsküla raba asub kodu lähedal. Just sellisel kaugusel, et rabarajale võiks lahedalt jõuda ka jalgsi. Ajasime Helesinisele Unistusele siiski hääled sisse ja veeresime terviseraja äärde. Meesisend "teadis täpselt", kus asuvad kaardil, mida ta veebist ei vaadanudki, rabarajale juhatavad sildid. (Päris täpselt ikka ei teadnud!) Parkisime auto küll tema igiammuse kodumaja kõrvale ning sumpasime mööda metsarada. Jalgsi liikudes polnuks asi üldse hull, ent käru lükkamine nõudis plaanitust enam jõudu.



Raba on mõnus! Kõva kattega teele pakub head vaheldust hämmastavalt pikk laudtee koos puitsildade ja infotahvlitega. Meie keskmisest veidi laiem lapsevanker PlayS4 mahtus laudteele täpselt. Parditiik uskumatult priskete isenditega. Kuna jõudsime rappa linnainimese kohta varasel tunni, olid linnud hirmnäljased. Peatselt pettusid nad meis ja ujusid eemale - meil tõepoolest ei olnud isegi võileibu kaasas, pardisaiast rääkimata. Oli Notsu esimene suvi kui Pääsküla raba põles. Põud. Avasime aknaid vaid hädavajadusel ning siis tungis ninna kirbe vinguhais. Notsu jaoks tundus see huvitav ning laudteel sammudes arutasime tema titeiga pikemalt. Ronisime vaatetorni ja jälgisime miskit laskeharjutust või paukpadrunitega maastikumängu. Tulistamist igatahes.

Paraku on rada tähistamata ning kaartki algeline. Ekslemise vältimiseks uurisime vastutulijatelt, kuhu tee viib. Siiski tekkis suurem probleem Kraavi tn kandis kui kaartki raja asukohta ebatäpselt näitas.

Aga tore oli. Planeeritud pooleteise tunni asemel veetsime metsas tunnikese kauem ning poja magas matka täiesti maha.

Laupäev, 2. oktoober 2010

Sajajalgne

Vaidlesime meesisendiga, kas osta Notsule ühed või kahed talvesaapad. Esindasin seisukohta, et uusi saapaid ei ole talle üldse vaja. Eelmise talve saapad kannataksid kenasti kui mitte kevadeni siis jaanuarikuiste aledeni. Pealegi lubas ta pühalikult kanda talvel pool varandust maksnud koolivormipükse ning sinna juurde sobivad suurepäraselt eelmisel nädalal ostetud matkasaapad. Notsu tõmbas muidugi kärsa rulli, väites, et kahe paari uute saabasteta on tema koolitee suisa katkemas. (Äkist on ta oma kaheksa-aastase aruga tabanud, et tasub küsida ebamõistlikult palju, sest siis on lootust midagigi saada)

Tõstsin Notsu jalanõude kasti tühjaks. Leidsin kolmkümmend kaks aktiivset paari... Kummikud voodriga ja ilma, kõrged tossud, ketsid, talvised õue- ja linnasaapad, sügisesed linnasaapad, lumivalged trendisaapad, balerinad, pidu- ja igapäevakingade värvi- ja mudelivaliku, spordisandaalid, tossud, matkasaapad, ujulaplätud ja... kolm paari crocse. Viimaste saabumisele ei ole ma küll kuidagi kaasa aidanud - õetütar keeldus peale esihammaste murdumiseni viinud kukkumist oma kaht crocsipaari kandmast. Jalanõusid leidub kapis igale rõivastusele, ilmale ja tujule. Kuigi on olnud ka päevi, kus tõepoolest rõivastusega ideaalselt sobivaid ei leia... Tegin hoolimata Notsu ägedast protesteerimisest südame kõvaks ja selekteerisin üheksa paari igavikku. Ja suvejalatsid tõstsin ülemise korruse kasti ära. Alles jäi kaheksa-aastase plika jaoks häbematult palju jalanõusid. Pluss ühed tuttuued talvesaapad...

Reede, 1. oktoober 2010

Aiatöö

Istutasin sireliheki asemele kümme elupuud "Brabant" hetkepikkusega 30-40 sentimeetrit. Oh millal neist küll tihe ja varjav hekk saab :) Loodetavasti me seda siin majas ei näe.

Kui üheksa paiku õhtul kraadiklaasi vaatasin, näitas see vaid kolm soojapügalat. Hoian pöialt, et tänane ei oleks veel aasta kurveim öö, mil hommikul ärgates on õhk karge ning esimesed taimed on hallale alla vandunud.