Esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Kingadest eurodes

Mu laps on suureks kasvanud. Ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Septembrist jaanuarini on Notsu jalanumber muutunud 38-st 39-ks ja isegi vast pool peale.

Saapaid jagub - need taipasin kevadel suuremad valida. Ka on Notsu lihane tädi nii oma kui lapse pea puutumatuid jalanõusid meile läkitanud. Aga musti pidulikke kingi nende saadetiste hulgas ei ole. Rootsi lapsed kontsaga kingi ei kanna ja koolivorm ketsidega, olgugi kalliste brändiketsidega, aktusele ei sobi.
Igatahes oli põhjust külastada kingapoodi.

Rocca. Kingapoed kenasti puntras koos. Tõstsin üht ja teist kinga ja sain vastuseks pearaputuse. Esimese poe järel sain lapse eelistustest aru - kui kontsaga ja mitte sugugi madalaga, mis siis ikka. Mina neid kingi ei kanna ja kui tema suudab kanda, andku aga minna. Niisiis sai sihiks klassikaline must kontsaga king, millel tagasihoidlik ümarapoolne nina. Tore, kui oleks mõni pisike vigur kaunistuseks. Pole vast väga palju tahetud?
Notsu pilk jäi kokkuvõtteks pidama kahele paarile, kuid "need polnud päris need" ja kolmanda paari hind osutus kahesajast eurost kõrgemaks.

Kristiine. Hajali poed teisel korrusel said läbi kapatud. Meile meeldis ühiselt üks paar kingi ja need maksid üllatuslikult kakskümmend viis eurot. Paraku tundusid need kahtlasest materjalist ja müüja mind ei julgustanud, küsides esmalt, kas plaanime neid igapäevaselt kanda. (Hea vähemalt, et ei küsinud, kas plaanime neid üldse kanda)
Ja me lahkusime ostuta. 

Liialdamata. Olin südameataki äärel avastades, et alla sajaeurose väljamineku ma lapsele kingi ei leia! Arvutasin kroonidesse ja meenutasin, kas mul üldse on nii kalleid kingi kodus. Ei ole. Ei ole minul, ei ole Meesisendil, pole ka minu emal ega kummaldi poistest. Me oleme kingi soetanud ikka ja alati välismaalt allahindluste ajal, veebist kinnisilmi kindlaid brände, Meesisendi töö laovarudest ja üht-teist ka teise ringi poodidest. Samas pole ma varem olnud ka fakti ees, et on vaja. Ma pakun umbes, et suurim väljaminek meie peres jalatsite eest on vääringus kaheksasada krooni / nelikümmend eurot kui mitte arvestada mägironimissaapaid.
Seepeale taris mu emps kohale paari kenasid tuttuusi Ameerikamaalt toodud kingi, mis Notsule kahjuks kitsaks jäid. Nende alune hinnasilt näitas dollarites 14,95. Ma lisan, et hoolimata kümnest kapis oodanud aastast on nad jätkuvalt kenad, trendikad ja kantavad.

Oletasin, et sattusin valedesse kohtadesse, et kallis keskuses ongi kallid kingad. Lippasin Notsuta läbi hulga kingapoode ühes ja teises linna servas. Avastasin tõdemusena, et nii ongi. Sada eurot on miinimum, millega lapsele kevadeni, (sügiseni ? või järgmise kuuni) kooli vahetusjalatsi leian. Nahast, mille tundmatust materjalist. Astusin sisse ka teise ringi poodidesse, kuid seal oli ilusat ja vähekantud jalatsit vaid väiksematele suurustele. Vaatasin portaalidesse, ei leidnud.

Peale kingasaagat tekkis mu pisikesse pähe palju mõtteid. Kuidas saab sellise ootamatusega hakkama aastaid miinimumpalka teeniv üksikema? Ja olulisemgi veel - kust need hinnad võetakse? Kas tõesti on kaupluste rendihinnad niivõrd kasvanud, et suvaline, tundmatu tootja tundmatust materjalist toode on nii üles hinnatud. Või lihtsalt ostetakse ja rahul on nii ostja kui müüja. Keskuste parklad on ääreni täis pargitud nii hommikul, lõunal kui õhtul. Ja pole mõtet rääkida, et tegemist on töötajaskonna autodega...

Kolmandaks. On allahindluste aeg. Tõelist allahindlust kohtasin ma aga vaid kahe kaubamaja filiaalis Roccas. Nende poodide emafirmad asuvad ka allahindluste paradiisis Inglismaal... Sealsed kingapaarid maksid tõepoolest alates kahest eurost, mõne soostunuks ka minu laps jalga panema, kuid paraku polnud pakkuda nii suuri numbreid.

Laupäeva hommikul meenutas Notsu mulle veel Stockmanni ja väitis seal olevat allahindluse. Seekord läks õnneks - kaheksakümneeurone ehtsast nahast kena poolkõrge kontsaga must kingapaar, mis meeldis meile mõlemale, oli 60% soodsamaks hinnatud ning kassas löödi läbi kakskümmend kaheksa eurot.

***
Laupäeval toimus kooli vilistlaspäev. Kulutasin 50 eurot (kaheksasada krooni!). Sain selle eest ühe salati kesklinna kohvikus koos pudeli mulliveega ning osalesin ühises majaveini pudelis. Lisaks üliõpilase sissepääsupilet koolimajja, suur klaas mullivett kõrtsus ning taksosõit koju. Kõik. 

***
Kogu hala lõpetuseks nendin, et peaks sagedamini käima kaubanduskeskustes, kõrtsudes jm raha kulutamise paikades. Jääks ehmatus olemata. 


Neljapäev, 23. jaanuar 2014

Esimese semestri kokkuvõte

Möödunud nädala algusesse tagasi minnes kahtlustasin, et eksameid ja arvestusi täis pikitud nädalat ma üle ei ela.
Esmaspäev algas suulise eksamiga. Mul ei ole kombeks materjali pähe tuupida. Pigem tean ma, kustseda otsida. Seekord oli valitud taktika õige - õppejõud küsis asju, mida koduses kirjalikus eksamis piisavalt ei selgitanud. Tulemus: tehtud.

Kolmapäevasesse päeva mahtus kaks eksamit - magistritöö teema kaitsmine ning kirjalik eksam.
Seekord vedas minu ettevalmistus alt - loenguslaidide asemel pidanuks ma pöörama enam rõhku seminaritekstidele. Küsimused olidki laadis selgita seda mõistet tolle mehe nägemuse kaudu. Kuigi hinnete väljapanemise tähtaeg oli pühapäeval, pole õppejõud suvatsenud ei eksami- ega kaasneva seminarihinnet välja panna.
Teadnuks ma, et magistritöö teema kaitsmine nii lihtne on ja selle eest veel 3AP jagatakse... Kahest õppejõust ja minu juhendajast ning kolmest magistrandist koosnev seltskond laua ümber. Viis minutit esitlusele, viis küsimustele. Kuulge, valitud teema ei ole ju meie instituudi pädevuses? On, sest see kajastab isiku rolli kui toimijat. Nenditi, et töö on teostatav, on arenemisruumi ja aega. Arvestatud.

Reedest eksamit kartsin enim - viimases loengus selgitati, et osaks eksamist on inglisekeelne teadustekst, mille puhul tuleb leida nii ontoloogia, paradigma kui ka meetod. Eksam tulevat pikk ja arvetama peab vähemalt paari tunniga. Lauale asetati lünktest ülesannetega. Mida enam ma lugesin, seda enam tundus, et ühtegi ülesannet ei saa lahendada vaid ühtviisi. Ja nii ma kribasin pea kõikjale kaks lahenduskäiku, selgitasin, kirjeldasin ja lõpetuseks unistasin, et ehk olen kasvõi ühe lahenduskäiguga märki tabanud. Tegelikult piisanuks vist siiski ühest kirjeldusest ning minu püüdlusi hinnati oivalise "A"-ga.

Teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva veetsin kirjatööd tehes.
Õppejõud, nimetagem teda A-ks leidis, et mitte ühegi grupi liikme uurimustöö ei pälvinud vaheesitlusel hinnet üle "2". Minu oma kohta oli tal eriti rohkelt pretensioone, kuigi töö lõpuks avastasin, et mõistmatus tulenes tema vähesest juhendamisest. Tähtaegu tõsteti mitmel korral ümber ning nii avastasin, et olen nädala hilinenud. Teele läks pikk vabanduskiri ning õnneks võeti see ka arvesse.

Õppejõud, nimetagem teda B-ks on loengutes rääkinud rohkelt oma lapsepõlvest, keeleoskusest, harjumusest käia Keskturul ning juhtus, et teemat käsitlesime loengus vaid põgusalt.
Tema tarbeks kirjutasin essee. Minu eelmist esseed hindas ta "kõlbmatuks", väites, et kirjutada ma ei oskavat. Teise esseega pingutasin enam. Hankisin teemakohased katked andmebaasidest, tsiteerisin ohtralt ning sain keskmiselt korraliku hinde kätte. Too inimene olevat pika vihaga.

Ja enesele üllatuseks avastasin, et ongi semester läbitud.
Teise semestri ainetele registreerudes olen targemaks saanud. Õppejõu A ja B loenguid ma ei võta - üliõpilane on siiski inimene. Otsisin hoopis õppejõud C loengud süsteemist välja - C aitas mind A juhendatavaks tööks materjalidega ning selgitas teema 15-minutilise telefonikõne jooksul.

Pühapäev, 12. jaanuar 2014

Lõunast põhja

Kolm "maal" veedetud nädalat möödusid liiga kiiresti ja lõppes ka nädalase mööndusega edasi lükatud tagasitulekuaeg.
Pakkimise-päevad on kohutavad. Ma tean inimesi, kes liiguvad samuti lastega ja nende pagas koosneb maksimaalselt kahest kotikesest ning paarist lisatarvikust.
Igatahes ajasin Mazdale taha meie kõrge Respo haagise ning pakkimise alustamisest asjade autosse tõstmiseni kulus kokku kuus tundi.

Laste mänguasjad ja raamatud jätsime enamjaolt maha. Võru-sõprade kingitused jäävad niikuinii reeglina maale. Kaasa võtsin kaks suurt mänguasjadega täidetud külmakasti, milles ühes sisaldus Ikea puidust raudtee ning teises legod.
Poiste toariided mahutasin kokku hiigelsuurde spordikotti ning enda omad üllatuslikult väiksesse seljakotti. Kooliõpikud pakkisin Ikea sinisesse ja sain ühe ääreni täis. Arvuti kolis arvutikotti ning sinna lisandus väline kõvaketas. Üks kotike hoidiseid ja teine sügavkülmakaupa, mis ruumipuudusel sügisel maale jäid. Mini vanker ja korv, milleta ei möödu ainuski lõunauni. Vankri alusvaip. Sügisesel koolivaheajal jäi maha ka Phil&Teds kahelapsevanker, millest vähemalt Midi tundub olevat välja kasvanud. Samas... suvel võiks Midigi tahta näiteks rannast tulles jalgu puhata. Igatahes kaasa see sai, kuigi mahamüümine ei ole veel lõplikult otsustatud.
Edasi. Kohvimasin. Kaks kotti toitu täiesti tühjana tundunud külmkapist. Notsu vaba-aja riiete kott, mis koolipäevadel oluline ei ole. Seejärel taas üks Ikea sinine, milles tagavara-õuekombekad ning vihmariided ja mu enda tagavarajope. Teine samasugune kott tagavarajalatsitega. Aastaaja poolest peaks olema talv, kuigi eilseni kandsime enamasti kummikuid. Ja siis veel kott erinevate mütside-sallide-buffide ja kinnastega. Jällegi - kuidas valida ostmiseks vaid üks, õige ja universaalne? Minil ja Midil on mõlemal kaks paari korralikke talvekindaid, lisaks veel kummalgi paar fliisvoodriga kummikindad. Kui lisada kummagi kummimüts vihmase ilma jaoks ning ilmastikukindlad mütsid ning õhemad mütsid plussviie tarbeks, siis pole vaja rääkida enam buffidest hoomamaks selle kotikese suurust... Igatahes olen ma pagasi kogumise suurmeister.
Kaasa võtsin ka Midi jooksuratta, mis nüüd tõesti viimasemast viimasele kõrgusele tõstetud.
Igatahes sai käru täiesti korralikult täis.
Ema lisas auto pagasiruumi oma spordikoti ning paar väiksemat, mis sisaldasid peamiselt jõulukinke.

Teele asusime vastu õhtut ning sõitsime halbades ilmaoludes üüratuma aja - kolm ja pool tundi. Esimene kolmandik kulges tihedas lumesajus ning autost suurema haagisega ma paarutada eriti ei julge. Tundub, et peale meie lahkumist läks eriti rajuks, kuna Tartus tankides saabus lõunast ärev kõne meie reisi kulgemise kohta.
Mis seal ikka kulgeda. Järgmisesse autosse, mis registreerimise ootel juba kodumaja ees seisab, otsin peatugede-telekaid, et turvatoolide elanikud igavusest ei hädaldaks ega pröökaks.

Koju jõudes näris Notsu pliiatsit. Kodutööna pidada ta kirjutama kirjandit teemal "Mina ja liiklusturvalisus". Mitu lõiku Notsu tekstist puudutas naelrehvide kasutusaega ja nende mustrisügavust, lisaks arutles ta ka lubatud sõidukiiruse ületamise tagajärgede erinevusi suvel ja talvel... Eks ikka need teemad, millest me pikkadel lõunasse kulgemise sõitudel rääkinud oleme.

Teisipäev, 7. jaanuar 2014

Lapsesilm ja -suu. (vol x)

Midi (3a8k) jookseb minukesele järele: "Kussalähed"?
- Poodi.
- Miks?
- Piima ja saia on vaja.
Midi on oma nööridega matkasaapad kibekähku jalga toppinud ning seletab jopet selga ajades: "Ma tulen ka!"
-Miks?
- Ma tahan läätist. (loe: jäätist)
- Ma toon.

Poeskäik Midiga kujuneb talumatult pikaks. Esmalt ronib Midi kõikvõimalikele kiikuvatele atraktsioonidele, millest omapäraseim on olnud hamburger mingis kaubakeskuses. Bibliofiilina tahab ta kindlasti vaadata raamatute vahesse ja siis veel mänguasjade omasse samuti.

- Ei, ma tahan ka poodi! Tahan ledeliga läätist! (loe: redeliga jäätist).
- Hea küll, lähme autoga. (Hale hakkas Midi riietumispingutusi vaadata)

Turvavööd kinni klõpsatades lisas Midi uhkelt:
Ledeliga läätis on poiste oma, mina emme läätist ei söö!

"Redeliga jäätiseks" osutus Väikese Tomi pulgajäätis.

Olgem nüüd ausad, redel on jäätisepaberi disainis küll üsna tagasihoidlikus suuruses ja asukohas.

Uue Tartu-Tallinna rongi muljetusi

Viisin osa pesakonnast eile Tartusse raudteejaama. Uus kiirrong sõidutas Notsu ja Meesisendi tagasi Tallinna - mõlema puhkused lõppesid ja kes siis kooli ja kes tööle.
Tartu jaam näeb vägev välja küll, kuigi ootesaaliosa on tibatilluke. Eilne ilm oli kevadiselt päikseline ning ootajaid jagus lisaks kahele saalile ka perroonile ning jaamaesisele väljakule.
Mini ja Midi nautisid võimalust saada nii positiivset tähelepanu võõrastelt kui negatiivset omadelt ja jooksid teineteise võidu ja vahepeal üksteise järel. Eks oma rolli mängis ka see, et rongilesaatmine sattus laste uneajale.
Rong ise oli kummaliselt lühike, vagunitel tulekirjas tekst "Katsesõit" Ülikooliaastatel kasutas mitu kursakaaslast just rongiühendust. Nemad reisisid esimeses klassis ja kiitsid, et vagunisaatja pakub lahkesti teed ning olemas on kiire netiühendus. Neid soovitusi meenutades soetasin internetist kaks esimese klassi piletit. Piletimüügipunkti aga jaamahoonest ma ei leidnudki ning endise Edelaraudtee automaadil laiutas post-it lipikuke tekstiga "Suletud".
Reaalsus oli, et esimese klassi vagunit eristas tavaklassist veidi pikem lauake istmete vahel ning muidugi kaks korda kõrgem hind ja õpilassoodustuse puudumine. Teed polevat keegi pakkunud ning netiühendus olnud avatud kõigile ja see olnud teost aeglasemgi.
Meesisend naeris, et temale polnud "uus rong" midagi uut - kasutab ta ju Tallinnas sarnast, juhtmega rongi, igapäevseks töölesõiduks. Notsu nurises, et võrreldes Tallinna omaga liikuvat aeglaselt.
Peamise kiituse pälvis ümberistumine - üle perrooni olnud astuda kolm meesterahva või viis teismelisesammu ning üheksa minutit hiljem liikunud nad juba Nõmme suunas.

Meie, ülejäänud, oleme aga otsustanud vist võrokesteks hakata :) Tegelikult pikendasime oma "talvepuhkust" esialgu nädala võrra.

Neljapäev, 2. jaanuar 2014

Uusaasta. Kaste värsketest kukeseentest.

Võrokesed alustasid tõsisema saluudiga seekordsel aastavahetusel juba kell kümme. Paugutamise alguseks olin väsimusest pöörastel Minil ja Midil asendanud triiksärgid, kikilipsud ning viigipüksid märksa tagasihoidlikumate pidzaamadega. Õnneks uinusid poisid umbes veerandtunnise käehoidmise järel. (Võrdluseks - öö varem kestis Mini uinutamine kella 21-2,30, nagu tõsine tööpäev.)

Uusaastahommik algas siinkandis kargelt ühes härmatisega maapinnal. Pikaks kasvanud muru vaatas vastu valges vaikuses. Väikelinna tänavad magasid. Kella üheksaks olin valmistanud kahele näljasele kaks kausikest putru ning seejärel tootsin plaaditäie soojasid juustusaiu kaheksa aasta vanusest juustust ning traditsioonilised kalamarja- ning lõhesaiad. Ema küpsetatud kringel ja õunakook jäid magusroaks. Valitsegu uuel aastal küllus! Midi hävitas mitmelt saialt kalamarja, kuid itaalia-tüüpi perekonna hommikulauas valitses haruldane üksmeel ning rahulolu.

Keskpäeval leidis Meesisend, et traditsioone ei tohi rikkuda ning pakkis meid Värskasse.
Peatusime kukeseenemetsas - sõprade pere hommikukutse seenele minna olime laiskusest tagasi lükanud. meie koht oli umbkaudne ning leidsime vaid tatikaid. Härmatis polnud järveäärsest metsast veel kadunud - sammal jala all krõmpsus ning õhkas jäist kargust. Maa  ning teeäär valendasid ja päike siras kõrgelt ning eredalt nagu jaanipäeval.

Näitasime emale päevavalgel seitse kilomeetrit suurest teest eemal asuvalt maailmalõpukülakest Podmotsat ning üle vee Venemaal müstiliselt helendavat Kulja (Kuulja) kirikut.

Loksutasime keha ja meelt Värska Spa suurepärastes basseinides-saunades. See pole reklaam, kuid üks väheseid spaasid, kus ühtaegu on suure basseini vesi mõnusalt soe ning lastele jagub piisavalt atraktsioone.

Lõpetuseks serveerisid meid seenele kutsunud sõbrad saaki - suurt kausitäit kastet värsketest Rõuge kandi uusaastahommiku-kukeseentest. Oli see nüüd uue, 2014. seeneaasta algus või pole vana, 2013 veel lõppenud. Perenaise sõnul tavapärasest vesisemad, kuid siiski hõrgud.

Head uut aastat!