neljapäev, 30. aprill 2009

kits nelja heinakuhja vahel

Minu ees laual asetseb suur paber. Ma arutan iseendaga plusside ja miinuste vedamise kaudu oma lapse tuleviku üle. Nimelt saabusid meie viimaste koolikatsete tulemused ning lõid juba kindla otsuse sassi.
Väikesel Notsul on valida kolme ja poole kooli vahel. Just veidi enne tööpäeva lõppu kirjutas nimelt see poolik, Prantsuse Lütseum, paludes huvi korral kindlasti osaleda kolmapäevasel lastevanemate koosolekul.

Nõmme Gümnaasium
+
kodulähedane kool
väike klass
koolisõbrad elavad lähedal
õpetaja, kes Notsule esimesest hetkest sümpaatne
tugeva tasemega kool

-
Halb logistika - ületada tuleb raudtee mõlemal suunal, väga raske ristmik + pärnu maantee reguleerimata ülekäigurada (fooriga ülekäigurajast kihutatakse punasega üle)
remontimata koolimaja kuni põhikooli lõpuni

Mustamäe Gümnaasium
+
tugeva tasemega kool nii humanitaar kui reaalalal
hea logistika (bussiga kaks peatust otse kooli ette)
inglise keele süvaõpe
Notsu parima sõbranna kool
palju huviringe, pidevad üritused

-
tasuline süvaõpe(süvaõppe kohustuslikult vabatahtlik tasu ca 3000 kr aastas)
algklasside koolimaja jagatakse vene kooliga, remontimata (räägitakse, et klassid siiski remonditud)

21. Kool (see oli meie tagavaravalik läbi aastate)
+
tugeva tasemega kool
inglise keele tasuta süvaõpe
kool algab kell 9 kesklinnas
pikapäevarühm lõpeb kell 17
minu töökohast koolini on 100m
kena koolimaja

-
õpetajakeskne ja jäiga süsteemiga kool
võrreldes tugeva humanitaarosaga on reaalosa keskpärane või isegi nõrk
Seon end lapse kaudu liialt tihedalt töökohaga
keskpärane logistika (36 või 23 kesklinna, sealt jalgsi päris pikk tee)

Prantsuse Lütseum
+
Elitaarne kool
hea logistika
mitu võõrkeelt

-
suured püsikulud (süvaõpe + koolivorm)
liiga tugeva tasemega kool - väga suur koormus ja närvipinge nii vanemal kui lapsel
lisaks lapsele hakkab ka vanem prantsuse keelt õppima
jäik koolisüsteem
ülelinnaline vastuvõtt (koolisõbrad võivad elada väga-väga kaugel)


Võta nüüd või jäta... Nagu kits nelja heinakuhja vahel. Õnneks on neljas heinakuhi meile vaid taamal paistev. Siiski. Igal neist koolidest on omad plussid. Olles selle kadalipu ühe korra läbi teinud, eelistaksin kindlasti Rootsi süsteemi, kus lapsevanemale saabub kevadel kiri kodulähedase kooli lapsevanemate koosoleku toimumisaja kohta.

Meie aga... Notsu meel on Reaalist väljajäämise üle kurb. Tema valiks võimalusel kodulähedasest koolist õpetaja, Mustamäe Gümnaasiumist seal õppiva parima sõbranna ja siirduks nendega 21.kk väikeste koolimajja, seljas Prantsuse Lütseumi kaunis koolivorm.

Nomakaeitea. Ja aega otsustamiseks on kuni 15. maini.

teisipäev, 28. aprill 2009

minuke & minu sada häda

Naasesin poest poole kilo jäätisega. Okei, dieetjäätisega. Otsas. Lohutuseks mind järjekordselt tabanud hädade eest.
Sain 1/5 marutaudi vaktsiinisüsti. (sest ma olen tobu - enne lasin looma kastreerida kui vaktsineerida. "Inimeludega ei mängita," ütles range ilmega arst).
Kokku üllatab käesolev kevad mind lisaks kahele kantserogeen-profülaktilisele süstile (mille tõttu ma olen juba kiilastumas) veel viie marutõvesüstiga. No mida siis veel? Puugisüstid aga ei sobi mulle just nende "profülaktiliste" tõttu...

Minu juhendajad on jõudnud lõputöös "eksistentsiaalsete küsimusteni" - ehk kas esikaas või esikülg... (No ei saa ju olla, et miski tüüp üliõpilane vehib juba kolmandat nädalat väidetavalt valmis oleva bakatööga)
Toimetusest sain enese algatatud diskussioonile iroonilise vastuse - kas "rumal" või "loll". Igatahes leidus mõlemal minu juhendajal veel viieteist minuti jagu parandusi. Ma viin need sisse. Nende rõõmuks. Tagatipuks selgus, et üks minu juhendajatest ei suvatse eelkaitsmisel osaleda (Peaks vist kättpidi tänama, kui ta päriskaitsmisele jõuab)

Rõõmusõnumitega saabus bakatöösse summary. Tallinn tänab siinkohal Luksemburgi sügava kummardusega!

****
Süstitoa õde jutustas oma halenaljakaima patsiendi loo. (Kuna patseint senini elus, ei saa talle Darwini auhinda kahjuks taotleda.)
Nimelt ostnud mees hamburgeri ning nosinud seda autos. Näljane kass rünnanud sööjat avatud katuseluugi kaudu, hammustades käest ning varastades burgeri vahelt kotleti. Mees sai antiraabilises kabinetis marutaudisüstid:)

pühapäev, 26. aprill 2009

lumeuputuses Võrumaal

Pokumaa on paik, kus iga laps võiks ära käia. Üks, ohei, koguni kaks, omanäolise välisilme ja sisekujunduse ning laudkatusega palkmajakest moodustavad Pokumaa "linnaku". Veidi eemal paiknevad kolm matkarada ning suveks valmiv lisalinnak.
Notsu meisterdas endale päris enda Poku. Kolmel korrusel leidus meeletu hunnik Edgar Valteriga seotud raamatuid lugemiseks ja kontuurpilte värvimiseks. Lossi saanuks ehitada ning infopunkti jagu voldikuid leidsime ka. Meisterdamistoas sai valida lisaks poku tegemisele ka puukoorest paadi voolimist. Ning puidust medaljonile võis ka helmeid kleepida.

Mulle meeldivad Edgar Valteri maalid. Kord Jana pool Tartus sai vaadatud Valteri värskeltilmunud maaliraamatut. "Unenäoline" on just õige sõna nende piltide iseloomustamiseks. Detailirohkus ja värvid. Esmapilgul täiesti ebaloomulikud värvid. Oled just otsustanud pildi eest järgmise juurde lahkuda kui miski uus nüanss meeli köidab. Notsu muutus rahutuks kui ma päris pikalt igat maali erinevate nurkade alt piidlesin.

Matkarada sobis seitsemesele suurepäraselt. Iga mõnekümne sammu järel viitas "postkast" mõnele uuele vigurile. Oli see siis sipelgate kaarsild (lookas puu), krokodill (vana poolmädanenud palk käbidega), eriti pika kaelaga kaelkirjak (kuivanud puuoks) ning sellele järgnes uus info haagiga suletavas poolikust pakust "postkastis".

Niidu ääres metsa all asus madalamas kohakeses aga lumehunnikute hunnikuke. Ja hoolimata kahekümnest soojakraadist paistis metsa vahele ununenud lumekuhjakesi kõikjal suurest magistraaltrassist eemal.

Päeva parimaks valisime üksmeelselt konnade krooksumise. Parklasse viiva laudtee alusel toimus hiigelsuurte konnade pulmamäng (?) Igatahes krooksusid ja kurisesid tegelased valjuhäälselt. Meie matsakate sammude lähenedes vaikisid hääled ning ujujad tardusid kivikujudeks. Mõni hetk vaikust ning häälekas plumpsumine ning kurin algas taas.

Grillihooaeg sai laupäeva õhtul Hurmil avatud. Suitsulatikaski maitses mõnusalt. Aga nädalavahetus varem suusatatud Haanja metsateedel usinalt.

neljapäev, 23. aprill 2009

võlast vabaks

Viimastel nädalatel oleme vaadanud saadet "Võlast vabaks".
Tänasest osast tekitas diskussiooni naisterahvas, kes noomis Eesti riiki, justkui süüdistades riiki oma pere võlgade tekkes.

Ausalt ajas harja punaseks. Jah, ma saan aru, et kolme lapsega üksikema ei ole kaugeltki lihtne olla. Njah. Selgus, et tegemist on minust aasta noorema naisega... Yeah, milliseks elu inimesed muudab... Aastatelt noor, väliselt... Väliselt näeb mu pealt kuuekümnene emagi särtsakam välja.

Aga milles pagan on riik süüdi, et see kolme lapsega naine ei oska majandada? Miks ta süüdistab riiki oma saamatuses, reklaami ohvriks langemises. Ja lõppeks - mida peaks riik tegema? Võlad kinni maksma? Selline soov on ju ebaaus inimeste suhtes, kes suutsid säilitada kaine mõistuse.

Mõtlesin saate lõppedes, et gümnaasiumiastmes peaks kohustusliku ainena õpetama algteadmisi turundusest. Et elluastujad suudaks mõista, et xxl-block tähtedega kirjutet "sooduspakkumine" ei pruugi olla soodus, et "lahja" ei tähenda automaatselt vähekalorilist ning "suhkruvaba" ei või absurdsetes kogustes nahka pista. Ilma algteadmisteta turundusest riik lihtsalt taastoodab järgmise põlvkonna "meie-pole-süüdi" saamatuid.

kolmapäev, 22. aprill 2009

jätkuvalt koolikarusselil

Saabusid sisseastumiskatsete tulemused inglise keele süvaõppe ja ülelinnalise konkursiga Mustamäe Gümnaasiumi.
Väike Notsu on sealses põhinimekirjas vastuvõetute hulgas...

Njah. Lisaks tegime katsed ka meie esimese eelistuse kooli - Reaalkooli, mille eelkoolis Notsu rüganud on.
Katsed olnud kerged - kergemad kui eelkooli ülesanded. Jätsin lapse õpetaja soovitusel nädalaks täiesti rahule ja see oli igati õige otsus.

Eile tuli kooliteema autos jutuks.
"Ämmäääää", alustas Notsu. "Tead, see õpetaja, mis ta nimi nüüd oligi.... Seal Nõmmel noh... See on kõige parem õpetaja neist, kelle juures ma katsetel käinud olen".
Julgustasin teda rääkima, uurides, kas ta tahab ka sinna kooli minna. Notsu oli tükk aega vait ja ütles, et kui selles kooli toolid ja lauad sügiseks ära vahetatakse, siis jah. Sest sealne mööbel olevat niiii kole.
Nomissakostad...

teisipäev, 21. aprill 2009

dzunglimuusikal "Mowgli"

Peab nentima, et Salme Kultuurikeskuses käisin viimati umbes kolmkümmend aastat tagasi. Tollal kandis see nimetust Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee või midagi sarnast:)
Ema käskis end soojalt riidesse panna ja nii toppisin ka mina Notsule kampsuni alla pluusi ning selga paksu villase šotiruudulise seeliku. Higistasime usinalt:P

Kava müügikohta me ei leidnud. Ometi kuskil seda müüdi - nii pole kahjuks aimugi, kes nimeliselt osades mängisid. Aga äge oli - must panter Bagheera, minu lemmiktegelane raamatust, osutus parimalt väljamängituks ka muusikalis.

Kui tuled saalis süüdati, avastasin ma oma poolpimedate silmadega, et trupp koosnes suurematest ja väiksematest lastest. Suurepärane esitus!

"Palun kirjuta, et meeldis väga", ütles Notsu kui telefoni piletikinkijale tänusõnumit toksisin. Meeldis jah! Mulle ka.

sajakümnekroonine paber

Corsa automaatkast on jamanud juba paar aastat. Justnimelt. Et parkingu peale lükates ei saa sealt mõnikord enam mujale. Ja järgneb ajaühik x nõksutamist. Tavaliselt on neil hetkedel kohutavalt kiire. Küll aga lubab Corsa eemaldada süütevõtme käigukasti asendis "neutral". Nii ma plõksan nende kahe, okei, tagurpidi ka, kolme vahet. Muretult.

Eelmisel nädalal helistasin automaatkasti parandamise teenindusse. Selgus, et tegemist ei ole mitte hirmkalli eritöö, vaid tavalise luksepa ampluaaga. Soovitati samast töökojast meistrimeestki.

"Kuussada kümme krooni", ütles admin hiirega plõksides. "Äh, pole mul seda prinditud paberit vaja", sirutasin käe võtmete järele. Härrasmees arvuti taga naeratas ja ulatas mulle sada kümme krooni tagasi. "Olgu siis viissada"

"Mismõttes?" Aga vahet ei ole. Läheb ikka vaja:)
Täna ostame Notsuga enne teatrisseminekut jäätist!

pühapäev, 19. aprill 2009

sünnipäev, vol x

Tänasel peol osalesid vaid parimad - Väikese Notsu parimad sõbrad ja sõbrannad. Täidetud sai aastapikkune unistus - sünnipäev KalevSpas.

Mõte oli lihtne - kahe- ja pooletunnise sünnipäeva sisse mahtus kolmveerandtund mängujuhiga, tordisöömine, riietumine ning veidi vaba tegelusaega. Liutorud olid õnneks suletud ning enamik tegevust toimus lastebasseinis.

Kritiseerida julgeks küll - mängujuht, kes lubas saabuda "kümne minuti pärast", tuli tubli paarkümmend minutit hiljem ning sedagi pika otsimise peale. Samuti ei tegelenud ta lastega kaugeltki kokkulepitud (ja tasutud) nelikümmend minutit. Paarikümne minuti pärast pidasime taas "kümneminutilise pausi". Reaalselt venis seegi paus pikemaks ning alles otsimise peale leidsime tegelase üles. Kurvastuseks algas vahepeal väikeses basseinis uus treening - organiseeritud pallimäng lastekas ei tundnud kõrvaltvaatajatele üldse nii lõbus kui esmane madratsiralli...

Kriitikata aga jagus lõbu nii kuuestele kui üheksasele. Just sellesse vahemikku jäid vanused. Poisid olla pesuruumis teatanud, et jamalt lühike oli... Kaks ja pool tundi:P ja üheksa tüdruku jaoks ei jagunud kahest föönist kohe sugugi.

Õnneks erinevad laste ja täiskasvanute arusaamad lahedast sünnipäevast kardinaalselt ning Väike Notsu leidis, et tegemist olnud maailma kõige mõnusama sünnipäevaga. Loodetavasti jäid kutsutud sõbradki rahule.

laupäev, 18. aprill 2009

ja veel üks sünnipäevapidu...

Täna ootas Notsu endale jälle külalisi. Mõned armsad sugulased, keda alati rõõm kohata. Vanaema. Ja muidugi parim sõbranna koos oma ema ehk minu parima sõbrannaga. Kokku sai üks mõnus Segasumma suvila. Algselt plaanisime istuda õues ning grillida, ent hommikune lumevaip ja hilisem päikseline kuid jäine õhk nullis selle võimaluse. Nii tegime hooviukse taga grillroad valmis ja serveerisime neid siiski toas. Selle kevade esimene grill:) Kana ja vorstikesed!

***
Homme on see päev mil saabub kink, mis Notsule ilmselt suurima rõõmu teeb. (Mulle vist rohkemgi) Hommikul sõidame kiisu järele. Kärtspunane isane. (Ilmselt muutub kesksooliseks.)Tühi kassikoht on meil olnud eilsega aasta ja nüüd saab see toalooma moodi täidetud.

neljapäev, 16. aprill 2009

järgmised katsetused

"Need olid ju mingid suvalised katsed!", ütles Nostu kui esimeste hulgas klassist väljus. Tõesti - Nõmme Gümnaasiumis ei nõutud mitte midagi ülelapselikku. "Värvisime ämblikku - tegin halli kere ja roosad jalad." Etteütlus olnud samuti lihtne ning matemaatikas ei nõutud mitme järjestikuse tehte tegemist.

Mulle meeldis kodulähedane koolimaja - veidi vana ja väsinud, aga igati kena ja armas. Oma õpetaja tundsime teiste hulgast patsi järgi ära.
Küll aga oli lapsi kogunenud oluliselt enam kui õpilaskohti. Nii uuriti iga vanema käest, millisesse kooli ta veel katsetab ning kas elukoht on ikka Nõmme.
Tegelikult on see ilmaelu ikka naljakas - algselt unistasime meiegi igasugu poppidest koolidest. Kuniks pärale jõudsid koduläheduse plussid. Elu ju pikk ees.

kolmapäev, 15. aprill 2009

sünnipäevataja

Väike Notsu ärkas hommikul juba enne kuut ning saabus kaissu nihelema. Poole seitsme ajal hakkas mul temast kahju ning saatsin ta oma voodisse tagasi, et ise külmkapist Pagari-Liisu mandariinitort võtta ning seitse küünalt süüdata.
Tühja sest tordist ja küünaldest. Märtsikellukesed meeldisid. aga üle kõige meeldis pakke rebida - mikroskoop ja fotoaparaat. Oujee!

Magasin kaheksani. Toimekas seitsmeaastane oli sellal saatnud Suurele Seale sõnumi: "Fotokat pole vaja, juba sain" :)))

Lasteaias jätkus pidu ja pillerkaar. Tort ja kaardid, kasvatajalt pärlikarp. Oh, kuidas meie kasvataja küll jaksab. (Hommikul Notsu just rõõmustas, et on SEE, seesama, kes minu ajalgi)
Ja katsed Mustamäe Gümnaasiumis.
Siiani kõige paremini reguleeritud katsed - laste katsetamise ajal esinesid õpilased saalis vanematele. Plokkflööt, klaver, kitarrimäng ja mudilaskoor, kus Notsu Kõige Parem Sõbranna laulis, pani mind isiklikud mured unustama. Õhtul pakkus vanaema torti. Ja päris õhtul... Sellest ei kirjuta.

teisipäev, 14. aprill 2009

Palju õnne sünnipäevaks!

Täna 7 aastat tagasi oli Pelgulinna haiglas valvearstiks dr Kobin. Veetsin seal kena pühapäevase päeva. Valu oodates. Kell 20 võttis doktorite konsiilium vastu otsuse varustada mind kanüüliga ning 15.04.2002 kell 3,38 sündis Väike Notsu.
Tegelikult ei olnud see sugugi nii lihtne kui aastaid hiljem ühe lausega kirjutades.

Kuus aastat on möödunud välgukiirusel. Tegelikult olime ju kahekesi kodused vaid napid 9,5 kuud. Seejärel on järgnenud tädi-Ulvi ja lastesõime-, hiljem ka lasteaia aastad.
Paksud tumedad juuksed on kasvanud vööni, jala suurus nr 34, pikkust 1,30 ning kaalu hommikuse seisuga 29,4 kilo. Rõivanumber on 8-9 ehk 134/140. Mõistust... mõnikord tundub, et see on just otsa saanud.

Kelleks tahad saada? Ei tea. Lemmik tv-saade? Kodu keset linna. Kes su parim sõbranna on? Lasteaiast Liisa ja muidu Saskia. Kelle kallis Sa oled? Emme.

Suur Siga kaalub homme küllatulekut. Notsu põrnitses telefoni üsna pikalt ja küsis punasele nupule vajutades: "Ei tea, mida see tahab..."

Kui ma kiiremini magama lähen, kas siis tuleb sünnipäev rutem?
Mis kell mul see päris sünnipäev on?
Kas ma pean pool neli öösel üles ärkama, et sünnipäeva näha?
/Kuule, ma natuke kardan kui see sünnipäev tuleb/
Kas ma saan kingitused täna või homme?
Kes mulle fotoka kingib?
Kui palju ma võin endale külalisi kutsuda?
Kui ma õhtul magama lähen, siis olen ju alles kuueaastane, aga kui üles ärkan, siis juba seitse, eksju!



*******************************
Sel ammusel 1981. aastal olin ma detsembrikuus vanaemaga angiinis. Raadiost mängiti iga päev Onu Remuse jutte. Ema määris mu kurku hoolikalt lennukipetrooliumiga ning antibiootikumitabletid olid punase-sinisekirjusse kilesse pakendatud. Tõnismäe apteegist toodi palavikku alandavat ümbrikukestesse pakitud Antigripini pulbrit. Mul käis vaid üks külaline - ema sõbranna tütar, kellega...möödunud suvel koos Leninit vallutada üritasime.
Ma mäletan seda üleandmise hetke üsna selgelt. Fotoalbum.
Oli see nüüd haigusest või ongi need esimesed kaugesse tulevikkugi ulatuvad mälestused sellised... lünklikud.
Istusin pikalt uinuva Notsu voodi veerel ja mõtlesin segaseid mõtteid. Mismoodi meenutab oma seitsmendat sünnipäeva tema:)

esmaspäev, 13. aprill 2009

lõpp venib kui tigu

Miks soomlased peavad lööpi esikaanest olulisemaks? Kas rootslaste ja eestlaste popimad esikaaneteemad ikka kattuvad? Pagan! Rootslased peavad edukaks ka sotsiaalseid ja odavostuteemasid... Kust leida Soome-Eesti netisõnaraamat?

Oeh. Õppejõult saadud neli raamatut ja üks ajalaheartikkel tegid mu elu põrguks. Pealegi ei valda ma soome keelt ning lugesin valjult endale ette. Aga Ilta-Sanomate juubeliraamat on 284 lehekülge paks ning mõnusas peaaegu A4 formaadis...!

Lisaks leidsin netist mõned soomlaste uurimustööd tabloidide teemal, soomekeelsed ikka. Lugesin valitud lõike taas kord valjusti, sest see oli ainus võimalus mitte eksida mõistmisel. Ja kuskile tuli paigutada ka professor Hennoste kuldsed sõnad, et minule vajalikke tabloidide - teemalisi teooriaraamatuid ei ole veel kirjutama hakatud.
Homme peavad õppejõult laenutatud raamatud olema tagasi Tartus (organiseeritud)

Õppisin Excelis diagramme tegema. Nüüd, peale neljandat võin teisigi õpetama hakata:)

Minu bakatöö on üsna valmis. Puudub Summary (aga on kokku lepitud, kuidas see valmis saab) ning lisaks tahaks nokkida mõned iluasjad nagu illustratsioonid parimate esikaante näol. (no kuidagi peaks ikka näitama, mida kaheksa aastaga kokku käkiti)
Sisuosasse ootan vastukaaluks Õhtulehe endise peatoimetaja meenutustele ka mõnda lauset Sõnumilehe endise peatoimetaja sulest. (kokku lepitud)

Ja mitte ühtegi rida rohkem. Koos lisadega 77 lehekülge. Seoses kaunistamistega võib veidi venida, aga üle 80 ei tule. Vaatan üle viited ning saadan juhendajatele, seejärel retsensendile.
11 - 12 mai on eelkaitsmine (olevat väga hea, kuna seal tehakse puust ja punaseks ette, mis veel puudu). Kas selleks peab töö kenasti köitma või piisab prindist? Kuhu need üles riputatakse?
ÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!

aiatöödel

Pühapäev oli istutuspäev.
Mulda sai suuremas jaos suvelilleseemneid. Esialgu muretsesin paigutamise üle - väike plastmasskassett tundus tilluke, kui lugesin et ainuüksi lobeeliapakis on üle 300 seemne.
Seejärel avastasin akna taga eelmise aasta suvelillede kastid. Tõstsin need tuppa, segasin mulla läbi, väetasin ning külvasin seemned. Saab sealtki harvendatud.

Õhtul ema juures söömas käies vaatasin Lasnamäe lumikellukesi - imekaunid. Tahan ka! Kui kellelgi üle on, võib pakkuda. Küll aga õitsevad krookused. Sibulad andis mulle endine kolleeg ning unustasin nad saamissügisel istutada. Aasta hiljem panin küll maha, ent üles ei tõusnud neist kevadel ükski. Mingil põhjusel hakkasid nad alles aasta hiljem kasvama roosipuhmalt oksakatet eemaldades avastasin kõrvalt triibulised lehed ning päev hiljem avanesid ka lillad õied!

Mõtlesin tekitada püsilillepeenra. Aga neid vist istutatakse alles sügisel:( Sügiskrookuseid tahaks. Kolides oli eelmisel omanikul üks uhke puhmas, ent ümberistutuse käigus kaotas ta oma ilu ning naabrinaine pealeistutustöö käigus kadus hoopis.

Pojeng on punase nina välja lükanud - paraku ei ole mul kümne kevade jooksul tema õiteilu nautida. Enne mind on õite kallal sipelgad ja sinna õied kuivavad.
Külvasin muru - bernhardiini kolmnurkne jooksurada tulen likvideerida. Kaalusin ka sireliheki asendamist kuusehekiga - oleme naabritega korduvalt privaatsuse puudumise üle kurvastanud. Iga aastaga läheb kergliiklus tihedamaks. Üks põhjus on ka pidev koertega jalutamine, mis berhnardiiniplika ärevalt oma kohalolekust märku andma sunnib. Seejärel aga meenus suve lõpus kaasnev kanalisatsioon ning eelnev kaevetöö. Jääb ära!
Mõtteid on palju, teostajaid vähe. Sel aastal tuleb maja värvimine ette võtta ning tekitada roheline sein ühele koledale garaazijupile. (Vajalik materjal - kiiresti kasvav ronitaim. Humal? Metsviinamari?)
Paha on olla algaja aednik - ma ei tea, kus ma varem olin. Kasvuhoonet tahan ka. (Hobbyhalli oma sobiks mulle - seal on lisas automaatavanev õhutusluuk. Aga maksab üle 10 tuhande)
Lugesin oma hädaldamise üle - kõike ja korraga on vaja. Ikka mett ja saia. Ja mett palun rohkem! Ja saia ka rohkem!

laupäev, 11. aprill 2009

:(

Eile. Eile oli üks tore päev. Hoov sai korda - rehitsesime vanad lehed Nõmme kärtspunastesse lehekottidesse, istutasime aeda võõrasemad, panime kasvama portsu suvelilli. Majanduskriis ühildatud meeldivaga - proovin, kuidas idanevad omakasvatatud istikud.

Hommikul käisime suvekodu Munalaiul vaatamas. Kena oli - pilliroog kadunud! Pidime minema ka Viljandisse teatrisse, ometi pöördusime tagasi Tallinna.

Mõni hetk on vahel valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus, laulis Jaan Tätte. Mina aga olen kuni homseni kindlasti ühes teises kohas ja üldse mitte vabatahtlikult. Loodetavasti lubatakse mind esmaspäeval tööle. Siia aga. Siia ei taha ma rohkem kirjutada.

kolmapäev, 8. aprill 2009

see kevadine kolmapäev

Peale piirkonnakooli, 21. kooli, katsetel osalemist lunis Notsu end rattaga sõitma. Tegime kahekesi Notsu mõistes pikema tiiru kuniks mul tõsiselt külm hakkas. Laskusime mäest, mis eelmisel aastal kõne allagi ei tulnud ning kihutasime usinalt mööda vana raudteetammi. Pidin küll põrsakest noomima paremasse äärde hoidmisel.
Igatahes on Väike Notsu jõudnud sellesse mõnusasse vanusesse, kus suisa lust ja rõõm ühisüritusi ette võtta - -kepikõnd, rulluisutamine, rattasõit, on vaid lühike osa loetelust.

Võime end staazikateks koolikatsetajateks pidada. Koduaadress, vaba aja tegevused... Notsu venitab moka pikaks ja küsib, et kas on jälle sama nagu eelmiseski:) Ja iga päevaga tean üha kindlamalt, et sügisel ootab meid hoopis Nõmme Gümnaasium. (22 õpilast klassis, kodu lähedal)

Bakatöö parandused said sisse viidud. Tartust laekus lisaports raamatuid - need ei ole "need päris õiged", sest kasutades professor Hennoste sõnu - neid päris õigeid ei ole kirjutatud. Tabloid on tabu. Aga midagi siiski. Et retsensendil hetkel omad kodutööd käsil, venitan ja silun veel.

teisipäev, 7. aprill 2009

müügikoolitus

Masekas ronib jälle peale.

Veebruari lõpus sai üürnik ukse taha tõstetud - ühistu lubas üürnikule politsei kutsuda ning võlgnevus kommunaalide eest hakkas tagatisraha ületama.

Uut üürnikku ei ole siiani leidnud, kuigi olen rendihinda juba 1500 krooni võrra langetanud. Tänane vaataja tekitas minus eriliselt kummalisi tundeid.

2xl suuruse ja 4-liitrise ottomootor-maasturiga maja ette veerenud pereisa avaldas arvamust, et 1978. aastast pärinev külmik ei ole loodussõbralik. Ja elektripliidi arvas ta olevat vajaliku minu kulul keraamilise vastu vahetada. Ning pesumasina võiks ma ka muretseda. Seda viimast võin tõesti.
Aga küsimusele, kas nende nõudmiste juures on ta valmis täna õhtul lepingu sõlmima, vastas mehe kaasa eitavalt.

Hea nõks terade eraldamiseks sõkaldest. Ausalt. Tänud Ekke Lainsalule.

esmaspäev, 6. aprill 2009

lütseumi varunimekirjas

"A tead, ma kirjutasin, et 8+2 on 9", oli Notsu vanaemale lütseumis uksest välja tulles öelnud. "No niisama", lisas ta.
Igatahes avaldati lütseumi tulemused ning minu Notsu varunimekirjas. Lootust ei hellita - viies alles. Mind hirmutab siiralt kohustus hakata ka ise prantsuse keelt õppima ning teadmine, et kümneaastased lütseumlased õpivad nelja keelt. Näen kolleegi pingutusi ja tean, et nad õpivad viiendat klassi lõpetava tütrega koos kaks korda päevas - õhtul neli ja hommikul ühe tunni.

Notsu sõbranna perele soovin siiralt õnne - tema lootus oma esimese valiku kooli, VHK-sse lootus sisse saada oli olematu. Nüüd siis Lütseumis koht olemas. Meie jätkame karussellil keerlemist.

koolikarusellil pöörlemas

Katsetamine hakkab juba harjumuseks saama. Väike Notsu katsetas pühapäeval koos sajakonna omaealise tüdrukuga Prantsuse Lütseumi.
Etteütlus olnud lihtne - "Kana munes suure muna" ja "tuul puhus..." ei ole tema jaoks rasked laused. Matemaatikaga saanud ta samuti hakkama. Seejärel küsiti, kus ta elab. (Hiljem meenus mulle, et aadressi järgi elame ju hoopis teises kohas ja selle aadressi panin vist ka ankeeti). Seejärel uuriti, kas tal ka lemmikloomi on (jah, koer) ning millega ta vabal ajal tegeleb (mul ei ole eriti vaba ega, sest ma käin kolm korda nädalas suusatrennis). Siis olnud veel küsimuseke, kas trennis meeldib (ikka). Kaks lühikest teksti, millest ühes oli juttu nutvast kassipojast. Õpetaja küsis, mida tema poiste asemel teinuks (mina viinuks kassipoja kassiema juurde)

Oligi kõik. Vastused teisipäeval.

Meeldis, et kuueaastaste katsetused vaadatakse kiiresti üle. Meeldis suhtumine - väike kõne direktori poolt. Ja tegelikult oli hea ka see, et lootusetud saadeti iga etapi järel minema. Tegime ju Inglise Kolledzis kogu tralli lõpuni, kuigi juba esimeses etapis nulliti Notsu võimalused.

Üheksandik tegi nädalavahetusel teise vooru loovuskatseid - temalgi sujus suurepäraselt. Täna on vestlus ühes ja homme teises koolis. Lisaks on homme esimese tasandi katsed tema esimeseks valikuks olevas koolis.

Minu juhendajatest üks suvatses peale teist edasilükkamist mu bakatöö üle vaadata. Parandusi on vähe - mõned lausete ümbersõnastused, paar copy-pastega plokkide ümbertõstmist. Mõni lause, mille kohta juhendaja arvas, et tema nagu ei saa täpselt mõttest aru...
Kusjuures kõik muutused puudutavad seminaritöö osa, mis idee poolest juba äragi hinnatud. Lisan iseenese tarkusest ühe peatüki ning siis on seegi kaelast.

Käisin eile tegemas reportaazi Keila-Joa looduspargist - seda osa, mille raadio-õppejõud "unustas" meile edastada. Jäänud on rahvaküsitlus ja materjali montaaz. Ülejäänu valmib kahel korralisel Tartu-laupäeval.

Lõpp paistab ikka üsna selgelt:)

laupäev, 4. aprill 2009

orav rattas

Mõnikord tunduvad asjad olevat kontrolli all. Bakatöö ootab oma järjekorda juhendajate lugemislaual. Jooksvad koolitööd on järjel. Õndsale rahulolule järgneb kurb krahh.

Näiteks on jooksva koolitöö juhendaja otsustanud lisada õppeprogrammi ühe ülesande, mille ta eelmisel korral "unustas" edastada. Seejärel selgub, et igaüks vaatab ise, kuidas tööd tehtud saab. (tegemist on nii tehnilisi programme kui ka konkreetset riistvara, mille hind 10-20 tuhande kanti küündib, nõudva ainega) Ja mittekedagiütlevas kõneviisis on sõnastatud ka tööde tegemiseks kuluv aeg (tema ei oska ennustada minu oskusi)

Bakatöö sooviks hädasti kirjutada juurde kirjutamist umbes 5 lehekülge - leidsin huvitava lähenemisnurga ning lisaks tahaks kaasata ühe peatüki juurde lisaallika. Aga see kõik tuleb mitmes kohas kajastada...

Väikese Notsu minek Inglise Kolledzisse takerdus müstilisse "valmisolekusse keele süvaõppeks". Naistefoorumis sahistati, et see ongi peamine "väljapraakimise" kriteerium. Tõepoolest, 35-punktilisel skaalal oli tegemist 10-punktilise väärtusega. Olen siiani pidanud oluliseks, et väikelaps omandaks emakeele ning keeldunud tema näol osalemast "inglise keele kursustel väikelastele". Aga Kolledzis olnud vajalik just ingliskeelse sõna seostamine pildiga...

Lähen üha enam seda meelt, et Notsu suundub kodulähedasse Nõmme Gümnaasiumisse - kui see kool sobis presidendile, kõlbab käia ka minu piigal. Kes teab, millised on nõudmised gümnaasiumisse astumisel üheksa aasta pärast.

Töö on kooliasjade taustal liiga vähe tähelepanu saanud. Kahel kohal täielikult rabeleda ei suuda.

Lisaks on armsa inimese lähedane (minu sõbra sõber on ka minu sõber) haiglas gangreenieelse seisundiga. Eelsest pärishaigusesse üleminek tähendaks mitmeid olulisi ja loomulikult mitte meeldivaid muutusi, mitmete inimeste elus. Kahel korral on ta haiglast jalga lasknud (pini tahab süvva). Loodetavasti parandab kevad ka kaheksakümnekaheste meeleolu. See ju tervenemisel ülioluline.

neljapäev, 2. aprill 2009

juhendajaseminarile

Mul on unistus. Umbes selline, et juhendajad kiidaks mu bakatöö parandusteta heaks. Irw.
/oiei, ma ei ole kaugeltki laisk. Lihtsalt tahaks, et kirjutamisetapp oleks lõppenud/

Edit kell 22.28
Paraku ei olnud juhendajad minu tööd isegi vaadanud. Kümme inimest ümber laua vaatas mulle otsa ning küsis üheselt: "Mismõttes valmis. Mis osa on valmis?" Nemad polnud nimelt veel alustanudki...

Saan kommentaarid pühapäevaks. Seniks otsin raamatuid tabloidist kui nähtusest. Tabloid kui formaat mind ei huvita. Lugupeetav professor Hennoste arvas, et sellist raamatut ei ole. Aga siiski vaatab. Lootus sureb viimasena.

Seniks lisan briti ja Rootsi tabloidide vastused ning osin vahvamaid esikaasi lisadeks.

kolmapäev, 1. aprill 2009

kasukas veelombis

Seitse plusskraadi peegelduvad täpiliselt ninalt. Miinusega harjunud kasukas, kevadiselt pisut tokerdunud, on ilmselgelt liigne.

Päike soojendab maja helehalli soklit ja sokkel omakorda vastu seda toetavat bernhardiini. Külg on maas ja keel vestil, silmad pilukil.

Veed sulavad, aga provva Betti lösub rahumeeli veeloigus. Püsti tõuseb rahulolematult urahtades - no mida siis nüüd oli? Ma ei või siin olla vä? Minul kasukas märg, mismõttes? Palav on hoopis ju.
Toa poole ta ei kipu. Veidi avastan ta kuudist. Kui südatalvel põõnutas tibi tagatoas, ukseks olev mistrajupp kindlalt suletud, siis nüüd ripuvad lõuad üle kuudiukse. Parema moka all käpp ning vasak toetub otse aluslauale. Silmad pilukil ja suurte sõõrmetega nina õhtku ahmimas.
Ikka selleks, et mitte maha magada möödajooksvaid taksikoeri. Info võõrast neljajalgsest meie tänaval või tammil kuuldub kaugelt varem eluka nähtavale ilmumisest. Alustavad Nõmme-poolsed hunt ja rotweiler. Jätkavad kaks kikkis kõrvadega hunti. Seejärel tundmatut tõugu nähvits ning olenevalt valvekorrast paar keskmisest pisemat penikest. Seejärel naabri-William ning lõpetab Betti madal alt.

Vanaks on ta jäänud. Tukub mõnikord ega märkagi kojutulnud majalisi. Ärkab alles siis, kui võti ukse kallal krõbiseb, või hullem veel, uks juba seestpoolt suletakse. Ikkagi umbes seitse-kaheksa aastat bernhardiini.
Temast piltide tegemine tegi meele rõõmsaks. Muretu vanadus.