Kolmapäev, 29. oktoober 2014

haige, vol xxx

Olin sooja suve ja pehme sügisega jõudnud juba unustada, et Midi hingamisteed on tundlikud, otsemalt öeldes on ta astmaatik. Tavapärased lasteaialapse viirushaigused avalduvad igaöistes tunde kestvates ja vahel ka korduvates köhahoogudes. Tekib köhakeskuse ärritus ja aeg-ajalt köhib ta oksendamiseni.
Reedest alates on Midi taas haige - kohe üldse ei ole tore. Midi, kelle eripärad on ajaga veidi vähenenud, on väsinud ja magamata olekus jälle selline... pahur ja rahulolematu hüpik.

Veel kaks ja pool nädalat tagasi lippasid Mini ja Midi aias paljajalu ja t-särkides. (Hea, et ametnikud nägema ei sattunud, kuid väidetavalt polnud kummalgi külm.)
Selline karastus toimis vaid Minile. Midi igapäevane ja vähemalt kevadeni kestev ravimiports on võrreldav mõne eaka omaga.

Esmaspäev, 27. oktoober 2014

Remont vol 3

Ema ees, tütar järel, tavatseb Meesisend uriseda kui Notsu midagi minumoodi teeb. Noh, ülemisele korrusele kommi tirib või õhtusöögilauas ajalehte loeb või telefoni näpib.

Kurgjärve traditsioonilisest laagrist saabunud Notsu  vaatas mu tapeetimis- ja värvimistöid. Reede õhtul soetasime temagi tuppa uue, heleroosa põhitooniga tapeedi, mille seerianimi on "My life is sweet".  Kuigi Notsu arvas, et saab eelmise, lõvitapeedi, seinalt rebimisega ühes poistega ise hakkama, oli tapeet kiuslik ning poisid väga ei viitsinud. Asusime ühiselt tööle. Esmalt teipis Notsu alumise korruse värvimiseks ja mina rullisin. Seejärel puhastasime Notsu toa seina osaliselt tapeedist.
Ja kui see valmis saab, siis ongi vaid kaks tuba remontida jäänud... :)

Olles päris aus, siis on meil vannitoas üks alumise rea plaatidest lahti. Avastasin, et pidevalt põrandale pudisev plaat on nurgast katki läinud. Tegemist tundub olevat vihjega, et viimane aeg oleks köögiseinast suuremate pindade plaatimine selgeks saada.

Reede, 24. oktoober 2014

Kapist välja?

Hoolimata peatselt täituvast neljandast aastakümnest ei tea ma jätkuvalt, kelleks tahan saada kui ükskord suureks saan. Võib-olla ma ei saagi suureks :)
Mul on olnud üksainus tõsiseltvõetav töökoht ning seal läheneks raamatupidamuslikku kulumit arvestuse aluseks võttes mu väärtus juba kolmandat korda ümmargusele nullile.
Selles töökohas kannab töö iseloomu tõttu käesolev päev alati järgmist kuupäeva, igavene homme. Ning tulemust saab nautida vaid hommikul, eelmise päeva tööd reaalselt läbi lapates.
Osalt käegakatsutava tulemuse puudumise kompenseerimiseks, osalt praktilisest vajadusest hakkasin ma mingis vanuses üha enam tegelema ehitus- ja remonditöödega. Selleks, et näha tulemust.
Või algas see siiski juba varem... kord teismelisena vahetasin ema nädalalõpureisil oleku ajal näiteks esikutapeedi.
Igatahes panin ma täna kodus tapeeti - ei mingit liigset kiirustamist. Kaks rulli ja neli tundi. Nautisin iga hetke rullide ja kääride, seejärel paanide ja liimi seltsis. Tapeedi leidsin üsna ootamatust kohast, saadaval oli kolm rulli ja ma soetasin neist kaks. Väikese kiiksuga nagu enamik mind ümbritsevatest esemetest. Töö käigus tekkis isu veel ühe konkreetse seinajupi kaudu avatud territooriumi liigendada ja see allesjäänud rull saab samuti minu omaks.
Paanidele liimi tõstes mõistsin, et ma pidanuks maalriks õppima. Ei mingit glamuuri ega punast vaipa. Aga see-eest imeline ja silmaga nähtav tulemus.
Selline ümberorienteerumine mõjuks mu lähedastele ilmselt... noh.. šokeerivalt. Parem jätan kapist välja tulemata. Mind võib vabatahtlikuna appi tapeetima kutsuda, tulen heal meelel.

Kolmapäev, 22. oktoober 2014

Remondinaine

Ilusates kodudes on alati rõõm käia. Laupäeval külastasime älle üht värskelt valminud ridaelamut, mille avarus, värskus ja ruumipaigutus võttis heas mõttes kadetsema.
Mul sai oma pruunikarvalisest elutoakoopast kõrini juba selle tapeedi paigaldamise ajal. Ja inspireerituna heledast ja avarast kodust ning õnnistatuna teadmisega remondi lihtsusest kiskusin pühapäeva õhtul tapeedi maha.
Alt koorus kooslus helerohelisest ühes samblaroheliste laiade värvitriipudega.
Esmaspäeva lõunaks jõudsin  ma teadmiseni, et aastakümme tagasi sisekujundaja poolt soovitatud värvikombinatsiooniga harmoneeruvaid tapeete müügil ei ole. Esmaspäeva õhtuks tuvastasin tapeeti müüvad nišipoed ning ühest leidsin ka enam-vähem sobiva.

Tänaseks, ehk kolmapäeva hommikuks pahteldasin ehitusmehest poolelo jäänud seinad. Meesisend paigaldab välisseina laudise. Lahendamata on veel esiku garderoobikapi lahendus - lisaks rõivaste-jalatsite hoiustamisele peidab see endasse ka gaasikatla ja -torustiku ning elektrikapi. 

Kui tapeediga samaväärselt inetud kardinad samuti vahetatud saavad, saab kodu hoopis hubasem.
Ega keegi teine mu elu keeruliseks ela - lisaks igapäevased kohustused ja turunduspraktika Meesisendi pool ja ...

Neljapäev, 16. oktoober 2014

Arvutikursus pikaajalise kogemusega algajatele

Arvuti taha sattusin ma esmakordselt 1992. aasta suvel, mil töötasin suvesekretärina ühes edumeelses it-ettevõttes. Sellest väikeettevõttest kasvas välja juhtiv tarkvaratootja, kuid tol ammusel ajal töötati ühes kahetoalises Mustamäe korteris, kus viis lauda ja igal neist lauaarvuti.
Õppisin kirjade koostamist - tähed, reavahetus, salvestamine, printimine. Kasutusel olid ka moodsad salvestusseadmed, flopidiskid. Selles firmas kohtusin esmakordselt arvutimänguga - Tetris.

Püsisuhe arvutiga sai alguse lehte tööle minnes, aastal 1998. Minu luksuslikult isiklikus lauaarvutis ketras Windows 95 ja netibrauserina töötas Internet Explorer. Avaleheks oli neti.ee ning aeg-ajalt osalesime tarbijamängudes. Ühe suurettevõtte kümnepäevases kampaanias võitis meie kümneliikmelisest osakonnast iga päev keegi, mõni koguni mitu korda kampaania jooksul, kuniks... korduvvõidud kampaania reeglites keelati ning mingil päeval jäi seetõttu auhind välja andmata.

Istusin arvuti taha ja hakkasin tööle. Mind ei ole arvutialaselt eales koolitatud - põhjendusega, et olen vilunud kasutaja. Valetan - kui ettevõte Pegasuse kirjaprogrammilt Outlookile üle läks, toimus ühepäevane koolitus.
Ja nii olen ma kuusteist pikka aastat koostanud ja saatnud kirju ning pakkumisi. Kaitsnud bakatöö, milles sisaldus sadakond lehekülge teksti, tabeleid ja skeeme ning esitlenud seda komisjoni ees. Olen valmistanud ja kasutanud tabeleid ning koostanud neist esitlusi. Hallanud faile kaustades. Tööle asumise aastal soetasin endale arvuti ka koju. Mõni aasta hiljem vahetus see läpakaga, hiljem lisandus puutetundlik telefon. Olen surfanud netiavarustes, tellinud aegade hämaruses ka naljakaid tasuta asju proovimaks kas tõesti tuleb kohale (tuli, Ameerikast saadetud brošüüre on siiani riiulites) Toimetan nii Mac´i kui PC-ga, läpakaharjumusest töötan hiireta.
Ja aeg-ajalt tunnen ahastust, et ma ei oska arvutit absoluutselt kasutada...

Septembris asusin kursusele, mis mõeldud abistama lastega kodus olevaid emasid tööturule naasma. Kakskümmend kaheksatunnist päeva täis klassitööd e-turunduse nime all. Õppekavas sisaldusid nii Word, Excel kui Powerpoint, lisaks ka Photoshop ja Indesign. Süveneti ka ainetesse nimedega e-turvalisus, failihaldus ja internetisuhtlus.
Ühtäkki avanes mu ees arvuti võlumaailm. Asjad, mida ma aastaid menüüdes tuhnides avanud, on kättesaadavad klaviatuuri lühikäsklustena. Ja neid lühikäsklusi on kordades enam kui mulle seni teada olnud ctrlC, ctrlX, ctrlV, ctrlA, ctrlZ ja WinE...
Ma muudkui kribasin, ajasin näpuga järge konspektides ja muudkui hämmastusin... et Excelis saab valemeid laduda üksteise peale, et Powerpoint võimaldab teha ka kujundus- ja pilditöötlustöid, et Wordi stiilide abil saab pikka teksti toota hoopis lihtsamalt, et ... Ahhetasin iga päev ning muutusin üha mornimaks.
Oleks mind ometi saadetud mõniteist aastat tagasi arvutikursusele nende lugematute suhtlus-, müügi- psühholoogia ja jumal-ise-vaid-teab-mis teemalistele veel. Need lõputud konverentsid ja nõupäevad võinuks olemata olla. Ma oleks töötanud hoopis kiiremini ja efektiivsemalt, jalgratast pidevalt leiutamata. Sooritasin ka ECDL-testid ning olen, ic, diplomeeritud professionaal arvuti kasutamises. Avastasin ka, et koduarvutis lohiseb mul endiselt aegunud Office 2003. Uus, 2013. aasta Office on hoopis kasutajasõbralikum. Omandatud teadmistega suudan alustamata magistritöö hoopis lihtsamalt üles ehitada ning vajalikud analüüsid kiiremini valmis saada.

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Vargad, karud ja lugemisoskus

Kõiki halbu ja veelgi halvemaid juhtumeid üles lugeda enam ei jaksa.
Lõunaosariikides käisid näiteks vargad - kahju lugesin esimese hooga kokku pea 4000 euro eest. Lisaks kadusid kõik majapidamise võtmed võtmekapist ning kõik lukud kuulusid vahetamisele.
Mis järgmiseks?

Esimene tunne oli šokk. Umbes pooleks tunniks halvas ümbritsev täielikult. Ma ei suutnud maksta pangakaardiga lõunasöögiarvetki. Järgmine pooltund kulus ahastusele. Kolmandal asusin tegutsema. Ja paraku tuli tegutseda üksi, sest Meesisend suutis osa päevast istuda pea käte vahel ja kalapilgul monitori vahtida.

Täna, mõned päevad hiljem suudan ma öelda, et need olid vaid asjad. Esimest korda avastasin seda teel lõunasse, kui Käreveres tee mitmekümne meetri ulatuses autojuppe täis pillutud oli. Täpsem arusaamine, mitu sõidukit selles kokkupõrkes osales, saabus alles massimeedia vahendusel. Õnnetusejärgsest ummikust läbi venides mõistsime, et mõnede inimeste päev oli meie omast kordades hullem.

Lõunakodus ootasid meid sõbrad. Meesisendi parim sõber, suurte kogemustega endine kriminalist, oli kohal kui tema endised kolleegid jälgi otsisid. Pedandina vaatas ta üle, et kõikidest võimalikest kohtadest sõrmejälgi otsitaks. (Leiti vaid täppidega töökinnaste jäljed) Ta korraldas mu kaugjuhtimisel tellitud aknaraamiparanduse kohapealse osa ja tasus ka esitatud arve. Ja ootas meid keskööni ning pakkus, et jääb hommikuni. Meie armsad naabrid, mõlemad Meesisendi lapsepõlvesõbrad, olid majapidamise esmaselt koristanud - toppinud kappidesse tagasi sealt väljapillutu, sulgenud kapiuksed, puhastanud jäljed ning maja küttesse lülitanud.
Me jõudsime kesköö paiku - meid oodati. See hea ja soe tunne ületas halvad emotsioonid. Kui jätta kõrvale praktilised tegevused nagu kohtumine uurijaga, vestlused naabritega, sõrrmejälgede pulbri puhastamise aknalt jms, olnuks imeline nädalavahetus.

Ma tahaksin näha seda inimest, kes meie koju trügis, tehnikalt perefotod ja mänguasjakastid tõstis ja seejärel aiakäruga asjad autodesse vedas. ma ei suuda ette kujutada, missugune selline inimene välja võiks näha. On tal ikka kaks kätt, kaks jalga ning keset nägu nina ja suu? Või on ta pigem monstrum, konstrueeritud robot? Aga ma ei paina end selle mõttega. Me peame edasi elama. Nüüd on lihtsalt üks igakuine püsiarve, valveteenuse eest, enam tasuda.

***
Aga maailmas on rohkem siiski head, ma ei väsi seda kõige kiuste uskumast
Midi ja Mini said uuest lasteaiarühmast lillakassinised pisikesed karud, "Kiusamisest vaba" projektiga ühinenud rühma pehmed loomakesed. Notsu lubas mõlemale karukesele rõivad selga heegeldada. Poisid võtsid aga kumbki oma karukesed õhtul kaissu ja pugesid voodisse. Ma olin hämmingus. Esiteks ei armasta Midi uusi asju. Teiseks ei armasta ta üldse kaisuloomi. Kolmandaks oli õpetaja kirjutanud karude tootjasildikestele omanike nimed. Midi haaras esmalt Mini karu, vaatas silti ja ulatas vennale. Siis vaatas teise karu silti, ütles, et sinna on tema nimi kirjutet... Tundub, et suurest õest Väikese Notsu antud õppetunnid kirjatähtedest on vilja kandnud ning Midi oskab oma nime "lugeda".