Teisipäev, 30. november 2010

Tagasihoidlik soovisedel jõulutaadile

Ssaraks. Diivanilaual on paber. Lihtne A4. Autorit võib vaid oletada. Ümmargune lapsekäekiri annab teada muutmata kirjaviisil oma tagasihoidlikud soovikesed...

Minu soovid jõuludeks: helihark, peesbee, 2 zhu zhu petsi, 2 furreali, littlast petshope, littlast petshopite maju, puutetundliku ekraaniga telefoni, zhu-zhu petside maju, puzzle palle, tom ja jerry multikat, pehme tekk (kassile), pesa kassile, maakera mudelit, fotokat (emmele), akrüül värve, maalimisalus, maalimispintsel, suusad, rullsuusad, sädelevaid pliiatseid, legosid, suurt tahvlit ja kriite, merisiga, merisea puuri, 2 piletit Pariisi, mis kehtivad 2011 augustini (mulle ja vanaemale)


Emme soovid:


Issi soovid: (jätkub kandilises, väljakujunenud käekirjas): lõunamaa puhkus, sanatoorium üks nädal, vannitoast vann välja ja saun asemele koos aurusaunaga, armastav naine & toredad lapsed.

Venna soovid: (jätkub ümmarguses lapsekäekirjas): sokid, autod, numbrimatt, lutid suuruses 3, müts, kindad.





****************
Ei oskagi nagu miskit lisada... Hea jõuluvana, võta või sms-laen... :)

Esmaspäev, 29. november 2010

Täieline laatsaret

Laupäeva öösel vastu pühapäeva vilkusid meie maja ees taas sireenid. Seekord saabus kiirabi mulle endale. Sümptomid sarnased nagu 48h varem lapsel - meeletu oksendamine ja järgnevad kõhukrambid. Ja ma ei liialda kui ütlen, et tundsin hapnikku lõppevat ning kopse mitte kuuletuvat.
Kiirabi saabudes vallutas tualeti juba meesisend...

Arstide teooria Notsut tabanud mandariinisobimatusest ja minu nuputatud teooria allergiast põrmustus. Ilmselt on tegu siiski rängemat sorti kõhuviirusega.
Tõesõna, nii haige ei ole ma olnud kogu oma täiskasvanuea. Vaiendamatult võimendas tõbe veelgi haige meesisend. (Sest kui üks mees on haige, hakkab ta otsekohe surema. Ja vahet ei ole, kas tal on nohu, kõhuviirus või miskit kangemat).

Õnneks leidus meil täiesti terve (vana)ema, kes kihutas kange eesti naisena katkupessa. Ta kaevas meid lumest välja, lohutas, keetis kummeliteed, segas miskit apteegis müüdavat spetslahust vedeliku taastamiseks organismis, toitis Notsu, koristas ja triikis. Ja jäi peale seda päeva veel täiesti terveks.

Hommikul ärgates avastasin pliidil olevast potist miski kahtlase känkra - meesisend oli üritanud putru keeta. (Noh, vanaema teatas resoluutselt, et barankadest koosnenud advendilõunale järgneb hommikueineks vedel puder) Konsistentsi järgi võib oletada, et meesisend unustas helvestele vett lisada.
Keetsin endale ühe vesise kördi, jõin tassi hommikukohvi ja nüüd tunnen end nagu peale tõsist trenni. Enne sööki kaalusin, kas jalutada vankriga turule või sõita autoga suurde poodi. Hetkel olen täiesti kindel, et voolan tagasi voodisse.

Neljapäev, 25. november 2010

3,45

Kell on kolmveerand neli öösel. Ma ei oska midagi targemat teha kui abitult teed juua. Kiirabi viis Notsu haiglasse - öine okseralli lõppes kõhukrampidega. See ei olnud kena vaatepilt. Palju ei puudunud, et kiirabiturgutust vajanuks ka mina ise.

Kolmapäev, 24. november 2010

võrrand kahe muutujaga

Põrandal roomaval tegelasel saabub kohe uneaeg. Toas magab ta sarnaselt teiste omasugustega nigelalt. Õue magama ei saa, sest ukse eest algab lumehang. Algatuseks peaks end sealt läbi kaevama.

Lahendus?
Valmistada ette kuhi põnevate vähem kasutusel olnud mänguasjadega.
Riietuda ülehelikiirusel.
Haarata ukse kõrvalt luud ja lumelabidas.
Valmistada ette vankrilaiune riba väravani ja teine terassini, puhastada terass lumest.
Riietada asjade vastu huvi kaotanud roomaja ning tõsta ta vankrisse.

Jess! Tehtud.
Jäänud on kolm päeva üksikema staatust.

Teisipäev, 23. november 2010

Kuidas ma trahvi ei saanud.

Kui politseipoiss mind koduteel peatas, näitas ta konkreetselt kiirusmõõdiku näitu. Olin ületanud lubatud sõidukiirust täpselt kahekümne km/h võrra.
***

Dokumentide kontroll. Pisut mõtlemist ning ta saabus tagasi avatud autoakna kõrvale. Ilmselt toetas mõlemad kannad vastu maad, sest hääl oli selge, konkreetne ja karm. "Teil on endal imik autos ja kihutate täiesti mõtlematult. Proua, jätke endale igavesti meelde, et te seda enam eales ei teeks!" Ja mu dokumendid ulatati tagasi. Ilma trahvita, isegi ilma igasuguse kirjaliku hoiatuseta.

Saanuks ma trahvi, kiruksin riiki ja valitsust. Täiendaksin silm krillis Rahandusministeeriumi kontot. Ja leiaksin krõbeda sõna ametile, kes tollele sirgele ja inimtühjale teelõigule suuremat kiirust ei luba. (Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul olen seda täpselt viiekümnega läbinud ühe korra - täna. Peale saatuslikku kohtumist muidugi. Lisaks ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kes seal kiirust ei ületaks. Liikusvoog on selline.)

Peale moraaliloengut vaatan väga häbelikult maha, tunnen end süüdi ja leian, et politseionudes leidub raskete aegade kiuste inimlikkust. Ma luban edaspidi olla liikluses hoopis tähelepanelikum. See vestlus täitis oma eesmärki - liikluspolitsei peabki ju liikleja korrale allutama.

Pühapäev, 21. november 2010

Tigu kudumistööl

Hakkasin Notsule salli kuduma. (Kindad ja mütsi sokutasin targu (vana)emale tegemiseks.
Esmalt tundus, et jaanipäevaks saan valmis. Kuu jooksul valmis kakskümmend viis sentimeetrit kahekordset salli ning tundub, et saabuvaks jaanipäevaks vist ikka päris valmis ei saa. :S (Kesse tark oli, kes poest sokilõnga salli jaoks soetas? Vaatas, et ilus ja sobibki saabaste värviga. Nüüd tuleb kududa varrastega nr 2,5.)
Vahepalaks - (vana)emal on üks tokk lõnga kinda kuju võtnud, kuigi tema alustas minust paar nädalat hiljem. Juba uuris ta mütsi tegumoodigi.

Neljapäev, 18. november 2010

kedagi, kes teaks kedagi, kes...

Lugesin ühe Loo kokkuvõtet. See ootab avaldamisjärjekorda ja üksikasjad ei kuulu seetõttu avaldamisele. Lugu liigutas mind ja teisi adressaate hingepõhjani. Kahjuks olid read paberil ühele inimesele elu ja surma küsimus. Eluvõitluses oli ta läbinud mitmeetapilise bürokraatia Kolgata tee ning saavutatud riikliku rahastamise. Vaheetapis oli ta kodugi müünud. Ja viimaseski vaatuses kirjutanud ettevõttele, kelle mõnetuhandeline teenus elu poole tagasi aitaks. Kirjutanud oli tema nimel ka Neljas Võim. Aga hiigelfirma vaikis. Seda lugedes teadsin, et tean inimest, kes omakorda teab inimest... Ja veerand tundi hiljem oli kinnitus olemas. Selle otsustaja-inimese süda on õige koha peal.

Mitte et ma end nüüd suure ja tugevana tunneks. Mõtlema pani ebaõiglus. Asju, mis peaks olema elementaarsed nagu tugevamate abi nõrgematele, meie ühiskonnas ei eksisteeri. Küüned hoitakse enda poole ning toimivad tutvused ja altkäemaks. Saavutamiseks peab tundma õiget inimest. Või teadma kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb... Või olema põhjatult nahhaalne... Ja mis seal salata - olen isegi helistanud mobiilinumbrile, mis vastaspoole ametnikule kättesaamatu. Nukker, et viimasele sarnaste tõdemuste avalik väljaütlemine ei ole taunitav, vaid tavaline.
Oma väikesest nabast vaadates veereb elu nagu hernes. Järele mõeldes veereb vaid seetõttu, et tead õigeid inimesi või tasud ise kasulik olles. Eraettevõtlus ju... Meenub, et mullegi on poolvõõrad helistanud ja meesisendile ja mõnikord hilisel tunnilgi või puhkepäeva varahommikul.
Meenus miski eelmise aasta tõsielusari, kus inimesed püüdsid meeletust võlakoormast vabaneda. Imestasime siinpool ekraani, kuidas ometi. Njah. Neil ilmselt, nagu tänase Loo peategelaselgi ei olnud kedagi, kes teaks...
Brr... Niiväga tahaks maailma parandada. Unistustes võiks ka keskastmetöötajatel olla süda õige koha peal.

Teisipäev, 16. november 2010

"Eesti Postil" uus teenus

Saatsin tigupostiga kirja. Jalutasime Buuga postkontorisse, kaasas adresseeritud kaalumist vajav ümbrik. Järjekord. Müüjatädi uuris minust eespool ümbriku ulatanud mammilt, kas kleebib ise margi kirjale. Mammi nõustus.
Sama küsimus esitati ka mulle. Vastuküsimust on ebaviisakas esitada, aga uurisin, mis vahet sel on. Selgus et "teenus" maksab 50 senti.

Vaatasin veebist hinnakirja. Kodumaise kirjade hinnakirja viimasel real pakutavate lisateenuste hulgas see ongi. Mida kõike nad välja ei mõtle...
Hinnakirja lugemist huviga jätkates selgub, rahvusvahelised saadetised jagunevad maakeelse lennu- ja maaposti asemel prioriteetseteks ja mitteprioriteetseteks... Viimased liikuvad hinnakirja kohaselt kiiremini. Ilkuma kisub see "prioriteetne" "lennuki" sünonüümina.

Pühapäev, 14. november 2010

katsikulised, vol x

Katsikulised käivad meil vist põhikooli lõpuni välja... :) Ja mõned katsikulised on üle andnud kingi, ent traditsiooniline kohv-kook on pakkumata.

Eile saabus meesisendi sõber koos oma tütrega. Peaaegu otse Ahvrikast, kus ta hiigelsuure kaubalaeva esimese kaptenina vähemalt pool kalendriaastast seilab. Mulle meeldivad tema piraadi- ja tormi- ja päästelood. Eks aastatega juhtu nii mõndagi. Ja ei tundu kaugsõidukapteni ameti nii romantiline midagi kui nädalate kaupa vaid sinine ookean vaateväljas terendab.

Mõned katsikukingitused on praktilised ning meenutavad kinkijat igapäevatoimetuste juures. Teised jällegi omavad väärtust alles aastate möödudes. Viimaste hulka kuulub poja isiklik hõbemünt, mille tagumisel küljel urisev tiiger käesolevat tiigriaastat meenutava kirjaga. Mündike on kehtiv ka kui väärtusega üks Austraalia dollar.

Kolmapäev, 10. november 2010

Söögitoolijahil

Lappasin kuulutusi eesmärgiga Buule konkreetset marki söögitool osta. Märksõnadeks - kasutatud, kuid puhas ja terve. Beebitarbed on minev kaup - enamasti helistasin hilinenult, toolid oli jõudnud uue omaniku leida. Ühega vedas - kuulutus oli värske, aga pakutav maksis oluliselt rohkem kui teised omasugused.
Müüja teatas kohe alguses, et tool on peaaegu uus, sellest ka kallim ja mittetingitav hind. Tool olevat pakendatud suisa originaalkilesse. Järgnes naistejutt elukorralduse muutustest, mis ei lubanud tooli vahepealsesse kodusse kaasa võtta ning tagasi kolides olnud see juba lootusetult väike.
Ajasin Helesinisele Unistustele hääled sisse. Tool oli tõesti vähekasutatud - kriimudeta plastmass tõsteti minu silme ees originaalpakist välja. Kuniks perenaine näitas, et siiski, üks pisike viga on kaubal ka - tooli pehme põhi on kolmest kohast rebenenud. Aga mitte palju! :) Nojah, kuidas öelda lahkele perenaisele, et ma ikka seda peaagu uut katkist asja osta ei soovi. Pealegi strateegilisest kohast katkist - tooliomaniku paljad varbad venitavad aukudesse takerdudes need veelgi suuremaks.
Aaaaaaa, tegelikult on see ikka meie jaoks suur... ja sobimatut värvi (Paraku seda mudelit teist värvi ei tehtagi, ic), vabandasin lahkudes.
Ostsime Buule söögitooli rosinasilmade ja lumivalgete juustega väikese Vanja pere käest. Aga troonil Buu sööma ei nõustu - hoopis lahedam on seal istudes niisama toitu puristada.

Teisipäev, 9. november 2010

Bye-bye, gaasikatel!

Gaasikatel lõpetas eile maise tee. Juba suvel jupsis, viisime remonti ja nüüd on taas miskit viga.
Meie jaoks tähendab see sooja vee puudumist. Küte meil siiski on - hommikul ärgates süütasin gaasipliidi ahju, peletasin ahjusuu eest eemale sooja pürgiva kassi ja jätsin ukse avatuks. Ülemise korruse ühe toa ukse sulgesime, teise laenasime täna ühe ja kolmandasse ostsime ühe elektriradiaatori. Kuuri kaminapuude järele ei viitsi keegi minna. Bu magas tänase öö müts peas ja õhukesed kindad käes. Notsu sai paksema teki. Ja mina otsisin välja Võru-vanaema kootud sokid.
Võtsime pakkumisi, et
* Katelt parandada
* Katelt asendada
* Osta uus, teise kaubamärgi katel

Otsust ei ole ja seni kütame eelkirjeldatud moel. Ühtlasi oleme avatud kutsetele sauna või vanni.
Bad luck või kuidas seda öeldigi. Igatahes on novembris kütte ja sooja veeta olemine hoopis teine tera kui juulis.

Pühapäev, 7. november 2010

Juubel!

Pojal täitus pool eluaastat. Tähistasime vahvalt - ära söödi võileivatort, charlottetort ja kringel. Suupistetest ja veinist rääkimata. (Ausalt, mida vanemaks poja saab, seda raskem on mul ettevalmistusi teha) Ema endine kolleeg kinkis nimelise hõbelusika ning see on tõesti hiigelarmas. Ema sõbrannad tõid tellimise peale kõrge seljatoega pissipoti ning see on väga praktiline. Ja minu sõbranna :) tema abil saime ühe Eriti Vajaliku Joonise...

Kaalu-pikkuse saame kolmapäeval. Alustasime ka püreeplökkamisega. Teelusikatäis kõrvitsat ja järgmisel päeval kaks ning täna juba kolm kadus kibekiiresti. Homme katsetame hõrku maapirni ahjus hautatult. (Proovin aeda ka istutada. Lillepeenrast välja.)
Poja ei rooma jätkuvalt, vaid keerutab end lihtsalt niisama. Vahepeal saadab tema pingutusi edu ning ta liigub edasi või tagasi ihaldatud esemele lähemalegi. Silmad on pruunid ja juuksed ka.

Kolmapäev, 3. november 2010

Pealtkuuldud kõnelus

Vikerraadio ruulib ärkamisest tööpäeva lõpuni. Üks katke jäi tänasest programmist meelde:
Saatejuht: "No mis teile siis muret teeb?"
Helistajapapi: "Seda, et... seda et, et eurosid mahutavaid rahakotte ei ole müügil näha olnud..."
Saatejuht: "Niinii..."
Helistajapapi: "Aga noh, ega ma ei ole kuskil poes vaatamas ka käinud..."

Teisipäev, 2. november 2010

Piinlik lugu - mõlkis...

Lõunaosariikides asuvate talvesaabastega vedanuks me välja umbes jaanuarini. Sestap asusime uute rehvide otsingule. Lõppeks sain soodsa hinnapakkumise - neli tuttuut Dunlopi naelrehvi maksid letihinnast oluliselt vähem. Pidin viima Helesinise Unistuse rehviteenindusse.

Lükkasin tagasi teenindusepoisi pakkumise auto sisse sõita ja ajasin Unistuse ise garaažiuste vahele. Poja porises tagaistmel pahuralt ja ma juba istusin turvavöö kinni ja mul ei olnud plaanis minna "kohvisaali" ja... tegelikult suudan ma viimasel ajal isegi kanalile sõita ja misiganes. Igatahes tegin ma ränga vea, sest sekund hiljem tundus miskit pehme olevat. Pehmeks osutus Helesinise Unistuse tagauks vastu punavalgetriibulist betoonseina :S Vara keerasin oma pika pikapiga...
Sitt päev, valge mees, ütlesid indiaanlased enne valge mehe ära söömist miskis seikluspõnevikus. Noh tuttuued Dunlopid on hea hinnaga all :D:D:D
Teenindusepoisid lükkasid plekist mõlgi välja, aga poleerimisega siin ei pääse. Läheb värvimisse.

/Järgneb roppude sõnade rivi... ja punastus/


Edit päev hiljem:
Hommikuks oli üks tagumine rehv tühi. Pumpasin käsipumbaga täis ja sõitsin rehvivahetusse tagasi. Kruvi oli sees...

Esmaspäev, 1. november 2010

minu rännakud







Meie uus majasõber

Ühel kolmabal käis mul külaline. Ma ei olnud tuhat aastat Gead kohanud. Ta tõi imehead kohupiimakooki ning sisustas meie rutiinse hommiku rõõmsaks. Ja muu hulgas kiitis taevani pesukuivatit. Ütles suisa, et kui nõudepesumasina ja pesukuivati vahel valima peaks, valiks viimase.
Mina ohkasin, sest JÄLLE oli mustapesukast ääreni täis. Akna taga ladistas vihma ning nööril kuivas kes-teab-mitmendat päeva naabrite pesu. Ilma kuivenedes pole neid kodus - nagu tööinimestel ikka. Ainsaks võimaluseks olnuks mul JÄLLE elu- ja magamistoad pesumasinamärgi rõivaid täis laduda ning topeltlai voodipesu trepipiirdele sättida. Öäk. (Ainus, kes sellle niiskuse üle rõõmustab, on meie must pianiino.)

Igatahes otsustasin ma soetada kuivati, sest:
* samal päeval kuiv pesu
* mis ei vaja triikimist
* on sirge siis kui selle ka masinast mitu tundi peale kuivatusprogrammi lõppu võtad
on väikest investeeringut väärt. Pealegi vähendavat pesukuivati majas tolmu ning korjavat endasse lemmikloomade karvad. (Meesisend kahtlustab vaatlusandmete põhjal, et tema sokid sisaldavad vähemalt 50% pärsia kassi kasukat)

Täna sõitis uus majasõber kohale. Esialgu sättisime ta lihtsalt põrandale, hiljem tõstame pesutorniks. Korjan viimase pesu restidelt ja radikatelt kokku. Meie uuel koduorjal on eraldi töökava nii jalatsite, villaste esemete kui ka sulejopede jaoks. Kõiki sätteid ei jaksanudki läbi lugeda, tuleb tööle lülitada ja siis edasi (kiita?).