Laupäev, 29. september 2007

Reede. Lihtsalt reede.

Tänasega sai Väga Raske Nädal läbi.

Tädi Hermine laulis tervemana pisikest Notsut unele. Täna oli Notsul oli kindel soov laulda tädi Herminele “mulla alla minekuks” üks laul. Et kõik lähedasematest lähedasemad olid sellega päri, läksime meiegi tund enne talituse algust kohale.
Kartsin lapse ebamugavaid küsimusi, reaktsioone, kuigi hommikulauas rääkisime eesseisva läbi.
Mind hämmastas väikese tüdruku vaprus, tema siirad lahkumissõnad, julgus surnule pai teha. Minagi sirutasin oma argliku käe Notsu käe toel tädi laupa puudutama.
Rohkete lilledega kaetud kalm jäi Käina surnuaias väga kaunis.

Hiljem tavapärane surnuaiatuur@Malvaste.
Mu vanaema noorem õde suri kahekümneüheselt, jaanipäeval 1946, meningiiti, jättes järele kolmeaastase tütretirtsu. Sugulased otsustasid, et tädi Heli, aastake minu emast vanem, saab Tallinnas meie pere liikmeks. Kas oli linnas peale sõda veidi lihtsam, või oli põhjus muus, neid, kes teadsid, ei ole enam. Ööl enne lapse toomist näinud mu vanaema kummalist und - õde rõõmustanud et saab tütre mu vanaema käest tagasi.
Nii kasvaski vanaema õetütar, fotode järgi oma nooreltlahkunud ema koopia, üles üksiku lapsena hoopis ühede kaugemate sugulaste juures. Ja minu emalgi ei ole õdesid-vendi:(

Täna jalutasime koos Malvastes – surnuaias, kuhu tahaks ma isegi maetud saada. Panime küünla ka Helile emaks-isaks olnud sugulaste mälestuseks Kärdlas. On kuldne sügis – kuivade lehtede sahin ning pruunid kastanimunad. Tegin kahest suurest ja ühest väikesest jalutajast tänasesse sobivaid mõtlikke fotosid. Värvid said kaunid. Et juhtmed ununesid, saan alles pühapäeval neid arvutist näha.

Neljapäev, 27. september 2007

väikese ilmakodaniku sünd

Lõppevasse lahkumispisaraid täis nädalasse mahtus tasakaalustamiseks üks kaunis saabumine.

Hommikul saadud sõnumi kohaselt sündis Keskhaiglas eile, 26. septembril kell 22,16 poisslaps, kel nimeks saab Kert. Pikkust 52 cm ja kaalu 3502g.

Teki seest vaatasid vastu üks igati ponks punapõskne pisipoiss ja tema väsinud kuid õnnelik ema. Ja ajastatud täpselt uue õppeaasta alguseks Avatud Ülikoolis:)


Palju õnne Ly ja Silver -teretulemast lapsevanemate hulka!

Kolmapäev, 26. september 2007

massi- ja klassivahe autoparklas

Üks prillidega keskealine naisterahvas sai täna uhkustada, kuidas ta minu auto, tema omast kaks-kolm korda suurema ja raskema, (selle rullnoka või jõmmi oma ikka), oma tõe ja õigusega Selveri parklas imemanöövreid tegema sundis.
Supermanööverdusvõimetega pisiauto omanikule oleks vist mõttetu selgitada, et suuregabariidilise autoga manööverdamine vajab enam ruumi. Kahe auto vahele parkimine, eriti kui naabrid ei ole jälginud parkimisjooni, nõuab omajagu osavust ja mõnikord peab selle toimingu sooritamiseks mõneks ajaks ka parklaliikluse "vastassuunavööndi" ummistama. Eriti raskesti mõistetav on: me ei tee seda kõike meelega.

valgete kalladega pärga, palun

Raske nädal on. Lisaks tavapärasele tuhandele tegemisele rõhub mind reedene matus.
Püüan tavanditesse suhtuda mõistuse mitte tunnetega. Tavaliselt see küll ei õnnestu. Sellegipoolest austan kirikuõpetajaid ja ilmalikke lugejaid, kes lihtsal moel ilma lähedastelt pisarat pigistamata kadunukesest räägivad. Seekordse mälestuskõne panin onu soovil ise kokku.

Üritasin tädi mälestamiseks tellida valgete kalladega pärga. Järjekordne kiiks - ma valin väga lilli...
Täielik ebaõnnestumine - Tallinna lilleseadjate huvi ühe tavapäratu tellimuse vastu oli nullilähedane. Kolmest poest kahes haigutas müüja telefonis ning kolmandas öeldi hinnaks kolm kuni neli tuhat krooni...
Et Kärdla lillekauplusest pakuti kehvadele sügisestele kalladele alternatiivi, tellisin hoopis rohkete valgete kobarrooside ning tagasihoidlike kipslilledega pärja. Väikestes kohtades on inimlikumad inimesed - sealne maailm ei taandu vaid materiaalsele. Taas kord taban end mõttelt Tallinnast igavesti pageda. Laole näiteks.

Teisipäev, 25. september 2007

tehnoülevaatus - tehtud!

Lükkasin tehnoülevaatusele minekut üha edasi ja edasi. Ja septembri lõppedes saabunuks päev, mil uue tehnoülevaatuseta enam sõita ei tohiks.

Lugesin läbi auto24 tehnoülevaatuse foorumi ja olin valmis pikaks nimekirjaks vigadeks alates roosteplekkidest ja lõpetades liigse co2 sisaldusega ning kordusülevaatusega.

Aga eh üllatust - minu seitse aastat vana patrol tunnistati täiuslikuks nii veeremilt kui ka mootorilt. Sain kaasa soovituse sõita julgemini kõrgetel pööretel - tõesti, peale diislitesti on minek hoopis särtsakam. Parempoolse gabariidi pean ka ära vahetama, paraku on selleks vaja kängururaud ära kiskuda. Ja ülevaataja lisas, et selliste autodega sõidavad vaid tõsised fännid, ning tal enesel samasugune kolmeliitrine.
Viis minutit vestlust kahe patroliomaniku vahel, kuussada krooni ja kohtumiseni kahe aasta pärast.

Polnud see ülevaatus nii hull midagi kui räägitakse.

Esmaspäev, 24. september 2007

Jää hüvasti, armas tädi Hermine!

Umbes neljasena tekib mu teadvusesse Hiiumaa. Et vanaema haiget südant iseloomustas sõna “ettearvamatu”, käisime seal alati lennukiga - Jak-40 raputas 35 minutit mööda õhuauke. Ehk oli üks põhjustest lennusõidu eelistamiseks ka see, et mugavad Ikarusid ei mahtunud kõrvuti praamile ja Kärdla ja Käina liini sõitsid ülekuumenemisohus mootoritega “LAZ”-id. Nii jäidki mulle suhteliselt võõrasteks sõnad “praamijärjekord” ja “pikk ülesõit”, küll aga mäletan “piiritsoonilubasid vanemate haudade külastamiseks”. Ja igavest probleemi vanaema rootslasest isa nimega, mille nõuka võim postuumselt "eestistas". Üks praamisõit on siiski ka eredamalt mällu sööbinud – kaksteist tundi kestnud teekond diislilõhnase jäälõhkuja “Sõprus” allpool veepinda asuvas reisijateruumis.

Esimene mälupilt. Oleme tulnud Kärdlasse külla. Ma istun esikus, suure ümmarguse laua taga, minu ees on vihtidega päris-kauplusekaal ja ma kaalun. Jahu, suhkrut, piimapulbrit, hiljem ka kalosse ja lauanõusid.

Teine. Ma olen suuremaks kasvanud ja tädi Hermine teeb ettepaneku “laps mõneks ajaks maale jätta”. Lennuväljal emast lahkumine vallandab pisaratevoolu. Aga alguse saab läbi paljude suvede kestev iseseisvuse võluga varjutatud Hiiumaa-elu. Mul on lubatud käia Kärdlas kõikjal, ütlema pean sihtkoha ja naasmise aja. Minu isiklikuks liikumisvahendiks on roostes “meestekas”, millele ma esialgu isegi sadulasse ei ulatu. Mu ülesanneteks on rohida ning abistada söögitegemisel. Poeskäikudeks usaldatakse minu kätte majapidamisrahakott, ostunimekiri ning luba osta “midagi head” vastavalt oma äranägemisele. Turupäevadel lippan peale ärkamist tädile appi –teenin esimese taskurahagi omakorjatud mustikate müügiga. Laupäev on saunapäev ja sifooni abil tehakse kihisevat mahlajooki – “vussu” Ja see lõputu hoidistamine – kurgid, tomatid, segamini ja jälle algusest.

Kolmas. Kelder. Suur ja rõske kelder. Ma saan ülesande salvetäie kartuleid ära idutada. Olen täiesti rahulolematu, sest minu sõbrannad mängivad sel päeval nagu tavaliselt staadionil.

Neljas. Onu Lembit töötab leivatehases. Tema pruunist kunstnahast ühe lukuga tööportfellis on õhtuti ahjusoojad leivad-saiad, millel või sulab. Ma mängin arhiveerimistähtaja ületanud saatelehtedega kauplust ja raamatupidajat.

XXXX-s Ema saabudes teeme “mossega” ringreisi – Malvaste, Kauste, Meelste,Tahkuna, Reigi ehk surnuaiad ja sünnikodud. Suurema ajareservi korral ka poetuuri Käina ning külastuse ema klassiõe juurde Mudale.

XXXX+1 Sügisene lahkumine täis pisaraid. Läbi talvede kestev kirjavahetus suvede naabritüdrukutega. Ja rõõmus taaskohtumise ootus.

Epiloog.
Suureks kasvades kahanesid Hiiumaa-suvepuhkused nädalale. Lisandusid külaskäigud sünnipäevadel septembris ja oktoobris. Üksi ja oma autoga. Notsu sündimisest kahekesi. Tädi Hermine, kellel oma lihaseid lapsi ei olnud, rõõmustas alati mu tuleku üle – koos valmistasime sünnipäevalaua, lookas salatitest ja kookidest. Edev oli ta ka– enne külaliste tulekut võõpasime värviliseks ta huuled, lokitangitasime juuksed ning alati pidin vaatama, “ega ta liiga mutilik välja ei näe”. Mu reedeõhtused afterpartyd lõppesid nii mõnelgi korral alles laupäeva hommikul ja siis sain riielda – sama vanaemalikult kui kiitagi.

Märtsis 2002, kuu enne Notsu sündi, tabas tädi Herminet insult. Taastusravi taastas keha funktsioonid, kuid vaim oli murtud. Kehakas Hermine muutus isutuks, aastatega jäi kõhnaks ning üha enam ka tubaseks ja hiljem päris voodisse.

Suvel 2007 peale Elbrustrippi mõneks päevaks külla sõites ei aimanud ma, et see on meie viimane kohtumine. Hermine tunnetas enamat ning pani oma mõtted sõnadesse. Püüdsin teda ergutada, lubasin nagu tavaliselt septembris sünnipäevale tulla. Nädal peale suvist külaskäiku tabas teda taas insult. Linnakiiruse tõttu lükkasin sünnipäevale minekut õigelt päevalt nädalavahetusse ja sealt veel nädala edasi – ehk saab haiglast välja ja siis… Kuniks mõistsin ,et kojuminekut ei pruugigi enam saabuda.

Praamibroneering oli möödunud reedel tehtud lõunasele – linnakate tähtsad tegemised ei võimaldanud startida varavalges. Praamil saabus telefonikõne – tädi Hermine aeg oli ümber saanud, säravroosast sünnipäevaroosist sai leinalill valgel surilinal. Ei teagi, kas suuremad pisarad voolasid minul või Notsul.

Jää hüvasti, armas tädi Hermine! Sinu 79 eluaastat olid kirevad. Armastasid kõiki lapsi nagu enda omi ja Sinu hool andis minu lapsepõlvesuvedele väga erilise värvi. Jääme Notsuga väga-väga Su järele igatsema.

Neljapäev, 20. september 2007

Närvišokk lasteaias

Laest rippuvad juhtmed ja kõikjal tolm. Tolm, mis tungis hingamisteedesse ja kattis kihina kappe, peeglit ning põrandat. Tolmukihi all olid ka jalanõud ning nagis rippuvad õueriided. Meeletult tolmu nii üldkoridoris kui ka rühma riietusruumis. Kaks töömeest ohtlikult kõikuval redelil, põrandal tööriistad laiali vedelemas.
Kõige selle kaose keskel kükitas nukralt ja käsi laiutades minu ja Notsu ühine lemmikkasvataja, rühmatoa uks hoolikalt kinni.

Ausõna. Ma sain šoki.
Lasteaed oli suvel suletud 42 päeva. Ehk enam kui tavalise inimese seadusega ette nähtud puhkus Eesti Vabariigis. Seesama Puhkuseseadus näeb ette, et tööandja on kohustatud vähemalt kolm nädalat katkematut puhkust andma ning möönab, et kuni teatud vanuses laste vanemad puhkavad siis, kui nad seda ise soovivad. Aga. Meie osakonnas on kümme töötajat, kellest eelkooliealisi lapsi viiel ning ühel kooliealine ehk õigus puhata lapse koolivaheajal.

Mul oli põhjust augustis, meie lasteaia puhkuse ajal majast mööda sõita. Vaikus valitses seal, laisk suvine vaikus. Juhatajagi puhkas ju. Ja kes siis puhkuse ajast tööl tahaks käia.

Septembrist läks lahti remont. Fassaadi remont, uksekellade paigaldus ning nüüd siis ka signalisatsiooni paigaldus. Äärmiselt vajalik tegevus, kuid täiesti vastutustundetult valitud aeg selle teostamiseks.

Ma ei teagi, mida nüüd teha. Ilmselgelt on tänane (kas ka homme jätkuv?) tolm ohtlik nii laste kui ka kasvatajate hingamisteedele. Töö tegemisest ette teatamiseta jättes ei jäetud mulle kui lapsevanemale valikut mitte tuua last sellel päeval lasteaeda. Mandliopi läbinud ja kõrvašuntidega Notsut kimbutab ju allergiaoht, tema organism on terve, kuid vastuvõtlik.

Juhatajat ennast loomulikult kell 17,30 tabada ei õnnestunud ning teadetetahvilikeselt on kadunud küll lapsevanema 22 käsku, selle asemel ilutseb seal sildike "nohuseid ja köhivaid lapsi lasteaeda ei tooda:("

Ausõna. Mõistus sai otsa ja valasin praegu emotsioonid välja.
Kes küll avitaks juhataja meelevallas olevaid kaitsetuid lapsi ja vanemaid? Kollane ajakirjandus? Kvaliteetajakirjandus? Tervisekaitseametnikud? Haridusamet?

õnnelik õnnetus märgadest lehtedest libedal asfaldil

Täna tuleb vist esimene korralik öökülm - taevas oli täiesti selge ning õhus on tunda külmakargust.

Hommik algas lägaselt. Notsu toppis endale jalga punased kummikud ja selga roosa mantli - (eel)koolipäev.
Vihmasadu ning lehesegune märg asfalt jätkus ka keskpäeval. Ja nii ta juhtus. Naisterahvas, kes üritas jälgida oma esitulesid, pidurdas täiesti ootamatult ja põhjuseta, tema järel veerenu sai pidama ja minu kolmetonnine lendas vastavalt kõikidele füüsikaseadustele, abs korralikult värisemas, ees peatunud uuele mersule selga. Tulemuseks küll vaid üks rullis tagastange, aga sellegipoolest kirjas rikutud päev.

Segaseid mõtteid mõtlesin teel tööle. Pikivahest ja juhtidest, kes kujutavad endast potensiaalset ohtu kaasliiklejatele. Liikluseeskirjast ja liiklusviisakusest, taustaks teadmine, et reedel tuleb ette võtta üks pikem sõit. "Sünnipäevale", nagu Notsule seletasin. Tegelikult on mu kallis Hiiumaa-tädi kohalikus haiglas kehvemast kehvemas seisundis ilma igasuguse paranemistahteta. Ma ei kirjuta oma halvimaid mõtteid, lähen ja kallistan teda hoopis möödunud sünnipäeva puhul. Ja igal õhtul põletan talle mõeldes küünalt. Energia, sealhulgas ka head mõtted ei kao kuskile, ütleb energia jäävuse seadus.

Kolmapäev, 19. september 2007

teisipäevaõhtu naeru ja siidriga

Naeruteraapia Epuga. Naerda on vahva, kuid pean tunnistama, et ma ei ole nii avatud inimene, et suudaksin naerda lihtsalt niisama põrandal lamades või harjutuste järele. Vahtisin hämarusse ja mul oli veidi ebamugav, sest ma ei saa hakkama enda kompleksidega. Aga iga uus kogemus on võrratu. Lohutan, et kõigile ei pea kõik asjad sobima.

Mulle meeldivad õhtused külalised. Sellised, kes ei häbene saabuda peale 21, kui meie majapidamisse on magava Notsu näol saabunud rahu ja vaikus.

Viis Normandia kolmveerandliitrist brut-siidrit kahe ja poole peale, sest Maarja on pigem hommikuinimene. Nii see osake Elbrusteamist ehk minuke ja Kaarel köögilaua taga poole ööni absurdseid asju naersime.

Esmaspäev, 17. september 2007

korvitäis hõrke puravikke

Nii rohkelt puravikke kui Maarja täna hommikul Soomaa-kodust naastes tõi, olen varem korraga näinud vaid Aegviidust elektrirongiga Tallinna poole sõitvate mutikeste korvides. Suur kotitäis kivi-, puna- ja teabveel, mis puravikke.

Tänane menüü:
Hõrk puraviku-püreesupp, mis sobiks ka peene restorani supikavasse, magustoiduks kõrvitsa-mannapuder ja järgnev tööteraapia: tunde kestev puhastamine, puhastamine ja jätkuv puhastamine, misjärel praadimine ja jääkambrisse siirduvate praepuravike karpidesse jagamine.

Tee moosiks leidsid ka eelmisel pühapäeval Maarja ema korjatud pohlad. Jõulud võivad minu poolest tulla!

Kaks head uudist elektronpostkastis

Esimene.
Võlgnevus, mille tõttu kaalusin koguni ülikooliõpingute katkestamist, on likvideeritud.

Teine.
Ülikooliseaduse paragrahvide see ja too alusel on mind üle viidud III kursuse riigieelarveväliseks täiskoormusega üliõpilaseks.
Viimase kirja muudab eriti hinnatavaks, et II kursuse läbisin puuduliku punktiarvu tõttu I kursusel osakoormusega üliõpilasena.

Pühapäev, 16. september 2007

908@rattamaraton ehk untsuläinud rattasõit

Mul oli täiesti mõistlik stardinumber teises stardikoridoris, ma ei koperdanud kellelegi otsa ja sain kenasti üle heinamaa sõidetud. Aga esimeses mudatõkkes olin ma paremas ääres ehk vales kohas nagu harilikult ja pistsin mõlemad jalad poole sääreni külma vette. Palju Õnne!

Esimese korra sõitjana ei osanud ma nahhaalselt trügida ja kümmekond kilomeetrit põdesin. Alles siis kui järgmise viiesajaga stardinumbrid hakkasid tagantpoolt lähenema, mõistsin kui totaalne tropp ma olen.

Mingit rolli kehvas alguses mängis muidugi ka tormiline nädalavahetus hiliste magamaminekute ja tänahommikuse eriti varajase ärkamisega. Paintballis sain eile kuuliga täistabamuse Väga Haigesse ja Õrna põlve - tulemuseks valu ja sinikas... Nagu kätel ja kintsulgi. (Esmasel vaatlusel võiks arvata,et olen järjekordne koduvägivalla ohver) Ja ratas on sel aastal täiesti hooldamata - kui muidugi välja arvata enne sõidu algust ketile lastud õli. Khm.

Olin eelpooltoodud põhjustel esimesel veerandil niivõrd halvasti esinenud, et järgmisel kolmveerandil ei õnnestunudki hoolimata üpris vingest sõidust kaotatud vahemaad tagasi sõita.

Kruusakate laskumised olid ägedad - maksimumkiirus 45 km/h. Ühel metsalaskumisel sain kätte 39 km/h. Tõusudki olid vahvad - mudaseks sõidetud ja ka muidu liivastel metsateedel. Kiire käiguvahetuse õppisin selgeks:) Et tagumise poole seltskonnas on nigemalad sõitjad, siis takerdusin paar korda neisse, kes keset kõikse põnevamat mäkketõusu lihtsalt rattalt maha tulid ja keset teed edasi jalutasid. Viimasel kümnel kilomeetril otsustas vana hea Schwamm oma halvast kohtlemisest ka häälekalt teada anda - hea, et olulised detailid küljes püsisid.

Keskmine pulss 171 teeb murelikuks ja maksimaalne 195 ka.

Koju tulime Viljandi kaudu - Epu vanemad ootasid meid sooja sauna, tee ja imelise õunakoogiga. "Rattad katusel" 80-ga näikse tänase põhjal olevat uus moetrend Tartu-Tallinn maanteel. Et tabasin Notsu isa endast möödasõidul ja end talle sappa haakisin, arendasime tandemina täiesti korralikke möödasõite.

Tõstsin ratta kuuri asemel tuppa ja sealt läheb ta talvisesse hoiukohta. Selle aasta kilometraaziks odomeetril jääb 64 km.

Kuigi sellise ettevalmistuse ja ekspromt mõeldud-tehtud mineku juures ei saaks aja 2,31,09 üle üldse viriseda, olen siiski natuke pettunud - esiviiesajast jäid mind lahutama justnimelt alguses kaotatud minutid. Epuni, kelle finish jäi tublisti neljasaja alla, on muidugi tükk maad areneda. Aga, mis muud, kui järgmisel aastal pisut enam ette valmistada, ratas hooldada või uus soetada ning kiiremini ja julgemalt startida. Otepää-kandi mägistel teedel veedetud pühapäev oli ju tore!

Laupäev, 15. september 2007

juhe seinast@nädalavahetus.tartu

Reede. Peale Kirja saabumist valitseb endiselt vaikus. Tuju on endiselt nullis. Aga.

Me läheme täna Ära. Sõidame Tartusse ja sealt Kavastusse, kust läheb parv üle Emajõe ning kunagi oli meierei. Aga meie ehk mina, Epp ja Maarja tõmbame juhtme seinast laupäevani ja pühapäeval sõidame läbi Epuga Tartu nelikürituse raames maastikuratta lühike etapi (ic, ettevalmistusena on minul isiklikult vast “juba” 40 km läbitud)

Tallinn-Tartu maantee rokib jälle ja reede kujunes teekonnaks läbi öiste Tartu klubide. Been there, done that. Illusioon-Johnny Depp-Pattaya. Tugevate Grupp jõudis ka Atlantisesse. Ja hommik tervitas meie reipaid ridu kell 10 paintballi rajal.

Sõda on lahe. Muidugi vaid seniks, kui tegemist on mängusõjaga, kus lastakse plastkuulidega ning pead kaitseb kiiver ja kaelas on võistkonda tähistav rätt. Aga sellest hoolimata keeldun ma järgneva kahe nädala jooksul taas kord võimalikest pesumodelli tööpakkumistest – kintsust käsivarteni kaunistavad keha sinikad.

Uudiseid lugedes hakkasin nutma. Tsetseenitarist ema püüdis päästa oma nelja last viies nad illegaalselt üle Ukraina-Poola piiri. Milline võib olla naise meeleheide, mis sunnib teda kesk-venemaa kandist sellise teekonna ette võtma? Ma loodan südamest, et Poola võtab selle pere riismed enda hoole alla.

Reede, 14. september 2007

pole mõtet muretseda, kõik hea läheb mööda

Elbruse tipus sai kogu maailm paika. Ma ei ole peale sealt tulekut mitte ühtegi korda nutnud. Ei tööl ega kodus. Ja enam ei söö ma hommikuti erguteid, õhtuti rahusteid ja päeval Ad-sid. Ja mõnikord vastupidi. Suitsetamisegi jätsin maha. Ja peale üheksat aastat ränka depressiooni on minust saanud täiesti stabiilne inimene.

Aga rahulolu läks katki. Veidi enne tööpäeva lõppu potsatas mu elektronpostkasti Kiri ning sellega kaasnes emotsionaalne vestlus, mis ähvardab minu turvalise maailma põrmust peenemaks pulbriks muuta. Kusjuures. Kõikse nukram asja juures on see, et tegemist ongi minu veaga. Õnnetu eksimusega. Vales kohas vale näpuliigutus ja sellele kummaline tõlgendus.
Ma olen peale Kirja lugemist ainult ulgunud, ulgunud tasa kogu kolme kuu nutmata nutud. Vaadanud läbi pisarate ära Sügisballi esilinastuse Eestis ning pisaraudus kuidagimoodi koju roolinud ja kaks patja süles oma lemmiktugitoolis edasi nutnud. Ka siia päevikusse seda postitust kirjutates nutan.

Ma lihtsalt ei mõista, miks minul ei ole õigust olla rahulolev ja stabiilne? Miks kõik hea läheb mööda? Miljonid miksid mu väikeses kohukesepeas keerlemas.

Seesama tunne on, et ma tahan ära. Ära.
Võõrandumine. Seesama võõrandumine, millest Unt oma Sügisballis räägib AD 1982 (oli vist raamatu ilmumisaasta), on kandev teema ka filmis ning elus meie ümber AD 2007.

Lasnamäe, mu lapsepõlveradade maa. Et kolisime sinna 1982, päeval, mil lõpetasin esimese klassi, jääb kogu mu teadlik lapsepõlv kivilinna. Sinna, kus elavad nii arhitekt Maurer, sveitser Theo kui ka teised sügisballi tegelased. Enamgi - kirjanik Mati Unt oli mu tolleaegse parima sõbranna majanaaber. Ja kivilinna lugu vaadates tundsin ma kõiki paiku, teid ja radu.

Mingitpidi on see film minust enesest. Nagu Bridget Joneski. Ja üheks pisikeseks hetkeks suutsin ma Bridgetile mõeldes naerda.

Kolmapäev, 12. september 2007

eliitkooli eelkooli esimene tund

Seisin Reaalkooli väikese maja uksel. Sügisel 1982 oli see uks palju laiem ja klassiruumid suuremad. Isegi trepiastmed olid kõrgemad. Mina ise olin ka ilmselt arem - seitse aastat vana.

Minu paralleelklassi õpetaja = Notsu eelkooliõpetaja, on sama nooruslik ja hoolitsetud kui 25 aastat tagasi. Leek tema tumedates silmades põles- mäletangi tema majesteetlikku rühti ja kiirgavat sõbralikkust.

Rääkisime Notsuga eile õhtul kõik läbi - mis ja kus ja kuidas. Notsu arvas, et ta võiks ise bussiga koju tulla nagu teised koolitüdrukudki. Et ta teab, kust 36 buss läheb ning murega võib ta mulle alati helistada....
Suureks on saanud mu laps, liiga ruttu tahab ta iseseisvuda, mõtlesin.

Minu, vanamoelise, jaoks on kool püha paik. Hariduse tempel. Ja keskkoolist juurdunud põhimõte, et koolis ei käida teksade ega dressidega, on minus siiani kinni.
Notsu valis endale "koolivormi" ja sinna juurde kingad. Ja salli, mis sobiks tema praeguse/minu endise mantliga.
Lasin tal toimetada, sest mäletan kui julmad olid mu klassiõed kaaslaste välimust arvustades.

"Ära sa õpetajale lilli unusta", hüüdis Notsu hommikul autoukselt. Ja töötavale emale kohaselt ma muidugi (hetkeks) unustasin. Imestasin tema julgust astuda õpetaja juurde, ulatada lillekimp ja öelda tere ning oma nimi.

Pinginaabriks on Karoliina, (kes tal autot aitas joonistada, sest ta ise ei osanud)
Lahe!

Aga minu jaoks jäi arusaamatuks, et lapsed ja osad vanematestki saabusid vastukaaluks kostüümis õpetajale esimesse eelkooli tundi dressides-teksades.

Minu keskkooliaegne eetika õpetaja, sõjaaegses Lääne-Berliinis sündinud daam küsis klassilt, miks peaks sümfooniaorkester laval olema lipsustatult kui dressis-tossus oleks hoopis mugavam. Me arutasime sellel teemal terve tunni ning ei jõudnud konsensusele.

Nõjatusime täna hilisõhtul eesti keele ja kirjanduse õpetaja Epuga Pääsküla tänavanurgal ratastele. Seljataga ca 15 km "juhatuse koosolekut" keskmisel kiirusel 21,1 km/h

Rääkisin oma eelkoolikogemusest ja Epp soovitas temale omase naeru saatel lihtsalt harjuda. Paljudele ei jõudvatki pärale, et koolis peaks mõnikord kandma vaba aja rõivastest erinevaid riideid. Mul hakkas temast veidi kahjugi, kui kujutasin teda sellise klassi ees seisvat.

Notsu ootas mind kodus ja näitas tähti töövihikus. "Lõpetan homme ise "a" rea ära, siis ei pea sa minuga koos õppima", ütles ta.

Dziisas! Kas ma olen ka oma lapse jaoks Inimene, Kellel Pole Kunagi Aega...

unustamise rõõm

Keerulistel asjadel on mõnikord komme lihtsaks muutuda.

Pikemat aega on mind painanud koolitööde kirjutamine. Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodidesse süvenemine ei ole lihtsalt minusuguse impulsiivse inimese jaoks. Paraku on just selle aine kevadsemestri 3 punkti mind lahutamas täiskohaga III kursuse üliõpilase nimetusest. (ah, mitte, et see mulle kuidagi pareminiu mõjuks vs osakoormusega üliõpilane, ent lihtsalt hea teada, et olen punktidega seal, kus ette nähtud)

Nojah. Nii ma siis mossitasin ja lükkasin kolme töö kirjutamist edasi - maist juunisse, juunist juulisse, juuli vabandusena vallutasin ma mägesid, mägedest tulnuna augustis oli muid tegemisi kuhjunud. Märkamatult saabus september ja käesoleva nädala lõpuks peab kolm mahukat tööd esitatud olema, kui ma ei taha kümmetkonda juba tehtuid uuesti teha.

Ja täna vedelevad kraanikausis mustad nõus, kursaõele kingiks ostetud raamatu lugemine on edasi lükatud, "Minu esimese artikli ilmumisele pühendet kook" poole lihtsama koostisega valitud. Ning laual on avatud kaks läpakat - ühes neist internet artiklite allikana, teises kodutööd.

Et tõrvapotti satuks ka meetilk, selgus, et üks kolmest on mul valmis! Uskumatu, aga meelde tuli - Elbrusele mineku hoos kirjutasin selle ühel vabal õhtul ära, plaanisin enne esitamist viimistleda, aga ununes ja jäi ka pooltoorelt esitamata.

Megahea - saatsin meiliga õppejõule ära ja paari tunniga selgitasin endale kahe endiselt puuduoleva töö sisu. Kümmekond lehekülge on nüüdseks kirjutatud, teist sama palju jäänud ning siis veel kasutatud artiklite kopipeist. Saab ehk kolmkümmend lehekülge kokku:)

Aga mõnikord on hea unustada!

PS. Eile hädaldatud kamin on jõudnud esimesse etappi, ehk poest koju. Ja järjekordse üllatusena on kivid-restid tema kõhust eemaldatavad - seega väheneb kaal ja suureneb pöördvõrdeliselt lootus, et homme, juba homme saab ülemise korruse külalistetoas kaminavalgel... koolitööd kirjutada.

Esmaspäev, 10. september 2007

ah! ma ei jaksa jälle!

Niimoodi kerglaselt käega lüües ma seda ütlen ja mõtlen ka.

Minu maailm on täis asju, millega ma tegelema pean / tegeleda tahan ja tõepoolest sõidab katus pahatihti minema.

Vähetuntud fakt minust, et ma kardan paaniliselt verd. Ja sellepärast ei suutnud ma vaadata täna ka Notsu teise piimahambakese eemaldamist. Iseenesest totter, kui ema hambaravikabinetist ummisjalu pageb...
Ja üks peatäis nuttu kulus õhtuks ära, sest Notsukese teine jäävhammas asub totaalselt vales kohas. Ei lohuta mind, et tänapäeval lahendatakse klambritega kõik mured.

Kamin. Ma pean homseks välja mõtlema viisi, kuidas 63x48 mõõtudes sajakilone kamin üles vedada kuusepuust trepist treppi ennast kriimustamata. Trepi laius muidugi 60 cm...

Kool. Kahest nädalast üks ja üks päev lisakski on läbi. Ja mul on kaks grupitööd, millest individuaaltöö järele jäänud, ikka tegemata.

Tuhat muud tegemist. Ja pooled neist ei sõltu ainuüksi minust.
Njah. Mõnikord tuleb peale tunne, et tahaks olla õrn naesterahvas. Selline, kelle ainus mure on ilus olla ja lapsega tegeleda. Aga unistada ju võib.

Kas 11 krooni on suur raha? Ehk kaks tekstülesannet klientide petmisest Rimis.

Lõunapaus. Sadama Rimis seekord ja 3in1 ehk plaanin osta lõunanäksi, õhtusöögimaterjali ja kolmapäeval eelkooli minevale Notsule korraliku pliiatsiteritaja.
Positiivsena peab ära märkima, et rahvast peaaegu ei olegi ning riiulite vahel on mõnus jalutada.

Üllatus tabab kassas:
Penne maksab 8,50 asemel 12,90
riivjuustu tops 18,90 asemel 22,90
pliiatsiteritaja 20,90 asemel 27,90

Makaronipaki kohta tegin kassapidajale märkuse. Käis saalis vaatamas, väidetavalt ei leidnud õiget hinda. Tõsi, kassapidaja ei ole süüdi. Kutsus mind kaasa ja käisime koos. Leidsime. Järgmine ostja minu järel, keskealine naine sisises õelutsedes, mõistsin tedagi. Hind sai parandatud.

Ja kahte järgmist eksimust ma ei hakanud näitamagi - kordunuks sama strenaarium. Vähemalt müügisaali pidanuks kassapidaja kahel korral minema.

Nüüd kaks lihtsat tekstülesannet:

1)Minu ostusumma: 189,80, millest liigselt makstud 11 krooni. Mitu % moodustab see ostude kogusummast? Ümarda lähima täisarvuni.

Lahenduskäik:
189,80 on 100%
11,00 on x%
ristkorrutis:11x100/189,90=5,79

Vastus: Rimi võit 6% kogu summast.

2) Minu kassatsekil on 12 ostu. Mitu % neist moodustab 3 ostu, mille puhul hind kassas osutus kõrgemaks müügisaalis määratust?
Lahenduskäik:
12 on 100%
3 on x%
Ristkorrutis 3x100/12=25

Vastus: 25% ehk veerand ostudest!

Jõhker tulemus. Kas pole?


Lõpetuseks väike stiilinäide tundmatult tootjalt. (Ilmselt Rimi köök)
Shokolaadi mousse kirssidega.
Koostis alljärgnev:
piim 56%
Mousse au Chocolat (järgneb selle koostis) 44%
Kirsikompott 72%

Seega siis kokku 172% maitsvat rooga. Minu matemaatikaõpetajad rääkisid, et täisosa on 100%. Või on aastatega miskit muutnud?

Pühapäev, 9. september 2007

metsloomad maanteel ehk sünnipäevatajad

Septembrist juunini suudan ma tallinn-tartu trassi kinnisilmi sõita. Aga just trassi. Trassilt kõrvale teen Mäos tualetipeatuse ja mõnikord raban Käreverest piruka lisaks.

Reede õhtul naerutasime paarikümnekesi metsloomadeks kostümeeritult Surmamaanteel kihutajaid. Loota võib, et neil oli sama lõbus. Igatahes 99% andis piiiikalt-piiikalt signaali.
Üllatuslikult pöörab 10m peale 49. kilomeetriposti Paunküla kandis parklasse, kust saab alguse matkarada.
Mitu metsajärve, voored, vallseljakud, laudtee rabas ning hunnitult kaunis loojang - Paunküla kanti olen siiani täiesti põhjuseta igavaks pidanud. Ja peale vahvat metsas müdistamist ootas meid üürimajake, kus seltskond sünnipäevalisi varase lõunatunnini lõbutses.
Palju õnne, Epp, 27. sünnipäeva puhul!

Sünnipäevanädalavahetuse jätkuks on Notsu kõik lasteaiasõbrannad nüüd viiesed.
Ja Linnateatri hooaja avamiskontsert lavaaugus oli võrratu - veidi üle tunni tuntud ja tundmatuid laule teatrilavadelt nooruslikus esituses. Jäime Notsuga vägagi rahule.
Täiuslik laupäevane öösöömaaeg tundmatus kohvikus pannkooke pugimas ning Notsu päev lõppeski auto tagaistmel uinudes.

Neljapäev, 6. september 2007

bussisõiduelamus. üle pikkade aastate ühistranspordis.

Täiesti paadunud autoinimene olen:S

Minu auto on minu turvaline ja rutiinne kindlus. Asetan raadiopaneeli kohale, valin kanali, sõidan nii kiiresti kui tahan /ja eeskiri lubab/ ja sinna kuhu tahan. Ja kui tahan, söön lõunase salati hoopis Rimi parklas ära. Et õhtul tahan võibolla õhtul trenni minna, siis ootavad minu rulluisud ja trenniriided mind kenasti minu autos.
Mina. Minu. Mina tahan.

Tänane küllakutse sisaldas klauslit: "mitte tulla autoga - joome veini ja mängime Aliast"
Ja ma võtsin Notsu käekõrvale ja jalutasin Nõmme turu bussipeatusse. Ümberistumisega Mustamäel trollile. Kakskümmend minutit ja Siilis. Autoga olnuks kümme ehk.

Punastan, aga ei mäleta, millal viimati ühistranspordiga sõitsin.
Küsisin R-kioskist tunnipiletit. Hämmastav, aga seda ei ole enam!!! Nii pidin vaese üliõpilasena kahe sõidukiga nelja peatusevahe eest maksma 2x5 krooni.

Bussi/trolli liiklustiheduse üle ei kurda, istuda oleks ka saanud. Üks mitte väga kaines staadiumis keskealine meesterahvas, palus mind pehmel keelel endale naisekski... No lahe. Õnn võib ilmselt oodata kusiganes:)
Aga bussipeatuste nimesid enam ei mäleta ja liinidki hakkavad ununema.

Kõnniteel jalakäijate foori taga seistes paistab maailm hoopis teistsugune kui kängururaua tagant. Ja vihmajärgne värske õhk lõhnab konditsioneeritust hoopis paremini. Autode ving magistraali ääres on samasugune kui kooliajal. Ning jalutuskäik bussipeatusse seenevihmas ei muutnud läbimärjaks vaid värskendas. Peaks ehk vihmavarjugi ostma...

Tagasitee koju oli tavapärane -Kängururaud, tümps, konditsioneer, heleroheline valgus armatuurlaual, turvavöö... Kõik nimelt ei suuda jalakkäijad olla ja tulevad ikka autoga.

Igatahes võtsin vastu otsuse kord nädalas mitte ummistada linnatänavaid ja käia tööl hoopis rongiga.

Politsei. Kas vaid karistusorgan?

"Tere hommikust, Eesti politsei kadett xx. Miks Teil turvavöö kinnitamata on?"

Ups. On jah. Viimasel ajal olen üsna korralik olnud, aga mõnikord ikka unustan. Turvavööta sõites ei sea ma õnneks ohtu kaasliiklejaid. Olen jätkuvalt seisukohal, et minu eksisteerimine ei ole riigi asi, aga klammerdun ise üha enam elu külge.
Kuskil kampaaniabrošüüris oli kirjas, et riik muretseb hukkunud turvavööta sõitjate puhul saamata jäävate maksukroonide pärast, välja oli toodud vastav tabelgi.

Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - kadett oli minu suhtes viisakas, märkus asjakohane ja peale suulist noomitust sõitsin edasi. Point hoopis selles, et Eesti politsei ei armasta nõu anda ega abistada. Nemad sekkuvad alles siis, kui on aeg karistada.

Septembrikuu lõppedes saavad mu autol läbi nii ülevaatus kui ka kindlustus. Pole ju raske dokumente tagasi andes meelde tuletada, et septembrikuu jooksul pean autoga läbima ülevaatuse /eelmine kaks aastat tagasi/ ning sõlmima uue kindlustuspoliisi /aasta/. Niisuguste asjade unustamine on ju inimlik.

koogist ja ilus olemisest

Hilisõhtul hakkasin homseks küllaminekuks kooki tegema. Pavlova, üks mu lemmikutest. Koogilõhn on üks maailma parimaid aroome ja sellele eelnev kokkumiksimine rituaal omaette. Hoopis teine tera kui valmiskook hüpersupermegamarketis korvi panna ja selle eest kassas tasuda.

Et koogisöömisega kaasnev kalor labaselt volditäiteks ei läheks, käisin vahukoore järel mõne kilomeetri kaugusel Selveris. Jalgsi, st mäesaabastega, millega end Elbruse tipu eest premeerisin. Suurepärased saapad, Bestard on neid valmistades minu jalakuju modellina kasutanud:)

Viimasel ajal toimingi edukalt piits-präänik meetodil - kui saan hakkama sellega, siis luban endale tolle...
Ja ma olen kord juba selline, et armastan ilusaid spordihilpe - mingil hetkel muutub armastatuimgi treening vastikuks rutiiniks ja siis on vähemalt minu nõrgal iseloomul vaja motivaatorit. /tellija materjalist/ ilus olemine, ka siis kui see piirdub vaid ilusate riiete kandmisega, on igati piisav.

Nojah. Need alpinismisaapad käivad kategooria alla ilus ja praktiline. Nii ilusad kui üks soorokpasleednij ehk 42,5 saabas saab naisterahva jalas olla. Ja praktilise osa tõsisema katsetamiseni jõuan alles järgmisel suvel.

Kolmapäev, 5. september 2007

õpilased autode roolis?

Just selline mõte tekkis, sest meeletud ummikud tekkisid Tallinna koos koolialgusega.

Või sõidavad võsukesi kooli vedavad lapsevanemad tõesti hommikuti kodu-kool-kodu-töö marsruudil.

graafik 2007/2008 - vabal ajal teen tööd

Lappisin kokku 2007/2008 hooaja plaani.

Notsu tennise- ja suusatreeningud neljal nädalapäeval ja ning eelkool ühel päeval. Minu alpinismikooli korduskursus ning unistuste araabia keele algkursus. (Loodusfoto kursus oli õnneks komplekteeritud.) Ülikool koos kodutöödega. Kolm kinnivaraprojekti. Järgmise suve Suure Matkaplaani eeltööd, mis koosnevad peamiselt füüsilise vormi parendamisest.

Prioriteedina nr 1 olen ma lisaks ema, tütar ja õde. Ning sõber.

Näikse, et saabuval sügistalvel ei ole minult mõtet küsida, millega ma tegelen vabal ajal. Vabal ajal teen ma palgatööd.

unetute ööde tegevusi

Kell on jälle pea paar tundi üle kesköö. Unetuna istun läpaka taga ja valin pilte. Minu käsutuses on pea 5000 Elbrusel tehtud fotot, millest igas peitub emotsioone ning tähendust. Ma pean neist välja valima kümmekond, et sealt veel pooled välja praakida.

Minu reisikiri on trükivalmis ja toimetaja käe alt läbi käinud ja kiita saanud.
See kõik tähendab minu jaoks nii palju!

Ja töötööl läheb ootamatult hästi ning mitmed kaua lõpetamata olnud kodused asjad on finishisirgel. Üllatuslikult olen avastanud, et jaksan lisaks rulluisutamisele ka joosta ning ratast sõita. See teadmine teeb Tartu nelikürituse ettevalmistused moraalselt kergemaks.

Paari nädalavahetuse taga terendab kool - minust on saanud kolmanda kursuse üliõpilane. Uskumatu!


Üle pikkade hetkede on elu üks suur lill. Roosa daalia näiteks.





Teisipäev, 4. september 2007

21 käsku lasteaialapse vanemale

Tänasel esimesel lasteaiapäeval avastasin Notsu rühma teadetetahvlikeselt kahekümne ühest tärnikesest koosneva "xxx lasteaia head tavad lapsevanemale", mis naaberrühma tahvlil vanema tähelepanu tõstmiseks osaliselt markeriga läbigi olid joonitud.

Mälu järgi ülestähendatult:

- lapsevanem organiseerib lapse hoidmise väljaspool lasteaeda lapse haiguse (köha, nohu,
palavik jms) ajaks
- peale lapse haiguse tõttu puudumist haiguse esitatakse lasteaeda tõend perearstilt
- lapsevanem toetab oma tegevusega lasteaias õpitavat
- vanem saabub lasteaeda hiljemalt 10 minutit enne sulgemist /saabumiskellaajad erinevatele rühmadele/, et laps jõuaks riietuda
- kui lastel on pooleli tegelused (söömine, õppetöö vms) , siis vanem ei sisene rühma, vaid ootab
vaikselt esikus tegeluste lõppemist
- lapsed ei sisene peale rühmast lahkumist välisjalanõudes rühma
- lapsevanem leiab kasvatajaga vestlemiseks sobiva aja - kasvataja ei välju rühmast ega jäta
teisi lapsi üksinda /daah, ette teatamata keskpäeval lasteaeda saabudes olen nii mõnelgi
korral kasvatajaid mööda maja taga otsinud/
- laps kannab rühmas sobivaid vahetusjalatseid
- lapsel on kaasas õueminekuks ilmastikule sobivad eraldi rõivad /khm, pole mina veel
kuulnud, et väiksemagi vihma korral üks kasvatajatest nina õue pistaks/
- laps on puhas ja hoolitsetud
- lapsevanem tasub õigeaegselt lasteaia arve
- lapsevanem on teadlik, et väärtuslikud mänguasjad võivad lasteaias minna kaotsi või katki
ning kasvataja ei pea roomama õhtul ning otsima mänguasju /kogemusest: kas rõivad,
sukkpüksid näiteks, käivad ka kergesti kaotsi minevate mänguasjade alla? /
- lasteaeda ei tooda ega seal ei sööda isiklikke maiustusi - kommid, küpsised jms
- lapsevanem on teadlik, et lasteaed on laste ühine mängumaa
- kui laps saabub rühma peale 9,00, siis lapsevanem teavitab lasteaeda lapse
hilinemisest /Kuhu? Juhataja kabinetis asuvale maja ainsale telefonile?/
- lapsevanem on teadlik rühma teadetetahvil kirjutatust
- kõik lahkarvamused lahendame esmalt lasteaia sees, sest oluline on lahendus, mitte süüdlase
leidmine

Lisan mõned juhataja kirjutamata jäänud soovid eelmisest hooajast:
- vanem ei pea parkima oma autot lasteaia lähedale - jalutage lapsega veidi igal hommikul ja õhtul
/turvalise, lasteaia territooriumil asuva parkimisplatsi sulgemisest, misjärel tekkis kitsale tänavale hulgaliselt liiklusohtlikke olukordi/

- vanemad ei pea puhkama korraga, sest meie lasteaia kollektiivpuhkus kestab 42 päeva, aamen
- veetke nüüd veidi aegagi koos oma lapsega
- kasutage asenduslasteaeda /asukohaga eiteakus ehk logistikaga täiesti sobimatus kohas/
/vastuseks vanemate protestile lasteaia sulgemise vastu 42 järjestikuseks päevaks vs enamike vanemate 28 puhkusepäeva, mida paljudes töökohtades ei saa korraga välja võtta/

- teie laps ei pea (selles) lasteaias käima, lasteaed ei ole kohustuslik

On äraütlemata tore, et meie juhataja on võtnud südameasjaks lisaks laste õpetamisele ka vanemate kasvatamise.

Ja anna tõepoolest, jumal, kannatust, et peale 42 päevast kollektiivpuhkust lasteaia avamise aegu alustatud fassaadi kapitaalremont uue kollektiivpuhkuse ajaks läbi saaks!

Esmaspäev, 3. september 2007

võrratult vihmane pühapäev seente, hoidiste ja liistudega

September saabus vihmase ja külmana. Erinevalt lõdisevatest "mägilastest" keerasime gaasikütte nädal tagasi sisse ja kohati kurdame hoopis liigse palavuse üle. Avatud akna kaudu tuppa jõudev võrratu vihmapladin sügiseselt karge õhu ja laual põleva küünlariviga teeb tubase olemise eriti nauditavaks.

Vihmade vaheajal sõitsime Notsuga seenemetsa. Vale kuufaas ilmselt, sest minu lemmik-kuuseriisikakohast saime seekord saagiks vaid kolm puravikku ja needki emaga kahepeale. Pilvikutest ega võiseentest, aga ka hõrkudest ämmatossudest polnud jälgegi. Seente otsimine võiks kuuluda hasartmängude hulka. Tänase eripärana avanesid pilved ja taevast nagu dushist voolas sooja ja mõnusat sügisvihma! Et see ei saanud autosse tagasipöördumise põhjuseks, valasin hiljem mõlemast Elbruse tippu näinud matkasaapast välja poole liitri jagu vett ja väänasin kuivaks ka jope ning sooja pesu. Notsu vihmakindel kummiülikond pidas seekord vastu. Oo, istmesoojendus, meie parim sõber:)

Selgus, et kalkunist ja rabarberist saab võrratu vokiroa. Ja mis võiks olla päeva lõpetuseks olla mõnusam, kui isiklik ema minu kodus pliidi ääres marmelaadi ja letshot vaaritamas, plekk-katusel saatemuusikaks sügisvihm.

Täiusliku päeva puhul lubasin endale ka poolte ülemise korruse uksepõskede paigalduse koos liitva pahteldusega. Taas sai rellakaga läbi päikeseprillide kätt harjutatud - enam ei värise. Hakkab looma!

Pühapäev, 2. september 2007

Astritega, tarkusepäeval.

Esimesedseptembrid läbi aastate. Suvele oleks nagu kriips peale tõmmatud - päike käib hoopis madalamalt ja väljas on jahe. Tarkusepäevad seostuvad astritega. Ja astrid lillekastis omakorda aktuste ja peokõnedega, hümniga ja direktori, kelle võrdkujuks jääb igavesti Hain "hiiekas" Hiieaas, müriseval häälel peetud isamaalise kõnega.

Täna, 25 aastat tagasi läksin ma Tallinna Reaalkooli, tollase Tallinna 2. Keskkooli esimesse bee klassi, pihus astrikimp, seljas teksapihikseelik valge pluusiga ning juuksed põimitud kaheks valge lehviga seotud patsiks.
Minu esimene õpetaja Elgi Eller on tänaseks tõepoolest pensionile jäänud. Mäletan temast lõualotti ja maikellukese lõhnaõli ja seda, et ta oli õpetaja suure algustähega. Aga esimesel veerandil kutsuti mu ema kooli - veel ei arutatud minu patte õppenõukogus:) Emaga arutati võimalust viia mind üle teise klassi. Ema keeldus.

Kolm klassi hiljem, neljanda hakul sain "suurde majja" minnes uue klassijuhataja. Mai Gross kandis läbi nelja koos veedetud kooliaasta kahte komplekti rõivaid - beezi vööga seotud vesti koos sama karva seelikuga või tumesinist kleiti. Minul, oivikul, oli koolis ikka veel igav ja taas kutsuti kooli ema - et viia mind neljanda asemel üle viiendasse. Ema keeldus, kuigi seekord võinuks ta tõepoolest nõustuda - nendest aastatest mäletan erapoolikut suhtumist, mis lõppes koolivahetusega.

Mu kolmas klassijuhataja, Anne Kauba 21. Keskkoolist, puhkab juba aastaid Rahumäe kalmistul. Kuigi käisin selles koolis vaid aasta ja hiilgasin vaid põhjuseta puudmistega - ma lihtsalt ei talunud selle kooli sõjaväelist drilli - tean, et mu klassijuhataja hoolis väga.

Minu neljas klassijuhataja oli taas eesti keele õpetaja - Mart Pitsner. Keskkooliaeg tagasi Reaalkoolis meenub ereda ja värvikana.

Sellel aastal alustab kooliteed, esialgu küll Tallinna Reaalkooli eelkoolis minu paralleelklassi, esimese aa, esimese õpetaja käe all, ka Notsu. Et oleme emaga ka kooliõed, loodame Notsust sirguvat kolmandat põlve reaalikat:)

Tänasel septembrikuu esimesel päeval täitus minu emal 45. tööjuubel. 1. septembril 1962 asus ta tööle H.Pöögelmanni nimelisse elektrotehnikatehasesse pooljuhttoodete koostajaks. Hiljem, TTÜ vilistlasena insener-konstruktoriks, kus töötas veel pöördelistel 1990-ndatelgi. Nii mõnedki kuuldeaparaatide ratsid on just tema tehtud:)

Valmistasime mitme pidupäeva tähistamiseks maitsva kanagrilli shampinjonidega ja puuviljasalati.

Ja rääkisime maailma asjadest - nendest astritega esimestest septembritest minevikus ja tulevikus, esimestest õpetajatest ja kõige armsamatest õpetajatest, õpetajatöö missioonist. Et päev oleks täiuslik, pahteldasin veidi enne keskööd ära ka magamistoa lae ja panin Notsule üles tema uue XL mõõdus kirjutuslaua.

Head uue kooliaasta algust!

Laupäev, 1. september 2007

üllatus - ma jaksan siiski!

Tänaseni ei olnud mul õrnematki aimu, et suudan joosta ka 7 km. Et vahepeal jalutasime, on ajaline tulemus küsitav, kuskile 50 minuti ja tunni vahele. Eelnevalt olin sõitnud Nõmme keskusest Harku metsa rattal. Igati tubli tulemus. Ja pulss, minu peamine vaenlane, püsis kenasti keskmiselt 159 peal.

Selles, et peale sporditegemist pool pudelit veini suutsin ära juua ning lauatäie viinamarju, lillkapsast, porgandit ja juustu kõrvale haugata, pole miskit imelikku. Pealegi on naeruterapeut Epuga tema superlahedas sopilises kodus maailma kõige mõnusam naerda:)
Jah, Epp, ma ei ole see, kes ma paistan. Kiht on aga purunematu. Nüüd sa siis tead:)

Koju tulin taksoga, sest vändata ei viitsinud. Öös on juba jahedust ning voodis on mõnusalt soe. Viimane augustiöö.