laupäev, 19. juuni 2010

Kuldmagaja ja allergiad

Mul on kaks täiesti erineva beebieaga last. Noorem on nagu päike ise - sööb, magab, naeratab ja magab edasi. (Jah, ma tean, et see õnn muutub ajas) Aga hetkel ta iga päev ei nuta. Ärkamisest, söögisoovist ja märjast mähkmest annab märku vaikne kigin. Gaaside väljutamiseks pingutab lihaseid ja lahendatud probleem ongi. Kuniks saabus allergia. Kahe öö jooksul nägin hoopis teistsugust last - virilat ja rahulolematut vaevatult peopesaga nägu sügavat. Seejärel saabus hormoonsalv, pehmenduskreem ja eile magas poja alates kella 14-st kuni täna hommikul poole kümneni. Vahepeal avas silmad, naeratas, sõi, sai kuiva mähkme ja põõnas edasi. Oleks enamgi maganud, kui kokkulepitud telefonikõne poleks sundinud mind tõusma.

Vanema esimene eluaasta möödus nutuselt - küll vaevasid teda gaasid ja koolikud, seejärel olematu kaaluiive. Kahe- ja seitsmekuuselt veetis ta nädala vanaemaga, sest mina olin haiglas. Väikelapseeas kannatas kõrvapõletike all, millele ainsa sümptomiga viitasid lukus kõrvad. Eemaldatud said järjest nii adenoidid kui mandlid, lisatud šundid, kuid ometi ei kuulnud laps või kuulis valesti. Raviarst oletas allergiat kuid allergiatestid olid viimseni negatiivsed. Siiski sõi laps kuude kaupa suuri ravimikoguseid ja pihustas lisa ninnagi. Ning kõigest hoolimata kaalus vabariigi tunnustatud tohter uute šuntide paigaldamist koolimineku eel.
Sügis saabus üllatavalt ilma nohuta, sama jätkus ka talvel ja kevadel. Hoolimata sellest, et olenemata ilmast läks ta trenni poolpaljalt ehk jooksupükstes, vestis, mille all fliisjakk ning peas õhuke sportmüts.

Njah. Allergiaid on tõesti palju. Tõpratohtrist peretuttav kinnitas ka loomade allergiate sagenemist. Loomadel tingivat allergia ülearetus.

Kahel unetul ööl meenutasin samasuguseid öid aastatel 2002/2003. Sümptomid "rahutu, rahulolematu ja vähkrev laps" kattusid. Poja puhul loobusin piimatoodetest, sest tagajärg joodud liitrile piimale väljendus lööbest korpas lapsega. Huvitav, kui ma oleksin kaheksa aastat tagasi katsetanud erinevatest toiduainetest loobumist allergiatestide usaldamise asemel, kas oleksime saanud allergiale jälile. Kes teab.

reede, 18. juuni 2010

Titekärust ja invateedest

Kuniks elu kahel jalal kulges, hindasin ma asutusi teistsuguste kriteeriumite järgi kui toimivad invateed. Viimase pooleteise kuu jooksul olen aga mitmesse kohta konkreetselt minemata jätnud. Käru ei saa sisse vedada ning last, eriti ärkvel olevat, ma üksinda ukse taha samuti ei jäta.

Perearstikeskus on kaheksa aastaga oluliselt arenenud ning sinna pääseb nüüd võrkresti mööda. (Õnneks ma tikk-kontsasid ei kanna.) Pelgulinna moodsasse perekeskusesse ujuma küll pääseb ent nõuandla pool asuva neonatoloogi ja imetamisnõustaja juurde mitte. Suures haiglas toimib transpordilift, ent mitte klientidele. Ja ettekutse ei õnnestunud kutsuda isegi vastavat õigust omaval personalil. Tallinna Kesklinna Valitsuses, kuhu Tallinna linna sünnitoetust nuruma läksin, kohtusin hiigelkõrgete trepiastmetega. Esimesel katsel jäi käimata. Hiljem küll selgus, et invatee neil ikkagi on - sissepääs hoovi kaudu ja miskis kirbukirjas viit kangialuses suunamas. Tegelikult olla meil e-riik ning noor ema võinuks toetusavalduse üldse veebis esitada.

Kaubanduskeskusele vist invateeta kasutusluba ei anta. Seega raha laiaks löömas võiksin ma suvalises Tallinna nurgas käia. Kuigi sealgi esineb "hambulisi" ukselävesid. Agar väike suur õde kardab venda raputada ja ulatab selliseid nähes kärusanga minu kätte.

Eriteema on topeltuksed, eriti veel hambuliste lävedega topeltuksed. Ühe käega hoiad ust lahti, teisega lükkad käru ja vaatad, et ise veel kõrvale mahuks... Nii, et kõrvalise abita keeruline. Nõmme keskuse SEB-is andsin kärule paraja põntsu ja enam üksinda topeltuste läbimist ei katseta.

Ja kolmandaks kaherööpmelised invateed, mille läbimine ette keskele koondatud topeltratastega sportkäruga on võimatu.

Kaheksa aasta jooksul on aga inimesed muutunud hoopis lahkemaks. Mäletan end ihuüksi hiigelsuurt ja päraturasket Zekiwat vedamas. Ajus tuksus pidevalt hirm vankrit maha pillata. Anno 2010 on läbimistrajektoori hindamise hetkel leidunud alati ka abipakkuja. Õnneks on mu Play S4 üks kergemaid vankreid - täislastis 12 kg + lapse kaal. Hädapärast saab ise hakkama. Aga lahked võõrad on tõesti tähelepanelikud:)

Njah. Kuulun neljarattaliste hulka vaid loetud kuud. Suures hädas saan organiseerida mineku nii, et jätan väikese suure õe käru valvama või palun kedagi oma või võõrast appi. Aga neist, kellele ratastool on elu lahutamatu osa, on mul pooleteise kuuga siiralt kahju hakanud. Terve elu tunda end aidatavana. Mkm.

neljapäev, 17. juuni 2010

karuteene

Mõtlesin loobuda piimatoodetest, et selgitada, kas nende söömine annab pojal reaktsiooni. Valmistusin põhjalikult ja tõin koju laktoosivaba piima. Kohe kolm liitrit, igaks juhuks. See säilib ju mitu kuud. Esimese liitri jõin otsekohe ära - asendusaine kohta maitses päris hea.
Eile hommikul oli poja nägu korpas. Uurisin täpsemalt. Piimatalumatus tittedel ei ole mitte laktoosile vaid piimavalgule. :S

teisipäev, 15. juuni 2010

Kuus nädalat

Jeejee! Kirjutasin eelmisel nädalal poja päevikusse mänguasjade jälgimisest, koogamisest ja mulle kingitud naeratustest. Täna käisime esmakordselt ujumas Pelgulinna perekeskuses.

Kaevasin kapinurgast välja juba järgmise rõivasuuruse - 62. 56 hakkab seljas pingule tõmbama:)

Nüüd on see kommentaarides mainitud "kuus nädalat" ka täis. Poja olemus on muutunud -juurviljalaadsest vastsündinust punnispõseliseks ja selgesilmseks tegelaseks. Öö vastu tänast jäi peaaegu magamata - jälle uus kogemus.

esmaspäev, 14. juuni 2010

Moekalt täpilised

Jätkuvalt on mul kaks täpilist last. Suurema rõivavabad kereosad langesid näljaste Kurgjärve sääskede söödaks. Laagri lõpuks saabus õnneks immuunsus . Väiksemal on jätkuvalt probleem mingi minu söödud toiduaine taluvusega. Probleemseks näikse olevat: a) šokolaad b) maasikad Nimelt hakkas poja nahk pühapäeval üsna siledaks minema ning tegin kiirkatse - jäätis šokolaadiglasuuris. Ja täna on jälle punne rohkem. Lisaks avastasin ma ameerika luti näol - punnide tekkimisega samal ajal võtsime kasutusele kautšukist luti. (jätkuvalt vastumeelne). Enne eilset jäi mitu päeva lutipakkumist vahele. Ka kautšukiallergilisi inimesi olevat.

Vähemalt pääsesin toidupäevikust ning tatrast.

reede, 11. juuni 2010

viis nädalat ja kassi kaal saavutet

Perearst mõõtis poja pikkuseks 58 cm (+7) ning kaaluks 4220g (minimaalne 3080). Tegemist olla "igavesti pika poisiga". (Nohjah, ega vanemad ka just lilliputid pole)
Poja kaal võrdub hetkel kassi omaga (4200g). Pikkust on kassil enam - ninast sabaotsani on tema siruulatuseks mõõdetud 82 cm. Hääl on pojal vajadusel sama vali kui eelpoolmainitud Miul välisukse sisemisel poolel.

Poja on jätkuvalt täiuslik laps - ärkab öösel söömiseks kindlasti kell 5 ja 7, mõnikord ka kahe paiku. Magama jääb ca 23,30 ning hommikune ärkamine toimub kella 9,30 ja 10 vahel. Ja sellel lapsel ei ole gaase! (Kui nad ka peaksid tulema, olen saanud juba viis nädalat nautida rahulikku beebit)

Ei ole rõõme mureta - miski allergia lõi välja. Et see on minu esmane kokkupuude allergiaga, olen üpris hädas. Allergiatestid veel ei näitavat. Kindlasti on tegemist toiduallergiaga (punnid ainult põskedel). Hakkasin omal initsiatiivil toidupäevikut pidama. Niigi kasin menüü jäi veelgi ahtamaks. Algamas on kolmas tatrapäev - tatar veega keedetult lõunaks ja keedetult veega õhtuks. Hommikusöögis loobusin kiivist, kuigi varasemalt ei ole kiivi punne tekitanud. Kahtlus närib - haarasin miskipäev turult pool kilo punaseid hispaania maasikaid ja pistsin lisaks nädalaga nahka umbes kilo šokolaadikomme ja batoonikesi. Perearst soovitas loobuda ka tomativiilust võileival ja rõõsast piimast. Niisiis joon nüüd musta kohvi ja närin kuiva sepikut. (mind võib külla kutsuda, olen odav külaline - tarbin klaasikese vett) Enda kehakaalust ma parem ei räägi. Samas vaimus jätkates teen mõne kuu möödudes edukat modellikarjääri või kandeerin kaubamajja riidepuu ametikohale.

kolmapäev, 9. juuni 2010

Elbrus, anno juuli 2007

Kaukaasia reisi esimene retk kannab hellitusnime "tõus Observatooriumi mäele". Aastast aastasse nimetab Jaan seda künkaks ning seletab muheledes, kuidas tema x aastat tagasi y ajaühikuga üles-alla jalutas. Reaalses elus tähendas Observatooriumi "künkakese" vallutamine pea kogu päeva vältavat lauspäikest ja kitsaid ning veest uhutud mägiteid.
Kaks bussitäit "jalutajaid"muutus mõne aja möödudes mäekülge mööda looklevaks joruks.

Mina sättisin oma sammud ühe vana mehe jälgedesse. Kui ma ei eksi, luges just tema alpinismikoolis loengut liikumisest mädeges. Sel ajahetkel tundus tema tempo sobivana - ma ei kavatsenud end esimesel päeval 2000 meetri kõrgusel ära katkestada. See hallipäine mees kõndis aeglaselt ühtlasel kergel sammul.
Ometi ajas mind peatselt hingeldama ning pulsikell näitas karmi numbrit. Koperdasin vapralt edasi. Puhkepausil ütles Edgar oma pulsiks "vast saja ringis". Ja ma olin tõepoolest kadedusest (ning väsimusest ja veepuudusest) roheline.

Järgmistel aklimatsiseerumisüritustel sai iga grupike nõu kogenumalt tegelaselt ning meie rakuke E-10 tegutses Edgari käe all. Täiesti ebareaalne, et tema vanusevahe tiimirahvaga oli pea 40 aastat.

Alumiiniumist vana kooli toidukauss ja kruus vääriks eraldi peatükki - mõlemad olla mõlkinud lumelaviin. (Selle jutu tõesuses ei ole ma kindel.) Küll aga oli Edgar oma kohutava välimusega toidukausiga meie kokanaadis sage külaline - tegime koddus ettevalmistatud menüü põhjal süüa ning toiduainedki cedasime Eestist kaasa.

Prijutil näitas Egdar meile veekoha. Nii pääsesime sulatamisest, mida Jaan lahkelt soovitas:) Ja miski mu mälus meenutab, et poolsurnuna sadulasse, 5000 peale jõudes, seisis seal ees heas vormis Edgar. (Siiski - tipupäevast on jäänud vaid unesegane mälestus. Ilmselt tegi kõrgus oma ning ma võin vabalt eksida)

Edgar rääkis meie tipuskäigust venekeelses AK-s. Sügisel, piltide vaatamise päeval, kallistasime jälle kõvasti-kõvasti. Egdaril täitus sel päevas 75 eluaasta.

Nõmme rabajooksudel läbi aastate jagas just tema diplomeid. Nooruses olla ta seilanud maailmameredel. Tähelepanuväärne ja tähelepanu armastav mees, sirge ja uhke.

Tänasest igaviku radadel.
Puhka rahus, Edgar Haavik. (20.09.1932 - 09.06.2010)

esmaspäev, 7. juuni 2010

Härra professor, te olete siin juba olnud

Hommik oli Võrus pilvine. Magasin öösel ebaharilikult kehvalt. Toppisin Notsu klassiõe perele vastu minnes ninale mustad päikseprillid ja tõmbasin huuled hügieenilise huulepulgaga üle. No tiba viisakam sai. (Spordipäeval Notsu üks teine klassiõde, kas ma ikka olen oma lapse ema ja miks mul pipi-patsid peas on:))

Kurgjärvele jõudsime enne suuri busse - see andis Notsule ja tema klassiõele võimaluse mägimajas endale sobiv voodikoht valida. Kuniks lapsed isadega (justnimelt) tekke kottidesse toppisid, rahustasin mina puhketoas poja. Ja hiljem, kui plikad kitsekujude selga ronisid, istusin mina tamme all.
Ühtäkki avastasin päikseprillide kadumise. Otsisin läbi auto, hiljem ka Võru-maja, seejärel paar Kurgjärvel kaasas olnud kotti ning alarmeerisin esmalt Notsut, seejärel tema treenerit. Igatahes otsinud nad minu poolt juhatatud kohtades, kuid prillid jäid leidmata. Meesisend arvas, et ainult nii saabki uusi asju ja leidis, et olidki vanad ja koledad prillid. Aga mulle paistis päike terve tagasitee silma.

Koju jõudes olin mossis - meesisend soovitas külmkappi vaadata ja see ajas mind veelgi vihasemaks. Lappasin kiirelt läbi kaks kotti, mis asusid prillide kadumise hetkel autos. Seejärel ärkas poja. Kolmanda kotini, mille pakkisin Võrus peale prillide kadumist, jõudsin tükk aega hiljem. Kõlab täiesti uskumatult, et päikseprillid asusid sellessamas kolmandas kotis, kahe pesemisvahendite kotikese vahel. Püüdsin pakkimise mälupilti kokku lappida, ent täiesti tulutult.

reede, 4. juuni 2010

Esimene pikk vaheaeg algas!

Pärisorjus ning sunnismaisus sai tänasega läbi! Väikese Notsu koolis peeti ülipidulikku aktust, kuhu vanemaid ei oodatud. Eile saabus esimene terve aasta tunnistus.
Tegime Jaani pool portsu toredaid fotosid nii ühe kui kambakaupa. Suur õde ja suur väike õde koos vennaga, suur suur õde üksi ja väike suur õde üksi, vend üksi ja siis peal terve pere.

Ja nüüd siis lõunasse. Võtan neid ülenädalasi sõite võimalusena saada linnast eemale, mitte kui kurba ja tüütut kohustust. Pühabal viin Notstu Kurgjärvele laagrisse. Ettevalmistustena on varutud ports sääsetõrjevahendit ning tehtud puugisüst.

neljapäev, 3. juuni 2010

Ära nimetatud.

Keskpäeval põrnitsesin väikese suure õe surmigavat tunnistust: "lõpetas I klassi kiituskirjaga". Seejärel sõitsime kesklinna ning nüüdsest on pojal nii ees- kui ka perekonnanimi. Kompromissid sõlmiti sõna otseses mõttes perekonnaseisuameti parklas.

Esmalt eesnimi. Pojakest on siiani tutvustatud Osvaldina. (jah, ma lubasin vahepeal ka Endel panna. Või Aadu). Aga ikkagi jäi Osvald külge külge jäi, kuigi see oli mõeldud uudishimu peletamiseks kuni parema leidmiseni. Nüüd ongi nii. Päriselt ka. Ja väike suur õde on selle nimega väga rahul.

Mina ei soovinud oma-päris-välja-valitud-nimest loobuda. Esmalt oli kaks eesnime ju välistatud põhjendusega, et mees peab konkreetne olema. Kompromissi tulemusena sai sünnitunnistusele aga teinegi eesnimi - Ruben. (Kaalusime ka kahe "u"-ga varianti ent Notsu arvas, et see kõlaks kui "juubel" ja mulle meenus samakõlaline "puudel".)

Ega perekonnanimegagi lihtsam polnud. Minu hääbuva nimega suguvõsasse kuluks üks poisslaps hädasti ära. Aga kompromiss saabus siingi - poja saab minu soovitud teise eesnime ja isa perekonnanime.

Pea terve kuu tuliseid vaidlusi päädis rahumeelse lõpuga. (Hmm, miks me küll varem kokkulepet ei saavutanud)

Meie nimekirjas ei läbinud lõplikult konkurssi:
Paul (lahe nimi, mõnusalt lühike)
Kalev (iidvana tõelise Eesti mehe nimi)
Mihkel (mihkel iga asja peale).
Nimeraamatust jäid sõelale Ralf (lühend Randolf´ist) ja Ilmar.

Paraku on meil Kalevi-nimeline liialt lähedane sõber, Mihkli-nimeline on kolleegi kassidünastia ning Paul... see, mis oli positiivne, muutus negatiivseks ehk liiga lühike:) Ja kaks viimast... polnud poja ikka üldse seda nägu.

Kompromissina pakkusin Rasmus. (Ja mis sellest, et see aastaid top-nimede hulgas esineb) Ent see ei meeldinud meesisendile kohe üldse.

Nii ta siis on: Osvald Ruben. Sünnitunnistuse originaali väljastab linnapää isiklikult viimasel pabertseremoonial 9. septembril Tallinna Raekojas.

kolmapäev, 2. juuni 2010

uus kuu

Ongi neli nädalat täis. Enam ei ole poja nii pisitita, kes vaid sööb ja magab. Paari viimase päevaga on tekkinud ka häälekam eneseväljendus. Esmaspäeval märkasin poja silmis esimesi pisaraid. Ja neid tuli palju, sest selg oli turvahällis märjaks läinud ning me ei saanud autot viivitamatult peatada.

Aga ikkagi on ta imehea laps, kelle ärkamised- uned on ette aimatavad. Samas valmistab temagi mõnikord üllatusi, olles öö läbi rahutu või vastupidi, pidades liiga pika söögivahe. Mõned asjad vajavad jätkuvalt harjutamist - näiteks õhtuse uinutamise kannatlikkus minul. Aga no kus siis - ikka on vaja triikima tormata... Triikimine ongi uus lisandunud kodutöö - titeriided tunduvad hoopis pehmemad kui nad sirgeks teha. Ja riideid kulub mitu komplekti päevas, plädistaja ju.

Ma olen nüüd kaks ja pool kuud kodune olnud. Ja veel ei ole tekkinud hetkegi igatsust töö või kolleegide järele.

Tänases päevas on muidki sündmusi - näiteks eile 27 aastat tagasi lõpetasin ma esimese klassi ning täna kolisime lasnamägilasteks. Miks meil emaga see kauge päev ikka veel meeles püsib? :)
Meie eelmise koera vikerkaare taha mineku aastapäev on samuti. Rõõmsaid sündmusi on ka - täna täitub uus eluaasta meie suguvõsa vanimal elusoleval liikmel, tädi Salmel. Väikesel Notsul toimus täna viimane tundidega koolipäev esimeses klassis. Homme saab ta tunnistuse ja reedeks jääb vaid aktus. Kiired kevadised ajad.