Reede, 31. august 2007

titenutt kui muusika kõrvadele

Õhtul oma endise ülemuse juures peetud suvelõpupeolt tulles oli maja mõnusalt soe. Sugugi mitte temperatuurilt - meie külmakartlik kogukond lükkas kütte sisse juba pühapäeval.

Lihtsalt - üle viie aasta on kodus taas kuulda titanuttu. Beebukiks on pikakarvaline tragi taksitüdruk Ramses.
Saba ja kõrvad mööda maad lohisemas, kere veel suhteliselt proportsionaalne, vaatas ta süsimustade koerust täis silmadega mulle otsa. Teritas veidi sügelevaid hambaid, mängis ja magama ta jäigi. Kaissu loomulikult. Oma perenaisele.

Mina ei ole veel uueks koeraks valmis, kaugel sellest. Mina põletan kolmandat kuud küünalt aianurgas ja Nots räägib sinna sattudes ikka "meie koerast", kes "jäi vanaks ja suri ära" Ja mina mõtlesin õhtule 16 aastat tagasi, 28. augusti õhtule, mil 16-aastane tüdruk endale vanemate vastuseisust hoolimata koera võttis. Esimene öö kaisus tähendas voodinaabrit kogu (tema) eluks. Voodinaabrit, kes teadis täpselt, kellele pugeda kaissu ja kelle eest hiilida lestlapikuna mööda tekialust voodist välja:)

Sestap on titenutt eriti armas ja ootan juba Notsut asumiselt, sest lapsed ja koerad on kokku loodud ja titenutt majas teeb kodu veel kodumaks.

Neljapäev, 30. august 2007

esmased asotsiaalsuse tunnused ehk hambutu naeratus

Notusele järele minnes nägin vaatepilti, mida ammu kartnud olen. Esmalt muidugi kuulsin -Notsu hõikas kaugelt "ämmmmääääää, tead, me käisime hambaarstil ja ta võttis mul selle loksuva hamba ära. Ma natuke nutsin ka, vaata!" Ja siis suruti mulle pihku karbike tillukese piimahambaga.

Jubeh. Külmavärinad. Ma ei talu loksuvaid hambaid juba oma lapsepõlvest saati!

Lisandub suutmatus leppida lapse suureks kasvamisega - minu jaoks jääb ta igavesti titaks. Alles ta ju tuli suhu - Nots oli kolme ja poolekuune.. Ja just see kõige-kõige esimene on see kurb karbis lebaja.

Ajasime sünnipäeva poole teel olles liiklusummikus pikemalt juttu -kahekesi autos olles on see ilmatuma mõnus. Tõdesin, et väga otsekohene tütreke on mul.
Küsimusele, miks ta just ühe konkreetse kooli eelkooli tahab minna vastas pliks: "Aga mina ju ei tahagi sinna. Sina tahad..."
Punastasin. Jah, mina olen see, kes tahab, et minu laps oleks ühe Tallinna /tänaseks eliit/kooli kolmanda põlve vilistlane...

Sünnipäev oli üks vahvamaid, kus siiani käinud oleme. Võõrustajate peresõber, laste kergejõustikutreener oli loonud ägeda "eeskava" - kilkasid nii noorim mänguealine laps kui ka kõhukad isad.

Ja lõppeks vedasin end ratta selga. Nõmme-Kakumäe-Nõmme. Pekivoldi Vähendamise Plaan on alanud. Panin end preemiaks kirja ka araabia keele kursustele - üks mu suurtest unistustest on selle võrra jälle sammukese lähemale astumas.

Kolmapäev, 29. august 2007

kirjumirju vihmapäev linnateatri ja "Rongaga"

Hommikust saati kiikasin aknast vihma - sügisetunne on kuivas ja soojas toas, tassikese kohvi ning avatud arvuti taga, päris mõnus.

Päevane vihmasadu olnuks lahe, kui kevadel ostetud Bata kingad poleks ligumärjaks muutunud ning hõõruma hakanud. Toppisin jalad vanadesse Eccodesse ja tundsin end kõrgetel kontsadel nagu kurg. Suvehooaja jalatsiks oli ju matkasaapa kõrval olnud plätu. Jajah, ikka seesama (jube)kahe krõpsuga sissekantud Ecco nr 42:)

Eestlane on taas maailmameister!!! Tunnistan, et Heite tegemise ajal rabasin mina tööd, mitte ei röökinud uudiste- ega sporditoimetuse teleka ees kolleegidega. Aga veidi aega tagasi punases vasakpoolses tugitoolis, selles kõikide lemmikus istudes, mõtlesin õhtule/emotsioonidele, kui Helsingi olümpiastaadionil vaatasin pressitribüünilt live Värnikule kuldmedali kaelariputamist.

Vihmase ilmaga edenes töötöögi paremini ning alpinismishakatisest ajakirjanikuna (või oli see nüüd ajakirjanikuhakatisest alpinist:)) kirjutasin ka peatselt ilmuvat Elbruse reisikirja.

Tänase päeva märksõnaks näiski olevat padukas - Linnateater kaalus "Ronga" ärajätmist. Siiski, veidi enne 17 otsustati, et etendus siiski toimub - märgatavaim osa minust oli nina, mis kampsuni vahelt ning pleedikuhila alt paistis ning hääl mis rõõmsalt naeru lagistas.

Sigrimigri pisiasju mahtus tänasesse palju - uued rattariided ja veidi varustust, et oleks motivatsiooni shwamm kuuri alt välja vedada ja treenima minna - 16. september, rattarallipäev, ei ole enam üldse kaugel!
Leidsin sportfoto.ee-st rulluisumaratoni pildid. Ei või olla, et see keret ümbritseva päästerõngaga ning paksude käsivartega tüdruk mina olen! (Täna tähistame Maarja & ploomiveini & Aura lahja sinihallitusjuustuga minu viimast vaba toitumise päeva. Elbruse kalorikulu tekitas hundiisu ja sellest tulenevalt ka pekivõru. Jumala eest, ma ei taha olla tselluhunnik.)
Aitäh fototehnika leiutajatele!

Hea on, kui küte on sisse lülitatud, kell on poolöö ning makilt tuleb vaikne Kirgiisia diskens ja väljas sajab täringusuuruseid rahekuubikuid.
Home, sweet home

Teisipäev, 28. august 2007

Väga Märg Naine

Parkisin Pro Kapitali parklasse ja jooksin kümmekond meetrit majaukseni.

Haljasala on ujulaks muutunud ning taevast suisa valab vett alla.
Võtsin laua alt kuivad kingad, kuid ülejäänud osas olen Väga Märg Naine.

Esmaspäev, 27. august 2007

tüübid hilisõhtuses supermarketis

Prisma kassajärjekorras ei ole ju muud teha kui sabatavaid inimesi vaadata. Kell oli veidi üle kümne, töötas kolm kassat, igas ootas maksmist pealt kümne inimese. fck.

Paariaastase tütretirtsuga naine, korvis mõned üksikud asjad. Tüdruk paterdas jalgupidi kärus ja näis olevat eluga rahul. Mäletan, et Notsul oli valida kärutoolis istumise ja kaasasvantsimise vahel, jalajälgedega piimapakid tekitasid minus endiselt vastikustunde.

Yuppievälimusega noormees, kel korvis helelilla triiksärk. Kamoon, pane naine särki pesema ja triikima kui ise ei viitsi:), mõtlesin. Tüübil oli korvis lisaks kaks viieliitrist veepudelit ja kümnekilone koeratoit. Hea valik!

Kaks natuke jommis pealt kahekümnest viisaka välimusega vene noormeest, kellele kassiir vaikselt ütles, et alkoholimüügiaeg on läbi. Mõne minutiga vahetas noormeeste ostukorv sisu - maasikasiidrist sai päris mõnus snäkivalik.

Muumioru lood. Ma ei suutnud naermata olla. Mõned inimesed ei kanna riideid välja. Kaks naist, arusaamatuks jäi, kas ema ja tütar või sõbrannad, üleni mustas, ninas ja kulmus "briljant" säramas ning pikad juuksed punatriibuliseks värvitud.

Enim vaatasin ma enda ees seisvat vene paari. Puhast ja värsket ehitusfirma jopet kandev mees, vast nii kolme-neljakümnene mees maksis ning slaavitarist tagasihoidlik naine korjas ostud kilekotti.

Tasusin minagi elektripirni ja mandariinikompoti eest. Rattasarvi Prisma ei müü. Oli hale ja asjatuks jäänud lootus leida mitteliikuvad detailid mõnekümne krooni eest.

Astusin, õhuke sulejope seljas eskalaatorist alla, kui minu pilku köitis maksimaalselt aastavanune paljasjalgne ja lühikestes pükstes poisike, kes sama südasuvises rõivastuses isa seljas rippus. Väsinud, ent rahulolevad lapsesilmad vaatasid mulle järele, kui nende kõrval autot käivitasin.

Pühapäev, 26. august 2007

134@rulluisumaraton

Kartsin enim starti suures rahvahulgas. Tegelikkuses kulges algus viperusteta ja peale sajakonna meetri läbimist alanud tõus sai taganttuule mõjul igasuguste pingutusteta ületatud. Tuul oli tõesti võimas - esimese poole laskumiste möödasõitudel kiskus minu nobeda vabaliikumisega rullikate kiirus kohati hirmuäratavalt suureks.

Seevastu tagasiteel kimbutas väga tugev vastutuul, mis sundis tugevat tööd tegema tervel distantsil - ka mäest allasõitudel. Mingil hetkel avastasin enda tuulde siginenud "muidusööjad".... Ja kilomeetrijagu enne finishit minust mööda sõites haaras viimane kolmest noormehest tasakaalu kaotades... minu käest:S Katse eemale pääseda hilines ja nii kukkusin nagu heas ameerika filmis hoo pealt üle selja, lükkasin end vasaku, õnneks kaitsmesse kammitsetud käega püsti ja kaotasin noormehele numbriga xxx (vahet ju pole) umbkaudselt pool minutit/mõned kohad.

Korraga kaks uut kogemust - esimene osalemine Tartu maratoni sarjas ja esimene kukkumine rulluiskudel.

Arvatult oleksin jõudnud sõita ka 38km, kuid kindla peale välja minnes sai valitud just 16 km võistluseta distants. Finishiprotokoll ütles, et olin 330. lõpetaja hulgas 134. ajaga 0:48:30,4.
Medal, diplom, rõõm tehtust:) Ka esimene samm järgmise suve eesmärgile pühendet treeningule tehtud.

Premeerisin lisaks end Tartu Kaubamajas uute jooksupükstega ning käisin neid õhtul ka paarikilomeetrisel sörgil katsetamas.

Täiendus: kukkumisele järgnenud maandumise tulemusena ilutseb kintsu ja tagumiku kohtumiskohal hirmvalus marraskil sinikas, mille väiksem, aga sugugi mitte vähem valus kloon kaunistab sääre väliskülge. Pesumodelli tööpakkumistega ei ole mõtet paari järgneva nädala jooksul tülitada. irw.

Täiendus 2 - vanad ja armsad Crafti poolpikad jooksupüksid pääsesid vigastusteta. Seega vana uus tõde - tehismaterjalid on naturaalsetest vastupidavamad.

surm varitseb maanteel kihutajaid

Kopipeist BNS-ist:
Tallinna-Tartu maanteel sai raskelt viga kolm inimest
16:35, 26. august 2007 TALLINN, 26. august,
BNS - Harjumaal Tallinna-Tartu maanteel juhtus pühapäeva hommikul liiklusõnnetus, milles sai raskelt vigastada kolm inimest.
Õnnetus juhtus kella 8.40 ajal Tartu maantee 44. kilomeetril, kus Tallinna poole sõitnud Hyundai kaotas juhitavuse ja paiskus kraavi, teatas Põhja prefektuuri pressiesindaja BNS-ile.
Liiklusõnnetuses paiskus autost välja 20-aastane Andreas, 20-aastane Argo ja 18-aastane Allar, kes kõik said raskelt vigastada ja viidi ravile Mustamäe haiglasse.
Liiklusõnnetuse asjaolud on selgitamisel.

Nende nappide ridade taga peitub tempel-minu-mällu igaveseks-vaatepilt mustas teesärgis ja sinistes teksades noormehest, kes suletud silmadega ja kehast liikumatuna lamas keset Tartusse suunduvat sõidurida. Tema nägu tõmbles... Peatunud möödasõitjad abistasid lamaja kaaslasi suitseva väikebussi kõrval kraavis. Meiega samal hetkel saabunud tuletõrjeauto hõivas Tallinna suunduva sõidurea.

Meie, kaks Tartu rulluisumaratonile suunduvat naisterahvast prantsuse väikeautoga olime sunnitud seisatama ja vaatasime lamava mehega tõtt. (abistajaid oli peatunud mitu autotäit - meie oskamatus võinuks tekitada kahju enam kui kasu)
Mõnesaja meetri järel peatusime uuesti. Isegi liiga palju liiklusõnnetusi näinud minukese käed värisesid ja iiveldus kippus kallale:S Me polnud ainsad - meie lähistel peatus 2xl jeep, millest väljunud turske mees kiskus kraavipervel järjest närviliselt mitu sigaretti...

Uudisest lähtuvalt ei saanud õnneks keegi surma, kuigi sõiduk suitses ja teeviidad olid väga sassis. Aga olen kannatanute peale väga väga kuri. Kui inimesed enese elu ei väärtusta, siis võiks kaasliiklejaid säästa õõvastavatest hommikustest kohtumistest.

Laupäev, 25. august 2007

kontvõõrana pulmas pruuti röövimas

E-10 tiimi naisliikmed otsustasid ekspromt kokku tulla, et Maarja Pamiirist naasmist tähistada. Et meesliikmed olid reedeks oma plaanid varem ära teinud, tõotas tulla korralik naistekas. Grillitud kanaliha veiniga (lambapersepekk botškaga ajab kõiki siiani iiveldama)

Nagu ikka, toimuvad muutused minutitega. Tavapärane grillipidu asendus nelja kahese kajaki päikeseloojangu matkaga Pedassaarele. Mingil hetkel panime otsad kokku - parasjagu oli seal käimas pulmapidu, peiu rollis meile nägupidi tuttav alpinist.

Sündis otsus lisaks piknikule läbi viia ka rööv. Kumba röövida? Et pruut meile tundmatu, kaalusime hetkeks ka peigmehe varastamist, aga noh... see ei tundunud siiski ahvatlev valik.

Hiilisime pimeduse varjus matkajuhi eestvedamisel maale. (Matkajuhtki oli Elbrust vallutanud - aastal 2005)
Põõsasteks ja põtradeks maskeerunutena tantsisime end pulma ja oh häda... loomulikult ei valget kleiti ega smokingeid. RMK majakese ette kaetud laua taga istus vaid matkaseltskond. Tüng:) Aga pruutpaar ei olnud õnneks meie saabumist märganud.

"Äääää. milline pruut on", uurisime Künnapilt ja haarasime punases fliisis Väga Ehmunud Pruudi sülle. "Võtke jänesepraadi, kringlit, viina, õlut, kommi, midaiganes", kiljus pruut ja lubas ka lastelastele rääkida, kuidas teda üksikult Pedassaarelt röövida taheti. "Kuidas kurat te siia oskasite tulla ja millega te tulite", uuris peigmees.

Klaasid viinaga kõlasid pruutpaari terviseks kokku ja oligi meil tagasisõidu aeg. Millal viimati pulmas käisime, mõtlesime omakeskis. Minul tuli esimesena meelde -eelmisel suvel Kihnus kontvõõrastena - sattusime Erliga saarele juhuslikult just siis, kui sealgi oli pulmapidu käimas.

Selges augustitaevas särasid tähed ja tõusnud laine käis üle kajaki nina, kui öösel tagasi Valkla poole sõudsime. Kassiopeia, Perseus, Linnutee, Väike ja Suur vanker, loendasid matkajuhid, kes ühtlasi ka astronoomia seltsi asutajaliikmed. Üks ööujumine ja tagasi Tallinna. Lahe reedeõhtu oli.

Reede, 24. august 2007

paar tuhat krooni kokkuhoidu

Justnimelt. Kulutatud sai küll terve päev, aga minu xxl mõõtu auto on müügivalmis. Pestud, vahatatud ja seesmiselt küüritud. Isegi tihendid viitsisin ära silikoonida. Ja viga, mis takistas puhuritel töötamast, on leitud - relee kontaktid olid oksüdeerunud.

Daah. Koduperenaine olla on imeliselt mõnus:)

Kolmapäev, 22. august 2007

minu kümme head omadust

http://blog.tr.ee/freim.php?target=169655&o=1

Kulla üleaedne, tänud, et meeles pidasid. Sain ju kaheksa eluarmastuspõhjusega ühele poole:)

Raske on oma häid omadusi eraldi punktidena välja tuua. Kümmet pealegi.
Lihtsam on välja öelda oma suurim viga - ma olen liiga täiuslik. Päriselt ka.

Vastuväited võib ju kommentaarides teretulnud.

olge kasimatud ja määrdunud - sooja vett ei ole

"Sooja vett ei ole 23.08 kell 9,00 kuni 24.08 kell 12,00."

Just selline silt rippus täna empsu Lasnamäe-kodu trepikojauksel.

Meenus üks teine riigikord ehk aeg, mil Lasnamägi oli unistuste kodu etalon. Siis kirjutati imepisikestele sildikestele lakoonililiselt masinakirjas "Veetorustiku kapitaalremondi tõttu sooja vett ei ole 1-31.07. Majavalitsus."
Ehk terve igavik...

Ja vähemalt kuu aega keedeti Lasnamäe majapidamistes elektripliitidel vett. Auru täis köökides oli nähtavus null. Kuum vesi valati pooleks külmaga suurtesse pesukaussidesse, et iseend või nõusid pesta. Ja juuli lõpuks ei olnud enam miskit puhast selga panna... :)

Ühel päeval, mõnikord lubatust hiljem, hakkas vannitoa torudes vulisema - märk sooja vee tagasitulekust. Räägivad, et sekunditega kadus ülemistel korrustel surve.

Oi aegu ammuseid...

Esmaspäev, 20. august 2007

võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Elu pappkastides tähendab, et vähemalt kahel korral aastas, kevadel ja sügisel, vahetad maja kahe riidestange sisu. Tõstad välja suvised või talvised ja pakid siis vastavalt teised kastidesse tagasi.

Eilsega sai valmis garderoobikapp. Elfa. Ropult kallis, kuigi selle ostmiseks sai kombineeritud ühe ehituspoe projektijuhi pakkumisi ja detailide hinda veel ja veel ja veelkord alla tingitud. Ja lõppeks kogu see kupatus raha säästmisek ise seina kruvitud. Viimase töö käigus omandasin endale koju rellaka, korrektse eestikeelse nimega vist ketaslõikuri ning õppisin sellega metalli lõikama. Sõrme ei läinudki, kuigi esimesed viis lõiget viiekümnest olid täis hirmu.

Kapp sai igati uhke ja õhtul hakkasime Notsuga pappkaste tühjendama. See ei ole võimalik, et kahel naisterahval saab olla nii palju riideid! Ainuüksi Notsu garderoobi kuulub kolm talvejopet pluss paar talvemantlit ja üks kombekas. Enda asjadest ma parem ei räägi - üle neljakümne suvise topi leidsin ja lisaks veel paarkümmend t-särki. Kakskümmend pintsakualust pluusi ja kolmkümmend kaks paari pükse ei ole normaalne. Ja suvekleite paarkümmend, lisaks samapalju erinevaid seelikuid... janiiedasi ja edasi... Kusjuures selga panna ei ole endiselt mitte kui midagi...

Kõik riided igati ilusad ja kasutamiskõlblikud kusjuures, moodsad ja kallid. :( Pisardasin juba rahahunniku pärast, mida nendesse riietesse olen investeerinud. Raisanud oleks vist õigem sõna seekord.

Alles on hoitud ka minu lapsepõlverõivad. Väga armas minu emast, kuid seniks, kuni neil oli koht kohvrites voodi all, oli kõik korras. Nüüd aga segavad need igati armsad asjad mu elu ja on uue garderoobi muutnud mõne tunniga kolikambriks.

Tänane eesmärk - vähendada riietekoguseid poole võrra. Kantumad vabaajarõivad lähevad kodutute varjupaika. Moekad riided, osad neist alles sellel kevadel Pariisist toodud, aga minu jaoks moraalselt väsinud, samuti Notsu liigse rõivakoguse, püüan anda ema ja lapse varjupaika. Ja endale eriti armsatest asjadest, mida ma ei taha uuele ringile saata, teen õues lõket.

Muidu võiksin ilmselt tõepoolest asjade kogumise võistluse tiitlivõitjaks kandideerida:)

Pühapäev, 19. august 2007

Piibe - eriti vaese reisiselli maantee

Hoolimata sellest, et kogu maailm minust hetkel mööda tuhiseb, mäletan, et Tallinn-Mäo-Tartu teel on käimas remonting. Otsisime Notsuga Elistvere loomaparki minekuks alternatiivtee Piibe maantee näol.

Algatuseks oletavad riigiisad, et kodanikud liiklevad teerullidel. Miks muidu on tee keset kõige intensiivsemat liiklust südasuvel üles kaevatud ja munakivisuuruste kruusatükkidega kaetud, piirkiiruseks 30-50-70 km/h suures plaanis Aegviidust Jõgevani (ei jõudnud kohanimesid täpsemalt hoomata). Vaatasin passist järele - Nissan Patroli liik ARKi poolt väljastet sõidukipassis on siiski maastur mitte teetöömasin... Krtkrt. Ausõna, hetkeks oli hirm, et kõiki nelja rehvi tuleb lappida....:S

Piibe maantee ääres ei ole ühtegi normaalset tanklat!
Tavapäraselt tankisin Tallinnast startides vaid ühe otsa jaoks - Tallinnast eemal on harilikult diisel soodsam. Kui auto kulutab 17l/100, siis jääb vähemalt mulje:) et 20senti liitrilt on sääst. Aimasin, et Jõgeva linnas võiks mõni tankla olla, muidu ööbiks me tõenäoliselt umbestäpselt Vägeval kütuse lõppemise tõttu.

Piibe maantee ääres on täpselt ÜKS söögikoht - Sirtsu söögituba Järva-Jaanis. Selle omanik on ilmselt Tallinnas käinud ja kõrtsude hinnakirju vaadanud, aga toidud jättis seal katsetamata. Muidu teaks ta, et viinereid ei pakuta toorelt, lõiked sees... Aga näljaste teelistena me siiski minnes seal einestasime. Snitsel vähemalt maitses suurepäraselt.
Teine ja kolmas söögikoht jäävad maanteelt paar kilomeetrit eemale -Koerus Januse Käo kõrts (täna reserveeritud) ja Koeru mängude maja (pakkus vaid hamburgerit ja friikartuleid ilmselgelt alaealiste nokastanud seltskonnas). Ühtegi viita nende söögimajade juurde Piibelt ei vii, ent Koeru väinjärvel kalastades olen tihti just emmas-kummas nendest keha kinnitanud.
Võimalik, et söögikoht asub ka Jõgeval, kuid teekonnal Piibe maantee-UnoX-raudteejaan-Piibe maantee ei märganud me viitasid ja eksimise hirmus ei julenud seiklema minna. Söögikohamärk näitas veel Jäneda peale, aga seal on minu meelest miski eksklusiivne mõisarestoran hotelliga.

Piibe maantee äärsed poed olid eranditult suletud juba kell 21 - seega puudus võimalus isegi pudel vett osta.

Näljased ja janused teelised, kes plaanisid vähendada liikluskoormust põhimaanteel, ei lähe enam Piibe maantee õnge. Seda mööda võib Tartu sõita siis, kui rahakott tühi ning kõht ja kütusepaak täis. Et tee on suhteliselt kitsas, võrreldes põhimaanteega läbib rohkesti asulaid=kiirusepiirangud, siis puudub üleskutses kasutada alternatiivset maanteed, igasugune iva.

Reede, 17. august 2007

kui elu on s..t, siis suits olgu priima

Mida teha kui kogu maailm on üheks puntraks kägardunud?

Viie- ja kuueaastane on päevaga muutnud maja segasummasuvilaks
Kolmene keeldub magama jäämast
Temaga on juba kaks tundi mööda Tallinna ringi sõidetud (loksutamine uinutas isegi Notsu)
Sõbraga poodlemiseks kulus ettearvatust rohkem aega
Ehituspoes tuli jälle plaanitust rohkem kaaluda/mõelda
Kolleeg vedas alt - tulemust helbiti mitmekesi kella üheteistkümneni õhtul
Plaanitud päevategemistest on tehtud täpselt null protsenti
Jälle ei saanud uisutama

:(

Siis tuleb nentida, et kõik on untsus, isegi kass ei armasta mind:) ja lahti korkida üks suurepärane vein isiklikust reservist.
Ja nentida, et elu on s__t, aga vein seevastu suurepärane, ringutada musta öhe. Peale paari klaasi meenub, et lisaks veinile on ka elu kõigest hoolimata suurepärane:)

Ja meilis on kirjas, et pamiirikate tipupäev on möödas. Kuigi need, kellele mina pöialt pidasin, kahjuks kõikse kõrgemale ei jõudnud. Aga siiski - veel klaas veini heade sõprade terviseks!

minu kaheksa põhjust elamiseks

http://kukupaike.blogspot.com/2007/08/kaheksa-phjust-miks-armastada-elu.html

Tähestikulises järjekorras ja nimetavas käändes:

*Ilusad asjad
Mis seal salata - mulle meeldib täius just pisiasjades, suurtes teen vabalt mööndusi.
Ilu on glamuurne, hea ja halva maitse piiril laveeriv, pahatihti roosat värvi ja säravate kivikestega.
Ühel kursakaaslasel on mõne hilbu või ehte kohta isegi tavaks öelda, et vaid mina suudan selle kohutava eseme välja kanda. Nojah, minu silmis ongi need enamasti muidugi imeilusad:)

*Lainetekohin ja haudvaikus
Mõlemad on hulluksajavalt imelised.
Hiiumaal olles käin vanaema sünnikodus Meelstes ulgumere lainete kohinat kuulamas - tund, kaks, seejärel lähen ära ja tean, et see jääb sinna minust kestma. Kindlustunne, aga ka igaviku hirmutav müra.
Ja vastupidine - haudvaikus, mida olen siiani kuulnud vaid mägedes ja kõrbes. Lõputud liivaväljad või lumised tipud, ei mingit häält tundide kaupa. Vaid iseenda/kaamli sammud. Tänapäeva kõrge mürafooniga harjunutele raske ja kõrvadele valus, kuid nauditav taluda.

*Lapsed.
Ma jubeväga armastan lapsi, ka võõraid. (väike nüanss - beebidest, nendest roosahelesinistest lalisevatest punnpõskedest ma ei vaimustu) Ent alates vanusest, kus nad ütlevad, miks nad nutavad, mida teha tahaksid ja kas kõht on tühi või mitte, on lapsed minu juurde alati teretulnud. Mõnikord on kolekurb, et Notsul õdesid-vendi pole. Aga nii lihtsalt on:S

*Mäed.
Mu viimane armastus. Seal, valgete tippude keskel, kus on raske isegi lihtsalt eksisteerida, liikumisest rääkimata, sai kõik ühtäkki selgeks. Mõistsin oma tegelikku suurust ja tähtsust, kuidas korraga sõltus minust kõik ja samas mittemiski. Sama oli mõtetega - mõtlesin üheaegselt kõigest ja eimillestki. Ja õppisin hindama heade kaaslaste tähtsust. Ja alpinistide surnuaias vaatasin tõtt plaadiga, kus minust vaid päev noorem tüdruk oli jäänud igavesti kahekümnekaheseks. Elu haprus.

*Perekond & lähisugulased
Hoolimata segastest suhetest vanematega tean spontaanselt, kumma õlale esimesena nutma joosta. Õega ei seo meid ühine lapsepõlv, lisaks ta on füüsiliselt kaugel, aga tegelikult oleme lähedased ja loodame teineteisele hoolimata telefoniarvetest. Miskipärast tunnen end kaitstuna just eakamate sugulaste seltsis - nemad ju teavad, kuidas asjad päriselt käivad.

*Seljakotiturism
Ema võib kinnitada, et ma olen eluaeg veidi pöörane olnud. Aga tõesti, ma tahan näha päriselu, mitte turismipiirkonna klantspilditsirkust. Ja nii ma (kronoloogilises järjekorras) pakin mitu korda aastas asjad, ostan lennukipileti või istun autosse ja lunin töölt puhkuse. Tagasi tulla on raske.

*Suured autod
Sellised, mille kütusekulu on üle 10l/100 ja mille südameks tuksub urisev, mitte pinisev mootor. Need autod on juhitavad st neil on manuaalkäigukast. Nojah. Ja umbes minutiks suudan ma armuda ka meestesse selliste autode roolis.
Palun, ärge tulge mulle iial rääkima imearmsast punasest nissanmikrast/1.seeria beeemmveest ega aaaklassimersust. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Küll aga silitan särasilmil ja salamisi suurte kandiliste volvode ja pärismaasturite sabaotsi.

*Töö
Ma ei suuda istuda niisama. Nagu paha vaim, pean kogu aeg midagi näppima. Eriliselt armastan füüsilisi tegevusi, selliseid, mida päris täpselt ei oska nagu erinevad ehitustööd ja autoremont. Võin soetada näiteks raamatu "Maja ehitamine" vms ja selle järgi vundamendiauku kaevama hakata. See on normaalne ja geenidest tulenev. Kusjuures päris vussi pole siiani midagi keeranud, visuaalselt vaieldava iluga tulemusi olen aga saavutanud küll.

__________________________________________________________________

Kirjutades tekkis mõte, et mina ju ei armasta elu - olen oma füüsilisse eksistentsi siiani üsna hooletult suhtunud, ikka ja jälle ekstreemsustega tegelenud, enesetapumõtteidki haudunud. Pealegi surin ma meditsiinilises mõttes jaanipäevaks 2002 (kes teab, see teab, pikemalt ei lahka).

Aga elu armastab mind tõesti ega lase mul minna - tänulik olen küll, vägagi.

Ja vastutasuks luban olla igavesti truu maski kandev eluteatri näitleja.
Kinnast edasi ei viska - see kirjutamine polnud üldse lihtne.

kriis on möödas ja näljasurma ei sure

Tänase päeva kõige parem uudis paterdas hommikul üheksa paiku roosas öösärgis trepist alla ja ronis sülle. Kaks üsna aukuvajunud pruuni silma vaatasid mulle otsa, kaks kondiseks muutunud kätt põimusid ümber kaela. Ja siis ütles Notsu Väga Õrnal Häälel ohates: "Emme, palun tee mulle putru!"

Nädalane postopkriis on möödas ja vähemalt näljasurma ei tule - päeva jooksul mahutas viieaastane kõht umbestäpselt näljase elevandi toiduportsjoni.

Neljapäev, 16. august 2007

Jumal on kõrgel ja city kaugel

Kogu elu käib mööda.

Kuigi lubatud kiiruseks sellel sirgel ja kitsal Nõmme tänaval on 30 km/h, vihiseb maailm enamasti kiiremini mööda. Viis suve tagasi olid autod kehvemad, kiirused väiksemad ning Notsu lamas rahumeeli vankris, mitte ei nuianud end naabrite juurde. Siin, hetkel kirju aia taga kulgevad üks suur ja teine väike inimene nagu viis suve tagasigi täiesti omas tempos. Ja tõesti juhtub vaid see, millel me ise juhtuda laseme. Mõnus on olla ajutiselt koduperenaine.


Hommikune ärkamine ei tähenda hetkel päikesetõusu ega riietumist. Vabalt võib hoopis vedeleda ja (laste)raamatut lugeda.

Päikeselaigus täiesti kiirustamata söödud hommikueine (iga suutäis=30 närimist:P)

Turulkäik. Aastatega väljakujunenud "tuttavad" tädid, kellelt osta ja boonusena paar sõna juttu ajada. Nõmme turu klientide hulgas võib kohata ka armsaid väärikaid vanainimesi. Nende riietuses, hoiakus ja kõnepruugis on aimata esimese vabariigi head lastetuba.

Ekspromt-mõtted koheseks teostamiseks. Näiteks vahetada vastu sügist lillekastides siiski välja võõrasemad, mille parim-enne juba mõnda aega läbi on.

Hommikune jäätis, mille tulemused kaalul nähtavad on, ei ole üldse mõnus:S

Puhkus päikese käes, kergemad kodutööd, mängud Notsuga... sekka mõõdukalt töö-tööd ja teadmine, et võin endale täieõiguslikult just sellist tänast lubada. Võiks isegi mitte töö-tööd teha, aga ma ei oska ju selleta. Pealegi lubasin...

Õhtused külalised on armsad. Eriti kui suurematel on suuremad ja väiksematel väiksemad külalised. Nii võib isegi haige laps end paremini tunda ning tema ema kolmekäigulisse õhtusööki pikemate naistejuttudega süveneda.

Ja külaliste lahkudes sukelduda sumedasse suveöhe, vedada pleed ümber ja ajada pea kuklasse. Augustiööd on eriti mustad ja jahedad. "Minu" täht on täna pilvede vahel peidus...


Kui homsel kaunil suvepäeval õnnestuks kuldkalake või vanake Hottabõtš kätte saada, siis oleks maailma kõige suuremaks palveks, et enam ei peaks Väikesele Notsule enne igat sööki valuvaigisteid jootma...

Kolmapäev, 15. august 2007

emme, ma olen ka alpinist!

Veedame Notsuga sellel ja järgmisel nädalal koos hoopis rohkem aega kui tavaliselt. Eks selle vastiku lõikuse pärast, aga näedsasiis, et iga asi on millekski hea.

Täna vedas Notsu endale salli ümber kere, õige võttega kusjuures. (see ei ole esimene kord) Riputas miski sõlmega endale karabiini külge ja ronis liumäelt riidetoru otsa.
Stopp!
Kurja Nõiamoorile minu isikus "vahelejäämine". Notsu naeratus oli mesimagus - emme, vaata, ma olen ka alpinist!

No kes krt käskis viieaastast treeningutele kaasa vedada ja näidata, kuidas alpinismivööle karabiini kinnitamine ja köies kiikumine käib:S

Teisipäev, 14. august 2007

Appi! Mul on ruttu kassi vaja!!!!

Umbes sellise telefonikõne sain ma keset kõikse magusaimaid remonttöid.

Mustamäe I korruse korteri vannituppa oli torusahtide kaudu priske rott saabunud ning tundis end justkui kodus. Erli nii õnnelik ei olnud - isegi wc-s käimine oli hirmutav, rääkimata selle kasutamisest. Ja moodsates kodudes on see ruum ju vannitoaga ühendatud...

Et meie BB parajasti kuskil kaugemal hiiri jahtis, laenasin kassi koos tema transportimise kastiga naabrinaiselt. Olevat nende majapidamise parim hiirekütt.
Paraku ei olnud härra või proua laiguline kass üldse rahul autosõiduga. Ka ei huvitanud teda esialgu rott vannitoas. Ja rott, va ülbik, ei lasnud end kassist häiridagi.

Pilt viis minutit hiljem - rott rahumeeli ringi vaatamas, kass käterätiriiulil õndsat und magamas.
Väike torkimine põrandaharjaga mõlemale.

Mõned minutid hiljem kostis vannitoast müdinat ja rotist paistis vaid saba torusahtist. Hetk hiljem tõmbus seegi sisse.

Torusahtile ajutiselt ette kalts, trepikotta kuulutus saabunud kodurotist, kassile ports kanafileed, kasti ja koju.

Operatsioon "Rott" on kuulutatud ajutiselt lõppenuks.

sada kilo naise ilu

Pannkoogid. Kaks suurt kuhja pannkooke.

Täidisteks:
metsvaarikamoos
praetud kukeseened
hakkliha shampinjonidega
kana sinihallitusjuustu ja tavalise juustuga
jäätis

Siidrid&õlled&viinamarjad

Ja siiras rõõm, et kaugeltnurgamees Tartustki jaksas kohale tulla.

Kolm tundi musta videomaterjali, pilte viie fotosilma läbi, taustaks vene muusika. Siiras kohtumisrõõm.

Nii me E10+1 tiimi elbruslased AD 2007 südaööni istusime ja suudleme-või-sa-ei-viitsi - stiilis inside joke tegime. Ja pilte-videosid vaadates kõlasid rõõmsad äratundmishõiked. Mägi ei tundunud enam NII kõrge ja matkad NII rasked. Jäänud on tunne - tehtud! Me tegime selle ära:)

Need on jälle need hetked. Need, mille nimel tasub elada.

Esmaspäev, 13. august 2007

maasturiga meetrisügavuses vees

Selle metsa taga pole mets vaid meri... Selgus, et Vilsandist on laul olemas küll ja just nii ta algab. Minu jaoks tundmatu viis ja meloodia. Ja saar ka.

Vilsandi on 7 km pikk ja 3 lai. Oma kariste rannikuvetega olnud ta vanasti laevnike hirm. Ait, milles hoiti päästetud varasid, oligi hirmsuur. Ja karide taga olevat vähemalt 300 laeva haud.
Väikesaar oma kruusateega, mida kaunistamas kolm bussipeatust:) Tänaseks on saarel üks töökohtki, seotud ilmajaamaga, majakas on automaatne.
Ja ei ainsatki päris-talvitujat. Esimese vabariigi aegu elas Vilsandil ometi 35 peret, kes saare eest hoolitsesid. Kahjuks lahkusid nad sõja ajal kas Rootsi (veidi vähem kui 200 km) või mandrile. Tagasi pole neist kedagi tulnud, küll aga peetakse endisi talusid suvekodudena. Nõuka-ajal käinud Vilsandi ja Kihnu mehed Rootsis heade kalavõrkude järel. Sellest tõusnud vaikne kuid võimasskandaal. Et elu mõlemal saarel ongi juba kui pagendus, siis jäänud karistused olemata.
Tuntuim mees saarel on täna ilmselt Jaan Tätte.
Nõuka-aegne looduskaitseala staatus on saare arengut pärssinud ja loodusele halvasti mõjunud.

Sellise info jagas meile giid. Lühike oli tema retk meiega, aga hea, et see siiski teoks sai.

Maasturiga me tõepoolest läksime, umbes paarkümmend inimest. Jeebiks siis seekord KRAZ, milles kastis laiult laiule Vilsandini sõitsime.
Ma ei ole kunagi autoga nii sügaval vees olnud. Ja kunagi varem ei ole ma autoga saarele sõitnud ka. Elamusretk, mida madalama veeseisuga (60 cm) oma isikliku autoga korrata tahan. Atv-dega käidavat pidevalt. Hirmutavaid kohti näis olevat üks - paaditee, milles autoraja kõrval neljameetrine sügavus haigutamas...
Ja tagasitee kaatriga. Liinilaev käivat, ent sinna mahub vaid saarerahvas. Kaatri ots maksab 500. Teekond on mööda laide 4 km pikk, jalgsi kõnnitav.
Ja lahesoppide suppsoe vesi on ujumiseks loodud. Üks linnuvaatetorn, kust avanes vaade kaugele-kaugele, Kihelkonna saaremaiselt saleda kirikuni.

Ööbisime siiski "mandril" - nii võiks ju Saaremaad Vilsandi kõrval nimetada.
Üks meeletult tugev äiksevihm
suitsusaun
suitsulest
Mait Trink kitarril, taluperemees viiulil ja musikaalsemad valjemalt, vähem musikaalsemad tasemini (või oli see vastupidi) kuni kella neljani varahommikul.
Lammaste ärkamine ja üksteise kutsumine karjamaal tasus vaikset kuulamist sumedas suveöös
Magamisait Manni - justkui eelmise sajandi algusest

Ja varajane ärkamine ning kojusõit. Sellised nad olid, suvepäevad AD2007. Vahvad nii koha- kui ka tegevusevaliku ning eelkõige seltskonna poolest.

Kiiresti koju - muntserdasin end bussi asemel kolleegi auto peale. Sest Notsul on kehva. Väga kehva isegi. Palavik ja oksendamine, kurguvalu. Ning vanaemal magamata öö. Isegi kaks, sest otsus suvekatele siiski minna sündis keskööl, kaheksa tundi enne ärasõitu.
Aga tänane kolmetunnine söögimaadlus teemal kui-sa-ei-söö-siis-mina... lõppes tema võiduga - ei suutäitki soovitust enam. Kange tibin, emasse ilmselt:)

Reede, 10. august 2007

taaskasutuskeskuse töötaja: "parem oleks kui teiesugused siin ei käiks"

Justnimelt. See saaga on pikk. Ma tahan selle valu endast välja kirjutada.

Maja uuendamise tuhinas vahetasin välja mööbli, niipalju kui seda üldse oli.
Nädala alguses, esmaspäeval või teisipäeval helistasin taaskasutustuskeskusesse, moodsa nimega siis uuskasutuskeskusesse. Tere, mul on ära anda sektsioonkapp, raamaturiiul, vaip ja sohvalaud. Palun, kas ja millal saaks järele tulla.
Naisehääl: palun helistage ühel teisel numbril, otse meie transpordiinimestele. /annab numbri/

Helistan, kuid päeva jooksul on see number kuskil leviaugus. Algnumbrile helistades selgub, et vastav töötaja on ootamatult puhkuse võtnud, tuleb reedel. Minult võetakse aadress ja telefon, lubatakse reede hommikul otsekohe ühendust võtta ja auto tulevat kas sellel või järgmisel laupäeval.
See on enam-vähem. Reedeni on mu kodu jaotatud köögi- ja elutoapooleks, mõlemad omaette sissepääsuga õuest:) Keskel laiutab nimelt uuskasutuskeskusesse minev kraam.

Täna on reede. Kella 12ks ei ole keegi minuga ühendust võtnud. Helistan ise. Mobiilinumber on endiselt leviaugus, kontoripoole tütarlaps ütleb, et töötaja ei ole siiani välja ilmunud. /hallooo, no mis töötajad need on, mõtlen/ Küsin, kui tooksin ise mööbli ära, kas siis maha saaks tõsta. "Saab", kinnitab naisehääl ja ma asun organiseerima.

Kahekesi kolleegiga upitame kella kuueks mööbli jeebi katusele, kõige alla vaip, millel kraami üles lükkame, kinnitame paki koormarihmadega ja ma asun teele. Igaks juhuks helistan, et nad reedel tööpäeva varem ei lõpetaks. Nii mõnigi muigvel pilk jälgib mind Nõmmelt Paide tn-le ja tean, et meenutan funktsionaalseid autosid Kaukaasias.

Tagurdan hoovi. Valge kaubiku juht tagurdab eest. Teretan ja ütlen, milleks tulin. Pikkade juustega pahur naine küsib, kas mul oli kokku lepitud.
Oli küll!, just helistasin.
Aga kus siis diivan on, küsib pikkade juustega naine.
Diivan?
Aaaaaa, äkki te pole siis see keda me terve päeva ootame.
Notsust väiksem tüdruk siblib hoovis ringi, kaubikujuhile lisaks on tekkinud veel üks noorepoolsem meesterahvas. Lühikeste juustega naine istub.
Ma ei tunne alkoholilõhna, kuid mulle näib, et need inimesed ei ole kained.
Kurat, tibi, sul on luulud!!!!, mõtlen ja palun, kas keegi aitaks mul seda kraami maha tõsta.
Me oleme terve päeva siin muudkui tõstnud ja tõstnud, teatab pikkade juustega naine.
Meil ei ole siin mehi, lisab lühikeste juustega naine ja lisab, et naised on meestest kangemad.
Kaubikujuht tuleb mulle appi ja ühiselt tõstame kraami katuselt ja autost. Palun tal polstriga ettevaatlik olla, diivanirattaid tuleb välja pusida.
Mul on erisoov ka, ütlen. Soovin, et need asjad ei läheks müüki, vaid antaks kellelegi sümboolse summa eest. Ma ise nimelt ei tea hetkel kedagi, kes vajaks mööblit.
Külli otsustab seda, ütleb keegi.
Rahvas on kogunenud ringi ja jälgib meie tegevust huviga. Miski minus ütleb veelkord, et nad ei ole kained.
Küsin, kas tõesti ei saaks keegi aidata riiuleid maha tõsta - need ei ole rasked, kuid neid on mitu.
Vastuseks vaenulik vaikus ja keegi ei liiguta end.
Ma tõstan ise jubinad maha, sulgen uksed, pakin kokku koormarihmad, topin need autosse. Tõstan üles istmed, lisan peatoed. Minu toodud asjad vedelevad lageda taeva all, ring seisab vaikides paigal.
Küsin, kas peaks need kuskile tõstma.
Ülbitsema tulid siia vä, teatab lühikeste juustega naine ja asub paar sammu maja poole
Dziisas! Kas te töötate siin?
Jah! Parem oleks kui teiesugused siia oma nägu ei näitaks, nende sõnade saatel kaob ta majja.
Ma ahmin õhku. Ilmselt näen ma välja nagu kala, kes on veest välja tõstetud. Sõidan ühtegi sõna ütlemata minema.

Epiloog.
Ma nutan mõned minutid. Valust. Ma tahtsin teha head, kuid ei küsinud, kas seda on kellelegi vaja. Ma ei oodanud minged tänuavaldusi, kuid eesti keeles on üks ilus sõna - aitäh!

Helistan uuesti nende kontaktnumbrile.
Vastab keegi naisterahvas. Küsin, kas Küllit on.
Ei.
Kes on selle ettevõtmise juht?
Mulle öeldakse ühe meesterahva nimi. Ma küsin kellega ma räägin.
Ta olevat kommunikatsioonijuht. Ohhooo ütlen. Ja räägin juhtunu ära ning palun kommentaari.
Vastuseks on erinevad vabandused sellest kuidas sinna tuuakse tõelist rämpsu, kuidas töö on raske ja inimesi pole.
Ma vabandan - tõin kolm mööblieset ja vaiba, vajasin abi mahatõstmisel ja lisan, et tahan endaga juhtunust ka teistele teada anda.
Kommunikatsioonijuht jätkab täiesti seosetu jutu ajamist.
Ma ütlen, et soovin rääkida tegevjuhiga, jätan oma numbri ja nime palvega tal kontakti võtta.
Pool tundi hiljem helistab mulle Külli.
Ta vabandab oma kaupluse töötajate nimel ja tema jutt on viisakas. Ta ütleb, et mõistab mind ja minu tundeid. Et nende töötajatega on varemgi probleeme esinenud, kuid see kõik ei ole vabandatav. Me räägime sellestki, et minu mööbel läheb ühele perele, kes tules kodu kaotanud.

Aga ma ei suuda olla. Õhtu jooksul helistanud sõpradelt kuulen, et neilgi on taaskasutus- (uuskasutus-)keskusega vaid halbu kogemusi. Miks sa küll sinna läksid, imestavad nad.

Ma nutan oma paraneva lapsega võidu. Ja ma tunnen, et lihtsam olnuks see kõik visata oma suurde miinigrilli. Saanuks vähemalt vägeva lõkke...

Mandlid, adenoidid, kõrvad - haiglapäev. tervena.

Notsu on nüüd mandlite ja kõrvavedeliku võrra kergem. Adenoide ei tuvastatud, kuid kõrvades oli ka aktiivne kõrvapõletik... Ent hoolimata virilast olemisest lubati meid juba täna koju. KOJU! Sest me kumbki ei talu haiglaöid.

Kuigi. Lastepalat Mustamäe haigla ehk siis PERH-i 11. korruse kurgu-nina osakonnas oli tõepoolest lahe. Esmalt miljonivaade merele. Järgmisena riiul, kus ülal täpselt kakskümmend viis juturaamatut igale maitsele - alates "Mirabilia" sarjast, sekka Lindgreni ja Eesti kirjanikke. Allpool hunnik mänguasju. Seinal telekas ning dvd-mängija koos plaatidega. Igatahes ei kannatanud Lastehaigla varustatus mingit kriitikat.

Teine asi on suhtumine. Mäletan Lastehaigla röökivaid tohtreid ja õde, kes hüsteerias nutvat Notsut kanüüli panemiseks kinni hoidsid. Ma ei liialda, öeldes, et lapsel on sellest trauma hirmu näol kõikide valge kitli kandjate vastu.
Mustakal oli kõik hoopis teisiti - registraator, riietehoiutädid, palatiõed, postop jm õed -suhtusid väikesesse patsienti lugupidamisega - igaks toiminguks pöörduti tema enda, mitte minu kui "vastutava saatja"poole. Notsu säras uhkelt:) Ja sanitargi ei riielnud ega porisenud, kui pidi vahetama välja kogu voodipesu.

Arstid on arstid - neil on alati kiire, nad on täpsed ja asjalikud. Et Notsu vanaemal on raskekujuline ravimiallergia, palusin anestesioloogiks dr Kagalo. See tohter võiks vabalt ka laste mängutoa klounina leiba teenida - niivõrd humoorikat suhtlemist pisikese patsiendiga ei ole ma ammu kohanud. Kirurginuga asus dr Milleri käes.
Enim kartsin ma opitoast "väljalükkamist". Aga ei - siingi leidis Notsu anestesioloogiaõega ühise keele ja jäi magama hoopis "õhupalli täispuhumist" jälgides. Ja ma läksin ise, mõistes oma üleliigsust.

Igatahes läks kõik hästi ja me oleme kodus - Lõikasime välja jäätisepaberi-Lotted ja nii õnnestus ka üks jäätis kurguvalu vahele ära süüa. Ja nüüd magab patsient tervendavat und.

Minu saavutused on hilisõhtune 30 km uisku ja kaks värvitud seina. Krooniline unetus ja miljonid mõtted mööda pead kihutamas. Päev tervena haigete keskel on lõpuks möödas:)

Halvemate uudistena sai tädi Hermine uue insuldi. Et Kärdla haiglas nappivat kohti, peab ta voodi vabanemiseni kodus olema. Ohmaeisaamidagiteha - miks nad teda ometi päästekoperdisega mandrile ei too... Põletan küünalt, lootuses selle väikese valgusega saata talle head.

Neljapäev, 9. august 2007

mälestusi emast

Eile öösel vaatasin ma ETV-st dokki emast ja tütrest. Poole pealt nagu alati. Ema oli aastaid kummardanud ususekti X, vahet polegi millist, haarates sinna ka tütre. Ema müüs oma maise vara, kolides kommuuni ning saates 13-aastase lapse lastekommuuni.
Ema, miks sa nii tegid, küsis tütar, noor naine, kes jäi peale seitset aastat ebajumalate elu eemaltjälgimist seitsmeks kuuks ilma nii kodust, emast, kooliskäimisest, võimalusest valida oma rõivaste värvi... Noor naine, keda kuritarvitati seksuaalselt, näis, et ema teadmisel. Ja ema nagu üks teinegi täiskasvanu selles dokis, kumbki aastatelt mitte veel vana, väitsid süüdimatult, et ei mäleta, et ei teadnud ning nad arvasid, et need ongi parimad lahendused, mida lapsed ise tahtsid...

Tahtmatult tõmbasin paralleeli iseendaga. Minagi arvan, et mingid valikud on mu lapsele head. Ma suunan teda huvialade juurde, usun, et see on talle hea. Kas Nots kuuleka tirtsuna püüab samuti olla minu meele järele? Millised on tema mälestused kodust ja emast... Millised on minu enda mälestused emast...

Lihtsalt. Ma lahistasin nutta püüdes aimata selle katkise hingega noore naise mõtteid. Tema vastakaid emotsioone seoses emaga, inimesega , kes peaks olema maailmas kõige-kõige... Läbi selle põimusid mu enese mälestused emast ja emaksolemisest. Ja pisarad voolasid. See film ei mõjunud süüdistusena, kuid kaks täiskasvanud naist kiskusid kaamera ees oma hinge räigelt paljaks ja rääkisid lahti aastatepikkuseid vaikimisi.

Täna ma värvisin seina ja jätkasin mööbeldamist. Kaks inimest küsisid, miks ma seda ISE teen. Aga just sellepärast, et peale segaseid aastaid luua endale tagasi kodutunne. Ja on veel üks põhjus. Ma ei oska kätega eriti midagi teha - ei käsitööd ega kunsti. Aga remontimine on õpitud tegevus, millega ma tublil kesktasemel hakkama saan. Ja nii naudibki minuke-kontorirott peale pikki laua taga istumisi füüsilist tööd ja valmivaid asju mu enese ees.

Homme on Notsu lõikus - tegelikult kolm korraga. Ma ei ole väga ammu midagi nii väga kartnud. Seekord pean mina olema tugev. Sest mina olen suurem. Sest mina olen ema. Keegi ei küsi, kas ma tahan ja saan hakkama. Ja esimest korda vaatan ma sellele kõigele päris ihuüksi silma. Ja Notsu nuttis õhtul end magama, sest ta ei taha sinna minna. Oleks see homme juba möödas...

Teisipäev, 7. august 2007

sõna "tiksotroopne" tähendus

kui tiksotroopset laevärvi kasutanud maalritädid juba mitmendat öötundi magavad, mõtlevad tavalist laevärvi kasutanud maalritädid:

a) kuhu investeerida säästetud sada krooni
b) kuidas see fcking tilkunud värv pesta maha riietelt, põrandalt ja juustelt

kratt, rott, kuldkala ja reaalsus ise

Praekartulite söömise hooaega on pikendatud, sest tänasega on lõhki läinuks kuulutatud ka lisaeelarve lisaeelarve lisaeelarve - kõik vajaminevad ning parasjagu müügil olnud garderoobitükid on koju tassitud. Kratist roti tunne on - kõik urgu:)
Kokku. Ma ei taha öelda, et peaaegu nelja tuhande eest. Ja piilusin - ausõna vaid piilusin, ümbernurga ja vägagi arglikult, kaminat. Ehituspoes veedangi umbes sama palju aega kui kodus. Jälle. See tunne on väga-väga tuttav.

Aja kokkuhoiu mõttes läksin Kakumäele rulluiskude ja käimiskeppidega suusatama. Peaaegu oleks üle sõidetud. Ausõna. Seitsmes hooaeg uiskudel juuuu. Aga "suuskadel" sõidan veidi teisiti; püstisemalt ja rahulikumalt. Ja nii nad mind küünarnukkidega nügisid. Peale esimest ringi viskasin kepid autosse tagasi. Siiski oli see rahvamass liig ja homme võtan end taas Sakku minekuks kokku. Tallinn suckib.

Nüüd istun tugitoolis. Selles kõikide lemmikus. Uuenenud elutuba on päris mõnus. Aga olen tujutu suutamata suuda otsustada, kas värvida enne lagi või sein või panna kokku baarikapp. Seda, et põrandaliistudesse lastakse kruvid viimastena, ma mõistan. Blond noh.

Ja fordsierra vaimustus jahtus, kui Edith oma uut mistanüüdoligi... Subaru Tribecat näitamas käis. Tahan kaaaaaaa.

Selline ma olen, et tahan ju alati neid asju, mida ma ei saa. Jätkub jaht kolme soovi täitvale kuldkalale.

Esmaspäev, 6. august 2007

pluss kahekümneseitsmega suusatamas

Justnimelt.

Autotermomeeter näitas peale tööd täpselt niipalju, kui ma lisaks rulluisukudele kaasas käimiskepid (needsamad, jah, millega Kabardiini-Balkaari Vabariigi kepikõnnikoondist asutada ähvardasin) Saku poole sõitsin.

Päris suusatamise tunne oli - uisusammu, kergelt ja mõnusalt ja keppidega hoogu juurde tõukamas. Kuigi kepp kõnniga kokku ei käivat (kui Maarjat tsiteerida), siis saab kahe sportliku atribuudi - keppide ja rulluiskudega, koguni kolme ala harrastada - kepikõndi, rulluisutamist ja rullsuusatamist.

Viimase puhul on tegemist päris võhmale võtma alaga, igatahes piirdusin täna tavapärase Tohisoole sõitmise asemel Kiisaga. Samas vaimus jätkates hoidku alt see rulluisumaraton:)

Ja nüüd jälle oma viimaste õhtute lemmiktegevuse - mööbeldamise juures.

mööbelduseufooria

Niisiis. Käin juba paar aastat neljakümnendaid, aga täna on see pidulik päev / öö, mil kruvin kokku oma elu esimest mööblit.
Eilne päev Eesti parimas sisustuskaubamajas Ikeas oli pikk ja väsitav. Kuna mindud sai esimese laevaga ja tuldud peaaegu viimasega, siis selgus alles ostukäru välja lükates, et väljas oli olnud imekaunis rannailm.

Lõpuks ometi võin rahuliku südamega kaheksakümnendatest pärineva sektsiooni, mis ostetud koos majaga, igavikku lükata. Koos kõikide muude ajutiselt igaveste ja väljanägemiselt jubedate mööblitükkidega. Lõpuks ometi saab alumine külalistetuba sellise näo, nagu ta kuskil mõtetes olnud. Kuigi üks riiul saabub alles paari nädala möödudes ja seniks elavad cd-d. dvd-d ja vhs-id põrandal või pappkastides. Ja ülemise külalistetoa raamaturiiulidki saabuvad alles mõne nädala pärast.

Vahet ei ole, et tegemist ei ole tippkvaliteetse mööbliga. Kõik on ikkagi uus ja päris oma ja üsna minu maitse. Just niipalju kui eelarve kannatas. Ja seda, et üks naisterahvas suudab lisaks nimekirjas olevale kaasa haarata ka riidekapi ja vaiba ja hunniku nõusid ja kardinapuu ja Notsu tuppa päiksekujulise valgusti ja mõned imeilusad jõuluvalgustid ja siis veel üht-teist kogusummas üle 600 tugriku, oligi arvata. Aga põdeda ei viitsi, kuigi järgmisel kuul toitume Notsuga sellest, mida ema (vanaema) pankrotis järeltulijatele vaaritab.


Yeah, elagu elu:)

Pühapäev, 5. august 2007

kaselehekaste seenepuljongiga

Kuusalu kandi seenemetsades oleks nagu kaevetööd käinud - kummalised on seeneliste seltskonnad, kes kukeseeni otsides sammalt ruutmeetrite kaupa tagurpidi pööravad.

Mul õnnestus veerand tunniga sõnajalgade vahelisse "pesasse" sattudes korjata pool korvitäit ja Heidil pesa mitte leides natuke. Lisaks kukeseentele olid kollased ka kaselehed - masendavalt eksitavatena mõjusid nad sõnajalgade vahel. Kaselehekastmeks jagunuks kindlasti. Ja maitseks seenepuljongit.

Ülejäänud paar tundi patseerisime peaaegu niisama, sõime suurepäraseid võileibu ja muffineid. Ja rüüpasime mullivett ja kalja peale. Peale viitteist aastat ühiseid seenelkäike õnnestus täna mitte maha unustada ka seeneraamatut ja nii me sita- ja kännuseeni tuvastasime, lootes nende hulgast leida mõni eriti väärtuslik delikatess-seen. Ei leidnud:S
Lahe leid oli kellegi urulooma koobas - looklev liivarada mändide vahel, kus öötundidel ilmselt tihe liiklemine. Ja ümber pisikese puu jooksurada. Rebane? Mäger? Uru sissepääs igatahes oli piisavalt suur, et sinna iseenda peagi toppida. OK, külla me siiski ei läinud. Ja teisi väljapääse ka ei leidnud.
Mõnus pühapäev. Kordame jälle peale vihma mõnel tööpäeva õhtul - siis saab ehk seeni rohkem.

Hoolimata tõelisest rammestusest jätkub tegus päev - eilne Ikea-saak, kogusummas kolm korda üle eelarve (vabanduseks, et ma oleks järgmisel korral need asjad niikuinii ära ostnud) tuleb kokku lappida ja oma õigetesse kohtadesse paigutada. Ja see vana, "maja hinnas" olnud juubilarist mööbel grillahju põlema saata.

Lisaks avastasin, et Valge Daami päevad Haapsalus on sellel, mitte järgmisel nädalavahetusel. Tahan ja lähen ja ei hooli, et on pühapäev ja öö jääb jälle lühikeseks. Eks kunagi hauas jõuab puhata:P

Reede, 3. august 2007

mina, krooniline võlgnik.

Selle nädala nimetan Kohutavate Teeninduskogemuste nädalaks - lõpetuseks kõne Hansapangast.

Nõudlik ja karm naisehääl tulistas nagu kuulipildujast: "Tervist. Kas XX kuuleb? Tülitan krediidikontrolli (või miskist sarnase nimega) osakonnast. Teie eluasemelaenul on võlg."

Trataratatatatatataaaa. Vaikus.

APPI! Ma pean midagi ütlema. Vist.
Kogelen midagi telefonitorusse. Ääääää. Mmmmm. Ja muudkui vabandan. Samal ajal mõtlen, kas tõesti unustasin... ja siunan ennast mõttes, et olengi samal tasandil YY, oma kunagise sõbraga.

Kuulipilduja jätkab: "Maksetähtaeg oli 31. juulil..."

"FAKKKKKKKKKKKK!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!", röögin ma, siiski vaid mõttes.
Tõesti piinlik lugu. Seitse aastat koostööd, miski erilise kliendi staatus, irw (oli vist võtmeklient...), laenumakse kaks ja pool tuhat krooni kuus. Kaks päeva üle maksetähtaja.

Ja tänan lahkel häälel kogu oma pisikesest kibestunud südamest seda tädi meeldetuletuse eest ja eriti selle eest, et ta mind veel inkassofirmasse kui lootusetut, kroonilist või maksejõuetut võlgnikku ei ole andnud.
Annan pangatädile lubaduse veel täna oma võlgnevus likvideerida. Iseendale luban, et lähinädalal kolin oma eluasemelaenu kolm viimast aastat ühte teise panka. Sinna, millega olen seni ainsagi halva kogemuseta laulatatud kolemkümneks aastaks.

Sellest, et minu Hansapanga kliendihaldur lubas kuu aega tagasi mulle ASAP saata ülivajalikud dokumendid, keeldus inkassoosakonna tädi rääkimast. Klõpsatas, et see ei ole tema töö, haldur on puhkusel ja keegi ei asenda.

igale töötajale motivatsioonipakett!

Algatuseks lendas eile õhtul õhku mu kodune internet. Püüdsin nimelt koduläpakale lisaks liita võrku ka tööläpakat. "Limited or no connectivity", ütlevad kaks klaviatuuriga sõpra justkui ühest suust:S
Elioni valvetädi oli küll viisakas ja sõbralik, aga mitte koostööaldis. Mina nimelt tahtsin ise ennast aidata, uurides, mida minu ruuter seda või teist tuld vilgutades mulle öelda tahab. Elioni-tädi aga üritas lihtsalt minu aadressi "riketesse" kirja saada.
Pikema vestluse tulemusena saime siiski ühise keele ja uuups - tule vilgutamine tähendab lihtinimese keeles hoopis arvuti harilikku suhtlust ruuteriga...

Täna teatas Selveri kassapidaja, et üks väike kurk maksab 10 krooni... Kamoon. Hinnalipikul oli, et 10 krooni on kilohind. Vastuseks keeras kassapidaja kurki üht-ja teistpidi ja siis teatas, et noh äkki on jah kümme, see ju nõnda nigela välimusega...
Veelkord kamoon. See on minu valitud kurk ja ainult mina saan otsustada selle välimuse üle ja pealegi oligi Selveris miskipärast kümmekond viimast kurki letis! Aga selle teadmise hoidsin ma endale.
Ja seejärel teatas kassiir rõhutatult üleolevalt "vabandage proua..." Miks üleolevalt? Sest pipipatside ja teesärgiga viitavad minu "proua-eale" vaid koledad kortsud näos.

Igatahes oli eilne Rimi üritus kümnest tootest kahe eest rohkem raha võtta selle kõige kõrval pisiasi.

Ja garderoobisüsteemi pakkuja projekteeris mulle ruumi, kuhu liuguste lisanduses enam ise siseneda ei saa:)

Ohmaeitea, miks Eestis ei kohta rõõmsaid teenindajaid- selliseid, kes ütleks eksides positiivsel häälel "vabandust" ja oleks orienteeritud lahenduste leidmisele.

Kusjuures poes ma enamasti sõna võtta ei viitsi, vaatan nende muserdunud nägudega lihtsalt tõtt ja mõtlen, kas nende tööandjal ei ole motivatsioonipaketti, et oma töötajad naeratama saada.

Neljapäev, 2. august 2007

vastused korduma kippuvatele küsimustele

  • Miks on mul messengeris nimeks "blääd" (kirjutatud ka blääääähäääd ja mõnikord plääd).

See kõlab lihtsalt lahedalt. Bläääääääääääd - milline kaunis vokaal:) NB! Igasugune sarnasus ühe venekeelse sõnaga on kokkusattumus ja tuleneb ainult küsija rikutusest.

  • Kas ma kavatsen Elbruse vallutamisest kirjutada?

Ikkah. Panin ka jooksvalt emotsioone kirja ja püüan nad kunagi ka siiasamasse üles saada. Kirjutised mujal ei sõltu aga minu suvast. NB! Tegelikult on Elbruse vallutamisest Künnapiga anno varasemad aastad kirjutatud äärmiselt mõnusaid reisikirju nii blogides, meedias kui veebisaitidel.

  • Kas ma pilte ka näitan ja muljetan?

Ikkah. Tuleb lihtsalt öelda, et "tulen x päeval kell y sinu poole". Aga Deal oli palju parem kaamera ja selle taga sündinud fotograafipilk, siis lõppeks ei viitsinud ma oma kaamerat isegi välja võtta.

  • Kas ma lähen veel kunagi mägedesse?

Jap, kindlasti. Piilusin täna lennupiletihindu Tansaaniasse. Aga hetkel on see vaid lihtsalt uitmõte.

Fah, alles nüüd, homsega nädal peale kojujõudmist hakkab pärale jõudma, kui tore see kõik oli. Igatahes on need sellised hetked, mille nimel tasub elada.

Kolmapäev, 1. august 2007

ajult blond naine sisustab maja ehk julge pealehakkamine on pool võitu

Kuidas veel üsna lähiminevikus sai elada internetita. Kust võeti see aeg, et kolada mööda poode, otsida vajalikku, teha kodus arvutused, pidada nõu ning minna poodi ja osta lõppeks asi ära...

Igatahes suutis internet mind täna vabastada õpitud abitusest - ja kohe niikolevägahea on olla:)

Ikea omanik lõi oma kaubamaja vist minule mõeldes - inimesele, kes peab end ükskord kokku võtma ja hammustama läbi "insenertehnilised" küsimused. Igatahes olen ma keskööks leidnud päris ilusa lahenduse nii elu- kui ka külalistetuppa ja seda täiesti mõistliku raha eest. Voila!

külalistetuba:
üks mahukas raamaturiiul (vaesed raamatud elavad hetkel suisa põrandal)
kiiktool või kokkupandav külalistevoodi/lesimistool
Eelarve: 199-273 EUR, sõltub lõplikust esemevalikust

Elutuba:
televiisorialus
diivanilaud+abilaud
vitriinkapp
plaadi-videoriiul
Eelarve: 171 EUR, lisanduv kummut maksaks 279 EUR

Magamistuba:
Televiisorialus - 49 EUR

Nojah. ja muidugi on silma hakanud paneelkardinad, üks armas vaip, peegel jnejne. Hulluse vältimiseks tuleb sellesse poodi minna konkreetne ostunimekiri näpus.

Teise toreda asjana sain teada, et garderoobisüsteem ei olegi kolehirmusvägakallis asi, et kogu süsteemi ei pea ostma korraga ning siingi on saab teha valikuid vajaliku ja väga hädavajaliku vahel.
Mis eriti tore, et mulle meeldima hakanud brändi müüb edasi ka üks ehituspood. Seega säilib lootus, et peale seitset aastat elu pappkastisüsteemis, saab ükskord ometi kõik vajalikud riided korraga välja tõsta. (ja mis teeks ühe naisterahva veel õnnelikumaks:D)

Sellessinases ehituspoes jäi mulle silma ka kamin. Blaaaah. Kaalult kerge. Just selline, nagu mu põrandaküttega elamisse sobib. Kui kunagi jaksaks osta mõlemale korrusele ühe (ja ükskord enne pensioniiga ka köögimööbli), siis oleks koduga seotud unistused täidetud.

Njah. Jänesena olin ma tänaõhtuseid arvutusi kuust kuusse ja aastast aastasse edasi lükanud. Olin hirmul, et niikuinii ei jagu, ei oska, ei suuda ja ei saa. Aga saab. Tahte ja loogilise mõtlemise küsimus on.

Miks ma neid suhteliselt mõttetuid asju detailselt kirja panen? Selleks, et kunagi saabuvas masendushoos otsida need read üles, printida välja ja panna kodus silmnähtavasse kohta üles.

Veel tänase päeva tegemistest: kui sõbrannad ei ole teineteist poolteist kuud näinud, siis võib hullumiseni lobiseda kartmata et lõualuud väsivad. Juttu jätkub vähemalt pimeduse saabumiseni või kuniks kuus aastat vana plikatirts uniseks jääb.