Esmaspäev, 31. mai 2010

Rullitamas

Kaheteistkümnenda rulluisuhooaja alguses liigun taas nagu algaja. Põhjuseks siis minu lisavarustuses olev titekäru Play S4. Kui käru manuaali on kirjutet, et sobib sportimiseks, siis jäeti lisamata (või ei osanud ma välja lugeda), et muidu 360´pöörlev esiratas tuleb sportimisel lukustada. Igatahes liikusin esmalt nagu joobes juht eeslükatava haagisega. Seejärel käisin ma teist korda elus käntsa. Õnnelikumalt kui paar aastat tagasi Notsut sõitma dresseerides. Sääred jäid seekord terveks, käru püsti ning magav poja ei liigutanud kulmugi. Hoopis naljakaks osutus kahe ratastel asja ehk minu ja käru püstiajamine. Okei, jalgpiduri abil vedasin end ikka kaheksale isiklikule rattale ning sain käru neli ka toeks:)

Hetkel kui taipasin esiratta lukustada, toimus tasakaalus ja kiiruses nihe paremuse poole. Ent eks see ikka pigem värskes õhtus jalutamine kui rõõm sportimisest ole. Aga minu üpris ebasportlikus vormis olevale kehale olid need 7 kilomeetritki liig. Oleks siis, et suurepärane saiavorm, aga ei sedagi :S

Ja edasi tuleb pikk virin: ma olen enda mõistes mõne kilo alakaalus, aga lihtsalt nõrk. Vasak põlveliiges on tulivalus isegi öösel magades. Käblaga sai ta lisahoobi ning ei liigu üldse. (Mis ei takista mul küll tegemast plaane juba homme taas rullima minna). Igakevadine hala, sel aastal aga lihtsalt veidi hilisem. Ja plaan on sel aastal siis 500km täis rullida. Poole vähem kui varasemalt, aga asi seegi.

Pühapäev, 30. mai 2010

Reklaami ohver

Meil on puudu auto. Selline, millesse mahutada toatäis titeasju, teine spordivarustust suuskadest ja jalgrattast alates väiksele suurele õele, lisaks kaks täiskasvanut ja mõnikord pubekas ka. Hea kui sisse saab paigaldada ka suveks maale sõitva bernhardiini.

Meesisend räägib, et üks väga hea auto on Citroen Berlingo. Olla see mugav nagu sõiduauto, mahutavuselt kui mahtuniversaal ja hind kaubiku oma. Lisaboonusena pääseks selle valimisel sõidupäeviku pidamisest ja erisoodustusmaksust kui valida mitte-eemaldatava "koeravõrega" diiselvariant. Negatiivse küljena peab kaubikuks registreeritud autoga käima igal aastal ülevaatusel, aga see tundub plusside kõrval pisiasjana.
Saabus meile neljabal Ekspress, milles sidrunite müüja maha hõikas, et neil on nii Nemol kui ka Berlingol erihind. Sellega seonduvalt meenus otsekohe, et ema on ilmselt lootusetult loobunud oma Corsat igatsemast... Siirdusime osaga kambast ehk mina, meesisend ja titt, sidrunisalongi.

Esimeses salongis Sõpruse puiesteel töötas lahke müüjapoiss. Kahjuks ei olnud erihinnaga pakutavat Nemot nende salongis väljas. Näppisime veidi Berlingot, uurisime tingimusi ja läksime Kadakale edasi.
Kadakal oli Nemo küll olemas, ent müüjapoisile polnud kohale jõudnud, et uute autode müük on kordades langenud. Või ei kvalifitseerunud ma piisavalt maksujõuliseks ostjaks...
Saime teada, et
* otsitav seisab tee ääres. (See hall seal, näete? Kas tulen välja või annan võtmed ja saate ise hakkama?)
* enamik saabuvaid Nemosid on juba broneeritud. (Noh midagi vast ehk leiame ka kui kohe ettemaksu teete)
Enamat infot ei pakutud, küsida ka ei osanud.

Vaatasime Nemo üle - see ei ole meie auto - liiga väike, liiga plekine=häälekas.
Aga milline on Berlingo pakkumine?

Ja mida kuradit - ma ei saanudki teada, millises varustuses Berlingo maksab 179900. Müüjapoiss ei aktiviseerunud, vastas tuimalt ning ei soostunud isegi küsimise peale salongis asuva näidisautoni jalutada. Kõrval kires televiisor ja laual vilkus arvuti. Laupäev ikkagi.

Tagurdasime uksest välja ja sõitsime koju ära. Urisesin veel koduski kasutatud Volvode kuulutusi lapates - no pole mul vaja uut ja uhket. (Tegelikult hakkas tuttavast turundusinimesest kahju ka. Pole ta ju süüdi, et laubal on salongis tööl mõttetu mees, kes potensiaalse kliendi sulaselgelt eemale peletab)

Laupäev, 29. mai 2010

Number suuremaks

Nr 50 rõivad, need kõige pisemad, on pojale väikseks jäämas. Selga ikka mahuvad, aga siplemisel lähevad pingule ja sipupüksid tulevad õlgadelt maha ja ajavad nutule.

Ääremärkus.
Esimesel kodupäeval, (sel igiammusel 8.mail), leidis meesisend, et minu ja Notsu vana punane vann on poja jaoks ikka liiga vana ja kole. Veeres poodi ja naases türkiissinise täisvarustuses vanniga a´la Looney Tunes. Ja tõi lisaks muudki staffi. Et poja oodatust pisemana sündis, kuulus ostetu hulka ka üks eriti uhke tudukombekas nr 50. (või tegelikult on titade riided samal ajal nii päeva- kui öökombekad).
Vaatas meesisend täna mokk eriti pikal, kuidas udupeen (ja usutavasti üpris hinnaline) kombekas enam peaaegu selga ei mahu. Ja lisas siis tasakesi, et nüüd saab küll aru, kuidas sõbranna sõbranna raatsis meile saata "lihtsalt niisama" kaks hiigelsuurt kilekotti titeriideid.

:)

Reede, 28. mai 2010

Tagasi rööbastel

Minu muutunud eluvorm hakkab tasapisi tuure maha võtma. Jätkuvalt nimetul pojal on üpris konkreetne päevakava, mis teeb temast arvestava inimese. Hommikul ärkame me viimastena - kümne-poole üheteistkümne vahel. Õhtul oleme enamasti ka viimased uinujad - südaöö ja kella ühe vahel. Õhtu ja hommiku vahelisse kümnekonda tundi jäävad paar unist ärkamist söömise eesmärgil.
Päevalgi tean, et poja uinub kella ühe ajal rahutult ja viie paiku sügavalt, õhtul kaheksa-üheksa ajal on jutustamistunnid, peale vanni lühike uinak ning hilisõhtune vestlus.

Lamamistool, sitteriks vist nimetatakse seda, on isesisvamaks ärkvelolekuks täiesti in. Sarnase funktsiooniga turvahäll on samas aut. Kõhukott tekitas pigem hämmastust kui mugavust. Jaah, ennast ei ole ollagi, jalgpallist väiksem. Erinevaid tarbeid temale on aga terve toatäis.

Täna hommikul kolis aukohalt kirjutuslaual välja beebikaal, millega grammhaaval söögikoguseid mõõtsin. Näikse, et mitmed neonatoloogid peavad oma kohuseks vastse ema šoki äärele viimist. Eilne kontrollkaalumine nõustajate pool näitas, et poja on viimasel kuuel päeval juurde võtnud ´a 47g. Seega on kaal ca 3600+ kahe nädala taguse 3080 asemel. Edasine kontroll ja söögiaegade jälgimine ei ole olulised. Suurima kasu lõikajaks sellest kaalurallist osutus ilmselt Philips-Avent. Pea kogu selle firma sortiment on meie köögilauale kolinud.

Eile toimus teine suurem pidu poja elus - Notsu pidutses koos klassikaaslastega Viimsi rannarahva muuseumis esimese klassi lõpu puhul. Meie kuldmagaja enamalt jaolt põõnas, vahepeal sõi ning tegi paaril korral ka häält.

Esmaspäev, 24. mai 2010

Lõunast, muutusteta

Eile Võru-maja uksel seistes ohkas meesisend, et kuidagi lõplikult tühi on lapsepõlvekodu. Võru-vanaema 82-aastane elu mahtus laupäeval kahte suurde kilekotti ja need omakorda kahe poolega riidekappi.

Võru-vanaema tervis on otsakorral. Tartus ei sobinud ta südameveresoonte laiendamise protseduuriks - ei olnud midagi laiendada, sond ei mahtunud ühtegi soonde. Haigusloos iseloomustab artereid sõna "juuspeen" ja "läbivus on kahanenud 70-90%." Tartu erakorralise kardioloogia osakonnas öeldi ausalt - see süda on oma töö teinud ja patsient istub justkui pommi otsas - iga liigutuse peale võib tabada teda uus infarkt, mis jätab kaks kolmandikku südamest vereta...

Vanaema ise on entusiastlik ja elutahet jagub tal mitme eaka eest - kodus hurjutas ta ostmata kurgitaimede pärast ning muretses, kuidas muru niidetud saab.
Paraku ei jaksa ta lävepakustki üle astuda ning sokkide "ise-ise" jalgasättimisel tuli nitroglütseriin keele alla panna. Kuradima kahju on, et pea kõikvõimas meditsiin ei saa tema heaks enam mitte midagi radikaalset teha.

Piigaste pansionaat asub mõnikümmend kilomeetrit Võrust Tartu suunas. Paar aastat tagasi renoveeritud mõisahoones elab paarkümmend eakat. Vanadekodu nagu välismaa filmis - murtud kividest põrand, mõistastiilis mööbel. Esimesel korrusel paiknevad hall ja söögisaal, milles elanike kasutada liialdamata öeldes seinasuurune televiisor.

Võru-vanaema toas on kaks suurt akent, millest vaade valgustatud mõisapargile. Aknalaudadele sättisime tema hoolitsetud toalilled - sõnajala ja kaktuse. Vanaema elab toas kaksi oma televiisoriga. Saabusime juhuslikult õhtuoote ajaks - kartulisalat ja jogurt ning külmkapist võis iga kell lisa saada.
Minu süda jäi rahule - alternatiiv olnuks suure haigla hooldusravi osakond neljase palatiga, kus ei olnud naeratavat hooldajat ega abivalmis kokka rõõmsas kollases töövormis.

Täna hommikul saabunud Piigastest aga kõne, et kiirabi viis vanaema on tagasi haiglasse :S

Reede, 21. mai 2010

kass, koer ja kahenädalane laps

See lugu peaks olema õpetuseks mitte ainult mulle, vaid igale loomapidajast lapsevanemale. Teatavasti on mu hobusekasvu bernatüdruk ja puudlivälimusega pärsia tõugu kassilaadne olevus ju nii nunnud ega tee kumbki kärbselegi liiga. Mõlemad sobiks ideaalselt valvama nii vastsündinut kui ka seniilset vanainimest.

Ja kassilaadsel moodustisel on nüüdsest ka vabadus õues jalatutamas käia. Sellest lugu alguse saigi. Tunnike hiljem kuulsin naabrinaist oma koera peale väga valju häält tegemas. Et minul oli pooleli Püha Toiming - tite söötmine ja uinutamine, siis ei lasknud ma end segada. Õuel päevitav pubekas tuvastas, et meie kollane puudelkass paikneb naabrite hoovis. Et naabrite Will klähvib tema ümber ja kass muudkui susiseb, kuid minema ei jookse. Sai naabrinaine koeral kaelarihmast kinni. Mina toppisin selga hommikumantli, surusin poja koos lamamistooliga pubeka nina ette ja lippasin ise naabrite poole. Haarasin kassil turjast ja virutasin ta täiega üle aia oma koju tagasi, otse pubeka ja pojakese lähistele.

Eks koerakeelne klähvimine oli ka meie majavalvuri sügavast unest äratanud. Ja otsustas Bettigi naiseliku sõna öelda. Kui aga see sada kilo miskit öelda tahab, kaob tal peast mõistus. Ja nii ta sõna otseses mõttes lendas täiskiirusel kassi poole. Ette ei jäänud aga muud kui lamamistool lapsega.
Nojah. Mina kogu oma hulluses nägin teda pojale peale astumas, ent pubekas kui selgema mõistusega tegelane teadis rääkida, et suur käpp vaid riivas õhust suunamuutmisel. Pojal ei ole kriimugi, mina sain shoki.

Muu on klassika. Meie pärslane suutis teda päästa üritanud naabrinaise käed lõhki rebida ning tahtis hammustada ka pubekat. Betzuga pidasin maha tõsisema vestluse. Kass ei ole pea 24 h jooksul üritanudki õue trügida...
Sitteri hoiame nüüdsest aga hoovist kaugel. Vägisi meenus eiteakelle reklaamklipp murdvarastest - üks halb päev aastas....

Neljapäev, 20. mai 2010

puudlisoeng

Ma väsisin ära alatasa ukse juures kräunuvast ja kraapivast kassist, kelle pärsia kasukas õueskolamiseks ei sobi. Pealegi kippus aluskarv tekitama mööda maja ripnevaid tuuste, mida tolmuimeja vingudes endasse imes. Ja kammimise vajalikkuses ei jõudnud me eales ühele meelele.

Tunnike toimetamist juukselõikusaparaadiga. Kehva aluskarva ja kogenematu juuksurikäe koosmõjul toimus imeline muundumine - kärtspunasest pärsia kassist sai veidi näritud kahvatukollane puudel.
Põsekarvad ja püksid ajasin ka maha, vurrud jäid alles:)
Küüne- ja hambajälgi leidub mu mõlemal käel.
Õhtul käis ema kohvel ja imestas, miks see loom vett juures algatuseks mõlema käpaga maad kraabib. No katsu olla selline, et nina ning suu on silmadest tagapool - ja sellise anatoomiaga püüa suu veekausini viia!

Igatahes käib meie Miumiu nüüd õues. Astub väljudes ülbelt üle bernhardiinilaiba. Viimane on leppinud, et pisike karvand teda ei karda. (Ja üleüldse on bernhardiinielus kassist olulisemaidki asju, söök näituseks)

Esmaspäeval takerdus Miumiu ülipikka karva kassist mitu korda pikem kibuvitsaoks. Loodetavasti aitab lühike karv selliseid õnnetusi vältida.

Teisipäev, 18. mai 2010

Aeg, miks kiirelt kaod...

Me jõudsime nädalavahetusel hulluks minna. Ja siis jälle normaalsusesse tagasi tulla.
Reedeöine ja laupäevane graafik nägi välja selline: üks tund poja äratamiseks. Üks tund lubatud 2x10 minuti asemel poolunise poja toitmiseks. 30 minutit magamiseks uuele ringile minekuni.

Kahe ja pooletunnist toiduvahet paluti pidada seniks, kuni poja hakkab juurde võtma, sealhulgas ka öösiti. Me lubasime vaheldumisi ära kolida. Lõppeks käisin ITK-s nõustamisel. Tehti veresuhkru proov. Tulemus 5,2. Sealsed ämmaemandad rahustasid mu maha ja pidasid 2,5h toiduvahet konkreetse lapse puhul pisut ülepingutatuks. Nüüd on toiduvahe 2,5h alates uinumisest ja öösel lasen tal magada vastavalt soovile. Öö ja päev tunduvad sassis olevat - nii on ta öösel hämaras hoopis erksam kui eredas päevavalguses.

Koduasjades toimub väga edukalt üks asi igasse päeva.
Laupäeval peeti ema sünnipäeva. (66 on peaaegu nagu 99, märkis üks külaline)
Pühapäeval sai riisutud taastesegu vajanud murulapp (umbes 10x10 meetrit). Viimases hädas õnnestus sinna riputada ka muruseeme
Esmaspäevase vaba aja sisustasin päevitamise ehk siis kahe roosi ja ühe hüatsindi istutamisega. Mulda läksid ka kuusteist gladioolisibulat.
Täna loodan ära pesta kassi.
Homme on Notsul klaverikontsert.
Neljapäeval näikse tulevat vaba päev
Reedel pean Notsu ratsutama vedama.
Muud kodutööd vajutasin noore isa õlgadele - kujutan ette, et bernhardiiniplikale söögi viimine ei kuulu ta lemmikute hulka. Ise teen vaid siis kui jõuan. Suurematest õdedest ei ole paraku erilist abi - vanem on liimitud arvuti külge ja noorema aja hõivab kool + trenn + muusikaõpe. Las nad siis olla - õnneks on kool kohe-kohe lõppemas ning suurem kihutab lõunasse sõbrannade juurde ja väiksema saab seejärel ära rakendada. Väiksema voodilt leidsin eile paberi, millele ta oma vennast muljeid kirjutab - noh et muidu on tore venna, aga jalad on kõverad ja talle kõverate jalgadega poisid ei meeldi. Ja emme, vana uss, ei tee midagi, et venna jalad sirgeks saada. Mure on lapsel:)

Aga tore on. Tore on ferrari-punase sportkäruga raudteetammil jalutada. Tore on voodil kõhutada ja Pisikese Inimesega juttu ajada. Kui talle nime ka leiaks, siis oleks elu jälle nagu lill.
(NB! Kui me midagi paremat ei leia, siis jääbki Osvald - igati aus vanasaksa nimi)

Reede, 14. mai 2010

üheksas elupäev

Eile lajatas lastearst juures karmi faktiga, et alates kojusaamisest ei ole lapse kaal grammigi tõusnud. Õhtul võttis ülemisel kirjutuslaual koha sisse beebikaal täpsusega 10g. Ja just kaal andis vihje, et poja söögiisu on pehmelt öeldes kasin ja uni pöördvõrdeliselt magus.
Eilse öö sebisin teda raputades ja kaaludes - ikka enne ja pärast sööki.
Hommikuks panin aja ITK imetamisnõustajale ning head nõu tõepoolest jagati. Õhtuks täieneb meie kodune masinapark rinnapumba võrra.
Päev on toonud lisaks nutusele zombistumisele ka paremaid uudiseid - poja on pisut kosunud ning on toiduvahesid ka ärkvel. Uus mure - mina tahan magada ega jaksa ärkvel olla.
Alumisel korrusel ootab kella seitsmest kaks masinatäit pesu nöörile riputamist, lilled kastmist. Ülemisel korrusel on seapesa, sest igasugu vidinaid ja pudinaid on pidevalt vaja. Hetkel ülitarvilik ese võib järgmisel hetkel totaalselt jalus olla ja vastupidi. Ühesõnaga - vägev väljakutse see kolmekilone poisslaps:)

Kolmapäev, 12. mai 2010

väsinud

Püüan võimalikult vähe ette võtta lootuses, et siis plaanitu ka tehtud saab. Meie nimetul väikemehel näikse aga öö ja päev sassis olevat - päeval põõnab ta pikad uned ja öösel väuksub rahutult. Tegelikult on tegemist superrahuliku lapsega - nutab harva ja kui siis põhjusega. Nädalased õnneks igavust ei tunne - kas on tal kõht tühi või püksid mustad.

Haiglasse jätsin ma kogutud 8 kg. Täna hommikul astusin kaalule ning voila - veel kolmekas läinud. Söögiisu ei ole. Magada tahaks üle kolme tunni korraga. Ja mingi peavalu painab. Koduabilise peaks palkama.
:s

Pühapäev, 9. mai 2010

Esimesed asjad

Täna, 9. mail on sünnipäev minu emal. Tegime esimese visiidi nimetu tillukese inimesega just tema juurde.
Mul on ema sünnipäevast üks eriline mälestus - oli aasta 1981. Joonistasin emale kaardi. Harjumuspärase - A4 pooleks (minu insener-konstruktorist ema varustas mind piisava koguse vatmaniga joonistuspaberiks) ja äärde ümmarguselt lilled. Lugesin ema vanuse sõrmedel kokku ja sain 27. Kirjutasin selle kaardi keskele. Lugesin igaks juhuks veelkord ja sain 37. Lugesin uuesti ning sain taas 27. Tegin siis kaks kaarti - esmalt ulatasin kirjaga 27 ja seejärel teise. Emal oli hea meel, et ta 10 aastat nooremaks sai:)

Sõime täna salatit ja kooki ja sättisime sünnipäevakingituse töökorda. Klõpsisime mõned armsad pildid vanaemast kahe lapselapsega. Ma ei mäletanud, et väikese inimesega kuskile minek nii kaua aega võtab. (Ja homme on mul kella 18-19 prantsuse keele tund). Kui olime kohale jõudnud, siis tegelesin ma enamuse ajast söötmise ja mähkmevahetusega. Ja kui nüüd päris aus olla, siis eelpooltoodud põhjustel on mugavam mitte leppida kokku kellaajalisi kohtumisi ega kohustuslikke tegevusi.

See pisike ime teeb kõike teisiti kui Notsu - magab ta enamuse ööpäevast, ärkab vaid söömiseks ja mähkmevahetuseks. Kui aega üle jääb, teeb enne (taas)uinumist mõne armsa näoliigutuse samuti. Vaatasime Notsuga tema beebialbumit - neljakilone näib hiiglane kolm-kolmesajase kõrval. Ja Notsu esimesed sipupüksid on sellele tüübile tõepoolest mitu numbrit suured.
Otsisin pisikese ime näolt tuttavaid jooni - no ei ole. Küll aga on ta koopia oma isast - pekivoldike kuklal ja hea söögiisu:)

Hommikul käisid Elbruse-kaaslased, tõid imeilusa lillekimbu. Saime maailmas toimuvast samuti teada - Järvevana teel olevat laulupidu suunaga Filtri teele. Jah, ema on sündinud ju võidupüha-päeval - Berliini vabastamiseni jäi täpselt üks aasta.

Neljapäev, 6. mai 2010

Mees peab täpne olema!

Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva valutas mul selg. Ärkasin mõned minutit enne kahte üles, sest ükski asend ei tundunud mugav. Kolme paiku jalutasin sama murega unetult alumisel korrusel. Nelja ajal meenus mulle mobiiltelefoni stopperifunktsioon kuhu korraga saab salvestada 20 "vaheaega". Tegin kolm salvestust enne kui aru sain, et võiks sünnitusmaja poole liikuma hakata. Helistasin veel igaks juhuks valvesse, kirjeldasin, kuidas selg ebamugavalt ja kergelt valutab, ent teeb seda järjekondlalt mitu tundi ning regulaarselt 30-40 sekundi jooksul iga kahe ja poole minuti järel.

Valvearst kehitas vist teisel pool toru õlgu, sest soovitati mõne tunni pärast, hommikupoole siis näitama tulla.

Viie paiku soovitas sisetunne ikka minna - et linn on mõnusalt tühi ja hea tagasi sõita ning Notsu kooli vedada. No läksime siis.

Valvetädi lasi meil fuajees päris tükk aega oodata kuna valveämmakal olla palju tööd. (Ju ma ikka ei näinud väga sünnitaja moodi välja)



Igatahes täideti paberid ära, teatati, et vanniga sünnitustuba ei ole, kuid ma võin minna vannituppa kui soovin. Ma olin ju põhjalikult valmistunud, muidugi soovisin. Eelnevalt aheldati mind pooltunniks KTG ehk tita südamekardiogrammi aparaadi külge. Seal jalalt jalale tammudes mõtlesin samuti mitu korda, kas ikka olen õiges kohas ja õigel ajal.

Vanni sain alles mõned minutid enne seitset hommikul.

Kell 7,43 sündis pisike pojake - 3220 grammi raske ja 51 cm pikk. Vettesünnitus - nii nagu olin soovinud. Täpselt lubatud imeilusal kuupäeval - 05.05.2010.



Ootasin lõpuni "neid suuri valusid", mida kaheksa aastat varem olin kogenud kui Väike Notsu medikamentidega stimuleeritult sündis. Selliseid aga ei tulnudki :)



Pelgulinnas me logelemegi - kolm korda päevas antakse süüa ning prügikast viiakse välja. Elu nagu lill. Täna saab koju kui miskid igaks juhuks võetud põletikunäitajatega vereanalüüsid korras on.

Pühapäev, 2. mai 2010

Taaskohtumine lasteaiakaaslastega

Meie lapsed alustasid koos pealt aastastena sõimerühmas. Kolmeselt kolisime koos üle lasteaeda. Ja seitsmeselt läksid nad kooli, kahjuks erinevatesse.

Aga see peaaegu titeeas alanud sõprus on lastele ja meilegi oluline. Kahjuks kohtume oluliselt harvem, aga õnneks ilma võõristuseta. Õnneks elame ka ühes Tallinna ääres - nii oleme ühekaupa siiski vahepeal kokku saanud, üksteisel külaski käinud. Ja ühe tüdrukuga käib Notsu samas koolis - paralleelklassides ent ühise koduteega.

Ja nii istusime täna Alliku külas - viis peret koos nendesamade laste ja mõnede veidi nooremate õdedega. Grillisime, sõime kooki, maasikaid ja arutasime maailma asju.

Mured-rõõmud on meil samad. Nii sain teada, et
* kooliaastast on väsinud kõik esimese klassi lapsed ja nende vanemad.
* lapsele riideid ostes tuleb arvestada lapse soove
* mitte vaid Notsu ei aele mööda kodu (võimalusel koolivormis või pidukleidis)

Uue kokkusaamise aja leppisime ka kokku - juunis, kui kool läbi saab. Siis ei pea lapsed kell üheksa magama minema ning saavad pimedani:) õues silgata.

Laupäev, 1. mai 2010

Meie oma talgupäev

Mingeid talgulisi meist muidugi pole - mina ei viitsi ega jaksa ja meesisend rabas terve eelmise nädalavahetuse tööd teha. Plikadest suurem kadus lõunaosariikidesse ja väiksem... väiksem on lihtsalt üliväsinud. Viimase fakti tõestuseks on eelmisel nädalal saadud mitu "nelja". Hinnangut annan, kuna vead on tekkinud ülilihtsatesse kohtadesse ning põhjustet hoopis muust kui teadmiste lüngast.

Aga tegime kodus suurpuhastust. Leidsime mullivannile rakenduse. Tekid annab seal näiteks ära pesta - nii ülekahemeetriste mõõtudega kiudteki kui ka allakahemeetriste mõõtudega suleteki. (ma ei oleks mitte iial selle peale tulnud kui pea kakskümmend aastat tagasi kalli klassiõe pool teksaseid mullivannis pesemas ei oleks näinud) Pesumasinasse ei mahtunuks tekid ka siis kui masin külili keerata ja tekkide otsas jalgadega trampida. Toppisime liigsed tekstiilid vaakumkottidesse, imesime õhu välja ning voila - suurde kirstu mahtusid ühtäkki nii tekid, padjad, kardinad, jõulutekstiilid kui ka diivani uue katte materjal. Ja kaks suurt riiulit jäi tühjaks... Iseenesest ei olnud mul vaja ka kõiki plätusid, eriti pragunenuid ja vanasid. Ja mõnedesse suurtesse jalatsikarpidesse oli end minu teadmata suisa rämps sisse seadnud - karbid saab miinigrilli tuleroaks saata.
Tigu nagu ma olen, jaksasin veel pisut tolmuimejaga vehkida, lilled kasta ning lõppeks riidekapis sobrada. Hoovile toimetama ei jõudnud ja õhtusöögi soetasin Selverist. Niipalju siis töörahva pühast.