Pühapäev, 29. mai 2011

Pasteedi retsept

Ehk siis lugu sellest, kuidas mittesöödavatest ainetest pasteeti valmistada.

Komponendid:
kanarasv ja -nahk
vesi
loomaliha maks (19%)
seanahk
kompl. lisad (toidutärklis, stabilisaator E451, taimsed valgud, aroomaine, praetud sibul, antioksüdandid; E300, E301, vürts, maitsetugevdaja E621, happesuse regulaator E575, dekstroos)
sool 1,6%
konservant E250
sojavalk

Valmistamine: tõenäoliselt tuleks komponendid hakkida, erilise peenestamisega näiteks hakklihamasina abil ei ole mõtet vaeva näha. Seejärel ained vahustada tugevaks vahuks.

***
Kui ise ei viitsi vaeva nägema hakata, siis võib minna Maximasse ja osta. reedel oli igatahes saadaval Pärnu XXX Maximas hinnaga veidi üle poole euro. Tootjaks on SIA "Ramatas". (Äkki saab isegi tellida: Granita iela 10, Riga, LV-1057. Tasuta infotelefon 80000170.)

:) Head isu pole mõtet soovida. (Jätsime kilest vabastatud toote laiul rebastele.)

Neljapäev, 26. mai 2011

Vanusest lapse silmade läbi

- Emme, kui vend Puuk ükskord kooli läheb, kas ta tuleb siis minu kooli?
- Hmm, ma ei tea... kui ta nutikas on, siis võib-olla tõesti.

Paus.
- Aga siis on meil juba uus direktor...
- Miks uus?
- Härra direktor on niiiii vana, ta sureb selleks ajaks kindlasti ära.

Paus.
- Mis Sa, Notsu, arvad kui vana direktor praegu on?
- Ma täpselt ei tea, aga ta on väga, väga vana... Kaheksakümne-aastane kindlasti, aga võibolla isegi rohkem, sadat vast ikka täis ei ole.

Teisipäev, 24. mai 2011

Hoiatus - jälgi kaupluses kuupäeva!

Ühel maialguse reede õhtul rakendasin meesisendi Helesinise Unistuse rooli. Külmkapp suisa läikis tühjusest. Mul oli kaval idee vältida nädalavahetusel toidupoe külastust. Arve suuruseks saime tol reedeõhtul veidi üle 80 euro. Kärusse toppisime enamasti liha- kui piimakraami, aga lisaks ka konserve ja esmatarbekaupu. Külmik täitus mõnusalt ning plaanisin suuremast poeretkest järgnevalgi nädalal pääseda.

Hädakisa algatas Väike Notsu, kes hoolsalt toiduainete "parim enne" kuupäevasid jälgib. Kui ikka kohupiimakreemi peale on kirjutet kuupäev koos kellaajaga, siis tund hiljem see tema hinnagul enam süüa ei sünni. (Õpetaja olla inimeseõpetuse tunnis õpetanud ja tema on hea õpilane) Nimetan seda radikaalsust lapseea veidruseks ning serveerin Notsu poolt välja praagitud pakenditoidu hoopis taldrikus. :)

Niisiis. "See vorst, mis sa eile tõid, ei kõlba ju enam süüa!". Mismõttes ei kõlba? asoo... "kõlblik kuni" saabki täna läbi...
Õhtul hädaldas laps, et peame ära jooma liitri jogurtit ning seejärel keeldus pakkumast vennale "halvaks läinud" keelt tarrendis. Tegin seepeale kapis inventuuri ning tuvastasin, et päris mitmete ostetud toodete "kõlblik kuni" (mitte "parim enne" ) lõpeb veel enne kui nädalavahetus... Ja mõnedel reede õhtul soetatud toodetel ilutses suisa reedene kuupäev. Kaubad said soetatud ilma igasuguse hoiatuse või allahindluseta.

Täna ennelõunal valisin Prismast söögikraami. Kassas kogunes arveks 29 eurot, mis on täiesti arvestatav summa, sest soetasin peamiselt katse-eksitustooteid meie isutule väikelapsele.

Lihaletis korvi tõstetud keel tarrendis meenutas mulle taas paari nädala tagust ebaõnnetumist Maksimarketis ning kraamisin kõik kaubad lagedale ning lugesin kuupäevad läbi. Vaist ei petnud mind - kuuel valitud tootel üheksast lõppes "kõlblik kuni" kas täna või homme. Laadisin kaubad tagasi ning võtsin samad tooted uuesti, surudes käe seekord kõige tagumisse virna. Voila! Leidsin sealt suisa veel nädala söögisobilikke tooteid! Ja taas ei mingit hoiatavat silti, millega Prisma muidu kenasti eristub.

Alatu lugu igatahes.

Esmaspäev, 23. mai 2011

Starost ne radost

Mõlemad põlved valutavad. Daa, sporditrauma eilsest maijooksust.
PS. Lapsel, kes sama pika maa maha kepsles, pole häda midagi.

Laupäev, 21. mai 2011

Maijooksul

Tööandja kutsus Maijooksule. Reageerisin kohe ja panin end suure ja väikese lapsega kõndijate hulka kirja. Tehnilistele nüanssidele ma registreerimise hetkel muidugi ei mõelnud.
Tegelikult ei meeldi mulle massiüritused üldse. Maijooksust rääkides koguneb üle kümne tuhande osaleja pluss hulk kaasaelajaid teatud kellaajal samasse kohta. Ühiselt läbitakse trass, mis avatud ka muul ajal. Tervisesportlasena saab muidugi teada arengust võrrelduna möödunud hooajaga ja omakeskis kiidelda kohtadega mullu ja praegu, ent ikkagi... kuidagi mõttetu tundub.

Auto jätsin Kadrioru tennisekeskuse lähistele. Jah, avatud oli ka Lauluväljakul tasuline parkla, ent kartsin parkimise sümboolset hinda ja osalejate suurt hulka vaadates selle olevat ülerahvastatud. Paterdasime käru lükates läbi Kadrioru remondisoleva pargi Lauluväljakule emaga kohtuma. Hea, et viimasel hetkel emaga kokkuleppele sain - käruga trassi läbimine olnuks siiski liiast. Nägin käru lükkavaid emasid koos nutvate tittedega ja tänasin viimasel hetkel saabunud aruraasu.

Notsu pidanuks kindlasti jooksma. Tema kui igapäevase treenija jaoks oli keppimine liialt aeglane ning igav. Tibi muudkui kepsles ja halas, et on proua Teoga seitset kilomeetrit jalutama sattunud. Mina tuntud ärevikuna ei talunud aga hästi päikest ning melu ega saanud tema pakutud tempos kaasa minna.

Kuigi virisesin eespool piisavalt, oli kokkuvõttes tore laupäev. Nii paganama lihtne on igapäevaselt leida põhjus, miks ei saa minna kõndima / jooksma / rulluisutama. Kiire, paha tuju, halb ilm, virisev laps. Suurepärane saiavorm püsib juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal võisin noore emana seda lubada, ent käesoleval ei ole selleks enam mingit vabandust. Jäägu siis need üritusedki.

Üheaastane anorektik

Tartu Lastehaigla on suur roosa maja. Väliselt mitte nii moodne kui Tallinna samanimeline. Vastuvõtuõed läbivad vist kõikjal enne ametisse asumist ebasõbralikkuse koolituse. Allkirjad siia ja siia, neid paragrahve võite kodus lugeda... Püüdsin protesteerida, et allkirjastamisega kinnitan ma, et olen teadlik ja nõustun eelpool kirjutatuga, kuid sellegipoolest jäi allkirjastatav leht arusaamatuks. Lõpuks kirjutasin siis allkirja ette, et "olen teksti läbi lugenud, kuid selle sisu ei ole mulle selgitatud". Sobis.

Üldpediaatria osakonna arstid ja õed on hoolivad. Just niisugused, nagu patsient unistab meedikuid olevat. Gastroenteroloog esitas poisi mineviku kohta nii täpseid küsimusi, et kohati oli mul raskusi neile vastamisega. Meie haiguslugu juhtiv tohter uuris pea pool tundi, kuidas meil kahel viimasel nädalal läinud on. Analüüse määrati terve nimekiri. Lisaks rutiinsetele kliinilisele verele, uriinile ja koprogrammile tehti eelmisest erineval meetodil allergiatestid ning erinevad sooltenäitajad uurimaks, kas veres on viiteid nälgimusele. Poiss ei hakanud veenivere andmisel isegi nutma. Ultraheliga vaadati, et siseelundid on kõik normaalse suurusega. Kohtasime ka arstiteaduse tudengeid - kuidas muidu arstid targaks saavad. :) Sestap ei keelanud ma neil last üle vaadata.

Arst-psühholoog korraldas kohtumise emaga, kel oma enneaegselt sündinud kaksikute poiste toitmisega esineb probleeme ka kaheksa-aastaselt. Vaatasin fotosid nende toitmisest ning ohkasin veidi kergemalt. Ausalt, ma ei kujuta ette, et peaksin oma suurele lapsele toitu kahvliga peenestama.

Kolme haiglas oldud päeva tulemusena on minu poiss tunnistatud füüsiliselt täiesti terveks. Tegelikult on see suurepärane, kuid üheaastasel psühholoogiasse tungida on hoopis raskem kui tabletti pakkuda.
Diagnoosiks on meil imiku- ja väikelapseea söömishäired. Arstide suur visiit arvas, et probleemi algallikas on kunagine kuuajane kõhulahtisus. Haigus ise taandus, kuid jättis negatiivse seose söömisega.

Üllatuslikult hakkas poiss haiglas näitama huvi toitude vastu. Lemmikuks osutusid: selge leemega kalasupp - 42 teelusikatäit peamiselt leent + 10 teelusikatäit magustoiduks pakutud kohupiima.
Selge leemega kanasupp - 25 teelusikatäit leent + 100 ml kisselli. 26 külma sarvekest hakklihaga + järgmisel hommikul veel 10 sarvekest, mis öö palati aknalaual veetnud.
Püreesuppide poole poiss isegi ei vaata, hakkab nutma ja pöörab pea eemale.
Kamapalle õnnestub talle pakkuda - parimal hetkel sõi neid 30 tk. (jah, niimoodi ma toidu suutäisi loengi) Haiglapäevadel lisandus kaalule 80g, mis näitab otseselt pisukest leebumist lusikastreigile. Lastepärase teelusika asemel kasutan toitmisel suurt kahvlit või suurt supilusikat. Ka annan osasid toite sõrmede vahelt või pakun talle endale pihku või kahvli otsa.

Kuna poiss valib toitu väga ja veelkord väga, siis saime arstidelt loa anda talle hetkel kõike, mis sisse läheb. Kalorite tõstmiseks on menüüs vahukoor. Päeva jooksul joob seda ca 100 ml - piima beebide koguses ta ju ei puutu. Uus asi meie kodu menüüs on supid - need valmivad 82% taluvõi kaasabil. Kohukesed, pudru asemel vahukoores leotatud küpsised. "Inimeste toidust" viinerilisandiga omlett praetud sulavõis ja klopitud vahukoorega :) Makaronidest eelistab Selveri makarone hakklihaga. Kisselli puhul läksin ka lihtsama valiku teed - poes müüdav Tere mustikakissell näib täitsa meeldivat.

Uskumatu segu gurmaanist ja sööklatoidu austajast :)

Kui aga keegi peaks otsinguga sellesse blogisse jõudma, siis imikute ja väikelaste söömisprobleemidega tegeletakse adekvaatselt vaid Tartus - tiim koosseisus dr Külli Muug ja dr Heli Grünberg. Lootusetu on abi oodata perearstilt või pediaatrilt. Tallinnas kiputakse söömishäirete põhjuseks diagnoosima vaid lamblioosi - nii läks ka meil.
Üks päev korraga. Täna sõi kutt mu hommikusöögitaldrikust välja kiivid ja eile õhtul lutsutas isukalt melonit.

Teisipäev, 17. mai 2011

lusikastreik

Kolime algaval hommikul mõneks päevaks Tartusse, Lunini-tänava lastehaiglasse.
Mul ütles närv üles - ei saa ju olla normaalne, et üks laps lihtsalt ei söö.
Taldrikut nähes pöörab pea eemale, suu poole tulevat lusikat märgates paneb käed ette. Ja nii nädalast nädalasse juba mitu kuud. Ei ole lemmiktoite, on vaid toidud, mida võib-olla sööb ja toidud, mida kindlasti ei söö.
Üpris kindlasti võib süüa ühe kohukese või ühe viineri, lutsida veidi kurki. Esimesed ei kuulu aga lapsele sobivasse menüüsse ja viimane ei toida. Pudelit ei võta ja tassist joob umbes 30 ml. Puhast vahukoort muide... Päevane kaloraaz on umbes pool vajalikust.

Kaalu on 8900 grammi. Ümar näokuju on tal aga geneetiline iseärasus, mitte kaalu tulemus... Perearst laiutab vaid käsi ning palus teada anda kui oleme kuskilt abi saanud.

Tartus oleme heades kätes ning erinevalt Tallinnast usaldan ma seda tiimi. Meiega tegeleb lisaks asjalikule ja hoolivale pediaatrile ning gastroenteroloogile ka arst-psühholoog. Mulle tundubki, et meie probleem on psühholoogiline. Ehk suudame üheskoos välja selgitada, millega olen toitmisel eksinud.

Pühapäev, 15. mai 2011

Öö. Muuseumiöö.

Ma olen piisavalt vana ja laisk, et hilisõhtul ja öösiti kodus vedeleda. Parimal juhul külastan mõnda sõbrannat ja joon klaasikese veini. Veidi tihemini söön nende valmistatud tükikese kooki koostisega jahu_muna_suhkur_või.

Armastus Geni vastu viis meid tagasi kokku sugulasega, kellega suhted puudusid pea kakskümmend aastat. Tollele sugulasele meeldib meesisendi seltskond ja vastupidi. Tegi sugulane ettepaneku muuseumiöö raames üheskoos Nõmme Tähetorni külastada.

Heh, äge oli. Pooleteise tunnises hilisõhtuses järjekorras seistes jõudsin mõelda, miks Karula veski asemel Nõmme Tähetorni seinal ronida ei võiks? Suured kivid, jõukohased isegi minusugusele, kes kalju küljes end ääretult ebakindlalt tunneb. (Selgus, et on ronitud, konksudki paigaldatud).

Torn väljaspoolt paistab hoopis uhkemana kui sisu tegelikult. Räämas ja remontimata tähetorni hoiavad elusana vaid füüsikaentusiastid. Need teatavasti pole aga suuremad jutumehed. (Ärimehed ka vist mitte kui torni sisse piiluda).
Kui torni tutvustanud tähetarga silmad poleks särades suisa sädemeid pildunud ning ülemisel korrusel vaatlusseadme juures olevad kutid õhinal seda (vist) sajandivanust aparaati ülivõrdes tutvustanud, oleks külastuse ajaraiskamiseks nimetanud. Ootamatu rakursi alt vaade tuledes Tallinnale lisas aga emotsiooni -i -le täpi.

Pealegio hoidsid mehed pisimat ning meie, "tüdrukud" ja Notsu nautisime muuseumiööd.
Valge vein ja sushi maitsesid hea. Oo kevadine muuseumiöö :)

Laupäev, 14. mai 2011

Klassiõed

Mõned päevad tagasi esitles klassiõde oma esimest raamatut. Võtsin suurema lapse raamatukaupluse-üritusele kaasa. Autos arenes järgmine vestlus:

- A miks me sinna üldse läheme?
- Tädi M, selle raamatu autor on minu klassiõde ja ta kutsus.
- Mis mõttes klassiõde?
- Sama nagu tädi E oli mu klassiõde. Või sina ja sinu koolisõbrannad.
- Kas te istusite M-ga ühes pingis?
- Ei, kooliajal me õppisime lihtsalt samas klassis.
- Aga tädi E-ga te istusite mõnikord koos?
- Mõnikord küll jah.

Paus mitu minutit ja lapse äraolev nägu. Seejärel kaval naeratus ja siis elutark küsimus: "Aga kumb siis suud pidada ei suutnud?"

Neljapäev, 12. mai 2011

koer, kuradi koer!

Kui meie puudlisarnaseks pügatud pärslane Miu üleeile õhtul terassi alt välja voolas, tundus ta vaid imelikult määrdunud. Kassi ülilühike karv sõna otseses mõttes tolmas. Haarasin ta sülle ja pesin meešampooniga puhtaks ning kuivatasin. Karvaiseloomust võiks seda kirjeldada kui veega puhtaks ja lapiga kuivaks.

Et väljagi ei viitsi täna minna, jah? Vaatasin eile hommikul kassi, kes kerratõmbunult vannitoas magas. Ja lõunal. Ja pärastlõunal. Ja õhtupoolikul... Kui ka õhtuks ikka veel ei olnud söönud ega püsti tõunud, helitasin tuttavale loomaarstile.

Üleaedsetega rääkisime laupäeval kahest priskest surnud rotist ning ning nende usinalt hiiri püüdnud kassist, kes rottidega samal päeval surnult leiti. Verised igemed viidanuks justkui rotimürgile... Ja mulle meenus, et meie naabrinna kiitis just uut ülihead roosat mürki, mida ta kompostihunnikusse sokutas...

Niisiis. Operatsioon k-vitamiin. Rääkisin tuttavale arstile oma tolmusest kassist ning tema kahtlustas hoopis kasside kaklust. Hmm. Märkasin tõesti seljal väikest karvutut triipu, mis tipnes punaka hammustusjäljega. Keerasin kassi selili. Avanev vaatepilt ajas iiveldama. Kassi kõht on verisinikal, tõenäoliselt on tegemist muljumisjälgedega. Meie Miu on ühe tükis pääsenud koera lõugade vahelt...
Valuvaigitav süst tegi tal olemise veidi paremaks - tõusis püsti ja sõi mõned krõpsud. Öösel on vist veidi vettki joonud. Hommikul vedeles ta taas vannitoas keras. Pean jälle süstima...

Ausalt. Kurjaks teevad rihmata jalutatavad koerad. Omadesse ma ei usu - naabrite prints haugub rohkem niisama ning nüüdsest kassita üleaedsete malamuudi juurde Miu enam ei lähe. Eelmisel aastal sai kutsikalt sakutada ning nüüd hoiab aia äärestki eemale.

Esmaspäev, 9. mai 2011

kui ma oleksin...

Toimetuse fotograafi töö on ilmselt sama planeerimatu kui päevalehes töötava ajakirjaniku oma. Hommikul ühes kohas alustades võid õhtul lõpetada hoopis teistsuguses paigas.
Ent pühapäeviti oli vähemalt eelmisel aastal meie toimetuses vaid üks ja ainumas fotograaf, nimetatud siis valvefotograafiks.

Eilsel emadepäevakontserdil "Estonias" istusin pressifotograafide ala kõrval. Kõige uksepoolsel istmel, nagu väikelapsega sünnis :) Fotograafide siblimine ning aparaatide klõbin segas kontserdile keskendumist, ent kuskil peavad nemadki ju oma tööd tegema.

Küll aga. Kui ma oleksin seesama valvefotograaf, siis emadepäeval tööle minnes on üsna loogiline, et klõpsima tuleb minna "Estoniassegi", kus ette teada uudisväärtuslik "aasta ema" tiitli üleandmine toimumas. Seda kummalisem tundus parketil toimetav tennistes ja rebenenud teksades fotomees. Teksad ja tennised võivad olla moekad, mugavad või universaalsed. Kindlasti ei sobi nad aga pidulikule tseremooniale, presidenti pildistama. Kas just mustas pidulikus ülikonnas, nagu ühe venekeelse toimetuse fotograaf... Ei saa salata, et seda hallipäist härrasmeest oli kaunis vaadata, kuid kas tal ka mugav kükitada ja objektiive vahetada oli... (Mitte et ma pressifotograafide nägusid nimedega kokku panen, ent toimetused on varustanud objektiivid toimetusi eristavate kleepsudega) Mitu fotograafi, sealhulgas ka meie toimetuse oma, liikusid ringi tumedates casual-pintsakutes ning tumedates, silma mitte riivavates pükstes.

Nüüdsest olen ma lastega "meediastaarike". Küll mitte omal vabal valikul. Lootsin et, sadade klõbatud piltide hulgast leiab paremaidki. Aga vanaema süles lösuv poja grimassitas oma tavapärast "nunnukat" ja Notsu uneles samal ajal suuresilmselt... Ja nii me mitme väljaande piltidele jäimegi.
Kontsert meeldis. Või meeldis mulle enamgi kontserdisaalis käik :)

Neljapäev, 5. mai 2011

Aastaring täis

Aasta lippas vägagi kiirelt.
Tänasest ei ole meil enam beebit, on väikelaps. Pojal aasta täis.

Aastane Ruben oskab öelda mõnda sõna (Pall, pai, emme, atähhh) Matkib sõnu, mis veel täpselt välja ei tule nagu "kass", "kell" ja "kallikalli".
Ise ei seisa ega kõnni, kuigi suur õde teda aeg-ajalt keset tuba kätest lahti laseb. Niimoodi seisab poiss mõned sekundid. Küll aga liigub ta ülehelikiirusel nii käpuli kui tugede najal. Purunevad esemed on käeulatusest ära tõstetud ning käed... need on tõesti teleskoopkäed, mis hoopavad täpselt nii laua keskel asetseva puldi kui urgitsevad kapilt alla kilekoti.

Suus on kuus hammast. Nendega ei ole aga midagi targemat teha, sest söömisstreik on totaalne.

Pikkust on parajalt, umbes 77-78 cm, kaalu vähe - umbes 9 kg. (ega kaalu ei saagi lisanduda kui hommikusöök jäetakse vahele, lõunaks võetakse paar ampsu ja õhtul korratakse hommikusööki.)

Lemmiktegelane on suur õde, kelle koolist saabudes algab kodus suur kilkamine. Ja kass, kellega sümpaataia alati vastastikune ei ole.

Lemmikumatest lemmikumad mänguasjad on autod ja pall. Klotse laob üksteise sisse. Poistel on auto hääle imiteerimine vist evolutsiooniga sisse kodeeritud... :) Meesisendi väitel on poiss esteet - töötaval tolmuimejal peab ta ninapidi juures olema.
Äkki ongi, sünnikuupäeva valis ju endale imeilusa - 05.05.2010 :)

Teisipäev, 3. mai 2011

Rotikas It-bussilt

Diagnoosiga "seda emaplaati me küll parandama ei hakka" lõppes meie selge jutuajamine. Edasisest saanuks aru ehk itimehed omavahel ent mina, tobu meediainimene, ei mõiganud sõnagi. Ütleme, et itimehed on ka harva inimesed, kes arvutitest rääkides end lõpptarbijale arusaadavaks teevad. Seega andestame elukutsest sõltuva kretinismi :)

Lubas tüüp aga tagasi helistada andmete asjus, ent kahe päeva jooksul ei ole ta seda teinud.
Teiseks. Ma ei tea endast lugupidavat ettevõtet, kes kliendile helistades laseks kutsuda kahel korral ning seejärel kõne katkestaks. Istusin juhuslikult köögilaua ääres, telefon peos kui see helises. Mõlgutasin paar sekundit mõtet, kellele võiks kuuluda number algusega +37258... kui kutsung katkestati. Teadaolevalt teevad nii teismelised oma vanematele kõneaja kokkuhoiuks. Rotikas, noh.

Uus emaplaat maksab ei rohkem ega vähem kui 470 eurot. Koos käibemaksuga, rõhutas esinduse teenindajanäitsik.
:) vahet pole, selle hinna juures võivad nad ka käibemaksu lisada. Niikuinii ei ole investeering arukas.

Tööandja itimees teadis rääkida, et mu Dell 620-le sobib ka 630 emaplaat, aga see tahab veidi /piip-piip-piip - üks ropp sõna/ Nuuks. Kuulsusetu lõpp tundub olevat arvutil, mis vapralt teeninud mind nii ülikooli kahel viimasel kursusel kui lõputöö ajal kui järgenud tööaastal kui kodus kui...

Põhimõtteliselt ei ole ma veel alla andnud - otsin jätkuvalt itimeest, kes viitsiks parandustöö ette võtta.