Eestis kasvab põlvkondade kaupa alkohoolikuid, tõdesin täna lugedes SLÕhtulehe esikaaneuudist. Mees vägistas algatuseks tüdruku, tappis seejärel ta kaksikvenna ja hüppas lõpetuseks ise kaevu. Illustreerivatelt piltidelt vaatas vastu kaksikute isa - ei ole midagi ilustada, sinise silmaga ehe parm, kes oli kaevu hüpanud mehelt peksa saanud. Nii intervjuu andmise kui ka poja tapmise ajal oli mees purjus, esimese sündmuse ajal koguni nii palju, et ei mäletagi juhtunut. Ja dramaatiliselt lõppenud sünnipäevapidugi sai alguse kaksikute kaheksateistkümnendalt sünnipäevalt, mida ühise joomapeoga tähistati...
Mis saab sellistest lastest, kelle kodudes ei ole voodites pesu ega laual sooja lõunat... Miks need vanemad, iseenesest ju sugugi mitte igivanad ja seetõttu elus pettunud, on padujoodikud... Ja miks hakkavad nende lapsedki varakult viina võtma... ja mis saab omakorda nende lastest...
Ei, ma ei taha maailma parandada, lihtsalt tulid sellised uitmõtted.
Notsu on jõuluvanamaal - olevat sigalahe. Ja vaimustatud on vanaemagi. Saabuva päeva hilisõhtuks on rändurid tagasi - väsinud aga õnnelikud. Ootan neid väga. Kui tänast ja eilset ei varjutanuks mustad pilved, oleks maailm täiuslik.
Statoli pesulas on järjekord ka kell üks öösel - niipalju ülimäärdunud autosid tahab ühekorraga uuele aastale puhtana vastu minna. Ja lähemegi, aga seni teadmata veel, kus. Aga ega uus aasta seetõttu tulemata jää:P
laupäev, 30. detsember 2006
neljapäev, 28. detsember 2006
pühade vahel
Jõulud on selleks aastaks läbi. Palju toredaid elamusi, palju vajalikke ja vähem ebavajalikke kinke, rohkelt rõõmu lapse silmades ja natuke pisaraid enese omades. Imekaunis vanalinn, kallid kaugel heade mõtetega, lähedaste küünlavalged kalmud. Jumalateenistus raadio kaudu läbi une. Ilusad kodused pühad.
Jõulud lasteaias olid vahvad - Notsu saab aasta aastalt suuremaks, julgemaks ja seekord ei lubanud ta kellelgi oma lasteaiasõpradest istuda oma kohale jõuluvana kõrval. Üha vahvam on vaadata, kuidas kunagi sõimes pealt aastastena alustanud tipsud sirguvad ja üksteisele kallisteks sõpradeks saavad ja tasapisi vanemadki.
Suusatreenergi kiitis Notsut väga - võitlejavaimuga tüdruk, uskumatult tubli, kukkudes tõuseb püsti ja läheb edasi. Ja selgus, et trennikaaslased on kaks-kolm aastat vanemad... On hea ja uhke ajada rind ette - minu tubli laps, me saame hakkama:)
Valmistun aastavahetuseks. Igal aastal on üks ja seesama - palju asju, mis "oleks vaja" ära teha, mitte, et midagi muutuks, kui neid teha näiteks 2. jaanuaril, aga lihtsalt tahaks sümboolselt aastale joone alla tõmmata. Ja nii ma sebin ringis koristada-triikida-vaaritada-parandada. Õnneks oleme hetkel kaksi, kui pudulojused välja arvata. (Koos nendega on aga hingede arv majas ikka neli.) Ja eks ma reaalses elus ikka rohkem üksi olen kui mitte arvestada seda kella 23 paiku laekuvat meeskodanikku. Ja Notsu seikleb vanaemaga Lapimaale jõuluvanale külla. Ja mina ei suuda otsustada, kus seekord see Vahetus ette võtta. On palju aga-sid, mõtteid , mis sunnivad otsust langetama üht- ja teistpidi.
Mõnus on olla Vaba. Mõnus on minna õhtul trenni (viimasesse trenni) , logeleda teleka ees (peaaegu hommikuni, sest saatekava lihtsalt kestab nii kaua) , mitte teha sooja lõunat (sest friikartulid Hiiu 24h putkast kuuluvad vaieldamatult rämpsroogade alla) ja mitte pesta nõusid (sest papptaldrikuid ei pea pesema). Oleskelu.
Haigusleht on tänasega läbi. Mandlid on edukalt kõrist eemaldatud, neelamisava suurem ja nüüd peaks siis ka südamel paremaks minema. Loodame, ootame ja unistame. See ei ole keelatud.
Jõulud lasteaias olid vahvad - Notsu saab aasta aastalt suuremaks, julgemaks ja seekord ei lubanud ta kellelgi oma lasteaiasõpradest istuda oma kohale jõuluvana kõrval. Üha vahvam on vaadata, kuidas kunagi sõimes pealt aastastena alustanud tipsud sirguvad ja üksteisele kallisteks sõpradeks saavad ja tasapisi vanemadki.
Suusatreenergi kiitis Notsut väga - võitlejavaimuga tüdruk, uskumatult tubli, kukkudes tõuseb püsti ja läheb edasi. Ja selgus, et trennikaaslased on kaks-kolm aastat vanemad... On hea ja uhke ajada rind ette - minu tubli laps, me saame hakkama:)
Valmistun aastavahetuseks. Igal aastal on üks ja seesama - palju asju, mis "oleks vaja" ära teha, mitte, et midagi muutuks, kui neid teha näiteks 2. jaanuaril, aga lihtsalt tahaks sümboolselt aastale joone alla tõmmata. Ja nii ma sebin ringis koristada-triikida-vaaritada-parandada. Õnneks oleme hetkel kaksi, kui pudulojused välja arvata. (Koos nendega on aga hingede arv majas ikka neli.) Ja eks ma reaalses elus ikka rohkem üksi olen kui mitte arvestada seda kella 23 paiku laekuvat meeskodanikku. Ja Notsu seikleb vanaemaga Lapimaale jõuluvanale külla. Ja mina ei suuda otsustada, kus seekord see Vahetus ette võtta. On palju aga-sid, mõtteid , mis sunnivad otsust langetama üht- ja teistpidi.
Mõnus on olla Vaba. Mõnus on minna õhtul trenni (viimasesse trenni) , logeleda teleka ees (peaaegu hommikuni, sest saatekava lihtsalt kestab nii kaua) , mitte teha sooja lõunat (sest friikartulid Hiiu 24h putkast kuuluvad vaieldamatult rämpsroogade alla) ja mitte pesta nõusid (sest papptaldrikuid ei pea pesema). Oleskelu.
Haigusleht on tänasega läbi. Mandlid on edukalt kõrist eemaldatud, neelamisava suurem ja nüüd peaks siis ka südamel paremaks minema. Loodame, ootame ja unistame. See ei ole keelatud.
kolmapäev, 20. detsember 2006
haige olla on peaaegu mõnus
mõnus on olla haige. Või tegelikult küll paranemas haige. Mandlilõikusest on möödas juba terve nädal ja mõned päevad pealegi ning palavik, mis langes ja taas kord tõusis on uuesti taandunud ning kurk neelatades veel vaid õige pisut valus.
Hea on magada niikaua kui und jagub - tegelikult küll viia Notsu lasteaeda ja põõnata ise kodus edasi. Mõnus on juua hommikukohvi talve hämaras valguses. Hea on sõbrannatada ja ajada nii olulisi kui ka "olulisi" jutte. Mõnus on teha käsitsi väikseid jõulukinke nagu täna Kelliga seepe aroomiõlide ning roosi kroonlehtedega ning üleüldse nägi Kelli köögilaud välja nagu keemialabor. Jõulud on armsad, kuigi armas on see ettevalmistamise protsess. On hea pakkida ja lappida ja nimesid peale kirjutada, mõelda iga kingiga anda midagi ilusat ja head edasi. Jah, kahele kallile inimesele ei ole ma suutnud üllatust välja mõelda, kuid õnneks on veidi veel aega ka.
Täna oli tennisepäev. Notsu on trennis kõige noorematest veel vähemalt aasta noorem ja seetõttu on tal raske. Raske eelkõige seetõttu, et tema koordinatsioon on siiski vaid nelja-aastase oma ning pallile pihtasaamine ei ole teistega võrreldav. Tänagi ohkas ta ja ütles, et ei taha tennist rohkem mängida. Õnneks läheb see järgmiseks trenniks üle.
Piparkookide kaunistamise õhtust sai hoopis India reisipiltide vaatamise õhtu. Hea sõbra Erli sõber Ints käis novembris kuu aega seljakotiga Indiat uudistamas. Lahedad pildid olid - natuke klassikalist turismi, sealhulgas ka Goad, veidi seiklejalikkust põhjas ja pisut india kauneid naisi. Kuid piltidelt jäi silma äratundmine, et see riik ei huvita mind, võin piletiraha kokku hoida ja midagi hingelähedasemat avastada.
Hea on magada niikaua kui und jagub - tegelikult küll viia Notsu lasteaeda ja põõnata ise kodus edasi. Mõnus on juua hommikukohvi talve hämaras valguses. Hea on sõbrannatada ja ajada nii olulisi kui ka "olulisi" jutte. Mõnus on teha käsitsi väikseid jõulukinke nagu täna Kelliga seepe aroomiõlide ning roosi kroonlehtedega ning üleüldse nägi Kelli köögilaud välja nagu keemialabor. Jõulud on armsad, kuigi armas on see ettevalmistamise protsess. On hea pakkida ja lappida ja nimesid peale kirjutada, mõelda iga kingiga anda midagi ilusat ja head edasi. Jah, kahele kallile inimesele ei ole ma suutnud üllatust välja mõelda, kuid õnneks on veidi veel aega ka.
Täna oli tennisepäev. Notsu on trennis kõige noorematest veel vähemalt aasta noorem ja seetõttu on tal raske. Raske eelkõige seetõttu, et tema koordinatsioon on siiski vaid nelja-aastase oma ning pallile pihtasaamine ei ole teistega võrreldav. Tänagi ohkas ta ja ütles, et ei taha tennist rohkem mängida. Õnneks läheb see järgmiseks trenniks üle.
Piparkookide kaunistamise õhtust sai hoopis India reisipiltide vaatamise õhtu. Hea sõbra Erli sõber Ints käis novembris kuu aega seljakotiga Indiat uudistamas. Lahedad pildid olid - natuke klassikalist turismi, sealhulgas ka Goad, veidi seiklejalikkust põhjas ja pisut india kauneid naisi. Kuid piltidelt jäi silma äratundmine, et see riik ei huvita mind, võin piletiraha kokku hoida ja midagi hingelähedasemat avastada.
teisipäev, 19. detsember 2006
lumine jõuluootus varjutatud varganägude poolt
Lumi! Lõppeks on lumi maas! Sarnaseid kribamisi on mu msn-i kontaktlistis täna palju. On jah lumi ja kohe soojem ja valgem ja heledam tunne hinges. Piparkoogilõhnaline pealegi. Ja akna taga paistavad õunapuud ja paar põõsast, mis eile hilisõhtul kaunistavad värvilised valgusvanikud said. Muinasjutt.
Head mõtted saabuvad juhuslikult - peale Notsu selle aasta esimest tõsist suusatrenni mõtlesin paari minutiga talle jõulukingituse välja. Suusatrenni tüdrukul, mis sest, et vaid neli ja pool aastat vanal, ei sobi ju värske lume tulles ema vanade "Visu" veteransuuskadega sic! sõita. Yeah! Hing kergem, et kohustuslikus kingihulluses üks mõistlik idee tuli. Käisime otsekohe ka poetiiru ära, et hiljem jõuluvanale oma soovist teada anda:) Miskipärast pakuvad müüjad kuueaastase kasvu nelja-aastast nähes vaid rihmadega saabaste külge kinnitatavaid jubedikke! Notsu teatas temale omase vähimagi delikaatsuseta, et need on titadele ja temal on vaja saapaid, suuski ja klambreid, aga kepid on veel parajad. Jah, algamas on tema kolmas suusatalv! Aga siiski, valikud on olemas ja nüüd vaja vaid jõuluvanaga aru pidada ja muidugi käivad päkad veel loetud päevad akna taga piilumas ning märgivad üles iga jonni ja targutamise.
Seda ehedat, kauge lapsepõlve sügavikust pärinevat jõulurõõmu tunnen ennastki läbivat oma lapse säravaid silmi vaadates. Kiri jõuluvanale värisevate varesejalgadega... toa kaunistamine... päkapikususs... piparkoogid... küünlad... salmide õppimine lasteaias... Ja jõuluootus, mis ootamatult vaheldub tarbijahullusega.
"Notsu on olnud hea laps, söönud igal hommikul pudrukausi tühjaks ja lasteaias ka kenasti maganud. Nüüd ei mahu vanad tossud enam paksu sokiga jalga ja need helesinised sobivad just uue dressiga. Uue dressiga ei saa ju vanade tossudega käia!"
Selliste argumentidega õnnestus tal homseks tennisetrenniks välja lunida uued tossud. Jah, ma pean nõustuma, need sobivad värvilt ideaalselt tema uue dressiga, vanad nr 28 on väikseks jäämas ja mis peaasi, 199 krooniga spordipoest korralikud niked omandada on puhas juhus.
Politseisse ei jõudnudki. See osavnäpp, kes mu autol eile poole tunniga prozed eest ära keeras, jääb ka teoorias kinni püüdmata. Mu neljarattaline armastus on nüüd invaliid. Õnneks ja minu suureks üllatuseks on töökorras ka tavalised täistuled.
Kuniks varastatud asjadele on olemas poole hinnaga ostjaid, seniks töötab ka selline kaupade hankeviis. Paraku. Stressi vältimiseks ei loe ma vastupidiselt soovitatule ei "Kuldset Börsi" ega lähe ka auto- ega balti jaama ega muudele turgudele oma tulesid otsima. Jõulurahu selle inimese hinge, kes haavas Minu Tõelist Tanki.
Tulesid ma tagasi ei pane, kui paari päeva jooksul ei selgu just oluline praktiline kaotus- vähem eputamist ja vidinaid peaks tähendama vähem pisaraid mõttetute asjade pärast.
Ja pisaraid jääbki alates lõppevast päevast vähemaks. On Uue Lehekülje Keeramise Päev, kalendris märgitud ka 19. detsembrina.
Head mõtted saabuvad juhuslikult - peale Notsu selle aasta esimest tõsist suusatrenni mõtlesin paari minutiga talle jõulukingituse välja. Suusatrenni tüdrukul, mis sest, et vaid neli ja pool aastat vanal, ei sobi ju värske lume tulles ema vanade "Visu" veteransuuskadega sic! sõita. Yeah! Hing kergem, et kohustuslikus kingihulluses üks mõistlik idee tuli. Käisime otsekohe ka poetiiru ära, et hiljem jõuluvanale oma soovist teada anda:) Miskipärast pakuvad müüjad kuueaastase kasvu nelja-aastast nähes vaid rihmadega saabaste külge kinnitatavaid jubedikke! Notsu teatas temale omase vähimagi delikaatsuseta, et need on titadele ja temal on vaja saapaid, suuski ja klambreid, aga kepid on veel parajad. Jah, algamas on tema kolmas suusatalv! Aga siiski, valikud on olemas ja nüüd vaja vaid jõuluvanaga aru pidada ja muidugi käivad päkad veel loetud päevad akna taga piilumas ning märgivad üles iga jonni ja targutamise.
Seda ehedat, kauge lapsepõlve sügavikust pärinevat jõulurõõmu tunnen ennastki läbivat oma lapse säravaid silmi vaadates. Kiri jõuluvanale värisevate varesejalgadega... toa kaunistamine... päkapikususs... piparkoogid... küünlad... salmide õppimine lasteaias... Ja jõuluootus, mis ootamatult vaheldub tarbijahullusega.
"Notsu on olnud hea laps, söönud igal hommikul pudrukausi tühjaks ja lasteaias ka kenasti maganud. Nüüd ei mahu vanad tossud enam paksu sokiga jalga ja need helesinised sobivad just uue dressiga. Uue dressiga ei saa ju vanade tossudega käia!"
Selliste argumentidega õnnestus tal homseks tennisetrenniks välja lunida uued tossud. Jah, ma pean nõustuma, need sobivad värvilt ideaalselt tema uue dressiga, vanad nr 28 on väikseks jäämas ja mis peaasi, 199 krooniga spordipoest korralikud niked omandada on puhas juhus.
Politseisse ei jõudnudki. See osavnäpp, kes mu autol eile poole tunniga prozed eest ära keeras, jääb ka teoorias kinni püüdmata. Mu neljarattaline armastus on nüüd invaliid. Õnneks ja minu suureks üllatuseks on töökorras ka tavalised täistuled.
Kuniks varastatud asjadele on olemas poole hinnaga ostjaid, seniks töötab ka selline kaupade hankeviis. Paraku. Stressi vältimiseks ei loe ma vastupidiselt soovitatule ei "Kuldset Börsi" ega lähe ka auto- ega balti jaama ega muudele turgudele oma tulesid otsima. Jõulurahu selle inimese hinge, kes haavas Minu Tõelist Tanki.
Tulesid ma tagasi ei pane, kui paari päeva jooksul ei selgu just oluline praktiline kaotus- vähem eputamist ja vidinaid peaks tähendama vähem pisaraid mõttetute asjade pärast.
Ja pisaraid jääbki alates lõppevast päevast vähemaks. On Uue Lehekülje Keeramise Päev, kalendris märgitud ka 19. detsembrina.
Tellimine:
Postitused (Atom)