Reede, 22. veebruar 2008

kohtumiseni!

Ma tahan siit minema, sest tunnen, kuidas kogu maailm on hullumise äärel. Ma ei jaksa olla pisike liigutatav nupuke. Kell 8 läheb buss Slovakkiasse. Ja tõesti-tõesti, on terve komplekt inimesi, kellest ei taha ma närvide säästmiseks terve nädala mitte midagi kuulda.

Pidulikumad lubadused:
* hoida terved luud-kondid
* mitte murda küüsi
* õppida selgeks lumelauatamine

Kohtumiseni 29.02 hilisõhtul.

Kolmapäev, 20. veebruar 2008

@puhkuse eelõhtu

Viimane tööpäev enne puhkust on alati kiire - kõik lõpetada.
Esimese puhkusepäeva hommikul lippan ometi tööle - paar olulist asja on tegemata. Edasi juba operatsioon Õ ja õhtul lõplik pakkimine, vastutuse üleandmine empsule ja reede hommikul kell 8 pühin end kaheksaks päevaks minema.
Lumelaua õppevideo on vaadatud ,varustus ootavat mind kuskil Slovakkias. Vaim on valma.

Teisipäev, 19. veebruar 2008

küünlad põlevad lõpuni

Üks habras niit lahutab olemist minemisest.

Glehni pargis oli sel päikselisel pühapäeval jäine. Naelkummideta treeningratas vedas sõitjat, rattariietes, -kingades ning -kiivris, meesterahvast alt.
Mitmete juhuslike möödakäijate abil õnnestus ta metsast haiglasse toimetada. Raamil olles tõstis mees käe ning naeratas: "Aitäh, me kohtume veel". Tema valust kõverdunud naeratuses säras hea lootus.

Paar tundi hiljem saabus sõnum andis teada peatsest operatsioonist ning diagnoosist. "Head paranemist," soovisin vastu.

Meie tutvus jäi üürikeseks. Tal jäi elada 10 päeva. Operatsioonijärgne tromb katkestas 52-aastase mehe niidi, ning muutis oleviku minevikuks.

Mul on ees raske kohtumine. Põhimõtteline, nagu rõhutas poeg. Mulle, võhivõõrale, ei mahu hinge, et ta ju ometi oli - minu autos, minu kõrvalistmel, mähituna minu fliisi ja jopesse. Haiglas, raamil, andmas oma andmeid. Tema pere tõttas ta juurde ning ühtäkki... kui kõik pidanuks minema paremuse poole... katkes kõik.

Mulle jäi hinge vaevama üks "kui". Kui ma viinuks ta ühte teise haiglasse, sinna kus konkreetses osakonnas mu üks mu parimatest parimaid sõpru just postop õeks on, kas saanuks siis saatust muuta... Too esimene haigla asus lähemal... kui...

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

autovahetuskuu

Mida siis patroli vastu pakutakse.
Algatuseks lugematus koguses bmw-sid. Enamasti 7 seeria omad, ka 740, kuigi tavapäraselt 735. Bensiin ja automaatkast. Mõni Mersu. Kolmeliitrise bensiinimootori ja automaatkastiga ikka. Üks Chevy Trans Sport buss, mida omanik kangekaelselt universaalkerega sõiduautoks nimetab.

Üks Toyota Camry (2003), mille Ameerika kerega variant nägevat välja nagu Lexus. Piltidelt paistis ilus ja ahvatlev, kuid hea sõber arvas, et selle auto varuosadest ei tea Toyota midagi ning pean igavesti korrutama seda "ameerika varianti". Nii rikas ma ei ole.

Vaatamas käisin Toyota Corollat (1999). Kurbsilmne diiselmootor ja manuaalkast kõlanuks kenasti, kuid omanik hindas oma auto hinnaks täpselt Patroli nö sissemaksuväärtuse (95 000). Leidsin auto24-st analoogsed hinnaga 45 -58 000, lisaks ka üks hinnaga 80 000. Kaks keskealist vene meest nurisesid Patroli üle päris valjult - pole nii ilus ja poleeritud kui nemad ootasid. Ajasid ehk luksusmaasturiga segamini.

Üks Audi A6 (1998). 110 kw ja valge. Kui see on uue kerega variant, siis võiks see olla üks reaalselt kaalutavaim. Diisel ja manuaal, nagu minu ideaalauto ikka. Paraku mitte universaal. Aga ehk oleks vahelduseks aeg ka veidi naiselikumaid sõiduriistasid proovida...

Peugeot 307 (2002). Kirsipunane. 1,6 bensiin. Luukpära. Kõlab kenasti, aga ma ei usalda prantslasi. Olen näinud ühte 306, mis -10-ga käima ei läinud, hoolimata sellest et ta ööseks kenasti teki sisse mässiti. Auto mulle voodisse ei mahu. Aga samas on see härrasmees nõus oma masinale peale maksma nii nagu turusituatsioon ette näeb.

Ja viimane pakkumine, mu lemmik. Kaks vene rahvusest mehega. Seriaal "Kriminaalne Venemaa" meenus. Kiitsakas korralikult riietatud ja sonimütsiga mees sõitis ette väikese kandilise dziibiga, võttis välja võimsa taskulambi, kontrollis vaid veermikku ja uksi. Kõrval seisis poeg - üliõpilase vanuses poolmantlis noormees. Sisse istuda kumbki ei tahtnud. Vanem mees ütles, et maksaks kogu summa sularahas, sest auto läheb otse Venemaale ja seal ei ole midagi liisinguga teha. Poeg trööpavat muidu tema oma täitsa ära. Otsustab täna õhtul või homme.

Pühapäev, 17. veebruar 2008

lumelauasitikas selili mäel

Läti. Cesis.

Ma teen ettevalmistusi lumelauareisiks. Ehk siis mul on "personaaltreener":) terveks päevaks. Inimene, kes panevat ka karu lumelauaga sõitma, minust rääkimata.

Lastemägi. Kolmeaastased ja väiksemadki näikse olevat edukad. Kanna raskus sellele jalale, kuhu poole sõita soovid, kõlab lihtsalt. Aga mina... Ma ei saa end liikuma! Lõpuks saan siiski ja aeglaselt, jalad laua külge kammitsetud, prantsatan tagumikule. Korduvalt.

Suur mägi. Kuniks ma võin alla veereda nägu ees ja laud risti, on kõik suurepärane. Aga siis pean mäest alla sõitma tagumik ees ja laud risti ja vaatan tõtt suurel kiirusel lähenevate lauatajate ja suusatajatega. Ilmselt kuuleb mu kuraditega vahelduvat hädakisa terve mäetäis kuuevarbalisi lätakaid... (uuemad uuringud on tõestanud, et neil on siiski viis varvast, neli ees ja üks taga, teab Tanel rääkida)

Päeva jooksul ma muudkui kukun ja kukun ja kukun. Nüüd ma tean, miks lauad on altpoolt ka kenad ja kirjud. Minusugused nimelt siputavad nagu sitikad jalad taeva poole ja veidi oskajamad tšillivad lihtsalt mäel istudes või lauad kaenlas. Hmm. Lumelauamood on päris kena - roooooosa!!!

Ma õpin ära parempöörde ja laskumise raskusega esimesel jalal. Minu õpetaja Tanel on maailma kõige kannatlikum inimene. Kohati on mul endalgi piinlik oma saamatuse tõttu. Ja emotsionaalse inimesena luban end kasvõi lauaga keset mäge matta ning keeldun kategooriliselt sõitmast laua esimesel kandil. See tekitab minus nimelt õõvastavat tunnet veereda mäest hambad ees alla. Ma luban endale osta isikliku laua ja selle esimese kandi üldse maha lihvida:)

Nii me siis "sõidame" terve päeva - ehk ma kuulan täiesti rahulikke õpetussõnu, kuidas ja mida ma valesti teen. Ma tigetsen omaette, sest mu keha ei kuula sõna. Aga ajapikku muutun täiesti saamatust üsna saamatuks, aga kindlalt lumelauafanaatikuks.

Tagasiteel, päris hämaras juba, räägib Tanel, et maailma kõige pikem lumelauanõlv pikkusega pealt 20 km asub kuskil Shveitsi ja Prantsusmaa kandis ja minuke on juba otsustanud - õpin Slovakkias sõitma ning järgmisel aastal... ehk siis juba järgmisel hooajal... ma pean sinna saama.

Epiloog.
Tänasel eksamil ei saa ma 128 puupingil istutud. Igal mu kehaosal on vähemalt üks sinikas. Miski põlveliiges on väändumisest valus ja ranne kergelt paistes. Slovakkiaks pean veekeskuse jaoks trikoo asemel surfariülikonna ostma - jube sinikas tagumikul jääb vaid nii varjatuks. Vaid silmaalune sinikas on puudu:)

Aga lumelaud jättis mulle kustumatu mulje - ma tahan selle selgeks õppida!

@sess, vol x

Näikse reegliks kujunevat, et mida vähem on õppejõul öelda, seda rangemad reeglid ta üliõpilastele seab. Võimalikud variandid - ma ei tõsta materjale internetti, kontrollin kohalolekut ja arvestan seda hinde panemisel, kodutööde asemel korraldan eksami. Kõnelen audikas vaikse häälega segast juttu ja ega mul suurt midagi öelda ei ole.

Ja selliseid üllatusi kohtab iga semestri alguses... Mis seal´s ikka - jääb üle vaid leppida õppejõu veidrustega ja oma viimased 21,5 punkti enne akadeemilist ja sellega kaasnevat ülikooli lõpetamist ära pusida.

Meediakasutuse praktikumi ehk avaliku esinemise sooritasin täna suurepäraselt - just nii hästi kui üks paanikahoogudega võitlev inimene seda teha suudab. Audikas oli samuti meeldivam ja hubasem kui eelmine

Reede, 15. veebruar 2008

hinnapsühholoogia

Arvatult ei ole Patroli müümine lihtne ülesanne - tegemist on siiski keskmisest erinevatele vajadustele mõeldud sõiduvahendiga.

Eelmisel kuulutamisringil panin välja täishinna ning suhtumine oli leige - paar vahetuspakkumist veel kallimate autode vastu ja mõni mittekedagiütlevas kõneviisis tausta uuriv vestlus.
Kolleeg müüb kastimaasturit - veel erilisemat sõidukit umbes sama väheste kontaktidega.

Tegime kuulutustesse muudatuse. Hinnaks märkisime baassumma, mille asemel võib pakkuda ka teist autot ning lisasime juurde "liisingu jätkamine".
Meile mõlemale tuleb nüüd paarkümmend kõnet päevas. Tehakse aksepteeritavaid vahetuspakkumisi.

Paar pahast kõnet ka sekka - inimene loeb vaid sõnu, mida näha tahab. Ja 2001. aasta maastur saada kätte alla 100 000 - auto võib olla tõeline saast. Aga kui NII ODAVALT saab - võtan kohe ära...

Neljapäev, 14. veebruar 2008

koerainimene

Võtsin Betti kere kaenlasse kallistamaks teda kõvasti-kõvasti. Esimene nädalavahetus ilma temata on minule raskem taluda.
Surusin oma pea vastu ta üsna tihedaks muutunud pikka karva. Ninna tungis üks kummaline lõhn. Kadusin mõttes aega pealt kakskümmend viis aastat tagasi: maakoerad, süsimustad, vist kaukaaslasesegused krantsid lõhnasid samamoodi. Õuekoera külm ja karm ja tohutult armas lõhn, boonusena must veidi niiske hiigelsuur nina nuuskimas. Olen jah koerainimene. Pealaest jalatallani.

Teisipäev, 12. veebruar 2008

ühistranspordi kiituseks

Olen kahel selle nädala õhtul õhtul sõitnud trammiga Tondilt kesklinna.
Hämmastavalt mugav on ühistransport. Ja kiire ka. Puhtuse üle ei kurda. Üliõpilase pilet eelmüügist ostes maksab vaid 6 krooni. Muide - trammiaknast paistev Tallinn on hoopis ilusam kui ummikus eesseisva auto pagaasnikuluuk.

Nagu välismaal:)

Esmaspäev, 11. veebruar 2008

blondiin maja ehitamas. vol xxx

Sellel, et Väikese Notsu toa uks näeb eilsest alates välja nagu Šveitsi juust, ma pikemalt ei peatu. Vale matemaatika tõttu auklikuks puuritud ukse asemel võib kunagi ka uue osta. Samas katab lingi metallist kaitsekate kehva puurimistöö täielikult.

Kui blondiin minu isikus oli lukukorpuse lõpuks paika saanud, vajus tal mokk eriti pikaks. Nimelt oli lukukorpus tagurpidi - uks avanes ka kergeima lükke peale samas kui sulgemiseks pidi linki vajutama. Ohates sammusin tagasi ehituskauplusesse, lukukorpuse jätsin esialgu siiski ukse ette. Õnneks, sest ehituspoe poisid näitasid kerge muigega huulil, kuidas ühe väikese sõrmeliigutusega lukukeel tagurpidi ehk siis minu jaoks õigetpidi keerata:)

Pühapäev, 10. veebruar 2008

maksimarketi turundustrikk

Empsule potsatas postkasti Maksimarketi bukletike, mis lubas kolme toodet kahe hinna eest. Emps viitsis teha väljavõtte, kalkuleerides, et mõned veinid, lõppev hambapasta, kiirsupid reisi jaoks ja natsa muud pudi-padi annaks paarsada krooni kokkuhoidu. Arvestades, et tegemist on vältimatute väljaminekutega ja toidupoes tuleb ka niikuinii käia, ei olegi paha. Maksid asuvad aga udutobedates kohtades - keskmine klient on ilmselt autostunud shopahoolik.
Niisiis. me veetsime pühapäevaõhtu poes. Tulemuseks, et empsu väljavalitud toodetest oli olemas vaid kaks... :(

Kena turundustrikk on saata inimestele koju soodsaid oste lubav bukletike ja infoletis käsi laiutada - lubasime ju, kuniks kaupa jätkub, aga otsa sai. Kahjuks. Tulge järgmine nädal uuesti, on ka hea pakkumine, irw
Mulle, nõmmekale, kes võiks olla Pääsküla Maksimarketi klient, jõudis bukletike postkasti eile ehk siis laupäeval. Ei mingit venitamist vaid lihtsalt nõme. Kallis Maksimarket, sellise trikiga püsikliente ei püüa.

see esimene

Siin ta siis on, laubane lööbipealne: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=265971

Ja endale mälestuseks ka koopia:

Alar Sikk: mõni arvab, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole.

"Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes surma saanud," ütleb alpinist Alar Sikk, kes on mäetippe vallutades läbi roninud kolm paari saapaid ja tundnud surmahirmu jääprakku pudenedes. Sellele vaatamata ei veena teda miski tippude vallutamist katkestama.

Kõrvetavad miinuskraadid, ere päike ning lõikav tuul on lumise tipu poole pürgiva alpinisti argipäev. Maailmas on 160 inimest, kes on seiranud kõiki maailmajagusid kõrgeimast mäetipust. Alates selle aasta 20. jaanuarist on nende seas ka üks eestlane – Võrumaa mees Alar Sikk. Kui ta Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro (5895 m) vallutuselt Eesti tuntuima alpinisti ning tunnustatud fotograafi Jaan Künnapi juubelile saabub, on ta kadestamisväärselt päevitunud.

Sa oled käinud kõigi seitsme mandri kõige kõrgemas punktis. Milline sümboolne tähendus sel sinu jaoks on?
Mitte kõige vähematki. See on üks projekt, mille peale kulutasin väga palju aega – kümme aastat. Kui ma võtsin oma esimese tipu – Euroopa kõrgeim tipp Elbrus –, siis ei mõelnud ma absoluutselt seitsme mäe peale.
Ka Põhja-Ameerika kõrgeimat mäetippu, McKinleyt vallutades ei mõelnud ma sellele. Isegi Mount Everestile minnes ei olnud mul sellist plaani. Kui avanes aga võimalus minna Antarktikasse, siis langetasin otsuse vallutada kõik seitse tippu. Antarktika kõrgeim tipp, Vinson, ei ole raske, kuid sinna minek on rahaliselt ülimalt kallis.

Milline hetk nende seitsme seikluse jooksul oli kõige-kõige raskem?
Mount Everesti lõputõus. 1970. aastatel hiinlaste paigaldatud 8600 meetri peal olev redel on võtmeküsimus. Kuigi talun füüsiliselt kõrgust väga hästi, oli Everesti vallutamine ka minu jaoks raske.

Kui sa sel hetkel jätnuks pooleli, kas see tähendanuks seitsme kõrgeima mäe vallutamise projekti lõplikku katkestamist või proovinuks sa mõne aja möödudes uuesti?
Võib-olla. Seitse tippu ei ole mulle miski asi. Ma lihtsalt käin. Mõned arvavad, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole. Mul on täitsa savi sellest. Kui miskit jääb pooleli, siis jääb pooleli – ma elan enese elu, aga mitte mägede nimel.
Kui ma ei oleks Kilimanjaro mäel esimese katsena tipuni jõudnud, oleksin üritanud uuesti kohe või kas või järgmisel aastal. Et olin Carstensz Pyramidilt tulnud, oli Kilimanjarole minek mulle lihtne. Valisin mitmest eri marsruudist lihtsaima ehk Coca-Cola raja.

Millised on põhjused, mis võinuks sind sundida tagasi pöörduma?
Neid põhjusi võib olla mitu. Sagedasemad näiteks halb ilm, kehv isiklik kohanemine kõrgusega, lumelaviin, jääpraod.

Üks suur projekt on sul nüüd seljataga. Milliseid alpinismialaseid uusi eesmärke oled seadnud?
Võiksid ju kuuluda ka näiteks 8000-meetri-meeste klubisse ehk alpinistide sekka, kes on käinud kõigi 14 üle 8000meetrise mäe tipus.
Ei ole ühtegi plaani. Nüüdisaegne alpinism sõltub paljugi rahast. Kui raha kulutada ei soovi, siis ei saa ka mäkke ronida. Ma ei hakka endale 8000-meetri-meeste klubisse kuulumise mõtet unistusekski võtma, selle teostamine jääb mul raha taha pidama.

Kes sind siiani on toetanud?
Mul on head sõbrad.

Mitu paari saapaid sa mägedes käies ribadeks kandnud oled?
Kolm paari küll. Ma ei osta iga mäe jaoks uut varustust. Lapin vana nii palju, kui see osutub võimalikuks. Minu jaoks on oluline roheline mõtteviis, mida järgin ka igapäevaelus. Jätan keskkonna säästmiseks asju tegemata, näiteks ei loobi ümbrust prahti täis. Minu reegel on, et loodusest võtan jäätmed endaga kaasa.

Kõrgmäestikus surma saanuid tavaliselt alla ei tooda – laibad jäävad hukkumiskohta või lükatakse jääprakku. Stabiilselt külm kliima hoiab neid lagunemast. Mida sa tunned, kui näed mäel järjekordset surnut?
Sellisel absoluutsel kõrgusel, kust laipu alla ei tooda, ei mõtle sa ise enam midagi. See on surma-tsoon, kus vaade ei tekita emotsioone. Lähed lihtsalt edasi.

Kas oled hukkunud alpiniste mõnikord ka unes näinud?
Ei. Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes ka surma saanud.

Sa oled teeninud Nõukogude armees Afganistani erivägedes. Kas kõrbes lõhnab surm teisiti kui mägedes?
Jah, kõrbes laip läheb halvaks ja haiseb, kuid mägedes säilib see kaua. Mägedes on hukkunute vastu austus, neid ei rüvetata ega võeta neilt midagi ka kaasa. Samas, ekstreemolukorras enda päästmiseks, ma arvan, võiks see olla aktsepteeritav. Alpinistid juhinduvad puhtast inimlikust eetikast.

Jaan Künnap on rääkinud lugu instruktorist, kes jääprakku kukkununa hüüdis noortele alpinistidele: "Visake köis!" Tema õpilased viskasidki köiepuntra talle järele. Millele sa mõtlesid, kui tõusul Gasherbrum II-le jääprakku kukkusid?
Ma ei mäleta, mida ma sel hetkel mõtlesin – usutavasti tundsin surmahirmu. Olime Tarmo Rigaga omavahel köiega ühendatud. Tarmol oli küllaltki raske mind kinni hoida. Aga mägedes on tulnud ette situatsioone, kus ühendav köis lõigatakse lihtsalt läbi. Seda tehakse, et vältida ühe hukkunu asemel kahte surnut.
Kõik käis suhteliselt kiiresti. Teised meie grupi liikmed jõudsid järele ja aitasid mind välja tõmmata. Väljatõmbamise hetkel oli mõte kinni – tundsin heameelt, et üles tagasi sain. Selleks päevaks lõpetasime, kuid järgmisel päeval jätkasime taas. Et ma tõsisemalt vigastada ei saanud, siis ei takistanud see mind sihtmärgi poole liikumast.

Kes on su kõige parem ekspeditsioonikaaslane?
Mul on palju sõpru. Olen aastate jooksul väga paljudega koos käinud. Ehk kirurg Priit Melnik. Oleme viimasel ajal temaga palju koos käinud.

Millega te õhtul laagris tegelete?
Mõtiskleme. Kõigest.

Leidub ju palju lihtsamaid ja mugavamaid hobisid? Minna näiteks turismireisile, kus kõik on sinu eest ette ära otsustatud.
Igav on. Mulle ei meeldi. Miks ma peaksingi? Üritan alati teha seda, mis mulle kõige enam meeldib. Teatud mõttes ongi mägedeskäimine turismireis. Kogu aeg ei olda ju üleval, vahe-peal liigud linnades ja magad hotellis linade vahel.
Kilimanjaro retke ajal puhkasime Zanzibaris mererannas viis päeva. See oli ka viimane piir, rohkem ei oleks jaksanud vastu pidada. Kaua sa ikka pläägutad ja õlut jood, sellest saab ju villand. Nii et tegelikult võib ka mägironimist nimetada turismiks, kus vahepeal tehakse ekstreemi.

Mis vägi sind siiski alpinismi juurde tõi?
Olin varem käinud kõrbematkadel ja väikestes mägedes endises Nõukogude Liidus. Juhuslikult tuli mõte, et võiks minna Elbrusele, ning pärast seda hakkasingi tegelema alpinismiga. Nendest, kellega mina alustasin, ei ole vist keegi jäänud.

Sa oled öelnud, et vaid Carstensz Pyramid nõudis alpinismi tehnilisemaid oskusi, ülejäänud kontinentide kõrgeimate tippude vallutamine oli puhas füüsiline töö. Oled sa mõelnud ka tehnilisi oskusi nõudvate marsruutide läbimisele?
Ma olen sündinud visuaalse kõrgusekartlikkusega. Seetõttu on mul alpinismiga tegelemine raskendatud. Küll aga talun ma hästi füüsilist kõrgust.

Palgatööd sa baarmenina enam ei tee. Millised on sinu tulevikuplaanid?
Tegelen oma klubiga – Alar Siku matkaklubiga. Kuna Eestis ei saa alpinismiga tegeleda, siis panen põhirõhu paadi- ja jalgsimatkadele. Kaugematest sihtpunktidest panustan mägimatkadele endistel Nõukogude Liidu aladel.
Plaanin korraldada reise ka riskivabamatele tippudele, nagu Kilimanjaro, Elbrus ja Acongagua. Need on algajatele jõukohased mäed. Seal on laviinioht väike ning jääpragusid vähe. Ma ei taha võtta endale vastutust juhuks, kui keegi surma saab. Lähen ise nendele reisidele kaasa ja ise ka õpetan. Minu jaoks ongi kõige olulisem riskivabadus ja tehnilise ronimise puudumine.
"Alar Siku matkaseiklust", mida möödunud aastal peeti juba viiendat korda, korraldavad mu sõbrad. Organiseerimine ei ole minu parim külg. Sikukaks kutsutava matkaseikluse autasustamisel olen aga kohal ning ostan osalejatele õlut ka.

Milline on spordi osa sinu ettevalmistuses?
Ma ei tegele ühegi spordiga konkreetselt. Samas olen pidevas liikumises – jooksen, ujun, sõidan ratast ja suusatan nii palju, kui mul isu on. Lisaks alpinistile iseäralikud ettevalmistused – mäkketõusud seljakoti ja raskustega. Ma teen kogu aeg trenni, hoolimata mäkkemineku ajast. Mägedesseminekul eelnevast tugevast lühiajalisest treeningust ei piisa.
Rahvaspordiüritustel osalemine mulle ei meeldi. Ma ei näe põhjust Tartu maratonile minekuks. Esiteks peaksin sõitma seal kellegi kannul ja minu järel sõidetaks samuti. Võrust vaid 12 kilomeetri kaugusel asub Haanja, kus on korralikud suusarajad ja vähe inimesi. Ma võin sõita seal soovi korral kas või maratonidistantsi. Teiseks ei sõida ma klassikastiili.
Üldiselt – edukal sportlasel ei ole häid eeldusi olemaks alpinist. Sportlased on keskendunud tipule. Nad kiirustavad ega tegele mineku kui protsessiga. Alpinistidel on rõhk ettevalmistumisel, aeglasel aklimatiseerumisel ja tipp – see on lisaboonuseks.

Kas sa tead, kui kõrge on Suur Munamägi?
318 meetrit. Käisin seal esimest korda alles pärast Mount Everestil käimist. Päris ilus vaade avanes. Aga Everesti tipu vallutus püsib mul kõige enam südames. Sellele järgnevad Carstensz Pyramid ja McKinley.

Millega sa tegeled alpinismist ja spordist vabal ajal?
Ma loen palju nii raamatuid kui ka ajalehti. Olen raamatute alal kõigesööja, vaid krimkasid ja muud jama ma ei loe. Minu lemmikkirjanik on Andrus Kivirähk ja lemmikraamat "Rehepapp". Arvuti mul on, aga seda kasutada ma eriti ei oska. Ostsin selle kasti endale ükskord nurka, oskan juba tööle panna ja sinna selle aadressi sisse toksida... Populaarsetes suhtlusportaalides mul kontot ei ole.
Kui keegi tahaks intervjuude põhjal teha minu seitsme tipu vallutustest raamatu, siis olen sellega nõus. Ise ma kahjuks kirjanik ei ole.

Sa oled 41aastane ja vallaline. Kas sul on peatselt plaanis ka pere luua?
Ei oleks mingi ime.

Kas sul on ka oma talisman või rituaal, mida sa teed enne mäkkeminekut?
Ma ei ole ebausklik.

Alpinistide suured seljakotid, mille mahutavus 80–90 liitrit, jäävad tipuvallutuseks viimasesse telklaagrisse. Päris tippu minnakse väikese seljakotiga. Mida sina tipukotis kaasas kannad?
Joogivett.


Siku 7 tippu
Elbrus 5642 m, vallutatud aastal 1998
McKinley 6194 m, vallutatud 2001
Mount Everest 8848 m, vallutatud 2003
Aconcagua 6959 m, vallutatud 2006
Mt Vinson 4892 m, vallutatud 2007
Carstens Pyramid (eri andmetel 4884 m või 5030 m), vallutatud 2007
Kilimanjaro 5895 m, vallutatud 2008


Mida arvavad Alarist teised mägironijad
Jaan Künnap omanimelise alpinismiklubi juht

"Alari jõudmine Elbruse tippu oli suur juhus. 1998. aastal korraldasin esimese Elbrusereisi, millel osales ka võrukas Alar. Vaatasime vanemate tegijatega, et sellest algajast võiks isegi asja saada. Paraku olid Alaril jalas väga viletsad saapad, millega kaasnes ka varvaste külmumise oht. Enn Nõmmik andis Alarile oma saapad ja nii sai tippudest esimene, Euroopa katus, kirja.
Aga alpinismikoolis ei ole ta siiani käinud, olen teda eraviisiliselt veidi õpetanud."

Priit Melnik onkokirurg, Alari telgikaaslane Alar on ülimalt positiivne inimene igas mõttes, muidugi oma väikeste kiiksudega nagu me kõik. Oleme temaga korduvalt koos mägedes käinud ja ühes telgis ööbinud. Alarile võib igas olukorras loota. See ongi alpinismis kõige olulisem. Tema on üks väheseid kaaslasi, kellega ma mägedes, kus igal sammul võib varitseda oht, pikemalt mõtlemata luurele läheks.

Reede, 8. veebruar 2008

nädala ajakirjandusauhind

Juhuslikult pealtkuuldud intervjuujupike. Tegelased: ajakirjanik ja intervjueeritav, teemaks tervis.

I: Minul on vedanud, midagi eriti hullu pole juhtunud. Kord külmetasin sõrmed, aga see oli pindmine külmetus. Operatsiooni ma ei vajanud. Sõber X-l kahjuks ei taastunud, läksid mustaks ja tehti operatsioon.

A: Kas need (sõrmed siis) kasvasid pärast tagasi?

Kolmapäev, 6. veebruar 2008

hukutav küsisõna "Kas"?

Astusin oma olematul karjääriredelil alles esimesi samme. Mul oli üks "raske" klient - ehituskaupade kett. Ei pidanud selle turundusjuht subjektiivsest arvamusest tulenevalt minu tööandjast turunduskanalina miskit. Ja nii ta planeeris kõik reklaamikampaaniad meist mööda.

Ülemus agiteeris temaga kohtuma - rääkigu ma silmast silma, argumenteerigu ja toogu raha koju. Tootsime spetsiaalselt tema vajadustele mõeldes portsu materjale ja ma asusin rünnakule. Võitlesin endale kohtumise. "Aga olgu vaid pool tundi", rõhutas turundaja.

Läksin kohale. Punapäine noorem proua oli endast vägagi heal arvamusel ja ilma igasuguse koostöösoovita minu suhtes. Selgusetuks jäigi, kas tal oli lihtsalt kehv päev või oli ta loomult selline. Olin varasemalt sulatanud erinevaid kliente - pooletunnisest kokkulepitud vestlusest kujunes mõnikord mõnus kohvijoomine, mis tipnes kliendi hoiakute muutumisega. Paraku osutus proua ehituskauplus minu jaoks liiga suureks pähkliks. Kokutasin vaheldumisi näost punaseks ja valgeks minnes erinevaid kas-küsimusi ning proua muudkui vastas - "jah" ja "ei". Ja mina sattusin vestluse mittesujumisest üha enam segadusse. Küsimused said otsa, presentatsioon vaadatud, targemaks ma ei saanud, argumenteerida ka ei suutnud. Ütlesin vaikselt - ma lähen siis ära ning proua turundusjuht vastas kergendatult "jah".

Ülemus ütles mulle paar karmi sõna, kuid pigem moepärast - ju teadis temagi, et konkreetse inimesega kohtuma minekul on vaid sümboolne tähendus.

**************
Seesama lugu meenus mulle eile, kui lugesin ettevalmistatava intervjuu küsimustikku. Hoolimata konspektis olevatest soovitustest ja iseenda praktilistest kogemustest algavad pooled minu küsimused ikkagi küsisõnaga "kas".
Tean, et intervjueeritav on inimesena sümpaatne ja sõbralik. Informeerisin teda ka oma üliõpilase staatusest. Mul lasub suur vastutus - sestap meenub ka kümme aastat hiljem fiasko proua ehituskauplusega. Punastan sellele mõeldes piinlikkusest ikka veel ja loodan, et nii seekord ei lähe.

**************
Teen kolmandat tundi kogu küsimustikku ümber - on asju, mida ei saa küsida teisiti kui "kas". Minu arvates. IQ on liiga väike ja nutt tikub vägisi peale.

Õnneks saab see hirm homme lõpu, loodetavasti õnneliku.

Teisipäev, 5. veebruar 2008

vastlasöömaaeg

Lumeta ja liuta vastlapäev. Lina sel aastal ei kasva, kuid eile hilisõhtul kolm tundi keenud oasupp maitses sellegipoolest hea. Ja Ottotriinude toodud päris-vahukoorega vastlakuklid. Ja idamaised pähklid Kiptusest ja kakao. Ja lõppeks ka seakrõpsud ning banaanid ja ... läks söömaks nagu alati... Meie E-10 on võrratu tiim, nüüdsest esindatud ka kõigi eestlaste virtuaalkodus, orkutis:)

Jätkan intervjuu küsimustiku koostamisega ja püüan asjad loogilisse järjestusse saada. Pabistan ja mitte vähe - nagu ikka enne elu suurimat eksamit.

Esmaspäev, 4. veebruar 2008

meditsiinisüsteemi hammaste vahel

Kardiloog suunas mu neuroloogile - südame poolest olevat ma polkovniku lesk. Aga see torussenägemise jutt häiris arsti. Vaadaku neuroloog üle - igasugu harvaesinevaid kurje haigusi on. Lisaks ka kasvajad ning midagi seoses ajuripatsiga. Et haigekassa kaudu on neuroloogi järjekord neli kuud, siis suunab ta mind ühte teise kohta. Esimene visiit maksab veidi. Seal olevat vaid üks arst, väga hea arst muide.

Kõne. Arst on liinil. Räägime minu murest. Arst kuulab ja küsib detaile. Räägin.
-Millal siis tulla saaks?
-Esimene visiit on meil tasuline.
-Ahah. /tean-tean/ Kui palju see maksab?
-Viissada krooni
-Ku-kuidas palun? Mul ei ole sellist raha.
Tõepoolest. Minu eelarvesse ei ole niisugust väljaminekut kirjutatud. Arst ei ole enam sõbralik.
-Siis peate otsima mõne teise koha. Tuut-tuut-tuut.

Solvusin toredana tundunud kardioloogi peale. Saata inimene ette hoiatamata kohta, kus "natuke" ehk viissada krooni visiiditasuks, on julm.

Jätkasin riikliku meditsiiniga. Kõne ITK-sse.
- Tere, ma palun aega neuroloogile!
Registraator uurib, miks saadeti.
-Mul on saatekirjas vaid "konsultatsioonile".
Räägin visiidist kardioloogile, "torussenägemisest" ja sellest, et kardioloog palub neuroloogil uurida, ega mul ei ole mõnda kurja ajuhaigust ega koguni kasvajat.

Registraator pakkus mitut erinevat aega - üks neist, lõunane mulle sobibki. Kõigest kaks nädalat oodata!!!
Toru ärapanemise hetkel mõistsin valearvestust - olen Eestist eemal. Kõne tagasi. Operaator on vahetunud. Mis aeg? Veebruarikuus neuroloog? Nalja teete? Peavaluga kahekümneviies märts, muidu esimene aprill. Ei siia majja te küll ei saa!
Pikk seletamine. Palun vaadata oma kehtivat registreeringut - kümmekond aega minutis ei saa ju kaduda!!! Ei midagi. Ja siis turgatab.
-Kas cito! saatekirja järjekord on tõesti kaks kuud?
Registraator sulab hetkega:
-te ei rääkinud ju cito!st sõnagi. Sellest alustagem. Niinii. Mis meil siis siis on. Kaheksateistkümbes veebruar. Sobib? Väga hea.

Mõtlesin vajalikku saatekirja kardiloogilt lunima minna, kuid meditsiinisüsteemiga kursis olev inimene soovitas ise võlusõna peale kirjutada. Nahhaalsus? Ilmselt küll. Aga valikuid ei ole. Me kõik oleme ebanormaalse ja inimesega mitte arvestava haigekassasüsteemi ohvrid. Mul on jaanuarikuu jooksul hirmutavalt palju kontakte kahe suurhaiglaga ja mitte ühtegi positiivset kogemust.

Lõpetuseks minu õhtupalve haigekassale.
Palun lubage mul loobuda kohustuslikust ravikindlustusest ja "tasuta" meditsiinist. Jätke mulle need protsendid palgast ja minu haigestumisel esitage mulle täisarve. Ma valin ise endale raviasutuse ja arsti, maksan nende teenuste eest, mida mina ja mu lähedased vajavad, sest maksan ma niikuinii. Hambaravi. Eriarstid. See "kindlustus" on pigem "kindlusetus".

Pühapäev, 3. veebruar 2008

lumekas

Naljakas ilm on. Plkusskraadides lumme uppuv Nõmme. Tund tagasi mängisid pisikesed poisid keskuse juures lumesõda ja veel väiksemaid vedasid vanemad kelkudega.

Viisin ema koju. On jälle see nelikvedav ilm, nagu joodikupoeg tabavalt märkis. Pluss kaks, lumehanged teel ja kõrval ärgitasid mind külge ette vedama. Ema kiljus ja muretses, et tee on niiiiii libe. Vahepeal on tõesti - sahka polnud terve Järvevana näinud. Need on päevad, mil mul ei ole kahju seitsmeteistkümnest liitrist kütusekulust - sõitmine on puhas rõõm. Ja õnneks oli mu auto esimene omanik samasugune fanaatik tellides auto manuaalkastiga.

***
Mõtlen küsimusi intervjueeritavale. Mõned asjad olid paigas juba enne, kui mulle võimalus anti. Mõned pean juurde imema. Tahaksin teada nii meeletult palju, et kirjutaks või terve raamatu. Paraku on etteantud tähemärkide arv piiratud ja auditooriumi huvi erineb minu omast. Rasked valikud.

vargaplika

Sättisin lauale küpsised. Hetk hiljem arutasime sõbrannaga korrus kõrgemal kamina paigaldamise võimalikkust pikaküünelise naisterahva poolt. Sõbranna mees hüüdis mind oma hüpersupermegarahulikul häälel nimepidi - jooksuga alla.

Betz. Minu suur ja rahulik Betz näitas marurahulikult hambaid ja urises madalalt haugatades. Ei ainsatki sammu kummalki poolt. Laual oli poolik küpsisekauss, mida meesterahvas oli püüdnud vargaplika eest kõrgemale tõsta.

Nojah. Koer karmide sõnade saatel /karjast välja/ esikusse, küpsised kaussi tagasi, sobimatud prügikasti. Pikem moraaliloeng ilmekate zestide ja miimikaga.

Murueit, kas ta ikka sai aru, et laua pealt ei tohi küpsiseid varastada JA see ei olnud tema kauss JA teda keelama tulnud inimesele ei tohi hambaid näidata JA ta heideti ajutiselt karjast välja just eelpool toodud põhjustel?

Juba hakkan kahtlema, kas ma ikka saan hakkama endaraskuse koera keerukamates situatsioonides paika panemisega. Kassiga suhtlemist meenutab halvaks läinud haav käes.

Laupäev, 2. veebruar 2008

lahkumine

Augustist elas meie ülemises külalistetoas, Aafrikas, tiimikaaslane. Tema kodu sai valmis aasta lõpul ja täna kolis ta välja. Sinna kuhu kõik inimesed igatsevad - Päris Oma Koju.

Nüüdsest on meil neljajalgsete võim - kolm kahe vastu.

Reede, 1. veebruar 2008

viieteistkümnes kuuekümne seitsme hulgas

Minu emaga võrdsel positsioonil töötab nende pangas üle Eesti kokku 67 inimest.

Ema konkureeris sellele töökohale kõhklevalt ning oma võimetes kaheldes. Tegelikult saatsin tema CV sinna mina ning andsin emale lihtsalt teada, et võib oodata töövestlusele kutsuvat telefonikõnet. Ema muidugi oli tige. Hirmul ja tige:)

Järjekordse ümberstruktureerimise käigus oli ta koondatud pikaajalisest töökohast tööealisena. Samas piisavalt eakana, et noored ja ilusad ülemused tema CV kõhklemata prügikasti tõstaks ja ametisse samaväärse noorema inimese valiks. Nii ei näinud ma teist võimalust kui kapitaalne ümberspetsialiseerumine.

Ema on oma "uuel" töökohal töötanud mõned aastad - viis on vist täis. Ta on oma tööga rahul - töötingimused suurepärased, kolleegid noored ja toredad ning tööd ja aega saab palju ise planeerida. Ema on minust 30 aastat vanem, kuid tema nooruslikkus ja elujanu on kadestamisväärsed. Kord-paar kuus kuulen ma, et reede õhtul pidutsesid nad kolleegidega x või y paigas... Lisaks pidevad koolitused, seminarid, kaks korda aastas atesteerimine. Kuidas ta jaksab!

2007. aasta kokkuvõtteks oli ta 67 konkureeriva töötaja hulgas tulemustelt 15. kohal. Auhinnaks oli ettevõtte korraldatud pidulik gurmeeõhtusöök restoranis Stenhus.
Mõnus, kui tööandja selgelt näitab, et töötaja tehtu on väärtuslik. Ja mina olen oma ema üle väga uhke!