Teisipäev, 30. juuni 2009

kirillitsa klaviatuur:S

Värskendasin isiklikku rekordit arvutis pusimise alal.

Mul on vaja luua wordi dokument kirillitsas. Üritan asendada arvuti klaviatuuril ladina tähestikku slaavi omaga - ei oska. Tööl oma läpakas vaatasin, et asi üsna lihtne, kodus teist marki võõras masinas on tulemus null.
Ei saa seda kuvada ekraanil, et hiire abil susserdada ega kehvemat versiooni - ladina tähtedega kaunistet klaveril vene omasid taga otsida.

Aga päev õhtusse saadetud:S

Esmaspäev, 29. juuni 2009

palju jama eimillestki

See, et Notsu oma heleroosa telefonikese bussi kaotas, tekitas mulle emana mitu lisakäiku.

Algatuseks vihastasin ma korralikult nii enda, Notsu kui vanaema peale. Ju ma ei ole lapsele piisavalt selgitanud telefoni kasutamise põhimõtteid ja vajadust. Vanaemaga puhkepäeva jalutuskäigule minnes ei vaja seitsmeaastane kaasa mobiili. Eriti kui tema vestlused piirduvad emme, issi, vanaema ja paari sõbraga. Ja vanaema, pealt kuuekümnene. Oli temalgi lihtsam anda lapse vingumisele järele.

Helistasin pidades maha pikema kõne "leidjaga". Paar SMS-i talle, kinnitamaks, et saab väljapressitava summa. Ja veel üks kõne. Naiivitar ju. Oletasin tõsimeeli, et telefoni väärtussumma ajendab kodanikku seda kokkulepitud kohta viima. Ja muidugi oma raha eest Norrast:S

Mõistes naiivust ei osanud ma kuskile pöörduda? EMT teenindusnumber välismaalt? Number lauatelefonilt? (Vanaema vapper Elisa klient) Mida ma tegema üldse peaks? Kas telefone saab sulgeda?

Loomulikult oli Notsu isa telefon pühadeks välja lülitet ning IMEI koodi pole ma saanud siiani. Koolitusel teises riigi otsas.

Käisin politseis ja kirjutasin avalduse. Nii nagu asi oli ja palusin telefoni jälitada. Näis.

Eile ostsin Notsule uue telefoni. Samasuguse. Nokia 3500C. Roosa. Minu rumaluse hinnaks oli seekord 1100 krooni. Hobby Halli lõpumüük. Kätte saab Notsu selle telefoni kunagi hiljem. Praegu ei oska ta minu ostust midagi aimata, halab vana taga. Nojah. Pildid, muusika ja lasteaiasõprade numbrid.

Mida ma sellest jamast õppisin?
Esiteks. Lapsele peab koos telefoni ostuga, meie puhul kingiks saamisega,õpetama ka mobiili kasutamise korda.
Teiseks. Kirjutasin endale välja kogu majapidamise mobiilide IMEI-koodid. Lihtne, kuid vajalik liigutus.
Kolmandaks. Tudeerisin EMT infokülge - olen mobiilikasutaja alates 1.09.1994, aga nii mõnedki põhitõed olid omandamata.

Ja suur tänu Sulle, Kaja. Aitäh, et esmaabi osutasid ja mures nõustasid. Toimin Su edastatud juhiste kohaselt.

Pühapäev, 28. juuni 2009

Lofootidelt tagasi

Naljakas maalapp see Lofoodi saarestik Norra mere ääres. Üliigav, kuid imekaunis.
Ma ei oska kirjeldada kohalikku eluolu, sest Lofootidel ei ümbritsenud majasid aed - ei lipp-, võrk- ega iluaaed. Majade kandetalad ulatusid enamasti merre ning õuedes ei paistnud hingelistki. Segaseks jäi 11 000 püsielaniku tegevusala - kõik ei saa ju ometi kalamehed olla. Meie mõistes kesklinna(sid) koos mingitegi büroohoonetega ei eksisteerinud.
Üks äraütlemata rahulik paik, mille vaadetes domineerivad sadamad, laevad, punased majad, rohelise-hallikirjud kaljud ning kuue tunni tagant kolme meetri võrra muutuv veetase.

Kahepäevane matk oli minu jaoks tehniliselt raske. Ma ei ole üldse kaljudel turnija, eriti kogu varustust telgist magamiskotini seljas kandes. Õnneks sobis mulle Seiklejate piisava hulga puhkepausidega tempo.
Õhtuks olin väsinud, kuid õnnelik - sõitnud tagumikul alla liustikust, roninud veetoru järgides väga järsust ja kohati ka rususest seinast üles, laskunud kettidega turvatud kividel. Ja peamine - nautinud imelisi vaateid kihutavate pilvedega. Sellel "nõudlikule harrastajale" mõeldud matkal kogesin esmakordselt telgi ülespanekut tõsiselt tuulistes oludes. Nentisin veelkord, et korralik magamiskott tagab rahuliku une. Laenatud sulekoti hüüdnimeks sai Skunk. Nimelt otsustas ta omanik vahetult enne väljalaenamist kotti pesta. Kuivamise protsessi käigus sai teda bussis püsivalt klopitud, ent märga koera meenutav lõhn kadus alles peale põhjalikku tuulutamist kohapeal.

***
Olin esimest korda pikemalt Norras - eelmisel korral käisin vaid lumelaudamas. Mitmedki kummalised, vaid usaldusel põhinevad maksmissüsteemid jäid silma. Näiteks silt - parkimistasu 10 NOK, telkimisöö 50 NOKi. Ning tasu tuli maksta otse postkasti - Piluga karpi mereäärse surfiparadiisi üksinduses hoidis koos vaid väike tabalukk. Piilusin sisse - paberraha poolenisti täis.
Ööbisime telgis kahel ööl - hinnavahe oli väike, kuid kämpatingimused mugavamad.

Kahel korral kalastasime merel. Borge Iverseni nimeline kapten oli kutselise kalurina merd sõitnud 36 aastat. Talle kuulus neli alust, millest üks sõidutas väheseid kalahuvilisi turiste kolmel korral päevas. Suurepärane kalasaak ja omapärane püügitehnika!

Kodutee kujunes 30h sõidumaratoniks. VW Caravellega reisimine osutus mugavaks. Rooli ma seekord ei saanudki - saarte kitsad teed ei ahvatlenud ka. Palju kauneid pilte sai ja hiigelsuuri teokarpe Väikesele Notsule. Suitsutatud vaalaliha maitseb sarnaselt toorsuitsulihaga - ei liha ega kala.

Kuuldavasti olnud siinkandis jaanipäev kuiv - Lofootidel sadas nagu oavarrest. Piirdusime sinimustvalge lipu heiskamisega.

Teisipäev, 23. juuni 2009

Tervitustega igavese päikese maalt Lofootidelt

Üle lahe Helsingisse, piki läbi Soome ja nurgakese Rootsi tundra. Pooleteisetuhandeste mägede jalamil ööbisime avalikul telkimisplatsil, millel lisavarustuses küttega wc. Teise sõidupäeva õhtupoolikul jõudsime Lofootidele (asukoht: Norra linna Narviku lähistel. Golfi hoovuse mõjul valitseb siinkandis, kaugel polaarjoone taga, aastaringselt tõeliselt mahe kliima)

Polaarpäevaga ei kohtu ma esmakordselt, aga miskipärast olin kotti toppinud pealambi. Noh et kui pimedaks läheb... :) Maha jätnud olin täispikad püksid - ainsateks soojdeks püksteks olin kotti toppinud Ilvese gored, aga nendega on autos palav. Nii sain ma terve varanduse maksnud KariTraade omanikuks. (ilusad, roosa ja mustaga). Ja matkasaapad... Kodus praakisid reisikaaslased mu mäesaapad välja - noh, et pole ju miinuseid... Aga vihm oli täna tugev.

Kas polaarpäevas saab päevitada 24h päevas? Ohei, siingi on asutus, nimega solaarium. Metsapeatuse jooksul hävitasid sääsed mu tagumiku. Nad võiks müüa päevituskreemi ja Off-i segu. Ja polaaröös kuluvad marjaks antidepressandid. :)

Eile rentisime laeva. Meid on viisteist Seiklejat, tore seltskond nagu alati. Käisime Atlandi ookenil 40 meetri sügavuselt kala püüdmas. Saagiks langes meeletus koguses saidat. Et norrakeelsed kalanimetused ei ole mu parim külg, siis oletatavalt ka stauriidi ja välimuse põhjal turskagi. Alvari mölakkala kaalus puhastatult 12 kilo. Vaalaliha on süsimust, seda ostsime poest nii toorelt kui soolatult. Turisti nöögitakse ka siin, heaoluriigis.

Täna sadas padukat. Nagu mägede vahel ikka, tunnelist läbi ja teisel saarel paistab päike.

Varjud saabusid Tallinnast. Väike Notsu kaotas oma roosa mobiiltelefoni bussi. Sellesama, mille isa talle kinkis. Sain leidja telefoniliinile, kuid mobiili ta tagastamast keeldus. Ka mobiili väärtuses vaevatasu eest. Et Notsu isa on levist väljas, ei õnnestu mul leida ka IMEId, et telefon musta nimekirja paigutada. Nõmenõmenõme... Lapsest kahju, ei muud.

Oleme täna jõudnud maailma lõppu, kohta kus lõpeb maantee E10, küla nimi on A, mull peal, hääldatakse "oo". fantaseerisime, et suure maantee lõpus seisab paremat kätt sildike "the end", aga ei midagist. Lihtsalt väike ringtee teavitamas kohustuslikust tagasipöördest.

Homme läheme matkale. Kui ilm lubab. Kui ei, siis asume tasapisi tagasiteele. Narviku-lähedase teeristini on ca 350+ kilomeetrit ning suures koguses kauneid saari.

Laupäev, 20. juuni 2009

pakaa

Diplom on saadud, ma ei kukkunudki ninuli parketile. Otsus mitte investeerida kleiti oli ainuõige.

Lilletseremoonia Võrus oli kaunis.

Mul ei ole enam häält. Mingi inin tuleb kurgust koos rögaga.

Otsene ülemus tegi mulle "kingituse" ülikooli lõpetamise puhul. See oli viimane piisk karikasse. Ma otsin nüüd tööd. Ilma naljata.

Lofoodid. See on saarestik Põhja-Norras. Kell 5,30 ootab mind maja ees buss. Rohkem ma ei tea... Pakkisin asjad nagu läheks Elbrusele jälle.

Kolmapäev, 17. juuni 2009

homme, vol2

Kus asub ajaloomuuseum?
Kas homme on soe ilm? Kas kerge sall õlgadel suudan end veelgi enam külmetada?
Kas juuksuri jaoks planeeritud kolm tundi on ikka piisav?
Ega ma midagi olulist maha ei unustanud?

Tegalt peaks see viimasemast viimane etteaste ülikooli bakaastmes ju kerge olema - astuda pealtnäha tavalistes rõivastes üle parketi, et võtta vastu üks täiesti tavaline paber. (Paber läheb kodus kappi) Hiljem kallistada lähedasi ning saada lillesülem. Aga ma närveldan nagu alati.

***
Mitte vähem ei muretse ma reedese lilletseremoonia üle Võrus ning laupäeva hommikul algava matkareisi pärast Lofootidele. (Kus need lofoodid asuvad? Norras? Misasjad need üleüldse on? Kas seal on külm? Kas me magame telgis? Hmm. Kes Seiklejate Klubist osalevad?)

Appiii, no ma olen jälle ajagraafikust maas - just lõpetasin töö-töö tegemise. Jajah, tegelikult peaks mu tööpäev lõppema kell 17.

Teisipäev, 16. juuni 2009

Kus kurat see majanduskriis veel elab?

* Saatsin kuus päeva tagasi neljateistkümnele firmale hinnaküsimise aknaplekkide ja vihmaveetorude projekti I etapi kohta. Koos joonisega. Palusin kahte eraldi hinda - materjal ja paigaldus. Lisaks tähtaega. Tänaseks on vastanud viis.
Järeldus: Üheksal firmal läheb liiga hästi, et kliendi hinnaküsimisele vastata.

* Täna helistas viies, see viimane. Noh, et nemad eraldi hindu ei tee. Ei olnud jutumees see helistaja. Aga numbri ütles välja, kaks korda suurema kui eelmised neli. Ütlesin, et see on väga kallis pakkumine, liiatigi mustalt ehk riigimaksudeta tehtud.
"Kui kallis, siis pole midagi teha", kolksas toru hargile. Täna, kus räägitakse, et ehitusmeestel olevat raske.

* Laubal käisin pangas uut klienti registreerimas. Nimelt saab Väike Notsu endale ISICu õpilaspileti koos pangakaardiga. Mõtlesin, et suvel hea harjutada nende kasutamist. Telleriõpilane venitas kontot avades poolt tundi meie aega (järjekord muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas...) Ja kaks tundi hiljem helises telefon: pildi skänneerimine ei õnnestunud, palun tulge tagasi. (Muidugi suutsin ma avaldust täitma minna kaubanduskeskusesse linna teises otsas).

* Minu kirjale, et palun hoius väikese intressi tõttu lõpetada ning minu kontole tagasi kanda, ei suvatsenud kliendihaldur isegi vastata. Tagasikandest rääkimata. Noh, et aega polnud. Personaalpanganduse klient olen seal.

* Ühe suure kaubanduskeskuse tuntud firma sukapoes imestas müüja käredal häälel, et ma ei oska öelda, kas nr 4 sukad on mulle suured või mitte. "No otsustage juba ära, muid numbreid meil ei ole". Aga mina pole eales endale sukapaari soetanud.


Hüvasti, klienditeenindus. Ma ootan põnevusega sügist, mil tähtsamad ninad kriisi süvenemist ennustavad. Ausalt, need pisikesed vastikud ebameeldivused ei ole "force majore", vaid inimeste tahtlikult lohakas tegematajätmine.

Esmaspäev, 15. juuni 2009

garderooblemas

Kalender näitab juuni keskpaika. Nina luriseb nohust, seljas on talvine softshell. Äge eksju.

Neljapäeval toimub pidulik lõpetamine. Nädal poodlemist tipnes otsusega mitte osta tuhandekroonist kleiti kolmeks minutiks üle parketi jalutamiseks. (Tegelikult valisin ühe JacquelineKennedylikult korrektse valge või kreemroosa kleidi koos samas stiilis jakiga PTA-st välja.) Õnneks koputas mõistus uksele. Vaatasin kleidivarud kodused kleidivarud üle. Tulemuseks mitu upsi... noh et viieteistkümnest kleidist on püsikandmises kaks (üks sportkleit reisidel ja teine hüpervolangiline lumivalge, nagu koopia ema nooruspõlve kleidist). Kaks kleiti on siiani kaunistet hinnalipikutega ja mitte väikeste numbritega. Kolme kleiti on kantud ühe korra... Üks ei mahu hetkel selga (mind võiks viineriga kiles sassi ajada). Ülejäänud seitse on nagu on - omas elemendis ehk sobiks ka, aga enamasti kapis.

Valituks osutus musta-halli kaelkirjakumustriga pikk kleit, millel lõhik paljastamas kintsu. Olekult sealjuures soliidne. Õlgadele valge sall. Kaela, kätte ja kõrva ema tagasihoidlikud pärlid. Valged 10 cm tikk-kontsad. Valgete pitskummiga sukkade vastu hädaldasin kõige enam - minu koibade juures saavad neist põlvikud paku otsas... Sukad ise on tagasihoidlikud, kuid pits... see ulatub täpselt lõhikust paistma ning annab akadeemilisele olemisele veidi vallatut tooni.
Kulu: 109 krooni sukkade eest. Allesjäänud 900+ kulub Notsu koolitarvetele. Hinnang - hea kui mõistus juhtub rahakotti juhtima.

Laupäev, 13. juuni 2009

koolilapseks kasvamine

Väike Notsu oli aasta ja viis kuud vana kui esmakordselt lasteaeda läks. Nädalake meeldis, seejärel jäi haigeks. Järgmine nädal ei meeldinud ja ülejärgmisel haigestus taas.
2003. aasta jõulupeole me siiski läksime ning sealt alates on Notsu lasteaialaps.

Ühinemise tulemusena on meie endine Aasalille sõim saanud Kullatera lasteaia osaks.
Kolm viimast aastat veetis Notsu sama kasvataja rühmas, kelle käe all kord minagi kasvasin.
Eile tähistasime lasteaia lõpetamist. Aktusel ulatati nii minule kui Notsule joonistuste mapid ning kasvataja kinkis igale lapsele pühendusega raamatu. Vanemad koostasid rühmast supervahva pildi-ankeediraamatu. Sõime suupisteid ja torti. Aftekas jätkus Maria kodus Allikul. Me olime kella ühe paiku öösel esimesed kojuminejad:)

Hämmastavalt lühike on lasteaia-aeg... Isikliku kogemuseni tundus see sama väärtusetu kui oh-kui-suureks-sa-oled-kasvanud jutt. Nüüd aga - nädalake veel ja meie jaoks on lasteaed lõppenud. Ootab kool. Läbi suurte kõhkluste ja kahtluste sai valitud Tallinna Prantsuse Lütseum. Siiani ei ole ma kindel, et tegime õige otsuse.

***
Ühel möödunud nädala õhtul palus Notsu mul lütseumi lugemikust ühe luuletuse ümber kirjutada. Muidugi ma ei viitsinud - "Inglise patsienti" voodis lugeda oli hoopis huvitavam. Eile esitas Notsu sama luuletust lõpupeol. Palus asendada plaanitult deklameeritava osa minevikust ja tulevikust luuletusega, mille ta ise välja kirjutas, pähe õppis. Iseteadja nagu ta on.

***
Raamatu ankeeti lugedes, soovib Notsu saada "suusadajaks". Tema lemmiktoit on "makaroonit" ja lemmiktegevuseks on "pusle".

***
Homme tuleb koogile ja grillile vanaema.
Ja viime lillekimbu ning küünla tädi Ulvile. Ma loodan, et helesinise pilve piirilt Notsut vaadates noogutab ta rahulolevalt.

Neljapäev, 11. juuni 2009

loomaaias ja pangas

Mitu asja jälle juhtunud.

* Ööloomaaed.
Kommertsihõngulisem kui varasematel aastatel. Mõlemast väravast kaks gruppi ehk siis 100 inimest ühtekokku. Ei olnud enam sellist salapärast hämarat hõngu hilisõhtuses loomaaias. Hoopis mitu gruppi tunglemas samas vahes ning giidid üksteisest üle rääkimas.
Aga tore oli ikka - minule meeldisid leoparditited. (noh mis tited enam, pubed juba). Notsule avaldas muljet lõviplika, kes giidi sõnul "eluga karjas" hakkama ei saa.

*Päev vanaema töö juures.
SEB-i peamaja, Tornimäe hoone, sai kümneseks (kas tõesti juba...). Sel puhul korraldati Tallinna kontorite töötajate lastele vahva pangapäev.
Nots oli hommikul skeptiline - vanaema toas vaikselt oodata kuniks tööasju aetakse, on talle üsna ebameeldiv. Tükk seletamist, et see ongi lastele mõeldud päev.
Õhtul saabus üliõnnelik Notsu - käinud rahatoas ekskursioonil, söönud kringlit, lihapalle ja viinereid. Koju tõi toreda Eesti Panga toodetud vihiku, milles kirjeldatud pankade arengut ürgühiskonnast tänaseni. Päris lahe lugemine oli.

Teisipäev, 9. juuni 2009

korraldus

Leidsin postkastist - nüüd siis ametlikult teada antud:)

***************************************************

eksternina lõpetamine nr. 09.06.2009
Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Õppekorralduseeskiri" punktide 18, 23 ja 124 alusel loen eksternina lõpetanuks alates 18.06.2009 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaalteaduskonna avatud ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse (2487) bakalaureuseõppe eksternid

Minu nimi


Koostaja: õppekorralduse spetsialist Kaili Kaseorg
Allakirjutaja: õppeprorektor professor Birute Klaas

*************************************


shalalalalalala... Nagu ei kippunud uskumagi vahepeal:) Aeg diplomi saamiseni venib kui tigu.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Hüvasti, tumeroheline unistus!

Džiibiostja saabus reede hommikul üpriski suvaliselt. Minuealine leedukas, suur nagu maakera, adidase dressides. Parkis oma Mazda6 meie kitsale ühesuunalisele tänavale suht risti, takseeris ostetava üle, vaadates mingeid ainult talle teada olevaid kindlaid asju. 500 eurot surus tüüp käsirahaks ja kihutas vastassuunas minema.

Täna vormistasime. Samad adid, mille taskust ilmus 500 euroste pakk. Tavidis vahetas kroonideks ringi. Maksin saadud summast liisingu lõpuarve ja läinud mu unistus oligi. Kõigi naabrite rõõmuks ta siin enam ei pargi:)
Läks Leedu kaudu Kasahstani, kohalikke rikkureid rõõmustama.

Head teed! Oli hea jeep see Nissan Patrol, 2,8 TD.

Pühapäev, 7. juuni 2009

võrumaine nädalavahetus

Nädalavahetus Võru taga - tõeline puhkus.
Kalapüük Ruusmäe nimetul lombikesel ja siis veel ühel nimega lombikesel. Viimasele sai peale paadiga. Kahe päeva tulemuseks jäi üks alamõõduline haug - selline pisike, kes hommikusöögilauas söömata jättis ja siis näljasena lõuna paiku ringi ujus.

Võrumaa laulu- ja tantsupidu - järjekorras 90.-nes. Võimas. Avastasin, et ma ei ole varem Kubja laululaval käinudki.

Suuremat sorti metsloomaliha ja -vorsti söömine. Menüüsse mahtsuid nii metssiga kui ka -sokk. Mõned vahvad teadmised jahipidamisest.

Tilgamäe igiarmas saun, seekord kütsime nii seda kui ka maja suuremaid ja väiksemaid ahje ja pliite ise.

Ilm oli vesine, aga mitte hullult - kala võibki püüda veidi sombuse ja vihmase ilmaga. Ja soojas saunas on ka vihmaga mõnus.

Notsu arvates elutseb tiigis endiselt Naks. Et oma Naks peitub ka igas järvesilmas, oli tibi paati saamisega tõsiseid raskusi. Seletasimist vajas, et Naks tuleb lastele ligi vaid siis, kui viimased vanemate järelvalveta vee ääres toimetavad.

Kolmapäev, 3. juuni 2009

Ja kõik on hea!

Magasin öösel erakordselt halvasti. Nägin miskit segast und - seisin 135-s ja mul oli käes slaidipundar ja punastasin ning puterdasin. Ja mingi mootori urin segas mu niigi sassis esitlust.
Ärgates avastasin voodisse pugenud kassi, kes hommikuse tava kohaselt nurru lõi.

Ja kõik on läbi! Ma ei pea enam muretsema kooliga seotud pisiasjade pärast. Eile tagastasin raamatud Nõmme raamatukokku ning postitasin võlgnevuste puudumiste pitsatitega lahkumislehe sotsiaalteaduskonda.

Enne tööleminekut piilusin tööpakkumisi - kümme ja pool aastat samas kohas on liig.

Esmaspäev, 1. juuni 2009

"see päev"

5,30 ajasin voodist välja. Kella helin oli asjatu raiskamine- vähkresin küljelt küljele niikuinii terve öö ja korralikult ei maganudki.

Seitsmene täistunni ekspress sõidutas mu Tartu poole - veidi vestlust, tunnine uni ja veel veidi vestlust. Hommikusöök Werneris (söögiisu üle ei saa ma hoolimata närvipingest endiselt kurta).
Tegin paar täpsustust kaitsekõnes - lisasin slaidide numbritele ka nimed.
Minu peamine oponent komisjonist viibis hambaarstil, üks juhendajatest ootas kodus torumeest, üks komisjoni liige kadus Tallinna ja Tartu vahele teadmata paigas.
Alustasime. Oponent nr 2, pr Tabloidivihkaja vaikis. Tema vist kaitsmist juhtiski - oli väljapeetud ja ainsana külm. (Kuuma ilmaga kuluski ära)

Ja siis ma rääkisin:) Vahetasin slaide ja muudkui lugesin maha, tehes samas kavalat nägu rääkimisest. Ühe silmaga piilusin juhendajat, kes teatud kohtadel heakskiitvalt noogutas. Slaidinäituse keskel mõistsin, et see on minu töö, millest ma usinalt seletan. Ja siis läks kergelt - retsensent (ei tulnud kohale), retsensioon. (Pr Tabloidivihkaja: Kas te ikka mõistate, et nendele küsimustele peate vastama? Ojaa, ikka, ma olen üsna arukas tüdruk:P)

Vastused. Üks asjalik märkus komisjoni liikmelt ja samalt liikmelt üks küsimus.
Kas veel küsimusi? Ei.
Väike arutelu, juhendaja selgitus, positiivne kommentaar ühelt õppejõult. 10,27 jalutasin Toomemäe treppidest üles.

*********************************
B - Väga hea!

Need aastad pingutust on nüüd läbi!!!! (Edaspidi võib pöörduda: sotsiaalteaduste bakalaureus:)))))


Jeee! Tegelikult on see hetk, minut peale hinde teadasaamist, ikka kirjeldamatult ülev!