Neljapäev, 24. september 2015

:

Olen vaaritanud üsna arutu koguse õunamahla. Korjanud hiigelhunniku õunu nii maast kui puust. Sonkinud üles linnahoovi ja maahoovi. Planeerinud siseremonti. Koristanud kappe. Õppinud suuremaga ja ehitanud legomaju väiksematega. Kavandan Meesisendi grillimüüki nädalavahetuse laadal. Ma väga pingutan olla - füüsiline töö hoiab liikumises ja mõtted mujal ehk siis tööl enesel. Õhtuti loksutan endale vähese rummi, rohke sidruni ja koolaga kokteilikese ja kobin esimesel võimalusel voodisse.
Eiran fakti, et lähedasel avastati raske ja ravile allumatu haigus, mis jätab elupäevi kolm kuud kuni kaks aastat. Lõikus oli kasutu, kuid arstid on otsustanud katsetada ravi (loe: pikendust). Mehed lähevad terviseprobleemidele lahendust otsima ju alles viimses hädas...
Ja ma ei suuda leppida, et viimastel aastatel kibestunud, õel ja isegi kuri inimene on haigusele kinnituse saamise järel muutunud taas endiseks - rõõmsaks, humoorikaks ja elujaatavaks. Miks mitte varem? Hetkel päev korraga.

Teisipäev, 15. september 2015

Kabajantsikud

Meesisendil oli vaja Lõunast tagasiteel toimetada Tartus ühe tuttuue, kuid ilmselgelt praagiks osutunud grilliga. Mini, Midi ja minuke veetsime aega kaubanduskeskuse parkimisplatsil teda oodates. Soe sügispäike ja kohe igavlema hakkavad lapsed. Jäätis osutus motivatsiooniks. Suures toidupoes jalutas ringi vaid paar inimest ja lubasin poistel võtta kummalgi isikliku ratastel korvi.

Ladusin kaupu vaheldumisi ja tüli ei tulnudki. Kumbki teretas kassapidajat ja temalgi läks nägu naerule. Poisid ladusid korvid tühjaks, Mini tõstis ühe korvi teise peale ja Midi tahtis nad "korvide koju" tõugata. Mini jäi ette ning Midi ütles üsna valjult "mine eest". Oo õudust, kassasse oli saabunud ka üks kõvasti üle keskea proua, kes arvas sõnapaari enese kohta käivat ning ta asus Midi kallal pragama. Ütleme, et vähemalt ma tean, et mu laps pole teflonist - tõsine nägu peegeldas sisemist hirmu. Poisid seisid minu kõrval leti ääres hiirvaikselt. Vabandasin, selgitasin, et lapsed rääkisid omavahel. Proua aga võttis tuld, nimetades poisse kabajantsikuteks.

Olgu. Ütlesin ebaviisakalt vastu ja lahkusin poest uduste silmadega. Jäätiseisu oli läinud, päike polnud samuti enam nii soe ja auto asus liiga kaugel. Õhtul otsisin täpse tähenduse välja. Mõisteline sõnaraamat andis tulemuseks "hulgus" ja etümoloogiasõnaraamat "võrukael, suli, kelm". Nojah. Poisid müttasid enne kojusõidu alustamist mõnuga õuel ja rõivastuse poolest andsid mõõdu välja küll.

Pühapäev, 6. september 2015

Põhjas ja lõunas, vaheldumisi.

Lubasin Sesamyle kirjutada elust lõunas ja põhjas. Ei ole jaksanud, elu kiirrong kihutab liialt kiiresti.
Käisin täna Oleviste kirikus Arvo Pärti kuulamas. Tundsin tõelist vajadust istuda maha kirikusse, kus mind ristiti ja mitte lugeda Passio tekstis rida realt järge, vaid lihtsalt olla ja kuulata ja lasta muusikal endast läbi voolata.
Plaanisin minna rongiga, kuid olin vaadanud sõiduplaani valesti ning tuli koju tagasi joosta, võtta auto ning parkida see vanalinna, kiriku kõrvale. Jõudsin viimasel hetkel. Parkimise lõpetamisel sai saldoks kuus eurot ja sente. Elu suurlinnas iseloomustab valikuvõimalus, mis sageli tähendab minemata jätmist, sest homsed valikud pole vähem rikkalikud. Rohelises linnajaos paiknen ma enamasti oma saja kaheksal ruutmeetril toa- ja kolmesaja üheksakümnel õuepinnal. Igasse päeva mahub vaid üks tegevus, olgu see siis poeskäik või külaskäik või jalutusring. Pikkade vahemaade tõttu on raske rohkemat plaanida.

Lõunasse minek tähendab meeletut pakkimist ja tulek samuti. Kuigi elamised näikse olevat dubleeeritud pisiasjadeni, aga auto on laeni pakke täis. Ma ei viitsi sorteerida - poiste puhul on lihtne keerata nende sahtlid tagurpidi kotti ja teisal kotist kummutisse. Notsu oma teismelise-iseärasustega veab niikuinii kaasas kuupmeetrit rõivaid ning kilomeetrit tehnikavidinate juhtmeid. Lisaks toidukotid ja siis veel igaks-juhuks asjad. No vähemalt on meil mahtuniversaal, kuid pole haruldane, et sellele veel järelkäru taha haagime.

Kakssada viiskümmmend kilomeetrit tundub kuidas kunagi - vahel saavad autos räägitud nii mõnedki tähtsamad jutud. Mõnikord aga on puhvetil kisa taevani ja ähvardan nad Tartus bussi peale ümber kantida. Eks me oleme kui itaalia-perekond - ekstravertne, impulsiivne ja otsekohene, kokkuvõtlikult vägagi kärarikas.
Ma ei nurise maantee üle kuna vaba inimesena pole mul kohustust sõita reede ja pühapäeva õhtutel. Aga tipptunnil on mitmekümne auto pikkused kolonnid üsna tavaline ning eriti talvel teeb see liikumise ebamugavaks.

Lõunas on toapinda vähem, kuid õueala rohkem. Talvel tuleb kütta ahju kui soojuspumba elektriarvet maksta ei taha. Meesisend hoidis ümberehitusel vannitoa põrandaküttelt kokku ja seetõttu on nii tualetis kui duši all käimine külmaga üsna askeetlik tegevus. Kõrvalhoone koosneb jätkuvalt vanast sisust uues kestas. Hoolimata mitmetest ebamugavustest kaalume aga umbes kord kvartalis püsivat kolimist.

Sealne maailm on väike ja kompaktne - paar kilomeetrit ühele ja sama palju teisele poole. Lühikesed vahemaad võimaldavad pikka tegevusrohket päeva, kuhu mahuvad näiteks nii rannaskäik, kinoskäik, kalmistutuur kui ka poodlemine. Ja tegemata ei jää ka lõuna- ja õhtusöögid. Mõnesaja meeetri raadiuses on esindatud on kõik poeketid, välja arvatud küll mu lemmik Prisma. Teatris ja kinos võib afiššide põhjal käia pea iga päev. Kui parasjagu midagi meeldivat ei näidata, tuleb muidugi ise kino teha.
Kümnekonna kilomeetri raadiuses on lõunas palju ujumiskõlbulikke järvi ning ports matkaradasid, milledele minek ei tähenda poolepäevast autosõitu. On neli korralikku aastaaega - suvel palav ja talvel lumine ning kevad saabub paar nädalat varem, sügis muidugi ka. Viimaste aastate jooksul on Võru muutunud kuurortlikuks. Julgelt öeldes, ühele Eesti parimale rannale lisandus juurde rahvusmustris laotud kividest peatänav, kaunis allee ning sügiseks asendub kogu järvepiirkonnas ilmetu asfalt nägusa teekiviga ka sõiduteel. Linnavalgustus töötab led-idel. Pisike ja hubane, suurema valikuvõimaluseta kui rääkida tööstuskaupadest ja teenustest. Ei mingeid liigseid säravaid ahvatlusi, kuid kõik vajadused samas rahuldatud.

Me räägime, et "seal pole tööd" või "see vastik väikelinna mentaliteet" või "mis me seal tegema hakkame". Ometi teame Meesisendiga mõlemad, et need on vaid mugavad ettekäänded - kümned tuhanded inimesed ometi elavad ja töötavad nii linnas kui maakonnas. Kui kohaliku elu päevast tuiksoont, Maksimarketit, vaadata, siis üldse mitte halvasti. Mul on veel üks hea põhjus - Notsu kool. Kohalikule üldharidusele lõunas pole miskit ette heita, kuid nii süvendatud keeleõpet seal tõesti ei pakuta.

Meesisend räägib, et lõunas kokkusaamist kokku ei lepita. Kui telefonitsi kõneldakse kohtumisest, siis hakataksegi kohe minema ja saadakse kokku. Ka noored inimesed räägivad murdekeeles. Aastatega olen hakanud mõistma, kuid ise ei oska. Üsna sageli naeratan suurematel pidudel tagasihoidlikult, sest kirjakeelne kõnelus lihtsalt ei sobi - loodetavasti paistan nii targem välja :)

Kuniks me otsuseid vastu ei taha või ei suuda võtta, elame kahepaiksetena. Ühelt poolt tähendab see vaheldust ja võimalusi valida kulgemise aega ja kohta või põgeneda kärarikkast põhjast rahulikkku lõunasse. Kahe kodu elanikena oleme teisalt veidi ka päriskodutud ning kinnisvaraga kaasneva rohimise, muruniitmise ja lumerookimise orjad. Et maailm oleks tasakaalus, on mul kompensatsiooniks põhja õudusunenägude üleaedsele lõunas unistuste naabripere. See aga on juba hoopis teine teema.




Laupäev, 5. september 2015

Uued majasõbrad

Saksamaal olemise ajal lõpetas meie umbes viisteist aastat vana pesukuivati töölepingu. Ilma igasuguse hoiatuseta hakkas vilgutama veepaagi-tuld, kuigi veepaak reaalselt täis polnud. Kruvisin masina lahti, puhastasin vooliku, aga ei midagist. Kuivatita elu teadupärast kolmelapselises peres mitte just võimatu, aga üsnagi ebameeldiv. Niuksusin parandaja järele - üks vanakooli vene mees Kloogalt, kui tuleb, vaatab üle kõik kodumasinad. Aga helistamiseni ei jõudnud.

Õhtul saabus Meesisend, Roclaga. Tiris masina kärule ja pusserdas õue. Hmmm, õues hakkab lahti kiskuma? No vaadaku ise. Süvenesin oma tegemistesse. Taas kord vannitupppa jõudes oli välja vahetet nii pesumasin kui kuivati. Meil on nüüd pesutorn, mille järele olen juba ammu irisenud. Bosch, uhkete ekraanidega. Pesumasin ähvardas juba ammu otsi anda - kolises ja mürises, aastaid teisel samuti vähemalt sama palju kui kuivatil. Ja see vahelaud, millele otse kuivatist pesu pakkida....

Oeh. Koduperenaise elu on mõnusaks tehtud. Aga uute koduabiliste puhul otsin abi kasutusjuhendist - puutetundlikud ekraanid ja kõike saab reguleerida. Pesu peaks ka hakkama rohkem tootma või harvemini pesema - uus masin mahutab endise viie asemel kaheksa kilo...

Kolmapäev, 2. september 2015

Võõras linnas

Ma käisin messil. Saksamaal, Kölnis. Eksponente igalt mandrilt kui Antarktika välja arvata.
Lendasin pika aja järel lennukiga. Ryanairiga vist üldse esimest korda..
Sõitsin tunde mööda öist maanteed ning tee ei viinud Lõunaosariikidesse. Sain totrate kokkusattumute tõttu Libatses kiiruskaameralt veel teadmata suuruses trahvigi.
Otsisin lennujaamas väljapääsu õigesse raudteejaama ja jälgisin hoolsalt peatuseid, et õiges väljuda
Vaatasin võõras keeles vaatamisväärsuste kaarti
Poodlesin kauplustetänaval
Pidutsesin Meesisendi äripartneri söögist ja joogist küllastunud vastuvõtul hilise õhtutunnini.
Nautisin paduvihmas jalutamist, sest autot ei olnud ja hotelli tuli jõuda.

Mu kolmik koondnimetusega "hullumaja puhvet" nautis samal ajal kodus vanaema seltskonda ning ärkas hommikul vara ja läks õhtul ka vara magama. Ei pirtsutanud söögilaua ääres ja asetas rõivad koju saabudes nagisse/pesumasinasse/riiulile.

Oli paganama hea ennast tuulutada, nii minul kui lastel. Avastasin maailmast muudki peale legode ja multikate. Ja noh, päevitasin kaks päeva kestnud kolmekümnekraadises kuumuses endale ka sandaalid jalga.