teisipäev, 31. juuli 2007

täiesti sobimatu inimene kooseluks

Tänane tees, et olen täiesti ebatolerantne inimene ühe katuse all eksisteerimiseks.

Kolm nädalat oli piisav aeg, et ajutine elanik - kellele ema, kellele vanaema - tunneks end koduselt ehk endast ka püsivad jäljed jätaks.

Täna, õhtul, mil sain olla üle eiteamitmekuu päris üksi, vaadata "Seitset aastat Tiibetis" ning tegeleda õgardlusega selle sõna kõige otsesemas mõttes, ei suutnudki ma rahulikult istuda.

Nimelt oli üks usin kätepaar minu äraolekul löönud terve kodu kahel korrusel läikima, sealhulgas nihutanud riiuleid ja kappe ning ajanud kogemata ka nõudepesumasinasse siseneva veevooliku paigast. Daah. Ja köögikapile on tilkunud paras ports vett, mis imendudes tekitanud jäleda haisu, õnneks vaid piiratud territooriumil.
Hetkeseisuga on ära anda tubli nõudepesumasin headesse kätesse, sest veevoolikut tagasi panna ma ei suuda ja peale iga veekasutust maja üldvett kinni keerata ka ei viitsi. Ja nõudepesumasina kraani sulgemiseks peaks vannitoa mööblit nihutama :S
/kärss kärnas, maa külmand. /

Õnnetuse likvideerimise käigus viskasin ära veinipudeli (väkk, ema ja minu veinimaitsed ei ühti absoluutselt:S), põrandalapi (no kes kurat seda väänata jaksab...), tühjendasin kapipealse korrektselt reastatud kilekottidest ning pakkisin autoparkla-asotsiaalidele "abipaki" - karbi kalamarja oma eelmisest elust ning kümmekond reisilt ülejäänud ning seljakotis kaubandusliku välimuse kaotanud shokolaadi.

Niisiis. Täiesti ebatoleratntse inimesena olen terve õhtu vaikselt jorisenud, et keegi on minu käe järgi pandud asjad kuskile mujale paigutanud, selle asemel, et tunda rõõmu koristatud kodu ja hoitud lapse üle.

Püstitatud tees loetud tõestatuks.

esmaspäev, 30. juuli 2007

eesti energia - 18 minutit ootereziimil, otse "välismaalt"

Ma ei ole veel igapäevasesse elurütmi sulandunud (loe: Konnatiigi vabariigi lollustega harjunud).

Eile öösel avasin arveid. Algatuseks Eesti Energia - miski täitsa suvaline näit pluss viivis. Lappasin netipanka - no krt - ei ole tasumata, hilinenud jms

Et meie ettevõttes ei ole võimalik helistada lühinumbritele, siis valisin Eesti Energia pika telefoninumbri, mille kohta kirjutet "helistamine välismaalt".

Tere, olete helistanud Eesti Energia infotelefonile. soovides teha ohmaeimäletamida, valige klahv 1, soovides rääkida arvest, valige klahv 2. Valin klahvi 2. Palun sisestage arve number (dziiiiisas. teoreetiliselt helistan ma ju välismaalt... kust need numbrid...) ok, sisestan suvalise numbri ja saan teada et selle numbriga arvet ei ole ning soovides rääkida teenindajaga, valigu ma klahv x.

Esimene kõne katkes peale seitset minutit ootereziimil, millele lisandus paar minutit vestlust teenindajaga probleemi olemusest. Järgmisel katsel olin 11 minutit ootereziimil...

Võib vaid ette kujutada telefoniarvete kosmilist suurust, kui tõesti helistada maailma x nurgast, kus kõneminut maksab näiteks 30 krooni...

invaliidide invasioon Hiiumaalt mandrile ehk pühapäev Heltermaal

Mul oli vaja varasel pealelõunal täna Tallinnas olla. Ja selle nimel olin ma valmis minema ka 10,30 praamile.

Sadamas kustus lootus. Me olime 97. (loe: üheksakümne seitsmes) auto üldjärjekorras… Suurem St Ola vaheldus miski väiksema praamiga. 12,30; 14,30... Kell 16,30 väljuva praami jaoks olime 25. väikeauto üldjärjekorras, kõrvalrajas seisev “bronnisaba” oli igatahes kordades pikem. Yeah, ohkasime Notsuga, broneeritakse ju 50% praamist – seega oleme kindlalt peal ja 18,00 mandril!

Kõikvõimalikud ropud sõnad kiskusid aga huulile, kui avastasime praami tõstmas sabaotsa üles ja meie olime neljas mahajääja. Seega mahtus üldjärjekorrast sellele reisile 21 autot, millest enamik olid väiksema keskklassi sõiduautod, mitte väikebussid / jeebid.

Teenindaja kassast ütles, et olen juba mitmes küsija selle reisi kohta. 50% praamist broneeritakse, peale läksid ka liinibussid ja järgmisena on eelisõigus raske ja sügava puudega isikutel ja invaliididel. Et ju neid siis nii palju oli, et teistele vaid 21 kohta jagus... Ja lisas kiiresti, et tema isiklikult kedagi peale ei pane... (see viimane inf oli eriti põnev)

Tänud selgituse eest, Saaremaa Laevakompanii!
Mis jääb tavakodanikul üldjärjekorrast üle muud kui uskuda, et magusaimal ülesõidu ajal toimus invaliidide ning lapsinvaliidide pühapäevane invasioon mandrile.

PS. Mahtusime 18,30 praamile. Nende ridade kirjutamisele eelnevalt üritasin pääseda praami wifi-levisse. Tulutult. Viga ei ole minu arvutis. Kohvikutüdruk laiutas nukralt käsi – pandi, töötas veidi, aga enam mitte.

Aga praamide toitlustamise poolt peab küll kiitma - ühest singi-juustu omletist said söönuks kaks täiskasvanud näljast naisterahvast ja Nostu jaksas süüa vaid pool pannkooki kahest pluss garniiriks lisatud jäätiseportsu. Vähemalt ei olnud me mandrile jõudes enam hiiglama tigedad:)

majake mere ääres vol2

Maakler helistas reede varahommikul ja küsis, kas mulle hoida seda majakest mere ääres.

Ma ei osanud talle vastata. Ma olin segaduses.

Pank hüppas mu laenusoovi kuuldes muidugi rõõmust lakke, arvestades et olen neil keelatud mulle midagi omal initsiatiivil müüa. Ja emps lubas 25% vajaminevast summast annetada... Ja äkki saab ka seal miskit talgute korras teha, sest teha ei ole tegelikult suurt midagi vaja - rehitseda, pesta, paar ahju paigaldada...

Aga ma ei tea, kas jaksan seda (laenu)koormat kanda.
Jumalast ihuüksi ja mille nimel? Et mu lapsel oleks kunagi kauges tulevikus valikuid enam kui mul enesel. Et tema saaks nautida, mitte rabeleda.

Tegelikult ei kõlagi ju väga kehvalt... Arvestades tänast vestlust Notsu isaga. Mõnikord tekib tõesti küsimus, kas minul enam mingit eneseuhkust ei ole.

Mõtlesin õhtuks hoolikalt järele. On kohti, kust saaks järele anda. Auto. Turul on saadaval veel küllaldaselt 1985 aasta fordsierrasid. Liiguvad. A-st B-sse. Edukalt. Küsimus on harjumustes ja mugavuses. Ka prestiizis.

Sugulaste kokkutulek@hiiumaa

Minu vanaema vanaisa olnud rikas suurtööstur Rootsis. Mingitel segastel põhjustel läinud tema ja ta vend oma perega tülli ja tulnud Eestisse. Üks vendadest kolinud Haapsalu kanti ja teine jäänud Hiiumaale. Nii rääkis mu vanaema, kes peale suurt sõda ajanud ka asju, et rootslaste järeltulijana ametlikult Rootsi lahkuda. Miks see tal pooleli jäi... kes teab. Igatahes oli vanaema eluloos mitmeid keerdkäike, mis muutnuks tema, sellega seoses ka minu ema ja minu saatust täielikult.

Paraku on vanaema rootslasest vanaisa nimi, matmiskoht ja täpsem päritolu jäänud meile saladuseks.
28. juulil istusime Kurisu külas koos vanaema isapoolsete sugulastega. Vahva oli, rõõm näha, et see haru on elujõuline ega ilmuta hääbumise märke. Tore, et kellelgi on ettevõtlikkust ja viitsimist selliseid kogunemisi enda juures läbi viia. Ja hilisõhtul traditsiooniline läbisõit Muda külast. Kiired konjakid ning tagasi Kärdlasse:)

kuidas me uudist tootsime:)

Meie Elbruse-ekspeditsioon jõudis AK-sse. Usun, et talitasin õigesti, kui valisin kogu grupi nimel meid esindama Edgari, mehe, kes hoolimata 72st eluaastast kõbusalt üle kuru ronis ja minust Elbruse öisel teel rõõmsalt mööda rühkis. Mehe, kes on nagu vanaisa ja kelle sööginõud on jäänud laviini alla. Ja taustaks Dea, kes teeb maailma kõige ilusamaid pilte ja Kaarel, kes on nende mõne eestlase hulgas, kes laskunud lumelauaga. Emotsioonid suisa keevad. Alles nüüd jõuab pärale, kui suur samm see tippuminek tegelikult oli. Ostsin ka Äripäeva. Selleks, et teha Pamiiris Leninil olevale Jaanile koopia teda nädala tegijaks nimetavaks leheküljest. Mis sest, et hapukurgihooaeg. Ka see mees on elav legend.

hiiumaa mandriinimese pilgu läbi

Hommikune äratus oli varajane – praamibronn oli tehtud kella 12,30-sele väljumisele Rohukülast. Nii juhtuski, et üks kott sai lahti ja teine samaaegselt kokku pakitud, vahepeal õnnestus pesu masinasse ja masin kiirpesuprogrammile toppida ja minek oligi.

Lapsepõlvesuvede meretagune on tsiviliseeritud paigaks saanud. Mu vanaema sünnikodu juurde Meelste külla viib nüüd asfalttee. Hea et mitte veel päris selle rannaribani ulgumere ääres, kuhu kolmeaastane vanaema kaugel 1918 -ndal oma sõnul jalutama läks, vette libises ning vaid läbi õnneliku juhuse uppumissurmast pääses.

Ja tee kvaliteedi paranedes on paraku suurenenud ka autode sõidukiirused.

Malvaste surnuaed on läbinud lageraie. Iseenesest väga ilus – nii kauni ja suursugusena ma ei mäletagi seda tibatillukest rahulat. Aga vanavanavanemate haudade koristusele kulutatud pooltunni jooksul tabas seda paika kaks turistide-uudistajatega täidetud autot, kes Malvaste omapärase kabeli juures käratsedes mõned fotod plõksisid ja seejärel kiirustades lahkusid.

Tädi Hermine sünnikodu Kauste kandemänni juures, mis juba palju aastaid ühe ballettmeistri suvekoduks, on muutunud veelgi kenamaks, saanud lisaks ka värske kõrvalhoone, sauna ilmselt. Hea, et tädi meiega kaasas polnud - et tema sünnikodu on heades kätes ja säilib hoolitsetuna veel kaua-kaua, teda ei lohuta. Ja kurba inimest on kurb vaadata.

Autoparkla koosseis Keskväljakul läheb iga suvega järjest uhkemaks nagu ka autode omanikud. Ja Kärdla Konsumi valmistoiduleti valik ja hinnakiri on tihedalt kannul juba Tallinna kesklinna hüpersupermarketitele.

Virisen? Oh, ei. Hiiumaa elab mu südames sügavamal kui miski muu paik Konnatiigi Vabariigis. Aga sellisena ei ole ta enam mu lapsepõlvesuvede saar. On lihtsalt üks teine imearmas paigake.

Majake äärelinnas on muutumatu, kui välja arvata, et tädi Hermine veedab oma päevadest valdava enamuse voodis ning onu Lembitulegi on aastaid lisandunud. Aga minu lapsepõlvesuvesid meenutab siin siiski kõik.
Tillipeenar. Mille kuradi pärast ma mäletan end ohjeldamatult tilli närimas? Ja sekka ka rohelist sibulat…Ja võrratu kurgi- ja tomatitaimede lõhn kasvuhoones… Majatagune, kus tänavalevaadet varjab täiskasvanust vähemalt kaks korda kõrgem kuusehekk. Vaarikad. Mitte kuskil mujal ei tea ma olevat vaarikaid pöidlaotsasuuruseid. Liialdamata. Ja tikrid ja mustad ja punased sõstrad ja õunapunnid, mis kõhuvalu tekitavad. Porgandipätsamine ja hiliste maasikate otsing. Vahepeal läheb sassi, et ma ei ole enam viieaastane. Ajalehetoomine postkastist. Ja lõunakell, mis täpselt keskpäeval sööma kutsub...

Naabrid on jälle uued. Seti juures siis. Seti. Oh kes teab, mis oli ta pärisnimi, pole ma ka küsinud, millal ta täpsemalt suri ja kuhu maeti. Ilmselt oli ta naissoost. Sest oma päevi veetis ta telefoni juures, pidades maha nii 3-4 h maratonkõnesid. Ja selliseid ei olnud tal päevas sugugi üks…

Aeg, mil telefonidel olid paralleelid ja meie hoidsime telefonitoru hargilt maas, et Seti kõne lõppedes saaks ka oma vajalikud asjad räägitud.

Kuivkemmerg, kus endiselt saab lugeda x tööstusettevõtte saatelehti erinevatele Hiiumaa kauplustele ning Nõukogude Hiiumaa umbes 1985-nda aasta lehti. Ahjuküte. Hommikulgi ootav soe saun pehme veega. Notsu säravad silmad kui ta mu lapsepõlvesuvede metsas mustikaid suhu topib ja nõudlikult uurib, millal me seenele tuleme.

Mida elult veel võiks tahta…

reede, 27. juuli 2007

meie, eesti mägironijad, oleme elbruselt tagasi

Pikk oli kodutee.

Eriti pikaks kujunes see meie bussile. Kõigest kunagi pikemalt.
Hetkel on lihtsalt hea kirjutada, et peale üheteisttunnist ootamist, mis lõppes 1500-rublase trahviga, saime lõppeks vene-poolselt Luhamaalt koju. Bussijuhi eksimuse tõttu vaatasime hetkeks tõtt ka Läti piiriga, Tartusse jõudes korraldasime invasiooni Statoili, mille sõime frankfurteritest tühjaks. Kui päris aus olla, siis panime need poolelt teelt telefonitsi kinni:)

Ja kodutee Tallinna oli vist kiireim. Umbes kell 1 ajasin ma Notsu voodist välja - nii oli talle õhtul lubatud ning sain kingiks kimbukese lilli ja kaardi, kus kirjas, kui väga kallis ma talle olen. Lisaks oli pakike ja temaatiline kaart Euroopa katuse vallutajale emalt.

Lahe! Ja nüüd magama! Homme ootab ees pikk-pikk teekond mere taha.

pühapäev, 22. juuli 2007

tervitused euroopa katuselt elbruse tipust - me oleme v6itjad!!!!

Niisiis. Siin ma olen. Sellesamas Terskolli linnakese internetipunktis.

Ja uhkusega v6in kirjutada, et eile, 21. juulil kell 10,32 kohaliku aja j2rgi t6usin ma Euroopa katusele ehk Elbruse tippu (5642m)

Oli sigaraske, yheksa tipput6usu tunni jooksul j6udsin korduvalt m6elda loobumisest, aga siiski leidsin endas j6u minna edasi v6iduka l6puni.

Ja t2na k6lab meie suust viiiiiiii aaaaaar theeeeee tsempioooooons of the vooooooooold! Ja kokku k6lavad tereki 6llepudelid:)
JEEEEEEE!

Ja pikemalt endiselt www.jkalpiklubi.ee

neljapäev, 19. juuli 2007

elbrus - homme t6us prijutti

aeg kulgeb siin k6rgustes t2iesti omas rytmis. Eesti uudised on nii erikuradi yheylbalised - miski nina v6i ninake sigatses, s6lmiti diplomaatilisi suhteid, purjusp2i s6ideti paar kodanikku surnuks. Ei midagi uut siin p2ikese all.

Saabusime eile kolmep2evaselt matkalt yle miski kuru (nime suutsin lihtviisiliselt 2ra unustada)
Esimesel p2eval k6ndisime paduvihmas 12 km jala Ullu-Tau alpilaagrisse, kus mobiililevist v6is vaid unistada ning elektrigeneraatori too katkes 6htuti kell 23. L6unasook individuaalne, minul seekord immoodium ja ibud. Kohale j6udes oli mul palavik p2ris k6rge - just nii k6rge, et oli paras end kahte magamiskotti rullida ja kolm tundi magada, samal ajal kui teised v bare pidutsesid.

P2ev 2 oli mitmekesine - k6ndimist, mooda m2ekylge ylesronimist, liustikul ukerdamist, moreeni, rusun6lva, taas lund. Mitu puhkust, et seljakott seljast visata, selga kylmetada ja siis l6ppeks laskuda. Minu jaoks l6ppes see p2ev veremaitsega suus ja pisaratega silmas, sest niiv2ga vatti ei ole mu vaesed haiged p6lved juba v2ga-v2ga ammu saanud.
Esimesel hetkel peale l6ppu kartsin, et see kuruke oligi minu unistuste elbrus, see igatsetud tipp ning k6ik, mille nimel pingutatud, on l6ppenud siinsamas.
Kaks p2eva sidemetes p6lvi ja diclofenaci (l6una ju endiselt individuaalne) aga on andnud uusi m6tteid.

Esimene siis -
homme Prijutti tagasi, traktorisse viskan vaid koti, ise l2hen jala. Igatahes on see m6nisada meetrit v2ga pikk ja tunde v2ltav r2nnak. Miski osa grupist l2ks hoolimata soovitustest all taastuda siiski juba t2na.

Teine -
saame loa oobida k6rgemal - instruktori valvsa pilgu all muidugi - loodame v6ita hommikul (oh mis hommik see tund peale keskood on...) pisutki aega ja j6uvarusid.

Kolmas -
ma ei ole endas kindel, p6lv l6i jalad alt:) aga siiski l2hen. L6kke22rsed vestlused koos vastastikuste julgustustega on andnud selleks minekuks j6udu. Aga miskit ei juhtu kui mu tee katkeb traaversil v6i sadulas - ma olen ka selleks valmis.

Meil on ka varup2ev juhuks kui ilm peaks alt vedama. Seega v6ib juhtuda, et oobime prjutis kolmel ool, mis muidugi v2hendab meie v6imalusi. Samas on hetkel ilm ilus, t2nasel vabal p2eval pleesitasin peale shoppamist j6e 22res ja v6tsin p2ikest.

Palju asju on saanud siin selgemaks.
Esmalt loengud - sygisel ja talvel kribasin tuimalt loetavat. Siin, m2gedes, praktikaga segamini, omandab see k6ik v6rratult teise v2ljundi. M6istan, kui raske on olla grupijuht ja ohjata musti lambaid, m6istan, milline oht v6ib peituda igas kivis... Alpinistide surnuaial vaatasin t6tt m2lestusplaadiga tydrukule, kes minust t2pselt yks p2ev noorem, kudi j2i igavesti kahekymne kahe aastaseks...

Ja teisalt m2gede ilu - loojuva p2ikese laskumine kaljude taha ja t6usukuma yle m2gede. Ja meie, amatoorfotograafid seda pildistamas. Muide, m2gedes ei ole raske saada ilusaid pilte:)

M2gede vaikus. Yhene tool, millega yles s6idad, selle krigin yle lume ja ymberringi on sama lummav vaikus kui k6rbes, kuulda on linnu tiiva plaksatustki. Ja siis saab k6ik selgeks. elu, v22rtused, m6tted.

Seega - suurp2ev algab kalendri j2rgi ylehomme, tund peale keskood.

pühapäev, 15. juuli 2007

tervitused elbruse jalamilt

ega siis Imedemaal-Venemaal ei ole nii, et internet on kohe k2p2rast v6tta. Selle nimi on siin kyberpotsta, asub Terskolli nimelise kylakese peapostkontoris, mis on avatud kella 23-ni.

Lyhidalt.
Lahe on siin, nagu venemaal ikka. Kohalej6udmiseks kulunud kolmep2evane bussis6it l2ks arvatust kiiremini, ju on oma osa sellel ka suurep2rasel seltskonnal. Magada 6nnestus bussip6randal ja isegi v2lja magada.

Kohapealne elu ei ole odav, aga on v2ga vinge. Kaukaasia on Kaukaasia, vahet pole, kust jookseb riigipiir.

Kukkusid isiklikud k6rguserekordid
Terskoll 2100 m on v6rreldav eelmise aasta reisiga marsruudil Tbilisi-Kazbegi
Observatooriumi m2gi - 2900 (vist)
Cheget - 3400
Prijut11 - 4100
Bastuhhovi kaljud 4800

Sajab ja sajab l6putult ja nyyd l2heme kolmep2evasele matkale Ulu-Tau alpilaagrisse. Uuesti yritame Elbrust 21 v6ii 22. juulil, s6ltub p22liku otsustest ehk ilmast.

Veits pikemalt sai kirja www.jkalpiklubi.ee

laupäev, 7. juuli 2007

Minek! Elbrus, siit me tuleme!

Kell on kolm öösel ja pakitud on isiklik varustus, ostetud grupi toiduvarustus, lõhutud kuupmeetrine Helly Hanseni kott, millesse üritasime toppida 11 inimese toidutagavara 20 päevaks. (Enne lõhkumist kaalus see umbestäpselt üks tonn) Aga tõenäoliselt ei oleks meid bussi lubatud ka televiisorikastiga, millega algselt planeerisime söögi kaasa võtta. Ootamas on tiimi E 10+1 särgid, mille valmimine võttis oodatust enam energiat. Ja kogu maja näeb välja, nagu siit oleks käinud üle sõda.

Mõtted on segased.
Jääb ju kogu maailm siia pooleli. Kodu... Töö... Kallis koduloom.. Maksmata arved ja Notsu lõikus, mille finantseerimisallikas on tänini teadmata... Njah. Valitsev majanduskriis, mis ei takista mõtlemast suuri mõtteid.

Seekordne minek on eriti raske. Lihtsalt ei ole kedagi, kellega oma saavutusi & läbikukkumisi jagada.

Vahet ei ole. Selleks reisiks on aastajagu valmistatud ja nüüd on see suurpäev käes.

Head teed meile! Sinna, kus mägede taga paistab Gruusia ja Must meri, 150 km kaugusele jääb Groznõi. Kuskil selles kandis seiklesime ka eelmisel aastal. Koos kahe teise inimesega.

Energia jäävuse seadus kõlab umbes nii: energia ei kao kuskile. Ta vaid muundub.
Näis.

Kui kõik hästi läheb, oleme tagasi 26.06.2007. Meie üldiste tegemiste kohta jagab infi www.jkalpiklubi.ee

neljapäev, 5. juuli 2007

kolm nädalat elu 80-liitrises seljakotis

Käib varustuse pakkimine. On see nüüd juba kolmandat või koguni neljandat korda. Närvid on täiesti katki ja ma olen kahel korral teatanud, et kavatsen selle kolmenädalase puhkuse veeta kodus, mitte Elbrusel. Vähemalt pääsen kolme nädala maailma mahutamisest 80-liitrisesse kotti. Pealegi. see kott on kole:)

List minu suures seljakotis ja pisikeses tipukotis olevast:

Pass + 2 koopiat (chegetile minekuks vältimatu + tagavara)
kindlustuskaart
ports dollareid ja eurosid, puudu vene rublad ca 3000+ krooni väärtuses

Magamiskott
z-rest
telgialus ehk ehituslik kattekile
Pulsikell, mis täidab ka äratuskella aset
Laubalamp 6 lediga
telgilamp ehk sukeldujate taskulamp
12 patareid + 8 akut + akulaadija
mobiililaadija
priimus (vaid ajutiselt minu käes)
toiduvalmistamise nõud
termokruus söömiseks
termokruus joomiseks
nuga-kahvel-lusikas komplekt, nööriga kokku seotud
põuepudel vee jaoks
põuepudel alko jaoks
2in1 shampoon+dushigeel (pesta saame me saatekava järgi koguni kahel korral!!!)
palsam
kreem
kerge päikesekaitsega kreem
30-se päikesekaitsega kreem (minu arvates mõlemad kasutud, kuna pole end eales kuskil plöksind)
plaastrid sh pihustatav plaaster
niisked salfakad
intiimsalfakad
käimiskepid
matkasaapad
traksidega suusapüksid
veekindel jope
suusakindad
müts
bahillid
suured kindad, mis parajad lumeinimesele
kaks paari suusapesu
kaks fliisi (äkki asendan ühe redfoxi sulevestiga...)
tuulekindel dress
8 t-särki
3 paari lühikesi pükse
4 paari antibakteriaalseid sokke (kes kurat need valged käskis osta!!!)
2 paari muidu sokke
1 paar villaseid sokke
1 paar poolvillaseid sokke
plätud
võrktossud (ühed neist kipuks maha jätma)
6 paari aluspesu
2 paari päevitusriideid
1 päevitused, mis kantavad ka lühikeste pükstena
padjapüür
mägede päikseprillid
nokats
rätik
spordijook
ca 700g gaasi
piknikulina
saunalina (no ma ei tea, kas peaks olema see spetsrätik)
kaardipakk
apteek igaks elujuhtumiks
elastikside
superattak
fotokas
raamat
roosa küünelakk
paar patsikummi
väike käterätt
vihmakeep
kaustik ja pastakas (läpaka jätan vist ikka koju, blogin Terskolli avalikust netipunktist)
kaisuloom (Notsu alles valib sobivat)


Nüüd see peamine - kuidas mahutada maailm seljakotti, kuhu irl mahuks vaid magamiskott, suusapüksid, jope ning talvevarustus...
Jääb vist nii, et saapad topin bussi jalga ja libistan nad istme alla - kottpimedas lõunamaa öös võib ju varbad vastu kive katki taguda. Magamiskoti tirin bussi, äkki õnnestub vahekäigus magada. fliisi topin selga - saab kasvõi padjaks keerata. Siis jääb kotti natuke ruumi...

Otsustusvõimetu olen ka lumeriietuse osas. Mõtlesin kasutada komplekti soe pesu (või kaks) + murdmaasuusaretuusid + kilepüksid. Samas on see mahalaidetud ning soovitatud siiski traksidega suusapükse...

Ma olen oma hunniku otsas lootust kaotamas. Ja seda hunnikut on täis terve esimene korrus:S

Kelle jaoks kehtib liikluseeskiri?

Õhtune tipptund.
Vöötrada Draamateatri ees.
Liiklusvoog on seisatanud.
Jalakäijad astuvad vöötrajale ja ületavad tee.
Peatunud juhid lükkavad jalg siduril sisse esimese käigu.

Sekundi murdosa ja justkui eikuskilt veereb vöötrajale citycruiseriga rattur. Õnnis naeratus huulil sõidab ta teele, otse startivate autode vahele, veereb üle ja kaob Draamateatri ja kohtumaja vahele. Kiivrita.

Kõrvalrajal esimesena peatunud vahtralehega kaunistet Nissan Note´i naisjuhi noorukesel näol peegeldub hetkeks ehmatus ja tunnen ka oma kehas jõnksu läbivat. Autod jätkavad teed, nagu poleks midagi juhtunud.

Tegelikult polegi vahet, et rattur rikkus rämedalt liiklusreegleid ja mina, kannatamatu, pidanuks enne käigu sisselülitamist VEENDUMA ohutuses. Pole vahet, kes olnuks kokkupõrkel süüdi seadusesilma ees. Mu ümber on kolm tonni rauda mida omakorda kaitsmas kängururaud. Seega jäänuks kaotajaks ikkagi nõrgem - autode ette kiivrita sõitev, mitte ratast käekõrval lükkav kruiisitaja.

Minu arvates ei vaja Tallinn piirkiiruse vähendamist, vaid liiklusõpetust kergliiklejatele. Meie, igapäevased autojuhid oleme läbinud eksamid ja praktika, samas ratta- ja rollerisangas või rulluiskudel saab oma eluga riskida igaüks, kes oma liiklusvahendi eest maksta on jaksanud.

Ja nii nad terroriseerivad vöötradadel ja ristmikel autojuhte:S

teisipäev, 3. juuli 2007

Palju õnne, SLÕhtuleht!

Seitse aastat tagasi oli sama särav suvehommik kui tänane. Arglikult astusin Pro Kapitali keskmisest uksest sisse ja sõitsin liftiga kolmandale korrusele. Mõned päevad varem olin tutvunud uue toimetuse plaaniga ja selle järgi leidsin oma töökoha, kahe "endise õhtulehtlase" vahel. Nagu iga ühinemine, oli seegi protsess valulik - täiesti erinevate ajalehtede ja firmakultuuride liitmine.

Oli toimunud revolutsioon Eesti meediamaastikul. Esmakordselt panid kaks konkureerivat meediahiidu leivad ühte kappi. Veel kaua-kaua sosistati "omade keskel" kolleegidest kui "meist" ja "nendest". Tõsi, ühedel "päevadel" juba väga ammu, ja vahet ei olegi, olid need suve või talve omad, arutasime saunalaval, kes kust tuli - ja enam ei mäletagi... :) Palju vett on seitsme aastaga merre voolanud, paljud inimesed leidnud endale uued, teab, kas ka paremad tööandjad. Seda rõõmsam oli täna näha, et meie hulgas oli ka kümme inimest, kel täitus sel aastal tööjuubel kümme aastat.

Mõnus oli kohata endisi kolleege, kellest mõnedest tunneb meie kollektiiv üksmeelselt igapäevaselt puudust. Lihtsalt - mõni inimene suudab oma olemasoluga kolleegide silmad särama panna, eriti vahva on, kui sellised inimesed ettevõtte juhtkonnas on.
Tore on meenutada "endistega", kuidas me kord alustasime ja märgata "praegustega" aastatega toimunud muutusi. Ja hea on larpida veini ja süüa suupisteid ja nuusutada mittesuitsetaja ninaga grill-lihast eralduvat aroomi. Hmm, ja millal ma viimati Pirita kloostriski käisin...

Palju õnne, hea tööandja SLÕhtuleht, Eesti lugejate lemmik!

neljas suitsuvaba päev - nina nagu politseikoeral

Neljas suitsuvaba päev on alanud.

Kõik on nagu varasematelgi kordadel - mul ei ole mingit igatsust sigarettide järele. Paraku olen end hoolikalt varustanud ja minu harjumuse kohaselt paiknevad sigaretipakid ja tikud kõikjal - tööl, autos, käekotis, köögis, elutoas. Et hea võtta oleks. Korjasin nad kokku ja toppisin ühte kappi, sest see ei ole esimene ega viimane loobumine - suitsetada on mõnus, aga jällegi - teatud eluperioodil. Ja see periood on hetkel just läbi saanud.

Niisiis. Mu nina tunneb jälle lõhnu. Söögilõhn üle terve kodu, lillede lõhn aias... Eriti ebameeldiv sigaretilõhn autos, kuigi peale keemilist puhastust tõmbasin seal vaid ühe, aga seda vihmase ilmaga ja poolavatud aknaga...

Elu oleks lill, kui mõnes spordipoes müüdaks suusakindaid ja talvemütse. Siis jääks külastada vaid apteeki ja võiks minema hakata:)

pühapäev, 1. juuli 2007

Rohkem ei joo. Aga vähem ka mitte.

Mõnikord sõidab katus minema. Ja eelmine nädal oli just selline, et laupäevaks vaevas mind taas tavalisest kordi suurem stress.

Njah. Jõin ennast silmini täis. Ja täna, peale hommikuse pohma lahtumist, jääkülma suplust Soomaa rabalaukas ja Eriti Pikka Teekonda koju olen ma jälle killud kokku korjanud ja valmis minema edasi Enda Valitud Teed.

Õnneks ma millegi hulluga hakkama ei saanud - kurtsin kogu maailma valu teisele samasugusele kapsale. Lahe lohutus, mida kumbki hommikul ei mäleta:)

Ja õnneks ei ole selliseid pildituid õhtuid palju, varbaid ei pea igatahes lugemiseks appi võtma. Mingis elustaadiumis on neid aga väga-väga vaja. Kahjuks või õnneks.