Teisipäev, 30. juuni 2015

Rannailm

Hommikune väljavaade polnud paljutõotav - sombune pilvisus. Aga mida on kolme lapsega (väike)linna pagenuna paremat teha kui randa kobida? Liiati tahab Midi igal võimalusel abiratasteta rattal vurada. Ja kui juba rattal, siis tuleb sõita randa, et sealse hiigelkõrge kolmnurkse köisatraktsiooni otsa vinnata. Mini turnib järel, kuid õnneks ei pääse ta esimesest kolmnurgast edasi. Tamula-äärsed lamamistoolid on võrratud ja kordusproov tunnistas vee supluskõlbulikuks.

Päevitasime korralikud päevitusriidete randid selga. Lõunase ühis-iluune järel tegime naabrinaisega kiirkõnniringi.
Ja jälle bussi vastu - külalised-külalised! (Täpsemalt küll külaline ja seekord Notsule). Homsest võib mind arvata nelja lapsega üksikemade kilda!
PS. Tänasega saab otsa juuni, ehk siis kolmandik klassikalisest "suvest". Juba! Ja sooja pole peaaegu olnudki...

Pühapäev, 28. juuni 2015

Kuidas me Seto Folgil ei käinud

Eilsel hilisel õhtutunnil lõunasse naasnud Meesisend arvas heaks meid Seto Folgile viia. Tehtud-mõeldud, jõudsin kaasa haarata poiste dressipluusid ja paluda Notsul kotti pista paar suupistet. Poisid pidanuks autos lõunat magama. Nii lihtsalt muidugi ei läinud - ei maganud keegi silmatäitki. Lappasin folgiprogrammi ja tuvastasin, et kolm soodus- ja üks tavaline ühepäeva-käepael maksavad veidi üle kaheksakümne euro. Meesisend unistas valjult millestki laadalaadsest, kus pakutaks ehedat Seto käsitööd elutoapõrandale sobiva kaltsuvaiba näol.
Pargitud saime . Et mitmeks päevaks tuleme - no paariks tunniks vast. Edasine polnud üldse naljakas. Laadaosa asetses ühe lava kõrval ning mõlemad olid surutud piirdeaeda, kuhu pääses vaid sellesinase käepaelaga. Ka Seto Tsäimajast oli saanud folgiala, kuhu käepaelata asja polnud. Ja sööklas toitlustati vaid korraldajaid... Ei laata, vaipa ega sööki, pikalt me maantee ääres me jalutada ka ei viitsinud. Kirusime korraldust, mis kaunil laubasel päeval võinuks orienteeruda suuremale hulgale kui käepaelaga folgilised, nagu Viljandis, kus kogu linnas on tunda festivali. 

***
Räpina bussijaama küljes olevast Turisti pubist ei arvanud me väljaspoolt suurt midagi. Sisemuselt osutus see aga meeldivalt avaraks, hinnalt mõistlikuks. Toitude saabudes selgus, et suupiste osutus laste jaoks pirakaks praeks ning tavapraest saanuks söönuks kaks näljast. Ja teenindus oli harvaesinevalt sõbralik. 
Jalutasime tiiru Räpina kaunis mõisapargis ja Avatud mõisate sarja raames saime Sillapää mõisa ka seestpoolt näha. Inglise aed, prantsuse aed, rosaarium, viinamarjade ja okaspuude kollektsioon... Imeilus ja samas nii lihtne. 
Lõikasin kodus vaasi tuulega murdunud pirakad iirised - Võru aed, rammusa mulla ja väikese lillevalikuga, kah lihtne.


Reede, 26. juuni 2015

Meie nädal lõunas

Tänasega täitub nädalake lõunas. Lühidalt elust piiratud ehk aeglases ja kehvaltlevivas netiühenduses. 

* Lõunas lõhnab kodumaja kuidagi eriliselt - see on värske puidu lõhn vist. Puitu sai kasutatud ehk liigagi palju. Aga uksest sisenedes on see lõhn eriline.
* Seekord teavitas meie tulekust kogu kvartalile valvesüsteem, mis koodi ei tunnistanud ja tubli tunnikese ehk siis südaööni häiret andes üürgas. Kohalik patrull kutsus erakorraliselt välja tehniku ja üheskoos pusisid nad tunnikese. Kell üks öösel saabus vaikus.
* Juuksuriretk Tartusse. Mitte et mu soeng suurepärane välja näeks, aga ma olen vähemalt leidnud juuksuri, meesterahva kusjuures, kes lihtsalt lõikab, küsimata, kas seda või toda tuusti pikemaks jätta (kust mina peaksin teadma, missuguse tulemuse konkreetse salgu lühendamine annab) Tõdesime üheskoos, et mu juuksed on hämmastavalt kasvanud. Nendin, et poolde selga pole nad veel eales ulatunud.
* Vastseliina laat. Meesisend haaras varahommikul Midi kaasa ja läinud nad olidki. Tagasi saabusid militaarselt - kaasas tank ja soomusmasin. Meesisend oli lisaks soetanud 25-liitrise poti. Õunamahla keetmiseks sügisel. Noh, ütleme, et esmalt keedeti sellega küll vett õlleteoks. Saunas mulksub kesvamärjukest tubli 50 liitrit, loodetavasti ei lähe nagu kajakasupiga (keeda kolm tundi lisa vett, keeda veel kaks tundi ja siis viska ära nii vesi, kajakas kui pott). Uus ja läikiv õlleankur on küll, aga tarbijaid... no ma ei tea...
* Koolilõpuõnnitlus. Üks Võru poiss pühib kodulinna tolmu jalgadelt ja tuleb Tallinna gümnaasiumi. Vanemad pole vist lõpuni leppinud, kuid ometi mõistavad lapse sügavat seotust muusikaga.
* Midi õppis kaherattalisega sõitma. Mäetilgal, kus sirget pinnast olemaski pole, on mäest alla lihtne veereda. Hiljem saabus oskus sõita tasasel maal, niipalju kui seda lõunas üldse on.
* Klassikaline jaanieelne surnuaiatuur - Urvaste, Hargla Võru. Eelmisel aastal oli umbrohustaatuses hostasid hordides puudu, nüüd jäi Tallinna puhma lammutamisest kümmekond üle. Kui kord aastas käia, nagu meie Urvastes Meesisendi vanaemade-vanaisade ja veel omakorda nende vanemate haual käia, pole suve- ega lõikelilledega midagi teha. 
* Surnuaiatuuri juurde käis tutvumine maakolgastega. Meesisend sõidutas meid Litsmetsa kaudu, loetledes lisaks võrumaiseid kohanimesid nagu Ihamaru ja Karilatsi.
*Sissepõige Apesse jäätist sööma (Notsu igatseb ju üle kõige välismaale. Selleks suveks käidud!)
* Suitsuliha. Grill-liha. Meie uus suitsuahi lõunas on tõesti lihtne käsitseda. Isegi minusugunen kobakäpast naisterahvas saab hakkama
* Jaaniõhtu ringsõit. Meesisend lisas bussi viimase rea ja nii tekkis meil üheksa istekohta. Nõiduslikult kaunis Mäetilga Vällamäe tagaküljel ning Võru linna vahva ühisjaanik. Mäetilgal sain oma vihmavarju-hoidmise eriharidust praktiseerida. Vihmavarju all musitseeriti, need, kes sinna ei mahtunud, laulsid kapuutsid peas kaasa. Kas kõvasti ja valesti või vaikselt ja õrnalt. Kamp lapsi hüüpppas batuutidel või kihutas ratastel. Võru linna ühisjaanikule jõudsime lõkke vähenedes, tantsisime Mini ja Midiga Notsi grimassi saatel
* Jaanipäevane matk Ahja jõe ürgorus Taevaskojas. Nagu massiüritusel paraku - rahvast rohkem kui inimesi, nii kontsadel kui matkariietes, karvaseid ja sulelisi. Pettumuse valmistas jõelaev Lonny, kelle kapten hoolimata kümnekonnast reisilesoovijast jättis väljumise tegemata. (no kes usub, et lõunas on töö- ja rahapuudus)
* Kiidjärve ja Ridali. Vanad mõisad on Meesisendi huvi. Sõna otseses mõttes murdsime läbi looduse kolmekordse hoone juurde. Uuepoolne kivikatus, kuid sisselangenud majanurk, rohi liialdamata rinnuni. Kahju endisaegsest hiilgusest.
* Poetuur. See imeline taaskasutusmaailm, kus briti odavpoodide kingapaari eest küsitakse paarkümmend raha ning Heidi Klumi tennisevälimusega hüpermugavad kingad vaid kaksteist.
* Kino. Supilinna salaselts. Rõõmu kõigile alates Minist ja lõpetades vanaemaga.

Selle suvenädala sisse mahub veel nii vihma kui päikest, külma tuult, sääski, tibatillukesi vastikult hammustavaid tiivulisi. Allergiarohtu nii sees- kui välispidiselt, rohimist, filmiõhtuid ja rattaretki linnalähedastel rattateedel. Jääätist nii isetehtult kui poestostetult. Pitsat, grill-liha, värsket kartulit, esimesi punaseid maasikaid kui ka küpsisekujulisi võltskukeseeni (päris kukekad pidavat ka metsas juba olema) 
Külalisi, külalisi ja veelkord külalisi, nii väga lähedalt kui veidi kaugemalt ja teisest riigi otsastki. 

Teisipäev, 9. juuni 2015

:(



Ära loe uudiseid, eriti hilistel õhtutundidel, soovitab Meesisend. Olles neljapäevast saadik eemal, siiski lugesin. Ja... hakkasin nutma ning äratasin juba maganud Meesisendi.

Kolm Eesti mägironijat hukkus. Ei hetkegi kahtlust. Kahega neist oleme veetnud Seiklejate klubi seltsis imetoredaid matku nii Eestis kui Lofootidel. Kolmandaga olen ise korra mägedes käinud, imetlenud, et vaevaliselt läänetippu roomates, jõudis tema ära käia ka idas. Imelised kaaslased. Olid.

Nonsens. Koolivenna seikluskirg sai alguse ilmselt Tallinna II Keskkooli matkaringist. Matkaring, mis ühendas mitme kooli keskastme õpilasi, suleti Koolal juhtunud õnnetuse tõttu. Üks kahest sealse õnnetuse ohvrist oli eile kadunuks jäänu klassivend.

Vanad mälupildid elustusid. Põhjused, miks ma loobusin mägedest, olnuna selle vahva tee alguses. Eriti valus on mõelda Midi-ealisele tüdrukutirtsule, kes nii ema kui isa kaotas. Ma ei saa magada. Põletan vaikselt küünalt ja mõtlen.





Kolmapäev, 3. juuni 2015

2.06.83

Mina ja mu klassikaaslased olime Lasnamäe plikad - elasime uutes majades, kus nii vann kui soe vesi, kui automaatküte. Pole ammu kinnisvarakuulutusi jälginud, kuid neid nimetati toona "kõikide mugavustega korteriteks"

Üks klassivend hilines igal hommikul kooli, liialdusteta. Irooniline matemaaatikaõpetaja tõi meieni tõe, et hilinejast noormees elas kooli lähistel, Toompeal, Raamatukogu platsil. Me uurisime veidi. Selgus, et iidvanas majas - hägune elekter, soojast kraaniveest ega automaatküttest polnud juttugi. Võeh, mõtlesime me. Ja kooli pidi ta ka jalgsi tulema, üksi. Meie saime sinna ekspressbussiga, olgugi pungil täis ja diisli järele haisevaga, kuid üheskoos.

Oh aegu, oh kombeid. Need "kõikide mugavustega" korterid Lasnamäel pole ammu enam unistuse väärilised (või siiski, kes teab, ehk unistatakse siiski ka neist). 

1.06.1983 päev, mil lõpetasin esimese klassi. Kiitusega. Järgmisel hommikul alustasime kolimist. Mu mälus on lahtise kastiga veoauto (või oli neid mitu?) Gaz. Bussiliin oli veidi varem juba meie koduni jõudnud, kuid haljastust ega täielikku asfalti veel polnud. Tassisin trepist söögilaua jalgu kolmandale korrusele. Kaks korraga. Korrus allpool seisatasin puhkamiseks ja unistasin, et elaksime siin... Maja ja korter lõhnasid "uue maja järgi" - ilmselt eritasid seda betoonpaneelid.

Kolimise lõppedes pakkus ema kohvi ja võileibu - meid oli mitmeid sugulasi-tuttavaid aitamas. Mu toona kuuekümneüheksane vanaema istus elutoa diivanile, kastide kõrvale. Ühel hetkel välgatas ta silmis pisar ning ta küsis justkui iseendalt, et kas tõesti siia kivilinna ta ka sureb...