Pühapäev, 28. september 2014

Leinapalagan

Sõitsime laubaõhtul Notsuga kinopiletite vautšereid piletiteks vahetama. Rannavärava mäest möödudes juhtis teismeline mu tähelepanu seal toimuvale üritusele - laheeee, lähme vaatame!
Aja jooksul, mis mahtus auto parkimise, kinopiletite ostu ja parklast ärasõiduni, tegin talle lühiülevaate sellest, mis juhtus kaheksa aastat enne tema ajaarvamise algust.
Olin ju isegi üsna laps - üheksateistkümne-aastane, lõpetanud kevadel gümnaasiumi ning jäänud soovitud erialal joonealuseks, ei tahtnud ma minna õppima ka mittesoovitut. Töötasin ühe hiiglasliku hotelli restoranis ettekandjana. Olin eelmisel õhtul lõpetanud vahetuse kell 23, et uuel hommikul jätkata kell 6. Uudis jõudis minuni varakult. See oli pikk päev - mu toonased kolleegid, pikaajalised hotelli- ja restotöötajad, ahastasid oma sõprade saatuse pärast. Ma ei kaotanud õnneks kedagi väga lähedast, kuid see ei tähendanud, et juhtunu minust mööda läinuks.

Ja me läksime Notsuga Rannavärava mäe alla, mälestusmonumendi juurde. Reede hommikul trammiga mööda sõites imestasin suure hulga oranzides vestides heakorratüütajate üle, kelle tööd abistas kaks veoautot.
Hämaras õhtus helises vali muusika - liiga vali mu vaikust armastavate korvade jaoks. Üks mammi haaras mu käest ja soovitas minna valguspulka võtma - tasuta saavat, nende hukkunute mälestuseks tuleb panna, sinna muruplatsile. Mammi suunas käega mind telgi poole. Muusika oli vali ning ma ei kuulnud kõike ta räägitut. Mäel helendas lillakasroosa telk ning mäe all paiknesid murusse torgatult segamini sinakasvalged valguspulgad. Uudistesaate juht ja ta meeskond valmistusid võtteks. Ühtäkki tundsin end olevat sattunud justkui mingile peole, olles ise vales rõivastuses ja meeleolus. Võtsin lapsel käest ja läksime auto juurde. Taamal, monumendi lähistel helendasid tavaliste inimeste toodud küünlad.

Võib-olla kedagi on õpetatud leinama, kuid mind mitte. Mäletan end juba väikelapseeast saadik olema kaasa võetud ärasaatmistele - ju polnud mind kellegi hoolde jätta. Ma olen mälestama õppinud matkides - seisti vaikides, silmad maha suunatud ning süüdati küünlad. Ilus värelev tuli oli justkui kergendus.
See laubaõhtune üritus, valguse ja muusika ühine väljund kõlas pigem meluna laeva baarides. Ma ei oska ega taha sellest aru saada.

Sõitsime koju. Vastasin koduteel Notsu kümnetele küsimustele - temas on lapselikku siirust ning noorusele omast protestivaimu. Miks? Miks ei uuritud ega uurita? Miks ei tahetud ega taheta teada? Miks seda, kes on päriselt süüdi, üles ei otsitud ega otsita? Ei tea, lapseke, ei tea...  Ajad olid teistsugused, ka inimesed. On liikvel legende. Lohutasin, et salastatud dokumendid avalikustatakse ja tema vast saab vastuse, olles umbes kuuekümneviiene. Manitsesin teda mõtlema neil hetkedel ka minule - kes ma oleksin peale üheksakümne ning tahtnuks samuti tahtnud tõde kuulda.

Peale laste magama saatmist istusin ma hilise öötunnini ärkvel ja põletasin küünalt. Mõtlesin nooruspõlve tuttavatele, kelle nime hukujärgselt nimekirjadest leidsin. Ei mingit muusikat ega installatsiooni. Vaid vaikus ja mälestused.

Reede, 26. september 2014

On siiski ka häid inimesi!

Seisin toidupoe kassajärjekorras. Teismeline tüdruk, kes seisis minu ees seisva naise ees, maksis pooleliitrise vee ja banaani eest. Ta otsis kassapidaja küsitud kliendikaarti, vaatas ka kotti ja taskutesse, kuid otsitu jäi leidmata ning oodatud allahindlus saamata. Tüdruk otsis rahakotist sente, sobras taskutes ja ütles, et kaks jääb ikkagi puudu. Ta vaatas oma oste ja ulatas kassiirile vee, paludes see arvelt maha võtta. Kassiir andis tüdrukule pudeli tagasi öeldes, et neiu võib puuduolevad sendid järgmisel päeval ära tuua. Selle noore inimese nägu muutus säravaks. Ta lubas raha ära tuua ning kassiir ütles oma tööaja. Sellel kassiiril jagus silmsidet ja naeratust ka minu ees seisnud naisele ning minule ja minust järgmiselegi. Tema nakatavat positiivsust vaadates naeratasin ka ise ning tavapärase pobiseva teretamise asemel ütlesin seda valjult ja silma vaadates.
Mu usk inimeste loomuomasesse headusesse on viimastel nädalatel kõvasti kõigutatud saanud. Tänane vahejuhtum Rimis kassiir Kariniga andis tubli annuse head tunnet tagasi. 


***
Sellega seoses meenus veel üks lugu.
Kord igiammu avastasin end Türgi kiirteelt - viis rida Istanbuli ja vahesaarekesega eraldatult viis Ankara poole. Olin ilmselt türgikeelse sildikese tee tasuliseks mineku kohta maha maganud ning seisin ühtäkki suletud tõkkepuu ees. Tagasi pöörata ei olnud võimalik. Pangakaardiga tasuda ei olnud võimalik. Sularaha oli taskus null liiri. Autod peatusid, juhid sisestasid mündid ja sõidukid vurasid edasi. Ma olin nõutu, täpsemalt ahastuses. Istusin oma auto kõrvale asfaldile ja toetasin pea kätele. Mõne aja möödudes tuli mu juurde tõmmu mees, ulatas peotäie münte, sõnas, et kiirtee maksu jaoks. Ei mingit pikemat diskussiooni, istus tagasi oma autosse ja vajutas gaasile. Nendest müntidest jagus kuni tee lõpuni ehk umbes kaheksasaja kilomeetri tarbeks.

Pühapäev, 21. september 2014

Rotimürk ja oravad

Igal hommikul kuulen pööningukorrusel jooksmist. Paar pirakat tegelast jooksevad põiki üle maja mitme minuti jooksul ning seejärel jääb kõik vaikseks.
Meesisend panustas hiirtele, kes sügise saabudes majja tungivad. Pealegi on hiiri meie majapidamises ennegi olnud. Mina mõtlesin rottidele ja kahjatsesin, et meil kodus enam "kassihaisu" pole.
Igatahes otsustasime ühiselt rotimürgi ning naabrite teavitamise kasuks. Meenutasime, et mingid roosad graanulid lubasid laibad haisuvabalt mumifitseerida. Majapidamiskaupade poest sai pakk koju toodud ning laubasel südapäeval Meesisend sellega pööningule saadetud.
Meeisend jalutas aga pakk käes alla ning teatas, et meie pööningul elavad... oravad! Mikid olnud üsna kartmatud ning uudistanud tagakäppadel huvitatult sissetungijat. 
Olen nõutu - oravaid me nüüd mürgitama ei hakka, aga orav on samasugune näriline kui hiir või rott. Tuulekaste ei saa me sulgeda ei tehniliselt ega ehituslikult.
Niisiis, kuidas peletada oravat?

Kolmapäev, 17. september 2014

Eesti populaarseim auto?

Võhivõõras inimene abistas suure ja raske paki transportimisel Tallinna.

Kohtumiskohaks leppisime Neste bensiinijaama Tallinna piiril, kell pool kaheksa laupäeva hommikul - liiklus on veel hõre, maalt tulijal lihtsam.
Telefonis lepitult sõitis Meesisend välja suure valge, firmakirjadega Opeli kaubikuga. Pakitooja väitis end saabuvat hõbedase Toyota Land Cruiseriga. Rõõmustasin lihtsa ja selge lahenduse üle.

Kolmveerand kaheksa tiris Meesisend paki tuppa. Tema bensukasse saabumise hetkel seisnud seal kolm identselt hõbehalli Land Cruiserit. Õnneks avas "selle õige" juht kaubikut märgates ise ukse.

Pühapäev, 14. september 2014

Õnnis korilus

Midi ootas reedel pikisilmi vanaisa ühes õunapurustajaga. Vanaisa alt vedanud tervis võimaldas saata meile vaid masina. Nii jäigi tööjõudlus oodatust väiksemaks. Ka martsipanõunad osutusid vähem mahlasteks ning suurte puude kõrgetesse latvadesse me ronida ei viitsinud, Nii raputas Meesisend puid, Mini ja Midi laadisid mahakukkunud õunad salvokale (lahendades samaaegselt ägedaid erimeelsusi) ning vedasid minu juurde pessu ja purustusse. Meesisend pressis savust mahla. Lõpetasime pimeduse saabudes.
Hommik äratas meid rõõmsameelse ja mahlateoks valmis vanaisaga akna taga. Hoolimata ägedast protestist raputasime siiski suurte puude latvu, turnisime tüvedel ning pressisime veel ühe laari. Jeah, selleks aastaks on see läbi. Õunatöötleja õhtupalve võiks kõlada, et armsad õunapuud, palun ärge järgmisel aastal olge nii saagikad.

Õhtul kuueks suutsin Meesisendi ära rääkida seenel sõitmiseks. Lubasin pühalikult olla roolis ning temal kõrvalistmel lahkesti purgikest õlut libistada. Meesisend mäletas oma vanemate seenelkäigu kohti, kõneldes ühtlasi sügiseti soolaseentega ääreni täidetud hiigeltünnidest, mida kevadeti puutumatult sealauda taha maha kallati. Lõunas ei ole pikki sõite ning seitsme paiku asusime mõne kilomeetri kaugusel Piusa liivakoobastest. Sellest metsast korjasime mõni aasta varem kukeseeni. Järgnenu on nagu laisa linnaseenelise unelm - poole tunniga korjasime umbes viiekümne meetri raadiusega alalt kaks korda pool korvi kukeseeni. Meesisendi kõrval kuuseriisika korjamiseks kummardades uuris too, kas ma tõesti korjan riisikaid samuti. Selgus, et ta oli künkal kasvanud riisikahunniku just ära põlanud. Lohistasime Mini ja Midi mäkke ja paarikümne minuti järel olid korvid täis. Kaks kaunist punapuravikku lisandusid teel autoni.

Talvevarud täiendatud - kolm liitrit kase- ja männiriisikate marineeritud segu. Pool liitrit marineeritud kukeseeni (külmutatult on minu meelest kummimaitselised) ning karbike külmutatud kuuseriisikaid omas mahlas. 
Korjasin üles ka peedid ja kaalikad, viimased kurgid, päevalillepead lindude talvetoiduks ning tomatid. Eksootilistest ellujääjatest saabus ka üks lillkapsas, mõni brokkoli ja rooskapsas. Huvitavatest köögiviljadest kasvatasin sel aastal lehtpeeti. Vaja veel korjata empsule moosipihlakaid ning mõned kotitäied kuldrenette. Ja seejärel tuleb kogu tavaar mahutada bussi ning järelhaagisesse.


Reede, 12. september 2014

õunauputus

Kevadel õitsesid meie lõunaosariikide kuus õunapuud head õuna-aastat ennustades. Jahe juuni ja tuulised suveilmad raputasid suure koguse "pabulaid" maha - alustasime õunakookidega juba südasuvel. Lootsime, et õunu jagub vaid jõuluks, säilituskastidesse korjamiseks. Tutkit!
Need kuus igivana ja päratusuurt õunapuud on otsustanud anda endast maksimumi ja seisavad taas lookas. Õunad neil... nõukogude-inimese õunapurustaja tarbeks tuleb iga õun lõigata neljaks ja siis toppida (loe: suruda)  masinasse. Erilist saaki annab martsipanilaadne tundmatu sort, mis varasemalt vaid kesist saaki pakkunud,

Õunu on meil hoolimata looduse usinast hävitustööst võrreldes eelmise aastaga vähemalt sama palju. Eile hilisõhtul asusin kokku korjama mahakukkunuid ja sain kaks kuhjaga liivakastitäit. Üks pestud, teine pesemata. Ääreni on ka kõikvõimalikud muud nätsikud, potsikud, kausid, panged. Ja puu otsast raputamiseni pole veel veel isegi jõudnud, Nagu viimasel kolmel aastal sajab tänaselgi õunamahlapressimise päeval traditsioonilist keskmise tugevusega vihma.

Sellel aastal teeme me aga teisiti. Ma ei vea enam Tallinna kottide kaupa õunu ega helista ega paku neid. Ka ei villi ma õunamahla iseendale üle 100 liitri, sest rohkem ei ole meil säilituspurke. Kõik liigsed õunad leiavad koha aiataguses kompostihunnikus. See ei tähenda kaugeltki mitte kitsidust. Vastupidi - toon ja jagan kõigile, kes soovivad, rõhk siis sõnal "soovima". Oleme pühabani vähendatud vägedega ehk mina, Meesisend, Mini ja Midi lõunas ja õunasoovid on igati teretulnud.

Esmaspäev, 8. september 2014

Punane pärslane Miu, mälestustes

Aega tagasi pöörata ei saa ja me üritame olla. Tund korraga, päev korraga. Laste reedeõhtuse saabumise ajaks suutsin tillukeste, kuid korrapäraste rahustiannustega sundida end pisaratevabaks.
Valisime ühiselt aianduskeskusest oranžika mätasharja (Notsu: see on ju Miuga päris ühte värvi) ja lisasime juurde kollakasoranžid õliküünlad. Istutasin taime ja Midi kastis. Notsu sättis meie ja naabripere küünlad kääpale. Midi silmad olid niisked - sellised, nagu ma neid kunagi varem näinud polnud. Õhtu jooksul esitas ta mitmeid küsimusi kassist, surmast ja õnnetusest. Püüdsin vastata lühidalt ja ausalt, aga uusi küsimusi provotseerimata - lapse lein on triibuline.

Süütasime küünla ka aia äärde, vigastatud kassi leidmiskohale. Õhtu jooksul lisandusid sinna küünlad lähematelt ja kaugematelt naabritelt. See tegi meid tugevamaks, andes teadmise et meie pere ei ole selles kurbuses üksi.
Notsu käis nii hilisõhtul kui varahommikul küünlaid üle vaatamas. Tema toa riiulil asetsevad vist kõik Miud kujutavad paberpildid.

Kolm päeva on möödunud. Õliküünlad värelevad sügispimeduses ikka veel. Esimene šokk on möödas, kuid varahommikul ja hilisõhtul on laste silmis pisarad. Teist nii flegmaatilist ja leebet kassi pole ma kohanud.

Mõned mälestuskillud

***
Kass peaks olema siiski õueloom, mõtlesime hooviust avades. Miu astus arglikult õue, vedas kere maadligi ja uudistas. Bernhardiin Betti vaatas eemalt samuti huviga - olin valmis nende kahe kohtumist turvama. Mõlemad seisid turjakarvade tõustes, kuniks Miu laisalt külili viskas. (No kui see suur elukas samuti siin elab, eks elagu siis...) ja rahu oli igaveseks sõlmitud. Miu ei kartnud ühtegi koera ning sai kord ka taksilt nii hammustada, et tema kõnnak jäi alatiseks veidi kummaliseks.

***
Soe põrandaküte pakkus külmal ajal mõnusat küljealust ning kuumaga kosutavat jahedust. Tolmuimejat juhtiv Meesisend tigetses koristamist segava kassiga. Ta lükkas Miu jala siseküljega kõrvale, lootes et kass tõuseb ning minema läheb. Miu aga magas rahumeeli eemale lükatult edasi. (Selline ta oligi - tema und ei häirinud kui ta vahepeal mujale "koliti")

***
Õuega harjuv Miu oli vägagi ebakassilik - ei mingit puude kratsimist ega ronimist. Tõstsime Miu majaäärse õunapuu otsa - no proovi. Pärslane vaatas oma suurte kollaste silmadega üsna hirmunult minu ja Notsu poole ning... kukkus solvunult puu otsast alla. Ronima õppis ta alles kuid hiljem - ajasime käpa keskosale vajutades ta küüned välja ja vajutasime need ise puusse.

***
Ühel sügisel ilmusid koju hiired. Esialgu mõtlesin end viirastusi nägevat - pisikesed mustad täpid jooksid üle põranda. Kui aga selgus, et tegemist ongi hiirtega, otsustasin mürgitada. Ühel õhtul koju tulles avastasin diivaninurgast hirmunud kassi. Ja diivani eest põrandalt uimase hiire...

***
Miu sai oma nime suhtlemisalti loomu poolest. Kontakti otsides ta näugus. Näiteks vannitoa turvavõre taga - avage uks! Samas teadsime me kõik kindlalt, et tal pole probleemiks hüpata pesumasinale nning sealt kümmekond sentimeetrit üle turvavõre. Mugavus ennekõike!

***
Miu koheva kollakaspunase karva all peitus tibatilluke kassikeha. Paar aastat tagasi mõõtis loomaarst ta korralise protseduuri läbiviimiseks 2,7 kiloseks. Meie hoovist läbikäivate "külakasside" silmis oli tegemist hiiglasega - tarvitses Miul karv turri ajada, muutus ta mitmed kilod kogukamaks ning võõrad põgenesid. Kevadeti ajasin ma sagris karvaga kassi kiilaks. Naabrite musta-valgelaiguline, inimesi ja teisi kasse umbusaldav Lilli sattus läbi astuma. Miu ajas oma karvutu keha "kohevaks" ja kähises. Lilli ei põgenenud. Ta istus hoopis maha ja näis naeru pugistavat.

*******************


Ja nüüd istub Miu vikerkaarel, ühes mu lapsepõlvekoera Jessie ning musta kassi Pläkiga. Samas on ka meie kodus põgusalt elanud hall pikakarvaline kass Liisu ning hiigelsuur berhnardiin Betti. On mu merisiga Kiu ja kaks rotti. Kõrval peesitavad naabrite noored koerad - hundikoeralaadne Bongo ning taks Peedu. Nad kõlgutavad jalgu, arutavad maailma asjade üle, olles terved ja õnnelikud. Nad vaatavad vikerkaarelt alla meie poole ning rõõmustavad.
Head teed Sul minna, Miu!


Neljapäev, 4. september 2014

Kassitapja, vihkan sind...

Sina, alatu inimene, kes täna kella 20 ja 21 vahel sõitsid väiksel ja vaiksel Põhjakaare tänaval, minu kodumaja küljel julmalt otsa minu punasele kassile, ole igavesti neetud. See koht on otse kurvi taga ning suurim arendatav kiirus saab olla väiksem kui  jalakäijal. Mu flegmaatikust kass pole eales hüpanud sõiduteele ja allaajamiskoht paikeb tee ääres. Ka ei usu ma, et kassi auto alt läbi käimist kuulda ei olnud.
Mu kolmest lapsest keskmine nuttis end magama ja suurim ei saa nutu pärast ikka veel uinuda.


***
Keegi naine, kahe lasteaiaealise lapsega, koputas mu uksele ja andis juhtunust teada. Ma tänan teda mõttes. Me niitsime vahetult enne muru ja ilmselt põgenes Miu müra eest.

Miu võitleb oma elu eest loomade kiirabi kliiniku intensiivis ning mulle homse hommikuni osutavate teenuste eest esitatud arve on umbestäpselt sama suur kui mu pere terve kuu söögiraha. Kass sai trauma pea piirkonda ning tal on roie kopsus, sinna koguneb ka naha-alune vedelik ja veri. Röntgenpilt ei näita augu suurust, kuid väikesed augud paranevad kassidel ise, suured... ei ole elukõlbulikud. Kuna alatu inimene sõitis salaja minema, jõudis kass ka alajahtuda. Järgmised 48 tundi otsustavad...

Ilmselt võib mind pidada nõrgamõistuslikuks, kuid ma võtsin vastu otsuse proovida, hoolimata kõigest eelkirjutatust. Arstid, kelle jaoks olen ma lihtsalt üks klient, ütlesid, et alati on mingi võimalus... Ma ei otsustanud nii vist iseenese pärast, mõtlesin lastele. Mõtlesin Notsule, Midile ja Minile. Ja mõtlesin sellele ammusele päevale kui Miu otse Maardust, prügikastidest, meie juurde jõudis. Ma ei suutnuks proovimata jätmist endale andestada...


edit: kell 3.19 öösel helises telefon. Helistaja oli kliiniku arst. Meil ei ole enam kassi.

 Ravi alustamise esimestel tundidel läinud raskest seisust hoolimata lootustandvalt. Seejärel pööras aga ootamatult halvemuse poole ning hoolimata elustamisest kass suri. Lapsed ei tea ja ma ise ei suuda voodist tõusta, kliinikusse minemisest rääkimata.

edit. Notsu helistas koolist ja küsis. Ma ei saanud talle öelda.

Teisipäev, 2. september 2014

Jälle kooli!

Kuues koolisügis ei tekita elukorralduses enam kaost. Viimasel suvepuhkuse päeval jäid valikusse kolm esimeseks koolipäevaks sobivat valget pluusi ja kaks musta seelikut. Notsu küsis nõu, kuid otsustas ise. Sobivat kingapaari takseeris peegli ees. Sirgendasin ta lühikeseks nülitud ehk poolde selga ulatuva juuksepahmaka. Kaks võileiba, üks musikalli. Kiirelt haaras ta laualt lilled ning lippas sügisesse hommikuniiskusesse, et pinginaabriga samale bussile jõuda. Vaatasin ukselt järele - paganama suur ja iseteadev.

Vihikud said kattepaberid juba augusti keskel, enne viimast spordilaagrit. (Minuke kehastus Vanaks Nõiaks ja ähvardas laagri ära jätta kui kooliasjad korda ei saa). Töövihikute ja raamatutega siblisin "töö juures" ehk Meesisendi poekeses, kus ma teda messi ajal asendan.

Viimasel suvepuhkuse õhtul itsitasime veel voodis ja meenutasime möödunud suve.

* Külm juuni, ikalduv taimekasvatus lõunaosariikides ja palju-palju vihma
* Notsu lõi endale lõpuks FB konto
* jaanipäev lõunas, kodus ühes "kärudiskoga" linna jaanitulel
* jaanijärgne "lastelaager" meie pool lõunas
* ootamatult armsad külalised Tallinnas - Notsu tädi ühes tädilastega
* palav juuli - rannaskäigud
* esimene "Kurka" laager
* lõbus kolmnädal juulis ühes Eestis puhkava tädi ja täditütrega
* august lõunas - sumedad grilliõhtud ja pisikesed väljasõidud, lõbusad linnapäevad
* küllasõit tädile ning Kolmardeni loomaaed
* teine "Kurka" laager

Armsad inimesed meie ümber, nii lõuna- kui põhjakodus.

Pisikesi toredaid ettevõtmisi jagus igasse suvekuusse, kuid midagi suurt ja vapustavat ei juhtunud. Elu kahe väikelapsega toimib rutiinselt. Ometi poodlesime piisavalt, küpsetasime, niitsime muru, rohisime, käisime metsas marjul-seenel, rändasime veidi ringi ja kogusime endasse ilusaid mälestusi.

Suve viimase spontaanse hüvastijätusõidu tegime muinastulede ööl Meremõisa RMK-alale. Võtsin kodukaminast seal aastaid kuivanud kolm halgu ja kaunid kaminaroosid, pakkisin kotti kaks karpi viinereid ja grillitikud. Istusime liival, nautisime oma lõket ja teiste tulede kuma.

Ja lõppenud see ongi - algab uus kooliaasta oma uute võimaluste, ootuste ja lootustega. Notsul on selliseid säravaid alguseid veel palju ees, mina loodan kevadeks magistrikraadiga lõpusirgele jõuda.
Näis. Igatahes head uut meile, koolilastele!